Päevatee suvekülaline tänane saade on salvestatud 2004. aastal saatekülalise Maila Rästas ega ajas juttu Peeter Hein. Laevatee suvekülaline. Täna head kuulajad on teie külaliseks näitleja Maila Rästas. Tere tulemast päevade saatesse. Tere. Tere. Kuidas näitleja elukutse on raske, kerge, mõnus puhkeedev. Ma usun, et näitleja elukutse sisaldab kõiki neid omadusi, mida te momendil peitrein praegu ütlesite, aga mis puutub nüüd esile tuua nendest, siis ma ütleksin, et ta on küll üks raske elukutse, aga millegi teise vastu ma teda ei vahetaks. Aga mis selle raskeks teeb, siis seal pole ju midagi õppinud natukene rolliga. Ja põhiliselt küsitaksegi niimoodi, et kuidas ta ometi need tekstid pähe saate, nagu see oleks meie elukutse juures üks kõige raskemaid asju tegelikult on seal ikka palju tööd, palju igipalju, vaeva, palju pisaraid, eneseületamisi ja nii edasi. Kuidas ikkagi selle rolli, see on täiesti treeningu küsimus, seda me hakkame varakult treenima ja see jääb proovide käigus pähe ka keegi, noh, niimoodi spetsiaalselt meil meie ajal küll teksti õppinud, see tuli niimoodi. Kui te meenutate nüüd oma näitlejakarjääri, missuguseid kolleege te tahaksite meenutada? Et missuguseid kolleege minu arvates olid siiski kui mina teatris on kõik väga head kolleegid, sest minu ajal oli teater, mis pidas silmas kõige tähtsamale kollektiiv. Ja meil oli kollektiivsuse tunne väga tugev, väga kõrge ja näitleja kolleeg Saunik kuidagi alati abistav käsi. Ma ei või julge öelda ega väita, et keegi oleks nüüd kellegile kiusu teinud või, või halba teinud. Näitleja kolleegan toetab. Mida te tahaksite nüüd meenutada sellest perioodist? Sellest perioodist, noh, kui ma täitsa ausalt ütlen, siis ega praegu, kui ma olen teatrist juba ära üle 10 aasta siis ega siin ei olegi enam midagi meenutada, sest teatrikunst see on hetkekunst ei ole, et ju praegu rääkida rollidest, mis ma siis tegin, see ütle praegu mitte midagi. Näiteks kirjanik või kunstnik või helilooja, kui ta midagi teeb või kirjutab, temast, jääb see järele, see teos, seda järeltulevad põlved saavad nautida, vaadata, hinnangut anda ja sageli nende looming tõuseb pärast nende surma vahetevahel isegi tähtsamale kohale, kui oli siis tema eluajal. Aga näitleja on sellepärast õnnetu näitleja on ainult hetkel, temal on publikuga vahetu kontakt. See, et ühesõnaga, kuidas publik sind vastu võtab, kuidas sa saad etenduse keskel aplausi, see on kordumatu ja see on ainult sellel ajahetkel meeste järele, mitte ühtegi teostega midagi meist jäävad järele ainult retsensiooni retsensioonid, pahatihti on ju subjektiivsed, on tellimustöö, nüüd on materdavad, on ülistavad, kuidas momendil retsenseerija nägi või mida temalt oodati või mida temalt telliti omal ajal ma isegi olen võrrelnud näitleja elukutset ja sportlast. Meil on väga palju ühist, aga sportlase juures on see tükk maad etem ja positiivsem, et sportlase tulemused on mõõdetavad, paneme sentimeetri peale, ütleme nii, palju hüppas ja see on ja ja kui ta on juba vana, siis on ikkagi see tema saavutus, on seal kirjas, näitlejal seda ei ole. Pärast on meil selle koha pealt väga kurb elukutse ja momendil ma olengi juba see, kes on laval juba nii pikka aega ära olnud, keda võib-olla minu generatsioon teab, noored üldse ei tea ja ei, ei tunne mind. Ja ma ei jaga enam ei tänaval, ei ukse taga teatri ukse taga autogramme ei kingita mulle enam Lille'i Tartus, Pärnus, millega ma olin päris ärahellitatud ja selle ajahetkel, kui seda tehti, see oli, mul on minu arvates niivõrd loomulik, et osanud Sis mõeldagi, kunagisi enam nii ei ole. Ja praegu on see aeg ja see on normaalne ja selleks tuleb leppida ja ma arvan, et näitlejale endast rääkida üks, 10 12 aastat hiljem, mida ta teinud on, on üpris nõme. Aga uhke on ikkagi meenutada ju neid ilusaid aegu, kui autogrammi järjekord oli ja lillekoormat toodija. No vaieldamatult see on selle elukutse plusse, sellepärast et see vahenditu kontakt publikuga laval ja lava taga see ongi põhiline, mis eristab näiteks teistest kunstidest, kui nad oma teose valmis teevad ja see vajab ju neil kääritamist, enne kui Boyuva on elamule antud ajahetkel ja see oli tore aeg ja see on ära elatud ja ma seda väga ei nuta. Kuidas te praegu ennast tuleb? Ma tunnen ennast hästi. Ma tunnen ennast väga hästi, sest kui ma teatrist ära tulin, siis ma olin väga-väga haige. Ja igal asjal on oma hea