See bana Jossif jagali ansamblilt kannab pealkirja ühel päeval kuid juttu tuleb siin saates aastatest ehkijošifragalama viiuliga iga päev, nõndanimetatud süvamuusikas kaasa mängib, on helijäljed temast meie fonoteegis siiski enamasti kergemast žanrist. Määrab ka tänase saate muusikalise näo. Iga inimese elus jätab igav, taasta mingi jälje. Kui need aastad on 60, siis on neid jälgi ka 60. Aga nüüd igast aastast eraldi juubelisaates võib-olla ei jõua rääkida. Koondaksime need aastal aasta kümnenditesse, mida pakkus esimene eluaasta, 10 pakkus nii paljud, alustasin õpinguid kuueaastaselt ja siis kaheksa aastaselt siirdusin Tallinnasse elama, kuna vanemad väga unistasid sellest, et minust saaks üks korralik viiuldaja. Asusin siis Tallinna konservatooriumi juures viiuliklassi, kus sünnipaiku sünnipaiku Narva. Kas on meelde jäänud, milline tolleaegne Narva narva Aliks? Väga mugav ja tore linn, väga vaikne linn, suvel aias korraldati kolm korda või neli korda nädalas sümfooniakontserte. Kõik need kontserdid olid von niisuguseks suureks elamuseks ja seal, kus me elasime, seal oli kõrval üks muusikariistade kauplus. Olid välja pandud, vitriin, jälle igasuguseid pillid ja muuhulgas siis viiulit. Norisini vanemate käest ikka isa, ema, ostke mulle viiul. Miks just viiul pidi olema? Ei tea, miks ta viiul pidi olema, aga ma mäletan, et meil kodus oli üks väga vana mandoliin. Ja nii kummaline vastane. Siis ma natukene mängisin seda mandoliini. Nähtavasti sõrmestik oli mul enam. Natuke sarnane selle poole, seal on ka neli erilise kõlaga keelt, sellepärast võib-olla viiul oli see pill varrast ma just teda just tahtsin õppida mandoliini lonkrifid peal ja see tähendab, et väga valesti mängida Haaga viiuliga võimalik piiramatult valesid loote võtta. Ja see võimalus on tõesti olemas, sest seal ei ole mitte ühte märki peal, kus see õige heli peaks tulema, kes oli esimene viiuliõpetaja Tultšer, tema oli hästi niisugune tore vanamees algaastatel, võib-olla ta pakkus tõesti mulle nii palju, kui mul oli tarvis. Aga hiljem kuulsin vanemate käest, et ma olevat lapse eas väga andekas poiss ja see, mida neitsi õpetaja mulle seal Narvas pakkus, sellest oli mulle vähe. Selle tõttu. Terve pere kolis Tallinnasse elama ja asusin õppima Tallinna professor Paulseni viiuliklass ja tol ajal ei tehtud sellest mingit küsimust, et inimene käis alles algkoolis, võis juba konservatooriumi astuda ja konservatoorium oot, kolme kursuse pääle. Noorem kursus, kes kursus ja vanem kursus oli, noh, kuidas keegi jõudis, kas kolme aastaga üks kursus või nelja aastaga mõni isegi, kes hästi andekas oli, tegi selle asja palju kiiremini, 1940 lõpetasite konservatooriumi siis asusin tööle, õpetajatega oli väga hea hea läbisaamine või vahetevahel saite tõreleda ka millegipärast nohika. Minu õpetaja oli väga nõudlik õpetaja kunagi lasknud ühtegi niisugust viga mööda, tema nõudis, et see asi oleks absoluutselt korras. Intonatsiooniliselt puhas ja rütmiliselt täpne. Ja selle tõttu isegi, kui ta vahest toreles. Mina pean ütlema, et ma olen talle väga tänulik selle eest. Hiljem, kui ma juba