Tere kuulama teatri magasini ja stuudios Pille-Riin Purje, jah, maris Johannes. Pille-Riin, kui ma sinu käest küsin, et noo pagadiiv saajad, mida see sulle meenutab? See meenutab mulle multifilmi ja ahhaa. Aga kui ma nüüd hakkan mõtlema, kuhu sa sihid siis meenutab see mulle ka jänes. Et see ei meenutagi mulle ainult seda rämedalt multifilmi kuulsat häält, vaid see meenutab mulle ekraanil ringi vilksatavad jänest lavastuses testimängud pulm ja setu naiste laulu vana valgejänes, kas sa tahtsid seda vastust? Kuulge, see vastus on peaaegu, et üllatav minu jaoks, tegelikult tahtsin ma sisse juhatada sellega tõesti meie tänase saate, et mis on pühendatud Von Krahli trile ja tema 10.-le sünnipäevale, mida me kõik hoogsalt neljapäeva õhtul tähistasime, aga tegelikult selle jänesega ja selle Nuubaga tiiga on Von Krahli teatril veel üks tulevikuplaan. Nimelt kavatsevad nad teha Nuubagaadi ainetel koostöös nüüd ansambliga ühe uue lavastuse, aga sinu teatrimälu on muidugi perfektne. Et sulle meenub midagi Von Krahli teatri võib olla kõige legendaarsemaid lavastusest siis. Nii, et mina olin selle jänes ära unustanud, ei saa salata, aga olgu, räägime siis Von Krahli teatrist. Ja katsume määrata mõnes mõttes nagu määratlematut ja miks me peame täna seda tegema, eriti ilmeka häälega on see, et mulle tundub, et Von Krahli teater on sedalaadi pater, kus vikerraadio kuulaja käib suhteliselt harva. Esiteks Von Krahli teater ei ole selline koht, kuhu minnakse mõnusalt meelt lahutama. Kui oled juba kuskil vanuses üle 42.-ks Von Krahli teater ei paku selliseid hea äraolemisega komöödiaid ja naljalugusid Pilleringast, sina, publik, muuseas, tunned ennast nagu õigel kohal olevat, on Von Krahli teater nagu sinu teater. Sellele ma ei suuda ka üheselt vastata. Millegipärast ise ka tegelesin selle mõttega, just et see on kummaline, ühelt poolt, et ei tunne ennast seal kunagi halvasti. Just see õhkkond on kuidagi niisugune väga vabameelne või väga ebakonventsionaalne või niisugune kodune kuidagi, et kui sa juba sinna tumedasse saali sisse astud ja seal ütleme, esietendustel ka mõnikord väga tihedasti kokku surutud publiku ridades, sest rahvast on palju ja kõik mahutatakse lahkelt ära selle oma paiga leiad siis on seal kuidagi niimoodi kodune või, või ei tunne ennast võõrkehana. Aga ma ei saa öelda ka, et, et see oleks päris minu teater või et ma nüüd valdaksin laitmatult selle teatrikeelt või et ma kuulusin nende hulka, kes väidavad, et kogu Eesti teater on jube ja siis leiavad ime üles ainult sellest Von Krahli teatrist on ka sedasorti publikut olemas. Et ma olen niisugune kõhklev selles mõttes. Sa oled selline professionaalne, mitmed paikned, et mitte öelda kahepaikne. No mina arvan nii, et Von Krahli teater oleks võinud olla minu teater küll sel juhul, kui ma oleks olnud 10 aastat noorem, et Von Krahli teater tuli nagu ühe keskealise rääkija ellu liiga hilja ja Von Krahli teatrist ja tema 10-st aastast ei saa rääkida kui mingisugusest homogeensest ja, ja väga sellisest sihiteadlikust liikumisest mingi teatud suuna suunas. Et pigem on see ikkagi noh, suur ja pikk otsingulugu, aga kuulame nüüd seda, mida sellest Von Krahli teatri otsinguperioodidest ja, ja üldse sellest teatrist kui tervikust arvab selle asutaja ja juht Peeter Jalakas. No igatahes on õnn ja rõõm öelda, palju õnne sünnipäevaks, fon kraal. Peeter Jalakas, kui ma paluksin restaureerida pidutseda maailmamudelit Von Krahli järgi kuidas planeetide süsteem liikus? Noh, seal ütleme selles etenduses kasutatud metafoorid, neid ei ole mõtet päris nii igapäevase