Pühapäeva hommik vikerraadios, mina olen Sten Teppan, tore, et olete sättinud end raadiot kuulama. Tänase jutusaate peategelane on helilooja Sven Grünberg. Tere tulemast, Sven, ere. Mul on hea meel, et sa võtsid vastu kutse kuulajatele natukene endast ja oma elust rääkida. Ma ei tea küll, kui palju sa ise oma aastatest vanusest ja ümmargusest tähtpäevadest pead. Aga puhtjuhuslikult jäi silma, et see on ikkagi mingis mõttes sümboolne aasta sinu jaoks. Sügisel kukub 60 väike tähis ikkagi. Nii see on, jah, eks üks eluring 12 aastane tsükkel saab läbi. Ma mainisin siin sissejuhatuses tiitlina ainult sõna helilooja, ole hea, pane siia ise omal valikul natukene midagi juurde, sest ehkki see on elu jooksul olnud sinu põhitegevus vist ikkagi on kõrvale mahtunud üht-teist veel. Jah, on kõrvale mahtunud tõepoolest ka üle 30 aasta kestnud õpingud Linnart Mälli juures. Peaasjalikult oli ikkagi keskendumine budismile kui õpetusele, aga, aga eks ka muid idamaadega seonduvaid elu tahke sai uuritud ja puuritud, nii et julgen öelda, et olen, olen ka nende sfääridega üsnagi sina peal. Kuidas sinu elu praegu jaguneb? Jah, noh, see on mõnevõrra keeruline küsimus selles mõttes, et ja minu käest on ka palju küsitud, et kas ma, kas ma ikka mediteerin ka iga päev ja, ja, ja kuidas sellega üldse on. Ma ütleksin niimoodi, et et harjutades muutubki terve elu läks suureks meditatsioonid mõtluseks, mis ei tähenda seda, et, et kusagil hõljuksi jalad maast lahti ebareaalsuse piirimail, vaid eeskätt tähendab see ikkagi seda, et ma mõtlen ikkagi peaasjalikult analüütiliselt, mis on ka budismi aluseks. Budismi aluseks ei ole mitte mingisugune surra-murra küünalde tasutamine palvete lugemine, vaid budism on eelkõige teadvuse muutmiseõpetus ja, ja vana puu, ta ise on lausa niimoodi öelnud, et teie ärge uskuge minu sõnu ainult sellepärast, et mina olen nii öelnud, vaid proovige mõista see tähendab seda. Et on vaja elu pidevalt analüüsida ja proovida maailma võimalikult objektiivselt hinnata ja, ja mitte ainult maailma, vaid ka iseenda rolli funktsiooni tähtsust toimetamisi selles maailmas. See võib-olla kõlab siia jutuajamise alguses kohe hästi filosoofiliselt ja suureliselt, aga kuivõrd meie teema siiapoole liikus, siis ma kuulaksin heal meelel sinu arvamust. Sven olukorrast Eestis 2016. Kiputakse pidevalt kordama, et enam raskemaks minna ei saa ja, ja nii halba aega pole olnudki ja ja kui seda distantsilt vaadata, siis kõigest sellest moodustubki üks pikk rida ainult nii ongi, kogu aeg läheb halvasti, kogu aeg on raske. Kuidas sa vaatad sellele? Budismi järgi ühest küljest elu ongi kannatus, aga aga kui me nüüd suurtest mõõtkavadest oleme tänasesse päeva, siis mina olen küll oma rahva üle väga ja väga õnnelik, väga rõõmus, ma ei heida mitte midagi ette. Ma näen, et meie rahvas on arukalt käitunud antud situatsioonis. Ja mul on raske mõista neid, kes, kes siin näpuga nagu öeldakse, meie rahva suunas vibutavad sest on ju selge, et maailm on tõesti haaranud tohutu kriis. Praegu. Ja selles kriisis tuleb eelkõige meenutada ju seda, et kui ühte organismi siseneb mingisugust võõrast elementi siis organismil bioloogilises mõttes on kaks võimalust kas alla anda, ära surra või hakata selle vastu võitlema. Mida tähendab vastu, see tähendab seda, et sissetulev või sissetungiv element tuleb kuidagi kuidas öelda, tuleb luua mingi suhe organismiga ja mida see nüüd reaalsuse tasandil tähendab? Aga seda, et, et kui me hüüaksime hurraa ja tulge kõik siis siis oleks allaandmine, see tähendaks selle organismi kadu bioloogilises mõtteski. Ma ei räägi praegu isegi niivõrd filosoofilisel tasandil, vaid see lihtsalt ongi elu valus ju. Ja nüüd hoopis teine küsimus on, kuidas öelda ligimesearmastus. Aga armastuse puhul tuleb ka kindlasti seda rääkida. Et armastada ja head teha ei ole sugugi nii lihtne. Kui mõeldakse, et oleme kohutavalt head ja aina paremaks läheb, siis tasub