Vikerraadio. Tere kuulama saadet Rahva teenrid täna viker raadio stuudios lõppevast nädalast kokkuvõtteid tegemas. Krister Paris, Eesti päevalehest. Mina olen Aivar Hundimägi äripäevast. Ja tänases saates teeb selles laupäevases jutusaates debüüdi Mirko ojakivi, kelle nimi ja hääl on vikerraadiokuulajatele kindlasti tuttav, sest Mirko on viimased viis aastat töötanud rahvusringhäälingus, olles raadiouudiste Tartu korrespondent ning Vikerraadios Mirko üks reporteritunni ja, ja uudistemagasini uudis pluss tegijatest. Mirko, sa ei ole töötanud ainult ERR-is, sinu, sa oled käinud vist nagu kahes olulises eesti olulisemas toimetuses. Ja tere päevast, et oma lehe ajakirjanikutööd alustasin, ma ütleme siis Postimehes ja sealt otsapidi jõudsin Eesti päevalehte, kus töölepingu osas on siiani mul olnud kõige pikem Suhe vist ligi seitse aastat tuli Eesti Päevalehes ja tegelesin seal peamiselt teemadega ja kuna ma olen siiamaani ajakirjanikutööd teinud peaaegu et kogu aeg Tartus, siis ka kõik Tartu olulised teemad nii Eesti Päevalehes kui ka rahvusringhäälingus on nii-öelda olnud minu leib. Nõme täna ka oleme paratamatult siin saatesse Tartu teemadega seotud. Me oleme tänaseks saateks valinud teemasid poliitikast, räägime haldusreformist. Räägime Keskerakonna piirkonna valimisest, piirkonna juhi valimisest Tartus. Räägime presidendivalimistest, sest see on selline teema, millest poliitikud veel väga rääkida ei taha. On õieti öeldud, et, et Ameerika Ühendriikide presidendivalimistest kirjutab proble Eesti meedia isegi rohkem kui enda presidendivalimistest. Aga me räägime ka turvalisusest. Ajendiks siis Tartu peksmisjuhtum. Aga võtame selle teema ette ka laiemalt ja, ja puudutama korruptsiooni ja majanduskuritegude uurimist, mis, mis on ka üpris nadis seisus. Sisa teemaks veel riigi julgeolek. Siin on ajendiks teabeameti aastaraamat, mida sellel nädalal esmakordselt esitleti. Ja saate viimases osas me räägime majandusteemadel Euroopa keskpanga otsuse mõjudest ja sellest, mis, mis seisus ja mis väljavaated on üldse Eesti majandusel lähi lähiaegadel. Aga me alustame Tartus, sest Krister on meil Tartu stuudios ja Tartu on täna selline kuum koht, kus on kogunenud samas keskerakondlased. Et panna siis paika jõujooned Tartu piirkonnaorganisatsiooni joonise, seal võitlevad esikoha pärast Aadu Must, kes on senine juht ja, ja Uudekoloone, kes on siis saadetud Tallinnast Edgar Savisaare poolt ja seal on olnud päris huvitavaid arenguid, et Kristjan, kuidas on, et kas Tartu tänavad on rahulikud? Tartu keskerakondlaste võitluse pärast te olete kahtlemata küll, aga noh, näiteks ma eile ka, kui oli seesama väikene tegelikult isegi mitte üldse väga väikene, ikkagi mitusada inimest oli kohal ja ma olin üllatunud selle suurusest miiting siis vägivalla vastu, siis, siis ma nägin seal ka Oudekki Loone keskil otseselt kaarte ei avanud, aga ütles, et mingisugune pidu sõltumata tulemusest, tuleb õhtul õhtul niikuinii. Aga jah, tõesti, nagu me oleme ka võinud siis just äsja uudistes kuulda on Ado musta väitele toodud veel. Ma just eile siis juurde veel Tartusse 10 liiget, mis nagu viitab sellele, et võitlus on, on äkki ja kasutatakse kõiki JOKK meetodeid ehk siis kui või, või vaid eeldada, et kui endale pooldajaid võib-olla jagu, siis tuuakse neid kuskilt mujalt juurde. Kui perekonna põhikirjalistest asja lubab, siis siis on see lihtsalt osa poliitilisest heitlusest. Olen natukene üllatunud, ma mäletan, et veel mõni aeg tagasi ma suhteliselt väitsin, et et keskerakonnas on sisedemokraatiaga ikka noh ikka nii, et pigem nagu pigem nagu mängitakse ja võib-olla mingi kellegi ambitsioon, aga pigem ikkagi juhi tahe. See, mis praegu siin sünnib, on tõesti huvitav kohe vaadata. No siin võib-olla tuleks seda tausta avada, et miks need kongressid piirkondlikud kongressid, nii olulised on, et Keskerakond samas on ju kehtimas see põhikiri, kus kongressi delegaadid valitakse kohapealsetest piirkondadest ja see, kes kontrollib kohapealseid piirkondi, see kontrollib tegelikult ka kongressi ja sellepärast mõlemad osapooled, nii Edgar Savisaar. Ja siis Kadri Simson tegelikult ju praegu liigutavad ja tegelevad sellega, et iga piirkond loeb ja nad seal võidaks, sest kahtlemata Savisaarele ei meeldi see, et üpris mitmed piirkonnad seal Järvamaa ja Ida-Virumaa ja, ja, ja tõenäoliselt Pärnumaa ja, ja ka võib-olla täna, Tartu on Kadri Simsoni meelsetele erakonnakaaslastele läinud. Aga laiemas perspektiivis vaadata siis kes võidab muidugi kõige rohkem siis saavad lühid lühemalt on ikkagi just nimelt Keskerakond isenu. Vaatame, milline draama tuli siis Kadri Simsoni ja Edgar Savisaare vahelisest võitlusest, ma arvan, et näiteks Tallinna televisioon pole kunagi omanud nii palju vaatajaid kui, kui, siis ehk siis noh, pidevalt pildil ja me nägime seda kohe pärast seda, kus vähemalt korraks, kes Keskerakonna populaarsus tõusis hästi kõrgele, tekib tõesti, praegu kaitseb vähem ideede ja rohkem noh, inimeste teemadeks. Ma arvan, et see just, et ideedelt on mindud ära inimeste peale ja, ja vaadates ka sotsiaalmeedias, mis toimub igati tasakaalukas ja rahulik Aadu Must on vähemasti sotsiaalmeedias ja tegelikult ka eilses Tartu Postimehes minetanud selle tasakaalutuse selles mõttes, et ta on ikkagi läinud üpris nii-öelda teravale rünnakule ja, ja ma arvan, et see nagu inimsuhete plaanilt midagi head ei tõota, et seal kahtlemata millalgi mingisugused arengud. Ma ei tea, ütleme, pereheitmise näol on vältimatud. Teisalt ma arm, kui, kui Keskerakond suudab jääda ühtseks pärast neid neid lahinguid, mis nad siin on pidanud ja ka veel tõenäosust tulevikus omavahel peavad et siis sõltumata sellest, et kas näiteks Simsoni leer on kaotajate-võitjate poolel siis ma arvan, et valimistele minnes on, on ka Simsoni ja tema toetajate selline positsioon väga