No see oli siis need kahekümnendad aastad, mis ma olin, ma olin siis 13 aastane poiss, kui tuli muidugi muusikast suurem jagu ma jälgisin ajakirjanduse kaudu, käis kontsertidel ka ei ole, aga muusikaelu käepideme käekümnendal aastal selle vaeses oli väga intensiivne. Sest kõigepealt näiteks oli niisugune korraline muusikaelu koosnes peale teater mängis Kontsert elulised Estonia orkester, mängija mängis pidevalt kaks kontserti nädalas, reedeti oli sümfooniakontsert alandigmas solistidega. Mõningal käin ja pühapäeviti rahva kontserdab kergemate kaval, kaval nagu Berginudsüüdid ja lagedal mäel. Ja neid külastati väga palju. Mäletan, ma käisin ükskord, oli veel see huvitav, mis nüüd juba praegu seda veel. Et üks kuulutati välja Eesti helitööde kontsert, aga mingit nimetamisväärselt Eestile tõid, tol ajal polnudki. No ma mäletan, mis seal kavas oli, kulli oli fantaasia eesti rahvaviisidest tulid tehtud Lemba hällilaul, siis oli veel üks saksa viiulimängijaks meil, kes seal mängis Estonias gastro peal keerates ka ja ma olengi Eestimaa kasutas natuke 10, aga see oli nii nagu sakslased nimetatud kapellmeister music. Aga teate, seal taheti lõhki ajada. Tavalistes kontserdisse äratas siis nii palju tol ajal huvi ja too muidugi ma mäletan, ma tahtsin minna natukeseks jalutama, tulin tagasi või mõõdu seal põhimõte käia, välja jäägu Eeessiks, teine, mis oli veel, see oli peamiselt kohaliku sakslaste ringkonnas mustapeade klubis olid iga reedeti võinud mõmerade, reedeti vist olid, või mis päeval oli, oli kammermuusika kontsert, seal oli siis seal eestvedaja, oli endine Moskva konservatooriumi tšelloprofessor fon, kleen ja tema korraldas ja seal peamiselt mingite triaci. No ja siis tavaliselt mõni solist laulis ja seal muidugi peamiselt saksaringkond, aga need käisid, peab ütlema ka need saali tunnetavate täis ma mõnele kontserdile ikka käisin, seal tulid vahest külalised, nii et, et need olid nad väga, Truilt käisid kohapeal, et siit sõude selle, kas neil oli siis nii seltskondlik kokku käima, igatahes saalid olid, olete täis seal, tühja seal ei olnud. Kontserditel sinu ja siis oli väga palju korraliku häid soliste. Oli näiteks siin on, sümfooniakontsertidel mängisid, kuulsin mitmeid, aga seal nagu näiteks kuulus tšellomängija petikovski, esines siin üks väga hea tšellomängija professor peale unustas, nii et sümfooniakontsert solist oli palju ja see oli järjekindlalt ja see kestis niisugune Mui peale selle muidugi solistide kontsert, see oli siis nii koos oma jõudude kohta oli selles nii, et muusikaelu oli väga elav ja väga küllaltki häid soliste käis näiteks nii-öelda käisin äppinud, käis siin ja rida teisi nimekaid solistide elu oli ka nendel päevadel, sellest oli üsna täid, sellepärast et noh, me olime nii-ütelda solistide reisu tee peal. Nimelt Riiast, Nad tulid ringi, läksid Helsingist Stockholmi ja siis muidugi tee peal oli, siis nad soodsatel tingimustel nõustusid ka Tallinnas mängimast ja see oli siis kuni 26-ni taastani, aga siis tuli teatud kriis. Nimelt on ja siis tuli niisugune majanduslik tagasiminek, Estonia orkestrit vähendati midagi 20 kuuemeheni kõigest. Muidugi siis mingisugust kontserti enam anda ei saanud. Enne oli ka, võeti lisaaega, mitte ainult Estonia orkester oli aluse, siis võeti lisajõudusid. Nii et seal siis katkes mõneks aastaks. Seal veidi varem katkes, siis sümfooniakontsert nende juurde tegi sambla alla, aga siis võttis selle asja ülesse. Tuli siis Estoniasse, tulid teiseks dirigendiks Aavik ja siis Aavik hakkas uuesti seda tegema ja siis tema tegi päris tänuväärt tööd, nimelt ta iga kontserdi eel kirjutas lehes üks niisugustest selgitavad asja ja siis hakkas tasapisi jälle see kontsert elu sisalenema. Mis puutub nüüd teatrisse, siis teater oli tol ajal muidugi draamatrupp oli välja kujunenud, tapeet oli, aga see oli siis nii üteldi meie ooperi, nüüd jalgele tõusmise periood, ma mäletan näitski, mina need esimese ooperi, mis ma kuulasin, Faust, siis oli hugenotid, oli siis ei olnudki veel Milt tenorit ja laulis näiteks Faustist, tenorid, laulis Karl. Ja samad Jaiidas, no see oli üks esimene suuremaid lavastusi, seal ta lavastas pärast mängis seal viiulide, laulis, vihkan tausta pärast, ta mängis seal orkestris viiulit oli ja niisamuti oli seisuga nuttides ka ta ei olnud, sest Karl Ots oli siis bariton, tema laulis Valentiini ja siis niiütelda mõnes suuremas mind üks suurem täht Anu Aida lavastati suurlavastus. Järgmine, mis kõige rohkem võib-olla jälle nii tähelepanu äratas, see oli padaemanda lavastus, see oli teatud mõttes ka teatri suursündmusel niisuga vastutav ooper, vaat siis juba Karl Ots laulis, juba oli tenor ja see oli siis nii, muidugi nii ei tähenda, see oli inimesi, kes olid käinud. Ma tean, tulidki sulid kuus korda järjest käinud seal ooperit kuulamas ja muidugi majad olid täis. Nendel aegadel palju kordi umbes üks ooper võis, eks lavastas, võis laval olla ütleme keskeltläbi vaata oper võimsusega lavastus, no vähemalt üks 20 kuni 30 korda, siis oli natukene halb süsteem esimestel aastatel ka, kui mina veel tulid nimelt nii et lavastus tehti, siis läks ta järjest koja peaaegu iga päev ja pärast mõned kurtsid jäisa kuidagi vahele, võsa pärast enam ei näinud, aga hiljem muutus ära, et ei mängitud mitte nii, aga kaotati ära ja vannu, lavastas meile vaheldamise oli nii, et ütleme needsamad paarkümmend korda, aga mingi pikema aja vältel, aga enne oli sellepärast. Ja muidugi need uued olid siis nii, oli see ooper või oli see operett, siis ta läks? No minu esimesed nii-ütelda diaatri puutumist, esimene oli niimoodi, esimene asi oli operetis. Nimelt oli seal lavastajad operett, Armoffia, seal oli väike lava orkester tarvis, üks organiseeris konservatooriumi, siis mängisime korrad orkestrit ja üks koht oli laval tarvis mängida. Seda aga päris töö. Ja teie muidugi siis oli ka teatrisse ja käisid ka küllaltki, panid küllalt nimekad solistid esinemisüks oli siis näiteks mis sind kõige populaarsem oli see omaaegne suure teatri tuntud teenuseid, Niitri Smirnov käis sagedaste temaga siis ma nägin ka padaemandad ja ma nägin seal padaemandat, käis ka siis. No ja siis oli nendel aastatel ka vist oli huvitav, mis oli tähelepanu väärt, nimelt tuli tähti meel, juba taheti lauljad nüüd nendele nende laula, haridust nii-ütelda tõsta ja käisid mitmed saadeti stipendiumi Itaaliasse. Pärast tuldi otsusele, et on lihtsam, kui me toome õppejõu siia, see tuleb ju odavam ja saavad palju rohkem õppida, oli Karl Otsa soovitusel toodis ja mandadeliabati. Ja siis vot ükskord tema esines ka siis trubaduuriks Tassotsiena osas. Muidugi jää