Vikerraadiotüüblid. Kaunist keskhommikut tõepoolest raadio ja rahva teenrid, nagu ikka laupäeviti kell on 11 ja viis minutit läbi ja kolm isegi kolm ajakirjanikku, siis siin vikerraadio ovaalse laua taga arutamas päevakajalisi sündmusi, põhiliselt eelmise nädala kõige või selle lõppeva nädala kõige olulisemaid asju. Aga miks mitte vaadata ka tulevikku. Ja täna siis siin rahvateenrite stuudios Eesti Ekspressis. Sulev Vedler, tere hommikust. Tere Peeter Kaldre, Eesti televisiooni toimetaja, saatejuht ja mina täpselt sealtsamast kontorist. Nimeks Aarne Rannamäe. Nii sündmusi sel nädalal ju väga palju selliseid, mis, mis oleksid sest väga esile tõusnud ju ei olnud, ma loodan, et jagate kolleegid minuga, seda arvamust eile õhtul, muide ta oli täiesti minu jaoks nagu huvitav uudised, mäletate, mingi kuu või poolteist tagasi? Arutati päris elavalt meie meie meedias ja ühiskonnas selle üle. Et kas, kas peaks meie riiki lubama sellist kollektiivi, mis kannab nime siis Aleksandra Vi nimeline laulu- ja tantsuansambel mundris mehed Venemaalt, kes saavad siis palka Vene armeest ja kelle, kelle kunst tegelikult on ju päris kõrgel tasemel tantsivad ja laulavad ju ju väga hästi. Ja siis tuli kaitseminister Hannes Hanso otsus, et seda kollektiivi Eestisse siiski ei lubata. Et juriidiliselt kõik on? On korrektne, kõik on jokk, selles mõttes, et Hansolon see volitus täiesti olemas, kas olukorras, kus armeega meil sõjaline kokkupuude ja kontaktid ja koostöö puudub ja aga kuna see seadusetähe järgi on siis antud kaitseministri pädevusse, siis siis kõik justkui on õige. Aga kas ta ka õige tegelikult on, tegelikult on see üks suur nii-öelda propaganda psühholoogilise kaitse ja muu kaitse küsimus, mis teie arvate? No ma ei tea, minu meelest on igatahes tuss igati ju õigustatud, kui me nüüd hakkame siin loogikaga asjadele lähenema, sellepärast et Aleksandrovitš ansambel on ju tegelikult Venemaa relvajõudude ansambel. Eesti ja Venemaa sõjaline koostöö peatus 2014. aastal pärast Krimmi okupatsiooni. Ehk siis noh, see oleks umbes sama, kui me, kui siia tahaks tulla, ma ei tea, terve pataljon või rood, venelased väelase, eks ole, ja me ütleksime, tulge aga lahkelt, et tehke üks väike ekskursioon siin mööda mööda Eestist, et et selles mõttes no ju kõik õige ja asjale annab muidugi oma vürtsi veel siia juurde, et seesama ansambel on ju korduvalt oma lauludes todasama Krimmi annektsiooni ülistanud mitte ainult õigustanud, vaid ka ka ülistanud, et noh, see on see muidugi me võime ju arutleda selle üle, näiteks, et kas Steven Seagal, kes pidid olema haapsalu festivalile pärast seda, kui ta oli ka õigustanud Venemaa käitumist Krimmis, et oleks ikka pidanud siia tulema või oleks pidanud tulema. Aga see on ju, see on ju loogiline, et noh vaenlasega vaenlasega ühes ühes kodus elamine on üks väga delikaatne delikaatne küsimus. Küsimus on selles, et kelles endale külla kutsuda, kui ta esineb sellist mõtteviisi, mida sa ise ei ise esindaja, sa ei taha, et ka keegi teine samamoodi käituks, noh said kutse sellest inimestel talle külla, sa ei lase teda üle ukseläve? Selles mõttes mulle tundub küll nagu väga õige see samm kaitseministri poolt, noh, keegi peab ju riiklikul tasemel selle otsuse vastu võtma, kas nüüd siia lasta või mitte. Et keegi on ju neid kutsunud siia? Ega ise ju ei tule üle, oli üks MTÜ, mis iganes. Kas kuule, viime selle selle teema üle, Sulev perekonda siis, kui, kui mees kutsub endale külalisi ja naine ütleb ei siis külalised jäävad tulemata, ei jää. Vist enamuses perekondades NATO siin on. Ei, see pole küll päris tabav, ei olnud oma tähendab ringi Eesti riik ei ole neid siia kutsunud, loomulikult keegi keegi asjast huvitatu, kes kellele meeldib, et, et nad on vene sõjaväevormis ja ja nad laulavad selliseid laule. Me siin tahame nalja teha siis samamoodi võib ju keegi võib kutsuda pataljoni neid venelasi. Killasenidele öine vahtkond esitab taotlused. Kutsume siia külla. No see on õige, et nad nüüd muidugi esinevad vormis ja tegelikult suur osa nendest lauljatest on ka vormist väljas selles mõttes, et, et nad saavad armee palka ainult sellepärast, et, et nad on, et nad on vene armee noh, leival, aga sama samamoodi leival on ka väga palju näiteks vene sportlasi, Vene armee leival. Ja ka tuletame meelde, et ka meil Eestis on, on kihutatud, sellepärast et spordi rahastamisega on nagu on, et et sellest kaitsekulude kahest protsendist võiks osa jagada nii-öelda sportlastele teatud sportlastele, mäletate seda, seda, seda debatti mõni aasta tagasi. Oota, aga kui vene sportlane tuleb siia, siis tema ei hakka laulma ülistuslaul. Järgmine Venemaa agressiivse välispoliitika läheb ja viskab oda, eks ole, või tõukab kuuli või mis iganes. See on järgmine jutt, aga kui sa lugesid tähelepanelikult seda pressiteadet, mis kaitseminister Meile väljastas siis laulude iseloomust ei olnud seal mitte poolt sõnagi. Seal ei olnud juttu, et nad ülistavad suurt võitu siis teinud mopeede, mida nad laulavad, eks ole, ega ka Krimmi okupeerimist ega, ega Ukraina fašismi ja, ja, ja muid asju, no ega kõiki asju ei peagi pressija olema, las ma nüüd natukene. Aga küsimus on, küsimus on minu jaoks ikkagi see, et, et kas sellised tasub ärritada, ei, kas sellised keelamised ja käskimised on pikas perspektiivis Eestile kasulikud ja mis, mis mulje see Eestist nagu jätab? Tahad aga meie naaberriigid Läti ja Leedu Leedu kohta ei ole kindel? On ju keelanud ära ka väga tugevat? Kremli-meelset propagandat, propageerivaid telekanaleid on on ju ka sulgeda