hea, et et sa võid küll üritada erinevaid võtteid kasutades seda piirkonna jõujooni muuta, aga tänu sellele vastasseisule meedia tähelepanule on tõenäoliselt ka ka saanud mõlemad pooled sellist nagu noh, toetust valijate poolt, et kõik sõltub, mis edasi saab, et, et kas, kas nagu Savisaar tegelikult lepib sellega, et, et enne järgmisi olulisi valimison need omavalitsuste või riigikogu. Et ikkagi jätab tema vastu töötanud inimesed erakonda. No ütleme, esimene proovikivi, märgiline näitaja on see, mis saab mailis Repsi, st et kui Mailis Reps ikkagi Keskerakonnast välja visatakse, tegemist ma meenutaks, on ikkagi veel sügisese kongressini erakonna aseesimehe ametis olnud sena inimesega, kes on olnud ka ju minister keskkonnaridadest ja kahtlemata väga oluline inimene keskerakonnas, et kui ta visatakse erakonnast välja, siis ma arvan, see on nagu see esimene märk, mis Kadri Simsoni toetajatele keskerakonnas annab selle indikatsiooni, et järgmised on nemad. Agreeritataks vaikset tuletan meelde ühte sellist väga nimeka poliitiku väljaheitmist, ehk siis Kristiina Ojuland Reformierakonnast ja ehkki võis tollal umbes olla ka mingi käik arutlusi, et miks siis nüüd niimoodi ja nii edasi ja nii edasi, siis kui me vaatame, mis on Kristiina Ojuland diste saanud siis tagantjärele, kuidas teisiti. Aga. Tartu Tartu juurde tulla ja Keskerakonna juurde, siis siis sellel tänastel sündmustel ja sellel tulemusel noh, võib olla oluline mõjuga Tartu Tartu võimuliidule sees, et, et Keskerakond on praegu Tartus võimul. Kui Aadu Must ei peaks enam piirkonna juhina jätkama, siis võib juhtuda, et Tartu linnavõim laguneb, koalitsioon laguneb. Jah, seal on, ütleme mis on Tartu koalitsiooni puhul selline, ütleme, keskerakondlaste garant, see on Aadu Must paljuski sellepärast, et ta on ju pikalt Tartus elanud, tegutsenud teda tuntakse ja ta on, on kahtlemata üks inimene, üks inimesi, kes Keskerakonna on Tartus võimuliitu viinud ja, ja kui rääkida sotsiaaldemokraatidega ja ka Reformierakonnast otsustajatega, siis nad ütlevad, et noh, esimese hooga ei kiirustata loomulikult koalitsioon nii lõhkuma. Ja teine ja pigem oodatakse, aga nüüd on, ütleme see pikk plaan, et ma meenutaks, kui neli aastat tagasi umbes lagunes Tartus võimuliit ja Keskerakond pidi opositsiooni minema, siis need sündmused said kailu sealt alguse sellest, et Aadu Must tuli Tallinnasse riigikogusse ja hädaks oli see, et tema asemel läks volikogu esimeheks abilinnapea Vladimir Shockmani. Shockmani asemel tahtis Keskerakond panna abilinnapeaks inimest, kes ei olnud lihtsalt Reformierakonnale vastuvõetav ja, ja sealt edasi algasid need arengud, mis viisid võimuliidu lagunemiseni ja, ja üks võimalikke arenguid praegu räägitakse, on see, et Kadri Simsoni-meelne šovooruv, kes on sotsiaalvaldkonna abilinnapea, võidakse asendada oluliselt koge numa ja eakama inimesega, Nikolai Põdramägi ka. Ja, ja vot nüüd on see küsimus, et kas see kuidagi võib mingisuguseid arenguid endaga kaasa tuua. Aga lähme meie siit edasi poliitika teemadel ja räägime haldusreformist. Valitsus neljapäeval, kinnitas siis haldusreformi seaduse, see läheb edasi riigikogusse ja Kuima vaatasin, mis minu jaoks mõneti üllatav, et vaatasin neid igatahes ei ajalehti, võrredele ilmunud ajalehti, siis sellest haldusreformist ja valitsuse kavast lähevad päevalehtedes oli üpris napilt juttu, et teema, mis on olnud õhus, aastaid nüüd on jõudnud mingi lahenduseni lõpuks ja tundub, et ei olegi väga midagi uudist. Ma kardan, et sa sõnastasid ära ka põhjus, mispärast aga tegelikult tõesti see, mis valitsuses vastu võeti, oli kahe koha pealt märgiline kõigepealt jääda kindlaks sellele, millele paljud sellised väiksemad, kes pole võib-olla suutnud leida endale partnereid, jätame täiesti aru kuskil näiteks mõne pol võib olla kas Saaremaal või kus oli juttu, ongi väga raske seda viit 1000 kättesaadav ikkagi selle numbri juurde jääda kindlaks ja teine asi, mis pandi paika, oli just see, et suund on puhtalt sellele, et suurem on ilusam. Ehk siis nagu siht on, et oleksid pigem nagu 11000. Noh, kui oleme ausad, siis võib arvata, et see pole ka olemas pilte, mingi piir seal. Mõtlesin, et võib-olla ka üks põhjus, miks, miks see meediasse nii vähe tähelepanu siin viimasel kahel päeval on leidnud, et eelnevalt küll on sellest päris põhjalikult räägitud kogu sellest haldusreformi ette valmistades on ka see, et, et ei tulnud mingit poliitilist intriigi, võib-olla mida, mida oodati, et valitsuskoalitsioon oli ühtne ja, ja mis, mis ta arvata, et kui lihtsalt kogu see eelnõu arutelu riigikogus läheb, et, et kas kas on olemas selline riigikogu enamus, kes selle eelnõu seadustab või tekivad mingid poliitilised tõmblused makaks? Natukene kaugemalt peale, et ütleme kusagil kuu aega tagasi sellel teemal oli oht, et valitsuskoalitsioon läheb raksu. See oli siis seal, oli kaks põhjust, esimene asi oli see, et sotsiaaldemokraadid hakkasid nõudma osavaldade kehtestamist, et põhimõtteliselt maakera sisse loodaks veel suurem maakera, mis oleks sama oluline maakera, ehk siis selline väike ümbernimetamist. Maagia oli plaanis, et tänased vallad saaks osavaldadeks ja, ja tänastest maakondadest, siis võiks sündida sellised korralikud vallad ja seda otsustatud otsustusmehhanismi. Sellise valitsusaparaadi näol võiks jaguda ka osavaldadesse, aga, aga see teema lahendati ära. Nüüd on küsimus ka selles, mida sotsiaaldemokraadid läbirääkimistel tahtsid. Väga selgelt on kogu see rahastusmudeli läbivaatamine. Ja mulle tundub, et miks see intriig valitsuses olemata jäi, oli see, et suudeti kokku leppida selles, et kõik need rakendusse, seadused ja detailid pannakse kirja parlamendis ja see tähendab seda, et need vaidlused peetakse Parlamendis ja nüüd ongi see, et sotsiaaldemokraatidel tõenäoliselt on lootus, et ehk saab parlamendis asja