iseseisvalt hakkasin tööle, siis maalin sama nõudlik iseenda vastu ka poistel kipuka kõrval huvisid olema. Kas oli midagi? Viska viiulimängust, vahel eemale, kippus kiskuma, harrastasid väga lauatennist. Sel ajal käisin nii palju, kui võimalik oli, käisin mängimas ja see oli mul nii sihukeses kõrvaliseks harrastuseks. Väga meeldis kuulata džässmuusikat ja see nähtavasti hilisemal eluperioodil viis ennastki džässorkestris, aga sinna me siis tuleme juba kuskil ühes järgmistes aasta kümnenditest. Praegu kõlab le Ghana pala tabu. Solisti saadab estraadiorkester Aleksander Rjabovi juhatusel. Järgmine aastakümme on 1932 kuni 41. Siin on juba kaks väga paljutähenduslikku aastast 1940 41, aga mis oli enne seda erilist midagi seal ei juhtunud, kui nüüd mitte arvestada seda kurba sündmust, et mul isa suri 33. aastal maalne, siis päris veel laps, õppimine oli dollar, seal on niimoodi maksuline ja seoses sellega tekkisid muidugi niisugused majanduslikud raskused ise endale teenida ma ei saanud. Kuna ma olin siis koolipoiss ja ka tänu sellele, et ma oma õppimises olin palju edasi läinud, siis maakonsulatooriumis sain stipendiumi, see tähendas seda, et et ei pruukinud makstavat seda täit summat vaid osaliselt sellest. Kõik muu läks kõik nii õppimise tähe all. Kas majanduslikud põhjused viisid ka 39. aastal džässorkestrisse kuldne seitse ja tundsin väga suurt huvi džässmuusika vastu ja tahtsin ise ka kaasa lüüa, viiuliga, eriti sel alal saanud midagi teha, ostsin omale järelmaksuga. Oli võimalik osta üks saksofon, no ma ei mäleta, kui kaua ma seda õppisin kodus, niimoodi harjutasin heliredelid ja, ja Arbeedžiot ja nii edasi. Paari kuu jooksul asusin siis saksofonimängija tantsuorkestrisse, mille nimi oli kuldne seitse saksofoni ka paralleelselt käib ka tavaliselt klarnet klarnet muidugi loomulikult. Seda, et oli mul vähe kasutada, ainult niipalju, kui siis oli vaja saksofon välja vahetada klaveriga. Aga see klarnetimäng tuli mulle väga suureks kasuks, jällegi edaspidises elu käigus. Kui ma läksin, arvake, siis mängisin sõjaväeorkestris klarnetit. See oli alates 41. Arhiivi linton säilitanud kuldsest seitsmest ühe loo, kus Kaiužagal kaasa tegi mutionu. Jõudsimegi kohe järgmisse kümnendisse välja. 1941 oli see algus ja koolilõpp. Kooli lõpp oli varem end 1940 ja 40 alates sügisest asusin tööle riigi ringhäälingu sümfooniaorkestrisse. Ja mängisin seal teise viiul rühmas, viiendas puldis täpselt ei mäleta, aga vist kahe kuuga pärast toimus seal üks konkurss seal teise viiulirühmas teest poolt vabanesid mõningad kohad ja selle orkestri peadirigent Olav Roots tegi mulle niisuguse ettepaneku, et ma võtaksin sellest konkursist osa. Ja tuligi välja niimoodi, et ma siis tulin seal nii-ütelda võitjaks. Ja siis viiendast puldist kohe läksin siis esimesse pulti teise viiuli kontsertmeistri kõrvale. Mobilisatsioon tuli teisel juulil 1941 ja kolmandal juulil oli siis juba laevaga minek Tallinnast Leningradi ja Leningradist edasi rongiga kaasanisse ja kaasa neist edasimogul maasse. Sel ajal veel oli võrdlemisi rahulik, sakslased ei olnud veel jõudnud nii kaugele, et