Kajalood alustab oma järjekordset, vaadake, seekord lubab oma ellu vaadata luuletaja ja proosakirjanik. Kristiina Ehin, tere. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Kristiina, te olete kirjutanud ja avaldanud sadu luuletekste ja mitmeid proosaraamatuid jääki me jõuame nendest, keda ka aga 2014. aasta on see, mis tõi eesti rahva mällu ja südamesse kaks teksti minema absoluutselt Musta meie, kes me oleme, laulupeo publik, kes Me oleme koorilauljad. Üks tekst sai aluseks kas sellele hingeminevale laulule puudutus sõnadega, et puuduta mind oma tulise väega, nii et on ilus ja alus ja mis tundub, et see on nagu palve, mida peaks omaette üksinda lugema. Aga kui kui seda esitavad 20000 inimest koos ühes rütmis ühe mõtte ja ühetundega, siis see on ikkagi see, mis noh, seda tunnet ei unusta. Ja teine laulan see kauges külas, mis on täiesti teistmoodi, mida kõik inimesed ennisevad kaasa, ilmad mõtlekski nende sõnade taha. Kuidas te loojana vaatate nendele kahelegi tekstile, et kas te olete nad endast lahti, et kas te olete nagu ema, kes vaatab, kuidas lapsed on kodust lahkunud, et ei saa neid enam kaitsta ega nende heaks midagi teha, et kuidas te nüüd, kaks aastat hiljem peaaegu selle peale mõtlete? Ka hea meel nende tekstide üle. Ja kuidagi aleti. Mingi osa minust ikka rõõmustab, kui kuskilt kuulen või või hiljutist mis hiljuti tagasi käisin, Tartes verd andmas, ikka vahel tuleb anda vereproovi ja siis siis oligi selline lugu, et samal ajal, kui, kui võeti mult verd, siis see arst või kes rääkis, kuidas ta laulis laulukaare ajal puudutest ja see oli tegelikult ma alati kardan natukene sellist asja nagu vere andmine on ikka, see on mingi väike suts ja natukene ebameeldiv ja aga siis see, kuidas ta rääkis sellest. Ja kuidas see viis mu mõtted nii ära sellesse suvesse ja ja tegelikult ma ei tundnud mingit torget ega, ega midagi ebameeldivat. Tõesti tore kontakt oli, et kuidas saab täiesti võõra inimesega, kellega tavaliselt ei räägita nagu kohe ühise keele leida ja ja rääkida mingist puudutavast hetkest elus. See on niisugune laul tekst koos Tõnu kõrvitsa muusikaga, et see puudutab absoluutselt kõiki inimesi. Kui te kõnnite ja käite ja vaatate inimesi, et kas teil on nagu mingid tundlad väljas, et te tajute seda, mis parajasti on ja millised on puudused just et tule mu lähedale ja puuduta isegi siis, kui sa oled võõrasesise, vormub. No eks puuduta see tekst on selline poeetiline metafoorne ja ja võib-olla selle tüttes on yks tekst, mis, mis on paljudel kuidagi hinges läbi käinud. Tegelikult oma oma igapäevaelus ma ikkagi hoidsin Rootsist ja ja sellist rahulikku süvenemist võib-olla eelkõige vahel ka neid kontakte ja siis ongi põnev vaadata, kuidas kontaktid võivad elus olla. Ja noh, seesama ilus kontakt on ka nagu elus puudutus, et see mind küll väga huvitab elus, et kuidas niimoodi võib juhtuda, et äkki on tore silma vaadata ja äkki on ikkagi väga tore koos olla ja inimesed annavad üksteisele energiat. See on mingi selline imeline vägi, sil. Need kaks päeva laulupeol lauluväljakul olid noh, ei tulnud kohe teist eestlast ära, iseennast ka ei tundnud ära, et vot niisugune niisugune tunne oli, aga et mitte sellesse kinni jääda, siis ma küsin, et ega te ei juhtunud tänavu esimesel jaanuaril Hennessy kontserti vaatama. Ja tagantjärgi vaatasin seda, see oli see tõmmunahaline Briti bariton, kes laulis peaaegu laitmatus eesti keeles laulu kauges külas ja siis ma vaatasin, sellest on ka ikka mõni kuu tagasi Ringvaates nägema neljahiiglast, võimalik, et nad õpivad Eestis, kes ka päris heas eesti keeles olid ära õppinud selle laulu ja Youtube'is näeb ju veel mitmeid variante võõramaalastest, kes on selle laulu eesti keeles ära õppinud. Mis tundega neid esitusi vaatad? Väga hea tundega mul on nii hea meel, kui, kui ongi minu minu tekst. Ja samas ka muidugi viis antud juhul leiva, Eeva Talsi viis, et et paneb tahtma eesti keelt õppida, et nagu see on meie salakeel ja mulle nii armas keel. Ja isegi kui nad ei saa kõigest aru või et, et kuidas on võimalik, et sõnade sellises järjekorras et vokaalide nii pikad ja, ja Uuda nii, nii suured ja, ja jäid ja nii sellised puhtad ja kõlavad ja et meil need 14 käänet ja kõik sellised, et asjad, et eks ta on ja jääb salakeeleks, ma