esirinnas ja Leedu ja nimelt et noh, see on, see on sisuliselt sama rida, eks ole. Ja kui me räägime spordist, siis tegelikult selle spordi kaudu käib ka sellises soft poweri, ehk pehme jõu levitamine näiteks Tallinnasse tahetakse luua siis vene põhiliselt Venemaal baseeruva hokiliiga KHL meeskonda ja täitsa selge on, et noh, et see on, see hokiliiga on üks sellisest vene impeeriumi noh, pehme jõu näitest. Tead sa jutusena leiga ja, ja noh, kogu see, et sees ka suur spordiimpeerium, eks ole. Jah, no vot, sel nädalal ju esilinastus nüüd ka siin meie televisioonis, originaalne, kommenteerisid kurikuulus BBC film, kolmas maailmasõda kus räägitakse, kuidas venelased siis sõjaliselt üritavad Lätit või vähemalt osa Lätit üle võtta ja see, see film saiu tohutult palju tähelepanu, arvamused läksid poolt ja laht lahku. Ma tean, et ma olen ise aktuaalses kaameras, päevatoimetaja telefon oli punane, kui inimesed helistasid ja ütles, et ärge näidake seda filmi, miks te näitate seda filmi? Aga ma ei taha mitte selles filmis praegu konkreetselt rääkida, vaid minu meelest esilinastus sel nädalal just üks teine väga oluline film, millele nii palju tähelepanu ei ole pööratud. See film esilinastus Riias. Selle filmi on teinud koostöös lätlased, leedulased ja eestlased. Mis räägivad just, kuidas Venemaa kasutab seda pehmet jõudu Balti riikides balti riikide vastu ja seal on kõik need näited üles loetud, kuidas. Elanikkonna kihistumist tahetakse ära kasutada, etnilist koosseisu tahetakse ära kasutada siis näiteks neid maailmavaatelisi küsimusi kas või kooseluseadust tahetakse ära kasutada, et just eesmärgiga lõhestada balti riikide ühiskondi. Ja kahjuks ma ei ole seda filmi ise ei ole juhtunud nägema veel, aga, aga niipalju kui kirjeldustest aru saan, et seal esinevad sellised väga tuntud Venemaa eksperdid nagu näiteks ämm happel, Baum et ma arvan, et see film on võib-olla veelgi olulisem näidata ka meil kui see BBC triller kolmandast maailmasõjast, mis ilmselt oli selline hästi õli üle võlli keeratud asi ju tegelikult. Me võime rääkida sellest filmist ka, aga, aga tuleme tagasi nüüd selle ikkagi selle Aleksandrovitš ansambli ja natuke laiemalt selle juurde. Et, et tegemist on ju iseenesest niisuguse noh, juhtumipõhiselt asjaga. Et me läheneme nendele sellistele külalistele olgu nad siis soovitud või mittesoovitud, aga nad on ju ju kutsutud ju nii-öelda juhtumipõhiselt, et, et me oleme nüüd andnud sellise signaale. Nii et kõik sellised tüübid on, on nüüd ja edaspidi siis Eestis keelatud, tähendab nad ka järgmised, kes, kes tulevad siia või tahavad siia tulla siis erinevate ettekäänete selleks ei pea olema JOKK skeem nagu, nagu nüüd kasutati vaid vaid, vaid lihtsalt otsime põhjusi ja, ja ei anna selleks luba. Noh ja siis no nii on, eks ole, Bäckmani megi elas Eestisse, eks ole, lärmama siia. Jah, just, aga, aga igasuguseid näiteks, ma kujutan ette, kui tulevad mingisugused lektorid või noh, meil on üks klubi, kurikuulus sünt juba Impressum, eks ole, kes kutsub endale külalisi ja kutsub teatud tagamõttega teatud juttu ajama. Et kas peaks, kas peaks ka selle kinni panema? Seal on küsinud laiemalt, kas käsud ja keelud on õige tee. Seal on keegi kinni pannud, vastupidi, ta on laienenud Simpressomon ja ta sai alguse Tallinnast, aga ta jõudis välja Moldovasse, et noh, ta on teiste nimede all on ka Lätis Leedus tegutsemas. Et ei intressi puhul on, Eesti riik on mõningate külaliste puhul lihtsalt öelnud, et ei neid sisse ei lase, aga teiste puhul ta laseb ja ühega välja saatnud. No aga see ei ole ainult ju eestipära ju ka vabariikides ei lasta ikkagi riiki seal seda inimest, kes on selle riigi vastu või Euroopa liidu suhtes kas vaenulikult meelestatud või midagi ka vaenulikku teinud, see on ju normaalne suveräänse riigi õigus ennast kaitsta, kui siia tullakse ja me ei tea, mis repertuaar paar oleks olnud seal tondiraba spordijäähallis, eks ole, mida nad oleks esitanud. Võib-olla oleks laulud, jah, Krimmi annektsiooni ülistavad laule, aga võib-olla oleks rääkinud ka sellest, kuidas tea, kuidas meie Nende siis kangelaslik punaarmee vabastas Tallinna ja no ma ei tea seda. Jah, no ei, kui mõnel jääb nüüd mulje, et mina olen, olen kangesti selle otsuse vastu, vastupidi, ma jääb selline mulje. Ma kiidan selle heaks, aga minu minu roll siin praegu siin laua otsas on olla nii-öelda katlakütja, et et kas hoogu maha võtta või siis või siis sett juurde visata. Et selge on see, et, et repertuaari ei õnnestuks meil muuta. Aga, aga, aga need, kes vägagi eestimeelsed inimesed on, on ka öelnud niimoodi, et et no mis kõlavad laulavad teatud publikule, sinna tuleb see publik, kellele need viisikesed ja need sõnad eeskätt meeldivad. Laulavad nad ju tegelikult hästi Ansse sõnumile. Kuule, Aarne, sa ise tahtsid asja laiemaks viia. Ma läheme siis oli niisugune soov, läheme siis laiemaks, milleks meil siis pronkssõdur ära koristati? Lenini kujud, seal ju käidi ka ja lauldi väga ilusti, tõmmati karmoškad, joodi viina, eks ole, üks kord aastas ja kõik oleksid okei olnud, miks siis Eesti riik otsustas selle pronkssõduri teisaldada? Pronkssõduri juhtum on muidugi natuke teistsugune, natukene teistsugune ja põhimõtteliselt rida ajad olid väga-väga ärevad ja see, ma tuletan meelde teised teisaldati mitte nii-öelda vabal soovil ja vabalt Eesti valitsuse poolt valitud ajal, vaid väga, väga kriitilisel hetkel. Ajad on praegu, vaatad veel ärevamad. Aga jäta näiteks, võtame okei, see on, see on nüüd natukene juba vanem lugu ja tõenäoliselt ka eelmised, kes eelmisel laupäeval teenrites läbi läbi käiatud lugu, aga no võtame sellesama päästetöötaja, kes, kes Eesti vabariigi siis aastapäeval paraadi mõnitas? Noh Me ju teame, me ju ei pea panema silmi kinni, et Eestis on selliseid inimesi, kes niimoodi mõtlevad. Tõenäoliselt suur osa nendest oleks olnud ka Aleksandrovitš ansamblit kuulamas ja maruliselt plaksutamas. See selle, selle mehe Facebooki üles riputatud, seda pikka, mõttetud ropendavad videot vaatas kui palju inimesi? 