Von Krahli teatrit võrdlesid sina maaga. Mulle tundub, et Von Krahli teater on piisavalt hull teater, et seda võrrelda maaga. Ei noh, see oli väike selline kunstiline nali. Et sama teda niiviisi võrdleb lihtsalt ma mõõtsin vahemaid, kui võtta niiviisi päikesesüsteem aluseks, siis kui ma panen peksisteemi keskme oma koju Pelgulinnas, siis jääb konkraal täpselt sobivalt maakoha peale. Aga 10 aastat Von Krahli teatrit kui mitu Von Krahli selle aja sisse sinu enda jaoks, nagu mahub. No eks see ka etendusele natuke erinev, aga kui need perioodusid jagada siin ei oskagi öelda kunagi me väga innukalt paugutasid, meie tegime sellist laada ja värki, siis me oleme teinud ilma igasuguste tehniliste vahenditeta põhiliselt küll Venne Graali karjääri algusaastatel. Siis mingi hetk oli meil võib-olla selline multimeedia innustus, mis mingi ime. Tal on jäänud tänaseni, aga võib-olla mitte nii. Nii innukalt seda jajana viimastel aastatel on lisandunud, võib olla mõningal määral sotsiaalsustata. Oleme tegelenud sotsiaalselt oluliste teemadega. Ja millest sedalaadi muutumised on nagu ära rippunud, kas sellest, et ise saab trupp vanemaks või, või mingites ühiskondlikest liikumistest? Juhusest huvist, kui sa ühte asja teed, mingi hetk, see ammendab ennast või tahad midagi uut proovida. Aga tihtilugu on juhus, mis, mis määrab esiteks selle, mis, millised inimesed taotlusega koos töötama kuidas materjal kujuneb, keda sa näed, kus sa saad reisida ja nii edasi ja nii edasi, noh seda on väga raske niiviisi ette planeerida, mingit muudatust. Aga kui palju sõltub ära sellest sellest päikesesüsteemist, mille nimi on, nagu näiteks Eesti teatas, et selles kontekstis suurt midagi Ma isegi ei oska, ei oska meid niimoodi võib öelda, et me oleme ju üsna pikalt olnud nagu kastrollidele Eestis kuidagi väljaspool seda ametlikku süsteemi ja algul võib-olla tekitas mõningast sellist trotsi ja aga noh, see ei ole muidugimõista ka praegu enam päris nii, aga, aga ma ei oska küll kuidagi mingisse konteksti asetada, et vot nüüd, et me teeme seda nii, tegelikult siis kui nüüd vaadata eesti teatri taustalt, siis ta näeb välja naamoodi esiteks käima nii vähe teatris, et ma ei oska seda teha. Teiseks arvan ma üldiselt selliseid üldistusi võiks teha keegi keegi väljastpoolt teatrit, vastupidi, ma arvan, et meie ei ole alternatiiv vaid võib-olla pigem vastupidi. Et igal juhul ei ole siin küll ühegi tegemise eesmärk olnud kunagi, et nagu teha midagi teistmoodi. Enamasti on olnud eesmärgiks see, et leida võimalikult selge väljendus mingile ideele mingile probleemile, mis, mida, millal sa otsid kunstilist lahendust, taotlus on olla võimalikult selge mitte siis olla keerukas või, või kuidagi teistmoodi. Aga kas on midagi sellist, mida Von Krahli teatri ilman ei teha? Olen teatris ei hakata kunagi tegema ühtegi lugu printsiibi järgi, nii et see on natukene eesti draamat, natukene kaasaegset ja natuke come janti seda juhtumit iial vähemalt niikaua sellega seotusele. Ja teiseks ei, ei tehta siin kunagi ühtegi etendust, millel ei ole pointi, millel ei ole mingit mõtet, mis on lihtsalt Üks lugu Von Krahli teatritrupp on olnud teater. Püsitrupid ta praegu on teater trupiga. Kas see on olnud selle teatri jaoks nagu selline normaalne areng või, või, või, või need on lihtsalt head juhuse kokkulangemisele on olnud selline seltskond, kes on formeerinud selle trupi, et kuidas see elulugu nüüd takkajärgi tarkusena tundub. Täpselt nagu sa ütlesid, need on olnud ilusad kokkulangemised ja see on täiesti normaalne areng. Kui nüüd Von Krahli teatri selle hooaja