peal oli pähe natukene kuiva hoida, suuri ilusa suure ulatusega oli ikka vilunud laulja oli meelde, siis toodi siia, siis hakkas tema siin siis nii-öelda siis oma pedagoogilist tööd, aga et ta oli ikka väga tuntud laulja, sest on huvitav, seda ma lugesin, et vaadake, see laula, lauljad, tita, Rufa kirjutas raamatu minu elu parabool. Ja seal tema räägib, kui temal oli esitema esimene tibüütuvad Napolis, kui teda kutsuti laulma Keeroldid selles loengrynis väike osa, nii isegi seal eraldi on patsient osa ja ütles, et seal oli väga tugev koosseis, ütleb, et Ortrudi laulis tol ajal illustelia, Patti nimetab kohe kuulus, tol ajal kuulus laulja Mudeli Milanos, laulnud seal kõik, et oskan öelda, kõik oli. Vot see oli siis me, siis ta esines ka seal muidugi tõmbas tähelepanu, kui palju oli selles nimekaid pärast salaajal ma teen nii palju, kui mina veel sale õppinud käis, lugesin, Laaname käis siin. See oli nüüd teatraga solistidest tol ajal ma mäletan, 23. aastal, siis kui ma selle Tallinna siis talvel konservatooriumi oli kõrgem muusikakool siis Käisi sai siin esinemas see nii, nii et meil oli väga-väga suuri mehi kuulamas olemas. Aga peale selle kontserdil näiteks oli huvitav see, et kontserdi populariseerimine saime koolist, kontserdipiletid, need sümfooniakontsert, aga isegi niisugusele kontserdil tuli see maailmakuulus viil mängu pruunistav kubermang ja me saime koolist koolist piletit ja see oli umbes kinopiletihinnaga paarkümmend seisukoht muidugi. Ja koolid kli ma sain koolist selle pileti ja kuulasin, see oli nüüd esimene suur niisugune kujunes, me kuulasime, siis oli. Seda muusikat võis kuulata ainult kontsertsaalis või kellel oli siis plaat on, need olid kallid kallid tol ajal, vastupidi, nendele näiteks nende heade solistide plaadid olid ju kandid. Praegu hilisemal ajal näiteks ja korralik plaat, maks vähemalt 10 krooni. See oli ikka ilus ilus hind, see võis nädala-Palkna, arvestage seda, et kui see korralike jalanõude Parmakskümmegron Nii et selles oli ka küllalt ja mõned olid veel kallimad, sest need olid on vastupidine installi plaat ja siis need olid nii et nii, et selle tõttu, eks muidugi sundis ka tuli muusika vastu, huvi oli. Ja tol ajal näete praegu need esimest algus tuli. Nonii võtsin siis niisugune oli siis meil talle nii et väga intensiivne selle järvel pärast siis, kui, kui seepeale kriisi hakkas kontserdid, siis annan NUT iga reede enam ei olnud, nädalas aga oli nii keskeltläbi ja pärast, kui mina juba Estoniasse tulin, siis oli, kohe tehti. Kuna orkestrile oli ju teatritöö juures, need olid peale selle siis kontserti, siis hakkad jälle, siis oli lihtsalt tehti lepingut, kohustud oli 10 kontserdihooajas mängida. Ja siis, ja kui üle selle, siis juba maksti see välja, nii et lepiti kokku. Et kes kestis kuni 40. aastani, siis niimoodi oli, et 10 sümfooniakontserthooaja keskel oli minutit jäädes, see oli esimene operetis, aga päris minu töökas, vot see oli 27. aastal, vot siis oli jälle üks suurem niisugune ooperijõuproov, see oli lahvastati loendrinud. Eriti siin saksa ringkondades olid siis, kui enne sõda oli Wagneri mängitud, küll siin mängiti lendavat kollandlast. No aga nüüd pandi loendriin ja no see loeti nagu vastutavana küpsema ooperi ja siis saksa ringkondades, paljud oli kahtlus, et kas tuleb ka toime. Kas sellega tullakse toime noaga pärast, siis ma kuulsin seal teiste sakslaste tuttavate kaudu oli, et nemad leidsid ka, et ikka on täiesti rahuldavalt toime tulnud ja selleks aga seal oli tarvis muidu Estonia orkestri, siis oli juba. Või 32 oli aga ainult noaga vioolal oli ainult kaks seal koosseisus. Koosseis oli, vist oli, mis kaks 12 viiulit oli neli esimest või niisugune kaks tšellot olija ja kaks kontrabassi evi olles loengrynis, viimases vaatuses on seal loengrini jutustus, seal on tarvis neli Alt, üks niisugust soolakoht, neli, neli, neli soola, sellepärast võeti sinna siis lihtsalt juurde, me olime siis veel konservatooriumi õpilased siis nagu tamme soovitusel kull vist siis pöördus sinnapoole, et kes oli, siis mängisime selle kaasa, see oli siis esimene ooper, sattus koja Wagneri peale. Et oli muidugi alguses oli tegemist ja tol ajal oli tema juhatas peamiselt kull kull oli ju nii sündinud dirigent suurepäraste dirigendi eeldustega, suurepärase kätetehnika oli väga osav ja aga temal olid natukese ooperiprintsiip, et tema tegi niimoodi täitsa lauljal ütles, tehke mis ta olevat, külma teid kinni püüan ja siis oligi üks niisugune püüdmine, kõik see aeg sealt tuli, vahest mängis, järsku tuli peaaegu pool pool takti rutta alla neelata järel püüda, muidugi vastupidi, kuskil veerandi peal tuli jälle pidama jääda. Nii et seal kõik see aeg pidid nii passimas ei teadnud, mis sealt nüüd tuleb. Pilt nägi umbes mõnikord mul siin näidata et äkki midagi niimoodi läks ja leidis, et kõik see aeg nii-öelda istusid, et selle tõttu oli raske mängida, ei teadnud üldse näiteks, kuidas poogen teotas, mõnikord tuli sul puudu teinekord hirmsasti üle, sest kooli vägada osavasti püüdis, selles oli. Et siis oli loengel platsi, mäletan loeng või siis oli kõik see aeg kunagi kindel, ei olnud, kuidas seal, mis läheb seal no ja siis, ja aga siis hakkasime siis kohe hakkas kontserti, oli esimene soojakontsert, oli siis Juhan Aavik juhatas ja vot siis kutsuti meid juba sõnaga sümfooniakontserdile, siis lisamängimist, sellest nii-öelda need siis ma hakkasin juba sellest teatriga seos üldse sümfooniaorkestri töö, sest juba kõik sümfooniakontserti mängisin ma siis kaaslasel. Esimene hooaeg oli sellepärast huvitav. Seal ma naeratan, tulin sinna, Aavik, juhatasime, mängisime viiendad Tšaikovski sümfooniad ja ma panin tähele, eesreas istus üks niisugune sametkraega 600 halliks minemata juustega, üks soliidne härra istus ja pärast tuli välja, see oli kuulus dirigent Emil kuuper, kes oli tol ajal Riia ooperidirigent ja teda kutsuti siia külalisdirigent, aga tema kuulis, ütles seal, et siin on väga nõrk orkester ja tema tuli lihtsalt kuulama, et kas maksab üldse tulla, kas seal orkestris üldse saab midagi mängt? Mil Kupper oli ju suure teatri dirigent enne revolutsiooni ja tema, muuseas oli Leningradi filharmoonia esimene direktori esimene peadirigent, halastust. Ma vaatasin ühiskond filharmoonia Leningradi filharmoonia 10 aasta puhul välja antud raamat seal oli esimene direktorile Mil Kuukas. Tegelikult ta kirjutas oma nimi Emil kuupelt inglispäraselt kahe hooga. See kaks sooja peale, aga tegelikult rääkis, meil oli üks tšellomängija väga, seal mängiks saakslanneks Vaksmann ja see oli suures teatris oli balletiorkestri tšellosolist. Siis tema