ka meenutada seda, et et headust on ka väga-väga rumalat ja destruktiivset headust. Toon lihtsa näite. Kui me kujutame, et ema, kes annab lapsele kommi ja näeb, et lapsel läheb suu kõrvuni, et see lapsele meeldib ja see on väga tore. Ja nüüd see ema siis söödab, söödaki last edaspidi ainult kommiga. Vaat see on see primitiivne nii-öelda armastuse primitiivne headus ja rumal headus, nii et on olemas ka rumalat headust. Mis tähendab seda, et kõiki asju siin maailmas tuleb teha ikkagi lähtuvalt aru kusest ja mõist, mõistlikkusest ja mõistusest mitte ainult emotsioonide ajel ja najal, mida praegu on väga palju näha ja kuulda ja, ja, ja emotsionaalselt kangesti heidetakse meie rahvale igasuguseid asju ette, mis ei ole minu arvates adekvaatne. See on eba ebaadekvaatne. Peale selle, kui me räägime siin Euroopa kontekstist, siis kindlasti tuleb ka seda öelda, et et Euroopa on meile väga-väga palju võlgu. Euroopa on olnud suur kultuurikeskus, Euroopa on maailmale palju andnud, kuid euroga. Ta on teinud ka väga rumalaid, ebaadekvaatseid otsuseid ja rumalaid ebaadekvaatseid otsuseid, meie ei pea ju kopeerima, meie võiksime ikkagi valedest käikudest nagu hoiduda. Aga mida ma mõtlesin selle all, et meil on halba tehtud, no näiteks teise maailmasõja lõppedes ant tee meid ju Stalinile hävitada. Ja see oli täie teadmise juures, ei saa ju öelda, et Churchill ja Roosevelt oleksid. Ei oleks teadnud seda, mida Stalin tegi, kõik need kulaagid ja, ja, ja genotsiid noh, mitte ainult küll eesti rahva vastu, aga, aga ka kogu kogu Baltikumi suhtes. See, mis tehti Venemaal, see on Venemaa asi. Aga mitte mingit õigust ei olnud meid rünnata. Ma peaks ütlema seda, et Eesti astus ju piiridega Euroopa liitu selles mõttes on ju ka meid alt veetud. Sa Sven oskab väga hästi rääkida, sind on hea kuulata ja nii palju, kui ma tähele olen pannud ka varasemate aastate ja sinu juttude põhjal sa räägid nii nagu asju näed, nagu sulle tundub olevat õige. Tihti kipub olema nii, et mida sirgjoonelisem, mida avameelsem sa oled oma suhtluses seda lihtsam on leida sul pehmelt öeldes vastuargumente, halvemal juhul vaenlasi, neid, kes tulevad, astuvad sulle vastu, panevad pahaks ja nii edasi. Kas sul on niisugune kogemus ka tänu sellele avameelsusele või, või selle avameelsuse tõttu, et sa oled sattunud meelepaha alla, et inimesed ei ole sinuga nõus, on muutunud su vaenlasteks midagi niisugust? Noh, jah, eks, eks kõik on elus ette tulnud selle 60 aasta jooksul, aga aga ma pean siiski siiski vajalikuks pidevalt seda toonitada nii-öelda väga suures plaanis, et maailma on vaja ikkagi näha ja käsitleda ja analüüsida ikkagi nii-öelda analüütilisest seisukohast vaadatuna mitte eeskätt emotsionaalselt. Emotsionaalsest seisukohast, sest muidugi emotsionaalselt võttes on ju õige ja tore ja hea kõigile anda kõike ja kogu aeg ainult küsimus on selles, kes selle kinni maksab. Nii nagu näiteks ütleme kreeklased ja kreeka pensionärid tahavad väga väärikalt elada, eks ole, ainult et küsimus on ju selles, kes selle kinni maksab. Nii et emotsionaalses mõttes jah, muidugi tõstame kõigil palku ja oleme, anname kõigile ainult juurde, ainult et kus, kus ressurss võetaks. Vaat selle peale ei taha inimesed väga tihti üldse mõelt ja loodavad, et keegi kuskilt ikka annab. Kreeka puhul me seda ka näeme ja ja ja kahjuks selle selle suure Kreeka jama on ju ka meile korraldanud tegelikult Prantsusmaa president Valeriises kaardestan, kes omal ajal jõuga surus, Kreeka, Euroopa Liit, kuigi Kreeka ei vastanud absoluutselt mingitele noh, kuidas öelda normatiividele, et Euroopa liitu saada. Aga see jälle selleks ka. Kuidas nüüd öelda, ega muidugi, ma ei jõua ju ka igal teemal massiivselt kakelda ja Grabelda kõiksuguste arvajatega ja ega igas pulmas ei peagi peigmees olema ja matusel kallis kadunuke. Nii et nii et noh, need on, need on minu nägemused, minu arvamused, mis lähtuvad võimalikult objektiivsest