oleksid saanud meie laevu sealt hakata pommitama. Me sõitsime küll laevaga kaks ja pool ööd avasest. Enne Leningradi oli kuskilt miiniväljad ja oli vaja päris ettevaatlikult sealt mööda sõita ja siis siit lähebki sõja aastatesse. Kas tuli ka püssi kanda? Püssi ma ei kandnud. Orkestris minuga ühes olid abi Seider praegu tuntud insener Eino Avarsoo, Volbertia hammerberg. Me olime nüüd viiekesi seal sõjaväes. Niikaua kuni siis formeeriti Eesti rahvuskorpus 42 sügisel viidi meid siis Eesti tagavarapolku üle. Sel ajal rajal hakkas Jaroslavli ansambel tegutsema, kuid Ma sain alles Jaroslavli ansamblisse 43 kevade poole, sellepärast et noh, nad üldse ei teadnudki, kus ma õieti asun ja hiljem siis saavad nad teada, et ma olen neid tagavarapolgus, kutsuti mind säält ära alates 43 olin siis juba Jaroslavli ansamblis, nagu džässorkestris ei olnud viiulit, vaheaega sõjaväeorkestris ka ega viiulit kaasas ei olnud ja sealt kohapealt käega kuskilt ei saanud. Ei, aga see ei olnud üldse viiulit tarvis, mängisin saksofoni ja klarnetit viiulit, alustasin jälle uuesti mängima, siis kui ma läksin Jaroslavli ansamblisse, no siis anti mulle seal. Eks pill, väga võõras oli, see asi käest oli nii ära läinud. Aga kas pill oli hea? Ma ei ütleks, et ta oli hea, aga ajas asja ära. Kas Jaroslavli eelsel perioodil rindele kasvatasite brigaadides ei, ma Jaroslavli ansambli ajal käisin kahel korral rindel 44 kevadel kaks korda. Meiega olid niisugused toredad inimesed seal nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Kaarel Toom, Marta Runge oli siis lauljatest ja mina olin siis instrumentalistidest viiuliga seal. Nii et seal tuli solistina esineda, seal tuli solistina esineda ja muidugi see repertuaarivalik oli võrdlemisi raske, sellepärast et klaverit ju kuskil rindeolukorras ei olnud. Esinemine käis akordioni saatel, tuli siis vastavalt repertuaar valida, mis andis niimoodi noh, kõlaliselt. Et ta ikkagi oleks enam-vähem talutav kuulata. Mis lood need olid, ma mäleta, Lall peenise, tango oli niisugune üks pala, siis oli seal Tšaikovski meloodia ja midagi niisugust tuli valida, mis saldatele pakuks meelelahutust, et talle see tüütuks ei muutuks. Kas vabas õhus ei vabas õhus ei olnud, sest et see oli külmal ajal, kui ma olin seal esimene kord, oli jaanuaris. Kusagil märtsis olid niisugused tühjad majad suuremad, mis olid kohandatud lihtsalt ühes kohas oli siiski üks niisugune klubi taoline ka olemas, niisugune rahvamaja. See oli natuke suurem ja oli tehtud niisugune väike lava. Seal siis esinesime palju sealt Lindeni maad võis jääda päris eesliini. No täpselt ma ei tea, sest pauku ei olnud kuulda, oli küll. Ta oli küll kuulda, aga ei julgenud küsida, sest on kindel, et ükski ei ütleks. Sel ajal see oli nii nagu rohkem sõjasaladused, kui palju rindeni on. Aga võis arvata. Nii et kui kuulda oli neid kahuripauke, siis võis olla umbes nii paarikümne kilomeetri kaugusel kui praegu mõtelda sõjale tagasi, milline pilt kõige enne mõttesse tuleb. Unistus oli nimelt unistus oli see, et tahaks rutem võiduga tagasi tulla, nii nagu iga inimene püüab elada ja tahab