rääkis seal kuppetav Cooperi isegi pealkirjaga pilt, siis ta ütles, et noh, et seal ilmus käsk kirjeldusele keisserlikud teatrit, siis oli käskeems dirigendina vaid ametisse määratud Emil kupper passi järele, Faim, jänki leevend. Aga sa saristlikule Venemaa juuti tohtinud olla keiserliku teatri, siis tehti kõik siis, siis ta tegi ennast inglispäraseks. Endine ja pärast oli suure teatri dirigent. Selle tõttu oli ka nii, et me tema ja nüüd oli siis tema istus ja tuli välja, tema tuli kuulama. Nüüd tulidki tema kontserti, aga siis pärast teist, rääkis too väga nõudlik mees paneb üksikult mängima. Mina olin tol ajal algaja veel nii. Mõtlesin, et alguses mõtlesin, et kas ma üldse tuleneb, paneb teistest nurka, läksin, huvitav oli. Minul oli siis selles mõttes jäätist. Esimene Tšaikovski kuuendale sümfooniad oli tal kavas. Kapitaalteosed sai siis temaga mängida. Muidugi, aga tol ajal peab ütlema, need võimalused olid palju kitsamad. Sümfoonia prooviks nähti ette kolm proovi ja kolm tundi veerandtunnilise vaheaega, nii et ühesõnaga praktilist oli siis kaheksa veerand tundi aega kavaga kavad ei olnud mitte nii nagu praegu. Nii kergelt, et paar asja kavas oli ikka neli, viis asja, vähemalt sümfoonia Esskuupery kavalini. Hispaaniaga Britheris korsuga, see kuusekovskis sümfoonia kolm Leadovi, need pilti võluvärv ja põiega Aiegi Kimura ja vist veel midagi ja teised oli ikka niisugust ja vot segava tulid kõik teha valmis kolme tunniga ja tehti ka muidugi kooper, Vilium, dirigent. Tema peatöö oli muusikaline tee peale. Tähendab, tema ei, ei teate, ei harjutanud Potse nooti, ei tulnud välja, muidugi nõudis tema peamine oli fraseerimine ettekandmine, sest ta sai aru, et ökotunniga, et see ole, ta leppis võib-olla seal kuskil muidugi mõnikord kui silmatorkav, vaata selle peale. Ta oleks nüüd harjutame tehniliselt. Nii, mängi seda, käis neli korda siin siis 22 kontserti siin ja need kontserdid toimusid Päeval ju siis sellepärast, et see oli 27-l, vaat siis olime ringhäälinguorkestrisse, võeti kaasa. Aga siis sümfoonia võeti väljastpoolt ja ringhäälingu Zaits tasuta orkestriringhääling, siis sai õiguse raadio üle kanda orkestrit ja vot see oli esimene hooaeg, siis oli siis kõige huvitavam selles, et sai kohe niisuguse toreda dirigendi mängida ja näha mõnulik muidugi, ja muidugi eriti said siis tunda tema oskust viiulimängijat, kuna ta ise viiulimängija viiulit tundis, siis tema nõudmine oli, see pidi kõik seal laulmas ja pilli mängimas. Suure Nad on ikka niimoodi laialt, et kõik, võib-olla mitte väikse poognaga ikka vähe, ikka väga hästi rääkis saksa keelt ikka väitumbräit, väiskun Vrait mängida ja kõik oli, et selles ja muidugi suurepäraselt tõlgitses, igatahes kovski kuues sümfoonia oli väga-väga meisterlikult tehtud ja kõik need pildid oskas just seda isegi mulje, et tema kohta ütles, seal oli meil ju Estonia orkester. Kontrabassimängija oli ka endine brid, Vornedab selle filharmoonia eelkäija. Need olid väga tugevad jõud ja ta oli niiviisi. Cooper oli niivõrd subjektiivne dirigent, ta oli nii väga kaasakiskuv, näiteks iseloom samuti ütles temale. Sa ei taha, aga puhutud võttis nii kaasa, ütles kaev, ütles mulle jortum, Truutmeigrat, tema oli ka vana tuttav sealt noaga siis. Ja siis järgmine suvi siis tol ajal oli ju olukord teine meile seal tol ajal olid niimoodi aasta, lepingud olid nii et seal oli siis väga lihtne, vajuta lihtsalt ei sõlmitud lepingud, teatati kolmekuulise etteütlemisega teated ette ja muud midagi, sellel oli viga. Et ta oli selles ja noh, siis muidugi see siis vabastati ja siis järgmine 28. aastal siis sügisel tulin mina selle koha peal kus 28. aastal oli siis jälle meie ooperisündmus sündmus, siis lavastati esimene Vicarlaste ooper, oli, see oli see aeg-ajalt on, hakkas peale, töö hakkas peale, 20. augustil hakkasime korrektuuri, aga siis oli ka noh, et tal oli see esimene tema avaooperi. Tore oli niimoodi, et talvist omale selge, vigu täis, ühesõnaga korrektuur kestis 10 päeva, 10 päeva võttis enne ooperis raibe läbi mängisid kui palju oli seal Spartiides vigu otsiti ja parandanud ja neid oli see ooper muidugi temas väga suurt tähelepanu. See oli neid esimene eesti ooper ja teiste haaval, noh, te olete seal ooperit muidugi kuulnud. Et temal oli tõesti, tal oli lava, Soonutada, oli ikka lava, ooper, lavategevust ja kõike muusika, muidugi seal oli tunda natuke Tšaikovskit, noorem ja asi, aga vedas seda muusiku olemust dramaatilises tulisemal oli selles nii, et see läks suure eduga. See oli siis vot sellest võib peale hakata, hakkasid pidevalt tulime juba ka oma loomingu hoopis tema oli siis esimene sellega siis hakkas 28. hooaeg peale. Need tulid pärast, Lemba tuli pärast oma muidugi, et tal oli varem Lembitu tütar, mis ta juba Venemaal kirjutas, aga seda ei mängitud. Aga Lemba järgmine, kuni natuke ette karata siis Lemba esimene ooperi, mis Estonias oli kalkuneid. See tuli järgmisel aastal vist, kui ma ei eksi, vaat siin peab ka kontrollima, kas oli. Tavaliselt oli siis jutt Estonias kombes, et hooaeg alati alati mõne uue lavastusega sellega uuslavastus, no see oli 28. siis oli sel sel aastal. No ja siis oligi niimoodi, et ooperit siis, siis oli see alguses teeme, mängiti järjest kui läks nii kaua mõnes tükis teate, pikapealise tüütas ära. Nii kui läks igavest, tulid sinna üks seesama kolm kord nädalas tavalist, vot siis oli vaheldamise sellepärast draamatrupp mängis ka pühapäeviti oli kaks etendust, oli muusikaline, elavast tavalist, oli niimoodi siis kujunes päev oli muusikalavastus, õhtu oli draama. No aga laupäeviti oli harilikult muusikalavastused, on muidugi, siis tuli vahele kusena operett, ooperit vähemalt pidasid vastu paarkümmend operettide rohkem. Kõige rekordi muidugi lei opereti, mis pidas mitu ja mitu uuslavastusi oli lõbus. Talupoeg, peab selleks umbes 200 korda, mängiti selle. Nende ja ei, mina ei ole, nad olid seal. Seal olid hoopis teised jõud, mis pärast oli tema, seal olid peategelased, niisugused olid kõigepealt lõbus talupoeg, oli Paul Pinna. Tema see rikas, tema poja ristiisa, rikas talupoeg lind ooperis oli kurnim. Haruldane paar, kurnim nagu loodud oli selle talumehe mängimiseks. Siis kui minu naine Alfred Salliku oli varem, aga kui mina tulin, Alfred sällik juba langes välja. Tuli juba sinna, vot veel 27. tegi sallikaga juba siis tuli oli Konstantin Savi seal väike osa ja siis tema tema õde, mängis lulli Virkhous. Agree ainult muidugi Agaton, see oli agulüüdis, see oli siis saksa ohvitser, mängis seal kõik täiesti, oli siis seal Salme Peetson oli siis pärastine, selle naine see oli ja muidugi see oli