Igal maal on midagi ainulaadset, eriomast, midagi kordumatut, vahel hakkab see kohe silma nagu rohelise raota kõrb, otse liustik, keel, Pamiiri kiltmaal või miljonist tulpidest veretav kevadine Koppetaak. Varsti peab aga ühe või teise piirkonna omapära tajumisel sellesse pikemalt nii-öelda sisse elama. Asendamatud on ka muljet mujalt, sest alles võrdlustes vaagimistes tuleb esile see, mis on tõeliselt tähelepanu väärne kaugeltki maade taha. Kui subjektiivsed või üle kohtusedki. Me olene sellel juhul, kui meil pole kõrvutamis materjali, pole võrdlus kogemusi kui sageli me ütleme omale Lääne eestiliste kadakaste paenurmede kohta igav, kole maa. Ja kui sageli me samas kiidame isegi ülemäära lõunaeestilikku leid vaiksete järvesilmadega. Ja oleme siis üllatunud, kui Soomest tulnu Aino Kallas näeb Me paenurmede maad hoopis erilaadselt kordumatuna. Ta kirjutab neile samadele monotoonse eile paepealsele nagu mingi hümni. Ainult paar nädalat enne jaani lainetavat ehtsaaremaalised ristikuväljad heledates värvides kasvanud kõrgeks, seal upsakaks Läänemerelillede triiphoone täis tuule toodud taimeproove igast maailmakaarest haruldasi õisi, mis põgenevad muidu palju lõunapoolse maisse paikadesse. Vikat on selleks juba valmis, vikati luiskamist kostab igast alust, selle tera välgatleb onni nurkadel. Homme või ülehomme on otsasse värvivarjundite vallatu mäng kuid paar päeva enne jaani need on Saaremaa mõrsja päevad täis tuulde pillatud mee lõhna, värvidest lauldud ülemlaulu. See on tasuks kehvade karjamaade ja näljaste nõmmeteest. Aga küllap vist on õige ka see, et oma sünnimaa omapära taipamisel detailideni on vaja kaine võrdlemise kõrval ka hindamist kiindumuse prisma läbi. Siis muutuvad hiigelMäedki võrreldavaks mandrijää taandumises tekkinud küngastega vaheldusrikkad, pisikesedki metsatukad hinnatavaiks sadade kilomeetrite ulatuses laiuvate lõputute laante kõrval. Millest sünnib siis Eesti omapära, milles see avaldub? Looduse ja inimese ajalugu on loonud selle ja mitte üksnes ürgvormides, vaid eelkõige inimese ja looduse koostöös on kujunenud meie sünnima peamised tähelepanuväärsed jooned. Ehk olgu siis juba tegemist otseselt inimkultuurisaavutustega. Me oleme meremaa, rannikumaa, saarte rikas maa. Viimase asjaolu tõttu erineme oma lõunanaabrist Leedust Lätiski rändrahnude külvid, mida tippis põgenev mandrijää annavad randadele kordumatu omapära. Graniit. Rabakivi pole meil veel maapinnal. Neist rebitud tükid ilmestavad maastikku, eriti randu. Leedulastel On unustamatud rannikuluited. Kura säärel. Meie pikk pidev pankrannik, klint, mis formeerus koos Soome lahe sünniga on oma vägevuselt kaugegi maa taha kordumatu. Ja kui me vaatame Ontikal, Sakal või mujal siis paljendub silmadele maa ajalugu 600 miljoni aasta kestel ja jalge ees mere ning kivi vahel on ribake metsa laia leheliste puudega. Sonaalselt kohtame sellist alles Kesk-Euroopas ja sügisöödel õpetavad neis metsades guugressi udu karvased litrid. Kersti Merilaas on neile koguni luuletuse pühendanud. Me klindist algavad paepealsed loovad omapära laiemaltki. Nimelt on meie sünnimaa looduslike ühikute hulgas üks kõige ainulaadse maid meie nõnda nimetatult loo loopealne see meie õhukese mullaga ordoviitsiumi või siluri paealadel leviv kadakatega, jaanipäeva aegu, õitsemise värvi laiguline tasane nurm. Marandi võrdleb oma luuletuses Eesti mullad meie leiba andvat pinda, öeldes. Peaks, kui kõnelema tasahääli hingamisi ainult sõnuma Eesti mullad. Näe, kui kõhnunud must kamara kord sigiv süli neil kahjas punastel õhkõhuke vaid vahu kirm lainetel. Mulgimaal kriipsuke muhemuste pootsman pisut vooremaadel ranna rähkadel hoopis õbluke. See mulla õbluke õhuksus käib eelkõige meie loopealsete kohta. Selliseid alasid leidub maailma ulatuses veel ainult Kagu-Rootsis ning äsja avastati neid pisikesel alal Kanadas kusjuures teadusliku terminina nende ristimisel kasutati ka seal