Kajalood alustab, et vaadata, kui sügavale me jõuame ühe keskmise põlvkonna näitleja sügavustele hinge sügavustele, töö tegemisele. Tere tulemast saatesse, näitlejad Tambet Tuisk, tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Tänavune kevadlisast teie pikale preemiate reale veel ühe, siis raadioteatri näitlejapreemia aastal 2016 tagantjärgi veel kord, palju õnne. Ja need osatäitmised, mille eest preemia tuli, oli siis esimene hääl, Andres Noormetsa kuuldemängus asjad ja üks sellel kevadel eetris olnud järjejutt. Mis teid raadioteatris, Tambet Tuisk huvitab? Siin On ju nii, et näitlejad ei toeta grimm, kostüüm kaasaegsetes tükkides vähe dialoogi, vähe partnereid publikut silmaga ei näe. Miks näitleja üldse raadioteatrisse tuleb? Jah, siis peaks nagu eristama kahte asja, ühte järjejutu lugemist, mida ma olen selgelt rohkem juba teinud ja teine on kuuldemängud. Kuuldemängudega on lihtne ikka seesama, et moodustub selline seltskond, kellega sa ei saa, ei pruugi mitte kunagi ei teatris ega filmis kokku saada, seal ainult nauditav ja siis just nimelt need neid uusi vahendeid otsida, et kuidas siis mängimine käib, raadiomikrofoni ees? On juba umbes, kuidas see käib lava peal, ma tean, kuidas see käib, umbes kuidas see võiks käia kaamerat käes, eks ole. Alati kogu aeg on õppida juurde, aga, aga et mikrofoni ees või siis hakkad vaatama, kuidas su füüsis tööle hakkab. Mul on niisugune läbi füüsise näitleja. Ma seda välja ei suuda lülitada, et nüüd, kui ma alustasin, püüdsin lihtsalt mikrofoni ees hakata hääli tegema, siis ma sain aru, et sealt ei tule midagi. Et ma pidin oma terve keha kaasa haarama ikkagi mängima hakkama, siis tuleb seal välja üks on neid kuulda mängud, aga teine on järjejutu lugemine. Mis on selles mõttes, et kui see jutt sind ka ennast köidab siis see on minu meelest nagu heas mõttes, kasutades inglisekeelset väljendit, puhas fun tõesti seda lugeda, et see kannab sind ennast ka edasi ja kui sulle meeldib ka raamatuid lugeda, mis mulle endale meeldib ja ette lugeda, et ma ka oma pojale olen, olen neid ette lugenud ja, ja sellest on ka tema saanud selle pisiku, et ta loeb olles 12 aastane, mis ei ole ju tavaline praegusel ajal, et võetakse kätte raamat mõeldakse teiste väljunud peale, loomulikult on need asjad olemas, aga et aga et noh, et mõelda, et raamat selline kujutlusmaailmselt raamatus tuleb, et see ka on raadioteatris ja on ka ered lugemisel see kujutlus minu jaoks on üks oluline märksõna. Mis siis saab, kui tekst ei huvita, mida läheb järjejutus lugema. Siis see asi nagu on laval nagu on filmis, nagu on näitlejal professionaalsus. See on üks kindel tase, mis ma arvan, iga inimene on endale tekitanud läbi spetsiifiliste tööoskuste. Isise kasutamine mulle tuli meelde, et te olete saanud selle eest Helmi Tohvelmani nimelise auhinna kunagi aastati. Raadiosse ei paista ju välja. Paistab küll, kui sa kuuled. Kui sa kuuled, siis paistab ennast, oskan kontrollida, ma saan kohe aru, et kas see töötab, ei tööta näiteks, kui ma käin lugemas, mitte küll palju, aga reklaame näiteks, kus on vaja väga täpselt tabada, eks ole seal 10 sekundi sees palju neid sõnu tabada see täpselt see tunnetus. Ja ma tean, et kui ma lihtsalt seisan, ma ei saa seda kätte, ma pean seal tõmbama ennast füüsiliselt kuidagi käima. Tekitame endale meeleolud ja tean, et see on võimalik, ma olen seda näinud, et seal on võimalik, tuleb inimene, kes istub lihtsalt mingi kõrgema tumba peale või istub laua taha ja ja teeb sellesama hääle sellesama intensiivsusega. Aga mina seda ei oska, nii et ma olen pidanud endale teised teised kohad otsima, kuidas ma saaks tööle. Mina arvan, et ühesõnaga, et paistab välja see füüsilises vähemalt enda peal. Aga järjejutu lugemisel, kas te lihtsalt loete nii neutraalse häälega kui vähegi võimalik kogu teksti ette, või te siiski püüate anda igale tegelasele häälega väikese värviga juurde või või siis läheb juba väga. Ja ma olen kuulanud, on erinevaid põlvkondi erinevaid selliseid lugemisstiile ja mina naudin neid kõiki ja ma ise tean, et Meister selliste huvitavate häälte tegemise peale ei ole. Ehk siis mis siis jääb siis tuleb mõised nimetan seda võib olla täiesti eksinud kõikide Hermaküla fännide ees, aga Hermaküla likuks nii-öelda siis esitusviisiks. Kui ma mõtlen tema, mitte just raadio, kop, filmi ja teleasjade peale, mõtlen siis minu jaoks väga väike samm temast endast eemale, aga see väike samm tegigi rolli minu jaoks. Need asjad, mis mul meeles on, aga see väga selline olemuslik samm, mida ta mängides kasutas, kui mina tema töid vaatan, loomulikult, et kes on temaga pikemalt koos olnud, teavad teisi asju, eks ole. Mina teda teatrilaval ei näinudki, et vist jah, teatrilavale linki. Aga see on see mõte, et, et ma olen niisugune jah, häälte niuhti, huvitavalt ettekandmises ma ei ole jah, kõige teravam pliiats, aga eks ma siis püüan mõtet lugeda ja ja see oli kuidagi selle mõttega edasi anda, seda, seda erinevust. Et need pikkade järjejuttude lugejad liigituvadki minu meelest kaheksat, ühed on niisugused nagu Heino mandri ja Mikk Mikiver, et nii kui ütled Heino mandri nimi, nii, tuleb meelde niisugune sügav hääl ja ma mäletan seda, et kui ikka kuulad, siis jäädki häält kuulama, et kuidas ta fraseerib ja kuidas ta lauses ühte või teist asja rõhutab või kuidas pausi veab. Ja jutt läheb nagu meelest ära. Ja siis see teine, kui me nüüd räägime sellest väga vanemast põlvkonnast, näitlejatest teine sort, näitlejaid oli näiteks Gunnar Kilgas, kes juttu lugedes oli kuidagi nii isetu, et andis käinud seda teksti ja ma jäin juttu kuulama ja, ja lõpus ma ei osanud öelda isegi, et, et kuidas näitleja luges. Kas liiga must-valge lähenemine. Ei, see on väga, see on minu meelest, see on väga täpselt sõnastatud, seal hakkavadki mängima nüüd seesama see kujutluspildi teema, ma arvan, et ma pigem olen see teine, teine teine kategooriaid, kes püüab seda mõtet lugeda püüab lugeda mõtetega, see alati ei pruugi õnnestuda. Aga enda kujutluspildiga, aga niimoodi, et mis jätaks ka kuulajale kujutluspilti. Igal kuulajal võiks tekkides enda kujutluspilt sellest tegelasest, mismoodi see tegelane võiks tekkida, milline ta välja näeb. Aga kui sa suudad selle tegelase ikkagi maalida, anda