analüüsist võimalikult selles mõttes, et mitte keegi ei saa ju põhimõtteliselt, me ei saagi olla objektiivsed, eks ikka on mingisugused kasvatuse küsimused ja, ja, ja kõiksugused muud tegurid, mis meid ju eluks vormivad. Ma tean, Sven, sa oled varem rääkinud, et looduses käimine. On üks momentidest võimalustest leida inspiratsiooni. Kas needsamad, millest sa praegu räägid? Ühiskondlike olukord, ka poliitika. Kas niisugused asjad sind on inspireerinud? Millest sõltub kontsert, see võimalik? Ja muidugi, loomulikult see ju on, see ongi elu elu kese, sest tegelikult me kõik oleme poliitikud rohkem või vähem kitsamalt või laiemalt selles mõttes, et isegi lapsele limonaadi ostes või ostmata jätta. Kas me teeme teatud mõttes poliitilise otsuse? Eks ole siis perekonnasisese poliitilise otsused, mis mõjutab paljusid muid järgnevaid tegevusi ja toiminguid. Ja kasvatus tervikuna, eks ole. Me oleme seotud, kas me tahame või ei taha, ma tean mitmeid inimesi, kes ütlevad, et oi, mind poliitika üldse ei huvita. Ma ei taha sellest midagi kuulda. Ma ütlen, et niimoodi ei ole võimalik elada. Kõik inimesed on poliitikud. Sinu jutust jooksevad läbi natukene sinu igapäevaelu kohta vihjeid andvad sõnad nagu limonaad näiteks ja ja kommid. Et muidugi ma olen näinud sind ka või sinu seltskonnas viimasel ajal ringi liikumas ühte noort preilit, ma ei teagi, kui vana ta on. Aga kui palju noor inimene ja elusäde suhteliselt kõrges vanuses isa jaoks mõjub? Stella, mille on seitsme ja poole aastane ja käib eelkoolis ja täna läheme veel Eesti televisiooniga veel laulma ja aga muidugi, eks laps ja lapsega tegelemine on ka inimese eksis stentsi üks üks väga ja väga oluline. Ma ütleksin, kese ja muidugi lapsega suvestumine ja, ja kogu see kasvatamise protsess ja ja, ja töötamise protsess ja ka õppimise protsess, milline see inimene siis ikkagi on, sest lapse puhul on ju kõik nii nähtav, tuntav ja ja tajutav. Et eks see kõik muidugi arendab, avardab ja see on väga tore. Et ka märksa nooremad võiksid, võiksid selle asjaga oluliselt rohkem tegeleda. Oled sa kannad? Pleki saab ja võib-olla liigagi, võib-olla liigagi, ja eks eks me oleme pesamuna siin ikka ka võib-olla, võib-olla liigagi ära ära hellita, tänud kohati, aga, aga mis sa teed ära, eks me kõik ole ekslikud ja me elame niikuinii ebatäiuslikus maailmas. Aga vaatamata ekslikkusele proovime ikka vigu parandada, aga jõudu, mäed? Sa mainisid, et laulmas ta juba käib, ilmselt on üsna raske kasvada muusikast võõrana üles kodus, kus on palju pille. Jah, eks see on ka mitme otsaga asi, sest sest tegelikult on ka olukord ju selline, et et kui ise väga palju muusikat teed, siis väga palju ei saa ju muusikat juurde enam kuulata ja ja ega nii hirmus hirmus tihedas muusika kuulamiseks ei, ei olegi. Sest sest eksisi teeb oma muusikat ja, ja selle kõrvalt jälgimine ja kuulamine ei ole mitte üks meeldiv asi, ütleme ausalt seal on väga palju jälle uuesti ja uuesti mingite fraaside ülekuulamisi ja ja ümbertegemist kogu aeg, nii et. Missugune see visuaalne pilt selle juures on, kas lähedalseisvad isikud näevad loomade, see Sven Grünbergi närvilisena ka? Noh, ega ma ikka päris Möbeldaja ei ole, et noh, eks sedagi, et mingid tähtajad on, on juba juba eilsesse päeva jäänud ja, ja eks siis ole ole ka närvilisust. Aga ma proovin seda, mitte oma perele kand. Seal vikerraadio jutusaade Meil on külas Sven Grünberg. Kui me siin lastest ja kodust räägime, siis võib-olla sa teeb meile rõõmu ja meenutad enda lapsepõlve ja kasvõi neid tingimusi, et pillid ümberringi. Ma kujutan ette, et kas see oli sinu lapsepõlv. Ja oli küll, minu isa oli tehnikainimene, ta ehitas mitmeid võimendusi kõiksugustele bändidele mäletan ka episoodi, kus meil ukse taga kell anti ja tegin ukse lahti ja seal seisis sõjaväemundris Jaak Joala, kes oli tol ajal Enn impeeriumi armees. Jaak tuli meile, et minu isa käest tellida sajavatine võimendusansamblile