Tere õhtust, head kuulajad. Oleme oma hilisõhtustes muusikaminutites tutvustanud teile paljusid interpreet ja heliloojaid, kes on andnud ilme meie praegusele muusikaelule. Täna õhtul on meie saatis väsimatu muusikamees. Vanad võime lugeda riikliku akadeemilise meeskonnas ori, kammeransambli sooloõhtu kui ka laululoto kuulutustel. See on pianist, Eesti NSV teeneline kunstnik Valdur Roots. Teed rohkem, jõuad rohkem, ütleb rahvasuu. Rootsi tööd ja tegemised on siiamaani kirja pandud küll ainult tema oma taskukalendrites. Avasin neist 72. aasta päeva järel tihedalt täis kirjutatud proovid, esinemised, lingistamised, sõidud, pilk jäi peatuma 26. oktoobril. Kontsert Kanada pealinnas Ottawas. Suures esinduslikkus haad sendi kontserdisaalis. Järgmisel päeval, 28. oktoobril. Kontsert Märjamaal. Kontrastidega on Valdur Roots harjunud, selline on juba tema elu. Kevadel saab 15 aastat Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetamisest Anna Klasi klaveriklassis. Kuulge, kõrvaltvaatajal on vist üsna raske aimata teie põhitöö kohta. Olete te Valdur 15 aastat olnud riikliku akadeemilise meeskoori juures. Millised on teie kohustused seal? Ikka kuulub siis muidugi koorisaatmine, kui sääraseid teoseid repertuaaris on tavaliselt ikka mõni ooperikoor või ei kantaat või miski. Säärane asi on kavas. Ja siis töö solistidega, ansamblitega, solistide osatähtsusele on natukene aja jooksul nagu vähenenud, paljud on ära läinud kooristikalt, koosseis muutub, vastasega oleme me juba 15 aastat koos Kaljo Rästas veel, noh, 59. aastal, kui ma kooli läksin veel niisugune algaja solist siis ta oli veel muusikakoolis, aga juba teda rakendati siin ja seal tema areng on läinud pidevalt tõusujoones ja ei ole veel tema lage nagu näha. Mul on hea meel, et ma sattusin kohe niisuguse eesti kunsti suurkuju juurde, nagu on Gustav Ernesaks, pakub omadusi tööga ja interpreteerimis ega ka pianistile. Huvi on väga õpetlik jälgida, näiteks kuidas tema mängib oma pilli antud juhul koori. Eks me ju kõik mängime Cabolifoonilist muusikat ja nii kuidas tema kuuleb oma faktuuri, kuidas ta paneb kogu selle faktuuri elama. Olgu ta siis kasvõi neljahäälne koorilaul võiks öelda ideaalne. Ja sellest on väga palju pianistiga õppida. Riiklik akadeemiline meeskoor oma solistide ja ansamblitega on kahtlemata kollektiiv, kellega on seotud suur osa rõõmu kunsti tegemisest. Tahaks sinuga juttu järk-järgult juhtida teie teistele loomingu tahkudele ning esmalt koostööle Tiit kuusikuga. Tiit muusikaga on mul väga palju toredaid vaimustavaid esinemisi olnud, mis on loomale väga sügava jälje jätnud. Ja üldse kahju, et, et meie koduvabariigis publik ei tea vist see, kuidas Tiit Kuusik laulab näiteks oma sooloõhtul. Sest on neid siin vähe olnud, just need niisugused kunstiimed, need on kuusikul sündinud ikka väljaspool Eestit soola õhtu, seon. Samamoodi üks üks suur tervikaks niuke suurteos, tema esitab seda ühes joones. Seda lõhestavad, küllap laulsid ja kõik nagu ikka kontserdil, aga tema on, niisugune mõtlemine on väga suures plaanis. No siin ta võib-olla mõnikord esineb kuskil pidulikul kontserdil ühe, kahe lauluga see, see ei ole temale ülesanne, millel ta saaks ennast avad just kammerlaul ja need mõtlesin, et mis ta mujal on teinud. Need on haruldaselt toredat. Üsna kindlaks ja viimaste aastate kontserdielus arvestada maksumus on pliks, on kujunenud koosmäng Lemmerendiga. Millal see alguse sai? Pidevalt hakkasin mängima 69, aga varem me olime kohtunud Pärnus 60.