Muusikaline tund on täna Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri päralt. Nagu meie kauaaegne diktor, samas aga ka Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri Fretist Heino Irjas ütles Mängivad pritsimehed. Ja see on Haydni kolmas osa sümfooniast number 11, mis kõlas orkestri 85. aastapäeva kontserdi alul. Läinud aasta 19. detsembri õhtul kell 19 Estonia kontserdisaalis. Praeguste uue aastaste talituste, asjaajamiste, jutuajamiste ja kõige muu uue sees teemegi nüüd ekskursi tagasi sellele sitseerimise juubelipeole, millest ju tegelikult pole möödunud veel kuudki. Laval on üle 60 mehe, nende ees Helmut Orusaar mees, kelle teenelise kunstitegelase staažiks saab õige pea viis aastat. Kes möödunud aastakümnel on olnud paljude rahvatantsupidude rahvakunstiõhtute ja üldlaulupidude üldjuhiks. Mees, kes Estonias minu veetlevat leedit on juhatanud üle 160 korra. Mees, kes aastaid mänginud trompetit Estonia teatris ja praegu Eesti raadio sümfooniaorkestris kes õpetab Tallinna konservatooriumis trompetit ning dirigeerimist, kes ise lõpetas viimati öeldud asutuse 51. aastal ning on mänginud nüüd juba peaaegu legendaarseks saanud džässiansamblis kuldne seitse. Ikka todasama pasunat. Ning lõppude lõpuks muidugi seesama mees, kes jõgisoo rahvamaja pilliorkestris kunagi esimest korda haleda piuksu ka läbi selle kõvera toru oma hingeõhku puhus. Aga sinna nüüd maad tagasi juba aastat 30 või enamgi. Kuidas ja millal ta juubilar orkestri ette sattus, sellest muust kuulete pisut hiljem meestelt ja temalt endalt. Ühe asja, millest ta ise ei räägi ütlemine ära. Kui orkester ainukesena omataoliste hulgas sai Eesti NSV teenelise kollektiivi aunimetuse oli Helmut Orusaar juba õige mitut aega meestega tööd teinud. Tähendab tõus polnud kerge, nii-öelda asi iseenesest. Ja eks koos söödud soola kaalumiseks on need vanad vägevad puudad siinkohalgi kõige sobilikumad ära nentida. Enne kui me seda 19. detsembri kontserti edasi kerime, mõned nimed lisaks Haydenile orkestri repertuaarist. Pokkeriini. Endel Mozart, Beethoven, Schubert, Suumann. Kull, Eugen Kapp, Karp, Naissoo, Bloom, Ernesaks, auster, kõrver, marguste meitus, Sernetski korpulskis ja nii edasi. Muide on täheldatud, et sageli lõpetavad loetlejad oma teadmiste loetelu just niiviisi ja nii edasi. Usun, et antud juhul usute mind, mitte taoline lugeja olevat kellel enam midagi ütelda ei ole. Liiatigi kui teate, et eriline koht nende repertuaaris on eesti heliloojate loomingul ja et paljud teosed esiettekandes kõlanud just tuletõrjujate orkestrilt. Niisiis pokkeriinist esiettekannete nii, see on isetegevus, mida võib mõõta professionaalsete mõõtudega. Mõõdetaksegi. Endel passagalia juhatab Helmut Arusaar. Tavaline on, et isetegevuslik puhkpilliorkester mürtsutab mõnd marssi rong käigus või esitab ümnide kõrval ka paar numbrit pidulikul aktusel või lohutab leinalisi. Tallinna tuletõrje maja. Orkester on andnud iseseisvaid kontserte Tallinnas, Pärnus, Viljandis, Haapsalus ning mujal Eesti linnades samuti ka Moskvas ja Riias. Sõjajärgseil aastail tuleb avalikke esinemisi ühtekokku üle 200. Orkestrit saab kuulata raadiost, aga raadiotagi tervenisti kaks heliplaaditäit. Koos on esinetud teistegagi kohtkem praegu nendega, kes võtsid osa 85. aastapäeva kontserdist. Eesti NSV teeneline kunstnik Margarita Voites Margarita Voites ja