Täna tahan lugeda teile lühikese lookese aja NUT kombi raamatust aastade pool tõlkes pärast palli alapealkirjaga popmuusikarääk taimist rokini. Selles 1972. aastal ilmunud raamatuke sees on palju huvitavat autor, kelle üks laul oli 1900 kuuekümnendail aastail niinimetatud saart topper edetabeli tippu. Lugu toob hulgaliselt fakte ja juhtumeid popmuusikatelgitagustest ning teda sünnib edaspidigi tsiteerida. Praegune lugu on väga laulust melancolybeibi eesti keeles mu kurvameelne kallim, mida Utkam nimetab napsitanud paari pianistide lemmikuks. Fööni Burnett, kes oli õppinud muusikat Austrias ja siis naasnud koju ühendriikidesse saadavodevilli pianistiks oli kirjutanud selle laulu 1911. aastal. Sellest tuli suur lööklaul. Need saadeti aga maailmasõtta ja sai raskesti haavata, jäädes lamama laipade sekka. Tema tunnussilt läks kogemata ühe laiba omaga vahetusse ja teda kanderaamil ära viinud sanitarid pidasid teda kellekski teiseks. Et ta oli kaotanud mälu, ei suutnud ta end ka ise identifitseerida. Kui sõda oli juba lõppenud, külastas üks meelelahutustrupp haiglat, kus helilooja lamas. Üks neiu laulis ma emmelancoli beebit. Need või sound mister X või kes ta parajasti oli, tõusis äkki voodis istuli ja hüüdis. See on minu laul. Trupijuht seletas, et helile. Ta on sõjas surma saanud ent lähtudes teadmisest, et see on tema laul, leidis helilooja järk-järgult andmeid oma endisest elust, taastas mälu ja elas nii üle uuestisünnikõnelust laulu. Kuulate Texpeneki orkestrilt. Laulab ja lühikest soolot, tenorsaksofoni mängib orkestri juht teeks Peneke, kes enne oli Glenn Milleri orkestri staar, solist.