eesti sõna loo. Nii klassikaline maa oleme loopealsete uurituselt. Merejakivi kokkupuude annab palju eripära kogu meie maastikule, Saaremaa, see on uunikum rahvusvahelises ulatuseski, tema pered, kiviaedade loogelduses, dema, tuulikud, inimkäte kokku kantud, maalinnad, võimsalt püsinud Kuressaare linnus, haruldased Karja, Valjala, Muhu, Pöide ja teised leer, kirikud kõigis selles on palju niisugust, mis annab suurele maa-alale ansambli liku terviklikkuse kadumatu kordumatuse, selle mere ja rannarahva kokkupuutes kujunenud omapära tabamist on palju. Debora Vaarandi luuletuses vanad paadid. Jah, merd kündnud elu hoidnud sõiduriista ei raiuta, ei lõhu ta. Ta peab lõplikult ära iganema kummuli kuskil kiviaial. Selles on pieteeditunne paadi nagu vana hobuse vastu. Kuulame mainitud luuletust. Vanad taadid, lävi pakkudel istuvad habemed lumes vanad paadid, kiviaedadel kummuli, pikas unes kumerad, küljed kui suletud silmalaud tänava kohal. Tänavasuudmest sisse merikohad. Vanad taadid, mütsid kulmudel peavad tuulepühi. Kõrgete kiviaedade vahelt vahtrate varjust tänav randa rühib. Randa. Ega asjata mereleiba siin sööda. Troppis kummiriiete kabinal marsib kalureid mööda, silkab kala, rookiaid, naerdes Kikatseid, plikaohtu, lambaid, sõrgade robinal isuma, soolast, rannarohtu. Kunstnik järel maalikastiga kaaludes ja pikakäpa laevukest ujutama, poisu lippab mööda mööda taadi habemest õue murudest süle üle tuuliku tiibade tuiskab kirjuv linnusülem. Murust lahti, taadid kisuvad kivi, hallid silmad tatsavad tasaväravale uurivat tuult ja ilma mõnda randa mere poole astuvad viimaks ka nemad. Habemed, mulkus, meeled, mehemad, sõnad, soolasemad. Tühjas külas käib puude ladvus Harvik, tuule loha. Vanad paadid, kiviaedadel kummuli tänava kohal. Praotaksid nagu sammaljasi sooldunud silmalauge. Tähistades mere poole, kaugel, kaugel, kaugel. Eesti püsivat omapära pean otsima ka tema fossiilsete leidude rohketes paljandites, koobastes ja murdudes, olgu see arukülas Piusa jõe devoni, Arv ületatava kõrgusega müürides või kihelkonna viita kivististe muuseumis. Neid tuntakse ookeani tegi taha võime rõhutada veel meie Vooremaa iseloomulike pinnavormide rahvusvahelise tähtsusega grandioosse ust või Türi Kirna voorte õpetlikult ilmekat, väljakujunemisastet võime rääkida endi maa parkide, kordumatust, rohkusest ja kahjux halvast korrastatusest või valli seljakute rooside vaimustavast jääaega, illustreerivast, üriku tähtsusest Neerutis, Uljastes ja mujal. Võime käega vastu rinda lüües ja öelda, et meil asub üks maailma peamine uuritud meteoriidikraatrite rism nimelt kaalis, mille tekkeloo põhiseletuse andis Eesti insener Reinvald ning millised vormid on Euroopas pris uunikumid. Võime meelde tuletada ka seda, et pehmete udusulgedega hahk on meie vaikadel oma lõunapiiril ja Kastre-Peravallas Järvseljal Järvseljas olevat 48 meetri kõrgused kuused on vähemalt Baltimaades pikimat puud. Meie Tamme-Lauri tamm oma kaheksameetrise ümbermõõduga rinnas, diameetris on aga Baltimaades sellelt näitajalt ainult neljandal kohal aga seest haruldane atlantiline puujugapuu on tagamõisas Läänemererandade pikim. Kui meie sünnimaad aga külastavad inimesed pisutki meist lõunapoolsemalt radadelt saavutate teie külaliste suurima imetluse, kui näitate nendele mõnd meie samblikest pronks ja metsaalusega nõmmemännikud või siis nõtkuvat raba. Jah, raba see meil vahel pisut põlastatabki, veereservuaar looduses on ju kitsalt sonaalne nähtus. Eesti saab olla aga uhkeni oma rabade hea uurituse kui ka nende endi suure mitmekesisuse üle. Ja eks taba Tammsaare küllalt reljeefselt puhti eestilist, kui ta tõi õiguse algul krõõda silmade läbi, laseb näha, siin nägi, seal nägi kaugemal kolmas, paremat kätt, neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes ning veel rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kiduravuse rikuga. See on ju lõik meie kõrvemaast, kus