elada ja tahab luua. Meie oleme pillimehed. Me tahame muusikat ja see oli siis rohkem niisugune unistus, et rahu tuleks rutem tagasi. Kus perekond oli ja kas perekonnaga oli sidemeid, ema evakueerunud tagalasse. Aga mul vennad olid mõlemad. Sõjaväes tulid nad eluga tagasi, tulid mõlemad õlga tagasi. Ema oli Usbekistanis Fergana vanalinna sõitnud. Tänu temale ma pean ütlema, sain ma oma viiuli tagasi, mis mul enne seda oli, ta võttis selle kaasa ja võimalikud kõik minu noodid, mis mul olid olemas, nii et ta suure raskusega muidugi ta vedas neid kaasa maha jätma. Kas see riiul on ka praegu veel alles? Ei, praegu ei ole. Mul on praegu üks teine viijaleva, see uus on parem ja tunduvalt parem. See esimene viiul oli üks tirooli viiul talinisuguse vaikse, vaikse ja ilusa häälega. Aga mind ei rahuldanud pärast seda sellepärast, et ma tahtsin rohkem laia tooni ja kontsertsaali lavale pääseda. See oli minu unistus. Ja seal muidugi on vaja ikka tugevama tooniga viiulit. Selle muretsesin oma hiljutises viiega. Ja 44. aasta sügisel oli tagasitulek novembrikuust alates asusin jälle siis sümfooniaorkestrisse tööle ja siis juba mängisin esimest viiulit jällegi viiendas puldis, aga juba esimest viiulit ja nüüd võib jälle samuti ette kujutada, kuidas esimesse pulti välja jõudmine käis tähendab viiendast neljandasse, neljandast kohe teise teisest puldist esimesse kontsertmeistriabina ja hiljem siis juba kontsertmeistriks, nii et see oli siis niisugune astmete kaupa. Sealt edasi on veel ainult dirigendipulti edasiminekuks. Kas seal tulnud kunagi terrigeerida on tulnud küll? Neid juhuseid on olnud väga palju, kus ma olen viinud proovid läbi dirigendi äraoleku ajal ja olen isegi saanud paaril korral lindistada raadiole mõningad lindid. Dirigendina. Kuulete praegu kolmandat osa Helmut Rosenvaldi sümfonietta ist keelpilliorkestrile, dirigeerib tänane juubilar. Kui me võtsime juba niimoodi kümneaastased perioodid 42 kuni 51 siis mis selle sõjajärgse perioodi kõige eredamad muljed on pärastsõjaaegses perioodis? Vast see, et tahtsin hästi palju musitseerida igasugustes ansamblites, kuna pärast sõda kohe olid kokku tulnud jälle suurem osa nendest mängijatest, kes enne sõda mängisid kuldses seitsmes hakkasin maa sümfooniaorkestri kõrval jällegi kuldse seitsmes mängima saksofoni ja klarneti. Kas need pildid on alles praegu? Klarnet on alles, saksofon ei ole. Aga kui praegu ühel heal päeval kutsutakse estraadiorkestrisse, et meil on hädasti tarvis ühte saksofonimängijat kas oleks võimalik kaasa lüüa vast kohe, ma arvan, et ei tule sealt midagi välja. No mingil määral mingisugune häälselt tuleb, aga ma ei ole ju ammu mänginud ja hambasuur ei ole korras. Muidugi see vajab jällegi sättimist, klarneti ka on parem, natukene? Ei vastupidi. Saksofoni kloun, lihtsam, see asi, sealt tulevad kohe kukehääled. Kas senikaua, kui see kuldne seitse tegutses, olid kogu aeg seotud sellega? Jah, kogu aeg. Ta lõpetas kuskil 50.