arvan, nendele, kelle jaoks on emakeel, aga mida rohkem inimesi, seda väärtust objektid üle maailma, seda, seda toredam ikka. Keele väikses ei, ei pruugi olla takistuseks. Milles see fenomen meile kõneleb, et kas nad tahavad meist nagu paremini aru saada või on see tekst, see mõte lähedane väga paljudele, et inimesed kolivad maalt linna, rannaelu, maaelu hääbub, et see on asi, mis paljusid puudutab. Mind on see puudutanud selle laulu puhul ma olen mõelnud küll, et et küllap siis on üks suurem asi, mis on õhus olnud paljude meeles ja, ja võib-olla natuke, aga valusalt südamel. Eks seda ole varemgi Eesti lauludes nagu kummal kombel välja tulnud ja kartuli eitest ja vanaema pannkookidest ja selles on omajagu nostalgiat ja kadunud nende aegade mingit hiilgust. Mis siin ja samas nii kodune ja armas ja Valdur Mikita nii huvitav, et kirjutage ikkagi sellest, kuidas pärit oleme, kõik minul ei ole olnud oma maavanaemasid ja samas kuskilt maalt, ma olen kogu aeg nendest puudest tundnud oma elus. Eks, eks igatses laulgale. Ma ei tea, kas raadiokuulaja mäletab, aga umbes kümmekond aastat tagasi meil oli kultuurikajas üks rubriik, et kiri kodukülast ja siis ühel hooajal Teie kirjutasite ka neid kirju ja ühes kirjas kodukõlast te muretsete just selle hääbuva ja mahajäetud küla üle ja lilledesse ja, ja rohtu kasvavate talude üle. Kas te sellest ajast peale kannate nagu seda mõtet endas ja siis kaks aastat tagasi see vormus? Kui kaua te ühte kujundit või mõtet endas kannate või kui kaua te seda liivit enne, kui ta saab valmis luuletuseks? No eks see päritolu juurtega küsimus, millega koos käib alati ka ju ju aegade muutumise selline suur dilemma seal mu loomingust oledki läbi käinud ja kindlasti osad juured selle temaatikale, minu päritolus, aga, aga samas ka sellest, mida ma õppinud olen Tartu Ülikoolis. Eesti ja võrdleva rahvaluule magistrikraad on mulje, ma olen väga pühendunult seda teemat uurinud ja ikkagi vaimustunud sellest, kuidas talupoeglik kultuur on olnud meie selline lähtepunkt või algallikas. Ja need kilod, kus oli 100 suitsu ja suured, sured perekonna läbi mitme põlvkonna suured suguvõsad ja ma püüan seda mitte idealiseerida, sest eks sealgi ole olnud kindlasti palju probleeme ja asjad on, nagu nad on, et see ei ole mu kujutluses nagu mingisugune selline Osa ilus udu. Et sellele kindlasti asju, mida ma ise ei tahaks kogeda igapäevaelus noh, kas või näiteks selline ilmselt suhteliselt suur patriarhaalsus 18. sajandil vähemalt samas jällegi mingi suur päritolu saladus meil seal peidus on ja, ja märgid on siiamaani õhus. Ja ega see päriselt läbi ei ole, siis ma saan peale tulnud mingisugused huved ja hoopis teistsugused puuteka lainetused ja, ja elu on nii sajakordselt kiirem. Ja mõlemad pooled on põnevad. Vanade aegade hingust te saite väga palju kogeda ka siis, kui te folklooriüliõpilasena või ka magistrandid käisite soome-ugri idapoolsete väikerahvaste juures, et kus kõikjal te pole käinud udmurdimaal hantide komide Uudmurtide juures. Mida see veel teile õpetas mis on see, mis te olete endale nüüd seljakotti pannud sellest perioodist, sest ma saan aru, et nüüd te ju enam seal ei käi? Ma pole maha matnud mõtet, et ikka-jälle minna, et seal on palju sõpru ja sellist kilo ja kogukonda, mis on loonud sellist mõnusat kuuluvustunnet. See oli huvitav avastusi täis aeg, täiesti. Millele ma hiljuti mõelnud Annal maride jõud, murtide külapeod, kus tõesti kõik on rõõmsad ikkagi Eestis ja kuskil mujal läänemaailmas, sa lähed peole ja tegelikult on nii hulk inimesi, kellel on suunurgad allapoole ja kes tulevad peole energiavaeselt ja lähevad veel rohkem energiavaeselt, kui nad ei võta kuskilt mõne joogi, ei saa, see nagu püha pidamise või pidutsemise kvaliteet on olnud nagu mulle. Mulle selline huvitav asi, et kuidas krituaalses või, või vana teow pidamisviis annab nagu mingi sellise tunde, et ükskõik mis peo ajaks ma saan endas mingisuguse selguse ja ja selle elurõõmu leian ülesse, et ma tahan, tahan olla rõõmus ja kui on inimesel ikkagi antud valik, et kes selle rõõmus jälle kurb et ei tasu sidest kliini endas nagu süvendada. Et vot seda ma olen küll õppinud säält seda tants ja laul ikkagi aitab inimesel selle sele rõõmsase rituaali sisse minna. Me tegelikult