plaanide peale vaadata, siis millised on need sellised lähemad suuremad asjad, mis on tulekul, mida te juba täpselt? Teate, praegu juba esimene proovidest on läbi etendusega Luikede järv. Ma ise lavastan koos Moskva koreograafia ajeviga ja sedasama näha jaanuari lõpul ja siis on järjekorras Rainer Sarnet, kes siis teeb oma debüüdi teatris on teinud filme, aga, aga mitte teatrit ja siis on veel paar sellist ühisprojekti, üks võib-olla Norra trupiga pakt Robben ja teine mõistagi iga hooaeg, me oleme teinud vähemalt ühe koostöö nüüd ansambliga sel hooajal plaanis ja selle nimeks saab olema Pangoliin ootasa. Kui nüüd ansambel kehtan helia plaanime kasutada todasama muusikat, mida selles koltuslikus multiaplikatsiooni sarjas kasutati Von Krahli teatripublik, sinu nägemust mööda, kes on hingelt noored, rõõmsameelsed protestivaimuga ei oskagi, kuidas on teda kirjeldanud väga armas publik. Neil ongi kuidagi vedanud, et on head näitlejad ja publik, mis sa hing veel oskad tahta? Kas sa oskad ette kujutada, mis saab Von Krahli teatris 10 aasta pärast? Ei oska, ei läheks mõelda, ikka võib, aga kui sa küsid, kas ma oskan öelda ei oska? Kui nüüd mõelda sellele kraali sotsialiseerumisele, tundub, et, et et see on nagu laps, kes alguses mängib nagu mingeid omi mänge ja tal on tore mängida, aga mingil eluhetkel teda hakkab huvitama see ümbritsev maailm ja siis ta hakkab küsima palju asju nagu maailma kohta ja mulle tundub, et need Von Krahli teatri viimased sotsiaalsed tükid ongi just nagu märk sellest, et lapse ja on välja vahetanud selline kriitiline teismeliseiga kus see täiskasvanute maailm tundub selline jõhker, julm, nõme, tobe, loll ja sellele vastukaaluks siis see, need, need tükid, mis on tulnud, kas sa oled mu mõttekäiguga nõus ja see tundub üsna tabav olevat, et siis sellest ka niisugust teismelise jultumust, võib-olla julgust ja jultumust osatada seda maailma, vaata sellele näkku niisuguseid väljakutseid mida ju nüüd siis paroodiliselt tehti ka selles koondlavastuses või, või mängus sünnipäev. Aga need on tõesti selle viimase perioodi Von Krahlis nüüd, kui me räägime sellest püsitrupiga Von Krahlis, mis kasvas välja kõrgema lavakunstikooli 18.-st lennust, Priit Pedajase lennust tuli sinna kolm näitlejat, Sis Liina Vahtrik, Tiina Tauraite ja Erki Laur ja Juhan Ulfsak. Siis oli juba olemas ja nüüd siis on lisandunud akadeemilisest või rahvusteatrist draamateatrist üle tulnud Taavi Eelma, kes tundub väga hästi sobivat sellesse ümbrusse. Aga jah, sinna ritta läheksid siis need, et see skandaalne Turka näidend Connecting piipull külalislavastajaga, Erik söderplomiga ja samamoodi siis Maakreivenhili need teravad polaroid Ingomar Vihmar lavastuses ja Tiit Ojasoo Mortjees. Et neid on teisigi veel, et tegeletakse jah, selle ühiskonna mingite ma ei tea, siis ühelt poolt valupunktide, teiselt poolt naeruväärsete asjadega ja sellesse ritta maa krabaksin veel juurde. Kaks lugu, mis meenub, on Peetri ja Tõnu, mis on Hendrik Toompere lavastatud ja kus Von Krahli püsitruppi veel ei olnud, et see on 97.