jalg, külg. Teatrist ära tulles. Ma sain terveks. Mis terveks tegija oli siis imearst või? Inimene teeb iseennast terveks. Tegelikult minul elus on olnud nagu kaks elu. Üks oli see näitleja elu ja teine on nüüd, ühesõnaga mina inimesena mittena kõrgel näitleja pjedestaalil. Kui ma teatrist ära tulin, ma sisin vaevalt püsti, mul ei olnud kohta, mis ei valutanud, põhiliselt valutas väga pea igalt poolt praktiliselt sant. Ja siis ma läksin ära maale looduse sisse, loodusesse ennast ravima. Loodus annab rahu. Loodus annab väga palju hingerahu. Loodusega rääkides loodusega suheldes ma tunnetasin, et ma olen osa loodusest. Ma tunnen ja tundsin ja tunnen ka praegu, kuidas loodus on tasakaalust väljas. Ja ka inimesed on tasakaalust väljas. Loodus viib ennast tasa kaaluda, puhastab ennast ise. Tegelikult sain aru, et ka mina kui inimene pean hakkama ennast puhastama, ise mitte keegi teine ei puhastasin, ei arstide ja arstirohud, mida võtsin väga-väga palju tablette, ma elasin ainult tablettide najal. Ma olin kõik peaaegu ära proovinud ja siis ühel ajahetkel viskasin ta Plati koti nurka ja hakkasin tegelema endaga. Hakkasin ennast puhastama, hakkasin ennast tasakaalu viima. Panso koolis meile õpetati ja ma õppisin kogu aeg jälgima ümbritsevat elu, mis minu ümber toimus, mida sealt võtta enda sisse, kuidas luua karaktereid, Panso õpetas meid kõndima, silmad lahti. Aga nüüd mul oli tunne, et ühesõnaga, kui ma tulen maale ümbritseva elu asemel ma hakkasin jälgima ennast ümbritseva elu sees. Mida ma teen, mida ma mõtlen, kes ma olen. Ühesõnaga, hakkasin otsima oma vigu. Iga õhtu ma mõtlesin järele, mida ma täna tegin valesti, mis oli viga ja oi kui palju neid on igal õhtul, need võivad olla väga väikesed, need võivad olla suured, on vigu, mida me üldse ei tee ju tahtlikult kedagi. Me solvame või oleme käitunud niimoodi, et pärast õhtul sa saad aru, et aga ma tegin ju reisile haiget, see oli viga. Pesin neid vigu otsima, nendega tegelema ja neid endast vabastama. See on pikk protsess ja see on pikk töö, see ei tule üleöö ja sõidule kohe. Õppisin ennast tundma ja õppisin vigu endast vabastama. Ma lugesin sellel ajal väga palju esoteerilised kirjandust, mul tekkis niisugune vajadus selle järele. Mul tekkis vajadus saada terveks saada tervemaks, kui ma olin. Kui ma sain kuuekümneseks, siis mind kutsuti, Reet Linna kutsus kuulsasse kummalisse ja seal ma ütlesin ühe lause lõpetuseks, mis tekitas väga palju poleemikat. Minu elu eesmärk praegu on surra tervena. Kui valitseja sõbrannad mulle pärast helistasid ja ütlesid, et mismoodi sa jäädki siis siia ilma toeksed sai suregisi särama. Ma ei saa sellest aru, miks peab surema, haigusesse võib surra vanadusse. Kui inimene järk-järgult vananeb, väsib ära, paneb silmad kinni ja nii nagu mina lapsena kujutlesin, et jääd magama ja enam ei ärka seal minu elu eesmärk. Kas elu nüüd maal, ütleme seal Alliku talus aitab ikka edasi. Oo jaa, see aitab mind ära hoida tarbimisühiskonnast, tähendab, mina vajan mulda, minu käed peavad olema mullas, ma pean tegelema taimedega lilledega puud ega loodusega kõigega. See, et ma endale ise kasvatan vajaminevat juurviljad, puuviljad, et ma seda kõike ise teen, see on ühesõnaga mulle väga vajalik. Sellepärast et selle energia, mis ma sinna sisse panen, ma pärast selle ju söön sisse, see on midagi muud, kui ma lähen ostan turult porgandit, ma tunnen, et see on mulle väga vajalik ja nii kaua, kui mul on jõudu ja jaksu, ma teen seda ikka edasi. Ei osta siis turult porgandit. Praegu küll ei osta, aga, aga muidugi hiljem, kui enam ei oleks ikka porgandit tuleb ju süüa, aga nii kaua kui võimalik. Ma kasvatan seda ise. Väga hästi tuleb, ma arvan, et see tuleb igalühel välja, kellel vähegi soovida, mis ta linnast ära minna ja tegeleda looduses, maaga, mullaga, taimedega ma räägin nendega, ma suhtlen nendega. Puhu. Mis asju. Porganditega ette paremini kasvaks, et ta oleks terved, ta oleks tugev, kuidas ta ennast tunneb? Ma mõttes vahetan temaga mõtteid, ma lähen, ütlen kas või kurkidele, tere, oi kui suureks te olete kasvanud. Ma tunnen nendest rõõmu, tunnen, et nemad vastavad mulle samaga. Purki päris kindlalt. Aga siis ei tule üldse niisugust mõtet lauale tagasi minna. Ma arvan, et praegu ma küll enam lavale minna tagasi ei taha, esiteks sellepärast, et see teater, mis praegu on, on minul on väga kauge, mina tulin kollektiivi