50000 vähemalt 50000 klikki ja palju seal neid pärisvaatamisi oli, seda ma ei tea, aga igal juhul tuhandeid. Mina vaatasin ka, ma olen ka. Meedia võimendas, pani teda üles meedia enda külgedele, no selles mõttes Nadele teda Facebookist otsima. No seda küll, aga, aga siin on küsimus on, see oli nagu tähelepanu juhtimine. Et see, nagu räägiti meil nagu ühe mehe selliseks tembutamiseks või, või nagu ütles kolleeg Hõbemägi, et et vend lihtsalt venelane, lihtsalt igav, ta möliseb. Väljend väljend kuulub hõbemäel. Seda ta tegigi ja minu meelest siin oli selgelt sellise näidisotsusega, et noh, et anti märku, et ärge teised samamoodi. Ei no siin on ikka üks oluline nüanss ka, et tegemist ei ole mingi suvalise vankaga kuskilt, eks ole, vaid tegemist oli päästeametnikuga kes istus päästeameti patrullautos ja tegi seda ametikohustuste täitmisel, nagu öeldakse. Ei ole alati sealt sellisel inimesel teha mingi range noomituse, midagi taolist, aga kui sa tõid väga range otsuse, siis noh, võib-olla teised õpivad, et selline näidi näidisena kasutad seda asja küll praegu. Andjad ka sellel puhul arvamused läksid lahku, väga-väga paljud ütlesid, et et see otsus tema tema suhtes oli õigustamatult range, et see vend töö kaotas ja, ja oli ka, oli ka vastupidiseid arvamusi. Ja, aga see on igal juhul, kas see otsus oli õige vale, parem olid seal mingi otsus tehti, et sellega mitte midagi ei oleks järgnenud, see oleks kõige hullem olnud. No seda küll jah, aga, aga kas pidi rakendama seal tema suhtes nii-öelda kõige kõige rangemat, mida üldse võis teha selles mõttes, et meil on kõigil sõnavabadus ja vabastati ta teenistuskohustuste täitmisel, mitte ei, mitte ei pandud vangi, eks ole vaid noh, see oli antud situatsioonis kõige kõige karmim asi. Seda ma ei oska kaasa rääkida, võib-olla sellel mehel oli veel mõni patt hingel. Mis on ebatõenäoline sest muidu ta ei oleks jätkanud tõenäoliselt, kui tal oleks sellised patud, ei oleks ta jätkanud päästeametisse, rühmaülemana ja, ja juhtinud paljudel seal alluvaid oli neli või viis. Ja fakt on see, et sellele oleks pidanud kuidagi reageerima. Iseküsimus on see, et nad võimegi jääda siin vaidlema, et kas karistus oli proportsionaalselt suur või mitte, et see nagu võib-olla ei olegi nii oluline, vaid tähtis on see, et sellistele asjadele kui tegemist on Eesti sisuliselt q struktuuri esindajaga sellele tuleb reageerida. Midagi teha. Eesti sünnipäevale ei ole viisakas, milliseid ja niimoodi ei ole? Ei, ei, see on, see on täitsa selge, et 400 võib aga, aga seda jama Facebooki üles riputada või noh, seda avalikult võiks teha. Ei ole just mitte mitte õige, vaid see ei olnud tema poolt just kõige targem. Aga noh, ju ta tundis vajadust, et, et seda peab kellegagi jagama. Väärikas oleks küll olnud ikkagi selle koha pealt suu kinni hoida ja kui me räägime nüüd Eesti Eesti ikkagi nii-öelda muulas poliitika strateegiast siis vot see päästetöötaja karistamine ja, ja siis selle Alexandrovi ansambli mittelubamine meie riiki Need lähevad minu jaoks nagu ühte kategooriasse. Kas, kuna kuna suhted on ikkagi teravad? No täna vähem, homme rohkem eile rohkem täna vähem mis iganes. Et kas selline võimalus lasta nagu, nagu auru välja nendel. Ja jätta see nagu tähelepanuta on see, on see õigem või see nagu nüüd mõlemal juhul talitatud nii-öelda käskude ja keelamisega või on see see valesti ole mõtlemine ja vale vale strateegia. Meil on, ma arvan, et kui sa tahad olla tõsiseltvõetav riik, siis sa pead ka riigina käituma ja ei saa pidevalt atakki pead liiva alla peitma, eks ole, et oh, pole midagi, pole midagi hullu, et noh, las tulevad lastud, kaamendavad siin natukene. Me oleme kogu aja ju tundnud muret selle pärast, et kas Eesti riik on ikkagi piisavalt tugev ja seda süvendas kogu see juhtum Eston Kohveriga, eks ole, välja tuli välja, et piiri absoluutselt polegi olemas. Ehk siis piir on korrastamata, et. Ma arvan, et on viimane aeg, kui me oleme olnud iseseisvad aastast 91 ja nüüd on aasta 2016. Naiste riik tuleb, peab käituma riigina, siin ei ole, siin, ei ole midagi parata ja ja seda keelt, kui eesti riik käitub riigina, seda on isegi öelnud need, kes noh, näiteks ju need, kes on kritiseerinud Eesti seda muulas poliitikat, on öelnud, et et ütleme osa veerand vene elanikkonnast, kui nad seda paraadi muide vaatasid, et neil jäi noh, ütleme meist ja meie, meie sõjaväest jäi selline nagu äpu mulje. Eriti kui nad on vaadanud ka Moskva paraade, eks ole, tuhanded inimesed sirges rivis, tuumarelvad, eks ole, lähevad et need inimesed austavad seda, kui riik ja tema esindajad käituvad jõuliselt ja riigina, nii et pigem on see nagu minu meelest isegi positiivne signaal ka nendele, kes teps mitte seda seda riiki omaks veel ei pea. Ja ma olen ka Peetriga sama meelt ja sellise kontserdi korraldamine siin, see ei ole auru välja laskma ja vastupidi, see on nagu hoopis üleskütmine. Selge. No selge kid veel vastu, et. Sa sa, sa mainisid Peeter, siin okupatsioonide muuseumi päris saate alguses okupatsioonide muuseumi nime härra