virmalised ja ja siis isa pärast rääkis, et issand jumal, nüüd nad tahavad, kui hakata inimesi tapma, et sajavatine hõime. Kui kohutav see kõik on. Et, et näed, et Estonia raadiol on ainult kaks vatti ja teeb niikuinii kohutav lärmi. Aga selle sajavatise võimend, seda valmistegija, mina küll ei tea, et keegi päris surma oleks saanud. Meie kodu oli tegelikult tegelikult ka Eesti jäts muusika üheks keskuseks, meil käis seal alalõpmata kogu Eesti džässmuusika koore kihtkoni seal Peeter Sauli, Uno Naissoo ja Lembit Saarsalu ja ma ei tea kõik, kellele kelleni veel välja, nii et nii et kuna me elasime suhteliselt kesklinnas, siis käis seal üks tihe plaatidega askeldamine. Mäletan episoodi, kus Uno Naissoo tuli tuli meile plaadipakk kaenlas, pani selle hetkeks diivani peale ja siis midagi nad seal isaga rääkisid ja, ja taganedes istus, istus need plaadid puruks. Ja kogu see tema ilme ja reaktsioon oli muidugi väga valuline, siis mitte sellepärast, et mõni plaadid kusagile sisse ihusse oleks läinud, aga aga raginat oli ikka kost. Kõik teavad, mis kõik väärt oli, sel ajal üritatakse aiano, tol ajal olid paljudest plaatidest ainult üks eksemplar kogu Eesti peale, nii et aga millest staabindus pektse või tuli, isa oli, oli tegelikult ta väga armastas muusikat kat ja ta oli iseõppinud, et siis pianist ja ma mäletan, et Uno Naissoo korduvalt seda siin ja seal ka ütles, et tema ei tea kedagi, kes oleks iseõppimisel nii heaks džässpianistiks saanud. Eks see oli see tagapõhi ja, ja lisaalust tasse tehnika, inimese suurem muusika armastajale aga õppis vahepeal ise sedavõrd kõvasti siis klaverit mängima, hästi klaverit mängima, et suure osa oma elust mängis ta siis kõiksugustes kollektiivides a- ja muideks huvitav asi tuli veel meelde, et tema mängis ka 60.-te kuskil päris alguses selle koha peal, kus on praegu Briti saatkond. Vaat selle koha peal oli üks, üks maja, kus harjutas siis siis Uuno lavia Heidy Tamme solistidena. Ma ei mäleta, mis selle bändi nimi oli. Ta mängis seal ret akordi ja ja ma mäletan, et ma läksin esimesse, vist seal oli esimese klassi esimene päev, see võis, võis olla esimene september isegi ja, ja isa kutsus siis vaatama. Tol hetkel ma nägingi vist elus esimest korda elektroonilist pilli üldse. Siis istusin selle kahe manuaaliga ret akordi taha ja mõtlesin, et misk lapse nüüd esimene on pidava, puudutan ja, ja mõtlesin, et noh, toost kõik algab, olgu see siis toova. Sel hetkel sa teadsid. Vabalt, mis on tooja, no ikka ikka muidugi kuidas ema suhtus sellesse, et neid külalisi muudkui uksest sisse ja välja käis. Ei mäleta, et, et oleks mingeid sügavaid ohkeid kosta olnud. Ja minu hea õde Anne õppis ka juba laste muusikakoolis, mille ta klaveriga lausa lõpetas. Ema väga armastas muusikat, tema ise väga palju laulis ja eks üheks muusikamärgiks oli vast ka see, et et ma mäletan, et meie pisikeses korteris oli ühel hetkel kolm klaverit. Kui me jätame muusika korraks kõrvale ja, ja ma sihin oma jutu tagasi kooliteele, siis mis olla esimesed asjad sealt meenuvad, olid sama kassis popp tegelane, missugune see no ütleme, jõudude vahekord ja emotsionaalne pinnas. Koolis oli. Ei koolis oli, oli kenasti ja hästi. Ja koolist sain, ma õppisin praeguses Westholmi gümnaasiumis ja kõige esimeses Nõukogude Liidu joolemmii klassis. Ene Üleoja oli meil seal muusikajuht ja, ja meil oli iga päev laulmine, nii et sealt sain ma ka häälekoolid just. Aga noh, kahjuks kahjuks miinuspoole peal oli vast see, et liiga palju sai totraid pioneerilaule pähe tambitud ja liiga vähe muusika teoreetilist külge uuritud. Mis hetkel sa, Sven teadsid, et sa hakkad muusikaga professionaalselt tegelema? Eks võnkumine oli, oli ikka pikka aega, sest seal ma mäletan, esimene suurem muusikaline sihukene elamus oli see, kui Marino marini ansambel käis Eestis ja, ja isa salvestas selle ja kodus sai seda linti nii palju kuulatud, et mul olid terve kontsert