Riiuli peegeldin sügiseni loodusunne vajunud rannapingil, üksildane mees. Ta vana kaabu, luitunud mantel ja suured kõrvad. Üks pisut suurem kui teine olid mulle tuttavad mõtleja indiviid manasse kõiksus. Petlik ilm, sõnasin, mine ilusega jahedavõitu. Suurepärane võimalus rõõmatismi hankimiseks. Teledele vastas kõiksus. Angijaga hangi. Vaatad nii näljased, toda kaugenevad laeva. Aiman su mõtteid, vennas. Tahaksid olla seal laeval ja sõita kaugele lõunasse soojale maale Suve kannul, kes meile juba hüvastijätuks kett lehvitab talvitade sealses suves ja tulla tagasi koos kevadega siinset suve veetma. Ole lahke reisi, kuhu tahad. Aga kust võtta raha ja puhkust ja kõike? Pole vaja. Niikaua kui inimese mõtted liiguvad, pole miski võimatu. Mõtetes võib inimene teha, mida tahab reisida, kuhu tahab lennata ümber maakera, ujuda üle ookeani või otse läbi maakera Austraaliasse ja tagasi. Oma mõtetes võid olla miljardär või võsa inimene. Peainsener võib pääsuke või tuletikutehas. Kes keelab mind. Kui ma mõtlen, et see part, meri ja päike kuuluvad mulle Mõtetes aga inimese mõte on imede ime mille kõrval kõik tibatillukeseks muutub. Võtame kas või kiiruserekordid, räägitakse häälest, kiirem kööme mõtte lendav valgusest kiiremini. Valguse teekond mõnelt tähelt maa kirjale kestab miljoneid aastaid. Minu mõte võib aga sekundi jooksul selle tähe peale jõude. Eks linde siis ja räägi, kuidas jälle välja näeb. Just nii nagu suvatsenud mõelda. Oma mõtetes on inimene kõikvõimas, võib teha, mida tahab veeretada maakera oma tillukese varba otsas ja loopida päikesi üle veretu maailma kõiksuse taga oleva olematuse. Kui inimene ainult oma mõtteti imejõudu hinnata oskaks. Õigus, õigus. Aga läki nüüd igatahes siit minema. Vilu hakkab. Läheksimegi otse üle rohelise muru. So-so hääl ajad, hüüdis mee kannuli ilmunud pargivaht ja haaras kõiksusel varrukast kinni. Murul käimine on keelatud, kas teie ei näe, näe vahendust ütles kõiksus. Maa ainult mõttes. Tööd tehes. Lugu on nii, et isegi oma mõtetes ei tohid sellele murule astuda. Meete jalatäitki. Mulle on korduvalt öeldud, et kasutan liiga palju neid sinatseid vängeid sõnu. Üks kui teine on öelnud liiga palju, no mine võta kinni, kus see piir siis on. Minu arvates on see hoopis isikupärane asi ja stiili küsimus. Ühe suus on kõige väiksemgi vägisema juba ilgus, teine võib aga kasvõi mitu kanged kuradid või muud sellesarnast ritta seada, ilma et keegi eriliselt nina krintsutaks. Seega suhteline asi. Kui aga mulle mu vägisõnu ilmast ilma ette heideti, ütlesin järsult, et olgu siis loobun oma isikupärast ega vannu enam. Ärgu ainult imesta, kui, kui selle tagajärjel liigagi mornilt suut pean. Veel ütlesin oma perele, et nüüdsest peale ütlen, selle asemel kas kui nimelt õige keelel kibeleb. Miks just, kas küsis pere mõistmatult kas on sobiv sõna küll te juhise tahate, et ma pehmes toonis kõneleksid. Pehmemad sõna pole üldse olemaski. Pere kadus, kõheldes, teisidub. Lõunalauas jäi mul kuum kartul kurku kinni, lämbumisoht möödas, kähistasin