Sõna on kirjanik Ivan Grelovil. See oli Ühel külmal veebruarikuu päeval, kui nägin esmakordselt selle maailmavalgust hoolimata, et ma selleks ise soovi oleksin avaldanud. Sündimine on juba kord selline toiming, mille juures sündijate käest midagi ei küsita, ükskõik kui valjult või kui kurvalt Nad oma protestiga ei avaldaks. Kui aus olla, siis enda sündimise kuupäeva ma täpselt ei mäleta. Aga te võite sellest siiski täiesti kindlad olla, et see oli vana kalendri järgi teine ja praeguse ajaarvamise järgi. 13. veebruar. Mu ema ütles nii. Ja te võite teda usaldada, sest ta oli selle maailma kõige usaldusväärsem ja ausam inimene, keda tundsin ma isaga vähematki halba ütelda oma isa kohta. Kuid kahjuks tundsin teda väga lühikest aega. Sain kutsuda teda oma suureks sõbraks vaid üheksa aastat. Siis suundus ta mitte just tasane elutee manalasse. Ta oli sõjaväes kapteniks ja nähtavasti sama aus kui mu ema. Sest ma ei mäleta ta rinda, oleksid ehtinud isakese tsaari aumärgid. Kui ta veendus selles, et võib surra vaid kaptenina siis loobus ta sellest õilsamast elukutsest ning surri Tveri magistraadi kuulsuseta ametnikuna. Muidugi, ärge arvake, et elasime motiveeris ka siis, kui ma sündisin. Ei, siis me elasime Moskvas ja sellest on nüüd ümmarguselt 200 aastat tagasi 200 aastat. Ja te kuulsite õigesti, 200 aastat ja mitte Metuusala või mõni viinamarjakasvataja Kaukaasia mägestikust vaid Ivan, Andrei poeg Krõzlov. Epratestite, palun proteste. Proteste on mul selle 200 aasta jooksul väga palju tulnud kuulata. Mind on ennegi kommitud ja naerdud ja nimetatud mu ütlemisi tühjaks lobaks aga hiljem vihaselt nohisetud. Eks kaotuse ja allajäämise kibedus pane ju ikka nuhisema, ükskõik kui tugevad mega oleksime. Niisiis teie ütlete, et 200 aastat on ühe inimese jaoks palju vastupidi, väge, Te tunnete ju minust mitu korda vanemaid inimesi, alates kuulsatest väejuhtidest ja lõpetades mitte kuulsate kirjanikega. Loomulikult on nende maised olevused ammu minetanud selle sina, et see maailma ka minu käsi pole ligi 125 aastat enam sulepead hoidnud. Või kui see huvitab teid täpsemalt siis alates 21.-st novembrist 1844.-st aastast. Hoolimata maisest haigestumisest Peterburi kalmistul, jätsite te mind õnneks siiski elama oma kodudesse ja kitsaks jäänud hotellidesse, mida nimetatakse raamatukogudeks. Kui arvestada, et ma kõndima hakkasin aastaselt, siis piltlikult kõnninde kõrval 199 aastat. Ma tean, et paljud oleksid nõus läbi ajama ka ilma minu kõndimiseta, kuid paraku selles ma ei suuda enam midagi muuta. Ma ei saa ka muud midagi lubada kui vaid seda, et ma enam ühtegi rida ei kirjuta, mis on see on ühtegi salavärssi ega peidetud valmi, teid enam karta pole vaja. Ma ei saa isegi enam nende satiiri mõõka teravamaks ihuda. Õnneks teeb seda aga aeg ise. Ja sellest ka tuleb, et on aastaid, kus mind rohkem vihatakse ja on aastaid, kus mind peaaegu ei meenutata. Aga minu arvates on viimased head aastad. Inimesed on targemad. Te muidugi ka imestate, kuidas mina kui venelane olen suutnud ära õppida selle kohutava eesti keele, oma Ede, Häädeööde ja kõige muuga hõi, see läks päris ladusalt. Mul olid ja on Eestis head õpetajad ehk tõlgid. Juba 1897. aastal tegin ma eesti keelega põhjalikku tutvust. Ajalehe valguse raamat, kaasandena ilmusid siis vana Isaac rõi lovi mõistulaulud. Olgu mainitud, et vanaisa on siin mõeldud hellitusnimena ja et nimes olnud üleliigse i kõrvaldasid mu austajad õige peatselt. Algas mu sõpruseestlastega, mis on kestnud tänaseni. Minu lugupidamine Teie kirjameestele, Jakob Tammele, Mart rauale ja paljudele teistele tõlkemeistritele, kes oma loomingu kõrval näevad ka kolleegide oma. Tol ajal, kui ma sirgusin õpihimuliseks noorukiks, olid õppetingimused pisut teistsugused kui praegu. Ja mul ei õnnestunud kahjuks lõpetada mingid kõrgemad kirjatarkuse kooli. Sest mu vapper ema ei suutnud majateenijana Tveri rikastes