-st aastast aga selline väga pika elulooga lavastus. Ja sina sotsiaalsusesse ma lisaksin kindlasti siiskiga Mati Undi Hoti, et hea küll, hotello ta nüüd oli, aga no ja et see oli ikkagi hästi-hästi hotella hästi tänasest päevast ja, ja hästi-hästi tänase päeva probleemidega. Aga sai juba öeldud, et sellest sotsiaalsuses on selline teatud nahaalsus või, või protest või jonn või mingi selline vindi ülekeeramine. Ja seetõttu, eks nad ise ole ka ju deklareerinud, et nendel on siin suur sõprus sellise loomingulise ühendusega nagu seda Esto-TV, et kui nüüd meie kuulaja, kes ei ole jõudnud Von Krahli teatrisse või kes tunneb seal ennast ebamugavalt, noh on ju kindlasti näinud neid skandaalseid Esto-TV-saateid, et, et siis võiks, võiks sealt ju leida tegelikult mingisuguseid selliseid ühiseid jooni või ühist hingamist või, või, või ühist sigatsemist. See just selline Esto-TV ütleme, konflikti otsimine ja sellest konfliktist toitumine ja selle konfliktile siiski sellise vindi pealekeeramine. Mis, mis eeldab, et publik mõistaks seda keelt, saaks aru ja oskaks kaasa naerda, sest sest nii nagu ESTO-d veega ei tohtinud ise väga tõsiseks minna, nii võisid sa kohe noh, nagu endale vee peale tõmmata, mis juhtus väga tihti ka meie poliitikutega, nad ei saanud aru, mis mäng on. Täpselt sama võiks olla ka Von Krahlis see, et sul peab olema selline noh, teatud võime seda seda vinti läbi näha ja teatud loss selle selle vindiga kaasa minna. No seda võib ju öelda neile julgustuseks, kes ei ole Krahli lavastusi näinud, et siiamaani vähemalt erinevalt Esto-TV-st nüüd ei ole rünnatud seda inimest saalist niimoodi otseselt või pandud talle mikrofoni nina alla et ta ennast kuidagi lolliks teeks avalikult, kui ta mängureegleid vastu ei võta. Et seda kõike võib oma kujutluses siis testida seda oma kaasamineku võimet, seda tegelikkuse kõver p klisse vaatamise võimet ja et selles mõttes natuke justkui oleks ohutum, aga aga mõnes mõttes teatri suurendusklaas on ikkagi alati kuidagi võimas või see luup on väga niisugune läbinägev, et et vastu võtta seda aja pilgata ja, ja igasuguste nähtuste pilget siis peab olema niisugune terane löögivalmis kaasatulija mõtetes siis. Ja, aga see agressiivsus on tegelikult neis olemas, sest kui ma hakkan analüüsima enda käitumist, siis on alati nii, et ah, Von Krahli teatri seid esimesse ritta need küll ei roni, läheks ikka vaataks tagant, oleks niukses vaatleja positsiooni sellest ilma neid sigadusega nad hakkama tahavad kõigi tõesti peab tunnistama. Rünnatud peale ei ole, kuigi võib-olla silmadega isegi on, sest jah, ega see väga niisugust neljanda seina tunnistamist nüüd ka ei ole, et tegelikult see publik võetakse ikkagi kuidagi kaudselt mängu või ma mäletan ikka seda, kuidas näitleja pilk kompab saali ja jääb sind kuidagi jultunult või ärritavalt, vaatame aeg-ajalt, et noh, mis sa nüüd teed ja kuidas sa nüüd reageerid? Jah, päris päris kaitstud ka ei ole, ei ole, pole see mingi luuleteater, istud ja mõtled rahulikult oma mõtet aga vaat, üks asi veel kas nende sotsiaalsus sotsiaalsete lavastuste puhul rääkida või üldse kui Von Krahli teatri repertuaari otsingutes tervikuna, mis mulle ikkagi seletada trupi puhul kohutavalt meeldib, on see, et et ma ei tunne seal teatris nagu sellist vastikut raha, haisu või seda, et tehakse midagi raha pärast seda lihtsalt võetakse repertuaari üks lugu, et see justkui peaks ennast müüma, jah, tõesti, seal on tehtud lugusid juba nii-öelda ette ära, eks ole, kui Graali projekt pidin minema Euroopasse ja ja, ja võib-olla ka selle legendaarse Eesti matuse ja pulma puhul oli teatud soovi just minna nagu välja, aga, aga seal ei ole olnud kunagi sellist. Et see on nüüd hästi kasulik, et vot seda, seda momenti ei ole ja seetõttu sobib sealsesse teater minu arvates sellisesse teismelise eaga võrdluses sellepärast et teismeline ju ka tegelikult, kui ta veel päris rikutud teismeline on ka kuidagi üle kõigest sellest, et vaat see, see on ka noh, joon, mis mulle meeldib just sellel sellel skaalal, kuhu tänapäeval teater ikka paraku paraku peab ennast nagu paigutama, tema on ju