häälekalt. Kais. Pere oli mu õilsa lubaduse nähtavasti juba unustanud ja kavatses laua äärest demonstratiivselt lahkuda. Kas, kas võtaks, ütlesin valjusti? Toit ei maitse. Teine inimene peab ööd ja päevad ööd rühkima, kur ka. Kas aga neile ei kõlba suhu panna? Istuge ja sööge kassima, kas hakkasin kassiga juba Harjumaa pere aga perutas. Vaatasime televiisorit. Dumas on kassi ma küll ütlesin. Siin on jah, koeramaa kassima küll. Vanim poeg, ainuke, kes polnud oma isa tugevaid närve pärinud, lahkus toast. Kui mu kõrvad mind ei petnud, libises mingi vandesõnade huulilt. Õieti läks kõik päris libedalt. Juhtus küll mõni viperus sky, aga ega siis käitumistavasid niisama lihtsalt muuta saa. Kaupluses juhtusin müksama üht vanemat daami, kes hoidis piimapudelit käes. Pudel kukkus klirinat põrandale. Kaaess kassima. Kas ütlesin andeks paluvalt, aga daam kadus kähku. Neljapäeval kell 18, null viis äratati mind lõunauinakut üsna barbaarsel viisil. Või kes teab, võib-olla polnudki seni barbaarne äratus. Igatahes naine istus mu voodi ääres ja patsutas põsele. Mõtlesin ühe asja üle järele, ütles jaa, mu hääl värises. Kui naised millegi üle järele mõtlevad ja põsele patsutavad, siis ei tähenda see enamasti head. Mõtlesin nimelt, et kui sa selle kassitamise kõige järele jätaksid mis põrgu kassitamise väga hea, paistab, et oled isegi unustanud. See oli lihtsalt võimatu kaess, kas ja kas. Aga see on ju küll ilus, vandesõna ei ole. Ära seda, kas enam suhu võtta, võid öelda kolm korda päevas, sunnik. Sunnikul sunnik läheb päeva norm ongi täis magaga nüüd rahulikult edasi. Nimega Mikko. Ma olen endast juba varemgi lugusid pajatanud ja kavatsen pajatada veel edaspidigi, kuni ta seevõrra suureks kasvab, et tuleb mulle kerede ja annab. Mikko läks sügisel kooli esimest aastat. Järelikult ootab teda hiilgav tulevik. Kuigi õpingut palju aega ja tööd nõuavad käib Mikko tihtipeale oma ristiisa jalutuskäigule nurumas. Jalutuskäigud mind just eriti ei ahvatle. Aga ristiisal on ristilapse vastu teatud kohustusi, nagu trükisõnagi vahele väidab. Kuule, ristiisa, ütlesime iko, kui astusime mõõdukal sammul mööda teed. Jah. Kas sa kuulsid, mis ma küsisin? Ah jaa, kuulsin, kuidas sa kuulsid, kui ma veel ei küsinudki ahsoo, aga sa kindlasti tahtsid küsida? No lase käia. Mu vestluskaaslane vaikis hetke ja pahvatas siis välja. Kuule ristiisa, kas kärbseid tehakse tehases? Ristiisa ei saanud sõna suust mitte just küsimus raskuse pärast. Üliõpilane peab ju ühtteist teadma. Rabas see, et säärased saamise probleemid juba nii varases eas noorte ette kerkivad. Kas tehakse tehases? Ei, aga kus neid siis tehakse? Kärbsed teevad kärbseid, arvasalistiisa, kärbsed teevad kärbseid ja mul on raamatutest lugenud arv, kas see on neil raske töö, kellel sellel palka saavad? No raamatutes sellest ei kirjutata. Kodu uks, milleni ristipoeg mu alati saadab, päästis sedapuhku, aga ainult sedapuhku nädala pärast, kui olime järjekordsel jalutuskäigul, prahvatestati ristiisa sa ütlesid, et kärbseid ei tehta