Oma loo alguseks võtaksin read Faranchelisti läkituses Richard vaagnerile. Kirja on need pandud 26. veebruaril 1849 10 päeva pärast seda, kui vaimari teatris listi dirigeerimisel esietendub Wagneri ooper Don heliser. Mu armas kallis sõber, olen nii palju võlgu teie imetlusväärsele geeniusele. Ta on Helizeri leegitsevatele võimsatele lehekülgedele. Et teie poolt mulle saadetud tänusõnad viivad mind lihtsalt segadusse. Hoopis mina peaksin olema tänulik suure au ning õnne eest võimaluse eest dirigeerida teie ooperit. Palun, et te täna ja igavesti loeksite mind oma kõige truumaks ja kõige kiivamaks austajaks. Ükskõik, kas viibite kaugel või lähedal võite alati minuga arvestada. See pole ainult sõbra kiidukõne. Muusikaajaloost tunneme, tan läbimurde ooperina suurima uuendusena ooperimaailmas pärast luuki Orpheus diajuriidikat. Just tan hoidleri avamängu kuuldes hüüab Khanonite rikkumisest jahmunud Verdi. See mees on hull. Kaheldamatult olidaan hõiger oma ajast tublisti ees. Veel 1861. aastal ei suuda isegi maailma linna Pariisi ooperi publik seda teost mõista. Muusika on harjumatu ning sisu prantsuse vaimule täiesti võõras, olgugi ooperis, jutu igikestvat testväärtustest, armastusest, sõprusest, aust ette heidetakse nende tunnete inimesele üle jõu käivat ulatust. Ooperit nimetatakse tõotoonlikuks raskepäraseks. Leitakse, et usuline osa võimutseb liialt auru sajandi inimese jaoks. Sellest ajast saab alguse müüt, nagu oleks ooper kitsalt saksapärane ja seetõttu määratud ainult saksa inimesele. Nüüdseks, mil ta on juba poolteist sajandit, läheb katkematu eduga kõikidel maailma ooperilavadel. On selge, et tegemist üldarusaadava kuid sealjuures ometi keeruka teosega, mille tekstiline sisu ei avanenud ühe korraga. Sugugi kõik ei tea, et kõigepealt kajastutanhelise ris maailma riigi idee kujutelm ühtsest õiguse riigist 13. sajandil, mil tegevus toimub, jagunesid maailma riigi püüdlused kahe suurema vastandleeri vahel. Esiteks unistas ülem aimsest kiriku riigist Rooma paavst. Teiseks soovisid sedasama saksa Püha Rooma riigi keisrid. Maailma keskpunktiks jäi mõlema vastase arvates rooma alguses. Igavene linn, kuhu viivad kõik teed. Ka Richard Wagner naaseb Taneli seriga rooma motiivi juurde. Järgneb ooperikavand Manfred ehk saratseenlanna rooma keisriks pürgivast uuest auferite soost valitsejast. Huvitav on täheldada, et just Manfred dissurmaga alustab oma ajalooliste romaanide sarja eesti kirjanik Karl Ristikivi kelle loomingus Rooma nii linna- kui maailmariigina on kesksel kohal. Wagneri Manfred jääb pooleli. Väärib märkimist, et nüüdsest kirjutab Wagner oma ooperite libreto alatise. Niisiis näeme igas valitud süžeelõigus autori enda isiksust. 1842.-ks aastaks. On Wagner viibinud kolm aastat Pariisis kus ta oma loomingulise usutunnistusega kirjutada muusikat mitte rahva lõbustamiseks, vaid kasvatamiseks. Õilistamiseks seisab täiesti üksi. Just sel ajal sattub Wagneri kätte väike saksa rahvaraamat. Tan Heiserist. Vaimustusega loeb ta enda sarnasest ühiskonnavälisest laulikust, kes, olles veetnud seitse aastat paganliku jumalanna Veenuse juures läheb Rooma paavstile oma patule andestust paluma. Ja paavsti poolt näituna taas Veenuse mäele tagasi pöördub. Ajalooline don häizer keskülemsaksa keeles ka tan Huuser pärines Baieri ülem Faltsist Tanhauseni mõisast noi marketi lähedal. Tema eluaastateks arvatakse olevat umbes 1205 kuni 1270 ja suurema osa elust veetis ta Nürnbergis. On teada, et koos keiser Friedrich teisega võttis ta osa 1228. 