muutmist. See vist on praegu tõsiselt kaalumisel, nagu ma aru saan, muuseumi nõukogu kuhu kuuluvad mitmed tuntud inimesed eesotsas meie presidendiga, jah? On on põhimõtteliselt seda meelt, et, et sõna okupatsioon nagu sellel muuseumi sildiks või nimeks ei, ei sobi ja me peaksime loogika, mis selline, et me peaksime rohkem vaatama, me ei tohi unustada minevikku, aga rohkem peaksime vaatama tulevikku ja ja on isegi välja pakutud niisugune nimi nagu vabam. Et mis te sellest arvate? Enne saadet, kui me kokku saime, siis ma küsisin su käest, sina suuriisraeli sõber, nagu sa oled, eks ole. Et mis juhtuks Iisraelis siis, kui tullakse välja ettepanekuga see kuulus holokausti muuseum ümber nimetada ma tea Iisraeli Vabaduse muuseum või hiilgav tee või, või mis iganes, mis tehakse, ütleme Iisraeli poliitikuga, kes sellise ettepaneku teeb sisuliselt, lõpetades sellega ka holokausti. Mis ta ikka tehakse, maalne vastamist tehakse holokausti eitamine Iisraelis kuritegu just nimelt jah, see mees teise nime lihtsalt. Aga sõna vabamoon täitsa umbmäärane asi kuldse võimeline tuletab mulle vabaerakond on endale kohe, et ta midagi sellist hoomamatult, aga okupatsioonide muuseum on väga selge mõiste. Inimesed, saad aru, et mis on selle muuseumi mõttes, ei ole ka niisugune imelik sõna, nagu vabamuga oleks näiteks Vabaduse muuseum. Muuseum seal on hoopis teistsugune sõna sõna Vabamu, nagu sealt peaks tulema. No ma saan aru, aga me võime teha ka vabaduse muuseumi kas või ma ei tea eraldi mingi sektsiooni kuskile, eks ole. Aga kui me võtame ära sõna okupatsioon, no ma olen mõelnud selle üle siin mitu päeva, diskussioonid on ju ägedad olnud ja ka täna veel ajakirjanduses käib see kähku ja nii edasi, et et meie väga suur osa inimesi meest ju arvab seda, et et Venemaaga suhteid oleks võimalik meil parandada väga kenasti, kui Venemaa meil astuks vastu ühe sammu ehk siis tunnistaks okupatsiooni ma ei räägi vabandamisest, aga lihtsalt tunnistaks okupatsiooni. Kui me nüüd ise tõmbame saba jalgade vahele ja võtame selle sõna okupatsioon ära okupatsioonide muuseumilt räägib sellest perioodist ja mitte ainult Nõukogude okupatsioonist, vaid ka saksa okupatsioonist siis nagu ise jälle tõmbama endale niukesed nagu, nagu katelt pähe, eks ole, et nad mida ei taha sellest minevikust enam rääkida ja jumal oli, mis oli. Ja see annab ju, mismoodi me siis Venemaaga üldse nagu edasi suhtleme? Alles hiljaaegu oli ju siin me just justiitsminister soleeris kui nõukogude okupatsioonikahjude hüvitamist, eks ole, koos lätlaste ja leedulastega. Et siis need on selle teemana hoopis maha tõmbama päevakorrast ja ma ei saa aru, mis mõte sellel ma lihtsalt ei saa sellest mõttest aru. Äkki keegi mulle seletada? Eks ta, jah, imelik imelik tundub, aga. Et siis noored ei käi muuseumis, on vist üks selgitus kõlanud? No tule taevas appi. Noortele pole vaja siis nagu minevikku üldse meelde tuletada. Noh, näete, seal küsimus on, kas nad käiksid selles uues muuseumis, mille kontseptsioon on väga segane, et tavaliselt noh, sellistesse väga segastest asjadesse ei minda. Ikkagi sa lähed muuseumisse, lähed sa lähed mingit konkreetset asja vaatama, seal laseb krid mõttealana. See oli huvitav, et tänases lehes vist õhtulehes oli see, et Lätis on täpselt samamoodi olemas okupatsioonide muuseum ja siis oli ka seal selle esindaja käest küsitud, et noh, et mida tema arvab sellest, sellest meie ideest. Ja see tuli nagu välk selgest taevast, ütles, et Lätis pole kunagi arutusegi olnud, et kõik võtavad seda väga loomulikuna, et niisugune muuseum on olemas ja keegi ei hakka siin nime ümber kruttima midagi. Jah, no sa siin ütlesid, et tõid võrdluse selle, selle Iisraeli jäädvuašemi ehk holokausti muuseumi ka see on, see on nüüd natukene teine asi, õigemini asi on, on, on sama, aga, ja, aga see arendus on, on hoopis teine. Et juudid ise nimetavad siis holokausti seda kogu seda temaatikat selliseks, et on olemas päris religioon, mis on siis judaism ja on olemas ilmalik religioon. Ja see nii-öelda oma kannatuste eksponeerimine igal võimalikul juhul ja, ja selle nii-öelda pealesurumine ma räägin pealesurumisest ega sinna muuseumisse ei käsi sul keegi minna, kui sa lähed nii-öelda ise individuaalturistina või. Aga, aga, aga mis, mis kohustuslikuna kuulub näiteks riigivisiitide programmi ja pärja asetamine ja ja ma olen selles selles muuseumis mitu korda käinud. Ja esimest korda ma käisin seal koos Lennart Meriga ja seal on seal hästi suurel maa-alal ja seal on siis kõik. Ühesõnaga väga-väga ebameeldiv on seal käia, sest see tekitab tohutut ängi, umbes nagu, nagu Auschwitzi koonduslaager kui, kui neid võrrelda. Ja, ja kui sa, kui sa lähed sinna nii-öelda mälestuste saali hästi suur saal on, kus on siis koera suurust Kuldsete tähtedega põrandal kõikide sõjaaegsete koonduslaagrite nimed ja kui sa lähed sealt uksest sisse ja kõrvuti on Auschwitz ja Klooga. Ja kui sa oled Eesti vabariigi president näiteks Lennart Meri ja sa pead sinna Klooga sinna sinna juurde panema pärja, eks ole siis noh, see, see, see tekitab sellise selliseid emotsioone, selliseid tundeid, et, et seal ei taha väga kaua olla. Noh, võrreldes meie okupatsioonide muuseumi, kus on väga väga toredad väljapanekud, suurt ängi Et see, see ei ole nüüd mingisugune minu väljamõeldis, et, et juudid ise, eriti siis sellised traditsioonilisemad või, või noh, osa osa ilmalike osa ortodokse ütlevad, et mineviku kannatuste eksponeerimine on, on, on Iisraelis läinud nagu liiale. Aga, aga see selleks lihtsalt noh, see see