perekondades nii palju raha kokku kraapida, et mina, vennaga oleksime võinud pidevalt koolipinki nühkida. Minu õppimine nagu vennalgi oli juhuslik ja lünklik selle eest aga mitmekesine aasta või poolpäriskoolis. Ja siis jälle elu koolis turud laadad ja Volga-äärne seal, kus rahvas avalamalt oma mõtteid väljendas. Need olid meie praktikumid. Teooriale andsid lisaisalt pärandatud raamatud tema ja meie suurim varandus. Küllab raamatud olid ka need, mis panid mind unistama kirjanikud targast kutsest ning niipea, kui sain selgeks õigekirjutuse ja lauseehituse saladused, püüdsin ennast väljendada suurte meistrite eeskujul. Ma olin siis 13 aastane nagu näed, see arv 13 mängib minu elus päris meeldivat osa. Ma olin siis 13 aastane, kui sain valmis esimese suurema kirjatöö. See oli operetilaadiline lavateos ja nimeks panin talle. Kohvimasin lugu noortest armastajatest, kelle vahele tahab tungida õel mõisavalitseja. Kuid hea võidab nagu muinasjutus ja kõik lõpeb õnnelikult. Ma tundsin loolevat küllalt nii hea, et võin sellega otse pealinna, see tähendab Peterburi sõita ja lõplikult kirjanikuks hakata. Otsustatud ja tehtud. Sõitsin suure kindlusega. Aga pisut üllatunud olin siiski, kui Peterburi raamatukaupluse kirjastaja praetcop ladus mulle kohviveski käsikirja eest 60 kuldrubla lauale. Nähtavasti sellest üllatusest tingitult. Ma loobusin oma esimesest honorari eest ja palusin raha asemel raamatuid. Loomulikult anti need mulle suure lahkusega. Uued raamatud kallasid aga hinge jälle uut paberi ja trükimusta mürki, mida tuli hädaga isiklike tinditilkadega ravima hakata. Sündisid uued lavateosed, mida tabas esimese saatus. Ainult et nüüd hakkasin rahapuuduses ta honorari vastu võtma. Kutsusin ema ja venna enda juurde. Pean ütlema, et kõik läks seni hästi, kuni kirjutasin komöödiaid ja operetikesi. Aga kui hakkasin jändama kaastööga igasugustele ajakirjadele ja lõpuks veel ise vaimude posti ehk Araabia filosoofi, malkul mulki teaduslikku kõlbelist ja kriitilist kirjavahetust vees, õhus ja maa all elavate vaimudega hakkasin toimetama siis selgus mulle valitud elukutse okkaline pool. Pärast seda, kui mu ajakiri, vaimude, post ja nii edasi suleti selgus mulle ka veel see, et iga mõtet ja sündmust pole mõistlik trükisõnas avaldada. Eriti suur pahandus võib juhtuda vahel tõe avaldamise pärast. Mida suurem tõde, seda suurem võib olla karistus. Proovisin siis ajakirjaga vaatleja, aga ka selle hääleõigus võeti ja tõestati taas, et võim on tugevam kui tõde. Nüüd sai see minusuguselegi põik peale selgeks. Mõtlesin põhjalikult järele, sain aru oma nooruse rumalusest ja jäin vait. Vaikisin, rändasin ja kuulasin. Ei kirjutanud midagi ligi 12 aastat. Kaua sa ikka vaikib? Vaikimise mõõt sai täis ja püüdes oma satiiri mõõka varjata huumori tupega, alustasin uuesti komöödiatega. Mulle meenus üks aadliperekond, kus isa oli hädas kahe tütrega, kes põdesid kõige välismaise ees löömitamise haigust. Ja see mälestus kiusas mind seni, kuni sain ta ära müüdud. Tõtt-ütelda. Mul oli teda isegi pisut kahju müüa, sest ta oli esimene pärast mu enda karistust. Ma püüan meenutada temast olulisemat. Kogu lugu. Algas minul lemmikkangelaste Daša Jessemiooni kohtumisega. Taas. Kas ma võisin arvata, kui kihutasin posthobustega meeletu Etmas 700 versta Moskvast eemalt sattunud kallile taastama? Ainult et nii kiiresti kohtena? Kuidas sa niisugusesse kolkasse sattuda? Aga miks sa siin oled? Milleks sina siin oled sa jäigemad ja Moskvasse. Aga sina pidid ju ometi Peterburis. Hiljem oli, minuga juhtus räägijana seiklaseti säpp teadet. Ma usun, et ma astusin Moskvas restoraniteenistusse ja sõitsin temaga Peterburi. Seal pumpasid armastus ja kaarid tema rahakotti päris põhjani tühjaks. Ja tänu sellele sõidame nüüd kõige kergemal kombel armeesse Buzurmaanlikwalkima. Me jäime siia peatuma, et hobuseid vahetada, aga härra jäi sõidust veidi halliks. Ja vaevalt