29. aasta ristisõjast. Seejärel leidis endale suusia Austria hertsog Friedrich, siis temalt on säilinud kimbabki keskülemsaksakeelset luulet, laule ja tantsulaule hiliseim, neist 1266.-st aastast. Vanessa käsikirjast leiame umbes aastal 1300 maalitud portree taanhanis rist saksa ordu valges mantlis ristiga paremal õlal. Muuseas, portree on ju tehtud pärast taanhesri surma. Ka on selgusetu, kas tema nimi on tegelikult isiku nimi või on tegemist kirjaniku hüüdnime või lihtsalt kohanime märkima nimega meenuse mäe legendi paigutavad uurijad 14 10.-sse 15.-sse sajandisse. Paavsti na esineb seal Urban neljas. 19. sajandi alguses, kirjutab Saksa kirjanik Tiik. Taan Hoyczeri luust novelli. Rahvalik ballaad Tanhezeri loost ilmub 1806. aastal koguteoses poisi imesarv. 1836. aastal loob oma Tanhelizeri ballaadi Haanrichaine ja 1852. Brentono. Wagner on vaimustatud suurepärasest sügist, kus on olemas nii armuvahekord kui paavsti ja sakslase vastandamine. Kuid Wagneri jaoks on Tanheliser kõigepealt siiski laulik, iganenud seaduste jäikuse ja paigalseisu trotsi ja just sellisena tahab ta Danezerit oma ooperis näha. Ta võtab appi teise rahvaraamatu lauluvõistlusvart purgis, kus räägitakse Tüüringi krahh Hermanni korraldatud võistulaulmisest vart purgilinnuses aastal 1225. Üks andekaid laulikuid, kes rikub sisu ja vormi ette antud reegleid kihutatakse teiste poolt häbiga minema. Asendanud selle rüütli Heinrich von ohterdingeni Tanheliseriga alustab Wagner oma 30. sünnipäeval 22. mail 1843 tööd ooperi Libretuga. Muuseas, naastes 1842. aasta aprillis Dresdeni näeta Tüüringi orgu sisse sõites Keva tõhusterendavat Vardburgi linnust võimsate mägede taustal. Joovastatud sellest vaatest võtab Wagner selle ilma ühegi muutuseta lavapildiks esimesele vaatusele. Sügisest 1844 kuni järgmise aasta aprillini kirjutab Wagner valmis ka partituuri. Ooper Tanheliser ehk lauluvõistlusvart purgis tuleb 10. oktoobril 1845. aastal Dresdenis lavale 1849. Nagu juba öeldud, jõuab see vaimari ja 1856. aastal Berliini, kus seda 1927.-ks aastaks on mängitud juba 693 korda. Kui teame ikkagi sisu eeskätt tegelaste juurde. Sagedamini nähakse Tanheserit Wagneri alter egole. Autori seisukohtade väljendajana on seni. Wagneri väga vastuolulist loomust arvestades ei tundugi tegelikult üllatuslik, et nimitegelase olemus on mitmeti tõlgendatav. Ta naiseri geniaalsus on autori tahtel väljaspool kahtlust. Kummation kangelaseni, selle sõna tavatähenduses veel tükk maad. Tal on nimelt haruldane ooper, milles puudub negatiivne leer. Ainsaks negatiivseks tegelaseks võime lugeda eetika seadusi rikuvad Tanheliseerit ennast. Daneuron raudse ajastu inimene, keda loomulikult ei saa rahuldada oma aja ära elanud antiiki taolid, võime leida seoseid näiteks 18. sajandi lõpu antiikideaalide mandumisega, Euroopa inimese teadvuses ooperi kirjutamise ajaks ainult ühe väärtuse armastuse tubaagner Veenuse kujus paganate aegadest kaasa. Ent roosas vines ilmuvad lembepildid. Kreeka mütoloogia suurtest armastajatest ei suuda rüütlilaulikud kauaks köita. Asjata laulab veenus talle oma kuulsa kutse. Tule mor. Tanhizer ei salga, et lähegi. Armastus tüütab teda. Veenusel esimene, kellel armastus Tanhezeri vastu toob kannatusi kättemaksuks lausuta lahkumisel süngende. Iial ei või Tanhizer maapealses elus õnne