talle karakter väga hästi. Ma kuulen mingit häält, kuidas esitaja esitab seda. Ja 10-st inimesest kaheksa ütlevad ära kohe. See on selline selline inimene praegu ma kujutasin ette, ehk siis lugeja loeb nii-öelda, maalib selle karakteri sulle välja, kui sa kuulad. Ühesõnaga. Te kõik jutus esinevat tüpaažid kuidagi visualiseerida. Enda jaoks ikka jah, no see on niisugune peenspetsiifiline töö või leian, leian talle mingi sellise tillukese asja sinna koodi ta võiks eristuda, et mis seal võiks kanda. Noh, see on ka teatrilaval ja filmis on samamoodi, et sutsakad olukordades raskem teha, käia 10-ks minutiks, teha täispikas filmis. Selline ühepäevane töö, eks ole, mis pärast filmis on võib-olla ühes stseenis korras kordades raskem? Ma loodan, et see kõla ülbitsemisena ma ei mõtle seda niimoodi, aga ei ole mingi probleem olla kaks tundi järjest laval. Seal leiad omad kohad, kus sa, puhkad, sa halda tervikut kordades paremini, seal saad juba aru siit. Me läheme lappama, praegu hakkab täiesti venima, mängime teist tükki praegu. Vaatan üleüldse üksteisega kohal, sa saad seda ise mõjutada, suhteliselt kohe mõjutada. Aga ootad pool tundi seal, eks ole, kes teeb suitsu, kes joob, kohvitükk, läheb kuulat klapist, keegi tuleb maha, ütleb täna on jama, täna ei lähe üldse, ta ei lähe käima, eks siis ei oska ja aidata, kui minna peale, siis vaadata, mis, kuhu te jõudnud olete. Aga ega ma ei mäleta sellist teatritegemist. Sest tagasi tulles, no no aja peale siis, eks enamus aega olid kõik inimesed korraga lavale või siis vahetasid labadega kiiresti. Ja põhimõtteliselt olid ikkagi nagu laval kiiresti, vaid seal seal oli kogu aeg see kontakt sellega, mis laval toimub. Millises meeleolus just nimelt mitte publik ei ole, sest ma ütlen ausalt, ma ei oska selle publiku peale mõelda. Ma mõtlen sellise publiku ja lavasuhte osas, mängisin noos lavastust peerikles mis algas sellega, et nii kui publik saali tuli, kõik näitlejad istusid laval ja kes kuidas, vaatas publikut, ei ärritanud neid, ei midagi, lihtsalt jõime kohvi, vaatasime publikut. Ja kuidas see saab olla, et tuleb saal, need on erinevad inimesed. Vähemalt meie ei ole mitte midagi teinud, me teeme kogu aeg ühtemoodi, me ei näita midagi, mängi tuleb saalides, inimesi istub maha, jääb kohe vait. Ja teine päev tuleb saalides inimesi, nad ei ole grupp ja istuvad ja täna nad räägivad. Ja meie ei ole, ei ole veel mitte midagi ei ole ette valmistanud, keegi seal ei hoia pilguga publikut või kuidagi eriliselt või midagi täpselt samamoodi. Ja siis mõtled, et näed, täiesti erinevad. Loomulikult see on erinevus siis, kui tuleb klassikollektiiv, tahetakse suhelda omavahel, see on täiesti arusaadav, ehk siis tagasi tulles, et ma ei oska selle publiku peale mõelda, oskan mõelda selle lavaenergia või partnerite peale. Ja ma olen kindel, et kui see toimib, siis on ka publik kaasas. Loomulikult mingil hetkel hakkab see, et kui, kui lavastus näeb ette otseselt publikuga suhtlemist, et siis peab kuidagi selles olema, oleneb, kuidas lavastus nõuab, kas mõnikord vahetum, isetu mõnikord just nimelt võib-olla natukene sellisem peale tükkivam või, või järsem. Need on nagu erinevad, aga aga jah, see publiku ja laval olemine ja tagasi tulles nende suitsude peale ja raadioteatri suitsude peale järjejutte suitsude peale siis teha kedagi mingit tüüpi, kes on ühe-kahe lausega ütleb vahele midagi olulist, et see on minu jaoks kordades raskem. Ja ma tean kolleege, kes seda seda suudavad, oskavad ja see on olemuslikult nii sees seda nauditav kuulata. Raadioteatrist veel paar küsimust. Mida te teete pika jutu lugemisel siis kui kirjaniku lause no absoluutselt ei sobi tee suhu. Sõnad lauses ebasobivas järjekorras. Olen küll seda õigust võtnud teatritekstidega et ma olen neid kohandanud loomulikult, kas siis dramaturgiga või lavastajaga koostöös või siis võtnud selle vastutuse enda peale. Aga raadioteatritekste, Ma ei ole küll kunagi kunagi ümber tõstnud. Ma tean, paaris kohas on niimoodi, et kui sa teksti loed ja siis on mingi kas on mingid muukeelsed sõnad või mingid asjad, kus mõte on väga selge, et sa saad tagasi minna, lugedes tekstilugejana raamatust, aga et raadio tead lihtsalt mõnikord me oleme siis toimetajatega koos, lepime kokku, et võtame selle kiillauses selle väikse lõigu vahelt ära, sest muidu läheb nagu tõesti segaseks. Meedium raadio raadiomeedium ei kanna seda hästi. Aga muidu ma olen ikka püüdnud teha seda, mis ma teen võõrkeeles filmis mängides, et korrates nagu neid lauseid nii palju, et sa saad selle rütmi meloodika endale, sinna nendesse lihastesse ka mõnikord ei saa ka, ütled kolm korda neli korda ja noh, õnneks saab tagasi võtta, eks ole. Kuidas te tulete pikka juttu raadiosse lugema, astute stuudiouksest sisse, võtate põuest raamatu, hakkate lugema või? Te ikka pliiats? Käes enne töötajate teksti läbi ja olenevalt tekstist kolm korda kaks korda, olenevalt teksti raskusest. Ma töötan koduste läbi, eks ole. Noh, tavaline asi on, eks ole, paned peale teise välte kolmanda välte, millega tihtilugu on, et kui see silm sul seal kaks-kolm sõna ette haarab, et sa juba näed, a, see läheb sellesse sellesse vältesse, see lauselõpp läheb sinna, siin on mingi raskem sõna, ma juba ette näen, et see on tuleb, et ma valmistan ennast kuidagi alateadlikult ette. Seda kaks-kolm sana ette õpetas mulle ja esimest korda jah, ma puutusin sellega kokku Pärnu päikeseraadios uudiseid lugedes ma läksin täiesti Ei kellegina uudistetoimetusse, seal oli vist pakkumine uudistediktori kohale ja ilma igasuguse häälekooli või asjata ma kandideerisin sinna pärast keskkooli aasta aega töötasingi seal ja siis põhiliselt tahti pudersell oli mu kolleeg Pärnus, kes siis paari asjaga mind aitas. Ja eks siis täiesti läbi enda siukse, nagu praktika õppisin. Ja päris kiiresti tuleb see ikkagi, et sa, sul on võimalik kaks, kolm sõna, kellel kuidas ette näha ja see aitab, hõlbustab lugemist ja samas ette märkamine Nende väldete ja mingite rütmidet. Fraas jah, et fraasi äramärkimine, sellega me oleme tihtilugu eksinud, aga see aitab sul hoida seda rütmi. Ja see rütm aitab sul hoida omaenda kujutluspilti. Ja siis läheb see lugemine hästi kergeks. Kui täpset diktsiooni. Pikka juttu lugedes taga ajate