haruldane paar, oli nüüd see Paul Pinna ja siis kurnimlin tavapärane, näiteks oli üks tore stseen ja see kordus alatisi, mitte juhus. Seal on üks lahe, kus pinna hakkab siis tema käest raha laenama, kord küsimat poissi, esimeses vaatus ja tavaline oli siis pilt niimoodi. Alguses hakkas see, mis on see niimoodi, et pinna oli ühel pool lava ja teisel pool ääres seisis see. Ja lihtsalt nad olid vait olija, varsti terve saal laginal naeris, see oli niisugune mäng, mitte sõna ei räägitud, ase olemine, siis lindu operal tegi siis niisuguse nälised nagu tema ei tee välja. Ja siis kuidas pinna siis kõik said tema käest ikka välja kaupleb seda, need kõik rahad, et niisukene, meisterlikult mängisid, oli muidugi täiendast vastast. Kui pinna oli nagu isa, lihtne talumees, teadis häbelik siis lind ooperis oli väga ise teadesse tuli igal poole kartulipudeli, viimases vaatus tuleb siis sellest poja, kus on juba professor ja kõik tuleb. Ja vot see operett pidas vastu, see on arusaadav mikspärast siis ju meie rahvale oli väga arusaadav, sest niimoodi meie vanad haritlased ju kõik tulid. Et vot kuskilt sealt väiksest talukohast Korabiti kokku, et kuidagi vanem poeg siis seal haridus, see oli meile väga tuttav, et nagu. Et miks pärslased raha topid, viimase ütleb jah, et minu poeg peab edasi saama, tema ei pea mitte siin sõnni kuninga otsas jääma, tõlgime temaga edasi saama, see tähendab, vanamehel oli pojale paremat võimalust elu ja ta oli valmis ise ükskõik mis puudusi, kannatame nii. See oli meile väga tuttav, sest meie vanemad haritlased, niimoodi nad kõik said. Et mitte mitte ainult lõbus mängis, oli muidugi pärast hilisemat kooli menukas operetis ikka mängiti keskeltläbi 40 50 kord. Kes pärast hakkas tulema? Kuidas nendel aegadel olid orkestrantide palgad? Ega nad nii väga teate, nad olid nii-ütelda keskmiselt, nad olid võib-olla mõnest tead, riigiametniku palgast mõnevõrra suurem minu keskmine palk siis oli veel enne rahareform oli, minu palk oli 10000. Üle keskmise, olid seal nisukesed, teatritingimust oli siis, kuna meil oli kombinaatteater, siis läbi me ei mänginud, aga nüüd tuli juurde nüüd 10 kontserdist sümfooniakontserti eraldi. Aga siis tavalist oli niimoodi. Alguses ma mäletan nii, et peaaegu üle päeva teate, oli üks aasta läks nii, draama mängis väga vähe, et me mängisime peaaegu siis viis korda nädalas ja siis jälle andjana, nii tavalist oli niimoodi, viimasel ajal oli niimoodi, üks nädal oli, mängisime siis, esmaspäev, kolmapäev. Neljapäev, laupäev, aga teinekord oli siis esmalt me olime vaba, siis nii üle ülepäeva ja pühapõli alati pea peale kaks etendust, nii tuli mängida. No ja siis muidugi olid nii ette nähtud jõulude ajal kolm püha. Lihavõttel oli kolm püha, kus teater oli kinni ja, ja siis lepingu kohaselt oli ette nähtud suvepuhkust kaks kuud. Aga tegelikult oli see umbes kaks ja pool kuud. No kaks kuud oli saada, aga nii kui hooaeg lõppes, mõnikord ma mäletan, 28. aastal hooaeg lõppes näiteks kolmandal juunil. Tehingud 10. välja arvatud, kui oli laulupeod, vot siis mängiti kuni laulupeoni. Nii et oli võrdlemisi pikk suveaeg, mida siis kasutati selles, et orkestrantide said mängida suve korrutides. Vaat siis mängisime muusika Pärnus, Haapsalus, Kuressaares, praeguses Kingissepas ja pärast oli Narva-Jõesuus ja mõned meie paljud käisid isegi Lätis riialannase, seal Liepajas ja seal olid ka käisid seal ka mängimas. Nii et palkade suhtes praegu, ütleme praegu võrreldes võib-olla siis peab võrreldes teiste palga torkistandi, palgad olid suuremad. No, ja muidugi siis ainult seal oli see, et võid aasta lepingud, tähendab, oli niimoodi aasta leping kirjutati alla kolmekuulise etteütlemisega, see tähendab, kui kumbki seda ei teinud, siis automaatselt läks aastaid lihtsalt käisid, andsid uue allkirja Täpsis, kui keegi kumbki ei teinud, siis pikenes niimoodi, läks no muidugi selle tõttu mõned võib-olla arvavad, et noh, mõnikord räägitakse, et oli, et inimesi või kergest tavalist ei olnud, pidi mingi põhjus olevat, kas mõni siis ei saanud hakkama või oli see muidugi tavaline, kui see nõrkus oli selle vägijoogi vastu? Aga muidu tavaliselt inimesed töötasid kui aastakümneid seal. Selles oli, nii, et nii kergesti sealt nii ütleme ei olnud seda, et inimesi nüüd välja tõugati. Tol ajal igal poolvabrikutes ka olid inimesed, kes töötasid 20 30 aastat kohapeal olid seal pärast siis oli viimastel aastatel nagu niitidena natuke ette hüpata. Et selles töökorraldus oli, siis viidi nõndanimetatud teeniliste diaatritegele statuut sisse. Asi oli niimoodi tehtud, igaüks, kes oli, teadis 25 aastat töötanud see sait teenelise, olgu ükskõik, kas ta oli siis lavatööline orkestant või midagi, et 25 aastat teenistust teatris andis, siis teen ja see oli natuke enne sõda, siis ma mäletan, üks lava oli neid täis, neid siis üks paarkümmend inimest seal orkestrantide, ühesõnaga kõik kutsuti sinna. Selle kohta käis üks niisugune. Et seal oli kõik, oli diaatoris ja solistid ja orkestriga oli õiguskord aastas tuluõhtu, peale seda näeb ühe edenduse puhastulu, sai omale tavalist teate, need orkestri, mis seal võeti, ega need nii palju ei tõmmanud kaasa. Aga ükskord oli siis küll hästi nimelt sällik, kui ta neid oma selle nõrkuse telekas, aga siis ta nii-ütelda tõusis uuesti predalteeris ja meil oli tule õhte, meil tuli hea idee, et vot hakati rääkima sällikonnid, oma haigusest nii-ütelda, vabanud tulijame, lavastati Silva ja me kutsusime säiliku ja muidugi tema oli omal ajal väga populaarne, oli tõesti andekas mees ja ilus hääl laulis ilusti. Ja siis muidugi vot siis tuli maja täis, kõik tulid säili kuus sündi vaatamata. Nii et selle tõttu me saime siis päris korraliku tulu, igaüks üle 30 krooni jaotada kolmekümnekonnale puhastulu oli 1000 krooni. Et siis oli, et kus see tulu andis muidu tavaliselt need tuleõhtut solistid kas juubeli puhul või teenistus, juubel või sünnipäev, juubel siis oligi, et see etendustulule puhastulu oleks temal. Et vot see oli ka siis nii lepingus ettenähtud oli õigus paar korda orkester tegi nii, et me tegime siis kontserti. Peale selle, mis meil seal oli, kui puht nii töö juures oli Estonia teatris oli siis nõndanimetatud nagu meilgi praegu niisuguse abistamise laenukassa. Igaüks oli seal siis, kes astus selle liikme siis maksis, oli nii seatud, see oli kaks kapitali nimed, A ja B kapitali kapitali oli see, mis iganes, kaks protsenti palgast maksis tema rahaabee, kapital oli, mis teater maksis kaks protsenti. Aga nende vahe oli see, et aa kapitali seal jumal näitas, kui olite tööniga hoolid, kui te läksite sealt ära, siis said oma raha tagasi