paremaks timmida ja teisel poolel on see, et saaks, peaasi et selle ära tehtud. Siis see, mis pärast tuleb mulle niimodi Tersruu ühe teise seadusega piss ka Parlamendis praegu rakendub. Võiks näiteks olla irooniline, et, et peaminister, olles eile vikerraadios siinsamas stuudios siinsamas stuudios intervjuud andes ütles, et just sellele haldusreformile viidates valitsuse otsusele, et, et kogu aeg kritiseeritakse teda ja valitsust, et midagi ei tehta. Nüüd, kui mingi oluline asi ära otsustatakse, et et siis nagu kiitust läheks. Mina olen nõus, et see, mis praegu koalitsioon on teinud haldusreformi teemal, et, et see on tõesti kiitmist väärt ja mina ei uskunud, et see asi nii ladusalt kulgema hakkab uues joonis kui, kui ka vastav minister loodi. Aga kas siin ei või olla peidus see, et rõivas lihtsalt lükkaski, need osad olulised teemad riigikogusse ja selle vastutuse ja otsustamise Ta ise ütles eile, et mingisuguseid lahendamata asju jäänud kõik läks sabas, sarvedega parlamenti ja, ja ta ütles ka, et, et ta loodab ja usub, et see poliitiline tahe ja, ja nii-öelda sõna peab, et praegu on valitsuse otsus olemas, et seda toetatakse ja ta ütleb, et väga keeruline on nendesamade isikute poolt, kes laua taga oli oma erakonnakaaslastele öelda, et hakake vastu töötama ka tead siin Eesti poliitikas mitte miski pole välistatud, mitte miski pole uus, mis pärast meile Taavi Rõivast natukene kiusasin just sellega, et kui peaks ikkagi juhtuma see, et haldusreform seal parlamendis kuhugi komisjonidesse oma elu elama jääb, et kas see on selle valitsuse lõpp? No loomulikult targa ja osava poliitikuna vältis ta otsest vastust, et ta ütles, et see reform tuleb. Huvitav, kusjuures just see, et, et kuna see on olnud nagu koalitsiooni üks põhilubadusi, siis, kui nüüd on jõutud niivõrd selgelt väidetavalt otsusele, siis minu meelest küll kuluks ära peaministri poolt. Teatavad kas mõistamine või ähvardus, et kui asi läheb lõpphääletusele, et hea küll, las parale natuke töötab, las komisjonid natuke vaatavad otsa, aga ütle nagu läheb ikka käsi nagu hakkab venima, siis see seotakse usaldusküsimusega sellepärast et tõesti kõik need muud kooseluseadused ja muud on aku suhteliselt tühi-tähi, aga see on olnud aga üks selliseid põhiasju, et. Me suudame selle kolmekesi oma partneritega kokku leppida, et me selle haldusreformiga ja teeme ja kui mitte, siis mida veel. Ma võib-olla rõhutaks ühte asja, et, et mis on kahtlemata väga oluline see haldusreformi puhul, et. Kui senised reformid on paljuski jäänud, sellesse ideefaasi, pole olnud poliitilist toetust ja tegelikult ka ajakirjanduses, mis on toimunud, on ju see, et sõna on saanud, on esimese hooga, loomulikult on seda erinevaid reformiplaane tutvustatud ja siis on tulnud need vallavanemad ja eksperdid, kes on öelnud, et elu paremaks ei lähe, kõik jätkub samaviisi ja, ja võib-olla isegi ääremaastumine süveneb ja nii edasi siis selgunud vahel, mis on meediapilt hoopis teistsugune. Et mulle tundub, et selle haldusreformi võti peitus selles, et valitsus otsustas sarnaselt Soomele lihtsalt suure osavallavanemaid sõna otseses mõttes ära osta. Neile öeldi, et kui midagi peaks teie vallaga juhtuma, töökoha kaotate, siis maksame lihtsalt kompensatsiooni, see vist oli umbes aasta ja, ja ma arvan, et see on üks võti, et vallavanemate suud justkui suled. Nii et see on nagu pragmaatiline lähenemine ja sellest on ka varemalt räägitud, et et kes hakkavad haldusreformi vastu töötama, et ühed, kes hakkavad vastu töötama, need, kellel siis võim ära kaob, just needsamad vallajuhid, vallaametnikud, kes kardavad tööd kaotada ja, ja kui sa nüüd annad meile nii-öelda raha või hüvitise, mis on märkimisväärne, et, et, et siis on võimalik see reform võib-olla kergemini läbi viia. Aga noh, teisalt on jällegi küsimus selles, et ma maksumaksjana mõtlen, et, et kas ma ikkagi tahaksin maksta kinni seda ebaefektiivsust veel, et et võib-olla see on liiga suur ohver. Aga võib-olla selline investeering selles mõttes, et sa maksad aasta jagu kinni, aga siis läheb elu paremaks. Ma just käisin suvel ühes ühinenud vallas, kus kolm valda ühinesid, siis küsisin ka, et mis on nagu muutunud elus. Täiesti arusaadav, et, et noh, jah, sõidad alguse seda ühinemistoetust ja, ja tegelikult ütleme, sinine vallamaja, mis ei olnud vallamaja, nimetati kuidagi teisiti ümber umbes esinduseks ja puha, et nagu noh, vähemalt esimese hooga väga palju nende ametnike jaoks, kui midagi ei muutu, Nokiat noh, selle koha pealt võib-olla Need esimesed näited on ka olnud taolised, mis on hirmu maha võtnud. Jah, aga mind tegi ettevaatlikuks, no Taavi Rõivase intervjuu eile eile vikerraadios, kus ta tõi ka välja või noh, toonitas seda, ma saan aru, et see on poliitiliselt talle oluline, et et eesmärk ei ole nagu kokkuhoidva effekt aktiivsus, et eesmärk on parandada teenuseid ja muuta siis seda omavalitsused teenust kvaliteetsemaks, et, et minu jaoks on see ka selline ohumärk, et ma olen ikkagi seda meelt, et kogu meie halduskorraldus on, on liiga kulukas ja et see peaks olema, kui me seda reformida teeme, siis vähemalt see üks eesmärkidest peakski olema see, et me kulutame vähem erinevaid ressursse omavalitsuste ülevalpidamiseks. Aga mis parlamendis kindlasti tuleks ära lahendada või millega peaks tegelema, et ma arvan, et aktuaalses kaameras neljapäeval ka Mäeltsa mees Sulev Mäeltsemees rõhutas seda, et Läti kogemus näitas, et haldusreformi tulemusel ääremaastumine süveneb ja ka praeguses haldusreformi seaduses on see nõrk koht. Sisuliselt ju see, et haldusreformi vabatahtlikult teevad ju tublid ja head omavalitsused selles mõttes, et läbirääkimistele kaasatakse neid, kellel on kas väikevõlakoormus või kes lihtsalt ongi edukad ja saavad juba praegu endaga päris hästi hakkama. Aga siis mida rihitakse, on need väga head