leida. Eliisabeti, Tanhezeri ja Veenuse suve ei ole tavalise melodraama armastuse kolmnurk sest ühe naise olemasolu eitab teist. Elizabethil on Wagneri jäädvustanud Ungari kuningakojast kositud Tüüringi krahvinna kes oma ränga maise saatuse ja erilise headuse ning ohvrimeelsusega teenis surmajärgselt ära pühakuks kuulutamise. Wagner käib faktimaterjaliga jälle suhteliselt vabalt ümber. Vart purgi lauluvõistlusel. Elisabet küll viibis valitseja abikaasana näeme teda ka Heidelbergi 14. sajandi käsikirja vastaval pildil. Vaagnerile sobis aga rohkem vallaline Elizabeth, kelle käsi on palgaks võistulaulmise võitjale. Wagneri Elizabeth on kauni hingega tütarlaps tulvil puhta usu jõudu, kuid veel mitte täiesti taevale pühendunud. Tema südames leidub koht maisele. Mehele tan häizarile. Kuulakem, kuidas Elizabeth rõõmustab, saades teada armastatu naasmisest? Elizabethi kuju võtmeks on kuulus lauluvõistluse stseen KUST arheliser, ootamata oma järjekorda ja kadedana võistleja volfram Funežembachi edule paiskab kohal viibijaile näkku kuulmatu tõe. Olles viibinud seitse aastat Veenuse mäel, võib tema tan julgesti ülistada teistele tundmatut lihaliku armastust. Keskaja inimese jaoks on see midagi kohutavat. Daamid, kes hirmsa ülestunnistuse järel põgenevad või rüütlid, kes haaravad mõõga, et eksinud surmata, käituvad täpselt oma aja moraali kohaselt. Ta naisele elu päästab Elizabeth. See, keda ta ana isuri ülistuslaul veenusele on tõotanud kõige rohkem, kelle armastuse tan, haisen on reetnud lihtsalt omaenda edevuse tõttu. Elizabeth peatab oma aukaitsjad. Just tema, kelle võrdkujuks volfram ütleb olevat tähe kuulutab uue ajastu saabumist. Ta keelab kättemaksu, öeldes, et ainult jumalal on õigus kohut mõista. Elizabeth andestab Tanhiserile, sest tema armastus, taevalik ja vaimne käseb seda. Veenus ei armasta Danezerit vähem. Kuid tema võim kestab vaid ta on eluajal. Elizabeth aga tahab päästa oma armsama hinge. Saades teada, et paavst kõigist palverändur-ist ainult tan häviisori patte andeks pole andnud, anub Elizabeth Tanhiserile lunastust oma elu hinna eest. Nimelt selle teoga pälvib Elizabeth vaagneril pühaku krooni. Neljandat tegelast Wolfram Bonnessen Bachi nähakse harilikult ana isuri vastandina olemasolevast kinnipidava keskpärase luuletaja ning inimesena. Volframi viga on tema positiivsus igav, korralikus ta on isegi oma eksimustest köitvam vaatajal maisel inimesel on hõlpus, ent temaga samastuda ja teda seetõttu mõista. Volfram on ülemaine oma vaimsusest peaaegu sama hiidutavalt kõrge kui Elizabeth. Wolfram armastab Elizabethi, kuid peab ennast tema jaoks liiga väärik. Tõelise lembe laulikuna on ta nõus armastatud ka eemalt imetlema. Kõike, mida ta teeb, juhid mõtte Elizabethist. Tema on see, kes Tanhelizeri pärast lahusolekut taas Eliisabeti juurde juhib. Seepärast kohutab teda teistest enamgi, tan heis ripat. Pole ju see ju suunatud mitte ainult püha vaimu, vaid ka Elizabethi vastu. Ometi on volfram see, kes võtab vastu ja tröösti Roomast saabunud välja tõugatud tan Haiderit. Temal laseb Wagner astuda võitlusse taas ilmunud teenusega, hoidmaks sõpra uuest lõplikust langusest. Igavesti armastava ning kannatavana oleks volfram justkui traagilisi ooperitegelastest. See, kes peab edasi elama olles näinud, kuidas tema armsam on surnud tema sõbra pärast. Ent siiski saadab jumal volfromile lohutuse. Wolfram, keda surmamine Elizabeth pole