muidugi laenuli midagi ära. Abee kapitali oli niisugune. See oli päibedabel, kui näiteks teid vallandati või kohustuslikud Pedja ära minema, siis sai selle summaga kätte. Ja mina sain seal veegabitele niimoodi kätte, sest kui ma teenisin, oli neli aastat oln ära olnud, aga siis ma lõpetasin konservatooriumi, aga kodanlikul ajal oli seadus, et sõjaväeteenistusest anti kuus aastat pikendust nendele hariduse lõpetamiseks. Tähendab kuus aastat pikendust Eli antud, kõrgema hariduse lõpetanud, eks ole. Ja ma tean, aga siis ütles, et teil on ju kohustuslik äraminek. Ei ole vabatahtlike Mul makstakse bee kapitalist raha ka veel. Nii et see tuli lisaks oli siis niisugune summa sealt siis sai laenu ja siis oli, sellest summast oli veel ette nähtud näiteks lapse sündimise puhul seal tanti toetust, toetust parajasti, see oli 50 krooni, nii et sellega sai kõik need haiglakulud kõik ilusti ära maksa mis seal oli ette nähtud. Ja peale selle siis oli nii, et noh, siis teatrivalitsuse poolt jõulupidamise puhul teade, valitsus annetas orki sellele teatrile 1000 krooni ja sellest tehti üldine pidu täpselt võtsid teeniest kuni direktorina osa, mis oli draamatrupp, oli siis tugev? Pärast tuli juure veel hilisemad tulid juures ja Arnold Vaino Vanemuises tuli juurde. Ma mäletan näiteks niisugust asja, siin oli üks vene literaat vene lehes kirjutas biotarpilski. See kirjutas pikka vaimustavat retsensiooni Erna Vill meri kohta, et tema käis alati nautimas tema mängu. Et kuigi teatab eestikeelse edendustüki, ta teadis klasselistetadzuale aite. Paul Pinna muidugi Hugo Laur. Seal palju Marta pärikas ja meta luts, need draamatrupp oli väga tugev ja väga-väga häid etendusi andis. Muidugi siin oli ka, olid ka kassatükid, vot üksvahe oli teatist Laamastustes, vot 20. aastal tekkis teatud teatrikriis. Liiga moodsaid voole, aga tol ajal diaatris käed, teatri uus suurem, jäägu käia, publiku moodustas veel tol ajal esimestel aastatel. Päris intelligentne ta ring oli võrdlemisi väike keskklass, no minu vanemad olid põhilised alluti, teatriskäijad, algusest saadik, kõik nemad järjest rohkem teada ka kõik tükid vad, aga tihtilugu tulid jälle jälle mingisuguseid, vaatasid seal nii. Ühesõnaga, nende moodsate eksperimentidega ei arvestatud seda publikumi, kes seal oli, et see oli veel rikkam teater tõhusa käsitöölist, mitte suure asjade ja nagu peletasid eemale ja siis pärast veerand 27-l 20 aastal ma teatri draamaetendust tulid, pool tõid, ma mäletan, ükskord me teater hakkas siis alati pool kaheksa kontserdid kell kaheksa ja ükskord oli mingisugune kontsert, aga mõtlesin maleva, ma pool tundi, istun siis teatris. Me tulime, siis lähme kontsert ja ma ütlesin, et me läksime kahekesi ära ja sellega võis ütelda 10 protsenti vaatajaid saalist välja. Ja tuli ja siis pikkamööda raskelt ja see oli ka päris häid tükke. Vaata, ma teen kõik pinna meisterlikult, muidugi mängis seal seal oli palju, näiteks oli väga Bernard sood, mängite Sandro plusse, levi ja teised jäi kõikjal ekspiri mängiti. Kombel koolipõlves käisin, oli, näitas revidenti, voogolid, mängiti. Draamatrupp oli tugev, ooperit tuli ka operetis, muidugi hiilgas tol ajal sällik ja suurepärane Subreti baarseli Grethe sallike häkaton lüüdis. No seal oli üks minu hääl, üks niisugune väike juhtus fopaaga natuke nii, aga räägime ära, vaadekas selgem. Ühesõnaga see üks vana operett siis, kui mina juba kohapeal ja tulid selleks pühapäevane edevus, ma ei mäleta, mis operetinimi oli. Aga seal oli siis nisukene sisu muidugi paaris nii koolid, Grethe, sällik ja hackaton lüüdis. Noh, niisugune pilt, et mingi suur tülis seen ajab taga Grethe sallik virutab talle jalaga. Viriseb ja temal on tekst niisukene müüdiks säilikule. Tähendab üldiselt teeksid ettevaatust, et sa lööd mu silmamunad välja. Ja see tema vastab, et siin on siis sinu silmamunad ja nüüd tulevad talle Grethe säiliks juba möödunud pühapäevane etendus, teate, vana noh, orkester, diad, istume teksti, ootamad tuttavad ja nüüd tuleb see koht, see lööb säilik, ütles Nathan lüüdises ema mulle veel. Ja korraga vääratuse Grethe seal oli ka, siin on sinu munad, et seal nagu plahvatus, põmdiad, röögatas ta. Ruttu, parandas kirt. Sellepärast oli jalaga istmiku all. Ooperis hakkasid jõud kujunema, pärast olid kandvad, tol ajal tükk aega oli veel, minu ajal oli Helmeinas näiteks selles isegi Helme Einer laines isegi Travjaatad. Kuigi ta ju tegelikult koloratuur ei olnud. Siis oli väga hea laulja, oli Mikk Krull tantsida veel olat. Mikk oli. See oli tõesti väga hea laulja, musikaalne. Mäletan, Faustist laulis, kõik oli nii, et tugevamalt tenorit oli siis ainult kandis, siis hakkas siis Karl Ots, viisime oli viisi, tuli hiljem viisi maalija, tol ajal Tartus ta oli siis Vihman Vihman ja siis ta nii külalisena käis, võistkond laulis kaloengrini ja siis pärast toolalist alguses ei olnud, nii et Dianoritega oli siis kriis. Teiste lauljad on muidugi siis baritonid, tead, seal igaks oli Viitoll ja Ardav. Need olid finiit, oli üks tore osa, mis, millega ta alati lõikesse oli Sermontra veatas ja ma pean ütlema neid Traviata Sermoonisi palju kuld. Aga seda tuntud aariad teises vaatas, kus ta poega nüüd koju kutsub. Keegi laulnud nii hästi kui viitel. See Olsi oli ehtjateni vanaisa praegu tihtilugu, kui laulavad seda, ma ütlen, et see ei ole isas ja rohkem võib vend olla see ilmega ettekandega, kuidas tantsuga paatusega laulab. Aga temal oli huvitav oli see, et reageering oli alati meil tihti veata. Ta ei olnudki meil korralisest platsis. Külalistega sai kordonis Smirnov Laul naislaulja midagi ja selle vaarias, tema sai alati aplaus. Viit on alati, nagu ta seal aaria laulis, kriteeriti alati pole juhust olnud, et ta oleks nii-ütelda kuivalt laevalt ära läinud. Sellepärast ta laulis sedapäraselt, oli, see oli tubli jõudjas muidugi seal siis loengreenilisest, ta laulis stel remondis, seal. Selles kuningad, promandi, hertsogi laulis, selles esimeses loengus laulis Arder Helmi Einer oli Elsa ja Karl oli siis loengry. No ja siis üks suur see, et see oli seal, seal laulis seda hero'd. Nii et need olid tollel tuuleooperis, jõud hakkasid kujunema, vot siis hakkas, pikapeale tuli alguskoorist, tõusis Ivalo. No ta oli algus, avarii, ta loa abiellus, kaev suri noorelt ära 36. aastal. Ta kirjutas sümfoonia ja siis veel haiglas, kuulis seda ja siis oli siis tõusis kolleratuuriks tema siis ja siis hakkas võtmete järjest. Oliviaga kujunes väga tugev jõud ja no siis tuli juurde viisima. Uninuna juubelis oli siis Liisi-Mai rohkem lüüriline tenor väga, ta laulis ta laus loendriniga näiteks. Aga siis prooviti