stiimulpaketid, ühinemistoetused ja selliste väikeste omavalitsustega, kellel on ka laenukoormus lõhki näiteks kallaste, linn või võhma linn, et ega nendega praegu väga kigi läbi isegi ei taha rääkida, et tulemus on see, et ühel hetkel nad kellelegi külge sundliidetakse, nad jäävad stiimul pakettidest ilma ja see on see küsimus või see koht, mille peale võib-olla peaks Parlamendis praegusest rohkem mõtlema. Jah, aga halb on see, kui see lahendus tuleb nii-öelda sotside lahendused, mis vahepeal on välja pakkunud, et et tekivad nii-öelda osavallad, see, et siis me lihtsalt mängime terminite sõnadega mingit suurt sisulist muutust ei toimu. Haldusreformi nagu poliitilise toetuse asu üks teemat, et me oleme rääkinud koalitsioonist ikkagi sõltub ka sellest, et mis positsiooni võtab, võtab Parlamendis opositsioon ja ja kas, et Keskerakond on ettevaatlikult olnud isegi selline toetav. Aga et, et ma ei, ma ei ole saanud aru, et mis seisukohal näiteks on EKRE või? Ka vabalt vastu ma juhin vikerraadios ka opositsioonitundi ja see teema oli viimases opositsioonitunnis vabariigi aastapäeva järgselt meil siin stuudios üleval ja siis ausalt öeldes nii Keskerakonna, EKRE kui ka vabaerakonna esindajad ütlesid, et et seda reformi plaanina ei toeta, et seal oli. Mulle tundub, et see argument oli just see, et haldusreformi küll, aga et mitte sellisel kujul. Selline tüüpiline retoorika opositsiooni poolelt, aga aga mõte, et kui palju see võib sundida siis mõnda koalitsioonierakonda oma tegevust või seisukohti muutma, et nii see kooseluseadus pagulasteema, et, et seal me ikkagi näeme. Et EKRE seisukohtadel noh, on olnud mingi mõju, kasvõi IRL-i käituda. Ma arvan, et siin on selles küsimuses võib-olla on lahenduse võti, on selles, et vastutavaks on Reformierakond ja ma arvan, et ka sotsiaaldemokraatide huviks ei ole koalitsioonis kembelda korraga nii IRL-i kui ka Reformierakonnaga ja, ja üks põhjus ka, miks see reform on nii kaugele läinud. Mulle tundub, et taas on ära teinud selles mõttes tõelise diplomaaditöö, et Ma ei hakkaks nii-öelda reformi sisusse minema, aga just see kuivõrd kannatlikult on Arto Aas üritanud konsensust leida nii sotsiaaldemokraatide kui ka IRL-i seas, et, et see on nagu selles mõttes imetamist vääriv, et kui varasemad haldusministrid pigem paugutasid uksi ja, ja ütleme ütlesid kehvasti, või noh, see konflikt oli kuidagi õhus, et miks te ei toeta, miks te ei tee, siis tundub, et Arto aasal on olnud selline kaameli kannatus. Jah, aga tal on ka lihtne olnud, sellepärast et varasematele ministritele oli lihtsalt üks väga suur takistus ees ja see oli peaminister Andrus Ansip, kes ütles kohe ju välja, et tema jaoks on see nagu teisejärguline või mõttetu teema ja ja, ja kui sa juba niimoodi välja ütled peaministriametis olles, siis on ka selge, et ei mingit erilist vabatahtlikku liitumist. Niiviisi jah, mulle mulle tundub, et Margus Tsahkna ütleme igal võimalusel toonitab seda, et see haldusreform saab võimalikuks tänu sellele, et Andrus Ansip on lahkunud Euroopa avarustesse. Oh, nii palju persoone, päästsite Tartus, lihtsalt juhin veel tähelepanu ühele mõttele, mille käis välja ka oma juhtkirjas, Eesti Päevaleht, et et võib-olla meiegi ütlesime küljelt alustaks, aga miks mitte, jätkaks haldusterritoriaalset reformi sellest, et, et liidaks vähemalt mõnes maavalitsused, et tegelikult on veel üks selline, rääkisime siin osavaldadest päris valdades, siis on veel kolmas paralleelne struktuur, mida harilik kodanik praktiliselt kunagi tunnetage. Milleks, mida annab inimesele üks maavalitsus, mina pole siiamaani aru saanud. Muuseas, kohtusin sellel nädalal nädala keskel ka sotsiaaldemokraatide, no ma ütleks ühe ideoloogi Jaak Allikuga Tartus ja, ja uurisin tema nägemust haldusterritoriaalsest reformist ja tema selle õnnestumisse ei uskunud, ta hindab selle tõenäosust alla 50 protsendi. Ja üks põhjus, mis ta, kus ta rõhutas, miks seda reformi on. Ta ütles, et isegi võib-olla poliitilise toetuse leiab, aga päris elu segab selle tegemist, et tekivad sellised Noh, ütleme omavalitsused, mis ühed on maakonna suurune, et nagu Pärnumaal nagu praegu plaanitakse teha või ka Võrumaal on algamas läbirääkimised tõenäoliselt ülemaakondliku omavalitsuse loomiseks ja siis tekivad mingisugused sellised väikesed viie-kuue 1000 elanikuga omavalitsused ja siis ongi küsimus, et kui sul Pärnumaal on maakonna suurune vald ja siis järsku on ka maavalitsus, mis sedasama territooriumi, siis noh, ütleme teise külje pealt peaks teenuste või, või mingisuguste tugiasjadega sisustama siis või toetama, siis aga milleks, et funktsioonid on erinevad, et seal võib-olla isegi selline mõtte mõttekoht on, et asjad peaks olema võrreldavad. Jah, et maavalitsustega võib, võiks ka kaaluda seda, et üldse tasand ära kaotada, maavalitsused kinni panna, et, et me oleme äripäevas, oleme öelnud, et Arto aasa niisugune ülesanne võiks olla, et sulgeda lihtsalt riigiasutuse, olla see viimane, kes käib nendel lahkumispidudel. Selleks veel võetakse praegu majandusministeeriumisse tööle omaette inimene, kes tegeleks bürokraatia ohjamisega, et nagu raamatust, jah, härra minister. Aga lähme edasi poliitika teemadel, räägime ka presidendivalimistest. Me ei tea veel täpselt, kes on kandidaadid, aga Eesti Päevaleht sellel nädalal Kärt Anvelti poolt kirjutatuna juhtis tähelepanu, et praegune riigikontrolör Alar Karis on, on muutunud vot üpris aktiivseks sotsiaalmeedias on vis blogi teinud Facebooki lehe ja et kõik märgid viitavad, et tema, võib-olla selline must hobune, sellel valimis Karus selles valimiskarussellis, et mis te arvate, kui suured on Alar Karise šansid või kas teda võiks üldse üldse ühe kandidaadina praegu käsitleda? Kahtlemata on riigikontrolöri positsioon üks kõige paremaid, sest üldnoh, mis iganes kohale kandideerima, tõusta, tegemist