Lugupeetud kuulajad, avaldame need esimese osa dokumentaalse straadi jutustusest nähtamatu rindereamees. See on jutustus luurajast, täpsemalt tema enda jutustus läbielatust, nähtust, elust, mis on jäägitult pühendatud koduma teenimisele. Meid tutvustati ühel päikesepaistelisel suvehommikul. Laua tagant tõusis meile vastuhallis kleidis naine juustes rohkesti hõbedat, huultel sõbralik naeratus. Minu nimi on Ljube Rimm ja minul oli õnn osaks saanud tunda isiklikult Richard Sorged. Töötasin temaga ühes Shanghais, see oli 1900 32. aastal ja 1900 33. aasta hakatuses. Me vestleme tulihingelise revolutsionääri, sõjaväelase ja luuraja, meie kaasmaalase Karl Rimmi abikaasaga. Kalrimm. Seni teadsime, et oli kõrgem sõjaväelane, oli lõpetanud 20.-te aastate alguses Funse nimelise sõjaväeakadeemia. Me teadsime, langes 1937. aastal isi kuuldes ohvrina. Ja alles hiljuti sai üldsusele teatavaks, et Karl rinn oli üks neist, kes töötas koos luuraja Richards orgiga. Karl Rimmoli ohvitser, haritud, avara silmaringiga sõjaasjanduse spetsialist, mees, kes astus kartmatult vastu igasugusele ohule. Aga milline oli ta, kui inimene? Tema oli suure kasvuga kainus sihvakas, lahke näoga, ta oli väga südamlik, vastutulelik oma Kunnas. Tal oli ema ja õde, ta väga austas oma ema, täitis kõik kui tahtmist. Midagist oli emale minuga kui abikaasaga. Ma ei kujuta ette, et keegi võiks veel rohkem õnnelik olla, kui mina olin temaga. Aga tema huvialad, sportide armastas. Ta hommikuti enne tööle minemist käis uisutamas talve, siis ta mängis künnist. Ta oli huvitatud jalgpallist, mängis malet. Kui ma ei eksi, vist isegi Richards orgiga, ta mängis. Jah, kui neil vaba aeg oli, siis vihati kenad, mängisid alati õhtuti malet ja. Ma võin ütelda, et Karla võitis tihti surgiga. Jah, Sorged jäi isegi oli seal kais, sõitis seal jooksin. Ja ükskord Karla ei tulnud kyll õige hilines kodutulekuga, mul oli kainus juba hirm temast ja tuleb kodu ja ütleb, et kas tead, ma mängisin Al Johiniga jää vihki, siis ta oli laulumeest, armastas väga laulda. Ja lauludega astus ülesse klubis tema lemmikvaest, koduste laulis ikka Võrumaa laulu, istusin ma ilma äärekese peale ja vaatasin ma ilma kavalus. Aga raamatut, millist osa mängis tema elus raamat? Raamatut meil oli nii palju kodus, et kui me kolisime ümber, siis ma olin päris hädas nende raamatutega tassimisega. Millised lemmikkirjanikud olitel, keda ta armastas? Koerkid ikka kõige siis oli Puškini raamatut olid meil kõik alkoholi, aga kiired, milliseid Kiili oskus, Karl Karl valdas noh, emakeelt muidugist, eesti keel, vene keel, saksa keel, prantsuse keel, itaalia keel ja inglise keel. Kooliõpetaja Lõuna-Eestis kodusõda, akadeemia töö staapides, võitleja nähtamatus rindel selliseid kal rimi, elu tähtsamad etapid. Ka tema elu ja võitluskaaslane Ljubov rinn ühendas oma elu varakult töölisliikumisega. Oli 1911. aastal, kui Tuhalaanetalupoja Jaan Muti keskmine tütar tuli Pärnu kooli. See oli Pärnus Eesti kooliseltsi kool oli, siin nimetati ja meil oli seal põrandaalune ning koolilaste keskel nimega länni ringist võtsin ka mina osa, mina olin parem nendest, eile olid ettekanded, vanemad poisid ja tüdrukud tegid revolutsioonilistest liikumistest. Koosolekud tihti olid minu vanemate korteris pühadel päeviti, siis kui teised kirikus olid. Ja niidumetsas olid need koosolekud suuel. Siis oli meil oma raamatukogu. Raamatud olid ka minu vanemate korteris. Enne esimest maid anti meile ülesandeks kleepida seina peale plankute peale lendlehti ja mina ja Anni raaman. Siis täitsime seda ülesannet. Õel oli kleepimise bot suure rätiku all, teisel oli pakk lendlehti. Pärast kooli kerkis muttide press küsimus mida peab tütar edasi tegema? Loomulikult tööle hakkama. Ent kus ja kellena? Valida, midagi polnud. Kuigi Pärnus töötanud kursustel omandas Ljubov rinn saksa ja prantsuse keele. Kursuste juhataja, soovitas seda Pärnus suvitamas käinud moskvalast perekonnale ja need viisid tütarlapse kaasa Moskvasse. Oma lapse kasvatajaks. Juba sattus