itaalia keeles peas. Hiljem sai klaverit hakatud piimaga aga kuidagi meil õpetaja, aga seal ei klappinud ja ega ma ei viitsinud harjutada ka palju huvid. Ta oli mööda kuuri katuseid joosta ja ja niisama nalja teha. Eks see on küllaltki tüüpiline lastele, nii, nii või teisiti. Aga mingil hetkel sai nagu mõeldud, et võiks äkki hoopis ajalugu uurida ja mingite muude asjadega tegeleda, aga ikkagi muusika sai, sai oma võidu ja eriti tänu minu õel Hannele, kes aitas leida tol ajal klaveriõpetajatest ühe kõige eredama inimese Karl Sillakivi, kelle, kelle juures ma sain aasta aega pida ja vot see hakkab pedagoogilises mõttes väga oluline märk. Et millega see sillakivi mind siis nagu öeldakse, ära tegi, oli see, et muidugi ma jälle ei harjutanud, läksin tundi harjutamata, aga, aga ühel hetkel mul hakkas häbi, et nii tark inimene ja nii huvitavalt muusikast rääkida kiv inimene peab minusuguse jõmpsika, kes ei tee, töötleb, peab vaeva nägema ja mul oleks häbi ja piinlik ja ma hakkasin tööle, hakkasin harjutama ja sai siis tõsisema põhja, professionaalsesse muusikasse mineku tee. No kuna sa juba neid kooride katuseid mainisid, ma ei saa sellest teemast lahti lasta, enne kui sa pakud mulle seda rõõmu Sven ja paari lausega kirjeldada, et ka sina olid nagu sa mainisid, tavaline jõmpsikas, mis selle jõmpsika iga päeva kuulused, mis need tegevused olid, kellega enne, kui sa päriselt ennast muusikale noh, nii-öelda maha müüsid või lasid hingel minna selles ühes kindlas suunas? Ja ma olen ka mõelnud seda, kui kuivõrd on tänapäevased tegevused erinevad sellest, mis oli minu lapsepõlve ajal, eks see on muidugi ka loomulik, maailm muutub ja areneb ja ja mõnes mõttes ka taandareneb. Ehk siis noh, tänapäeval on nukker, vaadata ta seda, et lapsed istuvad pidevalt interneedusest. Ja eks üldse tänapäevane needus on, on meeletu istumine kogu aeg. Et minu ajal ikkagi sai mängitud rahvastepalli sussi. Ja noh, õnne õnneks ei olnud nii palju telekanaleid, õnneks ei tulnud multifilme nii palju 24 tundi ööpäevas. Male mängimist oli, isa oli mul väga hea maletaja ka peale kõige muu, ta isegi oli mänginud keresega viiki lausa nii et noh, mitu korda küll pähe ka saanud, aga. Sa oled palju rääkinud oma isast, kes on ilmselgelt olnud üheks võtmefiguuriks sinu jaoks sinu elu ja saatuse kujunemise juures ise, muusik ja elektroonikahuviline on ju hästi üldteada-tuntud fakt, et sina olid esimene Eestis, kes hakkas saatorit kasvatama. Kas siin on otsene või kaudne seos ka sinu isatehnika ja elektroonikahuviga, mis, mis juhtis sind selle selle valikuni? Öelda, et mingeid seoseid ei ole, oleks vale, aga öelda, et mingid väga otsesed seosed oleks olnud, ei ole ka päris õige. Nii mõndagi olen ma elu jooksul suutnud üllatada sellega, et ma olen ikka ja jälle öelnud ja ütlen ka täna seda, et et elektroonika ei ole kunagi olnud minu jaoks mingi eesmärk omaette, et ma ei ole kunagi elektroonikat pidanud kõige-kõigemad, kas vaid elektroonika on üks paljudest vahenditest? Mäletan kunagi, kui ma tihti Moskvas käisin, mul oli seal head sõbrad, olid maailma tipptasemel muusikud, mitmed ja noh, see seltskond, kes tegeles Nõukogude impeeriumi elektronmuusika loomise ja väljatoomise ja töötamisega. Et ma mäletan seal üks vene tippheliloojatest, Valoodia Martõnov kurtis mulle, et et näed, Eduard Artemia kuskil niisuguse, noh ka meie kambajõmm oli kirjutanud kuskil niisuguse rumala artikli, et süntesaatori heli on palju mitmekesisem ja võimalusterohkem kui viiuliheli ja siis me läksime Martonovega kahekesi Alt ärelesime tõrrelesime Artemmeriga, et mis jama sa ajad siin, et riiulil on omad plussid, elektroonikal omad plussid. Et see seisukoht on mul alati olnud. Ja kui ilmus minu esimene suur LP plaat mis oli ühtlasi ka nõukogude impeeriumi kõige esimeseks elektroonilise muusika autoriplaadiks, siis ka seal ma kasu siin elektroonikat, aga ka näiteks suurt kiriku orelit, isegi harfi