säris skaala. Ja, ja siis selle Ühes otsas äri teises otsas siis loov hullus, et, et ütleme, et nad on ikkagi seda suurt kuidagimoodi ma ei tea, kuidas seda loova, loovat hullust nagu endas nagu toita või ülealal hoida, et, et see on hästi-hästi meeldiv ja ja, ja võib-olla selle koos selle loova hullusega on, siis on siis see noh, jah, see kaosja anarhism noh, mida võib-olla sisemasse natuke pelgad ja kardad ja, ja on see mingi uus mentaliteet, millest sa veel päris hästi aru ei saa, et siin räägib nüüd nii-öelda üks etableerunud 40 aastane. Kui sa alustasid selle õrritava küsimusega Akkadi saajad siis ma nüüd siin seda kogu aeg hämmeldunult edasi kerides olen mõelnud, et võtsin küll selle jänese, aga samahästi võiks võtta sealt ka sellest hundist kinni. Sest Von Krahli üks refrään lavastasin olnud libahunt, sellega nad alustasid selle juurde. Tulid ka hiljem tagasi ja kui mõelda sellele, et püsitrupp ei ole ju olnud poolt aegagi nende kümneaastases elus ja ikka on seal olnud niisuguseid nii lavastajaid kui näitlejaid, kes on käinud mujalt seda teatrit sisse elus hoidmas siis võib-olla see on kuidagi libahundiefekt või see igatsus ennast välja elada, et et oled sa niisugune korralik, kui mees või naine kuskil oma päris töökohas ja siis tuleb see öö, kui sa selle hundinaha tõmbad endale üle ja lähed metsa jooksma, laantes ennast välja elama, möllama ja võib-olla seda tõelist loomust näitad, et võib-olla see libahundiefekt on väga kas targalt kasvõi alateadlikult, siis jalakal refrään lavastuseks valitud, et see ongi üks libahundiks jooksmise paiku see Von Krahli teater ja võib-olla ka publikule, siis ta saab seal ennast välja elada niimoodi sisemuses. Braavo. Pagajateist oleme nagu teel läinud libahunti aga see selleks laseme nüüd ühel vennal, kes on ka käinud nii-öelda libahunti jooksmas Von Krahli teatris ja kes on töötanud nii Pärnus kui Eesti Draamateatris, kui teinud sho business'it ja teinud muusikali viida. Laseme Tiit Ojasoo rääkida, kuidas tema seal siis nagu libahunt jooksmas käis ja tema lavastus oli nõumoor Diers ja sündinud oli see 2002. aastal. Kui tulla akadeemilisest teatrist Von Krahli lavastama, kas siis lavastajal peab olema ka mingisugune teine lähtekoht peale selle raha vähem ja näitlejaid vähem ja kõik peavad olema universaal, nemad et mis oli teie lähtekoht, Tiit Ojasoo, kui te hakkasite tegema siin nõu morfier? Esiteks akadeemilisest teatrist tulles ma loodan, et ma ei ole nii akadeemiliseks teil muutunud või nii kivistunud, et ma peaksin ennast kuidagi täiesti teistmoodi ümber mõtlema ka. Aga kui ma siia tulin, siis võib öelda, et mu mõtted olid märganud nähtavalt lahtisemat ja segasemad kui, kui akadeemilistest teatritest alustades. Ja see ongi see, mis kraadi juures on äärmiselt võluv ja selle trupi juures. Et nad oskavad olla poliitiliselt täiesti ebakorrektsed ja et nende tüki näidendid, lavastused, mida nad teevad, ei pretendeeri mingisugusele täiusele või ei pretendeeri korralikule tükile korral millegagi korralikult ära tegemisele ja see andiski võimaluse ka mulle ennast kuidagi natuke paremini tunda. Üle tüki aja. Kas sa annaksid endale nagu rohkem proovimis julgust või, või, või, või mis on siis mis on see poliitiliselt mittekorrektne olemine? Jah, see annab endale proovimis julgust, kuigi see julgus võiks ju kogu aeg olla, aga aga siin on see kuidagi nagu loomulikum või iseenesestmõistetav, et et inimesed teevad nii, nagu neile parasjagu tundub ja ja räägivad seda, mida neil tõesti öelda on, mitte seda, mis keegi kunagi aastasadu tagasi on kirja pannud ja mis