sellepärast see perekonda. Endine ohvitser Andrei rasteration ja tema abikaasa olid pärit kõrgemast seltskonnast kuid tolle aja kohta küllaltki progressiivsete vaadetega inimesed. Oktoobrirevolutsioon tõi Liu põllu murranguteenija tööle tuli lapp. Ta läks õppima punaste õdede kursustele. Võttis osa ühiskondlikust tööst, käis miitingutel ja koosolekutel. Siis ma olin Moskvas ja see oli peale oktoobrirevolutsiooni juba. Jää oli kuulutatud, et kalandaja astub üles. See oli seal kolmiku rajoonis. Ginus ja mina läksin ka sinna koosolekul teda kuulama ja tema oli väga välimuse poolest kena naisterahvas, sihvakas. Jäta tõusis, et me kõik oleks paremini kuulnud laua peal üles ja hakkas meid meile rääkima. Leninist hakkas meile revolutsioonist rääkima. Kõike seda ma nüüd enam ei mäleta, aga siis niisugune mulje jäi. Et kui sa enne seda mitte enam lane ei olnd. Kommunistliku partei liige ja sealtpeale kalantai kõne välja tulid, siis tõesti, sa olid kommunist. Kursustel oli juba Frimm, õigemini Ljubov Mutt üks parimaid lõpetajaid. Ta organiseeris esimese ema ja lapse kodu Moskvas töötas riiklikus emade kaitseinstituudis. Tema hoole all kasvasid kümned ja sajad lapsed, nende hulgas Sergei Jessenini poeg Jaan Anvelti tütar. 1925. aastal tutvus juba oma tulevase mehe Karl Rimiga. Kolm aastat hiljem nad abiellusid. Kuid olla luuraja naine. See on raske. Ei, mina ei küsinud ta käest, ma teadsin, et tema ei tohi seda ütelda, kus ta sõidab. Ja kui ta ära sõitis, tean, et ma talle kaasa panin seal mis tal tarvis oli. Ja siis ta võttis mind ikka saatma nii kaugele, kui võimalik. Kolli võttis autosse kah. Saatja teadis, et ma ikka hakkan vaest kurvastama tema sõidust. Kas ta tuleb tagasi viil või ei saa. Ja see viimane sõit, suur sõit. Saatsin teda seni, kui autoga Vaksalini rongi juurde ma ei tohtinud minna. Läks üksinda. Mina sõitsin tagasi, seltsimees oli siis muidugi, ma kurvastasin väga ja see oli tal tehtud, et õmbleja siis mind vaiksest. Niisuguse lahkumise elas liu parim, millega siis, kui Karl RIM sõitis tööle Shanghaisse? Loomulikult sel hetkel juba seda ei teadnud. See oli rahutu, 1931. aasta. Liu parim ellu tõi ta kaasa tähtsa pöörde. Ühel päeval kutsuti ta selle valitsuse ülema juurde, kus teenis tema abikaasa. Tookord seisis seal eesotsas seltsimees Spircin või nagu tema alluvad omavahel kutsusid Starik. Vala mees. Ju pole tehtud panek tulla sinna tööle. Ausalt öeldes kõhklus ettepaneku vastuvõtmisel oli käsil, oli parajasti meditsiini instituudi esimene kursus plaanidki nagu tulevikuks tehtud, kuid nüüd oli vaja mõni kuu pingelist õppust ja ettevalmistust ning 1933. aastal sõitis Ljubov rin välismaale. Esimene peatus oli ette nähtud Berliinis. Sõidu siht Shanghai, kus töötas koos Richard Zorgiga Karl rin. Kuid Berliini jõudis juba mitte juba Fring, vaid. Siis minu kadunud ema nimi. Ma võtsin sellepärast seda ma ei unusta kunagist ära. Anna puskar. Ja kuidas siis Berliini jõudmine välja nägi, võib-olla meenutamist? Ma sõitsin üle Riia liiast edasi muidugist Berliini Berliinis, mul oli ülesanded või juba teada, kuhu ma lähen. Ma pidin passi ymber vahetama, mul olid antud, mul oli parool. Siis ta ütles, et tulete sinna, kohtume seal, kuhu see kohtumine murdub? See oli täna valt kusagil. Nii unterdel Linden, kainus, Karl Strasse või ma ei mäleta neid enam. Ja siis tuli sealt meie tööline kes mind tundis juba ja andis mulle juhtnöörid, kus ma pean pileti ostma ja kuuma, pean pileti ostma ja kuidas ma pean sõitma ja ja ainult siis anti mulle teine pass. Millised juhtnöörid olid? Millised te saite? Et Nix. Sõidate sealt sellest hotellist ja ütlete, et te sõidate. Teisse linna veni sõitsin vaksali ja seal panin oma kohvrid hoiu alla. Ja mõne pooleteise tunni pärast tulin sinna, kui mul oli teine pass taskus, juba jäsi ära antud. Võtsin oma kohvrid ja sõitsin teisse hotelli kais Arhow. See oli ju omal ajal väga kuulus ja väga noobel hotell. Ja see oli ja mul olid ka riided niisugused, et selles hotellis ennast näidata. Kas