löökpille ja muid süntesaatorid ka sealjuures, nii et nii et minule on alati olnud oma, on ikkagi niisugune sünd, teesiv lähenemine nii muusikalisele mõtlemisele kui ka helimaastik. Süntesaator ei olnud kõige paremas kirjas toona, kui sina alustasid, mille taha see jäi, kas, kas tõesti seda pilli ja niisugust võimalust? Sellesse suhtuti halvustavalt või oli see tehnika iseenesest raskesti kättesaadav? Mõnedki vanad väärikad heliloojad tulid mulle ligi ja ütlesid, et teatses sinu süntesaator on nagu meri. Vaat just niimoodi ja, ja kahjuks pidin ma pidevalt kokku puutuma, mitte mitte sellega, et et mõnele ei meeldinud see asi vait täis südamest tuleva vihkamisega. Aga ma saan aru ka nendest selles mõttes, et selleks, et saada heliloojaks, on vaja meeletult tööd teha, kogu lapsepõlv läheb nässu, ei saa teistega mängida, ei saa toimetada õues, vaid sa mõõku harjutad ja harjutad ja harjutad ja harjutad. Ja siis lõpuks saad, sa, saad sa siis kätte selle helilooja diplomi ja, ja võime ka midagi kirjutada ja luua. Ja siis, kui ühel hetkel tuleb mingisugune täiesti uus nähtus ja siis on kaks kaks valikut, kas hakata seda eitama, hakata meeleheitlikult selle vastu sõdima või alustama jälle nullist. 80.-te alguses näiteks tuli tol ajal ikkagi noh, ütleme Pärdiga samal tasemel. Helilooja Kuldar Sink tuli minu juurde, ütles, et et ma tahan sinu õpilaseks saada. Ma ütlesin, et ah, ära jama nüüd. Mis jutt, see nüüd? Ei ta päris tõsiselt. Nii et oli oli ka neid, kes, kes hakkasid hakkasid seda, seda täiesti nii-öelda nullist uurima ja huvituma ja ja nii elektroonikateemadel, aga, aga ka proge-rocki teemad, sest proge-rock oli arenenud ka sellesse faasi, kus, kus oli ta ikkagi väga tõsine muusika, ma ütleksin, et proge-rocki paljud tegijad tegid palju tõsisemat muusikat kui näiteks Joseph Haydni Viini klassik, tuntud tegelane, mitte ainult väljendusvahendite, aga ka stiilide segunemise tekkisid täiesti uued, niisugused sümbioosid ja täiesti uued võimalused, mida akadeemilised muusikud Ta ei tajunud ega mõistnud, kuigi nad olid käinud ju kõrged koolid läbi. Samas jälle oli ka minul väga raske teha oma ka, see oli ju Nõukogude impeeriumi esimene progebänd Mess. Küll mul oli sellega keeruline, sellepärast et ei olnud ju professionaalseid muusikuid, kes oleks suutnud seda muusikat mängida. Ja messi esimeses koosseisus jah, lõpuks oli, oli muidugi üks muusika oli ja see oli Andrus Vaht kes oli konservatooriumi löökpillidega lõpetanud, kes oskas, tundis nooti ja teised inimesed ei olnud ju professionaalsed muusikud, nad olid ise ise kuidagi põlve otsas õppinud. Eks neile meeldis pigem niuke tyyp põll ja, ja see rida rohkem ja mingid rifid ja asjad, aga, aga mitte arendatud, keerulisem, muusik. Jutusaade jätkab Sven Grünbergi ka missuguse jälje ja kas üldse jättis sinusse biitmuusika ajastu? Kindlasti ta jättis jälje, aga ka minu kodus lapsepõlvekodus ikkagi kõlas. Kõlas eeskätt džässmuusika ja komplid. Džässmuusika oli ju ka ikkagi komplitseeritud keerulise harmooniaga muusika mida minu isa väga-väga austas ja armastas. Et eks see lõi hiljem ka progro kides, nii siin kui seal välja ikkagi see, see muusikaline taust. Protseduur kui selline helide loomine, kas tulebki võtta seda sõna-sõnalt helide loomine, milleks sa saad, kui sa õpid õiges koolis kaasa vastava hariduse. Sul on tööriistad, et helisid luua, sa saad sellega hakkama ka siis, kui sul puudub jällegi, mis iganes nime me anname, jumalik puude või midagi taolist. Või päris selleta ikkagi ei saa. Mõned inimesed loovad helisid ka Ilmar neid koolist saadud tööriistu omamata. No keeleliseltki on juba väga hea võimalus, et keegi kirjutab muusikat ja seda on ka maailmas väga palju, just sõna otseses mõttes kirjutatakse muusik, teatud oskused õpitakse ära. Aga lähme natukene, kaks sammu tagasi. Võib ju ka niimoodi mõtiskleda, et et midagi uut luua ei olegi võimalik, mis on siis see, mida me