lihtsalt ette kantakse. Aga seesama materjal, see ei enam pisaraid tähendab kas seda, kas sedalaadi tükk oleks võinud näiteks välja tulla kuskil kuskil mujal või see oli spetsiaalselt nagu kraalile? Kuivõrd mõnes mõnes mõttes on koostöös näitlejatega tehtud, siis sellise sellisel kujul ta vaevalt et kuskil mujal oleks tulnud. Aga, ja kui me nüüd mõtleme, et kus mujal ta ikka võiks tulla, ülejäänud teatrid on tõesti suhteliselt akadeemilised, see oli Krahli teatrilugu ja ma loodan, et kui ma kunagi veel peaksin siia sattuma, et siis ma teen poliitiliselt veel ebakorrektsem. Kui suur on olnud näitlejate osa näiteks kas või selle teie tüki valmimise? Noh, et tükid siin räägivad sellest, mis toimub inimeste ümber on, seega ka näitlejad räägivad sellest, mis, mis neid puudutab ja mis, mis toimub nende ümber, seega näitlejate osa siinsete tükkide valmimises on ütleme, lihtsalt on suurem kui, kui keskmises riigiteatris. Kas võib öelda, et maalil on ka mingisugune oma publik, noh, et see publik on hõlmata mingisuguse nagu põlvkonnaga. Ma ei ütleks, et see mingi põlvkonna publik on, sest eks snoobe ja, ja selliseid Regiidseid inimesi leidub ka noorte hulgas, see on lihtsalt teatriinimestele, kellele meeldib näha natukenegi teistsugust teatrit. Nii palju, kui seda Eestist teistsugusel on võimalik teha, on. Et veel kord üritada defineerida seda teistsugusust ja mõelda niipidi, et kas Eesti kannataks välja ka noh, rohkem sedalaadi teatrites ja teistsugust teatrit või on see fon kraal nii-öelda üks ja ainus ja vaat see on see piir, et rohkem rohkem ei kannata. Ei no ma vaikselt loodan, et ta kannatab ikka rohkem, et, et ka need riigiteatreid, mis praegu on, muutun ise poliitiliselt korrektseks, aga kuivõrd ma siin majas olen, siis ühesõnaga riigiteater, mis praegu on suhteliselt ühe ülbast repertuaari näitamas võtavad ennast kokku ja, ja arenevad. Kas teie oma noores elus tunnete ka, et te kuhugi sobiti rohkem kuhugi sobite vähem? Kõik algab ikkagi inimestest ja kõik algab trupist. Teatrid ei ole ju majad, teatrid on inimesed, kes seal sees. Kui te nüüd meenutate neid Graali tükke, mis lähiajal on olnud siin siis mis oleks see, millist tükkide nagu ise praegu esile tõstaksite või et mis on tekitanud täis nihukest nihukest heas mõttes kadedust? Heas mõttes kadedust tekitavad kõik tükkis, ma võiksin olla iga tükiga seotud või kasvõi mängida seal või kui ma lavastanud oleksingi teisiti. Aga tuli meelde tsirkusetükk, see nüüd ansambliga Afganistanis oli see varietee või mis asi oli? Vot see oli nagu täitsa siuke, et tegi päris kadedaks. Kuidagi oli väga. Väga lahe, kui palju teie arvates on Grahal ütleme, unisoonis muu maailma näiteks teatrifestivalide eluga? Kuigi samas siin selliste suurte korral teatrifestivalil tükke ei tehta, sest noh, see on üks kindel nagu näitemängude ja lavastuste laadet ütleme festivali jaoks siin Eestiski käivad ju aeg-ajalt sellised nii-öelda festivalitükid põhiliselt küll Venemaalt. Ma arvan lihtsalt, et kuna kuna Von Krahli teater reisib suhteliselt palju ja ja inimesed on noored ja nad vaatavad, vaatavad filme ja hoiavad muidu silmad lahti, siis see teater on lihtsalt teistest teatritest veidi enam unisoonis maailmaga, unisoonis, Euroopaga, sellega, mis meie ümber toimub ja nad teavad kaasaegsest teatrist paraku rohkem kui kui nii mõnigi teine. On see teater on see kino, mis, mis on rohkem nagu mõjutanud Siis teatrit või seda teatrit? Nojah, nüüd eel ma tulemusega kindlasti ja ka need filmid väga tugevalt hoiatama, aga Neid mõjutusi nagu niimoodi lahti võtta on üsna raske