on asutusega, kes alati tibutab näppu, juhib õigesti, tähelepanu, annab Justa kõiges. Võitusid ehmatas, et on ennast nagu praktiliselt kritiseerida, selles positsioonis ei ole võimalik, aga tema just nagu tuleb, näitab ja suunab, ehk siis võiks taolisi kohti, kust oleks nagu loogiline proovidega edasi minna, puhtalt lihtsalt selle pealt ta üldse üldse mõtlemata, mida Alar Karis tahab või mitte. Jah, selles suhtes, Krister, sa ütlesid selles mõttes olulise ära, et positsioon on hea, sa ei vastuta sisuliselt selles mõttes mitte millegi eest, sest sa saad alati öelda ju riigikontrolöri positsioonilt seda, et Ma ju ütlesin, me ju ütlesime, juhtisime tähelepanu, soovitasime, miks te ei teinud nii et riigikontrolör vist ei eksi? Ma mõtlen selles mõttes mitte kunagi, et väga suurt vastutust tal ei ole, ta peabki jah riiki ütleme tagant kurjustama ja õiged suunad või soovitused ette andma ja kahtlemata see just kontrolli funktsioon ka, et asjad paigas oleks. Aga siis, mis puudutab seda, et kas must hobune kõige esimesena mängu tuua? Ma selles mõttes natukene kahtlen, et kui karis oleks mängudega kusagil juuli lõpus, augusti alguses, siis võib-olla ma hindaks neid võimalusi suuremaks, aga praegu parteide huvi on kindlasti see, et karis sellest mängust kuidagi eemale tõugata. Et kindlasti on ju kõikidel erakondadel see huvi, et nende mees oleks või naine oleks Kadriorus sügisel. Ja selles mõttes teda ei olegi veel mängu toodud, et, et ka seal artiklis Päevalehes oli nagu hästi juhitud tähelepanu nendele nii-öelda märkidele, mis on õhus, et, et ühel hetkel on, võib-olla tõlgendame seda kõike valesti ja võib-olla on ongi mingi PR-plaan pandud paika, et nüüd peab olema rohkem aktiivne sotsiaalmeedias sõltumata sellest, kas meil tulevad presidendivalimised. Ma arvan, lihtsalt teeb ja Toomas Matson väga head tööd, ma just tahtsin sedasama öelda. Aga see teema, seda meedias tabavalt öeldud, et me me Eesti presidendivalimistest tegelikult räägime või, või arutleme sel teemal siin avalikkuses oluliselt vähem kui viimasel ajal Ühendriikide presidendivalimistest, mis, mis, kas see nüüd hea või halb, et see on nagu jäetud selliseks partei tagatubade teemaks, kus arutelu kindlasti on olnud juba pikka aega aktiivne ja erinevate inimeste tahad tõmmatud linnukesi, riste või siis paks joon peale. Minu arust on see üks üks kohti muidugi, kus ilmselt kuna üldse, kes mõtlevad selle peale nagu rahva seast hoiavad pöialt käte, teeks nüüd nii, et seekord ei astuks ühte sammu, mis, mis võõrandab kõike seda nii-öelda poliitilist kemplemist sellest, mida tõesti nüüd rahvas ootab, et no kõikides küsitlustes juhib üks raam niivõrd tugevalt, et ma, ma küll ootaks küll riigimehelikkust seekord ja, ja võtta siis nii-öelda parteiväline inimene ja see ära teha. Nii siin on, alustaks võib-olla sellest, et erakonnad on selles mõttes erinevas positsioonis, meil ju Keskerakond on ju korduvalt teatanud, et võib-olla nüüd kohe-kohe teatab Edgar Savisaar, et temast saab Keskerakonna presidendikandidaat, et ma arvan, et Savisaar lihtsalt ise soovib väga, et temast räägitaks praegu kui presidendikandidaadist, mitte kui ametist kõrvaldatud Tallinna linnapeast uurimise all ja kellest nüüd asutakse väntama ka kas see oli mängufilmi või osalist linateost Tallinna televisioonis, aga siis sotsiaaldemokraadid tõenäoliselt on selles mõttes pisikeses segaduses, sest pikalt ju räägiti sellest, et Eiki Nestor on nende presidendikandidaat, aga mulle pigem tundub, et noh, Nestor on ka ju ise seda ütleme peaaegu et selgelt välja öelnud, et tal pole huvi. IRL-i positsioon. Ma arvan, sellelt positsioonilt see presidendiameti pealegi mõelda on natukene keeruline ja Reformierakond on tõesti selles mõttes nagu huvitavas seisus, et ühest küljest on väga keeruline ära öelda auesimehele, et kes ise tahab saada presidendiks, et parem oleks, kui sa ei kandideeriks või me sind ei asu toetama, et ja teiselt poolt justkui välisministri toetus on presidendikandidaadina märkimisväärne, siis Taavi Rõivase käest Kayla saiu küsitud, et miks te ei ole välja öelnud, miks te ei ole otsustanud. Ta ütles, et lihtsalt Eesti valimissüsteemi arvestades nii vara ei ole mõtet sul oma kandidaati tule alla tuua. Aga oleme siis kannatlikud ja, ja lepime sellega, et, et ootame, et, et on vähemalt, millest suvel meedias kirjutada ja, ja saateid teha. Ja nagu ma olen, ütleme, kuluaarides kuulnud, siis see tegelikult täiesti tõsi, tõsimeeli kavatseb ikkagi ennast üles välja pakkuda ka Mart Helme, niiet. Aga lähme edasi ja hüppame jälle Tartusse. Tartu peksmisjuhtum, mis on olnud küll selle nädala selline üks olulisemaid teemasid, mida palju kajastatud, et et ma ei tahagi rääkida, kirjeldada seda, et mis, mis seal toimus ja ja nii edasi, aga, aga et mis, mis järeldused võiks nagu sellest juhtumist teha või et tulevikus ütleme selliseid omasid oleks, oleks vähem. Ja minu meelest ta on natukene üllatunud, kui see teema üles tõusis, üldse ainult väga mõelnud selle peale, et ma ootasin, et kui inimene läheb, ütleme, tänaval peksa ja, ja kurjategija kätte saadakse siis füüsilist rünnakut tõlgendatakse Eesti kohtusüsteemis üldiselt väga tõsise kuriteona ja üldjuhul on ikkagi pigem vangistus ja siis erandjuhtumitel mitte vangistust. Tuleb välja, et see, et see nii ei ole. Ehk minu meelest on nagu selle koha pealt just Uku karistuspoliitika kiivas, et, et minu meelest peaks selge saatma sõnumi, et kõikide muude kuritegude puhul me võime arvestada, noh nii ja naa, et ütleme veel vanglad täis vangla vangla kedagi parandaja aga aega, et füüsiline kallaletung ükskõik provotseeritud või mitte, kui saanud provotseeritud sõnadega, siis me peaksime saatma selge sõnumi välja. Et sa võid enam-vähem väljendada ennast, kuidas tahad, on absoluutselt lubamatu lasta endale kallale või kellelegi