Tere, hea inimene, kes Sa oled täna kesknädala hommikul raadio lahti keeranud, et hommiku palvustest osa saada. Mina olen Pärnu-Jaagupi kirikuõpetaja Urmas Viilma. Kohtun igal kolmapäeval ka täna Pärnu-Jaagupi gümnaasiumis kolme klassitäie noortega. Need on enamasti rõõmsameelsed ja samas hakkamist täis noormehed ja neiud kes on oma kooliteel jõudnud gümnaasiumi lõpuklassidesse ning kes seetõttu on täis ootusärevust kooli lõppedes pääseda kammitsaist ja vallutada maailm. Nad usuvad veen, et on ise oma õnne sepad ja suudavad kerge vaevaga kujundada iseendale kauni ja helge tuleviku. Juttu jumalast või jumala pojast peavad paljud neist mõisteks legendiks. Kaotavad nad nagu ka paljude nende vanemad jumala olemasolu või mitte olemasolu kinnituseks mõnd käegakatsutavat või silmaga nähtavat tõestust. Samas kui püüad neile rääkida mõnest eluhetkest või tunnistada olukorrast, kus vaid jumal võis inimese päästa peavad nad seda kokku sattumuseks või heaks. Õnneks. Noortega kõneledes näen tihti vastuste taga nende skeptilisi või kibestunud vanemaid kes ei suuda uskuda, et jumal on olemas. Ja kes ei taha, et ka nende lapsed midagi nii pöörast usuksid. Kivistunud südame taaselustamine sellesse rõõmu, lootuse ja usalduse tagasitoomine on märksa raskem kui rõõmu, lootuse ja usalduse summutamine. Lihtne on kapselduda oma muredesse ja selle musta kibestumisega nakatada ka oma lähedasi. Märksa raskem aga näha jumala head tahet ja tema imelist tegutsemist siin maailmas. Tänane kirjakoht Heebrea kirja kolmanda peatüki viieteistkümnendas salmis ütleb aga täna, kui ta tema häält kuulata. Ärge tehke oma südant kõvaks. Vahel võib sullegi, kes sa praegu raadiot kuulad tunduda. Et selle maailma murede ja raskuste keskel elades muutub hing kalgiks ja süda kõvaks kõige ja kõigi vastu. Suur võib olla kiusatus kõigele käega lüüa ja ainult passiivselt elu vooluga kaasa lasta vedada. Nõnda märkame enam päikest sügisalli taevasse värvilaike tegemas ega ka väikest rõõmsameelset tüdrukutirtsu tänaval veelompide vahel keksu mängimas. Ometigi aitab just iga selline hetk meil säilitada oma südame sooja ning hinge elama. Sest nendest hetkedest mõistame ka ise, mis hoiab meid elus. See on rõõm, hoolivus, armastus, mida võime pakkuda üksteisele kinkides naeratuse teisele, kingid sellega iseendale. Seda võib igaüks ise järele proovida, kas või täna hommikul oma kodus oma lähedasi üllatades või tänaval möödujaid naeratusega tervitades. Meie palvetame. Armas taevane isa andesta meile, kui oleme olnud tuimad oma usus ning muutnud ka oma südamekivi sarnaseks. Õnnista kõike, mida sinu abile lootes täna rõõmsasti ette võtame, nii tööl kui kodus. Ole ise meile teejuhiks ning aita näha kõike head ja kaunist, mida sa meile selles maailmas oled kinkinud. Aamen.