võrdlus, kuna sa Peeter seda selle võrdluse ise välja tõid? Ei hakka, me jätkame Eesti teemadel, et meie valitsus istus Narvas väljasõiduistungil ja välja sellised väljasõiduistungid Tallinnast väljaspool suhteliselt haruldased. Et sellega nagu tahetakse midagi näidata, tähendab mingite otsustaja mingisuguste sammude kavatsuste demonstreerimiseks, mis puudutavad seda piirkonda minnakse siis täiskabinetiga kohale ja, ja siis tehakse need otsused seal nagu kohapeal teatavaks. Et mõnes mõnes mõttes on muidugi tegu sellise PR käitumisega lihtsalt, et näidata seda asja koha peal, sa, seda asja võiks vabalt otsustada ära kas Toompeal või Stenbocki majas ja, ja ei ole, ei ole vahet, kus, kus seda teada saadakse. Aga seekord seekord valitsus siis väidetavalt on just sellepärast, et Ida-Virumaa olukord on muutunud raskemaks, kuna seal on väga palju koondamisi. Siis siis valitsus otsustas teha sellise sellise sammu Arvan, et see valitsus ei oleks sinna läinudki, seda koondamislainet poleks olnud, Nad oleks istunud rahulikult oma Stenbockis edasi ja ja arvavad, et kõik on okei, midagi, midagi pole juhtunud, aga see, see koondamiste laine, sadu ja sadu inimesi jääb ilma tööta. See ilmselt sundis neid jalgu kõhu alt välja võtma, kuigi tõepoolest no mis see valitsus teeb väljasõiduistungi? Seal on veel märgilise tähtsusega Jahad, narvakad vaatava, oota peaminister tuli kohale, peaminister, muuseas eile väisas ka Läänemaal, nii et ma arvan, et peaminister mingit tuurja alustavad. Aga, aga see selleks, et tegelikult oleks pidanud Eesti valitsus seal Ida-Virumaal kohal olema, mingisuguses tugevamas vormis juba hästi ammu. Ma ei kujuta ette, millises vormis. Kas mõni ministeerium seal või konkreetselt tööhõivega tegelevad. Kõrged-kõrged tegelased oleks pidanud seal istuma kogu aeg kohapeal. Sest ega see ju ei tulnud üllatusena, et see, see koondamislaine on, on tulemus, seda oli ju ette teada. Et noh, tundub mulle jah, tõepoolest, et see oli selline. Selline Peeaa trikk või PR trikk, kuidas, kuidas nüüd öelda, et näidata. On olemas, aga need, need meetmed, mida siis olukorra nagu parandamiseks tahetakse ette võtta ja mida seal Narvas välja kuulutati, mis sa, Sulev varbad nendest abinõudest? Vaata, ma ütleksin siin eelmise jutu jätkuks, et on küll selline PR-trikke, et ei kava, aga teistpidi kui sa ikkagi kohapeal käidi oma silmaga midagi vaatad, siis tavaliselt mõjub. Et selles mõttes näitad ennast nii ühte kui teistpidi. Mõju on ju vastastikune. Et selles mõttes alati taskus ka kohapeale minna võiks valitsus rohkem võib-olla ringi käia. Aga kas need meetmed Muistset tuletame meelde, et siis valitsus otsustas vähendada põlevkiviga seotud keskkonnatasusid ja maksta siis Ida-Virumaale, kolivatele, ettevõtetele niisugust eritoetust. Noh, see esimene peaks justkui mõjumal. See on loogiline. Ettevõtetel on ikka päris raske küsimus, ei ole mitte selles, et sadu töötajaid on, on koondatud seal võib juhtuda, et mõni tehas paneb lihtsalt uksed kinni ja see on väga suur tehas ja vot siis on see ei ole. Ta ei ole mitte ainult inimeste töökohtades, samamoodi on murelikud näiteks ka pankureid, kes on andnud sinna laenutehased, on ehitatud laenude pealelasse. Üks suur probleem. Aga kas nüüd hakkavad ettevõtted sellepärast kohe ka Ida-Virumaale kolima? See ikkagi sõltub sellest, et mida see ettevõted teha tahab. Tal peab olema ikkagi kvalifitseeritud tööjõudu. Tal peab olema konkreetne äriplaan. Et selle peale, et valitsus ütleb nüüd, et seal vähekene soodsal selle sellest ei piisa ainuüksi. Selle Ida-Virumaaga tuleb ikka tõsiselt tegeleda, sest seal ei ole see ainult mitte sotsiaalne probleem, vaid kogu Ida-Virumaa on ikkagi, kas me tahame seda tunnistada endale mitte julgeoleku probleem. Jana Toom küll ütles kahekõnes, et ükski narvakas ei taha Venemaa alla minna. See oli toredasti öeldud, aga ei taha hommikul ärgata Vene Föderatsiooni. Okei, et, aga see on probleem ja, ja see see meelsus, millest me kas või selle kovi juhtumi puhul rääkisime, see, see on avalik saladus, see on olemas ja see on julgeoleku risk, sest Venemaal tekib kiusatus kellel ei tekkinud, kui ta oleks Venemaa, eks ole, kasutada seda olukorda ära ja me jõuame tagasi jälle sinna selle dokfilmi juurde, mis ma rääkisin, mis neljapäeval esilinastused. See on üks väga kitsaskohti ja esmaspäeval. Ei, ma ei räägi BBC, ma räägin nüüd selles naljas Lätti, Läti, Leedu ja Eesti filmist. Et jah, muidugi ei oska siin retsepti anda, mis, mis teha. Aga ma, mis sellesse BBC filmi puutub, siis filmitegijad on tunnistanud, et ühe võtte kohana kaalusid nad, kui nad seda filmi ette valmistasid ka Ida-Virumaad ja loobusid pärast siis Daugophil siia Latgale kasuks. Ainuke asi on selles, et isegi kui Ida-Virumaa oleks Venemaal, siis see ei tähendaks seda, et nafta hinda hakkaks tõusma. Siis too nendel inimestel seal õnne. Seda küll, seda küll jah, aga nad alles hiljem teada, aga, ja aga kui küsimus on meelsuses ja kui on, kui ei olda piisavalt lojaalsed Eesti riigile, siis kas nafta hind on madal või kõrge? Igal juhul osa oma vihast ja pahameelest valatakse Eesti riigi vastu ja valitsevast, jah, aga. Ma olen kuulnud ka. Väljendid nagu ida, Lasnamäe, et see on veel hullem põhimõtteliselt Narva ja, ja seal Virumaa inimesed, sealsed venelased, meil on nii tihe side päris Venemaaga. Vaevalt et seal Venemaal ei ole elu sugugi praegu roosiline, päras majandussanktsioonid on ikkagi päris kehvaks läinud. Aga need, kes elavad siin nii-öelda Lasnamäel, kes on suuresti vene kaabeltelevisiooni