teatrist, praegu on staariteater. Ja ma arvan, et võib-olla siis ma läheksin teatrisse tagasi, kui oleks vahepealne teater, kus tunnustatakse staare ja tunnustatakse kollektiivi. Ma kardan, et praegu mul oleks väga raske teatris olla. Oh ei, oleks ju mõnus, see nii lihtsalt ei käi, tähendab, mulle ei meeldi see mõttelaad. Teatris, mis praegu on aga mõttelaad, onju inimese elus minu arvates kõige peamine? Inimese elus oleneb kõik tema mõttelaadist. Ja mis on see, mis teie elus on nüüd see peamine? No mis minu elus peamine on, tähendab, mida ma maal selgeks sain, kes ma olen, mismoodi ma mõtlen ja mida ma tahan, millesse ma usun, ma usun, kõrgemasse jõusse, ma usun, et meid valitseb ja meid haldab kõrgem jõud. Ma olen seda tundnud palju kordi. Ma usun ja nimetan seda jumalaks. Ega minu jaoks ei ole jumal mitte pilvepiiril istuv habemega vanamees. Ta on mingi energia, kogu armastuse energia, kui ma niimoodi ütleksin. Kuidas siis avalduks? Kõigepealt, see avaldub sellest, ma ei ole usklik, et ma nüüd käin kirikus regulaarselt ja, aga ma olen omaks võtnud kristliku moraalipõhitunnused ja kui need inimene võtab omaks, ära valeta, Ta ära varasta, ära tappa. Tappa ei pea ju alati püssiga ja bussiga tappa võika sõnadega, kui sa sellest kinni pead, siis oled sa oma elus juba väga palju võitnud ja väga palju oled tervem, sest inimese mõtte ja sõna ja tegu peavad olema sünkroonis. Kui ma räägin ühte, teen teist ja seda pika elu jooksul, siis ma arvan, et ma jään haigeks. No ma võiksin väga drastilise, väga koleda näite siia tuua. Näiteks öeldakse, et tapjad, mõrtsukad, küll nad on terved inimesed vaadake nagu terved nagu pullid ja, ja inimesed, teised, kes on noh, korralikud ja kristlikud ja kui haiged nad on. Aga siin ma tooksingi selle näite, et mõrtsuka ja tapja mõte ja tegu on sünkroonis. Ta ütleb, ma lähen tapan selle ära ja ta viib selle mõtte teoks. Ta tapab ta ära. See ei tähenda seda, et ma nüüd propageeriksin kõiki kedagi tappa. Veel kord hoiduge selle mõtte eest, sest vaadake, kui palju meist igaüks kindlasti on mõelnud ja siunanud, toima lööndama hakkama, talleti. Botondoro. Aga me ei tapa ju, ei tee talle ju mitte midagi. Ja selle tõttu me oleme haiged, haigemad kui need, ütleme tapjad, sellepärast olge väga ettevaatlikud oma mõtetega, mida me välja saadame, sest kõik, mille me välja saadame, see ringleb meie saade meil siit ringist välja, ta tuleb suure kaarega meile tagasi, nii hea kui halb, hea mõte ja halb mõte, sest igal mõttel on ju energia ja me saadame välja näiteks hea mõte, ta tuleb ringiga tagasi. Me saame hea tagasi. Me saadame halva välja, halb, tavaliselt teeb suurema ringi, korjab rohkem halba tagasi ja tuleb meile ringiga tagasi vähemalt kahekordse jõuga. Nii et kõik, mis me välja saadame, tuleb meile tagasi, see on ju vanarahva tarkus ja see on energiatega seletatav. Sellepärast et peale selle reaalse maailma, milles me praegu eksisteerime. Ma usun ja olen veendunud ja tunnetanud seda, et paralleelselt sellega eksisteerib ka vaimumaailm, mida on nimetada võttud põhjuste maailmaks, sest vaimumaailmas on oma seadused ja need väga paljus kattuvad kristliku moraaliga. Kui me vaimumaailma seaduste vastu eksime korduvalt ja pidevalt siis niimoodi läheb meil reaalses maailmas, sest meie haiguste põhjused on vaimumaailmas ja sellepärast õpin mina metsas ja looduses vaimumaailma seadusi. Iga inimene siin selles maailmas on mingi karmavõlaga ja ma tean oma karmavõlga ja see on väga raske. Ma olen elanud mõttes sellesse elusse. Ja ma arvan, et ma olen sellega väga palju parandanud oma tervist, oma mõttemaailma. Ma olen paljustki aru saanud, kuidas tervis praegu on. Tervis on praegu väga hea, võrreldes sellega, mis oli 20 või 15 aastat tagasi, siis ma olin väga haige ja ma tahan seda öelda, et ükski arst ei saa inimest nii palju oma tervise juures aidata kui inimene ennast ise. Ma julgen öelda ja ma ei soovi mitte ühtegi perearsti solvata, aga mina ei ole endale perearsti võtnud. Sel lihtsal põhjusel, et perearst ravib taga, ärge mitte põhjust, aga mina otsin looduses põhjusi, otsin vigu ja sellest hetkest, kui inimene julgeb tunnistada oma viga ja tunneb sellest rõõmu, et on selle üles leidnud. Sellest hetkest minu arvates hakkab inimene, hakkasin mina kindlalt paranema, ma hakkasin tervenema. Ma hakkasin otsima oma vigu, et neist vabaneda. Vaimumaailmas ei ole julge inimene, mitte