või kui igapäevase tavalise jutu moodi see peaks välja kostma. Kõige parem oleks niimoodi, et sulle kunagist masinavärk on nii valmis treenitud, et sa sellele enam ei mõtle. Et need eesti keelehäälikut, see, see uus moodustuvad ja ja sa kannad lause lõpuni välja kõik need sõnad ja, või sõnade lõpus välja need häälikud alati toimetajad on head, kes kohe kuulavad, ütlevad, et vaat seda häälikut ei kuulnud välja. Eks ta, muidugi, kui sa loed kaks pool tundi järjest ühe osa hingad korra, et mitte rütmi kaotada, loed järgmise osa järgmise osa, et see masinavärk lihtsalt seal väsib ära ja võid minna pehmemaks, on liiga. Ja noh, tavaline asi minule endale, et s läheb hästi laiaks ja ja mis seal veel juhtunud, noh, lihtsalt ei häälda välja, väsib ära masinavärk. Nii et kui ma alustasin praegu ka kuuma alustasin, kui ma alustasin, eks ole, juttude lugemist, et siis mina käisin kõigepealt, ma käisin ikka kas kolme või Ilja järjejutuga, kaks päeva. Esimene päev, kolm osa ja teine päev Kaksusest, lihtsalt mul see mootor ei vedanud mind välja, ei suutnud, et lugeda ühel hetkel ja, ja ka siis suuvärk ei pidanud vastest. Hääl peab vastu, ega hääl läheb ka ära. Mitte muidugi nii palju, kui ma hakkasin praegu mõtlema, kui näiteks tunde andes ma mõtlen seda mingile väiksele klassiruumile mingit loengut pidades ikka tuleb ette, et kuskile kutsutakse või, või sa käid rääkimas mingitel teemadel oma poja koolis, ma käisin rääkimas isadepäeva puhul rääkisingi kuuldemängudest ja kujutluspiltidest aga lihtsalt see hääl, mis sellel hetkel, kui sa oled väikese auditooriumi ees, siis sa pead rääkima sellelt tugevuselt, kus tavaliselt näitlejana seal harjunud. Kas sa räägid tugevamini? Sealt sa oled harjunud või sa räägid tavalus vaiksemalt, nendes registrites? Otepääl on kantud, kõik on hästi, aga rääkida natukene tugevamini nii-öelda selle õpetaja häälega tavasituatsioonis, mitte siis, kui sa pead häält tõstma kellegi peale Harjumaaga. Et siis selleks ei ole nagu näitleja hääl tihtilugu minu oma ei ole ette valmistatud. Siis ongi lihtsalt selline praktika kõvemini rääkida, praktika, aga eks ta ära väsib igal juhul, pikalt räägid? Ma arvan, me peame pisut. Teemaga edasi liikuma, et ei jääks muljet, justkui Tambet Tuisk olekski raadioteatri näitleja ja raadio oleks tema põhiline tööala. Teil on elus olnud selles mõttes tunne, et te olete töötanud repertuaariteatris nii, nagu ta pärast lavakunstikooli läksite Vanemuisesse ja selles projektiteatris ehk no 99.. Võrrelge palun, mis pakub näitlejale. Kõigepealt, ma ütlen, ma ei ole kunagi mõelnud noos kui projekti teatrist ühtepidi. Loomulikult oli see mõte, et võtta iga iga lavastuse tegemist kui viimast jah, et see on projekt, et sa ei tea. Meile tuleb, aga kui mõelda sellisele tavalisele nagu igapäevasele tööle, siis lihtsalt mängisime plokkidena. Aga meil oli ikkagi näitlejatel, oleneb, kellel, kuidas seal võis olla kolm erineva lavastuse etendust kuus. Aga lihtsalt see oli parem, et me mängisime, kas kahestes noh, tihtilugu kolmestes oleneb lavastusest, eks ole, kolmestes või 500-st plokkidest suisa kolm etendust, üks päev vaba ja siis kaks etendust otsa sama lavastust ja siis vahetasime järgmise peale. Ja nüüd jõuamegi sellise repertuaar paari teatri ja ütleme, sellise vormi võrdluses jõuame sinna, et Ta mängib lavastust miinimum kolme etendust järjest või viis etendust või mängid kuus. 12. märtsil mängid ühe korra ja siis 28. teise korra. See ei sobi teile? Ei, ma sain sellega väga hästi hakkama. Aga lihtsalt selle nii raske teha, et loomulikult see kipub kaduma, igatsugune tunnetus selle giga ja nende mõtetega ja ja ka partnerite vahel mäletan ka Vanemuise aegadest. Kõikidel näitlejatel on kindlasti igas teatris lavastusi. Säilitab peaaegu enamus trupist ja neid lavastusi võid mängida isegi nagu paarikuiste vahedega ja seda on tunda seal kuidagi tekib see, et inimesed tulevad natukene varem kohale. Natuke rohkem ütlevad teineteisele, et kuule, vaatame sellesse teksti, seal teeme seda, vaatame, nad on kuidagi nagu rohkem kohal. See nende jaoks oluline, jah, ja seda on tunda repertuaariteatris. Lavastusele tundub mulle meenuvad Mati Undi lavastused väga hästi, tegin küll vist ainult kolmes kaasa. Aga seda on tunda seal, mingi mingi asi on natukene teistmoodi. Ja küsimus ei pruugigi olla kokkuvõttes enam hiljem nagunii-öelda lavastuse kvaliteedis, aga see on üks mingi asi, mis on prooviperioodist kuidagi sisse jäänud ka inimestele. Võib-olla seda on olnud väga, väga huvitav teha, mitte kerge, aga huvitav. Aga eks see on loomulikult seal rasked, mingi kord-kaks, kuus mängida ühte tükki, siis jälle teistele, siis teist, teist. Kas teile meeldib, kui lavastaja vaatab iga etendust ja ütleb pärast, mis ta arvab? Ma olen harjunud sellega, eks äärmused on, äärmused on alati õudsad ja vastikud. Et kui sa näed lavastajast ära, et kui tal kukub see esimene kuupäev ja see pidu on lõppenud ja kõik nüüd on edasi, on minu asi täiesti minu asi, ehk siis minu, meie trupi asi. Ja ma arvan, eks me näitlejatena vähemalt mina olen teatrikoolist saanud küll selle oskused töötada iseendaga. Et kui sa nagu peas lülitad sisse selle, et see on väga hästi, kui keegi sind aitab, aga põhimõtteliselt sa pead olema valmis selleks, et mitte keegi ei aita sind ei teatris, lavastust tehes või ka siis kaamera ees teed nii täpselt nagu sa teed ja nüüd on su enda oskustest oleneb see oli üks äärmusse lavastaja, lahkub, on ju, ja teine on ka see, et noh, lase nüüd lahti sellest lavastusest. Ja samas on tore, kui lavastaja käib ja, ja ta räägib ja vaatab, aga, aga seda tundeks ta laseb lahti või lase lahti. Ja ühel hetkel on see, mis nõuab nagu ja sellest võib nagu isegi tüli tulla ütelda, et isegi juba kontrolletenduse nagu päeval, et nüüd on kõik, tegelikult võiks olla nüüd lavastajaks sellisel kujul möödas. Nüüd on näitlejate aeg ja see on üksteistsugune aeg ja tihtilugu juhtubki niimoodi, et näitlejatel aeg olenevalt mõnikord võib saabuda alles 10. etendusel, et sinnamaani tuleb teha seda tööd, mis on lavastusprotsessis jäänud tegemata või siis väga mõnede selliste tehniliste lavastuste puhul, kus tegelikult pool sinust kogu aeg mõtleb. Nüüd lähen sinna, võtan selle asja, panen sinna