kallale minna ja salaon kasutab riik kogu oma nii-öelda jõumonopoli, et just sellist asja vältida. Nii ma alustaks võib-olla sellest, et Tartu on turvaline see paanika või see jutupunktide seadmine meedias, et Tartu on Eesti peksupealinn ja seal saab alailma peksa, et see ei vasta tõele. Ma olen pikalt Tartus elanud, ütleme ka mina olen tänaval peksa saanud, aga on selles mõttes selle juhtumi puhul mitu olulist märksõna. Mida maksaks rõhutada, esiteks see, et väikese lapse silme all see inimene peksa kahtlemata on raskendav asjaolu ja see on see, ma arvan, miks juhtum üldse meedias nii palju-kõlab, kõlapinda on leidnud ja teiseks politsei tegevus ei vastanud avalikkuse ootusele ja politsei tegevuse puhul nii palju kukkuma ja selle teemaga ajakirjanikuna tegelesin, siis ma ütleks, politsei alahindas selliste faktorid, nagu seda on ajakirjanik Katrin Lust ei eeldatud seda. Et sellest loost sünnib niivõrd emotsionaalne telelugu ja see kõnetas vaatajaid. Politsei arvas, et kui, kuna nad jälgisid oma rutiinseid, menetlustoiminguid, nad fikseerisid ära tunnistajad, nad fikseerisid ära kannatanu. Nendel oli ülevaade sellest, kui suurse pektsete ring oli. Nad arvasid, et kui esmaspäeval nad hommikul sellises ütleme täisuurijate koosseisus saavad oma töönädalat alustada, siis jätkatakse kohe kuumalt jäljelt ja tegeletakse sellega. Aga vahepeal oli kaotatud 48 tundi. Aga mis puudutab seda kriitikat, et justkui oleks nagu arestikambrist vabaks lastud tagaotsitav või, või peksmises osalenu noh, meedia esimese hooga tõesti väitiski seda, et tagaotsitav lasti lahti ja, ja see oli tõesti ka minul ajakirjanikuna tekkis küsimus, et kuidas on võimalik, et arestikambrist vaadatakse, inimene, kes keda Eesti riik taga otsib, et aga selgus, et ei olnud, ei olnud tagaotsitavate isikute teda sealt esimese hooga sündmuspaigalt kätte ei saadud. Ja võib-olla märkimisväärne oluline asi on ka see, et see aresti alus, miks kaks meest sinna viidi, oli ju et nad olid nii-öelda pannud toime avaliku korra rikkumise ja seda joobes päi purjus olekus ja kuna nad olid vahepeal kaineks saanud, siis lihtsalt protseduurireeglid nägid ette, et nad tuleb sealt lahti lasta. Siin on juristid on arutanud seda, et kuise kriminaalmenetlus oleks algatatud isikuvastase kuriteo paragrahvi alusel, siis tõenäoliselt nad ei oleks sealt arestikambrist pääsenud. Jah, aga eks siin ongi kogu see teema või mis, minul on jäänud sellest kajastusest mulje, et me ei saagi eeldada, et meil on iga nurga peal ja iga ukse juures on, on politseinike tegelikult reageerimiskiirus, mis on ka välja toodud ju võime olla piirangu rahul. Aga, aga ikkagi on see, millega Krister viitas, et see nagu see suhtumise Pahategudega kuritegude kronoloogia, mis nendel isikutel oli, et ja et nad ikkagi üpris vabalt saavad edasi liikuda ja see, see suhtumine kas siis kohtu poolt või prokuratuuri poolt, et et see on võib-olla see, millele tasuks tasuks mõelda nendele inimestele, kes selle eest peavad hea seisma, et taolisi juhtumeid oleks vähem. Kriminaalhooldaja seal teatud persoonide puhul ütles, et juba varem ta oli taotlenud nii-öelda karmimaid karistusi ja siis oli see kohtute liberaalne karistuspoliitika märksõnaks. Aga teise koha pealt jällegi, et ma olen kuulnud ka kriitikat, et miks kõiki neid, kes seal kakluses osalesid, miks neid kõiki tollel õhtul arestikambrisse ei viidud, et ma ei tea, võib-olla peaks mõtlema, nagu selliseid olete? Te olete ka kindlasti näinud, kuidas teil sõbrad on sattunud mingisugustesse kaklustesse kasvõi näiteks omavahel kunagi nooruspõlves, et ja, ja olete ehk läinud vahele lahutama ja kui järsku sellel hetkel peaks saabuma politseibuss ja kõik sinna sisse lükatakse ja 48 tunni pärast vaadatakse, mis see personaalne vastutus siis oli, et selles riigis mina ka elada ei tahaks, kus ütleme siis süü oleks justkui nagu kollektiivne, mitte personaalne, et tuleb ikkagi tuvastada, kes lõi ja kes tekitas kehakahjustusi ja nii edasi, et mitte, et ma neid peksjad seal kaitseks ka natukene, võib-olla selliseid õigusriigi põhimõtteid. Sest ma kujutan ette, päris sageli juhtub ka niimoodi, et üks seltskond ütleme, tungib reaalselt teisele kallale, aga kellelgi kohale saabudes käia püstaku kakluse meedias jääbki mulje Pekkakeldid, ehkki tegemist oli otseselt näiteks kellegi vastu ründega mis toob jälle veel ühe sellise, ütleme, mille üle on ka meedias just arutatud, et natuke saame, saame selliseid vastuolulisi signaale. Jah. Me tunnustame inimest, kes nagu vahele läks ja samas politsei iga kord ütleb, ärge jumala eest ise sekkuge füüsiliselt, vaid kutsuge meid välja. Et noh, võiks, võiks väiksed, küllap ongi juhtumipõhine. Aga et täpselt, et mida siis tavakodanik peaks ideaalis tegema. Ma usun, et ah, maalis kuskile kindlasse kohta, kus ta saab üks, üks kaks valida ja on kahe minutiga kõigi kohal. Siin ongi, siin ongi märkimisväärne see, et ainukene, kes helistas, oli just seesama TV3 reporter Katrin Lust ja politsei ütleb, et rohkem teateid hädaabinumbrile ei saabunud. Huvitav on seejuures, et ma just eile tegin intervjuu veel samalt miitingule ühe Tartu kodanikuga, kes tutvustas ennast aja linna, kus on ka noor isa. Pealtnägija ütles, et see pilt ei olnud päris taoline, et ikkagi kohe joosti kannatanule juurde. Anti politseile ka teada nende kaakide nimed, ehk siis nagu see koostöö ja kõik muu nagu sujus hoopis hoopis nagu sujuvamalt. Kui võib-olla sellest Katri lustiloost võis mulje jääda? Jah, aga jah, kes teab, et selliste teemadega on ka alati, et nad hakkavad nagu elama oma oma elu ja nad on väga emotsionaalsed ja, ja siin on ka alati risk, et kui nüüd sellest mingeid väga suuri järeldusi muutus, et, et siis võib võib ka valusalt näppu lõigata või, või eksida. Jah, aga ütleme, see moraal näiteks Tallinna toimetustele on ka see, et, et