ja vene propaganda mõju all kilomeetrit sellest kohast, kus praegu meie ja, ja kellel ei ole sellist võrdlust nagu Narva lastel ülejõeks teisel pool piiri. Kes, kes on selle propaganda mõju all, neid on tegelikult nagu vist isegi veelgi lihtsam mõjutada. Nojah, mul on lihtsalt tuli meelde üks ajalooline paralleel, et kui me siin rääkisime, et valitsuse PR trikk ja no ministrid kõik kohale siis mulle meenub see kuulus peaminister Mart Laari külaskäik Narva. Kui oli see Narva kriis ja see referendumi küsimus oli päevakorral, siis Kalle Muuli on suurepärase raamatuga kirjutanud sel teemal, kuidas Mart Laar läks alguses hõlmad lehvides algusest püüti teda nagu öeldakse, katki rebida tema riideid. Aga kui nähti, et tegemist on Eesti peaministriga, kes julgelt sammub rahvamassist läbi, siis venelastel tekkis austus. Ja no ma ei tea, kui palju sel asjal tõtt taga on ja kui palju on seal nüüd tagantjärgi tarkus, aga Laar tegi väga-väga suure julgustüki seal ära. Jah, selles mõttes ma olen sinu selle enne öelduga nõus, et, et ida, Ida-Virumaal on Eesti riik jätnud asjad laokile ja kuigi see on mitte ainult julgeolekupoliitiliselt, vaid ka vaid ka ütleme, energia poliitiliselt ja, aga eeskätt just julgeolekupoliitiliselt ikka äärmiselt tähtis koht Eesti jaoks. Ja, ja eks ta, eks ta viimase 20 aasta jooksul ikka 25 aasta jooksul on ikka ripakile jäetud, et Eestit on. Eestit on paraku sealkandis ikka ikka ikka liiga vähe, tähendab nendele nendele asjadele mu meelest oleks pidanud hakkama mõtlema ja mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema. Juba siis, kui Eesti riik uuesti tekkis, uuesti sündis eaga kogu sealne Seni on tehtud ikkagi üleliidulisi vajadusi arvestades ta ei ole, ta ei ole loodud eesti ega läänemaailma jaoks mõeldud idaturu jaoks ja noh, ühel hetkel sa lõikad need suhteliselt läbi ja praegu on majandussanktsioonide periood, et noh, sul ongi see, et sul on tootmisvõimsused üle, sul on need inimesed üle ja ja venelased ei ole läinud oma kodumaale tagasi, kuigi neid on sealt aeg-ajalt kutsutud. Ei, see on kõik õige, ma tegelikult pean silmas üheksakümnendaid, kus, kus tegelikult Ida-Virumaa oleks pidanud olema täiesti erilise teravdatud tähelepanu all kogu aeg alates erinevate seal maksupoliitikate rakendamisest ja, ja eesti keele ja eestlaste meelitamisest Ida-Virumaale. Siin ei leiutame mitte mingisugust uut jalgratast. Enne meid on, on seda tehtud nii-öelda sellistes konfliktides võimalikesse, konfliktidesse piirkondadesse, kus, kus lihtsalt on, on, on üritatud nii-öelda seda balanssi saavutada majandushoobadega kaasa arvatud ka maksustamine ja, ja, ja kõik muu. Et, et ida, ida, Viru on ikkagi väga-väga paljus lohisenud just nimelt niisama. Jaa, jaa, jaa. Meie õnn, et, et kõrval on neil võrdlusmoment, kus on kus on veel halvem, kus on palju halvem. Nagu sa, Sulev ütlesid, et tegelikult noh, aga kuidas võrdlusmoment vastupidine siis oleks asi veel olla. Siis oleks siis oleks kaos käes. Jah et tegelikult Ida-Virumaal loodusvaradelt äärmiselt rikas. Seal teoreetiliselt oleks pidanud täielik õitseng alama teoreetiliselt absoluutselt põlevkivi põlevkiviõli sellise hinnatõusu ajal oleks seal pidanud nagu elu nagu lill olema. Praegu on olukord selline, nagu ta on. Rääkimata tohututes fosforiidivarudest uraanivarudest selle väravas olev ohkab. See on omaette ja see on täiesti omaette teema, aga, aga igal juhul igal juhul see, see asi mu meelest on jäetud ripakile ja, ja, ja nüüd noh, kunagi ei ole hilja asju parandada, aga, aga peaks tegutsema seal palju jõulisemalt valitsuse väljasõiduistung. Et narvalased näevad eesti ministreid, keda kellest suurt osanud kindlasti näevad, nägid elus esimest korda. Et see, see ei muuda asja ja siis veel valitsuse poolt tuliga. Selline nagu uudised, et kui pärast antipressiga tants, mis oli siis nagu avalik, siis küsimused langesid pooleks eesti ja vene keeles, et selle kohta siis tegelikult Yana toom. Just nimelt selles samas 20 saates neljapäeval ETV-s ütles Tomi mõtte, maailm võib meeldida või mitte meeldida, aga ütles mu meelest väga, väga täpselt, et et kuna ka venekeelseid küsimusi ainult pool, siis tähendab narvalasi see valitsuse pressikonverents eriti ei huvitanud. Jah, aga seal Ida-Virumaal ikkagi inimesed tegelikult. Otseselt tähele, nad tulevad ikkagi Tallinnasse või lähevad läände tööle. Kes vähegi oskab inglise keelt, tseeritud linna lähedal, sellele, kes ei oska inglise keelt, see tuleb. Tuleb siia Tallinnasse tööle. Aga kui Sulevi loogikat nüüd järgida, Lasnamäe elanike meelsus on võib-olla tunduvalt rohkem küsimärgi all, siis valitsus võiks oma järgmise istungi pidada Lasnamäe turul. Kohalike elanikega kohtudes. Ma ei tea, kas ta selleks loa saab. Tallinn peab andma loa ja. No vot niimoodi, et eks ajapikku siis paistab, et kas need paar meedet, mida siis nüüd välja kuulutati, peavad siis ka peavad siis ka tõhusad olema või, või mõne aja pärast laiutame käsi, et ei ole need andnud nagu midagi. No vot, siin on see olukord, kus ega palju sel riigil neid võimalusi siis ettevõtlust toetada andmete üks selline hoob on maksudega. Maksude määrade muutmine ei saa otseselt raha anda nendele ettevõtetele, kes hädas olnud, sellepärast et siis tulevad Euroopa Liidu riigiabi reeglid mängivad samasuguseks, keelatud lähiajal kaks, täpselt niimoodi, et sa ei saa lihtsalt raha pumbata sinna sisse. Aga jah, et huvitav on, huvitav on jälgida, et et mis moodi need asjad seal hakkavad siis käima igal juhul aja v sellest BBC dokisteta. Et