külge, siis tuleb tema sealt. Ma pean vaatama, et see oleks nii et sa tegeled nagu selliste asjadega, aga ühel hetkel sellega harjub, seal on nagu probleem, et siis ongi hea vaadata, et mitmete ülesannetega korraga hakkama saada. Aga see mõnu, see päris mõnu tuleb siis ikkagi sulanud, need tervisetükk on sul peo peal ja sa saad sellega mängida, partneriga mängida, endaga mängida. Tiit Ojasoo tuli Vanemuisesse lavastama ja võttis teid, no teatrisse kaasa. Missuguste unistustega te läksite? No 99-sse ja missuguste mõtetega te sealt ära tulite? Minu kujutluspiltdele praegu diitori Tartusse lavastama, pakkis koti ja viis kaasa, see päris niimoodi ei olnud, et ta ikka rääkis ette pool aastat, tal on selline plaan. Ja ega ma ei sellel hetkel ei reageerinud sellele kohe et ma tulen või ei tule või ta ütles, et tal on selline plaan ja kui ta nüüd selle, eks ole, konkursiga võidab, siis ta võitis, eks ole. Ma ei osanud veel midagi ütelda, aga ma mäletan seda hetke, kui kui oli esimese lavastuse esietendus, käisin seal ära. Ja siis toonase elukaaslase Piretiga sõitsime Tallinnast Tartusse. Ja siis kuidagi see otsus kuidagi käis väga, väga selgelt. Et see töö maailm või et sedasorti võiks proovida nagu teatrit edasi teha. Iseenda peas käis nagu kohe ära, et siis oligi külalisena tuli, järgmine tükk oli padjamees ja siis sealt edasi juba moodustus neljaliikmeline kõige esimene grupp, mis oli pool aastat ja siis tuli Mirtel juurde ja siis siis juba Rasmus ja ja lõpetajatest Inga ja Risto ja Sergo. Teil olid omad unistused, kui te sinna läksite? Ei mäleta, et oleks olnud. Sõjaväes on ka jutt, pannakse nii palju igasugu asju tegema, et sul kaob ära igasugune enda mõtlemisvõime, eks ole, ühtepidi, aga seal me tegime, me tegime nii palju, proovisime, otsisime, vaatasime, kuidas, kuidas see masinavärk võiks üldse toimuda, kuidas võiks toimida üks teater, üks kooslus ega siis on küsimus selles, et me otsime midagi uut. Ei, ei. Me otsisime Nende tõekspidamiste järgi, mille järgi tiik Jänelis kunsti ja teatrit näevad ja nad püüdsid ka enda ümber liita ja siiamaani liidavad inimesi, kes kes asju umbes sarnaselt näevad. Loomulikult kunstnikud, kõik on erinevad näitlejad ja lavastajad ja peavadki olema selle selle küsimusega mingi mingi üks üldisem vaade asjadele või see tunnetus. Et see peab kuskilt maalt haakuma. Ja ma arvan, et see on läbi aegade kõik, kes on noos ka külalistena kaasa teinud, et see saabki ainult niimoodi olla, et nende maa ilmata haakuvad. No teatriinimeste maailmadega. Mulle tundub, et selles teatris otsitakse mingit viimast tõde, mingit lõpuni aus olemist, koguni haigettegevalt aus olemist. Ütlen ausalt, ma ei oska seda sõnastada, mis, mis siis otsiti, praegu otsitakse, mul on neid raske. Et nad, kuidas ma oma ühtepidi oma perekonnast perekonda hakkan nii-öelda analüüsima või mis on muutunud, et ma ei tahagi seda? Mul pole vaja seda teiste inimeste jaoks teha. Sest ma ikkagi mõtlen sellest ühtepidi kui perekonna ühest vormist, mismoodi selline töö tegemine on, kui nüüd ka mitte äärmusesse langeda, sest noh, inimesed peaksid olema vabad ja see vabadus on ka tegelikult lavalt näha, et kas, kui vabad näitlejad on mängides vabandad ise oma maailmas on, kui palju nad on kinni lavastaja mingis tahtes seda on tunda, seda on hästi palju tunda. Euroopas, Saksamaal peamiselt teatrit vaadates võib-olla jälle teine äärmus, et näitleja arvab, et ta nii kuningas, et teda ei koti, ei terve lavastuse ideega vabastaja ideega tal on vaja ainult ennast näidata, tõestada, et teda märgataks ja kutsutaks järgmistesse töödesse ja näiteks kuja, ta on ühesõnaga tundunud. Mulle, et NO 2010 2012 selle trupi näitlejatele sai probleemiks see, et näitlejana ei saa olla vaba. Vaideet, on lavastaja diktaat. Teadus. Teatris peabki olema ühtepidi jälle lavastaja diktaat, demokraatiat ei saagi olla, et see on nagu jama, ma ei tea, mis sai teistele otsustavaks. Aga muutused on alati vajalikud ja kui me nagu kivistame ennast, et nüüd peab nii olema, siis kivistub kõik, mis me teeme ja kivistub meie mõte. Ja ma arvan, et see oli tervele poole, nii nagu ta oli niimoodi sinnamaani käinud. Võimalik, et toimuvad muutused ja siis hakkavad kõik inimesed seda nii-öelda nagu rahulikult võtma. Loomulikult see on raske, ühel hetkel, kui esimesi kordi juhtub aga et ühesõnaga ma ei tea, mis on teistele see oluliseks. Minule oli mitte see lavastaja diktaat, vaid vastupidi, see, et inimesena ma ei tunnetanud enam vabadust või ma olen sellest nii palju rääkinud, intervjuusid on täpselt sama, ma ei saanud aru, kus ma ise olen. Ma ei saanud sellest aru ja tänu sellele muutus enda jaoks see töö, mida ma teen, kuidas ma seda tööd teen? Ainult sellega rahul, mulle tundus, et ei liigu mitte kuskile. Ma ise, et ma jään sellises ühtlases jõe koos, ma jään sinna tiirutama sinna kalda juurde, kogu aeg neid ringe, muuseas turvaline ja, aga ma ei ole kunagi mõelnud sellest maailmast kui turvalisest maailmast, siis võiks teha midagi, midagi tõeliselt turvaliselt. Ma ei oska öelda, mis tõeliselt turvaline võiks olla, aga pigem siis teha mingit muud tööd või või teha seda tööd kuidagi teistmoodi, siis siis mulle endale tundus, et ma tahan näha, kes ma ise olen, milleks ma võimeline olen ja mis siis saama hakkab, kui ma tulen ära. No tuletame siis meelde, et teie tulite ära vabakutseliseks, Risto kübar läks kõigepealt Münchenisse sinna kammerzbyylesse, nüüd ta mängib juba Hollandis mingites belgia truppides. Ta on Hollandi teatrifestivalikõrvalosa preemia nominent, mille me žürii otsuse saame septembris teada, siis Sergo Vares kõigepealt läks Münchenisse, nüüd on ta Londonis Jaak Prints, nagu Me Pealtnägijast eelmisel kolmapäeval nägime, on jalgpalliklubi. Tegevjuht kõik otsivad ennast kuidagi ja mitte ära unustada ka Mirtalit kes ka vabakutseliseks läks ja ka samamoodi vaatab seda maailma ja vaatab ennast ja samamoodi hingat, kes hakkas ka ise proovima, tükke teha ja siiamaani praegu Draamateatris. Te olete ühes intervjuus öelnud. Te ei ole teadlikult kolm-neli aastat läinud lavale. Kas ma võin sellest järeldada, et, et mingi kibestumine on teil ikka hinges? Absoluutselt mitte, see ongi oluline on see, et meil elus tuleb ette igasuguse äraminekuid. Kas