Tere stuudios maris Johannes ja algab teatri magasin. Räägime uuslavastustest, Draamateatris ja vanalinnastuudios. Aga alustame õnnesoovidega. Kaarin Raidile. Ugalas on sel nädalavahetusel Väike-Tšehhovi festival. Kaarin Raidi lavastustest Olustvere lossis äsja esietendunud onu Vanja kõrval on raid oma juubelipäeviks taastanud ka Kirsiaia Elmo Nüganeni ja Anne Reemanniga peaosas. Seono ajalooline lavastus aastast 1993. Ja mängitakse taas kajakat, mille Rait tegi kultuurikolledži diplomandidega 2001. aastal. Kas tal aga selle Tšehhovi meistriklassi taustal on hea meel meenutada Raidi 30 aasta taguseid eksperimenteerimise ja oma tee otsimist. Kaarin Raid õpib Moskva Kitises lavastajaks, tema õpetajaks olnud marjagneebel oma esimesed lavastaja aastad Pärnu teatris. Pärnu perioodi kõige legendaarses lavastus on vast epilar, pardipunn ja potitehas. Aga seda kujundite tulevärki raadiovahenditega juba ei markeerib. Küll on meil helinäiteid Rein Saluri rahalistest Draamateatris ja kokto hoolimatust, armukest noorsooteatris kommenteerib teatriloolane Lea Tormis. Ja need jutukatked on pärit saatesarjast teatri 100.. Niisiis Reinsalu võluri, külalised esietendus Draamateatris 1974. aastal. Siis kõigepealt Rein Saluri külalised, siin on siis Kaarin Raid ise külaline peale seda, kui ta eelmine külalislavastus Draamateatris on halvasti läinud. Tal on keeruline perekondlik ja isikliku elusugune situatsioon, sel ajal ta nagu ei leia ennast selles uues teatris võib-olla kohe. Aga mõnikord on asi just nii, et niisugused rasked situatsioonid, kus tundub, et enam halvemini ei saagi minna. Et need võivadki anda mingi erilise vabaduse, noh, niisuguse üleoleku ja võõras kohas vette hüppamise tunded tulgu mis tuleb. Ja nähtavasti see oli see juhus. Üks peategelastest Martin Veinmann, kes oli alles alles kooli lõpetanud, noor näitleja, ei olnudki veel ühtki suurt rolli mänginud ja vahepeal veel sõjaväes käinud mängis siin nüüd noore mehe peaosa, seal on nad vaheldumisi, mängivad nagu külalist ja peremeest seal näidendis ja Kaarin Raid valis rolli Einari Koppeli, kes aga omakorda oli värskelt üle tulnud draama, teab sisse Vanemuises ja ei olnud ka veel päris kohanenud. Nii et siin oli mitu sellist asja, mis oleks võinud halvasti mõjuda, aga see ühine niisugune vette hüppamine ja järeleproovimine ja mis väga tähtis, Kaarin Raidi intuitsiooni usaldamine mitte ainult tema enda poolt, sest ta on alati olnud väga niisugune intuitsiooni kunstnik vaid ka tema näiteseltskonna poolt andis väga hea tulemuse. Eks meil ole ka väiksed asjaajamised ja minu pakkumised on ikka jõusse jäänud ja mul paistab, et sul tuleb need ära kasutada. Mina saan sinust aru. Autori ja lavastaja suhtumis laad oli natukene erinev, kusjuures autor, kes ise istus proovides olevat seda lõpuks täiesti aktsepteerinud. Järelikult see ei olnud vastandlik. Autoril on see kangelase maailma valu ja ajalukku siis elamise ponnistus, tähendab, noormees püüab aru saada, kuidas hukkus tema isa neil keerulistel sõjajärgsetel aastatel, mis üldse toimus sõja ajal ja sõjajärgselt siin Eestis. Ja see piirdub peaaegu et tragöödiaga ja hilisemad juba nüüdisaegsed uurijad on siin palju tõmmanud paralleele. Küll Tuhkatriinu, nagu ka küll Hamletiga, küll isa otsimisega Madis Kõivu näidendis tagasitulek isa juurde, kus ju samuti on niisugune valuline tahtmine aru saada, mis siis ikka tegelikult toimus neil kaugetel aegadel ja kus samuti jõutakse arusaamisele nagu Salurigi jõuab, et seda on üheselt võimalik too selgeks teha, see niisugune filosoofiline tasand on seal olemas, aga puhteluline tasandit seda lõplikult ei saagi teada. Kaarin Raid andis niisugusest ägedast hüsteerilise seisundist võib-olla natukene obje tiivsema naiseliku vaate selle meeste probleemile, mingi Tšehhovlikku, niisuguse stoilise elu alget kandva suhte, et mis ka ei juhtuks, tuleb elada. Ja sellest tuli niisugune lavastuse delikaatne, tihti veidriku moeliselt kurb, mõistev huumor, ütleb Reet Neymar. Ei ole sulle vaja seda peenikest elamist. Siin sa saad igal õhtul istuda ja mõtelda, kuidas kõik kooli, kui ilus, kõik kooli, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Eks ole küll mina tean, kullake, mis juttumine aja ülateadmisnupu peale vajutada, teiste inimeste enda poole võita? Ei karda, ega ma selle sinu nuppudele vajutamise peale vihane ei ole? Ei, alguses olid küll, aga nüüd enam ei ole. Kui tuleksite kuul, kuidas ta linnas mu laulmist üles lihtsalt saab lastelastele ka lasta, kui tarvis oled, kuulake, see ongi meie vanaonu Juhan, kes sedaviisi ilusasti vanu laule laulis, lähe tiival ei ole kellelegi ette mängida. Ta ei ole ju seda laulu kellelegi ette mänginud. Tähendab Kaarin Raid hakkabki siin ühendama seda sisemist psühholoogilisus, seda inimpsühholoogia avamist kogu selle välise kujundlik kusega. Isegi siin võiks veel tagantjärele öelda ühte asja, mida Kaarin Raid ise on võrdsustanud, näiteks kuidas ta loob just lavalise võib olla väga lihtsa asendiga, mitte tingimata igasuguseid rattaid ja, ja muid abivahendeid kasutades just selle niisuguse psühholoogilise kujundi. Et Kaarin Raid ise ükskord olevat andnud nüüd veel siis külaliste punni abaproovil niisuguse märksõna näitlejatele. Et kui see peategelane, Veinmanni peategelane seisab Tõnu ava mängitud vennaga kõrvuti, et siis need on kaks väikest poissi maailmaruumis, kaks last üksi suures