tehases, vaid kärbsed teevad kärbseid. Ütlesin ja jään oma sõna juurde. Väikesena Askli punastele põskedele levis kaval muie käe käes, väikesi lapsi tehakse tehases. Lehta onu juba teab seda asja ära, vanaema ütles, et tehakse väikesed lapsed kukuvad taevaluugist tehasesse ja natukese aja pärast tuuakse sealt koju. Nõnda, ja, või vanaema ütles. Nojaa, no ju see siis nii ongi, külmana ema juba teab. Muidugi teab. Poisi võidurõõm ajas tõesti iiveldama. Sina vist arvasid, et inimesed teevad inimesi? Ei, ei, mitte mingil juhul. Sääristlike, natuke ige arvade. Juba järgmisel päeval ilmus eksaminaator mutt kabineti jalutama Maidule ütlesin otsustavalt, mul on palju tööd. Aga sai lesid. Kui ristiisa teeb vaimset tööd, siis ta lesib. Eks sa pead need ja, aga ma tahtsin veel kysida, mida. Et kes õmblusmasinad teevad õmblusmasinaid. Võib öelda, et mehe kogu hiilgus sõltub täiel määral kuuest nööbist. Nimelt kuuest traksi nööbist, mille varal püksid püsti seisavad. Kui kolm nimetatud kuuest nööbist juhtub üles ütlema, on olukord juba pisut täbar. Veelgi hullem, kui peaksime läbi ajama kahe nööbiga. Siis oleksime juba katastroofi äärel. Aga kui ükski nööbist pudeneb, oleme kõvasti häiritud. Igal juhul paneb ebameeldivalt nihelema. Sellepärast rutasime kohe, kui nüüd pere tuli seda Välidesteete õmblema. Nõela leidsime võrdlemisi hõlpsalt tarvitses ainult sohval istuda, kui miski meid valusasti torkas. Niidirulliga polnud raskusi, see oli magamistoas riietekapi all kangutasime kappi üles ja niidirull käes. Üks neis nõelasilma leidmine võttis kenakesti aega. Arvasime juba, et seda üldse polegi. Aga suurendusklaas näitas, et on. Oleks vist tarbetu seletada, kuidas miniidi silmast läbi saime. Ka see toiming läks üsna hõlpsasti. Ei kulunud rohkem kui pool tundi. See oleks läinud kiireminegi, aga suurendusklaaspetis läbi suurendusklaasi paistis nimelt et silm on õige suur, pista või sõrm läbi, mis siis veel niidist rääkida. Suur auk ja peenike niit. Suurepärane. Aga võta näpust. Suurendusklaas suurendas ka niiti. See oli jäme nagu köisega tahtnudki silmast läbi minna. Saanud niidi nõela tähe, hakkasime nööpi otsima, aga nööp oli nagu tina tuhka kadunud. Ometi oli meil üsna hea õnn, sest peagi leidsime nööbi taskust. Kui olime nööbi kätte leidnud, hakkasime seda pükste külge õmblema. Aga nüüd tuli nõel koos niidiga kadunud nagu tina tuhka kadunud. Pidasime nööpi hoolega silmas, et see enam kaduma ei pääseks ning asusime nõela ja niiti otsima. Saime nad õige pea kätte tarvitses ainult 10 korda kiruda. Nüüd hoidsime ühes käes nööpi, teises nõela ja niiti. Kõik pidi nüüd korras olema, aga ei olnud teps mitte. Püksid olid äkki kadunud nagu tina tuhka kadunud. Ulg küll, kui püksid kaovad ja inimene peab aluspükste väel ringi lippama. Ega ta meilgi vist suurem asi tunne olnud, kui ta pärast pattulangemist oma alastiolekut märkas. Otsisime püksi kõikvõimalikest kohtadest, kapi alt, prügiämbrist, vannitoa vannist, raamaturiiulilt, lõpuks tõi naine need meile kätte. Olid olnud