seal oli kujutatud ikkagi, kes vaatas ja kindlasti paljudele ja seda näinud mitte ainult siis meie rahvustelevisiooni või riigitelevisiooni, kuidas kellelegi meeldib kanalitelt vaid vaid juba juba YouTube'ist ja mujalt siis netinetiavarustest. Et selle filmi kohta võib arvata ju nii ja teisiti, aga igal juhul noh, need need nii-öelda lavastatud kaadrid kogu see film oli lavastatud, ka see ka see nõupidamine seal kriisiruumis oli lavastatud, aga, aga need nii-öelda väljas näitlejatega lavastatud kaadrit, et see oli ju ikkagi masendav vaatepilt ja, ja see oli üks selliseid asju, mille peale siis ka seal Latgale venelased ütlesid, et kelleltki, kelle keskel see filmiti. Et meie ei ole niisugused. Või kuidas? Tegelikult oli muidugi selle filmi juures minu jaoks kõige huvitavam mitte see lavastatud situatsioon seal Latgale, vaid tegelikult oli kõige huvitavam ikkagi see brittide kabineti nõupidamine kus arutati ja seda, et kui venelased olid andnud briti laeva pihta tuumalöögi, et, et kuidas reageerida need, et kas vastad või see provotseeris Venemaad, see arutelu oli minu meelest kõige huvitavam ja kui me praegu räägime sellest, et noh, ma ei taha siin õhutada seda, aga kõik räägivad sellest, et sõjaoht on tunduvalt suurenenud ja ja venelased ise on öelnud, et nad võivad käiku lask lastaga tuumarelvad ja noomis Põhja-Korea alles eile, ütles, et ta on valmis tuumarelvade käikulaskmiseks, et see, kuidas otsuseid langetatakse, see on juba suur poliitika, eksis suurte vastasseis, millest ju oleneb ka meie saatus. See, mis oli seal, lavastatakse Latgale see mind nagu noh, jah, oli häiriv küll, aga aga see, et britid otsustasid mitte venelastele vastata, langetasid sellise otsuse. Noh, näitas ühtteist brittide kohta, paugu ära pannud, ameeriklased olid, ei osanud sellele ja, ja britid ikka imesid näppu. Aga noh, selles mõttes oli tegu täieliku pseudotokiga, et et noh, NATOt, selles ei olnud üldse olemas, mingisugust koordineerimist ja kooskõlastamist absoluutselt mitte lihtsalt brittide mingisugused okei, ütleme, teise või kolmanda järgu otsustajad, võib-olla esimese järgu otsustajad oleksid langetanud ja arutlenud need asjad üle teistmoodi, aga aga, aga nende, nende nimede hulgas võib olla eesti publikule üks või kaks ime ütles midagi, sest nad olid kõik nii-öelda möödunud aegade tegelased ja ja, ja nende nende mõtteviis, nagu, nagu britid ise ütlevad on, on sootuks teistsugune, kui kui, kui, kui praegu ütleb, et Briti saari juhtival valitsusel Aga mul on igal juhul väga hea meel, et selline dokfilm valmis tehti. Film, et see nagu väga kristallselgelt näitas neid ohustsenaarium, et ja, ja selle hästi tehtud see, see, see film ja ma arvan seda vaadanud ka väga palju otsustajad läänes. Kindlasti on seda vaadanud ka otsustajad Moskvas. Et Venemaal pälvis suurt tähelepanu ja et selles mõttes noh et kui tekib reaalne ohuolukord, siis võib paljudel tekkida Shauut või kuidas need hääldatakse, tunne, et seda kuskil näinud juba, et siis nagu osatakse võib-olla käituda ratsionaalsemalt. Jah, mulle ka selle tundub, et selle filmi suur väärtus on see, et mõnele mõnedele inimestele ta kindlasti mõnus sellise hirmutavana. Aga teistpidi ta osadele ma ei oska selline heidutamine, et et noh, et ta mitte ei sisenda sulle hirmuvaid, paneb sulle Pääle teadmised ühest väikesest konfliktist võib eskaleeruda tuumasõda. Annad, sa tead, et milleni see kõik välja viia, teinekord sa siis oled targem. Midagi sarnast on ühes raamatus, mida ma juhtisin paar aastat tagasi lugemas, Mätjuk klass kirjutas raamatu ultimaatum, kus läheb samamoodi Hiina ja Ameerika vahel sisse tuumasõjaks. Kõik hakkab pihta Kliima konfliktist. No kui me nägime nende asjade kasulikkusest kõige negatiivse juures, siis sama tema hulka kuulub ka see samuti juba kurikuulsaks muutunud RAND Corporationi uuring, mis näitas, et Baltimaad võetakse ära 60 tunniga, eks ole. Et tegelikult oli ju see uurimus koostatud Ameerika otsustaja, see lihtsalt tuli välja, lai avalikkus sai ka seda lugeda, aga seda on kindlasti lugenud ja sellest loodetavasti ka omad järeldused teinud. Otsustajad. Jaa otsustajatest rääkides juhtusin üleeile vaatama seeennist lihtsalt mind, mind naerutaste teleka ette. Oli üks siis vabariiklaste presidendikandidaadi, Donald Trumpi paljukirutud ja paljuräägitud trumpi üks järjekordsetest esinemistest. Ja, ja ma, ma vaatasin seda tõepoolest pikalt ja põhjalikult ja mul mul hakkas kergelt hirm. Et kui, kui, kui sellisest mehest saab nüüd järgmiseks vähemalt neljaks aastaks. Venemaailma kõige tähtsam inimene Et siis on ikka ikka asi vist väga-väga hull, tähendab, ma ei pea siin oma mingisugust poliitkorrektsust ega, ega hakkama otsima poolt ja vastu argumente, aga aga kõik see, see, see voog on üks asi ja see, mida ta suust välja toob, aga aga kui, kui kergelt see tuleb, tähendab kõik, mida sülg suhu toob, see, see on ka mikrofonis. Et see on, see on minu jaoks nagu täiega hirmuta. Et kui, kui siin mõned ütlevad, et noh, aga vaadake siis missugune Reigan oli, kes ta oli mingisugune Hollywoodi teise järgu näitleja ja, ja vaadake, kui kõva mees oli, eks ole, et lõpuks lagundas terve nõukogude liidu ära ja algatas tähesõdade programmi ja nii edasi ja ja võidur pseudovõidurelvastumisega surus moskva laiaks nagu lutika. Siis vabandust Reiganil ja Donald Trumpil ei, ei ole küll väga palju ühist. Tom'i näidend, mis ta rääkis seal? Neid näiteid on ajakirjanduses palju, ega ta ise, mis sa ütlesid, kui hea see seal ta rääkis selle Mehhikost ja sellest