ta siit enne homset edasi sõidab. Aga kas see oli siis ime, toodsake, et ma teen sõidu peal, olen unise peaga 10 korda pukist maha lennanud, aga ei ole siiamaani ei kätt ega jalga ära nikastanud. Ja mis sina paremat räägid? Pärast seda, kui sa ära sõitsid, kahekesi ma ennast oma praeguste härrastelt karu vidi juurde ja me sõitsime siia külasse. Ja, ja see ongi kõik. Tože. Kui sa pukist maha lennanud ei ole, siis on sul ju veel vähem imesid kui minul. Rõõmusta mind vähemalt ühe imega, kas sul raha on? Äge, see oli. Minu taskutes võib ennast kasvõi välja magada, seal on nii palju ruumi. Jah, Semjon nike ka mul ei ole rohkem õnne olnud kui sul. Nii et pulmad on jälle edasi lükatud. Igavene häda ja muud, mida on nii palju, ilusaid päevi on kaduma läinud, taasake päevadest ei oleks veel häda. Aga sina ei ole ju ka kuigi leidlik. Aga inimesed just saavad ometi mingisugusel moel jõukaks. No kus siis sinu harranutu vees minu Harro o sabaneda praegu kasvõi pressi alla ja sa ei pigista siis ka temast mitte ühte rublad välja. Aga sinu, härrased, oodad linnas, oleksid minu preili, kes nagu kullaauk. Nad sõidavad hommikust õhtuni vehest mojeristeis, ostavad üht-teist, iga päev, uus kübar, iga pallil Uskrenti. Ja kui mind tihti tualettide järele saadetakse Sistilguks nende pealt ja ma tahan midagi hästi ikka ka midagi, ainult midagi. Arrade, nalja tasa. Niisugused preilid on osavad, väledad reduaniitsile, tõeline kullaauk. Oota talv ära ja kui sa arukas olid, siis võimivad tuleval kevadel oma majapidamise aastane ossemionik. Selles see häda ongi, meil tuleb talveks kah siia jääd kamis pärast. No vot, sellepärast nad, asi on niiviisi. Et preilid said oma kasvatuse tädi juures kõigi viimaste moereeglite järgi. Linde isa tuli lõpuks teenistusest Moskvasse, võttis tütred juhte, tahtis nendest rõõmu tunda, enne kui nad mehele lähevad. Noh, see oli tõepoolest suur rõõm vanamehe tee. Vaevalt jõudsid nad isamajja, kui keerasid kõik pahupidi, peletasid kõik ta sugulased, vanad tuttavad majast eemale, oma jämedust pingetega. Härra ei oska keeli, nemad aga kutsusid kokku niisuguseid, mitte venelasi telekeskel vaneme Slonkist nagu Baabüloni torni. Mitte sõda, aru sellest, mis räägitakse, mille üle naerdakse. Siis läks tal lõpuks nende tempude vempude pärast kops üle maksa, aiakese tõi tütred siia pattu kahetsema. Ja arva ära, kuidas ta otsustas neid karistada kõigi öeldudki jämeduste, lugupidamatuse meelepaha eest, mis ta nende pärast linnas pidi taluma. Dani moenarrid vist talupidamist õppima, hullem veel. Palinud raamatute ja tikkimisraami taha istuma hulle tont võtaks. Kas siis tõesti hakkas nende moodsat ihu leiva ja veega ja veel hullem, ta keelas neil prantsuskeele rääkimise ära. Aga mõtlen, vaesed preilid kuivavad ilma keeleta, kook nagu ilma neelata. Sellest on veel vähe, noob vananis, kõva süda sees, pani oma majas niisuguse korra maksma, et siin ei tohi mitte keegi, isegi mitte külalised rääkida, muud kui vene keel. Siis tõesti nii suur kirg selle välismaavärgi vastu on või niisugune kirged nad praegu annaksid oma viimase kõrvarõnga ära, kui saaksid kasvõi ainult vaadatagi üht prantslast. Agakas sinu preilit helised kaan? No kuidas seda nüüd sult küsida? Kas neid on kerge härdaks teha? Kerge ah jaa, aga mitte vene pisaratega. Moskvas petavad välismaalased nii hirmus palju raha välja. Justkui näeks nii üht kui ka teist kurat teadmist ja muutus, ahvatleb ja hirmul ka, mis sa sonid, Siion tahvli jumalik, suurepärane taas mu elus. Seni on, läksid hulluks, niipea kui ta tule tulevad, on juba tädi. Jooksin siit trepist alla, hüvasti, mu silmad, elate hüvasti, mu raasuke. Hüvasti, Endel saab minu omaks. Oota mind viie minuti pärast. Siis on tõepoolest peast ogaraks läinud. Seni kuni Semjon teeb salajasi ettevalmistusi. Tutvugem, kahe nördinud ja nõrkiva preiliga Fjokla ja Lukeeriaga. Veidi maitsega annetega. Kolk