pisut võõras ei olnud nii äkki tulla nõukogudemaalt, kus on kõik võrdselt ja muutuda Berliinis järsku väga nii tõsiseks suureks kodanlaseks? Ei, ma ei, seda, ma ei, selles oli mul nii järsku osavust et mina ennast kunagist ei tundnud, võõrana kusagil olevat. Ja mis nimi teil nüüd oli juba? Seal ma olin luise käes. Ja kuidas teie teiselt edasi läks kuhugi pileti piidi võtma, kuidas? See seltsimees, kes minu välja tuli, siis ütles, et võtate pileti siin büroost sõidate kastri Eesti või Veneetsiasse ja seal lähete laeva peale. Kas laeva nimi? Jah, laeva nimi oli konterosso luksuslaev. Mina sõitsin välja. Läbi Müncheni Münchenist Ma tahtsin vaadata, aga mõtlesin, et parem on ikka mööda sõita, sest pesast see oli ju seal fašistide pesa. Ja siis sõitsin Veneetsiasse ja seal ma läksin laeva peale. Ma kujutan ette, Berliinis oli teil viimane kohtumine omadega ja pärast Berliini ideid juba täitsa ihuüksinda. Täiest kas ei tulnud mõnikord nii kõhklust või kartus? Ja kui ma laeva peale läksin ja kõik, siis õlgu sinna mul ei olnud mingisugust hirmu, aga tiival oli mõnikord sedasi. Ma tahtsin ikka igast pool laeva pealt maha minna, seisis kolm-neli tundi sadamas kah vaadata, kuidas inimesed elavad ja Indiad ja, ja pomm teid vaadata. Colombut, Singapuri, Hongkongi igal pool ma käisin maas ja siis pidid kõiksugused formaalsused seal luba saada, maha minna ja siis oli küll natukene mõnes kohas närvid pingul, tuli trehvata ka eestlastega laeva peal. Jää muidugist tuli rääkida nendega kus te olete ja kes te olete ja kuude sõidate. Noh, mul oli siit Eesti kodanliku ajalehed loetud ja teadsin poliitikat ja, aga siiski ma ei tahtnud välja anda, kes ma olen siit Eestist ja ütlesin, välismaal elasin, ah soo, jah, proua on välismaal elanud, no hea küll siis sellega. Nii jah, et et nemad ei hakanud siis pärima, ütlesin, et sõidan oma abikaasale järele, tema on kommersant suur Shanghais valvel, pidid iga minut olema, et sa midagist ei andnud ennast välja. Ei, oma üle veel pidamisega ei mingisuguse Leaks. Pikk sõit peaaegu ümber maailma üksinda eemal seltsimeestest sõpradest, see oli esimeseks vastse luuraja. Tule prooviks. Ohvrim tegi selle hästi läbi. Hongkongist ma saatsin abikaasale Telegrami ja kirjutasin alla Louise Telegram kõrvas, et inglise keeles. Et Conte Rosso jõuab sinna sel päeval. Ja tema tuli siis mulle vasta, suur päev ei saanud pardale sõita viiki slepperiga sinna jõkke ja vaatan sealt selle pealt, et see ongi siis kõigub üks minu Karla moodu, kangesti mees. Ja, ja siis ma sain tollimajasse. Ja näen, et Karla juba seisab väljas seas. Aga ta mindi ei tundnud ära, sellepärast mul riietus oli kogunisti töine, ta arvas teist moodulist. Jää Mul oli kolm väikest Kohverid veini ja tahtsin ühte läbi viia, et seda müti oleks tolliameti lahti tehtud ega vaadatud seal Olisse freerimise raamat oli seal, seal seisid tolliametniku diis. Ma rääkisin saksa keelt ja et ta läbi saada muud midagist. Ja nad ei tahtnud mind laske, aga ma pugesin läbi. Ja siis oli Karla seisis seal. Ümber siis oh siis seda rõõmu, mis tal oli ja, ja ma ütlen, et võttasy, kohver neid ja ma pean tagasi minema ja seal selle, mul oli leht niisugune ära märgitud, kui palju kohvrit mul oli. Kolmest tegin kaks ja läksin uuesti tagasi, et neid kohvrid siis välja tuua, mis seal asjad olid? Seal vaadekkisi leht järele ja Sorry isik need asjad läbi, et tollija alla midagist ei kuulunud, anti kätte ja tulin välja. Kistril vastu. Sulid. Karla olli vastas oma Maks klausin, kes nüüd on tuntud nimi ja tema muidugi seal ei olnud, Maccinime all. Ja tutvustas mind temaga väikse kasvuga kollase peaga lahke näoga tema juhtis seda autot ja Karla viis tema juurde siis sinna auto juurde. Ja ma naljatasin, ütlen, et mind saadeti Moskvasse autoga persini, autoga jaama ja sina tuled mulle vastu niisuguse väikese sellega autoga. Et kas teil siis suuremad ei olegi, oh küll, meil on suuremaid ka ikka. Kui ta oli esimene osa dokumentaalse straadi jutustusest nähtamatu rindereamees