tuuldumas. Naised tuulutavad teadagi köike, mis neile pihku satub, lapsi, vaipu, pükse, surnud linde, madratseid, mööblit ja koisid. Kontrolli mõttes tõmbasime püksid jalga. Siis hakkasime nööpi ette õmblema. Õmblesimegi. Aga nüüd oli särgisaba pükste küljes kinni, embkumb, kas tõmbas särgisaba katki või nööp uuesti eest ära. Eelistasime viimast võimalust, siis õmblesime nööbi uuesti ette. Aga nüüd sattus kogemata valesse kohta. Tuli jälle eest ära tõmmata. Lõpuks õnnestus meie ürituse ometi õmblesime nööbi õigesse kohta ja õigete pükste ette. Nüüd hoiab see inimkonna suurim leiutis jällegi meie au ja rühti ja pükse täitis oma üllast ülesannet. Kas oskaksite kujutleda elu ilma nööbita? Kujutleda nööbitud maailma? Võimatu sest nööp hoiab üleval seda, mis ei tohi mingil tingimusel alla langeda. Hoiab kinni seda, mis ei tohi lahti minna. Hoiab koos seda, mis ei tohi hajuda. Ta on tehnika imekultuuri suur saavutus. Kui te ei usu, siis lõigake oma pükste eest viis nööpi ja minge kõndige. Küll siis usute. Valdas meid pärast üht lõunasööki, vaimne ja füüsiline lõtvus ja nördimus, mis on üpris loomulik nähtus, kui võtta arvesse, et meie menüü koosnes 12-st lihapallist ja maitsvast mannavahust. Ja meie pilk peatus ühel objektil, mis oli sama hall ja ilmetu nagu meie sisemine baromeeter tol momendil. Algul ei viitsinud Me pead vaevata ega mõelda, mis juhmard too teine niisugune oli. Aga siis äkki märkasime, et see oli kaktus silmapilk selgines meie mõistus, meenus viha, mida olime selle neetud taime vastu tundnud. See rohekassinine taim, vorsti Jurrakkes, kätkeb eneses nõnda palju kahetsusväärset, et lihtsalt pole võimalik teda rahulikul meelel vaadata. Kas maailmas olla midagi kaktusest idiootlikumat, siin-seal mõni nööpnõelasuurune okkapiik, kekuterseid, juhm taim potis nagu teivas, savihunnikus alati ühesugune, luitunud ja ogaline pole tal küll vähimatki veetlust. Ja ometi hoiteks hellitatakse teda rohkem kui rohkem kui ühtki teist hingelist siin majas. Ja mispärast küsin ma ainult sellepärast, et üks kord, 10 või 20 aasta pärast puhkeb ta ülemisse tippu õis mis õitseb ühe ainsama päeva, kui ta seda ka siis teha suvatseb. Ja sellest juhtmist olendist pole kuhugi pääsu. Kui meie peresse esimene kaktus toodi, ei hoidnud Me oma arvamissugu kiwakaal, vaid ütlesime järsult, mis kavad meil tema suhtes olid. Lubasime selle imejunni otseteed põrgusse heita, see tähendab ahjuroaks võidel seal kiviga, ütles naine. Sooja kliimaga harjunud. Aga kus sa sellega, keegi ei visanud teda minema, isegi põrandale ei pandud, ilutseb elutoas aknalaual, nii et saame teda seal päevad otsa põrnitseda. Aga kaktuse idee meie põrnetsemisest väljagi ka mingil muul moel pole teda võimalik kahjustada. Anna talle vett või jätta ilma ühtmoodi priski, ikka. Proovisime nimelt seda viimastki meetodit, lootsime ette, kõngeb janusse nädalaid, pidas vastu ega teinud teist nägugi. Alles pika-pika aja järel näis pisut kuivetuvad näha. Mõtlesime lõpuks ometi. Aga kaktus ei kõng kunagi. Kui ta ka päris