kahtlemata tehismilleks, lihtsalt niimoodi kasvatatud olen ise, no milleks, on aega ja raha, issand jumal. Kui kujutled praegu luht tütarlast linnas, niisugune justkui paraadi hommikul oled vaevalt oma esimese tualetti teinud, kui juba ilmuvat tantsu ja joonistus jätit Harriet läbi koordi õpetaja Nende käest saab kohe teada 1000 toredat asja. Ühes kohas armuseid Glück, teistes kohased naine mehe juurest ära läinud. Ühed lähevad lahku, teised lepivad ära. Pulum, pulmad tulemas, teiselt poolt jälle pulmad, mokad. CareM ei, ega jah seda naist ja too naine jälle todaamee. Midagi libiseda sinust mööda, isegi seda tead, kes on endale vale hamba tuua. Ei näegi, kuidas lendab aga siin külas stepis kolkas kas ei ole kallis seek sinine, mitte ühtki inimese nägu peale vedelasse oma ei kuule mitte ühtki inimese häält peale venelase ova Ahma lihtsalt närbuksid kannatusest. Sureksin igavusest, kui mind ei lohutaks Jacques Ko meie papagoi, kes on ainukesed majas, keda ma hea meelega kuule Nuiaröövlid, olge valmis, lahked ja viisakalt vastuvõtva kaht külalist, Gabroomi JA nüüd, kes tulevad siia tunni aja pärast? Te olete neid paar korda põdenud, nad on väärikad, arukad, auväärsed ja sealjuures rikkad inimesed. Ühesõnaga, see on teie jaoks väga kasulik abielu. Jätke ometi kas või tunnikski oma eputamineljapeerutsemine, selle auguminekuid räägite, kuuldehammustamine, lakkumine, poolunised, silmad, toonekurekaelad, ühesõnaga kõik see rumalus. Ja olge kasvõi natukegi inimese moodi. Ma ma ei, ei tea, täiesti, härra, missuguste inimeste muudime. Teie arvates peaksime olema sellest ajast peale, kui tädi hakkas meid seltskonda viima, ole mis teistele eeskujuks. Ma tahan kring, riik, kes oli tädi juures, meie kuberner ei jätnud meie kasvatuses jääks vist midagi. Tegi, ja kuidas tädi veel meigist hoolitses, ära? Ethel lihased tütred ei ole ka paremini kasvatatud kui meie ja ometi nad on juuni diaatris kõige paremad lauljad ja kogu partnerid ei jõua neid küla. Ma tämbri köis õpetas meile vist küll kõik, me teame arvatavasti kõike, mis ma tang, riik, riik ja kuidas soovite. Ma olen valmis kohe isegi kohtu ette astuma, kas või otse Paris, kas sa tead ka, kui palju kordi õieti meid peeti Magazinidest päris tehtsateks? Ja ta läkski nii kaugele kinnitatud vanded, et ta meid näinud Pariisis. Ja tahtis meid iga hinna eest koju saa, tuleb ükskord lõpp. Tähendab. Olge kordavad. Digiprantslane, palub luba sisse astuda, krants. Saabuv maja härra koos Markiga viletsasse fraki riietunud aadlikuga, kes on veel Moskvasse, jalgsi. Kaitseette minu juurde siis appidagi kindlalt kinni meie kokkuleppest, mitte sõnad isegi ei oskagi seda mitte kopika eest. Sõnaliskeerid issand jumal, äik, ta räägib vene keelt õnnetust Meidika iiale tabama. Ma arvan, et saatus õpetab meie kiuste varsti kõik prantslased vene keelt. Kuid tahaksingi aga ei saa, keegi käis Pariisis, oleks aupaklikult divis sügavamale. Ja siis alles hiljuti Prantsusmaalt, nad mõtlen, et seal on tore nagu paradiisis eksmärki. Oh, kui te võrdlete teda, meie barbaarse maa. Ja, ja huvitav on näha, et seal on kõik suured linnad ehitatud suudeedeedi peale. Aga Pariisis endast kui palju seal on meelelahutuslikud? Ma mõtlen, et aeg on seal kolelisi eriti meie ajaga võrreldes kuidagi ära oodata, millal nad ükskord lõpule jõuame? Sean marki, eks. Ja kui meeldib seal elada võrratult kiiremini kui siin kõik uued romaanid ja laulukesed ütelge marki. Praegu kõige rohkem loeb. Isa pahandab ajendid, mis raamatute taga. Näed nüüd, et ka Pariisis prantsuse keelt ainult räägitakse, aga mitte ei loe. Ohu õieti Martin, istuda, padi, kus see prantslane on, kes vene keelt? Ei, ta ongi. Mads hakkamaid vabandati tede märki. Kui rumal sa küll oled Sidorca andistamatun ütelda, nii, jällegi prantslane, prantslane. Ma ei teadnud, et see on sõimusõna nagu soovite, kuid härra ei öelnud seda sõimuks. Just vastupidi, ta