-te aastate lävel ja 40 950 siis jäi ainult sümfooniaorkester, kuni tuli ja, ja siukse ansambel estraadile. Jah, ja siis tuli see ansambel sümfooniaorkestri kõrval ja ühtlasi mängisin ka solistina EMil rahandusansambli juures. Tema kasutas mind kui instrumentalistina ja kirjutas väga ilusaid lugusid mis on praegugi veel mul meeles ja siis mulle väga tol ajal väga meeldisid ja meeldivad praegugi. Viiulisamba oli esimene lugu, sellele järgnes viiuli Pugi ja pärast seda Jaak nipperi põld, põlluke mängimine sümfooniaorkestris või siis mõnes estraadiorkestris või ka ansamblis, need on kaks täiesti erinevat stiili, kas need stiilid omavahel teineteist segama ei hakka? Noh ei tea mind isiklikult see segan isegi ma võiks ütelda, et vastupidi ma tundsin väga suurt naudingut, kui ma sain sümfoonilise muusika kõrval mängida niisugust muusikat. Võib-olla kuulajal, kes on muusikatundja, võib-olla see sai paremini otsustada selle üle igal juhul ma arvan, et minule see küll ei seganud. Mis aastatel siis see omakvintett moodustus? Oli vist kusagilt 60. aastal, siis, kui tulime kokku esimest korda. Lindistasime raadio tarvis. Mõningad lindid. Esimene lint oli mu mäletan. Tarheduriers ja turg, see oli esimene ja mis selle kvintetti ka sai, tehtud, kogemusi meil ei olnud ja teineteist meie eriti tundnud olid suured raskused, aga ikkagi. Hiljem sai siis tehtud palju teisi linte ja need läksid juba, peab ütlema, palju libedamalt. Omal ajal ei möödunud kindlasti päevakikus, kvintett ei oleks raadios kuulda olnud. Ja siis käisid need lindid väga tihti ja ajama. Püüdsin ikka neid palju teha ka, sest et tahan niisugust muusikat, mis oleks sümfoonilise ja päris džässmuusika või nii-ütelda plaadimuusika vahepeal. Ja seda muusikat meie nimetame seda ajaviitemuusikaks, seda muusikat oli väga raadiol tarvis. Ja ma arvan, et me vist ei teinud valesti, ütleme seda. Tol ajal lindistasime tollal igas suuremas kohvikus ka, mängis umbes samasuguse koosseisuga piltlik kvartett, mõnikord cabrio. Ja see muusika oli hästi popp, klaarne. Kas teie repertuaar, mis te siin kokku seadsite, Arranseerisite läks kohe üle linna laiali ka? Ei tea, kas nüüd läks üle linna laiali? Ma ei usu, sellepärast et see repertuaar, mida me kasutasime siin Raadios, lindistus, ela, see oli tavaliselt niisugune repertuaar, mida kohvikutes tol ajal palju mängiti. Noodimaterjal oli võetud seal natuke, oli ringi tehtud ja saetud natuke võib-olla huvitavamalt, kui see oli kohvikutes mängitud. Kõlab vinkleri Naapoli serenaad saagalikvinud tekilt. Praegu me olemegi siis märkamatult jõudnud aastatesse 52 kuni 61. Mis sellel perioodil kõige eredamaks sündmuseks võiks olla, see oli üks niisugune periood, kus eriti midagi ei juhtunud. Kõik käis nii oma rada edasi ja eriti midagi niisugust märkimisväärset, ainult niipalju, et abiellusin hiljem, siis sündis mul poeg. Ja pärast sündis tütar, millal nemad viisi pidama hakkasid ja kas peavad pehaavad kell viis ja ka kumbki ei tegele muusikaga. Poeg küll püüdis õppida löökriistu niikaua, kuni sõjaväeminekuni ja sõjaväes ta oli ka siis orkestris mänginud, löökriistu aga tuli tagasi ja enam ei tahtnud sel alal edasi tegutseda. Laks hoopis mujale tööle. Matel kahju ei olnud, et lapsed ei läinud muusikareed mööda. Eks