ei tea, kas ma praegu suutsin seda edasi anda, aga samas on, ma arvan, et see on läänemaailmas yks suhteliselt unustatud tarkus aga Lätist eriti maridel jõudmist, Tal on minu meelest seda tarkust väga palju, loomulikus kultuurilise traditsioonis seisis sama siis need võivad ju argipäevas olla, väga sissepoole pöörata ja kuidagi selline meeski käelda metsarahvas või niiduv rahvas või selline natukene metsa linnulikult uje, et nagu ka meie siis ma olengi sealt kuidagi selle paralleeli tõmmanud. Võib-olla ka meie selline põline tarkus taga, et, et kuidas seda üles leida. Kas ta on kaotsi läinud sinna, et töö ja karjäär ja saavutusvajadus ja enese tõestamise vajadus on, on kuidagi ära tapnud selle peo pidamise oskuse? Moodsas ühiskonnas natuke nagu, nagu kisub sinnapoole küll, mäletan näiteks vanaisa ja vanatädi, et kuidas vanaisa peoks valmistumise, kuidas selline lipsu ette panemine jäi, peokingade jalga panemine oli ikkagi asi, mis vajas aega ja sellega koos ka ta ehitas seda tuju ylesse ja pani nagu vaimu valmis sõpradega kohtumiseks ja lauluks. Kohe naise linn, ka õllemeister ja kaevu põhjast vinnessida omatehtud elu. Seal oli naiste elu eli selline lahja ja mis lapsed võisid proovida ja siis oli, meestel oli kangem ja aga see kõik oli nagu muuseas selline rituaalne jook, et ei olnud nagu selline põrjumise jook. Et midagi ma olen näinud selles enda jaoks vanavanemate põlvkonnas, ka sellist, mis on pannud mind seda mõtlema ja kust ma olen mingit niukene tarkus yles korjanud. Nii et teil on lootust, et elu pakub teile siiski veel võimaluse minna kaugete soome-ugri rahvaste juurde tagasi. Eks nemad. On ka ühed kauged kilod ja ei, ei maksa mõelda, et et need oleksid nüüd vene piiriga täiesti ära lõigatud meist, et meil on väga palju kokkukuuluvust ja ühist. Võtame teie. Läänepoolsed käimised, et kui ma vaatan seda, kui paljudesse keeltesse on teie luuletusi ja tekste tõlgitud, siis see nimekiri on aukartust äratav. Ja te olete ju käinud ka väga paljudel luulefestivalidel ja kokkusaamistel. Kas nad jätkavad või teil on siin ka väike paus. Ikka jätkuvalt ja ei ole küll mõelnud, et ma nüüd jõuga ära ütleksin, need pakkumised võib-olla natukene selline süveneb või sissepoole pööratud aeg on, on teretulnud, et liiga palju reisida ei jaksa. Et olen hakanud hindama sellist kohapeal olekut ka vägagi. Aga kas isid eesti kirjandusilmast oli raske välja murda rahvusvahelisele tasandile. Kuidas te tagantjärgi? Tegelikult ei ole kunagi ei tundnud, et ma olen sealt välja murdnud nagu kuidagi teadlikult. Testi ma tean, et nii ikka öeldakse, aga, aga nagu tõesti see kõik on lihtsalt juhtunud ja see on juhtinud tänu suurepärasele tõlkijale Ilme Leht perele minu elus kindlasti. Uksi valla teistele keeltele, tõlgetele ja festivalidele. Temal selliseid. Kui te olete nendel festivalidel inimestega rääkinud kriitikute ja kirjandusteadlaste ja teiste luulejaloomega seotud inimestega mida nad on teile öelnud, mis teie luules köidab neid, mis on see, mis teeb eriliseks? Hiljutist vaatasin üle sellist sellist välismaal ilmunud kriitikat ja retsensiooni luulekogudele ja selles on nagu Tore mind ennast rõõmustab, alati on see selline. Olla elu, ilu, huumori ja elu elu sellise mingi paratamatu ja traagilise poole kokkupanu, mida on märgatud ja samas nagu argielu seal vahel ja ikkagi need suured vastandid, millest moodustuvad kujundid ja selline metafoorne mõtlemine, mida ju ei ole võimalik tõlkida, aga aga väga tihti ikkagi on. Ma ise tahaks loota, et, et mu luulet ei loeta kuidagi eksootika pärast välismaal. Ma tahaksin ikkagi jõuda inimese nii sellena, kes ta on, et mitte olla üks selline kauge huvitav antropoloogiline isend nagu eesti luuletaja. Et noh, paraku nii võibki mõelda ja ma isegi mõtlen, et näiteks, et kohtuksin näiteks Keenia luuletaja, aga et siis see väike eksootika moment ikka tuleb juurde ka. Aga noh, ma ikkagi tahaks, et ta mind luuletajana ja kirjanikuna veenaks pakuks mulle mingisuguse uue huvitava nurga, kuidas elu ja inimesi näha ja ja oma eksistentsi mõtestada. Millest tänapäeval maailmas kirjutatakse? Kas teil on mingi värske lugemiskogemus? Ise tundsite, et jäidele hinde. Ma arvan, et eesti kirjandus on tegelikult päris hea läbilõike ülevaate, millest ka