kuivikuks kuivaks ikka püsib, hing sees. Sellesse saladus ongi, mis üle inimmõistuse käib. Kui ta siis pärast pikka põuda jällegi vett saab, ajab pea püsti ja vahib sulle veel totramalt otsa. Suvel, kui naine ära sõitis, jäeti kaktus meie hoolde opist meta siis pilkesesse pimedusse, vannituppa nimelt. Aga mis te arvate? Kaktus ei mõelnudki surra? Ei, sinnapoolegi sattus ainult nii palju segadusse, et hakkas ladvast juurt välja ajama. No missa kostad kui kaktus oli meil paar aastat olnud, küsisime naiselt, et kas kuuluse õis ei hakka juba ükskord tulema. Meile vastati, et ei veel, et vaste alles viie aasta pärast, võib-olla ka siis mitte. Mispeale me küsisime, et kas ta teab nimetada ühtki peret, kus kaktus oleks meie ajaarvamise aastatel õie sünnitanud. No kasvõi tibatilluke isegi. Vastati, et alles möödunud nädalal oli proua yksil kaktus õitsenud, kuigi seda märgati alles hommikul, kui õis oli juba närbunud ja mahapudenenud. See oli nimelt selline kaktus, mis õitseb ainult öösel, üks kord 1000 aasta jooksul. On see asi naise õige kahtlane ja küsisime, kas ka meie kaktus õitseb ainult öösel? Naine vastas, et jaa, järelikult on ees veel seegi nuhtlused. Kui kaktuse õitseaeg läheneb, peab keegi selle ääres valvet pidama. Ja ämmaemanda liisk langeb teadagi meile. Kui kaktus on oma õienuppu avanud, peame virigalt ringi jooksma ja inimesi äratama. Tulge vaadake, ime. Kui endise teema juurde tagasi pöörduda, siis möödunud nädalal, kui kaktus meile jälle totralt vastu jõllitas, ei suutnud me ennast enam teps vaos hoida. Ja kui keegi ei näinud, hiilisime poti juurde ja ütlesime sellele sinirohelisele taim vorsti Jurrakale. Et nüüd kaktus on su päevad loetud, kiskasime selle eluka kõige täiega mullast välja, viskasime aknast õue, kõik toimus silmapilkselt, nagu ikka, suuremat teod. Algul ei märgatud midagi. Jõudsime meiegi juba asja unustada. Kui naine äkki küsis, et kus imekohas kaktus on, vastasime, et kindlasti on ta potis alaspidi kasvama hakanud. Seegi võimalus võeti arvesse, asuti hoolikalt potti kontrollima, aga mida pole, seda poole. Poole tunni pärast võeti meid tõsise juurdluse alla. Kuni olime sunnitud kõik avameelselt üles tunnistama. Siis mindikaak tõsta akna all olevast hangest otsima. Leitigi, pisteti jälle potti ja seal ta ilutseb, sest kaktus on surematu. Üks taimeteadlane, kellele ma oma muret kurtsin, ütles, et meie kaktus õitseb aastal 1973 kui ta üldse õitseb. Austatud kuulajad, oleme maal ja astume lehmalauta. See on suur hoone, kus on teatud omapärane lõhn. Olge lahke, perenaine ja öelge, mis loom see on? Lehm või lehm ja lehm nagu lehm, lehm, ta sarnaneb mõnevõrra koeraga, aga on märgatavalt suurem ja tal on sarved. Mida ta nüüd parajasti teeb, sööd Nonii söök ja nagu äsja kuulsite, lehm sööb. See on üsna huvitav, vaatepilte võtab suu heinu täis, pure veidi ja neelab siis alla, eks ju, perenaine, seda küll. Mul on siis õigus. Aga öelge, perenaine, kas on tõsi, et lehm annab piima? Seda küll nagu kuulsite, on see siis tõsi? Nistaga