ütleme, et ajuti justkui seda, et, et siin on saadaval, on selline hea ajakirjanduslik saak, mul mitmed kolleegid Tartusse kurtsid seda, kuidas on Tallinnast surve ette kirjutage nüüd ägedaid peksulugusid, et tiraaži huvides, et selles mõttes see ei ole nagu eluterve lähenemine just sellest aspektist, et kannatab ühiskonna turvatunne, et ma ei väida seda, et ühiskond peaks selliseid juhtumeid varjama või sest ei tohiks kirjutada, aga küsimus on just selles, et kuidas sa materjale nii-öelda eksponeerida ja, ja kas või üks kolleeg ütles, et aga, et kui ma eelmine nädal kirjutasin ühe loo sellest, kuidas poeg tappis ema, siis siis ei tulnud küll mingisuguseid selliseid karjatusi, et mis teil seal Lõuna-Eestis toimub, et tapetakse emasid. Üks kohtuniku kannatava ühiskonna turvalisuse, mida võib-olla isegi kohe ei aduta on ikkagi seesama teema, mille, mida ma alguses tõstatasin, ehk siis kui oh soft otseselt sõnavabadusele ja tänu sellele ka demokraatia toimimisele laiemalt, et ehk kui on nagu teada, et kellelegi võidakse tema sõnade eest, mis ei pruugi üldse olla solvavad, vaid võib olla näiteks ei meeldi poliitilises kontekstis vastu hambaid anda ja sellele just nagu midagi järgnegi, siis pikas perspektiivis surub inimesi palju rohkem veel kui põranda alla mõtetega kui, kui ütleme näiteks anonüümne Taarja, millele on nii palju tähelepanu juhitud Aga see on ka selline, võib-olla nagu suhtumise küsimus ikkagi kinniga mingil määral sellest ressursist või kui tõsiselt nende teemadega tahame, tahame tegeleda, et, et võib-olla ma eksin, aga mul on ikkagi tunne, et sellised juhtumid olgu, see sai, et prügikasti ümberlükkamine. Et sellistes juhtumites ka ka politsei suhtuni nagu rangelt või, või kui kui ma lihtsalt helistaksin, ma ei tea, võib-olla on ajakirjanduslike eksperimentide teema, et et vaadata, et kuidas, kuidas reageeritakse sellele samale sõnalisele rünnakule, mis, mis toimub, kas on siis kommentaariumis või ka nimeliselt inimesed Facebookis teisi ründavad, et ega ju, proovige, proovige minna politseisse, teha, teha avaldus, et kui te ei ole president või peaminister, siis teie avaldustega väga selle edasi tegelema ei hakata. Jällegi nagu sa ka ise Tahtasid küsimused, aga kui nad reageeriksid igale sellisele asjale, kas siis me siis sellises riigis ka elada tahaksime ja noh, siin on vist üsna raske tasakaalu leida. Aga üks teema, mille veel tõstetakse või sooviks nõu käsitleda, puudutab ka kuritegevust, aga majandus- ja korruptsioonikuritegevust härbassel nädalal neljapäeval kirjutasime ühest salastatud dokumendist, millega siis otsustati, et majanduskuritegude büroo keskkriminaalpolitsei juures tegutseb, et nad hakkavad suurim asju alles siis, kui kahju on 80000 eurot või rohkem, et varemalt oli see piir 40000 eurot. Ja enam, et, et see on ka selline sõnum nagu avalikkusele, et, et väikeste pättidega me ei taha tegemist teha. Ressurssi on vähe ja me siis fokusseerime oma tegevuse nii-öelda suurtele sulidele. Ja teine, mis sellega haakub, oli veel veel hullem seis on korruptsioonikuritegu, et me oleme siin saadetes palju rääkinud Keskerakonnast ja nii edasi. Aga mis minu jaoks on üllatav fakt, et et kui me jätame kõrvale kaitsepolitsei, kes uurib julgeolekuga seotud ohtusid ja suuri omavalitsusi seal toimuvaid korruptsioonikuritegusid, siis näiteks Tallinna ja Harjumaa peale 1009 ametnikku, kes korruptsioonijuhtumitega tegeleb, et et see tähendab, et meil tegelikult avastame neid juhtumeid võib-olla 10 protsendi, kui, kui muu maailma praktikat arvestada. Jah, ma olen sellel teemal kunagi rääkinud mõningate kohtunikega, kes ütlevad, et tegelikult majanduskuriteod üleüldse on ühed kõige keerulisemad ka kohtumenetluse seisukohast, sest need reeglina on keerulised. Need on eeluurimise mõttes olnud väga pikad, uurijad on vahetunud, kvaliteet, kuidas tõendeid on kogutud, on väga erinev ja ma arvan, et riik on selles mõttes olnud õigel teel, et on loodud üks selline keskne üksus mis tegeleb siis vähemasti suuremate ja, ja noh, tõenäoliselt siis riigi seisukohast olulisemate asjadega, et ma arvan, et see tagab vähemasti et kui sealt sekkumiskünnisest ülevalpool midagi toimub, siis see võima võimekus riigi poolt seda asja menetleda on kordades parem kui veel näiteks neli aastat tagasi. Aga teisalt see sõnum jah, et Meil on justkui mingi summa, kust alates sigatseja mölla siis see ei ole jällegi hea, aga ma näen, et see statistika, millega Äripäev välja tõi et kui neli aastat tagasi selliseid majanduskuritegusid oli menetluses 161, siis eelmisel aastal 450 ja ma ütleks, et see number ei näita mitte seda, et toimub rohkem vaid teatatakse rohkem ja võimekus tegeleda on tõusnud. Siin on ka võib-olla üks teema selle piirmäära küsimuses on, et miks selliseid asju nagu pannakse paika kuskil salaja niga ametkond otsustab, et, et nüüd on selline piir, et võiks olla selline avalikud debatid teema siis, et räägime asjad asjad selgeks ja ka selle ressursside jagunemise. Aga see on ebameeldiv teemaga ükski siseminister, kui justiitsminister ei taha tulla avalikkuse prožektori ette öelda, et meie prioriteet on tegeleda nende kuritegudega, mis on sellest summast mille kahju on sellest summast suurem. Aga sa ka väga tõesti tõsiselt ju mõistetav oleks täiesti signaal, et alla selle täpselt teegi, mis, mis tahad. Natukene analoogiat me võime ka rakendada nagu nagu väiksemate poevarguste kriminaliseerimisega, mida poemüüjad ütlevad, et me näemegi igapäevaselt, et. Kuulge, vennad käivad mööda saali ringi, jah. Jah, aga see on ka võib-olla selles mõttes, mida on ka öeldud, et üks lahendus, et võib-olla me peamegi hindama ümber kogu selle karistuspoliitika, et neid, kui me jõua tegeleda kõigiga, nii et, et noh, see on ka selline avaliku debati teemaga debatt, mida tõenäoliselt poliitikud aga vedada, vedada