see, kes astub teisele kaikaga vastu, ma ei karda sind, vaid julge inimene. Vaimumaailmas on see, kes julgeb tunnistada oma vigu. Sest kui me ümber vaatame, siis vaadake, kui palju on inimesi, kes õigustavad oma käitumist, oma teguviisi, seda ma ei saanud teisiti, mul ei olnud teisiti võimalik ja, ja kõik teised on süüdi. Aga kui ini mehe nii julgelt ja rõõmuga leiab oma vea üles, tähendab selle vea mõttes ja ta saab selle võrra tervemaks. Me teeme iga päev vigu. Iga õhtu oleks mõttekas järele mõelda ja vabaneda sellest või teisest, mis ma päeval kellelegi ütlesin või tegin, mis tundub mulle õhtul mitte õigena. Need inimesed, kes arvavad, et nad on väärikad, ma olen kohanud neid inimesi, ma olen. Kuulge, ma ei unusta iial ära, mis ta mulle ütles, mis ta mulle tegi ja ma ei räägi temaga, ma ei suhtle temaga. Ma olen väärikas ja see inimene kannab oma minevikku halba endaga Gazasse, vajuta õlgade peale, see teeta raskeks, paneta kinni ja need inimesed, kes oma minevikku halba kaasas Kannavad need on minu arvates väga haiged inimesed. Need jäävad järjest haigemaks minevikku. Halvast tuleb vabaneda. Kui nüüd energiatest rääkida, mida ma õpin maal tundma ja tunnetama ja millega ma tegelen, me oleme ju energiakogum. Tähendab kõik energiad, mis on looduses, on ka inimese enda sees kui looduse ennast ise puhastab, Pepke inimene iseennast oskama puhastada ja kui ta puhastub, siis need energiad hakkavad liikuma, inimene terveneb haige inimese sees, energiad seisavad, mis paneb energiat seisma, on kaks vastandlikku energiat minu jaoks. Need on armastuse energia, mis on eluenergia, mis on jumalik energia, mis paneb kõik liikuma. Ja tema vastand energia on viha, vihkamine, vaen, Öeldakse, et see on vähienergia. Ja nüüd, kui see viha energia paneb meis seisma teised energiad, nad ei liigu, nad ei ringle meie sees. Kõik, mis seisab, see roiskub, jääb haigeks. Armastuse energia liigutab, neid paneb liikuma. Sellepärast vajab inimene palju liikuvat armastust, et terveneda, et edasi minna. Selleks on kõige tähtsam energiamaailmas armastuse energia, kuidas armastuse energia liigub. Ma olen kaua selle üle mõelnud ja juurelnud ja tulnud sellele järeldusele, et see on suhtlemine kui meie inimestega. Omavahel suhtleme ilma viha ja vaenuta. See ongi see, et me liigutame armastuse energiat. Eriti näiteks lähedaste inimeste abikaasade vaheline suhtlemine, laste ja vanemate vaheline suhtlemine, see on kõige suurem armastuse liigutamine ja kui me selle katkestame, siis me katkestame endi oma laste, oma abikaasa vahel, selle armastuse ringlemine. Me jääme haigemaks, Mei tervene, sellepärast on armastuse energia, eluenergia. Kas ma pean nüüd järeldama, et teie üldse ei vihasta näiteks või? Oi, ei, iga inimene vihastab ja see, mis ma praegu siin kõik niimoodi räägin, et ma olen nüüd ideaalne ja kõik teen niimoodi, see ei ole kerge, see on väga raske, iga päev teeme vigu ja see, mida ma praegu räägin, et ma nüüd selle vastu ei eksi. Kindlalt eksin, aga ma tunnistan jälle seda endale ja lähen jälle selle alge juurde. Tagasi viha tuleb inimeses iga päev, millegi peale tuleb viha vihastamist, viha tuleb endast välja elada. Viha ei tohi enda sees kanda, ei tohi sellega elada ja vaadakem näiteks ka, millised on viha väljaelamise viisid, need on väga erinevad, mõni räägib viha välja, mõni kirjutab viha välja, mõni trambib viha välja, mõni kasvõi kujutleb selle inimese enda Teie sõimab, peaasi, et elab selle välja. Mul oli just hiljaaegu paar päeva tagasi Laulasmaa rannas niisugune juhus ja ma seisin ja vaatasin ja mul oli pööraselt kahju, et mina ei olnud nii tark nagu see ema, kellel oli kaks last ja ta filmis ja pildistas oma lapsi ja nii nelja viieaastane tüdruk hakkas jonnima. Ema saatis selle lapse ilusti niimoodi eemale, et mine ela oma viha välja. Siis väike tüdruk tuli v Trumpist ja olla, aga pritsis vett taguselt. Apory ema seisab eemal, ütleb, kas viha on väljas? Ei, veel läks tagasi, panin niimodi pritsisid. Ja, ja mina läksin vette ja kui ma veest välja tagasi tulin, siis ma vaatasin, et see perekond mängis sõbralikult koos. Sellel väiksel tüdrukul oli kõik ununenud taliviha välja elanud ja ma ütlesin, oi kui aru Kasema. Kahju, et mina sellel ajal nii arukas ei olnud. Mina keelitasin oma last avalikus kohas ära, tee nii ära, ole nii. Ja kui nüüd saaks otsast alata, küll kasvataks lapsi teistmoodi. Aga