ka, omal ajal oli enne nimed eraviisi, leppis Tõnurist, Enno, Vironi. Tanime pani adenowieroni, ükskord oli ka laval laulis, aga ooperis ta laulis loengrini on küll, aga ta ei kuulunud terve aaria pooltooni vahelis orkestri täiksand häältest sealt kätte. Niiet ooperis ta ei saanud seda teha. No vaadake viraanist, mis ma, ma rohkem teda nii kuulsin, ma mäletan esimene kokku but enne Veroniga, et aina oli topeltkontsert. Ta andis Arder ja tähendab, roni tegid kontsertsaalis kontsert ja siis tema kuulus number oli kallis mari sita hiilgase päästi, kaua pidas seda kõrget nooti need. Aga pärast ta tegeles rohkem missuguse pedagoogilise tööga. Oli Agalmad korra loenganis laulis, aga nii, et ooperis seda ikka ei sobinud, laulis ta, ei näinud käesti. Aga teine asi oli, see ka aitab anekdooti, ta laulis teises toonis terve selle omanginaariama ja rohkem ei minu hääl seal siis oli ainukene kord, kus ta siis proovis ooperis, rohkem ta ei laulnud. Aga pärast lõi nii otseselt kokku puutunud, aga paljud olid näiteks tema juures õppis, üks oli meil see veikat siis oli tema juures seal, kus oli ja mitmed teised said ikka tema juures alguses epalase. Aga hilisemal ajal see oli siis veel enne nõukogul, 20 aastate algusel, ma mäletan, oli kontsertsaalis ka, äkki see nädal oli, see oli, mis siis oli, Jaan Arder oli vahepeal kuskil Rootsis õppivad välismaalt tagasi tulles, siis nad andsid kontsert kontserdisaalis ja õlale ja andis selle systernavironiga, oli, see vist oli niiviisi, et nad tegid ühe kontserdi üheks, et Itaalia sõiduraha võib-olla ka. Ja, ja minu arust paša oja ja siis pärast tagasi tulles oli arveril üksinda kontsertkoda. Ma mäletan sellepärast et ema laulis, ma mõned rootsi asjad, eks saaga Russa, Linda oli ja kõik nad, mis ta rootsist tuli seal ja ta läbi Rootsi tuli, ta seal vist kannatab päris mitu aastat viriaalianüüdreni juures ja vist oli küll, jah. Ma ei tea, kas ma mäletan tagasi tulles, sellepärast siis oli repertuaaris Rootsi. Rootsi laulud olid rootsi keeles, laulis ka. Korraldas oma helitööde kontsert ja seal ja siis oli seal või siis seal mingid kvartett, moodustasime seal ja, ja temal oli mingisugune osa kuskil oratoorium midagi Arder laulis ja me pidime kvartetiga saatma, orkestrit ei olnud. Arder tuli sinna, aga kiiruga teeb inimesed ära õppima, hakkab veel rääkima, teatri asi mul oli ikka päris kindlalt selgelt. Aga juhtub, mis juhtub, litsume, täienesid, seisma ei jäta, et paneme edasi. Nüüd kõik, mis seal tuleb, tema ei olnud oma rutuga pidi õppima, ei olnud seal kindel, peal. Läks siis, siis oli niimoodi. Mäletatega Archeri omaaegset hiilgerolli Pariskada ravi näha, see oli küll. See oli temal tõesti suur soola, ma mäletan tema Nad tegid kaasa siis tagi, seda ka see. Hanson. Ma olin tõesti suur roll ja see oli, see oli ka sellepärast huvitav, see lavastusse oleks õnnestunud lavastusi. Sellepärast seda lavastas Armeenia Riiast ja see oli väga vilunud lavastajaid, ei keeldi, teised näinud, aga muusikaringkondades mul seal üks tuttav oli, üks väga hea pianist. Ta ütles seekord massidki, tik liikusid toredasti. Aga mis meil toredast oli? See, et meil oli tavaliselt nii, et kui peaproov olisi kestis oma viis-kuus tundi, sellepärast siis olid pikad vahed siin saalis sätiti ja prooviti kõike ära. Armeenia viis, selle armeenini juures läks peaproov üheksa pildilises ooperis nelja tunniga läbi. Sest tema ütles, neeti siis valgustab, mis pärast, et terve suur personal peab ootama kuval, kus me teeme võlguse proovi eraldi pole vaja, orkestrit pole vaja. Selge ta tuli, teadis ja kõik, ta lavastas kaht ooperit, ta enne sõda lavastas näginey. Ma mäletan, me tegime sinises saalis proovi solisti otsaga siis tema oskas teha seal selle stseen jõe kaldal, kus sellest jalutab seal, kui ta tuleb tagasi peale seda teise peale sellisena nagu see tüdruk kolivuse enne seiklejaid, kes sinna jäätud veskisse Kustas selle Möldriga kohtub. Ja seal ta käib ja noh, ots ei oskand midagi, vist on silmad katkestamata, armeenel lihtsalt paniga natuke käis ees ja näitas ette ja muusika läks edasi, et kohe, et ilma väga nii ökonoomselt oskas, jäävad ajada ja, ja see oli tõesti Arthur seal tõesti väga hea, sest pärast meil sel päeval kutsusime konservatoorium alles, kutsus jumala külla. Soome konservatoorium oli kombeks. Olen iga aasta üliõpilased korraldades näärmeid, hõimupäevad, sõitsid Soome eile Brist, küll me võtsime ka ükskord, aga seekord me tegime muusika kutsume Soome konservatooriumi ja pärast siis nad muidugi olid ooperis ja siis ma küsisin ühe seal siis kuidas meeldis, see tõusis püsti, ütles, et ma. Arder sõitis kuulamata spetsiaalsesse, ütles veel ka, et imetles, rääkis, meile, muutusid, ooperis oli, käis küllaltki palju häid soliste. Näiteks oli seal ooperis, viljade majas oli, seal käisime, meil läks omal ka seal siis juba hakkas, kui tuli ida idaloo ja siis sai ka siis laseriga valetas. Aga siis tuli näiteks, oli üks väga ja kolaratuus atransonics ukrainlane marjakorjamist kohta oli ülene-Euroopast oli haruldase kerega Karel Tuuliga, teate nii, et instrumente jõudnud järele talle mängida. Aga siis käis näiteks meil laulis seda Valeria Varssavi käis siin, laulis ooperis, Travjaatas, noh. Ta oli väga võimsa häälega korjanud, oli väikene. Nii väga looduslik, haruldaselt kerge. Corenko kontserdist andis kontserdi ka ja ma olin siis huvitav seik, mul jäi see seoses Artur Lembaga, Artur Lemba saadab teda. Ja nüüd mängivad mingi klassi kõnenaaria. Seal oli üks niisugune nähtavasti nooti, klaverinoot oli kogu Harjed. Lemba õpilane, riivalintsine riivis keerab lehte. Aga nüüd korraldame, vaata üleval, vaatan. Nähtavasti oli ehet segamini. Keeras, vaatan Lemba mingi Keeräpika lehti leheble lehitsemisel raamatu lõpuni ära jälle tagasi, Parema käega mängib, korrenko laulab ja see leidis ja lõppudeks. Siis panin lõppakordi oligi ja see ei saanud aru tema lehitses kõik said selle raamatu lõpuni ja tagasi jälle ja parema käega siis lihtsalt peast midagi. Lemba pianistina ja saatjana oli üldse vist üks erakordne nähtus. Järjekordne mõtlema, kuigi oli teada, et hiljem neile oli vastuolu. Waldorfvedruga nad vaidlast kui vedrud. Haruldane lehest mäng haruldane transponeeria. Snembalise nende partituuri mängija, sest temal läks ikkagi kiiremini. Kohe näitas vead ära ja kõik sassis, iga paluti nämbat mängida. Ta oli ikka väga suure andev pianist, hästi mängis statistiluga soleeris meiega. Sellel et vot nisuke seik oli siis sellega huvitav. Ma arvan, et see niimoodi, et aga ega variant kui katkestanud midagi, nii ikka ta mängis ühe käega mängis midagi ei tea, mis