galaktikas ja ka tahaks, et tuleks isa. Isa peab just siin kusagil olema, kohe-kohe ta ilmub. Vaat sedalaadi Kaarin Raidi seletused, head, neid mõned on fikseeritud. Sest just niimoodi annab ta näitlejale kätte mingisuguse väga ehtsa tunnetuse. Ja samal ajal loob kujundi kõige lihtsamast laval seismisest. Äkki me tajume, et korraga on need kaks aga reaalset inimest laval ja ta on ühtlasi mingi niisugune kosmiline ja avaram tasand. Ja seesama professor Kneebel, kui ta nüüd oli Punyaba külalised ära näinud, siis ta ütleski, et, et see on nüüd see, mida ma tahtsin kogu aeg kaanilt, et nüüd ta on tõeliselt küps lavastaja. Varem ta tegi küll väga hästi psühholoogilist tööd näitlejatega aga kõik oli liiga õige, sirge ja lihtne. Ja rääkisin talle, et on vaja ootamatuid kohandumisi, rohkem fantaasiat ja et ei maksa arvata, psühholoogiline realistlik teater, seda ei luba. Et laval võib teha kõige rabavamaid asju, kui see on põhjendatud, kui see lähtub inimesest. Ja külaliste lavastus näiteks oli tema jaoks siis kleebeli jaoks Kaarin Raidi kui iseseisva küpse lavastaja sünd. Ja kui meenutada Raidi ka hilisemaid lavastusi, kas juba 80.-test 90.-test, siis peabki rõhutama, kui hästi raid oskas avada näitlejat näiteks oma 93. aastal tehtud kirsiaias, kuidas tal mängisid Nüganen ja Reemann keskseid osi. Kui huvitavalt mängisid 83. aastal Leila Säälik ja Kersti Kreismann mõlemad Tammsaare rasked juuditi rolli, Rein Malmsten sealsamas kõrval Olovernest. Ja kuidas toob 91. aastal sellisesse tema enda karakteriga väga lähedasse natukene nagu veidrikust ja samal ajal väga südamliku naise rolli, Ines Aru vastuses Rohukannel üldse. Raidil on nõrkus selliste natuke ühiskonna heidikute ja veidrikute vastu. Ta nagu tajub selliseid inimesi, oskab neid väga mitmeplaaniliselt avada. Kaarin Raid on lahkunud Pärnu teatrist. Temast on saanud lavakunstikooli õppejõud. Samal ajal, 1976. aastal lavastab ta noorsooteatris kokto hoolimatult armukese peaosas Silvia Laidla, kes muide, homme tähistab oma 70 viiendat sünnipäeva. Palju õnne. Aga siit jätkab juba meenutamist. Lea Tormis. Üsna niisuguseks avangardistlikuks peetud lavastus oli jälle niisuguse omapärase prantslase koktooge ta Eestis ei olegi nii palju lavastatud. Hoolimatu armuke 1976 ja kui seda tükki on tavaliselt tehtud nii et see on üks, mina ütleksin tigedalt, et üks naise pidev soigumine selle üle mees ikka tema vastu küllalt hea ei ole siis slaidil on niisugune omapärane huumoritaju ja naiselik iroonia, mis võimaldab tal sellest üle olla. Ja siin andis ta niisuguse ootamatu lahenduse. Igatahes kasutas ta noorsooteatri väikses saalis tol ajal seda kunstnik Aime Undi abiga niisugust ilusat helendavat valget estetiseeritud poksiringi, kus siis tumedate laiku tänaval aset statud klaver, kontrabass ja trumm ja neid ka kasutati, seal väikest saali alles hakati kasutusele võtma. Inimesed ei olnud veel harjunud seal käima ja see oli üks esimesi siukseid avangardistlike lavastusi. Ja Kaarin Raid leidis just selle koha pealt. See oli aeg, kus hakatakse leidma teatritegemise jaoks ka niisuguseid teistmoodi ja intiimsemaid ja teistsuguseid kohti. Ja üllatav oli veel see, et kui tavaliselt on seal ainult kangelanna ainult naine ja mees on nii-öelda lehelugeja tuumas rollist, siis siin nüüd tuli Kaarin Raid niisugusele suurepärasele ideele. Ta andis mehe rolli Olav Ehalal ja naist mängis Silvia Laidla ja Ehala oli võrdväärne partner, ainult Ta esines muidugi pillimehena, ta mängis, mängis klaverit ja vahepeal sinna hulka käis ka vihase naise trummi põristamise ja muud sellised asjad. Nii on mulle kõik, aga muidugi tuli ta koju, täid, lahku minust diivani peal pidi mõni asjatoimetus olema. Õnnetaksini, nägemiseni, totu, suudlen sind. Kell on juba kaks. Sae keeta. Seda kirjeldades, kuidas see siis veel tehtud oli? Kõigepealt osatäitjate vanusevahe siis niisugune riietuse kontrastsus, kuna Laidla oli niisuguses traagilises punases kleidis, aga Olav Ehala oli tolleaegses niukses teksaülikonnas ja osutus väga näitlejalikuks väga plastiliseks, kuigi tal sõnagi rääkida ei olnud. Ja Kaarin Raidi ise tegi kaasa kui poksiringi kohtunik, kui treener ta vahepeal seletas publikule näitlejatele mängureeglid ära ja siis ta seal pärast iga raundi rahustas, neid võistlejaid pühkisid ja kammis juuksed ja nii nagu see käib pakkus neile kohvi, isegi vestles nendega ja siis tuli jälle längi järgmine raund ja lihtne situatsioon tuli selle kaudu palju paremini välja, kui tegelikult nendes tavalistes soigumise lavastustes on tulnud kaks inimest, kes tegelikult tahavad raigi järgi nendest aru saada ka ei saastad, räägivad erinevat keelt ja erinev keel oli siis nüüd otseselt niimoodi lavalise metafoorina tud ühekeeleks oli siis klaver ja teine rajal kis ja jälle niisugune olukorra dramaatilisus oli natukene iroonia jaa, võõritusega eristatud, et ei läheks melodramaatiliseks. Ja lõppeski lavastus niimoodi, et, et näitlejatar jätab oma ära väsitatud ja piinatud partneri laval maha ja läheb ära ja veel kaugelt kostab tema niisugune natukene hüsteeriline naer. Siis saame aru, et, et ja poksiring on küll lõppenud, aga elus kestab mäng igavesti edasi. See oli väike, visanud Kaarin Raidi tegemistest seitsmekümnendatel. Tallinna perioodile järgnes kuus aastat tööd Vanemuises ja alates 1983.