kuidas siis täiskasvanu peab käituma teie kui filosoof? Mina ei ole mingi filosoof, esiteks mina õpin praegu, kas ma õpin õigesti või valesti, seda näitab minu tervenemisprotsess, aga mina näiteks elan oma viha, kui tõesti midagi niisugust on mina, Lähen oma viha välja tähendab andestamise energia on armastuse energia järgi minu arvates tähtsuselt teisel kohal, sest andestamise energia on see energia, mis joob teised energiat lahti, näiteks ta seob sinu seest viha lahti. Kui mina andestan oma viha oma omadusi, oma vigu, siis praktikas näeb see niimoodi välja. Kui ma teen seda mitu korda, siis ma võin teile öelda, et minu hingamine hingamise rütm muutub. Teiseks, ma hakkan hoopis nagu teise kohaga hingama. Ja ma vabanen sellest stressist. Sest viha tekitab stressi, iga negatiivne emotsioon tekitab stressi ja kui neid stressi kuhjub inimese sisse väga palju mõttelaadist tingituna, siis sinna kogunebki inimese haigus. Et haigust hakata ravima, tuleb otsida üles see põhjus, sest stress ja sellest püüda vabaneda see ei ole üleöö. See on pidev töö enda kallal ja see ei kajastu niimoodi, et 10 päeva pärast kõik on korras, see on pidev raski töö enda kallal. On veel teisi energiaid, mis on väga vajalikud meile tänamise, palumise energia. Näiteks minu vanaema ütles minu lapsele, kui ta väike oli, andis talle asja, ütles aitäh. Mina küsin, aga mamma, miks sa talle ei ütle, palun aitäh, ütled. Ja mamma ütles mulle niimoodi, aga siis ta õpib tänama ja see on üks väga vajalik asi inimese elus. Tänamise energia on väga vajalik tõesti, hoiab tasakaalus palumise ja tänamise saamise ja võtmise. Kui ma nüüd mõtlen näiteks meie neid noori, edukaid inimesi, meil on neid väga palju edukas on ju meil nüüd niisugune märksõna ja kui ma mõtlen selle noore eduka inimese peale, kui palju on tema sees tänamise energiat. Kas üldse on? Sellepärast, et tema on harjunud ju võtma tema slikerdada, tema Veiderdab temaga, avaldab tema, saab kõik. Aga kuhu jääb tema tänamine. Aga täna vist ei olegi, see energia kängub tema sees, ta läheb tasakaalust välja. Aga mis puutub palumisse, siis palumise energia on ka väga vajalik. Inimesed on harjunud saama, Nad peavad seda endastmõistetavaks ja nad on solvunud, kui neil ei anta. Sinul on ja sina ei anna. Tule ja küsi. Ütle palun, küsijale alati antakse. Ja kui me räägime palvest, kui sul on väga raske, mina palvetan, palvel on üheksakordne jõud, see ei tule võib-olla täna-homme. Aga millalgi jõuab talve pärale sinna kõige kõrgemasse kohta. Ja sa saad abi. Uskuge Sänni. Kuigi te ütlesite, pole usklik. Ma ei ole usklik, aga vaimumaailma ma usun teispoolsusesse, ma usun. Ja me ei ole kindlad ju esimest korda siin maa peal ja me kõik inimesed õpime erinevaid asju, iga eks tuli siia maailma midagi õppima. Me väga sõltume oma vanematest, oma juurtest. Sinna ongi minu arvates koer maetud. Räägitakse pärilikest haigustest. Ma oma mõtlemise tulemusena kummutaksin selle, ma julgen seda teha, ma julgen öelda, et ei ole pärilikke haigusi. Vot minu emal vanaemal oli suhkruhaigus, meie peres läheb suhkruhaiguse edasi või sellel oli teisel oli vähk, meie peres on vot kõik need haigused, mandlid haiged, meie peres on kõikidel see. Me võtame oma vanematelt üle, kui me sünnime, nende mõttelaadi. Mõttelaad ongi haigus, sest mõttel on energia. Ja meile on andnud teispoolsus selle võimaluse muuta oma mõttelaadi. Ja me ei päri seda vanema õigust. See on minu arvates väga oluline asi ja me õpime kõik siin ilmas igaüks erinevalt, et asja näiteks ja kaua aega mõtlesin, mida mina siin elus pean selgeks saama, mida ma tulin õppima. Ja nüüd ma tean seda ja ma olen selle selgeks saanud, aga väga suure ja raske hinnaga. Me pärime oma vanematelt selle mõttelaadi ja kui me nüüd läheme jälle tagasi lapsepõlve ja liivakasti, vaadakem mida lapsed liivakastis teevad. Keegi viskab kellelegi liiva silma, sa ütlesid mulle seda, mina enam sinuga ei mängi. Anna minul asjad siia ja vot mina sinuga enam ei mängi, see ei mängi sellega, on solvunud, on tigedad, moodustavad kampasid, tema ei mängi ka sinuga agiteerida, võetakse teisi. Mis asi see on, kui me nüüd suuremaks kasvame, mõtleme, mis see siis on? Mees, solvume, Me vihastame. Me kanname seda enda sees ja me ei andesta seda teisele ja lõpetame temaga suhtlemise ja suhtlemine. Armastuse katkestamine, eriti lähedaste inimeste vahel. Ja ma julgen seda