Sigrid Orusaar. Sigrid Orusaar klaveril Impiirizo. Eesti NSV teeneline kunstnik Hendrik Krumm klaveril Frieda Bernstein. Noorte viiuldajat ansambel Erich Loidi juhatusel. Esinesid veel Estonia balletisolistid, Tallinna tuletõrje ühingu rahvatantsuansambel, tuisuline ja ramm. Viimane esines kontserdi lõpul, nüüd aga helile tuletõrjemajast, kus nädalapäevad tagasi sai pillimeestest jutumehi otsimas käidud. Ootamatult sattusin aga ka pidulikule kontserdile, millega võõrustati kolleege, külalisi Tšehhoslovakkiast. Kuidas meie orkestrimäng ja üldse meil meeldib. Proovime tõlkida oleme rõõmsad selle sooja vastuvõtu eest, mille osaliseks teie juures saime nii kitsamates kui laiemates ringkondades sõnaga kõikjal, kus liikusime. Meile meeldib Eestimaa, eriti Tallina. Teie kontsertide üllatasid ja seletamategi meeldisid tšehhi viisid pole ras ja tantsi, tantsi veel kord. Meil on hea tee juures, suur tänu. Tore. See ei olnud enam tõlge. Nüüd siis jupikaupa lubatud helilõigud pillimeestega. Mina tulin Tallinna tuletõrje- orkestris 1945. aastal, Varema mängisin aktsiaselts Luteri tuletõrjeorkestris üle tulles Lutheri mööblivabriku orkestrist tuli mul hakata siin seda isetegevust juhtima ja organiseerima, kuna varem tegutses siin üks paarikese meene puhkpilliorkester kelle ülesandeks oli matusemängud ja siis paraadid teatud mehed sõjaolu tõttu ja orkestrijuhtidega oli palju vahetusi ja sellega seoses oli orkestrile langus ja mul tuli hakata uusi kollektiivi juhtima otsima. Ja tänaval kohtasin seltsimees Orissaare ja palun võtke, see tuleks tuledega orkestrijuhi kohale. Ja sellega see oli 1900 454. aastal vastu, kui inimesed ei olnud. No ei tea, olija ei olnud sellepärast, et olukorrad, tema ei tulnud meid ja meie ei tundnud teda. Kuid siiski me saimegi nii, ütleme kaubale. Ja ühel heal päeval seltsimees orus, seal tuli siia ja sellega seoses nüüd ühesõnaga 15 aasta jooksul me oleme nüüd saavutanud, mis meil võib olla põhised võimalik saavutada, on olnud. No minul see tuleks siia, et kas ma olin nõus või mitte, kohe? Tuli muidugi kaaluda. Nii äkilist otsust ei saanud teha, näha oli ette muidugi väga rasket tööpõldu siin täitsa nii süüdis oli see orkestri tegevus tuli ühesõnaga ehitade formeerida täiesti uus kollektiivlugudes, pillide pillide olukord oli ka all, pildid olid aegunud joonised, ajaloolised instrumendid, magajastuse kõik muidugi jah, muidugi see mõjus häälestuse peale ja kvaliteedi peale. Aga no muidugi, siin peab mütsi võtma sagara eessagar, seda pillide asjandust võttis kohe päris nii südameasjaks endale ja nüüd võime öelda, et oleme pillide murest esialgu lahti nii-öelda. Võimeline oli päris suur, oli aasta otsa praegu töötanud, kuid mis suurem häda oli ruumid. Ega siis oled niukses ruumiku. Praegu tehti Al garaazis vahespruovi. Saal oli küll olemas, kuid see oli vist miilitsa käeseljaga, meie julgeoleku ministeeriumi ja ja seda ei kasutatud, ei saanud siinsamas siin vanasti oli tantseli siinse tehtud proovi nii lähedal ruumidega. Õnniksi selle sagari eestvedamisel. Siin teises majatiivas oli endine pööningutaoline ja pööning. Pööningu siis me ehitasime ise väljaehitust, ei tohtinud teha, aga vundamendi piirides võis sisse ehitada ja nii me siis ehitasime puht oma käe peal, ühesõnaga ehitus, juhid olid prom, Leo ja niisugused mehed, kes oma alal midagi tundis, kes oskas