-st aastast on Kaarin Raid, Ugala lavastaja. Just Viljandis toimubki slaidid Tšehhovifestival ja sünnipäevapidu. Aga meie lõpetame oma teatriloolise meenutuse lauluga lavastusest Me otsime vargamäed. Laulavad Raidi õpilased lavakunstikooli kaheksandast lennust ja sellel kursusel õppisid Rein Oja, Toomas Suumann, Aivar Tommingas, Urmas Alender ja teised. Aga Kaarin Raidile jõudu ja jaksu. Ei. Nüüd läheme draamateatrisse, kus möödunud laupäeval esietendus noore dramaturgi Eeva kohvi näitemäng meie isa lavastaja Ain Prosa, peaosades Taavi Teplenkov ja Harriet Toompere. Autorit on inspireerinud prantsuse kirjaniku Emmanuel Kareeri romaan vaenlane. See omakorda on kirjutatud tõestisündinud loo põhjal. Nimelt 1993. aastal tappis prantsuse pereisa Jean-Claude romaan oma naise ja kaks last ning vanemad ja tegi ise ebaõnnestunud enesetapu. Katse. Re analüüsib selle juhtumi üksikasju, siis Evagu oma näitemängus tegeleb ennekõike selles tragöödias hukkunud laste tunnete ja mõttemaailmaga. Kõigepealt noore autori esietendusejärgsed muljed. Ma arvan, et esietendus oli minu jaoks nagu viimase nädala selline loomulik jätk, et ma olin käinud kahes proovis elus esimest korda päris teatri proovis ja nagu väljusin sealt esietenduselt sellise tundega, et et ma olen nagu tõelise teatri kassi kätte saanud. Mul oli raske hinnata seda, mis toimus, sest ma vaatasin asja niivõrd teiselt poolt. Aga ma ei osanud seda hinnata, aga mul oli selline tõeline teatrikaif. Mida sa seal nägid, seal oli nagu täiesti loomulik enda oma ei tekkinud sellist distantsi või et, et see on nagu mingi võõras lugu või et ta elab nagu mingisugust oma elu ja, ja kes mina nüüd olen siin ja mis, mis minu roll siin on, sellist sellist segadust peasid. Tekkinud ei tekkinud proovides, juba juba oli mul see tunne, et, et see on täpselt seesama lugu, mida ma olen kirjutanud. Et sellist võõrastust lavastuse suhtes või näitlejate suhtes absoluutselt ei tekkinud, mis oleks võinud olla, ma ei tea. Kõik algas vaenlase lugemisest ja kui ma seda lugesin millegagi, pärast hakkas mul kohe ees midagi midagi visuaalset, aga silmades jooksma. Ja võib-olla seepärast ma hakkasingi teatritekste kirjutama. Ma usun, et see, see, et seda võõrastuste tekkinud oli võib-olla see, et, et lavastaja oli nagu minu teksti samamoodi mõistnud, nagu ma mina seda kirjutasin, ma usun, et ma usun, et see on see, et need rõhud olid, olid täpselt seal, kuhu, kuhu mina need oma arust olin pannud ja võib-olla ka, et mul ei ole millegagi võrrelda, et, et kuna see on elus esimest korda ma kirjutan elus esimest korda teksti, mida hakkavad teised inimesed välja ütlema. Ja see hakkab siin ja praegu toimuma, see oli nagu selline niivõrd uus kogemus ka sellel. Näidendile on tegelikult ju ka üks väga konkreetne algus või ajend ja et see on prantsuse kirjaniku Emmanuel Kareeri raamat vaenlane siis, siis siin võib tekkida ka veel see küsimus, et oo, tegemist ei olegi sellise autori autentsem. Aga miks te vastate? Osaliselt on see õige selles mõttes, et mul on siis selline tegelane nagu kirjanik ja kui Poiss näeb, kuidas kirjanik kirjutab seda raamatut, sedasama vaenlast, siis, siis on ka seest konkreetsed tsitaadid Carrerilt. Ja ma igaks juhuks saatsin selle tekstiga karjäärile endale, sest et varsti ilmub see prantsuse tõlgendaks neljapäeval Prantsusmaal raamatuna. Ja sellepärast aga kindlasti see tekst talle saata, ta teaks, toimub tema raamatut kasutatakse. Ja ta vastas positiivselt, nii et see on täiesti avalikud tsitaadid. Aga ma arvan, et vaatepunkt on teine. Minu jaoks on oluline just see laste pilk asjale. Siis Kareerume raamatus, lastest räägib päris vähesest, ega neist palju teada ei ole, nad ju oma surma hetkel üks, viie, üks, seitsme aastane, nii et nendest on jäänud klassipildid ja teiste inimeste meenutused. Aga mitte midagi muud nendest teada ei ole. Mulle tundus huvitav just see püüda endale ette kujutada, mida nemad tundsid, mida nemad arvasid ja mida nemad läbi elasid, viimasel aastal? Enne sõda. Mõrva Kareeriv vaenlane, see raamat on väga sugestiivse raamat. Kui oled nagu läbinud koos kirjanikuga, siis selle inimese loo, kes lõpetab oma naise, oma laste ja oma vanemate elu ja ise küll sellest nii-öelda eluga välja tuleb ja, ja kelle üle peetakse siis kohut. Tähendab, kui sa oled selle loo nagu ära lugenud, siis minul tekib juba selline tunne, et mul ongi teraapiliselt vaja, kas midagi nagu selgeks rääkida või, või midagi üle kirjutada, et kas, kas oli ka näiteks sellel näidendi kirjutamisel mingi selline noh, vajadused ennast nagu. Kuidagi puhastada sellest materjalist täiesti võimalik, ma usun, et see raamat on selline, mis ma olen saanud aruga kriitika järgmis Eestis hõlmab, et, et on suhteliselt palju negatiivset reaktsiooni sellele raamatule, sest ta ta ei, ta ei anna vastust sellele küsimusele, et kes see mees oli ja miks ta seda tegi. Vastust ei ole, inimene jäetakse nagu mõnes mõttes üksinda selle probleemiga, et igaüks peab enda jaoks siis need. Kas vaata ma sellele mõtlemise, kui ta suudab või siis mõtleme midagi välja tegema midagi? Iga inimene, inimene jääb nagu üksi selle, selle, selle probleemiga. Kareer talle heidetakse seda ette, et tema nagu enda vaatepunkt on nagu liiga nõrk, et ta on, lihtsalt laseb käed rippu ja ütleb, et tema ei tea. Kuigi ütleme, raamatu viimane lause ütleb, ütleb ka palju, et selle raamatu kirjutamine võib tema jaoks olla kas kuritegu või palve järelikult tema jaoks