mujal maailmas kirjutatakse, et Me oleme harjunud mõtlema, et see on väga väike ja pisikesi, nagu aga tõlkekirjanduse meil päris aukartust äratav ja näen ise praegu rohkem olnud, ajaloosse vaatav, lugenud ajaloolisi on kõige viimasena tegelikult lugenud. Friedenthal oli mesilased ja kohe sinna otsa Hargla raudrästiku aeg. Neile lipp väga põnev järjest niimoodi lugeda. Ja mõningates kohe mõtlengi, et peaks kohe võtma meeli ajalooromaani, veel ajalooromaani. Hetkel see temaatika mind väga köidab. Ma olen selline väga emotsionaalne lugeja. Ma rõõmustan, juubeldan, tahandan kõike korraga ees, lähedased saavad sellest kõigest osa, nagu need oleksid ka kõik seda lugenud ka õpilased Tartu Ülikoolis. Et tegelikult on väga tore olnud see aeg, kus saab jagada ja on selline kirjandusklubi omast käest õpilaste näol. Mul tuleb meelde, et te olete varasemates intervjuudes öelnud, et igatsete niisugusi vanaaegseid kirjandusklubisid, kus inimesed tulevad kokku, räägivad ühest raamatust, mida kõik on lugenud. Ja mulle tundub, et seal Tartu kirjanduskambris, teil on äkki õnnestunud midagi niisugust taasluua. Seda kirjandust. Kambrid sellisena nagu ma teda kunagi plaanisin ja ette kujutasin, päriselt ei tulnud. Ja praegu noh, võiks ka öelda, et ma otsin uusi ruume ja ja olemiss kohta sellele, aga nüüd see viimane aasta Tartu Ülikoolis Vabade kunstide erialal, et on andnud küll ikkagi väga toredat üliõpilaste seltskonda ja sellist vaimuniit viimased väiksema grupiga koosolud toomel vanas anatoomikumis, kus praegu on juba hoopis uued tuuled ja veranda uksed loodusele lahti ja selline Tartu muistne mägismaa paistab akna tagant ajalugu natsa jalgade all. Siis on, on olnud mul sellest Viimases loengus, eks eks üliõpilane ütles, et nii hea on olnud selles seminari vormis loengus teisi kuulata. Mitte ainult mind, vaid ma teen selliseid ühiseid, loomingu jagamise tunde, kus väga tähelepanelikult kuulatakse ja kus ma püüan ka nõustada, et kuidas anda tagasisidet, kuidas anda vastselt syndinud kirjandusteosele tagasisidet, see ei ole niisama lihtne. Kuidas anda nii, et sa oled ost, vedasi sinna tagasiside on edasiviiv ja samas aus, aus, vastandlikud võimu, need on vastandlikud, aga see, see võimalus on ikkagi see, et et sa oled julgelt subjektiivne, endast lähtuv, kui sa lähtud endetundest. See asi puudutas mind, see asi paraku mind ei kõnetanud. Võib-olla ma ei saanud aru, see asi tekitas mus huvi, aga siis mu tähelepanu hajus kuhugi ei tea millest, võib-olla mu enda tõtt, võib-olla selle tekstid, et vot sellised tagasi siis näed, mis see koht vaimustas mind, see kujund jäi mulle meelde. See on see tagasiside, mis on sõjalises kontaktis ja ehe, mis ei löö kedagi maha, sest on siiski suur suur julgus lugeda oma värsket teksti 30-le inimesele ette, keda sa ei pruugigi veel väga tunda. Ja, ja siis mul on nagunii hea meel oli selle tagasiside üle. Üleeile, kes ütles, et Tal oli huvitav kuulata teisi. Ta õppis teiste loomingust sama palju ka iseenda kirjutamisest, sellest enese elatusest, millele tegi nendel huvitav ande tagasisidet. Ja olla selles õhkkonnas. Et see oli küll üks selline. On üks üks kvaliteet, mida ma olen tahtnud luua ja tahaksin ka edaspidi luua. Ja ma tunnen, et sellisel väiksel viisil see on oluline mulle ja ja ka nendele, kes saavad sellest osa. Me räägime kohe edasi teie vabade kunstide professori aastast, mis praeguseks on tõenäoliselt juba läbi, aga vot selle kirjandusklubi kohta ma tahaksin veel seda küsida, et palju aastakümneid tagasi olid niisugused kirjandusringid või luule lugemise klubid, need olid nagu väiksed salaseltsid, ma tean, et Teaduste Akadeemia juures oli üks niisugune väike selts, mõnikord sai sinna, kui mahtus ruumi sisse kuulama, et kutsuti näit leiad lugema ja loeti Marie Underi poeeme, mida peiu trükis tookord ei avaldatud ja oli raamatuklubi tõru, kus jälle räägiti eesti kirjandusest, sellest, millest lehtedes räägitud või, või räägiti teisiti, kui lehtedes räägiti. Et see oli kuidagi niisugune mitte ainult salakeel, vaid niisugune päike, salaselts lus. Kuidas see tänapäeval võiks olla, kui me astume välja Tartu ülikoolist ja sellest loovkirjanduse kursusest? Kas inimestel oleks seda vaja, mida nad tuleksid sinna kuulama ja otsima? Ma jään