juhtida, kes muud ei osanud, tassis lihtsalt kotiga saepuru ja ikka igaveses tule tuletõrjeeeskirjadega kah oli raskusi täis. Esialgu ei ole ainuke hea asi ja tuledele ei torkinud vahele. No ja siis saime uue ruumi, sinnas oli kamis ruum litsakas elu hulga paremini minema siis saab, hiljem sai juba sinna noorteorkester moodustatud ruumi leia, juht ei palgatud ja nii see asi on meil arenenud edasi läinud Nort orkester, nägitisemil omal kena suur kestel kõigele vormid seljas kõigil valged särgid, kõik on meie majandusülema sagari. Nii teened selles. Mina räägin tuletõrjes 1000 927.-st aastast saadik. Ma ei tea seda. Minu meelest see oli sissima šveitsi truubi peal 1009 11 aastast peale, kuna siis oleks 100 täis varsti-varsti ja 72. Ja niimoodi on see elu läinud siis sihukeseid, EP sai tehtud siis pärast seda mängus ja siis ta piinapudelitest karid ühteteist, Altnegatiivid, jalgteed, vett sisse pandi, diapõnel. Tükki sai tehtud. Oleme taas Estonia kontserdisaalis Helmut Orusaare käe all mängitakse rooplehti, operetti, põimikut. Mina tulin siia 1934. aastal. Oli sel ajal saarlane pruuk, et pidi iga orgestrant, kes siia orkestrisse tuli, võeti üheks aastaks proovi peale. Siis kui aasta oli möödas, see oli 1935, siis oli aasta peakoosolek, see oli üks kord aastas sügisel kõik orkestri kandidaati kokkukutsetega. Siis oli kinnine hääletus. Ma mäletan selgest, et mul oli ka kaks vastast ja oli sarnane, kas Einer on surnud? Aga sellepärast kraadiga Surdolased elada. See oli üks kaistel riide ees, vasakul pool oli poolt, paremalt poolt oli vastu. Meie orkester oli 1940. aasta kevadel suur 43 meest, sealhulgas neli rivitrummirivi trummid, osteti meile 1937. aastal, kui esimesed Tallinna tuletõrjeorkestrisse. Tuli sõda, Me Meide orkestrist mobiliseeriti 19-st osale, evakueeriti tehasega Venemaale, on meid siia midagit sõja ajaks 11 12 meest. Siis me püüdsime siin vanemameestega hoida seda koos, et kui vanaühing ike kuidagimoodi koos hoida. Muidugi, kui sõda oli mööda, siis hakkasid inimesed osa tagasi tulema, kuid nendest 19 meest, keda mobiliseeriti, ei ole ühtki tagasi tulnud mehe orkestrisse. On teada, et kolm-neli meest tulivad küll siia Eestisse, kuid ülejäänud said surma. Sellest ajast saati hakkas meie orkester jäini viletsamaks, noori mängijaid oli väga raske saada. Muidugi isetegevust kui niisuguse asjaga meil praegust on, see ei olnudki sel ajal põhimõte, see loeti, tuletõrjeorkester oli marsiorkester. No vot niimodi. Vehvilise marss, kuma. Eriti uhke on vaadata viimase reamehi paraad trummide taga, käed ühtviisi mõõdetud kõrge kaarelises taktis. Mäletate veel juubelilaulu? Ja järgmine lugu orkestrilt pahutinski popuriis suure isamaasõja lauludest. Kas ei ole huvitav jälgida, kuivõrd mitmekülgset muusikat võib ikkagi mängida puhkpilliorkester? Ja tulin orkestrisse 58. aastal ikkagi ka juba 12 aastat, kaks jah, 12. aasta läheb siin, mis torkas silma just, et proovid algavad hästi täpselt ja lõpevad täpselt ja ja igale pilli, meile on väga tähtis heliredelid, just telli redel on see, mis tugev, tugevdab huuli, meil on, on kõik see mäng on viimistletud ja jätkub endale pakub endale rahuldust. Alguses esimesed proovid on küll, on niisugune, öeldakse nagu karvaneni pärast, pikapeale hakkab minema ja siis juba siis kontserdile, siis juba täie täie südamega. Vot ma olen musitseerinud. 