lubanud endale järgneda leiab maast taas oma harfi ja ühes sellega loomingu just Wolformile ja mitte taanheserile, lubab Wagner oma kauneima romansi Elizabethi meenutuseks loodud laulu eha tähele. Klarnet veenusest on saanud Ehatähtjumalanna Veenuse sümbolist tugevam on pühak Elizabethi oma. Armastatu on astunud kõrgemale tasandile. Loeksin ette selle katkendi ooperist. Kui surmaaimus, hämarus, katmas taevast, maailm kui tarduks masendavast vaevast, mis liiga raskeks koormaks rinnale ja millest välja ei leia, teed. Seol, särad saa, u armsam tähtede seast. Sus amet valgus hingele, mu teeb head. Kui ütleks mulle, sa üksi pole siin. Ah, tervisiga mormsale Wii, U ehatäht, mu kaitseja saa kelle valgus tervitan, vii teadust eal ei reeda meel sellele ustav, kes nüüd on teil? Kui lahkub maailmas tema hing, siis ta sealpool piiri saab õndsaks ingliks. Kui lahkub maailmas tema hing, siis ta sealpool piiri saab õndsaks ingliks. Mis rikk? Ajalooline volfram Forežembach loob tulevikus keskaja suurimaipase Partsiksoli millest Wagner kirjutab oma viimase ooperi. Sinnamaani usub Wagner aga inimesse kui rändajasse keda alati komistanult toetab suur keegi. Wagner usub, et uuenenud südamega inimeses pole enam kurjust. Palverändurite teekond läbib kogu ooperit. Palverändurite koor kolmandast vaatusest on tulvil armastust jumala kodumaa ja inimese vastu. See on taas tuleviku märk. Sama novembri ööd, millest Wolfram alles otsib väljapääsu, ei pane rõõmujoovastuses rändurit tähelegi. Loeksin etega palverändurite kuuri tõlke. Kodupaik su juurde jällegi naastes mind vaimustab, urgusid armsana vaates nüüd lange, kui käest rännusaun, sest truult teeninud looja au kesksüüd ning pattu kõndinud, kuid seda hinges pidanud. Kes haavadki võib kroonida, issand, keda helistan. Ta kõrget meelt, kelle süda on tulvil, sel tulevik muudest õndseme sunnib kõik halb, ka surm on kaugeldast. Ei väsi luu jätma kiitmast. Halleluuja. Halleluuja ja igavest ja igavest. Mis saab, aga ta näis rist. Veenuse tahtel ei võida õnne leida maises elus. Paavsti needuse järgi hakkab enne õitsema kuiv sau tema käes kui ta võiks leida lunastuse pärast surma. Inimene olgugi jumala asemik maa peal, ei oska veel andestada. Kuid nähes Eliisabeti surnukeha, nimetab ta teda esimesena pühakuks öeldes püha Elizabeth, palun minu eest. Vastuseks sünnib ime. Südaöös hakkab kasvama koidu helendus märku. Uue päeva algusest. Algab nooruse ajajärk. Noored palverändurid, Tulevad senikuulmata sõnumiga millele vanad palverändurid ja rüütlid lisavad oma moraali mõeldes Tanheliserile ja Elizabethile. Rõõm rõõm. Meil luu ja teost on rõõm, toob valguse hingedelõõm. Kesköösel koitis pühin tund, mis läbi issand näitas end. Üks põhines au, mis kantud käes täis vastset haljust, on mees seksinud hinge põrguväest taas lunastab ja uueks teeb kuulutust kuul, kui iga maa, kes sellest imest osa saab. Kõigel on looja käsi peal ja tema arm ei hääbu eal. Halleluuja. Ja vanad rüütlid isavad. Eks kõrgeim õnn nendesse õitesse mahu nad teel on sinna, kus õndsus ja rahu. Lähevad täide apostel Pauluse sõnad aga nüüd jääb üksipäini usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Wagneri vastusest listile. Kas te ei arva, et me mõlemad kõnnime parimat teid? Mulle näib, et kui see maailm kuuluks meile, valmistaksime inimkonnale palju rõõmu. Jäägu pealegi maha need, kes ei taha meiega tulla. Nii ainult tugevdame oma headuse liik.