Täna on helilooja Evald Aava 65. sünniaastapäev. Vikerlasteks ehk Vikingiteks nimetatakse teatavasti Läänemere ääres elanud soome sugu rahvusest meresõitjaid. Röövretkedel käijaid. Vanades ajaloo raamatutes on sageli juttu ka eesti viiking Eist, kes alatasa kimbutasid Rootsi ja Taani kaubanduslikke keskusi ning olid mere sõitjaile alaliseks hirmuks. 1187. aastal võtsid saarlased ja kurelased ette suure sõjakäigu Rootsi kaubalinna sik düna vastu. Kuigi linn oli hästi kindlustatud, tegid viikingid sik tüüne maatasa ja viisid endaga kaasa ka linna väärismetallist väravapostid. Need asuvad praegu Novgorodi linnamuuseumis. Vikerlase laevad lõikasid laineid üle lainte käiku Suljaste meresõitjate laul. Missugune oli nende laul? See on meeletajana teadmata. Eesti ooperiliteratuuri varamusse jääb aga evalt haava Vikerlaste rahulike lainete tõusu meenutav meloodiline laul. Evaltav ei teinud uuesti kuulsaks mitte Sigtuna lahingu vaid omaenesekunstniku talendi, milles sisukamaks näiteks on tema Vikerlased. Helilooja mälestuseks avati täna Tallinnas Jakobsoni tänaval maja number 12 memoriaaltahvel. Siin elas aastail 1933 kuni 1903. Kümmend üheksa helilooja eemalt taasavamistalitusel viibis helilooja, õde Frida rukki ja eesti heliloojast. Konna arvukas esindus pärast seda, kui Nõukogude Liidu rahvakunstnik Eugen Kapp oli tahvlilt kate langetanud mõlgutas mälestusi kohtumistest teevalt haavaga. Helilooja Riho Päts, meie üldsus võtab sügava ja suure rahuldusega vastu, et see on leidnud nüüd väärikat äramärkimist, siis see, mis Eevald tahab oma loominguga, on meile andnud, on tõesti põhjapaneva tähtsusega Eesti muusikakultuuri arenguloos. Ta tutvustas meile Vikerlase libreto, vot siis esitas selle söödalt klaviivis valminud peaaegu nii natukene viimistlustööd oli sealjuures veel teha ise koolis seda ise mängis klaveril väga innustunud ja väga emotsionaalselt. Ja me olime muidugi jahmunud niisuguse suure ja ulatusliku tööga vastutusega, seega oli valmis saanud nii-ütelda nii-ütelda salaja ilma et oleks kellelegi ka selle asja üle varemalt rääkinud isegi konservatooriumis oma professoriga või selle üle kunagi ei konsulteerinud, nii et see teos on tal täiesti iseseisvalt valminud konservatooriumi tööde kõrval. Aga ma pean ütlema, et just sellest kuidagimoodi tundus, et ta on saanud omale tuule tiibade alla.