ei taha. Jah, et noh, ütleme näiteks samaski kala lahendaks nagu nende inimeste olukorda võib-olla, kes, kes siis nende väiksemate asjade eest ikkagi on sattunud uurimise all, et noh, ma olen mingi paari inimesega rääkinud, kes kokkuvõttes midagi midagi ei olnudki, aga ütlesid, et see kogemus oli nagu jube ebameeldiv, tuldi asuti kohe ka ikkagi midagi kätte saada ja, ja siis see puurimine ja see ametkondlik suhtumine, kuna nemad olen ennast ausaks ja kuna kokkuvõttes asi päädis sellega midagi ei tulnud ja rongi järelikult ausad inimesed, siis kogu aeg muljetega riik tahtis neid kuidagi väga süüdi mõista. Inimeste soovid on sellised vastandlikud, et eilne Postimees kirjutas sellest, kuidas veokijuhid on hästi pahased selle peale, et politsei nende kaalu autodega käib ja kogu aeg kimbutab neid. Kui nii-öelda on liigselt politseid näha, on halb, kui neid on vähe näha, on ka halb, et samamoodi on nende, ma arvan, majanduskuritegudega, et kui selline totalitaarne riik ja kõik oleks kontrolli all ja ütleme, see võimekus oleks nagu liiga suur, siis ma arvan, et see pärsiks samamoodi ettevõtlust, kus ütleme, ettevõtjad tunneks justkui riik kogu aeg eeldab, et nad on mingisugused pätid ja kogu aeg nad varastavad, petavad välja eurotoetusi, et noh, arvan keskmine Eesti ettevõtja siiski ei ole selline. Ja, aga siin on ka see probleem, et tänases Eestis, et kui sa satud mõne pankrotimeistri ohvriks, et siis sa tegelikult pead hoidma pöialt, et sul kõik ei ole ära varastatud raha, et et minna palgata advokaadid ja hakata ise aktiivselt neid pettusi jälgi ajama, et noh, Autorollo on hea näide, et kui poleks olnud võlausaldajad, kelle, kelle poolt on initsiatiiv seda asja edasi uurida, siis siis see asi oleks sumbunud ja, ja noh, mõned inimesed ei oleks pidanud nagu vastutust võtma. Aga sa leiad laienenud ka teistesse valdkondadesse Hellasärgavandisse Päevalehele intervjuu, kus ta rääkis juste varastest, kellea panga ärivangla ei paranda ja p. Et ta on nii palju näinud, kuidas inimesed tulevad, ütlevad, et füüsilisest karistusest, millal ma saan, kuhu oma rahale järgi minna ja ta näeb, et noh, ta tegelikult ei saa seda raha tagasi, anna mitte kunagi. Aga ma veel teeme teemavahetuse ja üks selline riigiasutus, kes muidu on olnud väga salajane, siis seekord otsustas olla aval avalikum ja, ja teabeamet andis esmakordselt välja aastaraamatu, et et kui seda lugeda, siis noh, minu selline kokkuvõte on, et hästi kirjutatud selline analüüs, aga midagi uut ma teada ei saanud, et need riskid on ikkagi sama, et on Venemaa ja siis oli ka räägitud seal terrorismist ja küberjulgeolekust. Ma lugesin selle raamatu eile, mis või ma ei kujutagi ette, kuidas seda nimetada on 44 lehekülge, lugesin ühe hingetõmbega läbi, minu jaoks oli väga hea ülevaade selles mõttes, et see oli hariv lugemine, andis ülevaate Vene majandusest, Vene kaitsejõudude või sõjaväevõimekusest, sellest, kuidas majandus, olukord seal nende moderniseerimist pärsib ja millised on, ütleme siis need ohud mis on seotud Eesti ja, ja, ja muu piirkonnaga ja see oli väga hea selline ülevaatlik lugemine. Kui tõesti küsida, kas ma sain midagi uut teada, siis pigem mitte, sest nad ka ise rõhutasid seda väljaandes, et see ei ole riigisaladusega kaetud materjal, mida esitletakse ja need andmed analüüsi aluseks olevad andmed on saadud avalikest kohtadest, et siin tuleb rõhutada, et teabeamet tegeleb just ka sellise tööga, mis ei ole avalik, sest siiamaani me teadsime ainult teabeameti juhi nime ja vist ka seda, ütleme postkasti, aadressi, kus nad registreeritud on, aga kus nad tegutsevad ja mis asja nad täpselt ajavad, seda teavad väga vähesed inimesed. Aga jah, kokkuvõttes see ettekanne nagu põhisõnum on selline hästi loogiline, et jah, Venemaal praegusel hetkel ei ole siin siiapoole suunatuid mingisuguseid aktiivse kavatsusi, tegelikult ollakse pigem väga passiivsed, kui me mõtleme ka näitakse teemale piirileping, mis on praegu täiesti Venemaa poolt maha tõmmatud nii-öelda ei head ega halba sõna, lihtsalt et pole positiivseid signaale pole, puudub selline positiivne liikumine ja, ja kõike, aga ei saa kunagi välistada, ehk siis mõttesse natukene oleme sellega, et praegusel hetkel maakerale meteoriit ei lähene, aga me ei saa välistada, et kunagi tuleb, nii et noh, paratamatult see selliste autokraatlik režiimidega suheldes täpselt nii ongi. Mis sellise nagu avatuse motiiv võib olla, et kas see on on lihtsalt ühe asutuse juht on vahetunud, on see selle juhi edevus, et tõesti, me muidu ei teadnud teabeameti juhist väga palju ja väga paljude prožektorite valgel ei olnud on ikkagi põhjus selles nagu julgeolekuolukorras ja ka Venemaal toimumas, et me nagu omalt poolt peaksime mingit infot suunama, jagama ja teabeamet on üks autoriteetne allikas selles osas. See oleks väga hea mõte, sellepärast et hästi palju on eriti just Venemaa suunal niipea liiva alla peitmise kui ka lihtsalt hüsteeriat ja siis on üks selline dokument, millele vähemalt soovi soovijad saavad kerge vaevaga tugineda, ei pea otsima erinevaid allikaid ja hindama nende nii-öelda tõsiseltvõetavust. Jah, ja tõesti, nagu sa ka ütlesid, et on päris hea selline ülevaade, kasvõi sellest, et mis, mis Venemaal praegu olukord on ja mis on ka need nagu laiemalt probleemid, et üks teema on see sõjaline teemaga, teine on nii vene majanduse käekäik kui, kui rahvastiku olukord ja, ja nii edasi. No meie tõmbame tänasele saatele joone alla, et sellest nädalast teemasid oleks olnud rohkem, tõenäoliselt me võiksime siin jutustada veel teise tunni ka eetri paneme kuidas te kinni ja täna olid siis rahvateenrite saates Mirko ojakivi ERR-ist ja Mirko, sa oled nüüd Vikerraadios alates aprillist ja Krister Paris, Eesti päevalehest minu nimi, Aivar Hundimägisaade Rahva teenrid uuesti eetris nädala pärast kõike head.