tahab näidata nagu imet, seda prantslast, kes räägib meie keelt peaaegu niisama puhtalt kui meie ristiinimesed. Ja sellepärast saatis tema jaoks omad ülikonna jää 200 rubla raha ja käskis ta kohe ümber. Riietus mused armastas kiidaitaks. Küll te näete, et ma keegi mingisugused kastanid olla. Aga kui Mark Hiiu näinud auaste, mis teie nimi siis on? Ma tean täpselt üles kirjutama ja härrale näitava juba niikuinii toriseb, et ma ei oska väljaminekuid korralikult sisse. Kas sul ei ole meedias mõnda prantslane nagu mina oleksin markidega tuttav? Hiigla kuuliseeruste kolmas köide mul kirstus vedeleb, heidame mitte ühtegi paremat. Vaat kus tahab lolliks teha, mansite parandama emu, mul ei ole tõesti aega üteldi, kuidas teie nimi on? Oi, sina Mubaraki eesmärki selge, ehkki kihele kardad täiesti asjatult. Ainult sinu häbematuse jultumus juures võib ennast prantslaseks nimetada ilma ühtki sõna prantsuse keelt oskamata. Tulevad preilid summa hoidku see ilma kassi lihtsalt. Kadunud. Ja niipea, kui jõuavad kohale meie mehikesed vaprokia Talyn, anna neile need kirjadele. Meie vajame siin Mäkiga säärase mööda lipsata, lasen ja kuidas ilmann torite, panime ta oma tuppa luku, ta. Tõesti midagi. Ei norinud justkui vana rassilise mine, kui sulle öeldakse siis on päris häda lahti. Kiiresti jooksma. Ka meie kiirustame, jätame vahele mõned vähemtähtsad stseenid ja asume päästvale lõpplahendusele. Vajadusel tehke, mis te tahate, isa, aga me ei taha, et neil oleks lootustki meiega abielu, ärge alandage. Oh, isa, kui nad oleksid inimesed, kui nad leksikad võiks natukenegi partiiga. Ärge olge nii karm, ärge läedmatagi meie õilsaid tundeid ja kui juba üks neist peab vene nime kandma, siis lubage vähemalt teisel paremat õnne loota. Ärge olge halastamatu, ka ei tohi. Meelitati, kui teil oleks sugulasi otse Pariisist, tõuske üles. Tõuske üles. Oh jumal küll, milline häda. Ei tuleks poolest luku taha panna. Po kallis külaline on jõudnud juba nende pead segi ajada. Külma, teilt veel õpet. Ja meie tegelased ei oska viisakalt nime pähe õppida. Jumala, kas mina talle ometi nime andnud? Tema armulises käskis ennast niimoodi ennast ka raamatusse sisse kalda? Tasa oli? Mina ennist. Ma nagu ei mäleta ka segaduses siin on kindlasti tegemist pettusega. Ahnii teie nimi on siis ma lamba. Solvata auto till telkide häbistatinasti üle kogu Prantsusmaa. Neymar Kiiseid, ahmiline ait, armuline härra, vaata, sa hakkad juba meie puhtamalt hääldama õige, ruttu. Armuline halva. Rääkige Märt, räägi ometi, markii isand, andke andeks, süüdlasele, kes oma patu kahetseb, mina, isand Mayorigi marki, mina ei saanud. Ma ei ole ka prantslane, vaid lihtsalt avainimene ja teenindused härra juures, kes läbisõidul armeesse peatus, siin külas. Mind hüütakse. Logard julgeks olen süüdistanud ainult meeletu armastus, tegi hind markis, andke meile andeks, härra ja sina assi lisand Me armastasime juba ammu teineteist, kuid meil ei ole raha, et abielluda. Et mul vene nimega ei olnud mingit on, siis kasutasin süütut kavalust ja nimetasin ennast markiks. Aga tõesti, ma ei võtnud osa preilid äraütlemisest oma p meestele. Mansorbule kallilt selle eest. Freerid tütreid, siin on teile nüüd selle tagajärg, et kõigest välismaisest ennast pimestada lasete, armuline härra, andke meile andeks. Ajatage truudele armastajatele. Aga ma andestan sulle andis talle sellepärast, et sa andsid tänavu tütardele hea õppetunni. Võtavad aasa? Tahtsite meid ellu, Ko? Nagu mägi, valmis õlgadelt, lähme taasa. Sõbrareegaga vaenlasele ei soovita kunagi endast mark kiiks nimendada. Taas. Röövlid Külvar töid veel õpetan heade inimestega jämedalt käituma, külma dist, väljaloogin selle soovi saada markisideks kaheks aastaks kolmeks aastaks, 10-ks aastaks ja siiamaale seniks, kuni ta ei jäta maha kõiki neid lollusi, millega teie arvuline madal riik teie pea täis tuupinud Alt. Nii lihtsalt taltsutas vana