Maale. Kuramaale. Vappuv vagun külmast hoorale. Sõdur laulab. Kura ema lubas, ütles Gazassaandad. Tuhm on vask, on tina, jäik, sõjakäik kurja ema, kulla heit, Mosso seljas, murehkleid. Õuel trampis sõjahobu võeti, tütar hävis kodutugi kõrval suitsetu majast majja astub kokk. Pulmakoduks veel ei saa. On liialt ränk, see kohtumise viiv kui koduukse all Semperi pliiv. See oks, see aken, neli aastat neist vaid unistasid. Mõtted polnud teist. Ja siis, kui tulid jalus rändtuul sind tabas just see viimne eksinud kuul. Ma tänan saatust, et vein ellu jäi kaenlas sinist taevast mulla pinnal käinud. Et nägin ema palgest palgesse Mosenditeedi lina valgesse koera, nägin sama kuutiacet. Sõin aiast õunu, maitsesin grammet. Nestor. Ja ehkki aeg veel oli sõja karm mind puudutas kui tähevalgusarm. Ja õhkus sügise öö, ta lähedust ei taevas olnud täitu ja must. Taas langes lehti, kodulaane puist muist mulla alla tuulte rüppe, muist siis koduaknad olid valges jääs. Eel läänes hõõgus taevas nagu väes. Sõdur võtta seisujagu kevadine lumelagumets ja sooja raagunud pajud põlvini porri vajuda, sõdur, võta see suu, jäägu. Läheb rood ja läheb jahu. Märganud Kont, jõmmer, Koneedi. Tara langu, Oressiidi ei sind tappa ja vesi tule all salongis lesi, hoia pead Jackarda kuuli. Hooneidur, võskeid laanetuuri põevad märja pilvisesse ligunenud Synerisse tuli igas metsatukas kännu taga kingunukas ole mees ja pea vaide vastu. Sõdur tõuseb. Seal piki metsa lanki veereb mitu vaenudancy väljult hajub suitsu, vene 40 viieline põrutab, et soomusleegid. Punased olnud privileegid vastu taevast tapmianolgi vastu mulda. Tule jõgi põleb, raudja põleb teras. Taeval Väikse kerast hõõgub laia kevade valgus. Nagu suure laulu algust, hoiaks valget Kased endast tuult mis kaasas krite värvid, hellad. Mõõdavad. Päev on, kust on loojunud. Sõjaväe ka öösel lõke. Oigab maa kui jäänute õpe. Tuul on langenute valves. Seisab sõdur padrun salves. Rünnak ootab Koidume. Klassist klassi tonnist tundi tundsime vaid loomissondi. Oo see noorus, kordumatu, olid nüüd, kui olematu. Koolipingist otse tulle. Saatus oli mul. Sul tajusime aja paljust ilma, jäime õigepaljust. Ema armust, kodu armust. Esimese armu armust. Enda unistustele pärast Heime näinud selget taevast. Miks just meid viis sõda ita sõja itta. Tule itta. Päev meid valis rännuroodu, pani relvi, panid joonduma. Sündisime me võib-olla valel ajal ori olla? Ei ma seda usu, vennas, muuta ei saa iseennast muuta ei saa mõteetma. Mas süda mas silma, tuksub veri rahva poole oma sünnimulla poole. Siis, kui murem mulda, muljus, vajastamine, noorusuljust, meie vabaduseiha, meie armu, meie viha, vajastasel raskel tunnil, kõike, mis loomu sunnilt kehajõult võid, mõtte vaimult kuulub noorus. Me allpool maad ja pool lumemuldonnis, hämarus, tume Köbay aurat märg bow, aeg. Ei ole teist nii kodust päike, soe vaikus. Ringkäik kestab igavesti. Tõed õigustega käivad mesti. See korstnajalg. See ahervare. On homme vaigust lõhnav tare kink, mis kortures põles paljaks, saab roheliseks, muutub haljaks. Kaevik, kus jagu varjus seal häälib rukis, kõnnib, karjus. Ei, tõdes. Sure. Tõde. Hävi saab hävingutest elu. Maailm käib läbi hirmsa une. Näolt langeb okastraadi nägu. Maa pühib puhtaks verist nägu. Ta hingab mere värskeid tuuli ja allikas talt kastab huuli. Laul rannast randadeni kandub. Jäik mõõk on jäävalt tuppe pandud, kuid keset taeva päiksekera ei kattu roostega tera. Ta helgib seal, kui rahujaotus on inimkonna käästa saatus. Suur ringkäik kestab igavesti. Tõeõigustega pöördumisti. Silmis saab korde Ellaiume. Veel on need silmad suitsust kalgid ses õnnile ääres rasked palgid. Neist tilgub alla kevade vesi. Haun hõljub ruumist. Kulundkeeneid taas saadab kord meid koduteele. Võit tuli meie juurde nagu lihtne leib, keskväiksed, lahing, väljud toitis meid, takk tõbe, koori lõhnav käär ja lõi ta eesteks rindel sõdubrändiski. Kõik, mis tal oli, vaprus, tahe, osk veel 1000 korda 1000 kanadalast kui vene Taeda. Kui vaikne salasoo, kui töö, mis ränk igavesti loovsoe. Väljon valge uduvoog. See kevadine. Päev päeval laiemaks saab säilinud umbes ja hällib Ivar rukkiroo, käidi uus, kõik rõõmud Onsesse mullas ja maas. Kild killu kõrval. Raasudes. On põlvest põlve olnud ikka nii karm sõja, meil leiba ära. Ja isa pani kokku palves käed. Las igavesti leib neoomaks jääb, et teda eal ei võtaks, tuli kumm ei põleks, kõrs ei häviks, kes, ja tuum ei tallaks teda sõjasaabas karm ette vihkamiseks eal ei muutuks arr. Ja nõnda saabus võit kui liht Elleid keskvaikseid lahing, väljud toitis meid siin sõdur, suletükk, siinsule, käär, Teed pikad olid lisi laduma. Siin on kordumatu mägrad, ei katnud sind veel külmatlemete maitse, Vamsepp rumm ja värske nukk. Jäiderana sust mööda astus Hook. Tuul käib üle oru, lammi. Kolksub katelok, jagab kokk sõdurile sadat grammi võiduma, kurama jalarätid murul maas kuivamas järve väärne särgi, higi, must, kui pigi ei saar hakat õrrelema poisiga nüüd kura emamaad on õites niidud haljad, Rõunakesel uued valjad. Kõigis sõidan kõrtsi ette. Ei jää seisma õllet. Tütre sõdur Paju toob nüüd koju. Hurra ema kulla, äit selga, hele pulmakleit. Hobuõuel trambib tütar. Aga kambris sipelgas, paljal äärel ülek kateloki ääre, rüüpab sõdur sadat grammi kanget märga võidu märga lennuk, lennukite trammimiinide eme jagu kammi. Tuul käib üle oru lammi. Hoiduma. Kurama.