selline tunne, ma ei tea, kuidas need asjad on, aga mul on selline tunne kirjandis nagu ka väga paljud teised kunstid. Need on küll ühe inimese loodud, aga need põhinevad mingisugusel suuremal kollektiivselt teadvusel, mida kunstnik on suutnud kuidagi kinni püüda. Ja nüüd, kui paljud inimesed ja koos sellega tegelevad ja selle üle arutavad, siis need pääsevad nagu ühiselt sellisele mingisugusel väga sügavale kollektiivse alateadvuse pinnale ja seal on äkki koos tore ja ühine olla. Niisama asi kõik ei kood ja eriarvamused jäävad. Põnevam on, see on nagu mingisugune selline elusõja ja armastusetander, kus äkki tuntakse, et ikkagi selle teose näol on mingi kindel pind jalge all. Ja sama asja kõik on ka mäng, et ei maksa liiga surmtõsiselt võtta. Vaat selles osas mul on selline tunne, et, et seda on väga vaja. Täna on meil saates külas luuletaja, proosakirjanik Kristiina Ehin. Rääkisime vähe sellest, et te võtsite vastu pakkumise olla Tartu Ülikoolis vabade kunstide professor ja ma olen näinud väikeseid videot, klippe teie loengutes sellest, kuidas te suhtute ja mulle on öeldud, et, et ega siis need Kristiina Ehini loengud ei kogunud ainult bakalaureuse õpilasi ja magistrante, sina tulid ikaga doktorandid ja ülikoolist, teised inimesed, kõik, kes tahtsid kuulda, kuidas inimesele loovust õpetatakse ja kas seda üldse saab õpetada ja mida Kristiina räägib, et see pakkus laialdasemat huvi, on Tartu Ülikooli inimesed mulle öelnud. Kui ma mõtlen selle peale, kui loov on väike laps, kuidas ta mõtleb uusi sõnu välja, kuidas ta keerab sõnad ja mõisted pea peale ja näeb asju hoopis teistmoodi kui täiskasvanu. Ja kui ta siis passiealiseks saab, siis on see loovus kuhugi kadunud. Kuhu Kristiina. Siis ma olen ka mõelnud selle üle ja kui teaks vastust, siis oleks tore. Aga võib-olla ei olegi päris ühest vastust, et seal on mitmeid asju. Ja need, kellel on ikka antud selline tahe, et ikka ikka midagi luua ja teisiti teha ja omamoodi teha ja värsket viisi asjadele läheneda, et see ongi, eks loovuse ilming. Ja kindlasti see pole mingi kreedo, et kõik need peaksid olema jube loomingulised. Aga mis mind huvitab, on see, et kuidas need, kes tahavad, seda ikkagi saaksid. Ma olen ise olnud üks selline laps, läbi kukub kooli aja tundnud ka palju-palju ängistust. Selliste peapidaja pea oppidengistest ja hiljem mõtlen, et milleks mul need peaksid siis lõpuks nii väga vaja oli? Ega ma ei oska öelda. Ja seda hirmu, mis oli koolis ka nii nii suur ja pidev hirmu, mille ees, et kas on kõik õpitud ja kas kõik on hästi ja kas ma saan edasi põhikooli ja keskkooli? Ma ei tea, kas ma vaatan, vastasin ootustele, nõuetele ja standarditele, standardiseerimine on ikkagi suur, loovuse hävitaja. Päris suur, kunstan sealjuures ellu jääda loominguliselt. See on ikkagi väljakutse kogu eluks ja minu meelest seal ei ole nagu seda, et ainult lapsed seal on moodi suured veega päris vanad inimesed, et loovus vajab hästi palju julgustamist. Ja kui mul on olnud vanemate inimeste grupid noh, ega mõni osutis on tellinud sellise väikese loovkirjutise lennuka sellise Teedu et ikas inimestes on siis sama asi Kreidumised, need tahavad kuidagi välja tulla tavalisest standardisse, need tahavad kuidagi oma mõttega või sõnaga pintsliga natukene lendu tõusta ja ja uskuda sellesse, et nad oskavad teha teistmoodi, omamoodi ja nii, et siis neid väljendaks. Nii ma nüüd ei teagi, kas ma avastasin, aga ma natukene nagu sõitsin, vastata teie küsimusele. Mulle tuli just meelde, kuidas maalikunstnik Aili Vint on rääkinud sellest, kuidas ta korraldab ka täiskasvanud inimestele. Niisuguseid kursuseks võib olla palju nimetada, aga kus inimesed saavad kokku tulla värvidega plätserdada ja kuidas nendes avaldub teine pale kui, kui tavalises töösituatsioonis või inimeses avanevad täiesti teistsugused tasandid väärtusele. See on kummaline küll, et, et inimene ise loob endale barjääre ja siis peab hakkama jõuga neid murdma. Aga niisuguseid. Me oleme. Täiskasvanud inimesed tahavad mängida Hossedel loomingulisem nüüd selle tõttu, et neil on palju mängu ja nende oskavad loomulikult mängida. Täiskasvanud nagu keelavad endale seda. Aga eks kaunid kunstid annavad võimaluse täiskasvanutele ka mängida. Nii et seda imelikuks reeta. Kui me