ma usun, on see on see palve. Et ta loodab, et äkki äkki nüüd vähemalt või äkki kuskil on selle asjaga kohta selgus. Äkki on mingi helgem pool kuskil olemas, kus romaanile saab andeks anda selle teo. Ja, ja ma usun, et et see on täiesti võimalik, et, et see, et ma seda näidendit kirjutama hakkasin oli osaliselt põhjustatud sellest, et ma ise tundsin, et ma pean asjad selgemaks mõtlema. Enne kui nii-öelda jõuda sinu meie isani ja veel olla pisut selles Carreri maailmas, siis, siis tegelikult ju ei saa salata, me kõik oleme elus ju tekitanud endale mingisuguseid kujutelmi, aga Me ei taha, neid võib olla valeks nimetada või, või noh, me oleme olnud üsna sarnastes olukordades nagu, nagu see pereisa romaan. Tänane ühiskond on ju üsna selline silmakirjalik või et ühelt poolt me võime ju endale väikesed valed ära valetada, mis võivad olla väga tühised, aga lõpuks ka see enne kogu aeg tahame näida kellegi teisena või, või game, pakume toodet, mis tähendab näidet mingisuguse muuna, kui ta tegelikult on olemas, et et ta puudutab noh, mingil määral väga olemuslikult seda meie meie maailma ja meie ühiskonda, et, et kui sa selle vaenlase oled läbi lugenud, siis natuke nagu paljastatakse see oma väikesed valed ja, ja küll ei tabata sind mõrvalt. Jumal tänatud, aga, aga tabatakse ka sind nagu mingisuguselt väikeselt kuriteolt, et et vaat, need on ka need tunded, mida nagu mina tundsin. Et just selline totaalsete valede, väikeste, väiksemate ja suuremate vahel valimine. Et vot see on, see on üks asi, millest ma nagu julge rääkida. Ei, no mis üldse tähendab isiksus, et kas isiksus on päriselt olemas või on see ainult teiste pilk meile, et kes, kes näevad meid sellisena nagu, nagu me tundume? Ma arvan, et ma mõtlesin kindlasti selle peale, et kes ma olen ja millisena nagu teised mind näevad? Jõudes siis ikkagi sinu Näidendini, meie isani, siis tegelikult tundub väga kaal olema ka see valik, et sa võtsid lapsed sellepärast et lapsed on võib-olla need, kes on ainult ainsad siirad selles mängus ainsad, kes justkui elavad seda ühte elu või kellel, kellel ei ole seda, et ühele paistab demonteesile, paistab teistmoodi, et, et, et see, see võiks olla ka niimoodi seletatud. Mind vapustas võib-olla laste puhul kõige rohkem see, et noh, kuna mul endal olid sellel ajal noh, kaks väikest last tähendab vaenlast lugedes oli üks näide, aga kirjutatud oli neid juba kaks. Siis ma mõtlesin selle peale, et las tal ei ole valikut, lapsed elavad oma vanematega ja ema ja isa on need, keda nad igal juhul usaldavad. Ja, ja võib-olla see oli ka üks liikumapanev jõud, et ma seda kirjutama hakkasin, sest ma tajusin, et, et isegi kui ma oma lapsega käitun halvasti, karjun ta peale, ükskõik mida ma teen. Lapsel ei ole valikut, ta ei saa öelda, et ma lähen ära. Kaeban Inimõiguste kohtust, kaeban Inimõiguste kohtusse ja seda on ju näha olnud ka filmidest, raamatutest või elust, et et kui näiteks lastekodulaps istub lastekodu akna peale, ootab oma oma ema, ütleme kes on, kes teab, kui halvasti tema temaga käitunud, siis ta sellegipoolest ootab teda ja armastab teda ja ründab teda lõputult. Ja tal tal ei ole valikut ja need samamoodi need romaani lapsed. Ja võib olla nagu vapustas tegelikult, et oma lapsi ka vaadates, et mõnel hetkel võib-olla mõtled, et lapsel võiks olla võimalus ära minna, öelda, et sa käitusid halvasti ja sa oled ebaõiglane, astun minema, kuid laps ei tee seda, tähendab niivõrd kergesti andeks lapsele midagi halvasti või karjate peale ja natukese aja pärast sa tunned, et sa nii, et sa niimoodi temaga tegid. Sa lähed paluta käest andeks, ütled, et pai paikalli-kalli ja ta annabki sulle kohe andeks, siiralt. Võib-olla see, see mind nagu eriti eriti romaani laste puhul nagu pani mõtlema üldse lapse usalduse peale, mida ta tunneb vanematesse see suur usaldus ja et, et kui palju me nagu sa ise väärime seda usaldust. Aga samas me vajame ka, kas on siis isakuju või, või see keegi kõrgem juht ja õpetaja, et seegi on vist oluline. Ma usun, et täiskasvanu samamoodi otsib, millele toetada ja, ja millest nagu lähtuda või mille peale loota. Ja see on täpselt sama nii väga religioossele inimesele kui kui inimesele, kes väidab, et ta ei usu midagi. Et teda ei huvita sellised asjad. Kui üldse mängida ühe materjaliga või, või kirjutada seda läbi või teha oma maailm kuidagi toetudes teisele maailmamudelile siis siis võib ju võtta ka teised vaatepunktid, eks ole, võib võtta ka näiteks naise vaatepunkti, aga see ei tulnud nagu kordagi mõttesse. Ei minu jaoks nagu algusest peale nagu kõik see nagu alguse laste peale mõtlemisest, aga ma arvan, et kui nüüd, kui see näidend on valmis ja lavastatud, siis ma võin mõelda nii, et sama hästi võiks kirjutada sellest hoopis uue näidendi hoopis uue loo. Et see on üks võimalus, ma arvan, minu näidend ja mida ma kindlasti teadsin, on see, et ma ei, ei tahaks kindlasti kirjutada sellist näidendit, mis nüüd vist hiljaaegu Saksamaal kirjutati ja tuli vist ka teatris välja, kus on peategelane on romaan ise, kes on laval ja millest küll öeldakse, et see on näidanud, on selle nimi teed end, et et see on nagu väga paljuski sama, mis Kareeri vaenlane, ta nagu raamatust on väga palju otse üle võetud. Tahtsin, et just seda ma kindlasti ei taha kirjutada, sest minu jaoks siiamaani on suur küsimärk see inimene. Ja mul on isegi natuke imelik mõelda, et ta on päriselt