peolt äraminekut võid suuremalt kellegi inimese juurest äraminekut või siis vastupidi mahajätmist nüüd ise ära lähed, siis seal on loomulikult kergem maha jääda on raskem alati loomulikult. Aga nüüd, kui sa kuskilt oled otsustanud ära minna siis oluline nüüd aru saada, et kuidas sa lähed, kas sa lähed sealt ära emotsionaalselt. Ehk siis kibestudes, lööd uksed kinni ja ma nüüd lähen või mismoodi sa lähed? Mina olen ka oma elus teinud igasuguseid äraminekuid ja, ja mõned neist on paremini õnnestunud, mõned halvemini. Aga teatrist ja minek oli kindlalt rahulik, läbitunnetatud otsus. Ja siis, kui see on su seal nagu väga selge ja sa oled selles rahulik selles otseses, siis ei ole mitte mingisugune probleem. Ja ma ei läinud teatri puutuma selle pärast ja ja siiamaani ma ei ole teinud, et kui sa oled ühe teatri loomise juures olnud algusest peale, see trupp on saanud kokku, see maailm on tekitatud ja seal olid hakanud ühtepidi neid materjale otsima tegelasi, seda maailmatunnetust otsime, mis üldse sinu ümber toimub ühiskonnas ja ja teistes inimestes. Siis sa oled selle tee valinud, mismoodi püüate teatri meediumist seda näitlejatööd teha või seda lavastuse tööd ühel hetkel enam ei sai, rahulda sellega, et keegi kuskil on kirjutanud näitemängu. Mulle tunduvad need näitemängud, mulle tunduvad need igavad juba. Ma ei taha, et see, et see kõlaks nagu ülbitsevalt, et noh, et mis, kas nüüd siis Hamlet on sinu jaoks igav või? Ei, loomulikult mitte ei ole, aga see tundub nagu hästi lihtne tundub nagu hästi lihtne, jälle samamoodi nagu turvaline, võin eksida ja ma ei, ma ei anna loomulikult ma hinnangut absoluutselt kellelegi teise, ma annan hinnangut enda kohta, et minu jaoks tundus nagu igav, võta üks materjal minna lihtsalt tegema. Ahah, niisugune pakkumine, võtad vastu teed püüad ennast allutada sellele materjali, leida midagi professionaalselt. Ja mulle tundus, et pigem ma ei pea nagu üldse üldse ehkki ma teatrit, et ma võiks nagu enne ikkagi ise aru saada, mis mulle endale meeldib tagasivaatavalt, mis muga toimus nendel aastatel, kui ma teatrit tegin niimoodi intensiivselt, mismoodi ma üldse tahan teatrit edasi ta, millist teatrit ma tahan, tegelikult saavad aru, kas mind üldse käivitab või huvitab veel. Ja ma tean, et see huvitab, et sellel hetkel, kui me ise teatrite teinud, eks ole ja siiamaani ei ole teinud, et ega see ei ole takistanud mind vaatamast teatrit nii Eestis kui ka kui ka enamjaolt siis Saksamaal. Ja ma väga suure huviga vaatan ja vaatan, et mismoodi tehakse, kuidas mõeldakse teatris. No tõesti, ma tahaks, et, et see ei kõla niimoodi kategoriseerida erinevalt, et see nüüd nii on. Aga ma tajusin seda ühel hetkel, et ma võtan selle kirjutatud näidendi ja loen seda. Ja niisugune asi on. Ma väsisin kuidagi sellest maailmast ära ja läksin meelega peaaegu vaatama selliseid variante nagu mitte päristantsulavastusi, mõnikord ka tantsulavastusi. Aga siis ütleme etenduskunstide erinevaid sünteesi, et hoida just nimelt sedasama enda kujutlusvõimet. Kuidagi, et selle kujutlusvõimel oleks huvitav. Sest minu meelest on üks nagu suurem tendents on see, et mina ei ole esimene, kes seda ütleb, et seda sajad sajad inimesed räägivad sellest, et kujutlusvõime hakkab meil ära kaduma. Meile kõik üteldakse eta. Ettevaatust, põrand on libe. Ettevaatust, uksed sulguvad. Selle koha peal peaksime olema härdad, sest see vana tegelane seal filmis ta nüüd leidis üles oma lapsepõlve, ma tea, unistus armastuse Need peaks olema vihased, aga kõik vahevormid. Et see viha võib minna poole sekundiga kurbuseks, siis õnneks siis uuesti vihaks. Et siis kuidagi käigud tunduvad nagu väga rasked juba. Et ärme siukseid käike tee, et publik ei saa võib-olla aru, aga minu jaoks on niisugused materjalid, on ütleme, igavad ka niimoodi filmide teatri lavastust nägemine on igav vaid, et noh. Et siis mulle tunduvad sellised pooltoonidel need keerulised struktuurid, millest ma ei saanud üldse aru, mul on huvitav, aga ma ei saa mitte ühtepidi, ma ei saa aru ja teisipidi seal nagu väga hästi aru tihtilugu päästan, et kui ma kuulan mõnda filmi kommentaari või ei nimetata, ei saanud mitte midagi aru, mis ma mõtlen, et appikene nii tore oleks selle inimesega rääkida, mis siin nagu aru saada, et sa vaatad, mis seest midagi ilmub sinu sees. Kui sa näed, millest sa saad ikka aru, meest oli ruumi, oleks meest kogu aeg vahetab, vahetab rolle. Hakkasin mõtlema praegu selle filmi peale huuli, Motors näiteks, mille peale inimesed ütlesid, et nad ei saanud mitte midagi aru, mõned inimesed päris pressis ka kirjutati, et ei saanud aru. Aga midagi seal saad aru ju midagi, saad aru. Ja selle see lausejupp, et lavastajale on hirm, et äkki publik ei saa aru, kas praegu publik dikteeriks seda, mida lavastaja teeb, mis üldse lavale jõuab, samamoodi kui tele ja raadio auditoorium dikteerib seda, millest ta aru saab ja mis teda huvitab. Kas me nagu jookseme publiku auditooriumi maitse Huvide sabas? Kindlasti kuskil mingites vormides kindlasti jookseme. Ühtepidi, ega see ei saa ju halb olla, sa pead olema kahe jalaga maa peal, ühtepidi nagu aru saama, et mida sa teed, kellele sa teed? No ma arvan, no see oli tõesti ja siiamaani on nagu väga nemad praegu ja meie siis, et ma ütlen tõesti, me olime õnnelikud, et nii meie nii-öelda majanduslikud juhid kui ka kultuuriministeerium, et me saime teha niimoodi, me tulime ots-otsaga kokku oma tegemisi, et kuivega tegime tööd ja siis siis me ei teinud mitte rahanumbrite pärast komöödiat, vaid sellepärast, et me tahtsime selles vormis ennast proovida. Võtame uuesti, näiteks. Kindlasti Need, kes rahadega tegelesid, need pidid ja ma nüüd ei räägi sellest, et me, et me räägi rikkusest, me räägime sellest, et üldse ots otsaga kokku tulla. Ja kui me räägime võib-olla mitte Tallinnast, aga mõnedest teistest teatritest räägime siis otse loomulikult kuidagi valikut. Sa peadki niimoodi tegema neid asju ja ja väga õnnelikud, onju need teatrit, kui me mõtleme kasvõi Rakvere, kes on ju üle 10 aasta isegi veel rohkem nagu väga hästi suutnud ennast teostada kuidagi väga võimsalt teinud tükke, mis publikule meeldivad, sellele ringkonnale meeldivad nad sõidavad ju, kui palju nad sõidavad ringi, et see on nagu müts maha nende inimeste ees, mismoodi nad teevad ja samas on nad teinud tükke, mis Rakverest kaugemale välja paistavad teada, et nad proovivad, nad katsetavad midagi. Nad võtavad riski eksida ja minu arust see on kõige ilusam, et mulle võib mõni lavastus ükstapuha kuskil samamoodi ka film või mis iganes võimule meeldida või mitte meeldida. Aga kui ma näen, et seal on võetud nagu risk midagi on proovitud, siis ma alati on selle poolt isegi, ei ole ka kunstiliselt minu maitse või need teemad ei ole minu omad, aga ma näen, et nad on riskinud millegagi proovinud, läinud sinna kuskile piiri peale. Siis alati minu meelest on see on see väga-väga tore. Millistel tingimustel te lavale tagasi lähete? Mul ei ole neid selliseid tingimusi, et kõik see aeg ja koht ja kõik ja end olek peavad klappima. Ma pean muidugi ütlema, et ma nüüd proovisin koos oma osad endiste osade uute kolleegidega noos tuua välja ühe lavastuse, aga aga erinevatel põhjustel veebruar ja siis esimesel märtsil kõik koos otsustasime, et seda lavastust ikka, et see teekond. Ja võtsime selle riski kõik koos, nii lavastaja kui ka trupp kui ka teater. Et me proovime, aga see teekond oli näha, et tuleb katkestada, sellel hetkel tuleb katkestada, et, et see ei ole selline, nagu me kõik tahaksime. Ei teater, ei näitlejad, iga lavastaja, kas see on näitajat kui võrdsa, nagu aru saada, et kui kriitiline sa oled heas mõttes enda suhtes, et et kõiki asju ei ole mõtet ka ju teha. Saad aru, et olgu, kirjutad alla, praegu läks nii, tõesti, saad aru, mis põhjustel. Meil läks nii. Aga praegu läks nii-ütelda, et läks nii-ütelda, seda ausalt ja enne kui inimesed kõik, nii teater rahaliselt kui ka kõik tegijad ütleme, vaimselt ja hingeliselt haiget saavad siis ütelda, et stopp ja me siin seisma Stuudios on näitleja Tambet Tuisk ja ülejäänud saate osa mäe pühendame teie rahvusvahelisele teatri ja filmikarjäärile. Kõik algas koostööst Prantsusmaaga. Prantsusmaaga siis te peate mulle meenutama, mis koostöös Prantsusmaaga sealhulgas. Kas te käisite Prantsusmaal ette valmistamas ühte tükki kuste prantsuse näitlejaga koos esitasite vaheldumisi teie eestikeelset tema prantsusekeelset teksti. Ja kui ma ei eksi, siis Lagarss oli see kirjanik tõesti väga hea võimalus draamafestivali raames. Margus Kasterpalu tegi selle pakkumised, et võiks kahel korral, kusjuures, et võiks tuua paar näidet prantsuse kaasaegsest dramaturgiat ja siis mõlemal korral Tanel Leppsoo Tartu ülikoolist, kes on ka kolteesi näidendite, kus sukad, kus ma ise olen mänginud, on, on tõlkinud ja palju teisi asju tõlkinud siis tema oli kaasas ja aitas, aitas neid inimesi leida. Jagame jah, ühe vanahärraga ka koos tegime, sest tema oli mänginud neid monolooge karsist ja siis ma püüdsin aru saada, püüdsin seda eesti keeles kuidagi teha, seal tõesti väga huvitav, jah, nädal aega olin Pariisis ja tegime proove ja, ja teist korda Ta oli, me olime Mirteliga, lugesime ette, ma nüüd jälle ei mäleta autoreid, keda me ette lugesime, samamoodi käisime siis kohtamas seal näitlejatega, kuulasime, kuidas nemad loevad ja näitena see on, jah, see oli siuke kiired nädalased. Aga ega ma teatrit välja arvatud kolm kuningriiki ei ole siis välismaal välismaal teinud. Aga selle eest, teie filmikarjäär on ju muljetavaldav Eesti oludes, et rääkige, kuidas käib Saksamaal filmi tegemine alates näitlejate kaastingust peale, et mis on seal teistmoodi, mis on see, mis on näitlejale mugavam, mis võib-olla ei ole nii mugav? Minu kogemus nii-öelda sellest saksa filmitorust või turult või teatriturult on selline, kas see on vist viie aastane juba või umbes selline kunstnikud ja filmitegijad ja teatriinimesed ja lavastajad ja kirjanikud, kõik, ma arvan, sarnased läheb ükskaks päeva ja selline kultuuri-kultuurimask mõnikord või siis selline kultuuri Tagija seljakott, need kukuvad maha ja siis on ikka kõik inimesed on sarnased, keel on teine, ainult et selles mõttes ei ole midagi erilist, teistsugust. Aga, ja süsteem on jah, teistsugune, et kui meil on enam enamjaolt kõik näitlejad on teatri näitlejad, teevad sealhulgas ka siis Deleta filme, siis siis Saksamaal seal on teatri näitlejad, on näitlejad, kes teevad nii teatris kui filmis väga näitlejad, et neid siis kutsutakse. Ja nüüd on näitlejad, kes teevad ainult telet ja näitlejad, kes teevad ainult täispikki filme, kinofilme ja see on natukene nagu erinev just nimelt nende ja kinofilmide puhul, et ma olen kuulnud ka oma kolleegide suust, et väga paljud teevad telefilmides ja teleseriaalides, aga ma mõtlen peale selliseid seriaale, mis a'la iga õhtul on vaid ikkagi meie mõistes telefilme kus sul tehakse olles aastas üks film, kaks filmi meie mõttes mängufilmid, aga nende mõttes on need seeria filmid. Ja siis on ka eraldi telefilmid, aga et sa oled nagu telenäitleja telefilminäitleja ja siis sa oled kinofilminäitleja. Näe, filminäitlejast saada kino tegema tihtilugu raske, jäädakse kinni just ja siis nüüd tuleb sinna mängu see samase casting'u agentuuride töö, mis meil Eestis on jah, reklaami jaoks kastitakse või, või filmi jaoks kastitakse, aga see valik on ju Laaneoks ja kui on vaja mingit nägu, siis otsitakse inimesi, tänaval otsitakse lapsi kuskil, kus, kes võiks olla huvitav, aga kui sul kastetakse Eesti filmi jaoks eesti näitlejaid, eks sul on tegelikult see pilt on kogu aeg silme ees. Aga sellel suurel maal Saksamaal, eks ole, näiteks, siis on väga palju näitlejaid, on väga palju casting'u agentuure, kes siis pakuvad teenust erinevatele filmi, produktsioonidele kestsid, pakuvad välja selle balleti aga sellises stsenaariumis sellises filmis näiteks võiks seda osa mängida näiteks sellised sellised sellised näitlejad. Kas teil on oma agent, kes käib ühe režissööri juurest teise juurde, ütleb, et mul on patt Eestis niukene, huvitav näitleja, vaat seda tüüpi nägu, see sobib talle hästi. Kes esindab teid? Kes annab teile nõu, et vot selle režissööri ettepanek see võtta vastu aga sinna filmi ära mine, sinna festivalile tuleks koos filmiga minna, sinna tuleks mitte minna. On teil olemas? Ja mul on agenti, agentuur on mul olemas, sest seal ei saagi niimoodi, kui sul ei ole. Sul on võimatu üldse kuskile kuskile jõuda, et see masinavärk seal käib niimoodi. Eestis on see