intervjuud kokku leppisime, siis terali telefoni jutus niisugune lauset minu üliõpilased Prima Vista kirjanduspäevade ajal Tartus lodjaga Emajõel. Palun dešifreerida esinud lahti. Või ja see on juba, see on juba üle-ülehomme. Nii et esmaspäeval vastaval õhtul stardib see luule lödi ja umbes kümmekond minu minu üliõpilast astuvad seal ka ülesse, tegelikult paljud neist esmakordselt oma loominguga avalikus ruumis ja ja ma väga ootan seda. Eelmine aasta oli täiskuu kõrgus kõrgus jõe kohal ja see oli väga ilus retk, see aasta vist päris täiskuud ei ole, aga noorkuu ja loodetavasti on palju uut ja värsket õhus. Kevad toob ikka kevad Tartus värskeid tuuli, värskeid mõtteid. Missugune tänapäeva kahekümneaastane üliõpilane on, kui te võrdlete oma põlvkonna üliõpilasaegadega, mis on sarnast, mis on erinevat, mida te märkate, mis teid rõõmustab selle juures, mis te märkate neis? Võib-olla esmane ja minu jaoks ekslik tunne on see, et üliõpilased on endassetõmbunud maad ja ja võib-olla natuke rohkem nutiseadmes kinni ja niimoodi, aga, aga kui lähemalt tuttavaks saada, siis ma leian, et see nii ei ole. Et on täpselt samamoodi soov süveneda, leida oma elus mingisugune vaimne telg, mis kannaks, ja soov teha seda ikkagi omamoodi, vähemalt need üliõpilased, kes on tulnud minu minu loengusse ja neid oli lausa 120 esimesel poolaastal ja nüüd siis oli selline piirarv, et sai registreerida ainult 30. Aga seda toredam on ainult lähemalt nendega tuttavaks saada ja ma olen avastanud ka väga palju heatahtlikkust. Ja minu meelest see on nagu hästi tore omadus, mida võib-olla meie omal ajal. Mul on tunne, et me olime natuke võrdlevamad mõni keskkoolis ka põhikoolis kui ka esimestel ülikooliaastatel. Niisama nagu sellist abikätt ei ulata, teisele, et oli kuidagi mingi selline 90.-te ja 2000.-te alguse selline karm konkurents. Võib-olla see nüüd mina natuke selline idealistlik silmaga, aga vähemalt niitma näeme, et nad tahavad, et teisel läheks hästi ja tahavad toetada ja tahavad ühiselt ettevõte, see on lihtsalt suurepärane. Ma arvan, et oma loomingus ei saagi väga kaua olla egoistlik loomingulisus muidugi on egoga seotud ja et ega muidu ilmselt kunagi ei hakkakski midagi avaldama. Aga samas näha teises loomingulist alget seda toetada ja selle kaudu sa toetad ka ennast. Te rääkisite vaimsest teljest, mulle tuli meelde, kui te olete varem kõnelnud nendest udmurdimaal käimistist ette käisitaja nagu vaimset hingesugulust otsimas. Kui olulised asjad teie enda jaoks on see vaimne telg ja, ja vaimne hingesugulus. Aga need on jah, võib-olla tänapäeva maailmas kipuvad kuidagi kaduma väga kergesti kipub käest libisema, et tihti tekib mõte. Meedia hindab, on selline nagu edu ja selline skandaal siis ja kõik sellised suupärased lood. Aga ma arvan, et see, kuidas inimesed otsivad vaimset tasakaalu ja eriti kui see on kippunud käest kaduma elus ja on olnud näha, et kuhu selline käest kadumine võib tegelikult välja viia ja kui palju siis on äkki vaja arstide ja spetsialistide abi. Ma arvan, et see on juba muutunud üsna üldiseks teadmiseks et nii palju perekonnad ja kogukonnad on sellega kokku puutunud. Et seda enam ikkagi ikkagi otsitakse võimsetelge oma elus. Kui inimesel ei ole elu mõte, et kui ta seda ei otsi innukalt siis on kuidagi ikkagi väga nukker olla. Või kui on, kui on tunne, et äkki seda polegi vaja otsida siin postmodernistlikus kõik on suhteline maailmas. Et selles mõttes ma tunnen küll, et selline modernistlik elu tasakaalu ja pidev punkti otsimine või siis ist miks mitte hoopis renessansiinimene, kes püüdis ennast arendada paljude kaunite kunstide kaudu pidevalt, et selles on minu jaoks kingiti Itaalia või mingit aadet mingit vaimset telge. Kas teie ilus ei ole kunagi niimoodi olnud, et te tahate midagi väga-väga-väga-väga ja te saate selle kätte. Ja siis tuleb välja, et ei see ei olnud see, mida te tahtsite. Ma ei ole nüüd kohe päris mingit sellist head näidet, vähem on olnud tegelikult vist päris tagasihoidlik unistaja elus. Näen välja tema unistused oma juttudesse oma luuletustes ja äkki ka lauludes ära unistanud. Elus ma ei ole olnud selline suurte saadetiste järgi jooksja. Et selle tõttu ma ei oskagi kohe sellele täpselt vastata. Aga seda ma tean küll, et kui näiteks lähed elus sattunud mõnda mõnda väga ilusasse kohta kolinat ei reisinud. Ja siis äkki see muutub harjumuspäraseks. Ja siis hakkad igatsema mingit seda hoopis kodust ja ebamugavamat, võid olla vähesemate tingimustega aega ja ruumi. Et seda igat, sest ma tean kyll, igatses lihtsa ja koduse järele kuskil suure maailma hotellides ja, ja festivalidel. See on ka väga armas ja valustan. Luksushotellist kööki oma kodusesse. Kööki. Ja, ja kus see köök on ja kus kus teda luua ja mida ta maskid sätta? Võimalusi on palju. Räägime sellest kooslusest, naised köögis, kas ma sain õigesti aru, et see algas kõik Viljandis? Ja Viljandis me elasime kõik koos neljakesi Viljandi vanalinnas selles mõttes lähestikku ja lapsed olid samaealised, käisid ühises lasteaias ja siis oligi selline emade viis vaimselt aega veeta, et ikkagi koos teha siia ja kohuslaste laste mängida ja ja siis hakkasid need laulud ja laulude lootkasingima tegelikult sõna otseses mõttes köökides ja. Millest see tuleb, et eestlane just köögis armastab külalisi vastu võtta ja ja ise kõige rohkem peaaegu et köögis eladagi. Kusjuures ma olen mõelnud, et võib-olla selles on selline väike märk, ma ei tea Matrjerhaalsest võib-olla emantsipeerunud hoiakust, mis on õnneks ka ikkagi tasakaaluks kõigele muule olemas ja säilinud, kui naised keeki suruda ja sealt nagu muu elu ära võtta ja, ja kõik muu põnev seltskonnaelu käib kuskil elutoas siis ega perenaisel on ikka väga raske või peremehel midagi toredat ja vaimset. Arvate sellest vestlusest ja koosolust ja mõte kipub ära kaduma, aga köögis olles on nagu see tore asi, et ikkagi kõik on osalised ja ei pea niivõrd laskma ennast võõrustada, kui võib ka koos loominguliselt süüa teha ja ja samas seal nagu juttu jätkub Jutajaid katkestama omavahel. See argine ja vaimne tasand on seal niimoodi mõnusalt koos. Ta moodustasid ansambli, tegite laulud, neid on vähemalt plaaditäis ja nüüd astub ansambel köögist lavadele. See oli suur otsus. Näen ise ka üllatunud jah, et et isegi mõtlesin, et selline kujund sealt tuleb, üteldakse lavalaudadele, eksju, ja siis ongi keelist kõige kantakse roogasid laudadele ja siis neer, katamegi, lavalauad oma köögis küpsenud loominguga ja meil on päris hulk uusi laule, tuleb seal ka esitlusele isegi lausa uhiuusi laule. Mõnus on need, need teatud ajaks valmis kit sättida ja ma ei ole ise kunagi ühelgi suvetuuril käinud esinemas ja tundub mulle põnev ja väljakutserikas maailm ongi meil üheksa kontserti järjest enne enne jaanipäeva. Aga tore on sellele mõelda, et need on yli ilusates kohtades. Ma usun, et need kohad ja, ja need inimesed, kes kohale tulevad, kindlasti ka annavad energiat, et ma ei mõtle niimoodi, et on ainult üks suur endast andmine, see. Varasemates intervjuudes rääkinud sellest, et kui te käite esinemas koos sõpradega, siis pärast kontsert ikka tullakse teie juurde rääkima ja jagama oma muljeid ja ja see innustab andma veel ka niisugust kontserti, mis võib-olla alguses plaanis ei olnud. No ikka on tore, kui, kui see heatahtlik tagasiside peale jääv, et eks muidugi tagasisidet on saanud nüüd igasugust elu jooksul. Aga et tore, kui inimesed laulavad kaasa praegu mõned tantsivad ja nende uuema rahvalaulu otsete lauljatega, mis me teeme, et see on nagu hästi tore, kuidas need lood panevad kaasa elama ja kuidas ise lähed sellesse loosse sisse elad seda jälle läbi? Iga laulu sünd on meil ikkagi, ma arvan, meeldikski laule, synni olla kuu aja ikkagi nikerdama, teda mõnda oleme mitu aastat teinud. Mõtlesin selles mõttes põnev, et nii see siia Kairi Leivo Katrin Laidre et viimastel päevadel on mõelnud, et toredalt kriitilised inimesed, kriitilised naised, et, et meil on mingi ühine ühine joon, et ennem ei lastelaulu välja, kui kõik oleme rahul ja kõik oleme nõus ja see annab mingisuguse kollektiivsuse sellele tegemisel, et see ei ole ühe autori loomingu autori ego, vaid kõik tuvaid alla kirjutama, kõigil tuleb olla nõus. Ja kui keegi ei ole nõus, siis me võtame seda väga tõsiselt. Leiame, et midagi on lahti, mingi kruvi on veel paika keeramata. Et see on mulle olnud ikkagi hästi hästi mõnus loominguline areng et niimoodi koos teha. Ja, ja see ei ole olnud üldsegi mitte kergem kui, kui üksi teha. Aga see on nüüd hoopis teistmoodi ja võib-olla