paluksin veidi lisaselgituste. See on väga huvitav teema, seda küll. Kust see piim nimelt välja tuleb, sealt ah sealt niisiis, nagu perenaise rääkis, tuleb piim sealt lehma kõhupoolelt tagapoolselt kõhupoolelt. Nii, aga koor, kust koor tuleb separaatoris nagu kuulside tuleb piim, lehmast, koor, separaatorist. Ja mis loom see seal on, kas Kalehme? Ei, see on sõnn anii kui Sõnn. Aga väliselt pole mingit erinevust märgata. Kui tehke seletaksite, miks üks on sõnn ja teine lehme sõnni lüpsa. Selle poolest siis erinebki sõnn lehmast ja huvitav, kui lehm piima ei anna, nimetatakse teda sõnniks. Kas see sõnn siin pole kunagi piimannude? Ei, mitte kunagi. Mitte kunagi. Kas arvate ta tulevikus hakkab lüpsma? Ei seda juhtu nii, nii, te kuulsite seda juhtu, et sõnn piima annaks. Niisiis läheme nüüd pisut edasi. Aga seal on jälle üks eriliik loomi. Kes see on? See on õhk. Andestust, ma ei kuulnud. On see mõni uus koduloome, uus ja oleme siis juhuslikult sattunud uue kodulooma peale keda kutsutakse õhu ähvaks. Ei Õhvaks. Andestad Õhvaks õuaks. Ta sarnaneb väga lehmaga. Mis vaherõhu all ja lehmal on. Õhk on väiksem ja ilma sarvede taha. Vahe on selles, et õhk on väiksem ja ilma sa arvad, et ta. Kas tal sarved hiljem tulevad, tulevad, tulevad nagu kuulsite. Kui ei, lüpsa ei ole sõnn, aga te ütlesite, et ta ei anna piima. Mille poolest sõnnist erineb? Sõnn, tigedam, ah et sõnn siis tige, mis pärast? Tal on selline loomus, aga võib-olla on ta vihane, sellepärast et ta ei lüpsa. Võib olla küll. Lähme nüüd jälle pisut edasi. Nüüd kuulete hääli. Lehmad ammuvad. Seal laudanurgas on palju väikesi lehmi. Arvan, et vasikas on mul õigus, perenaine on küll. Lehmaga võrreldes on vasikas õige väike. Tan lehma laps, eks ju, perenaine? Jaja. Kas lehmal on rohkem vasikaid kui mõnikord küll. Kas need kõik on ühe lehma vasikat? Ei, ei, ei, need on siis erilehmade vasikad. See on siin siis nagu lasteaed. Vasikas on õige vallatu loom. Kas nad on alati nii vallatud? Mitte alati, vanad haiged? Ei. Miks nad siis ei mängi? Ma ei tea, imelikud vasikas ei mängi, seisavad tõsise näoga paigal ja vahivad meid. Kas vasikas võib Sõnn olla võib jälle huvitav asjaolu. Vasikas võib ka sõnn olla. Tige, eks. Ja ei anna piima. Huvitav, huvitav. Ja aeg hakkab ka otsa saama. Peame lõpetama. Kas soovite veel kuulajatel midagi öelda? Palju tänu teile saime palju huvitavat kuulda kuulmiseni. Mees on inimkonna pea kuld, kätega looja, kangelane, kelle vägevust ja vaimujõudu teised alamad austama ja kummardama peavad. No et see tõesti nii on, seda võib ta peeglist näha, olgu tal või nina viltu peas. Aga mehe nägu on see igatahes, kes peeglist vastu vaatab ja on häbiväärne, et naised mõnikord meeste võimetus kahtlema löövad. Nagu näiteks ühel päeval juhtus. Kuule, pöördus naine. On nii tüütu, et see köögiuks vasakule käib, paremal oleks palju mugavam. Kuidas nii, küsisime vastu, kas on tulnud mõni uus mood või funktsionalism? Tuusad peavad paremale käima. Kui uks paremale käib, jääb vasak sein vabaks, kuhu võiks