Kunagi oli Narva koos Jõesuuga paljude meelispaik linn oli tõeline kultuurikeskus, kust kerkis esile suur hulk nimekaid näitlejaid ja lauljaid Alfred sälli, Karl Ots, Mari Möldre, Jenny Siimon, tooni Kroon, Gerda murre, vennad Hugo, Franz Malmsten, Rudolf Nuude, Artur Rinne. Seda loetelu võiks veelgi jätkata. Elav seltsielu kees narra võitlejas Ilmarises ja saksa seltsis. Harmony. Neis keerutad ei alga. Pea igal laupäeva õhtul tantsida ja muusikat kuulata sai aga mujalgi. Restoranid olid hotellides Euroopa ja Peterburg, samuti raudteejaamas. Palju oli kohvik, restorane Havai Linden, New York dünoor, tammuri, kohvik, jõe kohviohvitseridega, siin allohvitseride kasiino, Kreenholmi rahvamaja, jaanilinna tuletõrjesaal. See oli juba praegusel Venemaal. Suvehooajal elavnes linn veelgi. Reisisadamas asusid Pauli paar frantsija merega siino villaga pritsukuursaal ja rannahoone suur kohvikusaal. Pidusid korraldasid karskusselts Kalju ning linna lähedal sinimägede jalamil seisnud Vaivara rahvamaja külvaja. Narva-Jõesuu ranna kõlakojas mängis kolm-neli korda nädalas sümfooniaorkester. Kõlakoda oli ka kuursaali aias, kus esinesid Eesti ja välismaa muusikud. Kuurhoone pargis tiigi saarekesel paviljonis mängis väike kapell. Suve lõbustuste hulka kuulusid ilutulestikuga jaanituli, rannakuninganna valimised, purjetamis ja ujumisvõistlused ning mootorratta ja ratsavõistlused. Korraldati koguni lennupäev. Laupäeva ja pühapäeva õhtuti olid pimeaia kõlakojas programmid, kus esinesid kohalikud lauljad, Tenno, Virooni, Artur Rinne. See kõik kõlab praegu nagu muinasjutt veel elavate narvakate kaugest noorusajast. Ent ütleb ju laulusalmgi. Noorus ei tule iial tagasi. Ja seal ma. Ei ma ütlen, no osani roosa. Ja siin ma ütlen no osa osa, et ma ei kuule ta asi.