taast, mida ta kohe hakkab ehitama, kui ta saab presidendiks ja nii edasi. Küsimus ei olnud isegi mitte selles, et mida ta rääkis, vaid kuidas ta rääkis Aga kas seal ei ole mitte? Praeguse võidujooks ajal käitub inimene ühtemoodi, presidendiks saades käituks teistmoodi. Ka mina olen lugenud New York Timesis pidi olema mingi vestlus, kus kus trump tunnistab, et ta praegu pingutab üle, et tegelikult oleks ikkagi tunduvalt tasakaalukam tüüp ja ja tavaliselt noh, kus sa saad, sellise läheb ka väga võimsale positsioonile, siis sa ikkagi mõtled, mõtled järgi ja siis siis siis sa paiskad kõike suvaliselt välja. Et me tegelikult ei tea, kuidas trump president. See on, see on väga tavaline ja isegi juba stereotüüpne ütlemine, et enne võimule saamist on üks jutt võimul olles on teine jutt. Kui me vaatame praegu vabariiklaste endi reaktsioone Trumpile, kes, kes trambivad teda noh, tõeliselt ja üritavad leida head võimalust ja ettekäänet, kuidas temast ikkagi lahti saada, et ta ei ei jääks nende Nende numbriks siis olgu siis demokraatide poolelt Clintoni või või sa endasse vastu. Et isegi vabariiklaste kõige kõige pistrikulisentiiv saab aru, et, et seal on, on midagi viltu. Eile võis ka eesti keeles lugeda ühe kes ta nüüd oli itaalia politoloogi arvamust ja pöördumist Ameerika rahva poole, osaliselt oli see sõnum ameeriklastel otse. Et see, see politoloog võrdles siis itaaliakavast peaministrit Silvio Berlusconit ja Trumpi ja leidis nendes kahes tüübis üllatavalt palju sarnast. Ja kui tolle tagasi sinu selle viite juurde tulla, Sulev, siis tuletame meelde, et Silvio Berlusconi võimule saades ei muutunud mitte üks gramm. Ja tal oli väga kaua võimul, nii et. Mulle tundub just kahjuks või, või, või see on see, mis teeb nagu mind nagu ettevaatlikuks või, või ärevaks. Et trump on samast puust tehtud et tema, tema trambib nagu elevant portselanipoes ja, ja ei ole vahet suurt, kas ta, kas ta kandideerib presidendiks või on juba president, teisalt midagi muidugi muutub. Teisalt on jällegi väga hea, et seda praegu kõike välja näitad. Et seal on vähemalt enne teada Sanders saanud vabariiklaste kandidaadiks ja võitnud ka presidendivalimised. Tema oleks ju oma lubaduse järgi võtnud Venemaa NATOsse, eks ole. Jah, demokraatide puhul vähemalt see selles võib olla kindel, et seal nagu partei ja, ja see nõunike armee ja kõik see kõik see, mis nagu ümbritseb see, see muudab inimest ja tema otsustusõigust ja võimet ja volitusi. Aga, aga Trumpi puhul on, on küll niisugune tunne, et ta laseb täpselt samamoodi ka, kui ta osutub valituks novembris. Et ta laseb täpselt samamoodi edasi ja, ja see on väga, väga tõsine signaal. Nojah, aga teistpidi nimetatakse seda demokraatiaks. Kahjuks küll, jah. Mis kahjuks see on just see, mida me ihkama. Nojah, see Trumpi puhul muidugi mängib see kaasa, et ameeriklastel on ilmselt kõrini sellest, kuidas nad nimetavad kahe partei diktatuurist, et kõik on nagu sellised partei ladvaladviku järeltulijad ja kasvandikud, olgu siis demokraat või vabariiklased, neil on vaja sellist meest väljaspoolt, eks ju. Ja noh, trump on klassikaline näide, mees väljastpoolt, ütleb kõik välja ka, eks ole. Ja päris paljud ameeriklased mõtlevad ka seda, päris loll ta ju ka olla ei saa, kui väga niisuguse varanduse, kuna ta on nii palju raha, on just nimelt. Et jah, ameeriklaste käes otsustada. No vot paraku nii ongi, et ameeriklased otsustavad praktiliselt kogu maailma saatuse üle. Jah, ja eestlastele, see on väga hirmutav perspektiiv. Hirmutav ka selles mõttes, et kremlist on ju juba mõnda aega kiidetud trumpi. Tema teeks ilmselt diili ärimehena. Seda ilmselt kardetakse ka vägagi nii, et et kui siin Eestis on, on tavaliselt olnud ju suhtumine meie, meie poliitikud ja meie igasuguseid analüütikud ja mõttekodade inimesed ja öelnud, et Eestile üldiselt sobib vabariiklane paremini, sest vabariiklane noh, ütleme ütleme, eesti keeles välja käitub Moskvaga järsemalt ja otsustavamalt siis siis kui see, kui see vabariiklane on Donald, kumb siis, ma kardan küll, et need asjad võivad hakata muutuma ja Eesti Eesti panustaks siis meie, meie, meie juhid, meie otsustajad kuigi nad seda Ta ei saa välja öelda kõva häälega ka, aga tundub, et, et sümpaatia kaldub ikka praegu vägisi demokraatide poole ja just nimelt ühe daami poole. Kes, kes võiks olla siis Ühendriikide järgmine president, kes pealegi tunneb ka Eestit ja on siin käinud. Ja mitte üks kord nii, et tantsu löönud ja tantsu löönud koos Sulevi kolleegiga ja Sulevi toimetuse kolleegiga ja, ja nii edasi, et et loomulikult kõik see, need tema varjuküljed, mida siis Hillary Clintonist räägitakse, on, on tal tõesti olemas ja mida, millest võiks lugeda silbi ühte väga head pikka artiklit asja. Aga, aga praegu tundub jah, et et Eesti, Eesti Eesti tipud hoiavad pöialt, mitte enam vabariiklusele. Jah, aga vot valivalt jällegi ameeriklased, seda president ja ameeriklaste meelsust. See ühiskond on muutunud ta päris kõvasti muutunud, see ei ole selline, nagu ta oli viiekümnendatel või seitsmekümnendatel, et. Peale tulevad uued noored, kes mõtlevad hoopis teistmoodi. No ja pealegi väga-väga lõhestunud ühiskond, väga-väga erinev ühiskond juba keeleliselt ja kultuuriliselt ja nahavärvilt ja nii edasi. Nii meie 50 pluss minutit on otsas. Sulev Vedler Eesti Ekspress, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe ETV-st olid täna siis rääkima sellest, mis eelmisest või sellest lõppevast nädalast silmasid ja, ja kõrva, aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust.