Nüüd on meiega laes teine osa dokumentaalse straadio jutustusest nähtamatu rindereamees. Eile, kui alustasime jutustust Ljubov Rimmist, luurajast Richardson Marge võitluskaaslasest, rääkisime tema noorusaastastest dema kujunemisest nähtamatu rindevõitlejaks. Meenutasime Karl Rimmi glübohvrini abikaasat, kes mitu aastat töötas koos Richard Zorgiga Shanghais. Meie jutustuse esimene osa lõppes sellega, kuidas Ljubov RIM alustas pikka sõitu kodumaja Shanghaisse, et asuda tööle koos oma abikaasa karmi ja Richards orgiga. Me lõpetasime seal kohal. Milli Ljubov rinn, kes sõitis juba teise nime all, tema passis oli luise klaasi nimi jõudis pärale Shanghaisse ja toimetas julgelt läbi tolli Gordoni šifreerimis raamatu. Tema töö luurajana oli nii sisse alanud. Karl Rimmi ja maks klausseni kõrvale urjastavad uus kolleeg, võitleja, kommunist. Sadamast sõideti koos majja number 11 veichive iroodiks. See oli väga hästi välja valitud veikhaawei root ja seal oli igast küljest oli nelja neljanurgeline siis maja ja Gesel oli muruplats või sedasi. Ja korteritesse sisse minek oli neljast poolt. Ja siis õue peale läks kah siis nendest sisse käigudes, nii et me võisime ühest kohast sisse tulla ja teisest uksest minna oma korteri poole. Nii et keegi, kui sul järel oli, ta ei teadnud missugusesse korterisse läheb. Selles majas teisel korrusel asuski Shanghai ühe Fotheri kaasomaniku ja väikese restorani peremehe härra Salmon Leasi mugav korter. Keegi ei aimanud, millega see noobel härrasmees pereäri tegeles. Keegi ei teadnud, et tema tõeline nimi on Karl rinn. Ka tema lähemad tuttavad kohalikust välismaa kolooniast mitte. Seda enam, et härra klaasi tutvusringkonda kuulus isegi üks inglise kohaliku salapolitsei surfidest. Vei hai viruudil kohtas Libohvrimm, täpsemini luised lihas esmakordselt. Richards Orgega. Tema oli juba teadlik, et ma jõuan sinna ja õhtul ta tuli meile, meie korterisse, tema oli igapäevane meil käia. Sellepärast nad töötasid ühes ja kõik need materjalid esimesel õhtul, kui ta tuli ja mind Karla tutvustas. Ja siis Richard oli minul ka, nii kui justkui ammu tuttav ammu juba selle perekonna liige, ma olin, võeti nii vastu sõbralikult lahkelt naeratades, naljatades. Milline oli ta välimus, kuidas ta välja nägi? Me tulime ainult filmi järgi, jah, aga tegelikult. Ei filminäitleja mitte just ei ole Richardi moodu ikka, Richard oli väga. Kuidagi oli kõige raskemates ülesannete täitmisel või midagi siis ei läinud korda talle tema oli ikka nii ei näitama, et ennast välja jätta, rõhutud oli või et ta oli, kartis midagist või? Ta oli väga niisugune tasakaalukus välimuse poolest, tema ei pannud nii elegantselt ennast riidesse kui Karla. Tal oli spordiga stiimuli sukad, pikad sukad ja siis ja ta mängis kah golfi seal söögilauas olime ühes siis, kui õhtusöök oli, siis ma saatsin oma teenijad ära, oli juba ettevalmistatud, panin isi lauale isi, pistsin nõud ka ära, et mitte teada, kui palju inimesi meil kogus seal muidugi see ainult meie töölised siis kogusid ja peale selle panti pill mängima siis tantsida. Sorke tantsis ka väga hästi et ta küll natukene lonkas, ta oli haavatud ja selle järeldusel ta natuke lonkas, aga see oli justkui temaga nii ühte liit liitunud. Millist keelt te omavahel rääkisite, saksa keelt Vene keeles üldse ei käi, rääkinud ja üldse keeleprobleem Shanghais teie koos abikaasa võtta abikaasaga olid eestlased Richard sordi rahvuselt sakslane Klaus, seal oli sakslane koduseks keeleks saksa keel. Ja siin vist oli ka väga tähelepanelik olla, et mitte ennastunustav näiteks väljas inimeste hulgas äkki rääkima hakata eesti keelt või vene keelt. Vene keelt me ülepea ei rääkinud, seda ei tulnud meeldegi, ei teadnud, ei oska nutivene keelt. Aga omavahel ikka, kui oli tarvis midagist nii rääkida, siis eesti keelt rääkisime. Sellepärast seda ei. Kas sai ikka saksa keeles natukene aru? Niisiis, Ljubov Krimm oli vastu võetud luurate perre tuli sinna peene seltskonnadaamina eduka ärimehe abikaasana. Tal tuli liikuda seltskonnas vastu võtustu, isegi kirikusse tuli vahetevahel minna, nagu ütlevad prantslased Noblest Sobliš. Kuid taolise seltskondliku elu juures kulus marjaks ära see õppus, mis tuli läbi teha kunagi Moskvas teenijaks olles. Ent see oli kõik medali üks külg. Kodus. Veyroodil muutus proua Luisa Clias jällegi seltsimees Ljubov Rimix luureks tema ülesannetesse kuulušifreerimine, sidepidamine, teadete