muidugi on kahju, sest iga lapsevanem unistab jälle ikka niimoodi, et tema lapsed lahvatika vanemate jälgedes. Aga no midagi sinna teha ei ole, eks lapsed valivad ise endale elukutse, arvavad, et nii on vast õigem. Ja ei ole vist minu arvates õige takistusi tehase oma elukutse valikul. Nüüd küll tädilt veel üks omaaegseid populaarsemaid palu Elgari tervitus armsamale. Ja siis 62 kuni 71, see oli üks niisugune periood, kus minule usaldati üks niisugune vastutav ülesanne. Ma sain siis sümfooniaorkestri kontsertmeistriks, see oli üks niisugune minu ammune unistus, see unistus hakkas siis juba teise viiuli viiendast Põldistest peale kunagi. No tol ajal ma selles küll ei unistanud, aga aga praegu tagantjärgi meelde tuletades võib isegi ütelda, et võib-olla natukene oligi niisugune unistus, sest et iga pillimees unistab ikka nii paremini hakata mängima nii et kuulajad teda kuulavad. See oli ju vast minu kõige eredam niisugune periood minu pillimehe elukutse valiku all. Kas selles perioodis peale kvintetti tuli esineda veel mõnes teises ansamblis või orkestris? Esinesin Hansaansambliga. See oli üks niisugune väga tore ansambel, millega ma olen reisinud ja maal on saanud väga suure suure elamuse temaga mängides. Mis aastast pärineb teenelise kunstniku aunimed, teenelise kunstniku aunimetuse sain 1964, see oli mul nii ootamatu, et mäletan, me olime sel ajal Riias sümfooniaorkestriga ringreis ja sinna tulid meeskoorimehed, kes mulle ütlesid, et sinul on väga tore uudis, et kui sa Tallinnasse lähed, sa saad sellest ise teada, keegi mulle midagi ütelda ka siis ülejärgmisel päeval, kui Tallinnasse jõudsime, siis oli mul kodus juba ajaleht valmis pandud. Hannes Altrov ja Eesti riiklik sümfooniaorkester mängivad fragmendi Mozarti klarneti kontserdist dirigeerib Jossif Sagan. Noh, ja nüüd siis tulebki viimane 10 aastat, mis need on toonud, hea viimane 10 aastat on olnud rohkem, nii rahulikumad eriti midagi ei ole juhtunud, olen mänginud lihtsalt niimoodi mõningat lindid raadio tarvis. Televisioonis olen esinenud ja üldiselt läks juba nii rahulikumalt, sest et vanem mees, oh ei jõua nii palju, mida siis ootaksid järgmiselt 10-lt aastalt. Ma ei kavatse veel seda pilli veel päris kasti ära panna ja kapi otsa panna. Kui jaksu ja jõudu jätkub, siis ma veel töötaksin hea meelega veel sümfooniaorkestris edasi ja mängiksin veel ansamblitega. Võib-olla isegi veel hea meelega, mõned uued lindid raadiole. Ja kui avaneb võimalus, siis võib-olla isegi kontsertlavale. Aga see oleneb kõik edaspidi. Kuidas tervis lubab? Korr rääkis jõhvis aga loo, kuidas ta seitsme kaheksa aastase poisina lõhkus ära viiuli poogna ja meisterdas sellest taktikepi, sest tookord ronistus saada dirigendiks. Praegu kõlavat Wagneri tan Hoyczeri avamängu ei mängita muidugi selle poognas tehtud taktikepi järgi. Kuid dirigent on siiski Sagal, kes tookord ammu-ammu sai vanematelt korraga kirikupeapesu ja uue poogna juubilarile, tema kõigi soovide täitumist, tugevat tervist ja viiulilt ilusaid mahedaid helisid. Ning ka seda, et kui taktikepi vaja läheb, jäägu viiulipoogen siiski terveks.