Lülitame sisse Moskva JÜRI latt. Eile õhtul Lunad särski nimelises teatriinstituudis. Pidudi teadusliku nõukogu otsusega anti Eesti NSV tehnilisele kunstitegelasele Voldemar Pansole väitekirjatöö ja talent näitlejaloomingusse eest kunstiteaduste kandidaadi nimetus. Õnnesoovid. Palju edu edasiseks tööks. Lähmanni sellise saama väga palju. Ütelge üsna hea tunne, kui näeb oma õpilast. Osnapit nimi all ta kirjutas. Ma üsa esimesel päeval erutab kahtlemata ja sellega on nüüd täna üks etapp nagu lõppenud suur etapp ja aga võib arvata, et ega töö oli, see küll mitte. Kindlasti jätkan praktilise töö kõrval teoreetilisi otsinguid, uurimusi, järgnevatataks lava seotud juba lavastajatööga. Kas on juba esimesed sammud tehtud, selle ehivad? Ma võtan place praktiliselt praktiliselt ei ole, aga igasugu eelmärkused, mutistesse lugemised ja tähelepanekud need kindlasti salvestunud. Ega niisugust tööd ei saa teha nii, et täna ei tee, homme alustan, seda tuleb alustada, kus lapsepõlve, selleks, et halastas valmis, saab. Ta kindlasti, ma tahan seda rada jätkata, mida ma olen alustanud. Ja selleks jääd edu. Ja just nimelt sedasama tööd sinna talendi juurde ja mis väitekirja teema oli ja mida rohkem mida rohkem maailmas elada, mida rohkem kunstiga kokku puutunud, seda rohkem hakkad märkama. Et missugune määratu osav siiski. Muidugi peab baseeruma talentidest, sest kliendid selle kunsti aga talent üksi ilma vaid ütleksin, ilma meeletu tööta. Võib jääda anud õhumullid kauaks pluss või etet. Vähemalt maid paigani. 15. mail Nõukogude armee Teatris Juhan Smuuli Kihnu sünni esietendus, mida ma siin lavastan? Ta kannab nime kapitaal ja Lembit roosa Estonia teadvustanud kunstnikuks. Üks nädal umbes on proovitud ainult ja esimesed muljed. Igatahes esimesed muljed on väga head. Ma ei uskunud, et nii loominguline, huvitavam. Taolistel puhkudel Kivi kotti nii ühes kui teises mõttes ja kuidas selle puhul öeldakse, mitte täna on väga, vaid lihtsalt.