pista näiteks peegli või maali. Ja ostsime meie, aga peegleid ja maale sinna küll ei pane. Vast hoopis minu raamatuga, kuul, see oleks maitselagedus, kindlasti paneme peegli või maali, ei mingeid peegleid ennem juba puurid. Või hunnik telliskive ja osatas naine, peegel või maal, muu ei tule kõne allagi. Siia tuleb minu raamatukapp ja asi puidu. No kui nii, siis jäägu uks ilusasti paigale, siis ei tule siia seda ega teist. Ei jäta, paigale küll ei jäta. Tahtsin seda juba ammu teha, ostsime vastuseks tee nagu tahad, ütles naine. Eks kutsuses, homme puuset poos. Temal on, maksab palju ja töö ka metsa poole, mis puuseppasid on, tarvis on, kui puu seb endal kodus kes või mõtled, saad? Muidugi mina, või on mul millalgi pöial keset peopesa seisnud? Ülemöödunud suvel meisterdasin köögikappigi valmis ja, aga see on vildak, kõigub mis kole, ütles naine. Kõigub, aga mitte minu kapp. Ja selle ukse seal ma poole tunniga jutti. Anna ainult kruvikeeraja, haamer ja tangid jäme asusimegi innukalt kallale. Kindluse mõttes enne küll puhkasime pisut, siis hakkasime uksehingi lahti kruvima, mõne hetkega oli siht saavutatud. Tõstsime ukse seina najale ja hakkasime piida pikkust mõõtma. Võttis hullumoodi higistama, aga tublil töömehel on ju ikka higi otsa ees. Ääki prantsatas ukse jõminal põrandale või õigemini päris põrandale ei jõudnudki, enne kiskus laelambi kaasa ja siis vajus puhvetikapi peale, lõhkudes kaks kristallvaasi kildudeks, muidu oma hääl, hüüdis naine, mis ta teen? Okstregi, mina ei ole milleski süüdilamp katki ja minu kristall vaalitsa heldene aeg, sa lõpetajad, kodes ei ole töö. Õieti on paremgi, et uks vasakule, käim. Uks peab paremale käima ja sinnapoole ta varsti käibki, ütlesin resoluutselt, aga, aga lamp on katki, kahest kristallvaadist ainult killud järel. Oh vot mullas üks lampi, kaks faasi. Kahju ainult sadades markades, ütles naine kurvalt. Kostsime meie Saar siin omajagu säästetudki, kui me ukse ise korda seame, ei tarvitse puusepale pennigi maksta ja minu raamatukapp mahub siia lahedalt. Paneksime ehk siiski peegli või maali, küsis naine. No kui nii, siis tõstan uksesilmapilk tagasi, ei mingit peeglitega maali. Kõige õigem, arvas naine tõsta tagasi, jah, tõesti nii oli parem. Lugu kui raamatukappi ei, hakkasime siis ust tagasi tõstma. Aga see on täppistöö ja uks, põrguline ei läinud tagasi. Kui alumine hing sisse läks, ei läinud, ülemine, kui ülemine sisse läks, ei läinud, alumine pealekauba on säherdune uks Hindrima Räske. Kuule, kostsime naisele, mõtlen, et ikkagi võiks uks paremale käia. Võid siis vasemale panna peegli või Maali või ükskõik, mis? Ei pane, aga nii nagu oli, ütles naine. Ma ei taha sinna, ei peeglitega maali. Aga mina arvan, et ikkagi on parem, kui uks paremale käib. Peegel sobiks teisele poolele üsna hästi või maal või ma isegi tean, missugune maal. Kuna tagasi tõstmine enam kuidagi õnnestuda ei tahtnud, arvasime surmkindlalt, et paremale käivaksonust hõlpsam paigaldada. Peale selle võidaksime selle võttega kenakesti