väita, et mina tulingi siia ilma selgeks saama, et suhtlemist mitte kunagi, mitte kellegagi katkestada ei tohi, kõik, mis sind ümbritseb, kõik, kes on sinu ümber kõigiga suhtled. Sa ütled tere, Sa räägid temaga, aga et mina sinuga enam ei räägi, ma väldin sind. See on suur viga, eriti lähedaste inimeste vahel, abikaasad omavahel, lapsed, vanemad. Ühesõnaga selle olen mina selles elus selgeks saanud. Mis mind väga veel kurvastab, kui ma enda ümber vaatan. Meie elus on nii palju vaenu, raevu, tigedust. Ja kui nüüd emad, lapsevanemad oma lastesse seda juba maast madalast veel juurde lisavad siis missa tulevikus nende lastest. Minu arvates iga ema vanem peab oma lapsesse nii palju kui võimalik sisendama armastust. Aga mida me näeme enda ümber, me näeme, et vanemad klaarivad oma arveid läbi laste teise vanema inimesega, on see siis abikaasa või on see teine lapsevanem või vanavanemad. Nad sisendavad oma lastesse vaenu, sallimatust, hoolimatust, selle asemel et sisendada armastust. Nad ei saa isegi sellest aru, keda nad karistavad. Nad karistavad oma lapsi. Nad jätavad esiteks oma lapsed ilma suurest armastuse ringist. Lapsed saavad armastust vähem, nad järelikult saavad tervist vähem ja tulevikus, kui nad hakkavad elama ja võimendama sallimatust, hoolimatust, siis nad jäävad hoopis haigeks. See on asi, mis meie ümber plaga praegu vohab ja mis teeb haiget. Aga ma loodan, et ka see muutub sellepärast, et ma olen optimistlik. Pere osatähtsus järjest kasvab, rõhutakse peret kes on inimese pere. Iga inimese pere on tema lapsed ja tema vanemad. Ilma selleta on see tasakaalust väljas, kui minu pere on ainult minu lapsed. See on tasakaalust väljas, kui võetakse näiteks ära lapselt tema vanavanemad, need annavad ju elutarkust, neetud, annavad arukust. Need annavad hingesoojust lapsele. Kui laps sellest ilma jääb, siis on laps see kaotaja pool. Teie olete vanaema, eks ole? Mina olen vanaema, mul on kolm lapselast, kõik parajas suuruses, neljane 13-ni ja 19-le ja soovin kõige rohkem, et nad oleksid terved. Et nad saaksid elus palju armastust kõigilt ja kõikjalt ei taha kedagi Lätada. Tantsu kordas meile sageli, et näitekunst ei ole õpetatas. Ta on õpitav. Mina ütleksin, et mitte miski siin ilmas ei ole õpetatav, kõik on õpitav. Ja sellepärast need on minu mõtteterad, mõttekillud, milleni mina olen jõudnud augustis 2004 2005 augustis, võib-olla mõtlen hoopis teistmoodi. Olen süüvinud kuskile korrigeerinud oma mõtteid, sest pik areneb ja muutub. Ja sellepärast mina jagan neid mõtteid, mida ma hetkel tunnen. Ja need on minu mõtted. Ja ma ei taha kedagi õpetada, kes tahab ja leiab siit midagi, see õpib ise. Kes ei õpi, seda õpetab elu tavaliselt elu, õpetab. Eriti valusalt, sest alb õpetab. Okei siin ilmas mis kõik surnud silm. On. Ta ei. Toonud ei, on seen suupill. Ja mäe sil. Kuid saan abil, ei ole voo. Mees söödale. Hädas ja ka. Märguta. Aegu. Päi neid voolusid ja suurt alla jää. Ta käis oma Mis kõik siin? On aastaid ma ei oleme toonud, sa näe. Muide. Ja näed? Kui ma veel ei ole Kuidas te suhtute praegusesse elusse, noh, me ütleme, tarbimisühiskond ja inimesed on kõik nagu julm adeks muutunud ja. Tähendab, ma arvan, et inimesed on tõelise, jumala ja armastuse vahetanud välja raha vastu. Inimeste jumalaks on saanud raha mammuna, selle kogumine, selle korjamine, asjad, raha eest saab kõike. Aga raha eest tervist ei saa. Tervis on inimesele kõige tähtsam ja tervise hoidmine, säilitamine ja selle taastamine. See on minule ja minu eas inimestele vist kõige vajalikum. Kas te teete midagi füüsiliselt ka? Füüsiliselt tähendab tema tervise taastamiseks ja päris kindlasti ma teen hingamisharjutusi, igaüks peab leidma endale hingamise, tähendab, hingamine on ju hing. Kui hind välja läheb, siis läheb ka hingamine välja, tähendab, kopsud tuleb tööle panna ja hingamiskanalid hingamisteed tuleb lahti teha. See on individuaalne, igaüks peab leidma endale õige hingamise. Kui ei ole, siis otsigu hingamisõpetaja. Hingamine on vajalikum osa inimese tervises. Aga niisugust võimlemist või aeroobikat? Oi, ei oi ei mina usu mõtte jõusse, kui siis joogaga, ma ei valda seda ja seda mul on raske teha, aga aeroobikat ma suisa aita. Ma teen parem füüsilist tööd, ma kaevan, ma kärutan marohin, see on tükk maad etem, midagi kasulikku ka seal tulemus. Ja tulemus on näha ja enda peal. Kuidas see suvi nüüd võib öelda juba, et