Welcarov tütarde välismaa kirge. Mina aga oma kirjutamise hoogu enam peatada ei saanud. Pärast mõningaid näidendeid loobusin oma laiskuse tõttu küll suuremate teoste kirjutamisest aga jätkasin lühivormiga, mis oli kripeldanud südame lähedal juba mõnda aega nimelt valmiga, ehk nagu teie keeles minevikus toredalt öeldi mõistulauluga. Ja küllap see ongi minu loomingu see osa, mis mind tegelikult teie juurde ja kõikjale mujale elama jättis. Kui meenutada mõnda neist 200-st ja umbes selle ümber, neid ühtekokku peaks tulema siis sobiks nagu jätkuks eelnenud näidendi katkenditele valm mis algab nii. Üks aadlimees võiv vürsti võsu, mingi, kes võõraid maadel palju käinud ringi nüüd jalutades oma sõbraga, ei jutustanud üldse muust kui kaugetest maadest mitmest reisikuust ja Louis käes, nii et suits käis välja suust. Ei, seda seal, mis nägin, ma küll eluilmas enam näha, sa mis maa või asi, see, mis teil on siin kord pakasest, kord palavusest, piin, sealaga paradiis. Ei ööd, ei vilu, vaid aasta ringi maikuupäeva ilu on tundmatu, seal istutus või külv, kuid igasugu vilja küll ja küll. Nii näiteks roomas mina kurki, nägin samu looja, oli see suur kui palee. Või täpsemalt kurk lamas maas kui mägi seevastu nime, kuid ilmast teisigi nimesid, kui neid vaid silmist mitte mööda lasta ja mitte käia nagu pimesi Su rooma kurgist kummalisem veel on näiteks sild, mis näed siin meie teel. Sel sillal omadus on imeline. Kui oled Luisanud, siis ära peale mine, sest nii kui lähed kauti vette, kukud jahukud. Kui aga alati pead lugu tõest, siis kasvõi tõllaga võid sõita ülejõest. Kas silla all sügav vesi ei paista põhja? Voolab tasakesi. Kuid sillal jah, on see nõiavägi, see suurem ime on, kui kurk, mis roomas, nägid, mis nagu ütlesid, seal lamas maas kui mägimägimees. Et mitte olla liialdama, ütleksin. Kurk oli nagu maja, olime seegi. Seda usuks küll vist keegi, kui pole ise näinud. Imelisem veel on ometi see sild siin meie teel see nagu tähele võidud panna, ei eluilmas ühtki üle kanna, kes valetab. Keljuti püsi tões. Nii, näiteks rääkimata teistest veel hiljaaegu uppusitses ühes kaks ajakirjanikku ja üks rätsepmeister. Kõik teavad seda, tühja juttu ei aja. Ja on ilmasi imesid ja roomas kurk, kui maja saab puudulikud sealseid asju, teadja, rooma kurki liialt imeks pead. Kas arvad majad seal, kui meil balleed ei kitsad hurtsikud on need kaks meest, kui poevad sisse sinna, siis tagurpidi tuleb välja. Niigi ka seda võib võtta ime eest, kui kurgi sisse mahub kakski meest. Kuid näe, see sild on kuulus üle riigi, kui luiskajasin astub sammu, kaks käib järsku praks ja vaene mees on üle kaela külmas vees. Surra oma kurk küll annab imestada. Tead, vennas, miks üldse minna sillale? Ehk leidub teine rada? Ma pean märkima, et mulle meeldis Valme sepistada sest ma sain nendega karistamatult, olgugi et varjatult, kuid ikkagi välja ütelda oma mõtte ja tõe. Sageli kasutasin selleks looma- ja linnuriigiabi. Kuid ma pole seni kuulnud, et ükski neljajalgne või suline oleks sellepärast minule pahane. Nad on nähtavasti kõik aru saanud, keda ma nende all mõtlesin ja mõtlen. Ka need haned mõistsid mind, kellega mees oli linnateel spikka Malgaglane ideel. Tõtt-öelda kohtlemine polnud kõige parem. Ent turule ta tahtis jõuda varem, sest teadagi, kus mängus kasu seal pole õrnuse ja viisakuse lasu ei süüdistada meest ma taha. Kuid teisel arvamusel oldi hanevooris ja vastutulijaile oma meelepaha. Nad kaebasid ja kaagutasid Oris. Hanesid on. Harilik ei teagi. Et kummardama peaks ta meie ees ekspõlvele me ju selles tähtsas aas, kes päästis maa nagu kuulda ajaloost sealne kooslus, kes tahab maa ja rahva, nende auks peab võidupüha. Teie ise. Ma tean, kuulsus igavesti püsiv, kuid pärima teilt peal, et mis teist enestest on olnud kasu. Pean peal, kuid mis teiste enestest on olnud head. Mis ees te nõuate siis tasu? Miks tülitada tähtsaid esivanemaid, kes auga