on, noh, ma tean, et, et nad vaatavad nädalas igaüks mitu filmi mitte suvalist televiisorist välja, mingisuguseid veidi valiti maitset ja aga samas käivad ka, käivad ka festivalidel ja ja võiks vist täie kindlusega väita, et läinudsuvisel Baltoscandal-il oli Von Krahli teater ainuke teater, kes seal in corpore esindatud. See ütleb ka nii mõndagi. Ja aga te olete ju ise siin sees olnud, mitte ainult ei vaata väljastada värki, siin on ka mingisugust. Võibki olla mingit ohtu, et see trupi väiksus või see, et nad nagu, nagu ammendavad ennast omas laadis või, või teine asi tüdinevad lihtsalt üksteisest. Kas seda ohtu on nagu tunda? Tunda või mitte tunda, eks väikeste truppides saatesse ja paratamatult on. Paar suve tagasi, mul oli võimalus kohtuda barba trupiga ja minu suureks üllatuseks tuli välja, ma ei teadnud seda, et, et sedasama truppidele Ta alustas, et need on needsamad inimesed. Tõepoolest, ja nad on nüüd vanad ja haiged kõik sellepärast et see füüsiline pinge on väga suur olnud. Aga siis nad selleks, et 11 mitte ära tüüdata, siis nad saavad kokku ainult üsna harva selleks, et siis suurt tükki teha või siis. Või siis selleks, et vanu mängida ja ja nii nagu eelmine kord rääkisin, et järgmist tükki nad tahavad teha niimoodi, et nad kokku ei saagi. Et ilmselt mõistavad nii hästi mõistavad juba nii hästi tekstist et ma olen kuulnud ka Krahli teatri näitlejatele, et neil on plaan minna. Nüüd ma tea suveks või talveks või aastaks või 10-ks aastaks Euroopa peale tuuritama ja siis jälle kokku saada ja jagada üksteisega muusi kogemusi. Aga praegu selleks nagu karjuvat vajadust ei ole. Kui nüüd üritada kuulajale, kelle jaoks Von Krahli teater on vaid üks nimi teiste Eesti teatrite seas veel pisut seletada, et et milline see tema positsioon nagu on selle 10 aasta jooksul, millise positsiooni ta on nagu välja võidelnud endale siis mina üritaks teha seda. Ma olen kaval ja üritan teha seda hoopis mitte nagu teatri võrdluseks tuues, vaid, vaid ütleme, kaht lähiajal Eesti kinodes linastunud filmi näituseks tuues. Üks neist on siis nimed marmortahvlil, mis, mis hakkas eile üleeile Eesti kinodes jooksma ja teine on sisse Agent Sinikael. Need on kaks väga erinevates tingimustes sündinud filmi, ühel on olnud rohkem raha, teisel on olnud vähem raha, need on sündinud üks sellise kuulsa turvalise klassika pealt ja ja kuidagi üritamas nagu leida sellist rahvafilmistaatust ja otsida. Teine on sündinud, võib olla väga siukses kitsas ringis ja, ja mängitseb ja mängib selliste elitaarsematena nähtustega või moodsamate nähtsud nähtustega. Et siis Von Krahli seltskond, Von Krahli repertuaar on kindlasti selle Agent Sinikaela repertuaar ja ütleme siis, Eesti Draamateater võiks siis näiteks esindada seda suunda, mida nimed marmortahvlil meile pakub. Et kui ma nii-öelda lähiajalookinost eesti kinost eesti filmist eesti mängufilmis teen nagu sellise skaala, siis, siis panen mentaalsuselt Agent Sinikaelaga kokku Von Krahli. Aga kui nüüd nii-öelda jäta see kinovõrgustik kõrvale üritada ikkagi teatrivõrgustikuga nagu hakkama saada, siis kas sul on mõni kaval mõte, kuidas selle küsimuse juurde välja tulla Pilleri kino kui on ta muidugi intrigeeriv ja ilmselt ka on selles oma tõetera pole veel näinud, ainult nimesid marmortahvlil. Aga ega see teatrimaastikule paigutamine nii liht ei olegi või tegelikult Peeter Jalakas ise sellel sünnipäeva õhtul andis väga eksklusiivse etenduse, mis minu jaoks isegi ületas selle avaliku lavastuse sünnipäev ja mida nägi ma usun küll ainult üks kordeks valitud seltskond, selle teatri kutsutud