olemas ja ta praegu istubki vanglas ja tegelebki oma selle kristliku Ühe ühinguga ja et 2015 kukub ja siis arvatavasti ta saab välja. Et see ei olegi kindlasti päris kindel, aga et see 22 aastat on ikkagi täiesti reaalne, ilmselt, et lühendatakse tema karistuslahendustega on kahel aastal. Et seda mul isegi kummaline mõelda, isegi kirjutades tekkis vahepeal selline hirm, et mida ma nüüd teen. Et see inimene võib ju seda kunagi lugeda, ilmselt loebki, ma arvan. Nojah, kui see prantsuse, kuna neljapäeval neljapäevasel neljapäeval tuleb raamat Prantsusmaal välja Siis mul tekkis, mida ma polnud ikka kerge hirm, et issand, et et ma tegelen mingisuguse väga ohtliku asjaga tegelikult, et sa oled segaduses, perekonnalukku jah, nagu natuke Carrie veelgi olid need kahtlused ja hirmud, mis tal olid kirjutamise ajal ta viskas mitu korda selle raamatu kõrvale, mõtlesid, et te sellise asjaga ei tohi tegeleda ja millegipärast see asi peenestada ja tegeles sellega edasi. Kas sa seda oma esimest näidendit ümber ka tegid? Üks variant oli siis see, mis näidendivõistlusel oli ja pärast seda millegipärast tundsin, et ma pean seda viimast osa ümber kirjutama. Ühesõnaga ma kirjutasin sinna dialooge vahele, nii et tekkis selline omamoodi risti-rästi dialoog, nii et samal samal ajal olid laval niisiis need kristlased kui ka siis naine ja mees, sealt tuleb välja midagi taolist nagu tantsu. Arkaadia lõpp oli, et kust tulid nagu erinevast tänasest järgnevat juttu rääkivad tegelased olid samal ajal laval ja see variant oli siis minu jaoks oli see siis lõplik variante selleks prantsuse tõlkesse. Aga juhtus nii, et siis näitemängu agentuuri agentuurist draamateatrisse see uus variant jõudnud esialgu. Ja siis ma sain selle teksti anda alles 10 päeva enne esietendust Ain Prosa kätte jõudis ja see ei tulnud enam kõne alla, et seda seda kuidagi ümber teha. Ja siis meil tekkis lausa diskussioon, et kas see oli hea, et ma selle ümber tegin ja et kas sealt või valesti aru saada ja nii edasi ja siis päris viimase stseeni, mis nüüd laval oli, selle, ma kirjutasin nädal aega enne esietendust juurde seda, kus nagu lapsed tulevad lavale tagasi ja näevad oma isa. Meil tekkis selline raam, nii et selles mõttes on praegu kolm, kolm võimalikku lõppu. Mulle väga meeldis see, mis tuli lavale, kui palju sa armastad igasuguseid remark. Ja selliseid juhiseid näitlejatele või on sul ainult puhas dialoog? Ma püüdsin panna võimalikult vähe, aga, aga sellel hetkel, kui ma kui ma tundsin, et see on nagu hädavajalik, siis ma siis ma kirjutasin seda nukumaja kirjeldust sul ei olnud? Ei minul oli selle asemel laval vist nari, aga seal oli väga ilusti hästi lahendatud minu jaoks, et oli pandud nukumaja, mida võib kasutada ka voodina, et poiss, maga valle tüdruk üleval. Et ära öelda, et kunstnik on siis Kersti Varrak, mis andis nagu võtme kätte kohe esimesel hetkel oli ju see, et, et kõik oli seal kuidagi väga ebaproportsionaalne, kas oli mööbel väga suur või väga väike, kuhu inimene hästi ära ei mahtunud, et see maailm ei sobinud sellele inimesele? Mulle ka väga meeldis kunstniku töö ja ütleme, need suured asjad, need, need andsid võib-olla natukene selle lapse vaatepunkti kätte, et kuidas laps tõepoolest see tool on suur ja ta peab pingutama ja et täiskasvanute maailmas hakkama saada. Et see oli võib-olla selline lapse juurde kummardumine, see oli nagu ilus. Kunstniku töö oli ühelt poolt See siiras ja väga ausalt mängitud laste maa, Taavi Teplenkov ja Harriet toompere suu läbi. Merle Palmiste, kes oli siis sellises tema jaoks tavatus rollis, aga, aga tegi seda väga perfektselt, sellise tubli koduperenaisena. Nemad olid nagu see üks perekond, aga siis kui sa nüüd neid kõrvaltegelasi sinna oma mängu sisse kirjutasid, siis kas sul oli nagu kristlased ja preester ja sõbranna ja mingid tüpaažid silme ees? Need olid ju väga niuksed, väga nappide vahenditega antud, väga täpset paažid. Just tunduski, et, et nad väljendavad nagu kõige paremini võib-olla seda maailma, kus perekond elas. Minu arust ma lihtsalt see on hüpotees, et oli ju teada, et see ema oli, oli selline kirikus käiv inimene ja, ja ja noh, lapsepõlvest saadik olnud selline korralik ja tore tüdruk, kes käib igal pühapäeval missal. Sealt võib-olla tuli see, et preester võiks olla üks, kes siis, kes tema seda maailmapilti väljendab. Ja samas oli teada, et ta oli seal koduperenaine, kindlasti sõbrannad olid tema igapäevased kaaslased. Et sealt võib-olla see sõbranna Kõik need naisteajakirjad, teemad tulevad tema sellesse jutuvoos nagu momentaalselt esile. Aga samas ka üldse Euroopa inimese selline maailmapilt selles mõttes, et on ju teada, et prantslased, kõik kui 15 juuli kukub, siis puhkused algavad ja kõik iga tavaline prantsuse perekond sõidab Hispaania suunas teele, et see on nagu kõige lihtsam valik, kuidas puhkust veeta, et minna olla kaks nädalat Hispaanias, siis tulla tagasi minna tööle tagasi, noh see klassika, seal ei olnud midagi ise välja mõelda, vaid see lihtsalt on, on elus niimoodi. Ka need tüübid, kes olid siis need vabatahtlikud vangla külastajad, kas nendest on sul ka nagu mingisugune sed eluliselt kokku puutunud sedalaadi inimestega või need olid minu jaoks niisugune uus uudne? Et nende puhul vist oli ka kõige rohkem, siis nagu sees seda Kareeri raamatut, et ma ei oska öelda, kuidas need lavastusest mulje jäi, aga mõte oleks pidanud olema