suvi on möödas. Kuidas suvidel läks, olete rahul? Rahul ei tohi kunagi olla. Aga ma pean ütlema seda, et vaatamata sellele ilmad ei olnud ju meil õnnestunud, aga ma olen õppinud igast väikesest asjast rõõmu tundma ja seda rõõmu suurendama, nii et ma võin öelda, et rõõmu oli üksjagu. Ma olen õppinud kõike hea, mis minu elus toimub ja mida ma teen ja loon sellest rõõmu tundma. Ja kõik hea, ma võtan südamesse, elan seda mitu-mitu korda läbi kasvõi ilusat hommikut, kui ma üles tõusen, kas või udu põllu peal. Ma võtan seda endasse, ma elan selle mitu korda läbi ja kõik halb, mis minuga toimub, mis mulle öeldi, näiteks see, mis minuga juhtub, seda ma võtan mõistusega. Ja seda oli väga raske mul õppida, aga see on õpitav. Ma tahtsin selle selgeks saada, sest ma võtsin kõike emotsioonidega, kui midagi juhtus, siis ma läksin endast välja, ma ei võinud seda kuulatama, hakkasin kohe, panin tunded sinna juurde. See oli väga pikk õppimine ja näete, kuidas me õppisime, õppisin seda niimodi. Kui oli halb asi ja ma tahtsin seda analüüsida, aruta siis ma tegin niimoodi, et ükskord üks on üks kord tema ütles mulle seda ja mina vastasin talle seda ja nii nagu läksid tunded peale, võtsin jälle ükskord üks on niimoodi ja see on mul selge, ma ei ärritu ühestki halvast ütlemisest halvast teost, tundeid ei tohi kaasata Halba, see hävitab inimese tervist. Hävitab inimeste ennast. Aga kui maasikad lähevad hallitama ja vesi voolab kartulivagude vahel Noh, mul oli see see aasta täielikult, kartulivaod olid vee all, mul on Allikaseks, on, meil on allika taluallikas ja jõgi olid kõik üle, nii et üks suur meri oli ainult. Sa võtad seda kui looduse paratamatust, seal ei ole midagi teha, loodus puhastas ennast, loodus ei ole terve, loodus puhastab ennast katastroofide näol. Ta vajab puhastust ja ka inimene vajab puhastust, see on looduse tasakaalutust, on tasakaalust väljas ja sellest tuleb aru saada, et ta niimoodi ennast puhastab. Vaev läks kõik vastu taevast. Ja sinna ei ole midagi parata, seda tuleb võtta mõistusega. Ju me siis peame minema Poola kartuli peale, kui eestimaalt Tartule raievis, nii tuleb ju poes. No kui ega ma ilma kartulite ei ela, ju siis tuleb minna, kui võimalik, siis ma teen ise ja kasvatan ise ja vaatan, mis sealt järgi jääb. Nii et üldiselt võib rahul olla selle suvega Inimene peab alati leidma positiivset ja see peab peale jääma, mitte halb ei tohi peale jääda. Me oleme harjunud palju kuulma seda niimoodi, et vot see tegi mulle seda ja see tegi mulle seda ja küll ta oli minu vastu alb ja keegi pole mulle elus nii palju halba teinud, kui see ja see siis mina ütleksin, et nii palju halba, kui inimene iseendale Te ei suuda talle mitte keegi teine teha. Sest kõik halb, mis inimese peale tuleb, tuleb tema enda mõttelaadist juuda, on midagi valesti teinud. Kui tema peale see algtuleb, otsigu see üles, keda leiab selle ja kui ta selle parandab, siis tema peale tuleb vähem halba. Näiteks viimasel ajal on mind elu viinud kokku ebaausa inimesega alatu inimesega ja mitte ühega. Ja nüüd ma mõtlen niimoodi, istun maha ja mõtlen, mida mina olen teinud, et see Albia ebaaus minu peale tuleb. Ma olen mõelnud, aga võib-olla see oli väga kauges minevikus, kui ma midagi alatust välja saatsin, see nüüd jõuab tagasi. Ja ma otsin ja ma tegelen praegu sellega ja ma püüan mitte olla solvunud ja tige, et ta käitub minuga ebaausalt avatult. Inimesed lähevad ju väga palju oma hädadega sensitiivide juurde selgeltnägijate juurde, ma ütleksin, sellega peab väga ettevaatlik olema, peab enne teadma ja tundma selle inimesed tausta, kelle käed ma lasen enda kallale kas või masseerima. Kus ma tean, millised on selle inimese mõtted, kui ta on alatu, kui ta on ebaaus, kui ta momendil tema mõttelaad on niisugune. Ta sisendab minusse seda energiat, näiteks kui ta mind masseerib. Ma olen väga ettevaatlik, sellepärast tegelen mina iseendaga ise. Harva või peaaegu mitte kunagi ei ole mina enda kallale lasknud kellegi käsi, välja arvatud siis, kui ma jah, tunnen inimest põhjalikult ja väga lähedane inimene teda soovitab ja teab seda, aga ma ei tunne ju selle inimese mõttemaailma. Kas tarkus, mida te tänasin jagasite tuleb aastatega, eks ole seda asja kellelegi pähe panna? Mitte kellelegi, ilmselt tuleb see ikka ülevalt poolt sellelt kõige kõrgemalt, minu arvates peab hing olema lahti avatud, peab olema endal vajadus ja