kuulsaks said, on pentsik nõuda, et me nendega teil vaeks, kui teie ise sõbrad kõlbade vaid praeks võiks veelgi veidi selgitada seda lugu. Kuid milleks ärritada ane sugu? Parem kuulakem, kuis õhinal ja kangekiirega üks hiir kord laevas, rääkis hiirega. Poiss, jõekene. Teate, ma pean, sulle ei lähe ta täis, sest ohtlik vool on lahti. Laev läheb hukka, vesilastis peaaegu nina, nii juba puhtaks. Tõepoolest, vesi Talvaid käpi kastis. Kui kapten ja madrused, kui peavad vahti, kas meeluses kõik võib purjus, kus andsin kord. Kõikjal teatasime meie laeva põhja viimase merehäda, kuid päästetöödega vaeva ajaksin mõte. Täis korraks, ainult pata jagus klaar. Kuid demendid? Ära karda, ehk leidub rand või üksik saar kus hästi papratav jõuga koos kehtima. Ja nii nad hüppasid üle parda ning uppusid. Ei aita mingi vaev, kui ümberringi lage ookean. Kündlalt reisi jätkas, meie laev ja oma sadamasse jõudis nii, nagu nõudis ta sõiduplaan. Nüüd päritakse mõnel pool, kus oli kapteni meeste hool, kui laevas avastati vool, vool oli väike, mõni tilk, see suleti seal silmapilk. Muu, ainult hiirte madal vaim ning nende keelepeks ja lai. Nyyd LUGU tihasest ühest tavalisest lihasest, kes kord säutsus tähtsalt üle ranna Kui kulutuli levis tema jutt, lepp tuli riigis, algas ärev rutt, sealt linnud tõusid hirmuvärinaga, metsloomad jooksid rannale, et vahtida, kuis põleb ookean. Kas suure kärinaga lööb tule lahti ta? Ning sama jutu põhjal tulid randa gammaaias mokad Uurakil jahu b käes lusikad, nad ootasid seal kaua, et tulekahju kataks neile laua saaks haruldaselt maitsvat kalasuppi. Nii nagu seda elu sees ei pakuks, kõige rikkam mees. Nii randa kokku rüsiti, et leida koht, kus kõrgem parem, et näha imet teistest varem ja vaikselt paigalt püsiti. Vaid harva keegi pool endamisi lohises. Juba keeb. Nüüd varsti tõstableegi, kuid meri endistviisi kohises. Ning nõndaks lõppes lugu see, et tuld ei tõusnud üle v. Ja tihasele tema laul ei toonud kuulsust ega au. Ja lõpuks lisaksin ma siia veel kõige lihtsama moraali. Kui sa ei suuda asja täide viia, siis ära ilmaaegu praali. Talentide kaitseks kirjutasin palju lugusid kuid paremaks neist pean lugu kotkeste kanadest. Lugu algas nii. Kord pärast tormi päiksepaiste tuli ja kotkas lendas taeva all, seal üleval, kus sünnib pikse, tuli sisada pilvedest alla laskus ja korraks Rehe katusele astus. Siin polnud põhjust kadestada kotka samme, see näis, kui mingi kuninglik kapriis, mis korraks ta nii madalale viis, teen auga rehele, mis siis sest siin ju pole kaljusid või tamme. Mis kotkas ise mõtles, ma ei tea. Kuid jälle lendu läks ta pea, et korraks peatuda, aga teise rehe peal. Siis jooksis naabrile üks pulstunud ja vana hall hauduv kana ning loksus talle oma nokast. Ei tea, miks austama Me peame kotkast. Kas tõesti lennu pärast? Hägusime nii rehel rehkelega, meie lendaksime, on lihtsalt rumalus, kui kotkaid, võrdled ja pead neid endast nagu tähtsamaks on silmi jalgu ei käi, ainult kaks filon, nende kuulus lennujaks on keskeltläbi kanadega võrdne kotkas tüdinenud, ütles pojale. Suurte arvutus on siiski veidi vale. Võib kotkatiibu vaest riivata ka maa. Kuid kanad pilvedesse iialgi ei saa. Lente arvustades hoia end, näis ainult nõrkust, leidmast, vigu, lugemast, vaid tunne rõõmu heast tugevast. Sa aru kõrgustest, mis võitnud nende lend. Kaks sõpra kõndisid kord õhtu eel ja asjalikku juttu, vestlesid oma tee, kui järsku haugatada heaks arvas, läheme õue, koerake ta järel, teine kolmas karjas kallale, seal koer jooksis kokku veerandsada üks sõber võttis Kivi, tahtis visata vee jääta, ma koeri tean, ei tasu vaeva kulu, sest haukujate suud soni ei sulge. Kui minna rahus heinad enam kaua olu ning hammustada ka. Ja tõesti sülda 10 said nad edasi täis, mõni üksik auh veel halvasti. Ja lõpuks koerte kisa vaikis koguni. Nii kadedadki kõik mis näevad vaid halvaks, hauguvad Sa mine julgelt edasi ja naad su järel