aega. Tee nagu tahad, ütles naine viimaks. Sättisime siis hing ette, ise kohta saimegi ukse, ehing hingedele. Aga oi, hädauks ei läinud kinni. Hinged oleksid pidanud teisipidi olema. Parandasime vea, tõstsime ukse jällegi hingedele. Aga uks ei mõelnudki liikuma hakata. Ülevalt takistas. No kui sa oled juba kord valmis, küsis naine. Kostsime meie ja veel teisigi sõnu. Ja uks ikka ei liikunud, sest kui ülevalt ei takistanud, siis takistas alt. Ütlesime naisele. Või on ehk siiski parem kui uks endisesse asendisse seada. Mul on tunne, et sinna vasemale ei sobi ei peegel ega maal isegi kappimite. No pea see see uks kord juba paigal oleks, mis seal taga nii palju jändad, ütles naine. Mul oli küll hea meel mõelda, et uks paremale käib teie naised muidugi süttide igast asjast, ükskõik kuhu poole ta avaneb, üks tühipaljasoks. Meie aga olime kindlale otsusele jõudnud, et endisesse asendisse on teda siiski kergem sättida, sest seal olid vähemalt kruviaugud ees. On aga tembutamine, kui alguses tahetakse paremale, siis ei taheta jälle siis jälle tahetakse. No ise sa ju asjade astet paremale, ütles naine. Miks sa siis ei pannud nii nagu enne oli? Ja panengi? Saime ukse endisesse asendisse. Aga see ei läinud enam kinni. Kusagilt takistas kruvid olid liiga lõdvalt, aga neid ei saanud kõvemini kinni keerata, sest augud olid liiga suureks läinud. Siis me keskusime, kruvid lahti ja otsisime nelja tollised raudnaela tasemele. Võtsime kõige suurema haamri ja hakkasime naelu aukudesse taguma. Natukese aja pärast helises kell ja alumiselt korruselt tuldi ütlema, et hooldagu vaiksemad, sest seal lamab. Mis haigus tal on, küsisime meie nägu higist, nõretamas, raevukalt, tal on süda haige ja arst on öelnud, et ta vajab vaikust. Aga minul on maks haige ja mulle on lärm. Terviseks. Ütlesime meie. Kuule, jäta see tagumine tõepoolest, ütles nainegi. Olgu, ma jätan. Ma ainult guru, viin CD lärmi. Kuigi tahaksin praegu lärmi, kolinat, suurtükkide mürinat ja Me korru viisime, kruvisime õhtu läbi otse ja viltu ja vall jess sisse. Siis ütlesime naisele. Kuule, kuidas oleks, kui siin üldse ust ei oleks, ainult see avaus siseneks ruumi nii vasemale kui paremale poole. Hüüdis naine, siis tuleksid kõik köögi nad tuppa. Mis sellest, kui saaks vaba ruumi, kuhu mahuks peegel? Maaliaga? Ei tule kõne allagi, ütles naine. Pane aga uks kohale. Ikla Ibane kostsime vastu sellepärast, et sa pole suuteline seda tegema. Suu tõeline. Rassisime ukse kallal kella üheni öösel. Olime väsinud nagu rajud. Kõige ei või olla, et ükski roju saaks olla nii väsinud, kui meie olime. Lõpuks sorid, piidad, songitud, kruvid kõverad uks nagu hobuse näritud ja käima ei saanud teda ikkagi. Järgmisel päeval tuli Puusepp. Naine ütles, et kõik läks väga hõlpsest ja läks maksma vaid paar marka. Peegel takseerisime ennast selles õige põhjalikult ja peab ütlema, et polnudki eriti mõnus vaatepilt. Kindlasti sellepärast, et uks oli liiga lähedal. Vahel kui keegi on meil kombeks uksele kergejalahoop anda. Kas haiglassegi rumaluks?