edasiandmine kontaktsidemetega. Muidugi ühe koha peal ei või seista, käid edasi-tagasi, ei tule, tähed tähtajal, no seal hiinlased tunnevad välismaal, lasi ainult riietuse järele, aga näod on neil niisamuti ühesugused, tulevad ette, kui meil, hiinlased kõik ühesugused näitavad. Ja siis mul oli suur kübar. Võtsin selle ära, käenzin kinni, läksin teist korda läbi, ei ole. Siis võtsin Pileriini ümbert ära, mis mul oli, ja veeretasin kokku, käisin jälle tänava läbi ja ei tulnudki sugukiste. Siis ma läksin ära, kodumõtlesin, et kus nüüd homme peab boss saama saadetud siis teisel päeval juhuse kombel ma trehvasin teda ja ta oli ära unustanud väljatuleku, see on andestamatu ülesanne, täitmine. Esialgu paistab mitte eriti kaalukas seik. Ent Liisagem endast rääkides ei ole Ljubov RIM eriti sõna. Lisage siia pinge, millest tuli elada päev päeva kõrval. Valmisolek astuda vastu mis tahes ohule. Ja mõelgem, mida tähendab noorele naisele olla luuraja ja peale selle veel ka luureabikaasa. Kõik mured. Kõik ohud olid talle kahekordsed. Igal sammul oli südame suurega Karl Rimi pärast kas või siis, kui ta ei tulnud õigel ajal koju. Hilines Pähe tuli kohe 1000 oletust, üks hullem kui teine. Ja selle kõrval paistis kõik endaga juhtub palju lihtsamale, palju vähem ohtliku mõne. Kasvõi siis, kui salapolitsei, nagu oleks midagi aimama hakanud. Meil oli trehvamine kusagil pargis päeval ja tema vihmane ilm oli, minul oli mantel vihmamantel punane selgas. Ja tema tuli kah punases mantlis, ühte moodu meie minuga umbes. Ja meest istusime pingi peal, Meil on nii kokku räägitud, ajalehed olid meil kaasas ja mis mina andsin, see oli ajalehtede vahel, seal pidi ära andma post ja tema niisamuti. Tema tõusis üles, võttis minu ajalehed, mina jäin istuma, pärast võtsin siis teised ajalehed. Ja see pakk oli Pärnus ka suur, aga panin mantli taskusse. Ja lähen sealt välja ja vaatan, et aiast. Et minu järel sõidavad viis jalgratturid. No tagasi minna ei saa ja nemad sõitsid minust mööda, vaatasid minu peale. Ja jäid politsei nuka peale, kus politsei seisab keset teed sinna seisma, kõik tähendab, et need olid sala. Ja mis minul neid üle jääb, kas edasi-tagasiminekut ei ole pea selga ja lähen edasi. Aga hirmu allikaks siis küll. Sain nende kohta vahtisid mind, ma läksin mööda, ei läinud enam kodu poole, lähen siis keset teed üle. Siis ma võin, ma võisin vaadata, kas on nad tagantjärele tulevad. Ei, nad seisid seal, kui ma siis põik kuulitsesse sain ja seal leidsin omale auto, siis jalad olid küll päris alt ära. Muidugi muidugi tuli seda autot paar korda vil vahetada, enne kui ma kodu jõudsin. Mitte kodu jõudnud teatud kohale, kus mind oodati Rimmutas. Ja kui seda posti lahti, see oli ka õiges salapos, post tähtis, tähtis postia. Luurajate töös on asju, millest ei kõnelda ka aastakümnete pärast. Ent öeldugi annab ettekujutuse, kuidas tuli töötada Shanghais ja millised sõnumid sealt kodumaale jõudsid. Milline tähtsus neil oli? Sellega oleme tuttavat Richard surgele pühendatud materjalide kaudu. Shanghais 1933. aasta kevadel nägi Ljubov Richards orget viimast korda siis, kui Sorgee kutsuti tagasi kodumaale. Tema oli õige, siis nukker ja mina ütlesin, et no mis seal nii murelik oled nüüd, et ma ei ole sind kunagi nii mureliku näinud. Siis ta istus diivani peal ja ütles sedasi, et noh, küll ma ikka edasi keetan. Et ma sõidan Berliini, võtan seal jälle omaltkorrespondendi soovitused ja ja oskan edasi töötada ja niisi kooli. Richard surgee sõitis tookiasse Ljubov rinn koos abikaasaga põhjasinasse mõlemad sinna, kus üha põnevamaks muutunud olukord nõudis luure kohalolekut. Hiljem ristusid nende teed uuesti, kuid juba kaudselt. Ma olin Moskvas ja töötasin meie osakonnas. Šifreerisin ja minu ülemus massefreerisin saksa keeles ja inglise keeles. Ja ükskord sain Telegrami edasiandmiseks ja vaatan, seal oli. Privetram sai, mina mõtlesin, mis ma ei küsinud ka sel korral, aga pärast sain vastuse ja seal oli alla kirjutatud jälle raam sai, siis ma alles sain teada, kus Nick Richard on. Ja peale selle muidugi istuma paljugi telegrammissi, võtsin. Elavate kirjas ei ole enam Richard Sorget Karl Rimmi, paljusid nende võitluskaaslasi. Ent kodumaarahvas ei unusta nende kangelasliku tööd. Ei unusta neid, kes andsid kogu oma jõu ja teadmised võitluses rinde kõige raskemal ohtlikumale lõigul nähtamatu rindel. Me ei unusta kunagi Johvrimmi selle rindereavõitlejat.