selles, et nad olid tegelikult sümpaatsed, siirad, aga, et nad nägid nagu kõike isegi nagu liiga positiivses valguses. Kuidas muljetavaldav? No lavalt jäi nadolid teatud iroonilist jah, niuke irooniline suhe kahe palgelisse ühiskonda ja see grotesksed mängis ka ja seesama lapsemeelsus, mis oli sisse kirjutatud, eks ole, sellesse mehesse naisesse ja noh, esitatudki sellise lapsel maailmapositsioonilt. Tegelikult ma võisin seda lapsemeelsust sellises grotesksed võtmes kohata ka Mari Lille ja Jaanus Orgu lase esituses, ütleme niimoodi. Seda ongi kõige raskem kõige raskem mängida, sest et meie ühiskonnas on nagu võib-olla noh, väga raske ette kujutada, et inimene ongi siiralt tõsiusklik, et ta ajab oma asja täiesti siiralt, et see, mida ta räägib, et meie isal on ühe pattu langenud kahetsemisest 1000 korda parem meel kui 99-l õige elust. Et ta tõesti siiralt usub seda, et võib-olla see see ongi nagu selle lavastuse ja selle, minu, minu, minu teksti puhul ka kõige raskem koht, et et kas me saame nagu mingiks hetkeks nendega kaasa uskuda või ei saa, või see tundub ikkagi võlts, et ka nemad ise kahtlevad selles, et kas see on võimalik. Et see on ainult poos. Et ma olen, et ma olen usklik, ma. Ma usun, et nüüd ta on täiesti õigel teel ja teine moment minule tundub, et see on lihtsalt nagu üks vaba aja veetmise vorm, üks klubiline tegevus näiteks jah, võib ka nii võtta jah. Siin siis ma hakkan kohe kahtlema, et kas see on hea või halb, et, et on sellised inimesed olemas, kes selliste vangidega tegelevad. See on täpselt see Kareeri küsimus, et kas nüüd romaane on astunud jälle uude sellesse enese pettmisse ja et need inimesed aitavad tal seda teha, aga, aga ega vis selgust ei ole üheski hinge noh, väga täpselt selles asjas seda küll. Ja see ongi minu jaoks, ma tunnen kohe kindlalt, et see, see probleem käib mul üle jõu ja ja sellepärast sellest näidendite kirjutanudki ja siis ma mõtlesin, et äkki ma saan oma väikese panuse anda siis kasvõi siis selle lapse ja usalduse andestamise teemal jätta see, jätta see suur küsimus, mitmed suured küsimused tegelikult välja või õhku rippuma, mis teid pidi või millise õnneliku juhuse tõttu see raamat on nüüd prantsuse keelde tõlgitud, selline võimalus jälle, ma arvan, et see on päris suur võimalus. Prantsusmaal korraldatakse siis Põhjamaade kultuurifestivali igal aastal ja sellel aastal just nüüd novembris on see festival Normandias-Prantsusmaal. Sellel aastal on seal siis nagu põhikülaliseks on Eesti ja selle raames nad tahtsid avaldada üha näidendit Eestis viimastel aastatel kirjutatud näidendite hulgast. Ja ma tean, et sinna oli paar kandidaati. Aga kuna minu õppejõud Tartu ülikoolist Evadel uus pakkustada näidendit festivali korraldajale ja tõlkis sellega kohe ära, siis muidugi tal oli selles mõttes valiku juures ilmselt eelised, teistest oli olemas ainult sisu kirjeldus. Nii et ilmselt võib-olla osaliselt ka sellepärast valisid nad selle näidendi, aga samas on ka muidugi arusaadav, kuna aines tuleb Prantsusmaalt, siis nad nägid just selles sellist head võimalust, kus on siis asjasse segatud mõlemat maadet. Sobiv näidend nende festivali jaoks. Ja festivali ajal mingit lavastust ei ole, praegu aga on, on kaks lugemist läätisega jah. Meie isal on siiski hea saatus olnud, aga, aga kas nüüd oled sa mõelnud midagi edasi ka teha? Mul on selline tunne, et ma nagu sain nii suure teatri kassi, et, et ma kardan, et ma jälle lähen ühel hetkel sellele teele, et ma proovin näidendit kirjutada. Hetkel mul ei ole midagi kuskil sahtlis ootamas, sest et hiljaaegu lõpetasin ühe lasteraamatu, mis on hoopis teine asi. Ja, aga ma mulle nii hirmsasti meeldib see teatri juures, et kuidas sul on võimalik kirjutada tekst, mis läheb lavale toimub siin ja praegu, et selles mõttes ma olen suur teatrifänn, võib öelda, et, et ma usun, et ma, ma kunagi proovin veel midagi kirjutada. Ma. Ei kutsuks. Jätkame saadet gospillerin purjega, ET põgusalt kõneleda kahest esietendusest ühes Draamateatris, teisest vanalinnastuudios, üks neist ameeriklasest komöödiameister Nils Ayman ja Hotell California, mida takse vaadata just Ita Ever ja Eino Baskini dueti pärast. Ja teine lavastus Mati Undi visioon prantsuse farsi meistrisool Tseedo loomingust potilaadale. Ma alustaks Fedo tsitaadiga, mille ma leidsin kavalehelt. Siin on kirjas, et vali võimalikult traagiline situatsioon, olukord, mis paneks värisema isegi surnuks ja ja püüa välja tuua selle koomilised küljed. Ei ole olemas inimlikku tragöödiat, mis ei pakuks ka koomilist vaatenurka. No kuidas sulle tundub, kas see Fedo tsitaat sobiks näiteks ka Nils aimoni California näitemängu iseloomustama? See paneb kohe mõtlema. Sellepärast et, et see traagiline situatsioon on ju väga individuaalne mõiste, põle ses mõttes, et kui vaatad kõrvalt saalist mingisugust abielurikkumise situatsiooni või kuidas näitlejanna Oskarist ilma jääb, siis ega see ei tundu eriti traagiline, aga asjaosalistele sellel hetkel võib-olla küll. Kuigi eks selles samas Hotell Californias võib-olla seda traagika dimensiooni on ehk vähem või need situatsioonid on natuke ehk triviaalsemad. Kui ma nüüd võrdlen Niilsaimani päikesepoistega, mida mängiti Draamateatris väga menukalt ja mille Sis Eino Baskin uuesti lavastas hiljem vanalinnastuudios siis seal võib-olla oli see traagika või ütleme, pehmemalt ütleme nukk, kuidas seoses siis kahe vana