1954 aasta. Siis peab, ütleme seal teatud mõttes pöörde aeg orkestris sest tol ajal väga palju tulid mängija, juur hakkasid ja ta oli selle isikulise koosseisu kasvagasest peal. Mina olen nüüd siin vist kõige noorem nende vanemate meeste seas. 1956. aastal, tal ma õppisin Tallinna muusikakoolis ja Arusaar tuli juurde, ütles, et sa ei tahaks mängida. Aga siis mõtlesin, et proovin ja proovin siiamaani suhteliselt kuntsi vahedal jahvalt. Vahepeal on konservatoorium lõpetatud ja võib-olla täna teadvustatud selle oma saate ise eetrisse ka veel ja see võib ka täiesti võimalik olla. Vähemalt meie orkestri mängitud kontsert talu teadvustanud küll ja küll. Mis peaaegu kogu repertuaar on nii-öelda minu käest läbi käinud, selles mõttes ei kuula siis oma flööditoonidel, kuidas siis on rahule jäänud üks üks flööditoon suure orkestri sees ei kosta nagu välja, kui ainult Piccolo ja mõnes marsis seal vahetevahel kostab välja, see on juba minu viga, ma pean panema orkestri vaiksemini mängima tulevikuga püüan. Ernesaks kalurite tantsuooperis Tormide rand, sedapuhku juhatab orkestrit abidirigent Uudo Ojari. Nojah, mul on isemoodi ülesanded pandud, nüüd, mille kallal ma pool aastat juba nii aktiivselt tegelema, et näen uneski neid vanu asju mahendada nimetan ennast krooniliseks kroonikukse, tähendab ma olen määratud orkestri kroonikakirjutajaks või ajaloouurijaks et ükskord saaks kirja panna ka meie 80 viieaastase orkestri. Keeruline elutee. Meil ei ole kahjuks midagi säilinud sõjaolukordade tõttu, kõik on hävinenud, nüüd ma pean tuhnima mööda arhiive ja päris edukalt siiamaani. Nii et ma olen kindel, et kevadeks ehk saame mingisuguse mingisuguse mustandi valmis sellest. Ja pealegi arhiivid on kõik saksakeelsed, need vanad arhiivid, nii-ütelda tuleb veel tõlketöid juurde teha ja see on tasuta ühiskondlikus korras. Kui asi on hakanud huvitama ja seda vaja lõpuks ja kui on ja kui me nüüd selle ka veel maha magama ja need allikad üles otsinud mata jätame, mis meil on olemas siis ei tule enam sellest pist hiljem midagi välja sellest ajaloo kirja panemisest. No ja nüüd ma parajasti neelaja tänavani Teaduste Akadeemia raamatukogus ja leiutasin palju huvitavat asja, mida laiem üldsus ei teagi, vast kasutan, kasutan juhust ja nimetame mõningat nüüd. Andmed, mis päris selle orkestri asutamise ajast on nüüd teatavaks saanud. Siiamaani me teadsime, meie orkestri esimene kapellmeister oli pesseli nimeline eesnime ma ei ole suutnud siiani Ki kindlaks teha aga ta rahvuselt olitsee ja eesti keelt ei osanud. Ja oli Tallinnas asuva hoonega polgu orkestri kapellmeister. Ja samal ajal juhatas Lootuse seltsi laulukoori ja siis tuli veel meie orkestrit juhatama. Seda ei teadnud mina ega teised siiamaani üldse. Ja asus siis õpetama umbes 20 22 meest, mis sel ajal siis koosseis oli, sai uued pillid, need on kirja pandud niiviisi, et pillid on muretsetud Saksamaa kõige kuulsamalt kaabikult. Missugused nimeliselt seda ei ole kahjuks teada ja siis õnnestus üle eila mulle kättesaadav üheksa paragrahvi pikkune kodukord või institutsioon, kuidas ta on ristitud saksa keeles orkestri jaoks seal on missugustel tingimustel võib raha eest väljas mängida. Peame siis peab seda teadma ja pool tasust läheb tuletõrjele ja missugustel juhtudel peab tasuta mängima tuletõrjeaastapäevadel ja nii edasi. Siis on seal vormi kirjeldust, muidu