väike voored need iseloomulikud on. Sülitsi koos suure sooja metsamaastikuga rabade ainulaadsus tuleneb nende rohketest erijoontest elukeskkonnana kuid ka nende kui maastikulise ühiku suhtelisest haruldusest lõuna poolt tulijale, kes muigab meie Baltimaade kõrgeima tipu suure munamäekõrguse üle ja tögab tema mäenimetust, on raba ununematu elamus oma kõverate, mändide ja pehme, pehme sügava-sügava veest nirtsuva turbasamblaga. Rabade elustik rabade way, kus rabade veesilmad laukad ja heledad hälvet on paraku inimkonna enamikule täiesti tundmatu maailm. Raba oma tundmatuses või tuntuses üksnes jõhvikamaana on tekitanud mingit kartlikust aimduslikust. Midagi niisugust, nagu on Gustav Suitsu luuletuses sool augastel. Käis laukaid sügavaid on soode süli. Kas on neis roostevesi nii tume keeletu või vaatab maalt valu? Nii mustav, meeletu täis laukaid. Sügavaid on soodesse õli. Veest tõusvad mullid, üles hõbedased kohvi, igatsused, salajad, soovid soode sees. Unenäod, mis korraga kaovad tühjuses. Veest tõusvad mullid üles. Hõbedased. On kängus maani längus, maarjakased, sookamar, petlik kõikumas käia jalge all, kus umbes sumbunud mutta maetud voolud. Laguval on kängus maani längus, maarjakased. Musttuhat. Sääski surub soode üle, neid langeb näkku suhu, neid imeb veresse. Neid tungib tahtmisesse. Neid poeb südame musttuhat. Sääski surub soode üle. Ent minge rabasse varakevadel, kui Vilbja tungib läbi lumekooriku või tema õitsemise ajal või aina vähemaks jäävate Murakate ajal ja te veendute, milles on tõesti meie sünnimaa suurimaid ainulaadsusi. Meie üldises maastikulise slaadis kujundab ühe meeldejäävama ise ärasuse olemasolev traditsiooniline asulastik ning kogu ümbruse suur vaheldusrikkus. See harva kohatav metsade vaheldusrikas, kus ojade, jõgede, järvede rohkus, moreen, küngastikud, eluasemed, puude sõõris ja igal niisugusel paigal oma nimi on kaheldamatult Eestile üks olulisi näoandjaid. Elame omamoodi vaadete rikkas mitmekesises park maastikus, mis tahab küll rohkem hooldamist ja kõlvikute intensiivsemat kasutamist, kuid mille põhiline ilme on pikk ajaliselt välja kujunenud väga eestipärasena. Selles maastikus on rohkelt objekte, mis on seotud rahva töö ja tegude minevikuga, mütoloogiaga mustenditega, kalevipojast, Tõllust, muistset pühad puud ja lohkudega, kivid. Ega seda laadigi paganluse objekte teistes maades just palju pole vaatamisväärsusteks vormistatud ja hurda ning teiste Meie folkloristide kogud on rahvusvahelise kaalu ja kõrgusega. Kui aga tahame otseselt ja kõige mõjukamalt seista meie inimese käte ja mõistuse töö jäädvustuste ees. Küllap peame siis kõndima vana Tallinna munakividel ja paeplaatidel küllap peamises tooma kinnitusi selles, et meie rahvas tohutult kasvatanud üldlaulupidude traditsioon on juba sajaaastane. Meie Tallinna laulu Kaargi ehituslikult tähelepanu väärne ja ainult sõpradele, leedulastel lubasime meie projektide järgi sama sugusegi kandi luua. Küllap tuleb tingimata näidata meie vana ülikooli kõrgemat kooli, mis esmalt juba 1632. aastal asus levitama teadmisi ja teadust. Kui paljude rahvaste esindajad just Tartu suurkoolis on suureks kasvanud, et seejärel edasi viia kogu oma rahvast ja maailmateaduses ning maailma avastuste kaardil on nii järjest nende nimed, kelle seose niidid viivad Emajõe kallastele. Öeldakse, et lätis olija peab tingimata käima monumentaalsel vennaskalmistul. Öeldakse, et Eestis olija peab tingimata viibima Ülikooli raamatukogu aarete keskel. Vist on õigus neil ütlejail. Meie tänapäeva ainulaadsus aga elab meie tänastes tegudes selles, et Eesti põlevkivi kukruselt oma nime saanud Kukersiidi tööstust teatakse kõikidel kontinentidel kõikidel meie põldudel teraviljasaak, meie ekskavaatorid jõuavad troopikassegi ning mööbel Pariisi salongides. Seda pole vähe, mida meie väike sünnimaa omapärasena lisab kogu nõukogude liidu palgesse kogu maailmamosaiiki.