näitleja eluõhtuga kuidagi natuke sügavam. No sa oled väga diplomaatiliselt sellest küsimusest välja tulnud? No igatahes, kui ma olin esimese vaatuses sellest hotell Californiast ära vaadanud, siis ma kohe tundsin huvi, et mis aastal see lugu on kirjutatud, see on kirjutatud 1976. aastal ja seal tekib umbes samasugune suhe nagu minul tekib suhe Chaplini filmi, ma vaatan seda mingisuguse heldimusega, noh, selles mõttes, et see on nagu pilk inimkonna kultuuri lapsepõlve. Nii. Ma vaatan nüüd ka seda, sai mõni lugu, et see on nagu pilt mingisse süütusse teatri, lapsepõlve või, või, või kuidas seda nüüd nimetada. Ja tegelikult, ega ma ei tulegi, vaatame seda saimanni lugu seal, sest noh, midagi ei ole teha, eks ma tulin sinna vaatama ikka ikka näitlejad, tulin vaatama itta, everyt ja Eino Baskinit tekkis küll selline mõtet. Baskini Everon nii heas vormis, et nad võib-olla kannaksid väljaga teistsuguse teksti teksti, mis ei ole inimkonna lapsepõlvest kirjutatud teksti, mis oleks võib-olla tänapäevasem ja ta tihe, tapma. Kas seesama komöödia žanr ja see, mis meie lavadel üldse sellega tehakse, siis mis see tänapäev on tänapäeval kuni peaaegu kõigis teatrites või väga paljudes nii sealsamas vanalinnastuudios kui naabruses, Draamateatris, kui veel Tartus ja ja siis mina juba eelistaksin seda võib-olla vana moelisemat, rahulikumat nostalgilise mat Niilsaimanit. Sest seal ikkagi eriti kui mängivad niisugused meistrid nagu every Baskin, siis on olemas laval isegi selles pisikeses loos terviklik inimene või arusaadava iseloomuga inimene. Sest kuunis alati ma jälginud seda, et mis hetkel näitleja kaotab selle inimese ära, keda ta mängib ja lihtsalt vannub alla hakkab selles kaoses niisama rabelema hakkab lihtsalt nalja tegema ka parim näitleja. Nii et selles mõttes las olla siis vanamoeline, aga minu jaoks see kuuni ei ole ka nüüd nüüdisaja musternäidis, ma ei tea, kus need kaasaegsed komöödiad on, ma nüüd kuunis küll ei tahtnud olla, igaüks elab nagu oma lapsepõlve oma nooruses, mina oleks tahtnud võib-olla näha midagi sarnast kolitsiini mäng nende vahel, et noh, sedalaadi loos, aga noh, midagi ei ole teha, ega siis tuleb vaadata ikka seda lugu, mida sulle mängitakse ja tundub, et mõlemad suurmeistrid on ikkagi väga heas vormis. See on tegelikult hämmastav, kui kokku kuuluvad, nad on kuidagi vaataja teadvuses, sest seesama Hotel California kavaleht annab niisuguse realavastusi, kus every Baskin on koos mänginud ja neid on siin väga vähe. Kahe käe sõrmedest jätkub, kuigi mulle tundub, et kavalehe koostajad on ka midagi ära unustanud. Näiteks niisugune lavastus nagu energilised inimesed, mul tuli meelde, kus nad mõlemad mängisid. Ja siin on ka noh, niisuguseid rolle, kus nad ei ole otseselt partnereid olnud. Aga noh, eks siia juurde lisandub näiteks film tagahoovis ja siia lisandub meelejahutus ja pikad aastad ja siis siin ka mainitud reklaamiklubi Eino Baskini kirja kontor ja doktor Ever ja Baskini ana kõik ja veel mõned telelavastused, kus nad on koos mänginud, et tegelikult, et niisuguse näitlejate paarina nad on ikkagi vaataja teadvuses ja selles mõttes on äärmiselt südamlik neid koos näha. Nende pik lavaelu on inimestesse jätnud nagu sellise sügavalt posid aktiivse mälestuse ja kuna tänane elu on suhteliselt morn ja pakub pigem negatiivselt kui seda positiivse, siis minu arvates inimesed lähevad otsima sinna just seda head äratuntavad, et keskkonda, kus nad saavad kohtuda oma vanade sõpradega ja need vanad sõbrad ei räägi sulle mingisuguseid oma muresid ega probleeme, vaid vaid nad on, nad lihtsalt on olemas ja vaataja on lihtsalt niivõrd tänulik sellele, et nad on olemas. Jah, see ilmselt seesama fenomen on ju näiteks ka draamateatri lavastuses kvartett, kus mängivad Ülle Ulla, Silvia Laidla, Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak ja mina hakkasin mõtlema, et ma ei ole näinud selles samas vanalinnastuudios lavastust Sügissonaat, kus on Kaljo Kiisk, Eino Baskini Ülle olla, mulle tundus pärast seda Hotel California, et nüüd ma tahaksin seda ka näha, et ikkagi niisugune vanem näitleja laval on ikkagi väga huvitav nähtus. Ja kui nüüd sellest California komplektist, mis koosneb kolmest lühinäidendist siis kui, kui sellest komplektist nagu nüüd rääkida, siis võib-olla kõige stiilsem nendest lugudest praegusel hetkel on ikkagi see külalised Londonisse, kuidas Ever valmistub Oscarit vastu võtma ja tuleb võluv näitleja taust nagu välja, et noh, mina ei tea, mulle tundus, et seal visati vist isegi naljaga pisut nii-öelda kohaliku Eesti teatrielu-olu üle või seal tekstid või repliigid ei olnud taim on ehk ma kahtlustan ka kindlasti, kui kuningas Liivile baskide erilise mõnuga vihjas, ma usun küll, et see oli tema improvisatsioon sest kuningas, Leari veel paar kuud saab Draamateatris näha Laiveriga nimiosas. Kui veel rääkida sellest külalised Londonist, siis mulle väga meeldis ka see, kuidas ta Ita Everi staari rolli toetas Eino Baskin, niisuguse inglise antiigikaupmehe rollis, kes teatrimaailma jälgib niisuguse veidi sardoonilise kõrvalpilguga ja see oli väga stiilipuhtalt mängitud ja väga-väga hästi oli nüüd näha see Baskini oskus lasta Ita Everi särada ja väga täpsete väikeste nüanssidega sekundeerida, et seda oli ka lust jälgida. Eks see lavastus kasvab ja mis sealt mis sealt poole aasta pärast välja on tulnud, see on juba teine lugu, aga et, et