tahtmine saada terveks. Peab olema nii suur soov terveks saada. Et ma ei taha enam haige olla ja minu palve oli niivõrd suur. Ma ei tea, kui palju tagasi suvel ma seisin täpselt mäletan seda kohta, kui ma ütlesin nii südamest, et ma ei taha enam olla haige, ma ei viitsi enam olla haige, ma ei viitsi enam taluda neid valusid ja peavalu. Praegu ma tundsin kergendust, ma sõitsin suure päevalille kõrval ja esimene asi, mis mulle pähe tuli, mis ma sellega teen, võtsin kätte ja läksin külma duši alla. Ja sellest peale ma teen külma dushi igal hommikul vahel kaks korda päevas. Teen külma dushi ja loen sinna juurde palveid, sest külmdus kinnistab inimesesse see, mis tal on, ma räägin külma veega voolava veega ja palun temalt puhastust nii seest kui pealt füüsilist keha, astraalkeha eeterkeha. Ja ma ei loobu sellest. Sellepärast, et kui me nüüd mõtleme seda, mida külm vesi teeb, karastav, no kas ainult? Ma arvan, et külm vesi, kui seda alustada suvel, külm vesi ju, meie veresooned temad kokku ja kui me sealt välja tuleme, siis meil hakkab varsti hea enesetunne, sest iseregulatsioon ja sa isepuhastumine, organism hakkab veresooni laiendama, ta laiendab neid, teda laiendab need laiemaks, kui nad olid enne duši alla minekut. See on ju see, et veri hakkab kiiremini käima, ta puhastut hakkab voolama. Ja julgen väita kindlalt enda najal, et igasugune kümblus, igasugune saun lõpeb külma veega. Siis on pärast hea olla. Kui sa sooja vee all tuled, siis pärast sooja vett sul on kuum keha ja veresooned hakkavad ju kokku tõmbama. See on ju nii loogiline ja hakkabki pea valutama ja on palju neid mooduseid, need küll väga erinevad ja inimesed on erinevad. Moodused on erinevad, aga inimene ennast tervendada saab ainult ise. Arst võib teda aidata, perearst võib aidata, aga tabletid? Need on nii kallid ja need ravivad ainult tagajärge ja haigus tuleb tagasi. Kui ei saa, siis tuleb muidugi võtta tablette paralleelselt, aga otsige ikka põhjust ja jään selle juurde. Põhjused on. Vaimumaailmaseadustes neid eirata ei tasu, neid parandada tasub igal ajal igal ajahetkel. Praegu täna, homme ja ülehomme ja ka minevikus, mis oli meil vead, näiteks kui mina otsin vigu, otsin neid meeleheitlikult, mis ma olen minevikus teinud valesti ja kui ma leian, siis vea ülesleidmine on minul suur rõõm ja kergendus. Ma leidsin vea üles, see ei olnud õige, mis ma siis tegin ja, ja hakkan seda viha andestama endast välja. Ja ma andestan kroonilise haiguse endast välja. Ei tasu öelda Petrein, et mul on krooniline nohu. Krooniline. Põhjust põhjus on siin peas, nina koopas, ma võin öelda, et see on energia, mis on tahtmine teistest parem olla. Tegelege selle energiaga ja teil läheb nina lahti ja paari aasta pärast poole aasta pärast tunnetatud. Palju kergem on, aga paari aasta pärast ütled, aga mul ei ole enam kroonilist nohu. Ja solvumine on üks väga raske energia solvumise tõttu me kaotame ära oma lähedased, oma tuttavad, oma sõbrad. Me oleme solvunud, mis ta mulle ütles, mis ta mulle tegi. Aga miks ta seda ütles? Põhjus on alati inimeses endas. Ja niimoodi ma analüüsin metsas looduses ja tegelen pidevalt endaga. Öelge mõlemale Rässas, kui ei oleks olnud teatrist lahkumist, kui ta oleks olnud teda siis siiamaani mõned on ju elu lõpuni teatris. Kas ta oleks samasugune. Kindlasti mitte, sest igal halval asjal teatrist ära tulemine oli ju väga valus. Ma tulin ausalt öeldes ära nii loomingu, noh mitte just tipus, aga, aga kõrghetkel küll, kus oleks võinud veel ühte koma teist teha. See oli väga valus. Aga kui ma oleks teatrist ära tulnud, ma ei oleks praegu enam jalgadel, ma usun. Sest sealt peale ma olin väga haige ja sealtpeale tekkis mul tervenemise vajadus, nii suur teater ju neelab inimese täielikult ja tervelt teatris. Mul ei oleks iial olnud aega endaga tegeleda, oleks nii kaua mööda seina kõndinud ja lavale läinud niikaua kui oleks jõudu kuni kokkukukkumiseni. Aga võib-olla siis noh, ei oleks enam välja tulnud. Praegu ma olen hoopis teine inimene, aasta pärast olen teine inimene. Kõik on ju arengus liikumises, seisma jääda ei tohi. Lõpetuseks tahaksin öelda nendele, kes on praegu raatsite juures ja mind kuulevad võib-olla ka osa minu fänne. Ütleksin niimoodi. Armastage enda ümber kõiki ja kõike, mis elab ja hingab. Soovin kõigile päikest südamesse, ka vihmasel päeval. Kõike head. Teie külaliseks oli täna näitleja Maila Rästas.