-te aastate algul. Siis sai ka plaane peetud. August lennutab kallemmerendi Ma mäletan, et tol ajal oli veel õpingute ajal Leningradi konservatooriumis, siis iga suvi puhkasin Pärnus ja muidugi oli tarvis harjutada suvel ja ei sai. Ma mäletan jah, väga palju loetud lehest vaate valduriga, aga see asi jäi sinnapaika nagu esinemiste. Nii me jõudnudki. Mina muidugi olin väga kaua tegelenud kui ansamblist ainult lauljatega ja ilma et ma selle kohta midagi halba tahaks öelda vokaali kohta. Tähendab siiski lisada, et ma tundsin, nagu millestki puudust on ja mul on väga hea meel, et ütleme, niisuguse ideega välja tuli ja pakkus mulle niisuguse võimaluse musitseerida. Mul on jälle niisugune mõte selle asja juures, et ega ansambel niisamuti võib-olla isegi eksisteerida ei saakski. Kui näiteks inimesed omavahel ei klapiks. No üldiselt me oleme ühesugused tõesti võrdlemisi ühtemoodi, saame muusikast aru niisugust lahkuminekut selle tõttu ei teki kontseptsiooni, aga üks asi veel, mis väga oluline on, et lemmale on oskus väga kiiresti ütelda. Ja seda ei ole, mina pean ka väga oluliseks, et meie lühikese elu jooksul, mis me siin maa peal elame me peame töötama kiiresti, lihtsalt on vaja, sest natukenegi osa saada sellest, mis maailmas toodud. See ei tähenda seda sugugi, et see töö oleks siis pealiskaudne. Sest näiteks lennu kohta ma võin öelda, et tema on väga põhjalik töömees. Hoolimata sellest, et meil vabariigis puudub riiklik keelpillikvartett ja trio siis selle funktsioone taseme, esinemiste, tiheduse ja muidugi entusiasmi poolest on täitmas mitmed ansamblid. Viimastel aastatel ka trio koosseisus Jüri Gerretz, Toomas Velmet ja Valdur Roots. Trio on üsna noor, veel hakkas 71. aasta sügisel tööle ja see sai algusega sellest, et ma kuulsin Schuberti B-duur triot heas ettekandes. Seal olid Haifets ja Šewitzki korto. Raadiost tuli, sattusin koledasti vaimustusse ja rääkisin Toomas hõlmetele. Ja siis oli see plaan ka kohe ellu viidud, nii et me hakkasime tegelikult valest otsast peale, hakkasime kohe ühest väga raskest teosest. Hiljem siis hakkasime ka nii nagu arvukamalt siis repertuaari valima ja tasapisi oma ansamblit kasvatama. Et me oleme juba nii mõni aasta tegutsenud ja juba üht-teist on repertuaaris ka. Kas teil ansamblimängu kõrval on mahti olnud oma sooloõhtule mõelda? Ma olen ikka pidevalt püüdnud neid soolokavasid valmistada ette viis või kuus kava olen ma teinud peale konservatooriumi lõpetamist. Nüüd on üks pikem vahe olnud 69.-st aastast siiamaale. Kava sai mul nüüd valmis ka talvel ja mängisin ühel kontserdil ka Kehtnas. Tallinna kontsert jäi mul asjaolude kokkusattumise tõttu ära, see tuleb siis nüüd sügisel. Raadio fonoteeki olete aastat tagasi lindistanud Brahmsi sonaadi number üks f-moll, millega me oma tänast saadet alustasime. Kuulame sellest veel ühe osa. Üsna mitmel korral olete pidanud esinema segakavaga kontserdil esitama üheaegselt nii kergema kui tõsisema kallakuga muusikat. Selliseid, millise konservatooriumi haridusega pianist ei kohta just igapäevases elus kuigi sageli. Õppimise aeg konservatooriumis langes kokku džässmuusika kõrgperioodiga, Kulada oli mitte just väga soositud meil konservatooriumis tol ajal siis sellel oli niisugune väike põrandaalune maik juures, sel asjal CD peale põnevamaks, minule pakub nagu lõbu, isegi. Päris tore on niimoodi improviseerida, olen täiesti koha peal. Ja mängida näiteks tähtede järgi funktsioonide järgi Peterburi konservatoorium oleme siis oli kohe niisugune õppeainega improvisatsioon. Aga nad tasapisi on see nagu ära kadunud see improvisatsioon, mis džässimehed, andekad inimesed tavaliselt, millega nemad tegelevad, see on muidugi ainult üks külg improvisatsioonilist üldse. Improviseerida peaks oskama ka, ma ei tea näiteks Rossini moodi ja ükskõik millises stiilis. Oma osa nõuab muidugi ka pedagoogitöö Tallinna riiklikus konservatooriumis klaveri eriala õppejõuna. Kas lähenev kevad ja riigieksamid näitavad ka teie töö? Vilja on lõpetajate hulgas ka teie õpilasi. Kolm lõpetajat on ja kusjuures sel aastal on nüüd esimest korda need lõpetajad, kes minu juures alustasid. Need on siis Viktor Gurjev juunior Maretselgis siis Rain pleeve, kes tuli küll minut hiljem Saateaeg hakkab läbi saama. Kuigi teie kalendermärkmik sisaldab veel paljugi, millest võiks rääkida ning mida oleks kuulata lõpetame seekordse saate meie muusikaelus jällegi hästi tuntud ansambliga Toomas Velmet. Valdur Roots.