oma seda komöödia, jutu või farsi juttu nüüd jätkata, siis siis viimane aeg käsile võtta Fredo potilaadale. No kui eelmist lavastust mindi vaatama näitleja pärast, siis seda lavastust saab vaatama minna ikkagi ennekõike lavastaja Mati Undi pärast. Ja arvata võib, et Mati Undile on oma fänn, kõlab olemas. Sest tema nii-öelda nihestatud laad ja, ja pisut omamoodi irooniaga tehtud lavastused vast ei sobi nagu kõigile vaatamiseks. Seekord on potilaadale välja pakutud mitte väikese saali loona, vaid suure saali Loonas. Seetõttu tendeerita sellisele rahvad imagole või? Vaat sellega ongi see väike hirm, et kas fan klapp sinna suurde saali tuleb. Ja kui tuleb, siis kui palju teda jätkub just nimelt sest et kui ta millegipärast alati on valdav Vanemuises ükskõik, kas suures või väikeses majas ja kui ta on hästi tuntav nii draamateatri väikses saalis kui seal Von Krahli teatri tumedas saalis siis isa esietenduse põhjal lõplikku järeldust teha, aga esietendusel see hundi oma publik tema reaktsioonid küll ei pääsenud valdavaks või mõjule, vaid oli kuidagi harjumatult reserveeritud saal. Aga mina arvan pigem, et see on niisugune hundi ninanips sellisele Traditsioonilise farsi ootajale ja ma jõudsin võib-olla pisut õelalt ka seda mõelda, et see on kuidagi paras selle draamateatri repertuaari kontekstis, et kui sealsamas suures saalis kaks kuunid, kaks erineva eesnimega kuunid, siis rahauputus ja igaühele oma võimutsevad pluss veel Terry Johnsoni elluastuja. Et siis see potilaadale on nagu niisugune paras pila sinna ja võiks isegi võib-olla veel jultunud olla. Nojah, juba see pealkiri potilaadale või kui seda nii-öelda mitte lihtsalt vaid farsi pealkirjana interpreteerida vaid, vaid noh, üldse nagu suhtumise erakogu selles Covidisse või kogu selles kuunindusse, mis, mis mänge, mis mängib siis, siis selles mõttes on see isegi pisut jõhker, ma ütleks. Ja noh, ei ole ju lugenud seda, see, too farsi ennast, aga kuna see on hundivaba tõlge, siis võib arvata, et ta on sinna lisanud igasuguseid nüansse ja noh, seal on ka oma Hamleti mängud jälle sees ja ja igasuguseid niisuguseid vaimukaid keele nüansse, nii et selles mõttes, kes ju ta on seda farsi paremaks teinud, ehk kui see sajanditagune kirjutatud tekst peale selle on ta siis ühe lühikese näidendi kahte vaatusesse venitanud ja kui ta ise on surmatantsuga võrrelnud, siis andnud niisuguseid streenberglikke poose ja tragöödiat jutumärkides sinna juurde. Jah, aga ikkagi ütleme niimoodi, et ma ei saanud nagu seekord selle hundiga sellist kontakti, võib-olla tõesti, see oli tingitud ka sellest seltskonnast alati peab olema heas seltskonnas vaatama, võib-olla see seltskond oli minu jaoks liiga hea, siis kus me olime. Et see kontakt jäi nagu, nagu kuidagi kaugeks või, või nad jäid sinna sinna lava peale omi asju nagu toimetama ja, ja midagi minul see osadus jäi väga väheseks, et kui, kui need näitlejad olid meenunud, siis armusin ära sellesse rolli, mida mängis Rein Oja ja, ja Üllar Saaremäe rahmeldamist oli ka nagu sümpaatne vaadata, aga kuidagi Maria Avdjuško ja ma ei saanud nagu temast aru või, või hundinaine oli seekord liiga Messovinisti pilguga nähtud, siis ütleme nii. No mina ikkagi veel loodan või, või arvan, et suur osa oli selle esietenduse krambist, mis ka lavale kandus, mul on enne ka olnud mõne hundilavastusega, nii et esietendus on pettumus ja teinekord on niisugune vaimustus. Ja tegelikult see paar, Avdjuško Saaremäe on ju väga hästi valitud, ega siin hunt ilmselt teadlikult vihjab nende seriaali minevikule, et nad on mänginud nii armastuse kahuri siis kui me saame kama. Ja kui seal siis niisugune tõmme nende vahel on, siis püüab seda abielu põrgut näidata ja totaalselt pimust. Aga jah, tõsi on see, et Rein Oja, Üllar Saaremäe stseen teises vaatuses nagu põrmustas kõik eelnev oma oma säraga ja täpsusega, et sellele tasemele veel need abikaasade stseenid ei tõusnud. Aga lõpuks, kui ilmusid mängu veel Viire Valdma ja Tõnu Mikiver, siis järsku mind ajas kohutavalt naerma see mikrofon Tõnu Mikiveri põsel, sest mulle tuli meelde suvine kuuni farss, mis rändas ringi ja mida vabas õhus põsemikrofonidega mängiti, mina ei tea, ka sundsellele vihjas, aga mul oleks väga meeldinud, kui ta oleks seda osatanud sellega, sest et mingit vajadust selleks mikrofoni, eks ju, tegelikult ei olnud see, see oli veel üks lisanali. Ma arvan millegi pärast, et neid vihjeid on seal veel mitte ainult neid Hamletit, tsitaate, vaid igasuguseid nöökeid, farsside aadressid, mida selles pisut jäises esietenduse vaikuses veel ei jõudnud kinni püüda, et ma tahaks küll uuesti minna vaatama. Võib-olla tõesti selle pärast kõige solvava oli sellel farsi puu, see, mind ei lastud üldse naerda või noh, et saali reaktsiooni absoluutselt ei olnud ja kui sa siis nii-öelda sülitasid saalile naerda, siis vaadata siin nagu nagu noh, mingisugust tüüpi, kes lihtsalt ei oska heas seltskonnas käituda. Ja võib-olla see kõik siis tekitas teatud sellise esietenduse frustratsiooni, mis on seotud selle poti laadalooga. Aga tänaseks vast lõpetame, see oli kiirpilk, lühipilk, lähipilk. Viimaste nädalate esietendustele. Täna kõnelesime hotellist California, kus on võimalik nautida Ita Ever, Eino Baskini dueti ja panime küsimärgi soosse too poti laadaloole, mis lehel on ju tegelikult hüüumärgiga. Aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje maris Johannes.