külalised ja oma inimesed. Ja noh, tema mängis niisugust elegantset Päikesesüsteemi, planeetide mängu seal ning Von Krahli ja teiste teatritega. Et seda kujundit, et sai tõesti ainult tema lubada või, või niisuguse karismaatilise teatrijuhina esitada, et selle kõrvale on raske midagi panna, ma pigem mõtlesin, et kas äkki kuidagi teised teatrid, mõningad ei hakka liginema sellele Von Krahli laadile või sellele konkurentsi pakkuma, aga see ei saa ikkagi sündida. Vis tervikuna seisab sündida mingite üksikute lavastustega, noh mul tuleb näiteks meelde nüüd lähiajast Arabella ja Taaniel, Rakvere teatris, mis oleks kujuteldav oma laadilt Von Krahli teatrisse niisugune tantsu, laulu ja sõnalavastus või siis veel endal nägemata, aga kujutluses jällegi see Robert otsuko Tartu sadamateatris noh võib-olla üldse sadamateatri repertuaar pürib kuidagi skandaalse maksja ja erksamaks ja võib-olla see hakkab ka kuidagi Von Krahli ka dialoogi või, või, või poleemikat või duelli pidama. Ja noh, omas laadis ju tegelikult sellesama sotsiaalse maailmaga tegeleb ka VAT teater, mis on tegelikult fon kraaliga ühest tüvest või kuidagi suguluses, aga noh, rohkem siis lastele ja noortele seda teeb. Kui sünnipäevakõnedes kõik kuidagi rõhutasid, et Von Krahli teater ei tohi valmis saada ja ei tohi kraali üles leida ja kõik kuidagi niimoodi selle Ei kaudu siis tunnustasid selle teatriteelolekut, siis siis võib-olla ei olegi võimalik teda ka niimoodi asendina paika panna, et ta ongi see otsija ja, ja selles mõttes teismelise definitsioon on, on leidlik. Siit võib muidugi küsida, et mis siis edasi saab, et kas Von Krahli teatrist võib saada ka üks korralik keskealine teater? Peeter Jalakas juba mängis niisugust eriti soliidset keskealist teatrijuhti oma filmi ja, ja lava etenduses, mis ta monotükina esitas. Et see on praegu nagu täiesti kujuteldamatu, kuigi võib-olla see keskealise elu, skepsis ja iroonia võib ka olla väga salvav. Tegelikult, kuidas, kas Von Krahli teatrist saab keskealine teater, seal on isegi päris naljakas küsimus, aga ma arvan, et ühelt poolt see sõltub muidugi Fonkraalist, aga teisalt sõltub see võib-olla veel rohkem sellest, kes tulevad peale. Tähendab, kui tuleb peale mõni tropp ja mõni väga jõuline tegijate seltskond. Noh, kes on veel nahaalsemad, kes on veel teismelisemad, et, et siis uued tulijad oma energiaga võivad nagu fon kraalile käru teha väikest viisi selles mõttes, aga, aga Von Krahli tegelikult need otsingud ühelt poolt me ju tõime sealt ennem näiteid nendest sotsiaalsetest lavastustest võib-olla ka sellepärast, et need on ka meie kuulajale nagu pisut lähemad tegelikult Von Krahlis ja teine pool on just see muusika pool muusika ja tantsusüntees ja, ja kõikvõimalikud need otsingud koos nüüd ansambliga, et võib-olla see Von Krahli esteetilisem laad, noh, läheb ka just Olari Eltsi ja, ja Peeter Jalaka ja, ja siis selle kahe kollektiivi nagu, nagu koostöös edasi. Et selles mõttes, kui me selle saajalt siga alustasime, et siis siis, siis vaatame kes, siis, kes siis kunagi ütleme nii. Kas see on veel endiselt see Von Krahli teater, kes seda huikab välja nii-öelda etableerunud matele, mudelitele siin teatrisüsteemis või, või tulevad juba nooremad ja nahaalsemad, kes seda hõikavad? Igatahes meie siin soovime palju õnne sünnipäevaks, veergalt fon kraalia loorberitele ei saa keegi sind puhkama jääda, seda enam veel nii-öelda usin teismeline, kes peab kogu aeg käru keerama nendele vanematele. Aga meie ütleme siit aitäh kuulamast ja stuudios provotseerisid Pille-Riin Purje ja maris Johannes kuulmiseni.