mõttetu minu meelest, et sul on agent, mis ta siis teeb, ma oskan samamoodi lepinguid lugeda, seadusi lugeda, puudub nagu mõte, et maksta, maksta mingi protsent, aga tööst töö leiab mind ülesse, mina leian selle töö ülesse. Õnneks on niivõrd väike, aga sellises suuremas staabis nagu seda Saksamaa juba on, et siis loomulikult sul on vaja seal agenti. Aga Kenti agentuur peavad läbi saama casting'u agentuuridega, need on need kaks erinevat asja. Casting'u agentuurid pakuvad välja, et me tahaks seda vaata et seal on huvitavad näitlejad, kuule selles agentuuris, et kasutame neid ja pakuvad selle balleti siis nii-öelda režissöörile või, või sellele meeskonnale ette. Nüüd on, sul on vaja nende casting'u agentuuridega ka hoida kuidagi sellist nagu sidet ja seda teevad agendid kindlasti ka minu agent. Kahjuks suri ära, aga agentuuris ma jätkuvalt olen ja, ja see töö läks nii-öelda teiste inimeste kätte, aga, aga me jätkuvalt me suhtleme niimoodi, et väga ausalt, mida mina tahan teha, kas see mind käivitab ja seda, et mis oleks sulle hea, nad ikka väga austavad. Mul on nagu, selles mõttes on väga agentuurid väga austavad minu tahtmisi. Kuidas ma mõtlen asjadest või usaldavad, et seda ettekirjutust või seda ei ole. Ma olen ka aru saanud, et mis on see hea tava, kus sa näitlejana võiksid nagu olla, eks ole, või kaasa lüüa, mis üritustel näiteks või kuidas, aga, aga ma nii suurde masinavärki seal pole saanud, et õnneks on saanud kõik intervjuud ära lükata lihtsalt, et teha seal. Aga ma tean, kui oluline see on, nähes oma Saksa kolleege. Kui oluline see on, et sinust kirjutatakse, et sa käid hommikutelevisioonis, et sa annad intervjuusid, kui oluline see on, et see, see võitlus nii-öelda on nagu väga, väga suur ja see on teisipidi, see on murettekitav. Sest mina usun sellesse, et näitleja ei saa ennast promoda. Paul Pinna küll sai? Jah, see on, oleneb, mida sa teha tahad. Ma mõtlen niimoodi, et oleneb, kuhu seal, kui sa tahad olla maailma kõikides tele ja ma ei tea mis iganes projektides, siis loomulikult sa saad ennast promoda, mingi tohutult kõrgel tasemel saad promoda, aga ma mõtlen mõtlen sellele, et kui mina olen režissöör mu kõrvale võib tulla näitleja ütelda, et ma tegelikult olen 10 aastat teinud filme, asju ja tegelikult oskan seda ja seda ja seda ja seda. Näita mulle oma töid. Kui ma sind näen kuskil siis minule kui väga hea meeldis ja see on näidanud seesama Polli päevikud, mis oli Saksa-Austria-Eesti koostööfilm ja mis õnneliku juhuse na ja casting'u tulemusena ma sinna sattusin. Ja sellest tegelikult läkski lahti, et see agent pakkus mulle seda, seda tööd ja siis ma sain aru, et suhtusin alguses hästi eestlaslikult külmalt, sellesse tuleb inimene, ütleb, et ma tahaksin teid, otsisin küll agenti, aga tuleb, kui inimene ütleb, ma tahaksin teid, ja ega ma ütlen talle musta-valget sellel hetkel. Aga siis, kui ma saksa kolleegide aru, et see inimene tahab sind et vau, et mis, mis õnnega koos olema ja siis ma saingi aru, et tegemist on ühe viie saksa saksa olulise agentuuriga üldse, mis Saksamaal on, et siis ma sain aru, et noh, siis on küll hästi läinud režissöörile. Kriscraus ja kas teie koostöö mingis vormis on jätkunud pärast 2000 kümnendat aastat? Ei ole jätkunud, ta on teisi filme teinud ja, ja teistel teemadel. Kahjuks ma ei ole neist ühtegi näinud. Mõned korrad oleme kuskil festivalidel kohtunud, aga aga ei. Niimoodi jah, kontakti ei ole rohkem olnud. Kui vaadata veel seda, kuidas Saksamaal filmirežissöör teeb näiteks näitlejaga koostööd või, või kuidas ta juhendab või kui suur roll on või sõnaõigus on operaatoril võtteplatsil juht operaatoril, siis missuguseid erinevusi tärkab? Oleneb täpselt alati alati projektist oleneb meeskonnast. Ma olen olnud selliste projektide juures, kus kahjuks on niimoodi, et sa lendad kohale, sulle pannakse kostüümi selga, sa oled omandanud teksti. Üteldakse, et režissöör teisteni võtab, et lähme näitame talle kostüümi ette ja ja siis tervitad režissööri esimest korda näed. Ja tunni aja pärast sa teed aga juba koostööd, eks ole. Esitad teksti, püüad, püüad võimaluste piires olla orgaaniline ja mängida stseeni ja kiirtoit? Jah, paraku küll. Aga õnneks on mul neid kogemusi olnud siiamaani vist ainult kaks. Ja see nõuab ülimat professionaalsust, aga ega see sealt järgmist sammu sealt ei tule, seda miskit. Mis meid võiks vaatajana käivitada või tekitada selle tundetu seal midagi juhtus, mille tunnistajaks ma praegu olin, mingi väga kummaline asi, seal toimub praegu seal seal kinolinal või et ega siis seda ei saa ka juhtida. Ma ei usu sellesse, ma ei usu sellesse, et inimesed saavad kokku vähemalt 11 30 minutit ja nüüd nad juba midagi käivad koos ja et seal nagu sellisel tasemel, kus ma ütlen tõesti mul käed vaeva trip, et see oli nagu nii hea. Nii saavad soolot tulla. Ongi näitlejanna ja teeb, ja see ongi soolav seal oli, seal oli partnerlus sellele stseeni, seal oli nagu filmitervikut kogemus, mis näiteks mul oli istunud Kamynskiga. Mis ma olen kuulnud, et nüüd kohe maikuus peaks ka Eestis linastuma. Treiler on küll väga köitev, jah, näitas seda, seda suurt ettevalmistust, seda et režissöör peab teadma sama hästi peaaegu nagu operaator, visuaalset kompositsioon ja selle kaadritunnetust. Ma ma ei tea filosoofiast muusikast, kuni selleni, kuidas inim psühholoogiline, kuidas, kuidas näitlejaga toimida, tunnetama rütme, tunnetama asju. Ja Wolfgang Becker, kes võib-olla eestivaatajana tuntud filmiga kud by Lenin kuskil Taaniel tööl, kes ka selles selles istunud ka Minskis peaosa mängib, sai siis sellest Leninit ega sai nii-öelda sellise suurema tähelepanu osaliseks siis temaga selles uues filmis on ja see oli tõesti, et me, ma nägin koodi, otsiti, mismoodi oldud rahul võtteplatsil, kus sul oli aega uuesti proovida, kus juba tehnilised lahendused olid sellisel kõrgtasemel, et hoo et väga lahe. Mul on näitlejanna seda kogeda ja olla ise siis valmis selleks kõigeks kiiresti kohaneda ja mind seal filmis on, võib-olla ma ei tea, kas on kaks minutit on kokku või kolm minutit, eks ole, aga aga kõik see kokku, kui ma meenutan, oli see umbes 14 tööpäeva, millest viis oli New Yorgis kohati režissöör ise ja kohati ka sealne operaator tor filmis kaheksa millimeetrise kaameraga nii-öelda selliseid ajastutruud näivaid kaadreid 60.