vormid, vorm oli ette nähtud orkestrile samasugune hallist riidest pintsak ja ja püksid nagu tuletõrjel sel ajal kõigil olid, ainult et siis olid neil need pääsupesad siin õlade peal. Puna-valgetriibulised, teate niisugust ma ei tea, eesti keeles ei ole selle kohta sõna. Ei ole pagunid, ulatuvad ei ole Polude, ei, ei, see pääsukese pesa moodi. Jäävad sokid aulian peal ja nagu need saksa orkestris on väga palju tarbitud, siin oli ka ja siis mustaks Lakeeritud nahast kiivrit ja siis orkestri juht, kui ta oli tuletõrjeliige. Temale oli siis selle kiivri ehtimiseks ette nähtud punane hobusesaba taoline tutsi ja kiivri otsa. Niisugused huvitavad andmed on, on olemas ja seal palju teistki ja tuletõrje äsja asutatud orkester tellitud ja Tallinna peal nagu viimaste last perekonnas pesamunana. Karbari seatud Ungari tants. Üldiselt võin nimetada seda, et orkestri kitsas kuni 1901. aastani nii tarbeorkestri na ja suurt nii eriti kontsert muusikatega midagi temalt loota ei olnud. Väga palju mängis Nikolai ja siis Aleksandril koolis käivad õpilasi, August Opmann kirjutab oma mälestustes sellest väga-väga huvitavalt ja Stockman ise käis siin õpilasena mängimas. 1916 17 oli orkestri kapellmeistriks meil veidi üle aasta jaanipäevani 1917. Siis oli Adolf Mölder ja see on ka tuntud nimi, meie muusikaelus oli lühikest aega kuni juulikuuni 1918 ja siis jäi orkester ilmani elukutseliste muusikute abita ja edasi ongid Bosbergist alates juba räägitud täna. Oleks oru saarele ka üks küsimus meestele kah muidugi, mida ta ütles teile tänavast, kus esimest korda teid nägi, peale selle ta head uut aastat soovis? No see on samasugune küsimus, kui küsis, kelle käest, palju see hingad või kui tihti su pulss lööb. Nii et ega inimene seda ei kontrolli, niisugust juttu, mida ta just ütleb ja mina ka ei arva, et sa ütlesid, et teatud aated, no poisid, hakkame pihta. Viita pikad noodid ja hakkame töödel paremini kui möödunud aastal ja silordist ilusana. Kas ei olnud niimoodi umbes, et head uut aastat, pange kellad õigeks, kell on viis, hakkame pikka nooti puhuma. Salamisi alaline asi, ega siin ei tohi minutitki hiljaks, seal siis on. Mitte ainult, et Helmut kurjalt otsa vaatab ja mõne teised kaasmängijad hakkavad juba plaksutama kohe, kes hiljaks tuleb. See on juba niisugune imelik, isemoodi, omamoodi traditsioon. Hiljaks jääb selle. Seda aplausi tehakse siiski kontserdisaalis, seda ei teemehed hilinejaile, vaid public meestele, kes pärast viiuldajat ansambli külakosti jälle ise tulevad endale au teenima. Kavalehe järgi peaks kohe kõlama finaal Eugen Kapi balletist Kalevipoeg. Riikliku akadeemilise meeskooriga pole kohtutud mitte üksnes laulupidudel. Ka 67. aastal Eesti kultuuripäevadel Moskvas esineti koos. Sestap nüüdki lauluväljaku eesotsas kalju restasega. Siin. Lugu ei pruugi kindlasti nimetada. Meie juturingist Tallinna tuletõrjemajas need nädalapäevad tagasi oli kokku üheksa orkestrimeest. Ei kaheksa. Üks oli Helmut. Toruse tutvugem selle kaheksandikuga juubilerist. Udu Ojari, bariton Heino Irjas flööt. Õelana peksja sagar, kitsel haldjamänge, Puhjad orkestri vanem gümnaaselt Kalve August massiks. Kaljula, Ernst klarnet ja Lyra ja minaalse krooniline kroonika prom. Mängin tõist, korneti praegu laasi Oskar bassimängija. Nii suur tänu teile. Muusikalise tunni tegid leidja Orusaar ja Ivalo Randalu.