nimetame siiski uueks loominguks? See on see, et loo ja kõige paremas mõttes on võimalikult kvaliteetne antenn, antenn, mis kogub kokku olemasoleva, nii nii-öelda nokas õhus või ükskõik kuidas seda nimetada ja oskab sellest välja valida kõige kvaliteetsema. Ja nüüd nende õpitud oskustega oskab ta selle ära vormistada kas siis pildiks või muusikateoseks, mis sa võid olla ju meeletult andekas ja sa võid kuulda ja tajuda ei tea mis vääre. Aga kui sa ei oska seda ära vormistada, siis pole sellest mingit kasu. Nii et siin on nagu kaks aspekti. Ühest küljest see, mida väga ei annagi õppida jah, on, on vaat see, kuidas öelda kvaliteedi tajumine või, või võimekus. Aga teisest küljest jälle oskused ka. Kas sa oled nõus, Vennet, mida aeg edasi, seda paremat loomingut sa teed, võrreldes noorusaegadega kindlast. Ja siit jätkuv küsimus, kuidas sa seda vahet tunnetad või milles, millest sa seda näed? No just selles samas kvaliteedis, et et ma arvan, et see, mida ma täna teen, on kvaliteetsem kui see, mida ma piltlikult öeldes eile tegin. Kõigil heliloojatel on paremaid ja kehvemaid teoseid. Vaat see sõltub ajahetkest, mis hetkel sa juhtud olema, nagu öeldakse pilli taga ja muusikat loom. Võib-olla sa vestled või ükskõik nagu meie praegugi vestleme, võib-olla, kui ma hetkel istuks pillidega, tuleks äkki tohutu inspiratsioon, me ei tea seda ja me ei saa seda kunagi teada. Millal see inspiratsioon peale tuleb, aga selle kohta on muide Tšaikovski ka kunagi kenasti öelnud, et tema kirjutas viis tundi iga päev muusikat ja ja et mõni päev-paar takti ja mõni päev mitukümmend takti, nii et, aga ta ütles, et alati on, on parem, kui inspiratsioon tabab sind sel hetkel. Jah, kui sa just pilli taga istud. Nii et nii et eks see on natuke siin võib paralleeliga kalamehe rolliga tuua, et kalamees ju ka ei tea täpselt kuskohalt see kala näkkab, eks ole. Nii et nii et loominguga on täpselt samamoodi, võivad olla väliselt väga soodsad tingimused, aga no ei tule ja tee, mis tahad, ei tule ja vaat mingil hetkel äkki tuleb. Ja, ja muide, vaat mul on veel üks väga huvitav kogemus ka. Et oli mul linnahallis üks salvestusaeg kinni pandud ja ma kuidagi ei leidnud ühele loole, mille pealkiri on lahkumine keskmise osa, kuidas öelda muusikalist lahendust. Et oli esimene osa ja oli kolmas osa, aga keskmist osavat no kuidagi ei leidnud, ei leidnud ja siis ma mõtlesin, et oh pagan küll, et homme on linnahalli aeg ja see maksis kohutavalt palju raha ja kõik. Et mis ma teen ja ma kirjutasin terve öö läbi öö läbi seda vaheosa. Nägin meeletult vaeva, läksin linnahalli, panin selle noodi kõrvale ja panin käed pillile ja tulid täpselt see, mida vaja ja see ei sarnanenud varasema selle tööga absoluutselt, lihtsalt see oli midagi täiesti uut. Ja vaat mida see õpetas mulle jälle, kui mitte ainult filosoofiliseks minna. Siis õpetas seda, mida, mis tähendab ohver kui ohverdus, kui ma ei oleks seda ohverdust teinud öö läbi neid noote kirjutatud tänud mille ma küll kohe kõrvale jätsid, siis ilmselt ei oleks tulnud seda vaat-vaat, sellist inspiratsioonilaengut ja poleks ma olnud võimeline loomakoha peal seda, mis, mille ma siis seal saavutasin ja lõi. No Rein Rannap on näide sellest, kui me räägime muusikast popraamistikus kuidas erineva häälestusega võib väga erinevaid lugusid kirjutada, ütles Sven, kas nõndanimetatud tavaliste poplaulude loomine ei ole sinu jaoks olnud kunagi piisav väljakutse seal mingil põhjusel tahtnud neid teha või sa ei oska neid teha? Noh, kui ma ütleksin, et, et ma oskan teha, siis kõik muidugi kratsisid kukalt ja imeteks, et no küll nüüd ajab pada, eks ole. Ma ei tea. Ma ei ole kunagi nagu istudes või seisteski mõelnud, et vaat nüüd ma hakkan mingit laulu, et oma välja arvatud muidugi juhul, kui, kui on mingi tellimus olnud filmi jaoks, aga siiski mõned lood, olen kirjutanud sama palja nimetu ja tulen kord jälle ja detsembrikuumus ja pigem stiilis, et