-te New Yorgist toimuvast ja siis kunstnikust, keda ma noorena mängisin, siis teda näitust avamas ja oma tütrega ringi kõndimas ja et see oli selline väga, väga huvitav koostöö. Ja kokkuvõttes ongi, et teda on vähe ühtepidi nii-öelda filmis ja teisipidi on ta jaoks ülioluline kogemusest, sealt ka sealt edasi tekkis, et sul tekib side selle režissööriga. Ta võibki olla inimesena, mitte just kõige lähedal, aga teisipidi, kui sa teed inimesega koostööd ja kunstiliselt nagu klapite, siis see ongi see, mis käivitab. See ongi see huvitav. Don Maximalist, Wolfgang Becker, Maximalist ja ja sellepärast ta teebki võib-olla ühte filmi viis-kuus aastat. Ma ei räägi stsenaariumi ettevalmistamisest. Ma räägin mõtetele lõpetamisest ja siis esilinastuseni toomisest. Ütleme mitte nii palju, natuke vähem, aga neli aastat tavaliselt on ju niimoodi, et üks aasta filmid järgmine aasta toob välja. Mida te praegu Saksamaal teete? Praegu neil päevil? Ma just valmistan ette ühte täispika kinofilmi üle pika aja roll saksa kinos, aga üldse kinos, kus ei tapa kedagi, ei saa ise tapetud, ei ole paha, vaid on lihas mõttes inimene. Film saksa, ühtepidi jälle saksa süüst üldse nagu ajaloost natukene lugu sellest, kuidas üks vana saksa härrasmees mingil põhjusel istub rongi peale ja sõidab Ukrainasse. Ja tema lapselaps läheb teda sealt rongi pealt maha võtma, aga aga vanamees ei tule siis lapselaps on sunnitud kaasa sõitma. Ja seal on ka üks Ukraina noormees, kes elab Berliinis ja sõidab oma koduma. Kes hakkab neid aitama, mina mängin seda Ukraina noormeest, selline töö ja hästi hästi hästi mahukas, et filmil endal on vist 28 võttepäeva ja mul endal on neist 21, et siis seda on seda nagu mahu mõttes on päris palju ja ja teekond viib meid Ukrainasse ja siis ka Berliin nende võtetega, aga aga jälle selline keeleliselt väga palju sellist ettevalmistust, et see, minu tegelane peab tõlkima nii saksa keelt kui ka vene keelt mitte küll õnneks ukraina keelt, eks ole, aga vene keelt seal siis see nõuab endalt sellist ettevalmistust hästi palju, et olla just nimelt vaba tegelema pärast seal kaamera ees nende asjadega, mida näitleja võiks teha, et tunnetama oma partnerite tunnetama seda ingliskeelse sõnaga seda toimingut ajastust seal kaamera ees ja stseen ja kõike seda temaatikat, et mitte tegeleda ainult tekstiga. Tahaks veel kahte asja küsida. Kas elus on midagi, mida ta tõeliselt kahetseb? Midagi sellist tõelist ei ole sellised suuremad suuremad protsessid nagu endast päris isiklikust endast arusaamine oleks võinud tulla natukene varem. Ehk siis saad aru, kuidas see ise toimib, ma ei isegi ei mõtle ainult seda tööd tehes, kuigi see on nagu väga seotud see isiklik elu ja see töö tegemine või sama psühhofüüsist kasutan teatrilaval ja filmis see, millega me iga päev elan, millega ma siin räägin teiega. Et see teadmine jah, endast enda vajadustest enda vigadest, et see oleks võinud natukene parem tulla. Aga mõnus, et ta, et ta sellel hetkel tuligi, kui ta tuli. Ma nagu ei ole mõelnud jah, kahetsusega kuidas mõnda asja teha, et kui see oleks targem, siis sa teeksid nagu oskuslikumalt mingeid käike, mingeid valikuid oma elus. Aga teisipidi ainult nii saabki õppida. Filmis mineja. Et on niisugune küsimus, et mida sa tahaksid oma elus saavutada. Mida teie, Tambet Tuisk, tahaksite oma elus nüüd veel? Pareerin selle küsimuse sellega, et võib-olla kümmekond aastat tagasi või rohkem ma mäletan ennast pidevalt sellistes situatsioonides, et kas ma mõtlesin minevikule või mõtlesime tulevikule. Ja kui kerge oli, kui ühel hetkel sa lasid lahti minevikust ja sa ei kippunud tulevikku. Ja vot seda ma tahangi kasutada, et et see olek kestaks, et see võiks kesta sinnamaani, kui nagu see ring siin saab täis, eks ole siin sellises keskkonnas, sellises maailmas, nende inimestega selle päikese all, et võiks kesta see ei, mitte liiga palju tulevikku ega mitte mitega minevikku. Hetkes elamist ja mida teile võiks soovida? Mida te ise endale soovite. Kas seda hetkes elamist? Hästi palju uut ja huvitavat tööd. Käe proovimist, filmirežissöörina. Ei, viimast kindlasti mitte ei režissööri ega lavastajana. Ära iial ütle iial, aga, aga ma tean, et mul on endal nõudmised. Milline võiks olla rezhissöör, niuke võiks olla lavastaja ja mul ei ole endal neid kategooriaid, ma tean, et minul endal neid kategooriaid ei ole. Ma võiksin olla väga hea aja ja ruumi organiseerija ja seda ma suudan kasutades ja teada, saad aru lahtiste silmadega, et me oleme siin siin, siin, meil on vaja teha seda, seda, seda, sellega ma saaksin hakkama, see, ma arvan, ei oleks probleem aja ja ruumi organiseerimine, aga üks üks kvaliteet, mida ma ei oska isegi sõnastada siin, mis ma arvan, mis lavastajal peaks olema selline asjade maailma nägemine ühel väga jõulisel moel? Ma olen harjunud hästi palju kohanema näitlejana lülitama endast sisse neid erinevaid käike, erinevaid poolusi. Aga režissöör-lavastaja peaks olema ühe väga-väga võimsa ja kindla maailmavaatega. See on see, mida ma austan, režissööri ja lavastaja puhul. Võib-olla tuleb veel, aga ma ei tegele sellega. Seda viimast küsimust. Et sellega ei ole probleemi, mul endal. Aga jah, hetkes olemist ja ja mitte just lite just töid, siis ma jällegi ma ei mõtle nagu töödele sesse, see on üks elamise osa. Sest teha nüüd olla hästi tasustatud, aga elada näiteks 20 päeva oma elust või veel rohkem inimestega, kelle mõttele ja, ja suhtumine on väljakannatamatu. Siis ma arvan, see ei ole seda väärt. Teed endale haiget, tihtilugu tulebki seda teha, jah, tuleb olla valmis selleks, et okei, nüüd on niimoodi nüüd vaadata, et kas, kas ma siis suudan seda praegu teha sellise seltskonnaga või võipüüdja mõnikord seda ette näha, et mul ei ole vaja astuda sinna sedasama, ma ei tea, ise vastu, see ei sobi mulle. Need inimesed on toredad, aga mina sinna ei sobi ja las ta siis olla nii, et siis pigem elamist toredate ja arendavate inimestega ja. Ma loodan, et läheb nii, nagu te olete mõelnud läheb nii nagu minema peab ja minu arust see on väga lahe. Kui kõik on õige, mis tuleb siis ei saagi eksida, siis ongi kõik korras. Aitäh pika intervjuu eest Tambet Tuisk ja ilusat kevadet. Suur tänu.