varsti vakka jäävad. Eks tihti isegi ju tead sa vaeva näed, ja murrad pead kus ainult taibata on vaja ja asi lihtsalt joonde aja. Kord keegi meistri juurest kauni laeta tõi. Kes asja silmitses, ei kiita, jõudnud küllalt, see oli tehtud tõesti maitsekalt ja Üllelt. Siis tuli peenmehaanik pilgu peale, lõi ja ütles väga tähtsalt, see on salalaegas. Sest puudub lukuauk. Kuid minu käes lihtne asi. Eksmäega aegas. Mis siin naerda, välk ja pauk, ma leian saladuse, andke pisut mahti ja küllap näete veel onu, varsti laegas lahti. Küll püsti pikku põigiti, ta keerab laegast kõigiti ja võtab kasvõi hambad appi, kui proovib servi kruvipäid või tapi neid koputab. Kängutab siin mõni, muigab vaid. Ja mõni naerdes pead, vangutab, kuid meistril veel on varuks võtteid, kavalaid. Ja viimaks väsib, kuidagi ei saa. Kuid laekal, mis nii saladuslik näis, ei lukku olnudki, see lihtsalt lahti, käis. Tere, sõbrake, mis käigud sul nüüd ees, ma tulen praegu muuseumist, kulla mees, kolm tundi olime seal nii palju kõike seda, mis loodus andnud meile imetleda on, selles harulduste avaras palees, kui küsid ligemalt, ei vist küll oskama kuigi ammendavalt sulle kosta, mis kõiki imelikku, nägin seal vitriinides riiulite peal musttuhat, igasugu elukaid, põrnikad ja putukaid, kärbseid, tirtse parve, tarakane kui kalliskive, nagu ma ka enne üksteisest aina Imeimisevad nööpnõelapeadest mõned pidevad, kuid elevant, kas pole suur ja vägev see uhke loom, et vaatad nagu mägi, nii võimsa mulje minule ta tegi, on seal ka elevant, on? Kuule vend, siis pean küll vabandama endalt elevanti, ma ei pannud tähelegi. Hoopis huvitavale järeldusele tulin, aga kui hea sõbraga ma ööbisin kord võõras majas, kui seltsis olime, merereiside eel end hommikul mul uni silmis veel mu naabri suust nii raskeid oigeid kajas. Mees, õhtul naljatasin, lusti lõi, kui ajaviiteks mängisime kabet, mis nüüd siis on ma vaikida ei või. Mis mured? Sõber, ö, Suhinge tõi. Kas sa oled haige? Ei, ma ajan habet. Ja sedamaid ma taipan voodist tõusta. Näen, sõber tõesti seisab peegli ees, kus oigab, ägab, silmad lausa vees ning hirmus valu moonutab ta lõusta. Ma vaatan ligemalt. Mis noad on need vanad vikati. Miks sa piinad, on viimneaegset teritada viinad või muidu oma elu põrguks. Tean, kulla vend, mu load on nöörid, väga nööri. Aga ma kardan proovidagi Teravaga võib sisse lõigata. Võib veristada. Ei, sõbrake, su lahke loaga, ma kordan veel, et nüri väits on paha, et inimese kombel habet maha saab ainult hästi teritatud noaga. Et mõni tähtis mees on kõigi arukate inimeste ees nii hirmu täis, et eneselegi häbi ja ajab ainult lollidega läbi. Järgnevale supi söömise loole mõtlesin ma selles saates juba pisut aega tagasi. Ja sellele mõtlesin ma ka alati, kui uue valmi paberile vormisin ja sellele Parem siiski astume sisse tüümiani juurde. Sõbrake, süü mo, palun, miks täis olen ikka kõrini. Nüüd mehe töö. Üks taldriku. Eile kolm, seitse. Üks siiski veel üks, nii ei vaidlemine aita, sest ega saajumaie kalasuppi laita. Nii rammus. Vaat vaided keelte Allawi, see maitseb sullegi ju, eks siis sööge, sõber terviseks ja supi juurde mõni priskem pala veel palun linaskit võllutsugala Timmy Ann Nifocat oma naabrit sööma sundis. Küll külaline iiveldust tundis kuid otsal nõretamas higi võttis kokku viimseid jõu ja ometigi, kas selle taldriku veel tühjaks? Kui mehega mõõt, kas see on ainult meeli, edevust, uputust ma salli, kui oled õige sõber, võtav veljas. Kuid lahkust sarnast ei funka enam talu, vaid võtab ja haarab mütsi varnast ning kohe koju ruttab jooksujalu. See nende sõprusele surmaks sai ja ei fooka enam jalga viidemm Jaani majja. Talent on parim õnn ja rikkus luuletajal. Kuid kui ta vaikida ei märka õigel ajal siis oma lugejate ja kuulajate kannatuse rajal ta välja higistatud värss või jutujupp. Läilam kui TM ja nisu. Hüvasti. Kuulmiseni 50 aasta pärast, järgmine lähim juubel. Hüvasti.