seal siis oli igatahes kas lehv häält ära või midagi, igatahes nii ta läbi lehitses. Siis käisid muidugi, kes seal minu hääle siis olid ka, käin palju häid solist ja üks oli väga hea, sellise kuulus jaapanlane Kiva seegis pater slaid. See oli täiesti haruldane elamus. Mängida. Noh, oli väga hea, laulis nii Anieeginis muidugi ka Rigolettot ja ükskord küsiti, see oli lehes intervjuu, mitmes kord tahtsin, Bregoletad seda, nad on, mobile laulab, ta ütles, see oli vist 500 eskordiga. Rigolettot, temaga ju neli juhtus, käivad niisugune naljakas seitsmel oli muidugi, kus meil oli diaatorili puupüsti välja müüdud alguses, talvel heas vormis. Nojaa, nüüd viimases vaatuses, kus see torm on läbi, tormistseen on läbi ja neid peab hertsog uuesti laulma, aga ma ei tea, kas seal oli siis mingi nimelt kõuemürin käis edasi, aga see oli seal kuskil taga üleval, kõrgel oli maailmatu suur trumm ja kas sinna nähtavasti ei antud, ei tulnud. Nii, igatahes see kolistas ikka edasi sõdrumi ootab, ootab, ootab, ei saa. Viimaks mow ütleb ka sellest taas. Kaks korda käis Itaalia trupp, esines itaalia ooperitrupp esimeses trupis, noh, seal oli muidugi nii, kui neil ikka lauljad, aga seal oli üks sure pääl, tenor oli, mulle meeldis, oleks Aleksandrov randa. Tähendab, ma pole plaatia kuuld. Kuidas, mis mulje ta niiviisi mäletab? Nime ja kuju ei lähe kokkadele väikest kasvu. Haruldane muidugi ilus mees oli haruldane ilu, seal laulis ja that esimese trupis ja tema laulis siis poeemi ja minul oli see sest Itaalia dirigente, esimest kord mängisin poeemi, paljugi mis on küllalt keerukas, ooperi aga itaalia dirigent, itaalia moodi ta nendel ei ole mitte niimoodi üks, kaks, ainult üks alla, nii et käivad kuidagi niimoodi itaalia viisi dirigeeris. Nii et alguses oli küllalt palju segaduse, teate kohe, aga see oli täiesti haruldane talalist teistes suurepärane hääl oli. Ma mäletan selles, kuna laulis oma esimese vaatus, suurt aariad. Muidugi itaalia dirigent püüdis ikka orkestrit hoida, tuleb välja. Ja nüüd, kui tal viimasesse kõrge toa peale seal tisse modelle orkestriga unisoonis seal siis dirigent lasi orkestrile mingite täie jõuga, nii kuidas on. Ja algusel tendentside muljed hääl kadus ära ja siis korraga tõusis veel sellest üles selgesti, kuulis tenorihääl. Haruldaselt ilusti laulis, ma võtan siis ta laulis, Katoscat laulis kõik, just seal oli ilusas hääle andmine, lihtsalt ootasid nooti, kui temas oli. Igatahes väga see oli, see oligi elamuslik, ulatas seda seal, huvitav see trupp kokku oli, nyyd laulis üks Augustakaranta. Muusikaliselt laulis väga hästi. Teises trupis, no seal muidugi teised olid, no siis oli ka üks teine manu rida oli ja siis oli väga hea kollaratuur Sapron, vot sellega landa pruut, üks noor tüdruk. Kuulsa aaria maha laulis kavadki Rosiin asele harja. Aga seal oli ka muidugi väikese, kes hakkas teine vaatus peale. Korraga lööb ära, et seal ei saanud riietatud tegelast, polnudki laval. Hosti, vedas, ütles, et tooge siia jõudnud veel kohale koputus, leib katkes, ära õppida. Selles olid koos ei saa, siis tuli hiljem teine koosseis, seal ei olnud nii haiglais päris solin keskel laule olla, tuur sopran oli nõrgem seal, aga seal on üks hea bariton. Seal oli haruldane dirigent, oli sellest teisest Eveki. Esiteks Ta oli pianist esimeses maailmasõjas, tal oli parema käe, pöial ära, nii et temal oli katke kepp lihtsalt kummiga. Aga tema oli arvanud, sellepärast seda ja muusikamees oli. Tema teadis ooperit viimse noodini peast, nii et temal ei olnud midagi ette, kui ta tuli sinna juhatama. Ta pani omale puldi peale leht valget paberit ainult käskis panna. Nähtavasti, et siis võib-olla peegeldaks valgust teda näha. Ja ta teadis seda ooperit nii peale, et ükskõik kust teate, keegi ehk siis kasvada laval või orkestris käib ta otsekohe, ütles, et teate nii, et seni ooperit tead, üldiselt ma tean ka ooperit, teate küll, aga nii üksikasjad kuskil eksib, et võtta akt varem või tuli sinna, meil oli siis seal üks fagotimängija, see oli ka natukese lööma viinakuradi küüsis ja tal olgu, figuratsioon ei tulnud välja, lauliski, tema noodita maha temale, tema laulis ära ja küsime, haruldane ja väga kindlalt näiteks. Tosca proov oli Toscana keeruline ooper, kõik see aeg taktimõõdud muutuvad, kõik on ja millegipärast asjad Nad on nähtud, rahuldab kõik, said tal midagi, rääkis seal olid silmad vees, kõik sealjuures ise juhatas, ei vaadanud, näitas pitsikaatotsin kõik sisse, see käis tal kõik. Mitte kuskilt ei läinud, seda, me oleks seal taktimõõdud kõik, selle peal ta kõik see aeg seal midagi sellega rääkis, tal oli see nii, tead, haruldased, ma olen küll näinud teised, et jäävad ka nukul, ütleme ooperi teadis ka kõik seda peast, aga et nii teada seal, et ükskõik kust keegi ootamatus lauljana ütleb sellele, et kõik muna ja küsisime vana küsis, kui palju tal ooperis repertuaaris on siis 50 ooperit, teatani, vaat siis oli seal ei olnud siis oli teatrielamus, oli see käiseks ka dirigent, väga head olid ooperis ja üks, üks venelane. Tema töötas siis Varssavi soli vas konservatooriumis kah, ta oli siis nagu sõitnud ja see siis käis meil sümfooniakontserti juhatama, mis oli ka väga sugestiivse jõuga dirigent, eriti ooperis, nüüd ta juhatas meil siis seda Padaemandat ja vot siis oli esmakonsolideerinud Padaemand, kus ideaalselt oli lava koos ja kõik ja kõik hästi teht orkestris. Ja siis juhatas meilitsi Padaemandat jõudena niiginid ja vürsti Kristiigorjaga on huvitav selles, kuidas võis dirigent mõjuda, vot seal eelmängust on Jursdiigori siis loomingust seal kaunis koht, suur tšellosoolo, kus nad laulavad seda baritoni laule, teate, kus Maya rastada Harari Irad, àra meil tšellod mängisid, teate, nii küll, aga seekord mitte, mina, vanem kolleeg, panin tähele, et ei, me ei tundnud tšello sära, kus nad laulsid lihtsalt oma pillide peal, see koht, nendes laulis käes kõik. Et kuidas see tuli ja omann, meil oli ta gold teises vaatuses tollase palavetzi neidudele, seal on väikene laps, natukene hakkab peal pilt palavetzi laagriga, nad on ja siis tulevad need Paloweezzee tantsud ja kõik seal all, kus on siis need pollarid, neiud laulavad ja selles laulus seal antidel on üks paar rida, üks väike niiskus, soola saadaksin, peab olema, see on väga meeleolukas pilt, õhta ja vaikne. See on niisugune vaikne, siis meloodia läheb seal saata käeldiga. Meil enne juhatas Aavik seda oli ja me mängisime seda kohta ja kõik oli korras, rahuneb peana. Ja nüüd, kui Berdjev tuli huvitavast, mängisime niisamuti. Teatrisse tuli mitukümmend korda rohkem peana vällja kõlavamalt lihtsalt teistmoodi. Ma ise