erand kinnitab reeglit. Ei ütleks seda. Lihtsalt mingil ajal ma tegin liiga palju film. Ja filmides ei ole näiteks laule, ei ole hea selles mõttes, et laul võib-olla filmi alguses või filmi lõpus, aga ta paneb tegevuse seisma. Ja selle tõttu too on väga paljud laulud jäänud olemata ma isegi väga kuidas öelda kahetsen või mul on, mul on kurb, et seda ei ole juhtunud, et ma oleks kindlasti olnud suuteline kirjutama päris toredaid laule ka. Et neid on, neid on kahjuks liiga vähe. Et muusika ja kunst ei peaks olema võimalus loojal oma ööpotti teistele pähe kallata. Ta vaid muusika ja kunst peaks aitama, inimestel elad. Esmane küsimus on selles, kas sul on midagi öelda. Kui sul on midagi öelda siis armastades oma kuulajat, kes istudes saalis kaotab oma eluaega ju Sa peaksid kuulajale-vaatajale tegema selle, mis sul öelda on, selle kättesaamise, selle mõistmise võimalikult lihtsaks. Teine asi, et kellelegi ei ole õigust oma kuulajat-vaatajat lõhkuda Testruktiivselt inimesele mõjuda, sest elu on niikuinii kõigil on elu liiga raske. Ehk siis, et, et muusika ja kunst on vahend, mitte eesmärk. Muusika ei ole väga kõrge asi, inimene on palju kõrgem, palju tähtsam on see, kuidas inimese meeleseisundeid aidata tähendab, aidata inimesel mõelda oluliste tõsiste asjade üle, aidata inimesel kal lõdvestuda kõiksugusest elu pahnast. See on olnud see, kuidas öelda ideoloogiline taust, milles ma olen küll teinud väga erinevat muusikat. Aga ma olen seda kogu aeg silmas pidanud. Kui palju sa said oma vanematelt tagasisidet jõudsid saada tagasisidet oma loomingule? Noh, eks ikka teatud määral. Aga mina sain täiskasvanuks, ma pean silmas täiskasvanuks. Nii kaua inimene lakkab Ps, kuni on keegi maailmas, kes saab inimesele laps öelda? See tähendab seda niikaua, kui vanemad on elus. Mina sain täiskasvanuks 20 seitsmeaastaselt. Minu mõlemad vanemad lahkusid 50 päevase vahega aastal 84. Muidugi nad käisid ka minu kontserditel. Selleks ajaks olid nad näinud nii-öelda mitut pale, et mess ja juba elektrooniline. Ja hinguse plaat oli ka juba siis väljas ja kahjuks veel mitte omi plaat diaummi plaadil, see seal on üks, üks pikem kompositsioon lahku minema, et see ongi nagu pühendatud minu vanemate lahkumisele. Nad ikka väga-väga toetasid ja meil oli üldse väga soe ja täis armastust, perekond, paljud asjad, mis teistes perekondades isa joomised ja, ja, ja mingid perevägivallad kuni kuni füüsilise vägivalla, nii selliseid asju meie peres ei juhtunud mitte kunagi. Küsin siia lõppu, nii nagu meie vestluse algus oli mõnes mõttes filosoofiline, Sven, siis küllap ütlus. Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja sullegi tuttav. Ja need on Paul-Eeriku. Oleneb sellest, kas see võiks võiks alata viis elus hakkama saamiseks või peaksime lähtuma muudest alustest. Ma arvan, et see on, see on väga hea deviis. Ma arvan, et ikkagi väga palju sõltub inimese pingutusest ja ma arvan, et kõik inimesed kohustatud pingutama muide kunagi ühe suure olulise kultuuritegelasega. Me vaidlesime sellel samal teemal. Tema ütles, et see on inimese enda asi, kas ta arendab ennast või mitte. Mina ütlesin, et ei ole, see ei ole inimese enda asi, kas ta arendab, sest kõik halb siin maailmas tuleb rumalusest lõppkokkuvõttes. Missugust rolli elus näed sa juhusel saatusel? No budistid nimetavad seda karmaks, karma ei ole mingi saatus, vaid karman tegu, nii et me kõik mõjutame maailma oma tegudega, ka sõna on tegu. Kõige lihtsam näide on ju see, et, et lapsed jäävad. Me ise kaome, meie füüsiline ihu võib kaduda, aga lapsed jäävad ju maailma mõjutama. Aga samamoodi jääb näiteks ka see saade maailma mõjuta. Ma loodan. Kas rohkem või vähem, see on juba koppisi eriküsimus. See oli jutusaade vikerraadios, mille külaline oli helilooja Sven Grünberg. Aitäh, Sven oli meeldiv sinuga rääkida. Me kohtume tulevikus. Õel aitäh. Jutusaadete juhtis Sten Teppan kuulajatele aitäh ja kena püha.