mõtlesin, et nüüd, kui temal läks ära, et tule, paarikuustjad, nüüd mängime samme võtta, enam ei tuld. Aga vot sellest, kas terve meeleolu niimoodi, et ma ütlesin hoopis teistmoodi kõlas, oli kuigi alati püüdsime seda korralikult mängida ja vatise tuli nii et midagi on, aga lihtsalt hakkas kuni iseenesest palju paremini kõlama. Et mis tal ja siis oli veel verd jääviga. Hea elamus oli see tema. Koondades seitsmendal aastal tema tuli Varssavi konservatooriumi õpilastega Don Juani siia. Asi oli suurepäraselt harjutanud, ärriti parkest pani mängima, sest ma mäletan isegi tolleaegne Estonia asja valitseja, mitte muuseumus. Einari Helmeeneri mees. Midagi seal vist rääkis raske proovas, ütles akud toredasti, Taylor, Don Juani mingist jätab, needki panid tähele, et orkester mängis hoopis teistmoodi, teistes muusika kõlas hoopis teisiti ja kõik oli nii hästi tehtud. Et need olid siis niisugused diaatris, mis nyyd eredamalt jäid meele kindlasti. Meeleolud olid. No siis muidugi lauljad olid seal mitmed käisid niisuguselt veel, aga siis oli üks teine jaapanlane käis ka käistega, muidugi Teickokivaga ta just ei olnud, aga oli ka lauljaga lauliselt mata flaid. Muidugi neid üsna palju, kes oli üks väga hea Portugali tenor toomas, algajaile ilusti laulis. Aga nii, vot need olid need nagu tuntumad lauljad olid seal. Muidugi peale selle käisid siis naabri, kes lätlastel on üks väga hea lauljal kaktens, bariton oli väga hästi, laulis muidugi laul. Muidugi oli siis ka natuke siis naljana, proovidel muidugi etendustel nii ole, mäletan. Venno Hanson tegi ükskord ka vist seda. Pariskuduma, nüüd on meil proov, see, tema nägemuses stseen, kus ta laulab, seal hakkab seda tapetud last nägema. Benno Hansen oli, oli Gotovina Hanseniga, teeme seda proovi ja naerab Ena Hansonil natuke võtnud, muidugi töös neid on siis läheb, kõik teeb osas püsib, on, tead. Kõik laulab seal alguses ära, nüüd tuleb sinna nüüd, kui ta hakkab nägema. Mis on seal. Operettides vahest juhtus ka, et mõni oli siis natukene natuke mäletan, Lauriga oli ka üks etendus, see oli ka üks vana operett oli kus tema mängis siis üht aadliku. Ja nüüd tema sugulane, maalikunstnik ja muidugi seal nagu see opereti Silva ja loeti siis temale mittesobivaks tegevus ja tema tuleb sinna ja siis on väga pahane, peab olema. Tema nüüd seekord tuli, ta oli muidugi see oli pühapäeval edenduseks laupäeva õhta, võib-olla oli mingi pidutsema järel. Tund tuli selle, kõigepealt olime vurrud viltu peale kleepinud. Padala ja nüüd tuli sinna, nii kui ta oma teksti rääkis, siis ta oli täiesti vihane, nagu teksti rääkis, tuli mõnus naeratas peale niukene ütelda ja kõik see vajadus. Kui hakkas jälle sõnu rääkima, siis ta oli pahane aristokraat ja nii kui ta need sõna ära ütles, siis ta oli jälle head lauret sai jälle balt teksti maha räägitud. Ühes operetis oli üks niisugune lavastati, eks vanad jovi bändi nii vahepeal ära ja no muidugi, nii kui vana lavastus korraga juhtus, nii et lava jäid tühjaks. Tab, keegi jäi hiljaks või tulemata olnud. No meie orkestrist oli kuulda, pinna ütleb läädis Lähme, räägime midagi, mis tulid lavale, nii kaua siis midagi proviseerisid seal nii kaua, kui see õige tegeleda välja tuli. Et tõite olukorda, tuleb päästa. See oli tore päev oli, eriti kui nad mängisid pinna ja siis laul paaris vot sellega seoslikul draamatrupis, mis hästi edukad läks ja mis tõesti oli meisterlik baasi, oli vot need paniooli näidendit, terve seeria kauged rannad siis see saar ja kõik terve seeria tegevust olid siin ja siis kõik oli, seal oli siis niisugune suurepärane kvartett, pinna olid sees. Siis Felix Moor oli esimese noort pärast, pärast mängis Kaarel Karm sama poega, siis oli Hugo Laur siis panisse kauples, oli siis Albert üksik ja Donopoli ja siis käis ja kõik see kuulus nende kaardimängus, Tseemkonnad mängisid seal esimeses vaatus, kus siis pinna püüab siis mängivad vastamisi, mängis pinnal oli tarvis, et tema kaardid teine päev risti välja käima. Siis tema mängib, ütleb sele kuule. Kui sa neid valesti teed, midagi siis meie kuule, sul on rist peal, aga see ei saa asjast aru, siis ta ütleb, teiskord saab arvud, mees, rist käel, no siis taipas, et tuleb risti välja käia ja siis meisterlikult üldse pisi oli pinna hiilgeosa, sest koda isasel täiesti mängises pinna oli ju väga suurel määral koomika peetis, aga siis ta võis ka neid osus hinda mängis, ei libisenud mingisugusesse teatav koomika, siis oli tõesti ja tema, tema mängis läbi kõik osad need läbi kõiki saade, see oli siis tema hiilgenumber ka ja see, ja vot siis need vala nii et see tükk läks peale, võtke oma varem rääkisid, 20 kaheksandail aastatel oli niimoodi, et teate tühjad, aga siis Berka peale draamatrupp alla ja pärast tuli jälle, et kui meil oli ju prii sissepääs, teade, et tulid sinna, vaata, polnudki seal kuhu istuda. Et siis olid juba need tükid, lavastati teised mängiti ja siis enam seda kriisi ei olnud. Siis seda asja juhtunud, et oleks draamatrupis tükis mudeli, nii isegi head palad, teatavad teater on niisugune nagu usaldusküsimus, teate, kui inimene käib ühiskond teatrisse ja rahule teinekord-le laevaga foto neljas kord ei usalda enam minna. Olnud ja pärast pandi Simson redelile ja see ei taht käbe võtta, kuigi oper oli kuidagi usaldus kadus ära selle vastu. Nii et teater on selles mõttes, kui paar korda ei rahulda, siis katsun enam tagasi saada, aga no vot sellest suurest draamakriisist siis pikapeale teater sai üle siis leidis vot seened elu, aabits näiteks oli head pead repertuaar, no peamine muidugi repertuaar, ta. Mis muusikakooli on niisugune asi? Just natuke enne sõda. No meil oli siis ka loodud nõndanimetatud orkestrantide mingisugune ametiühing, saluni olija ja siis korraga kutsuti meie esindajad tolleaegse peaministri juures, noh, seda võib rääkida, vaata, ta on. Ühesõnaga, ja siis kutsus välja ja ütles, et vaadake, praegune kontsert, elu meid ei rahulda. Ta valitses, võimus leiti, no ma ei tea, et jama, igatahes ta nii peaminister Eenpalu rääkis, et teatri orkester, et temal on omad ülesanded, tema ei saa võrdselt nii sümfoonilised muusikat ju kontsertmuusikat ära, ühesõnaga andis ütles sellele, et koostage eelarve, mis läheb maksma üks sümfooniaorkester. Nii et seekord oli huvitav, et ülevalt poolt muda harilikud Alt hakatakse raha norima, aga sealtpoolt kästijat esitage meile orkester. Kui palju läheb maksma puhtkontsert sümfooniaorkester, nähtavasti siis taheti luua riiklikkudes summadega mingisuguseid kontserte. Ringhäälingus oli juba 30, küllap nad oleks, niisiis hakati seda koostama, aga siis tuli sõda ja siis see kõik see katki.