kohati olnud rõõmsam selle tõttu, et jagatud rõõmud on seal ikkagi väga suured rõõmud. Millestki tuleb järele anda, aga samal ajal seal on kindlasti midagi, milles ei tohi järele anda. Kui me nüüd räägime niisugusest kollektiivsest tööst, aga, aga elus üldse, kui püüda pisut üldistada, et mis on need asjad, milles võib järele anda, millest võib loobuda. Ja mis on need asjad, mille eest tuleb seista. See, kuidas, kuidas kuule on olnud selline individuaalne kunstikogemus ja rahvalaul on olnud kollektiivne kunstiga kaemas eneseväljenduskogemus sellest on minu meelest väga palju, õppige seedudes kollektiivses loomingus järeleandmisi, tuleb teha oma egos ja see töö iseenda egoga, et minu elukogemus ei ole absoluut. Ja need tõed, milleni ma olen jõudnud eales samuti tsellu, ütlesid, et nad on, miks päike, terakene kogu üldises liivarannas. Ja võib-olla tegelikult olulisem liiv, esed liiv laulab, kui ta on hästi, faas paljaste jalgade all. Et meri kohiseb ja et hingel on äkki hea seal olla. Et mingid sellised asjad on, mida see esine, rahvalaulik, maailmatunne, see on mulle õpetanud. Teil on õpetanud see, kui te kuulate teisi inimesi rääkimas oma elust või kui te loete teiste inimeste elulugusid, mida kirjandusmuuseum nüüd kogub. Seal on väga palju valu ja muret. Et seda seal on kindlasti ka ja kui ma käisin kaks pool aastat tagasi süstemaatiliselt lugemas elulugusid, mis on talletatud Eesti kirjandusmuuseumisse, mida on terve ruumitäis, on tõesti ikkagi väga palju inimeste omakäeline ja suures osas siis ma ka kohati lihtsalt pidin jooksma, välja värsket õhku hingama, sest et see tunnete kuhjumine, mis võis tekkida mingisuguses tihti väga valus ja tselluloos. Puudutab see siis seda või lähedaste kaotust või ma ei tea hävituspataljoni tööd või ränka elukogemust, siis ongi see, et võib-olla raske sellega silmitsi seista. Samas suurt tänutunnet, et inimene on sellest läbi kirjutanud, et inimene on sellest võtnud vaevaks kirjutada, seda jagada, samas on seal ikka ka alati rõõme ja ellujäämissest, et on ju see, kes on kirjutanud kellel on mäletada, kellel on oma elukogemust kellebki jagada. Seniks kõige ehedam maid, kirjutis viis, meil on sellele palju mõelnud selline oma elulooline kirjutas, et seda võib teha igaüks, et seal on mingid väiksed nipid võib-olla kuidas olla, mitte liiga üldine, mis on ikka igav või siis kuidas selle jälle mitte liiga detailidesse ära uppuv. Et see tasakaal, tasakaal detaili ja üldise abstraktse vahel on tähtis, aga ma usun, et nii paljud inimesed oskavad seda, noored vanad ja kõik on teretulnud kirjutama ja saatma saatma kirjandusmuuseumisse oma oma elulugusid, sinu osa siis elulugude kogumiskampaaniast. Ja selle pealkiri on see aastal minu sõnastatud ja pealkiri on minu elu ja armastus selline natuke vilja eest lennukas, aga ma loodan, et kuna see toimubki Eesti vabariik 100, juubeliaasta raames siis antakse välja parimatest lugudest koosnev Eesti elulood, neljas köide. Et siis ma leian, et see riiklikus ja siis samasse isiklikus, minu elu ja armastus võiksid olla siis kõneles tasakaalus ja vastu mängus ja kooskõlas nendes kirjutistes. Kogenud eluloouurijad on natuke kahetsenud, et et mehed tihtipeale kirjutavad ainult oma töö eest ja oma tööst vabariigi heaks või mingisuguse poliitilise korra raames. Ja siis kõige lõpus ütlevad viimase lause, need, kes mul oli ka naine, lapsed, mille eest ma olen saatusele väga tänulik. Nüüd selles mõttes on see kurb, et nii oluline osa elust, see jääb välja mingisuguse tagasihoidlikkuse, too või tahtmata sa julguse puuduse tõttu minna liiga isiklikuks, aga meie elulood on ka isiklik. Ja samas on nad ikkagi liivakübe ühes suures mererannas. Et selles isiklikus ja see ei ole midagi erilist, kõik isiklik olnud. Selle lause peale ma julgen olla ka või esitada ka isikliku küsimuse, et Kristiinat kannatama last, teist last, kas te räägite temaga? Ma laulan ma mõtlengi, et huvitav, et kuidas, kuidas minul oli, et kes minu emaga laulisse, kui palju ma sellest sellest osa sain juba juba enne sind ja mõtlen, et küllap ta ikka luuletisel ju käes ja tõlkis. See usk on ikkagi usk, on ikkagi tore, et laps saab sellest osa ja laseb ennast kaasa kanda viisidel ja lubada ennast uinutada ja jääkiga vaimustab koos minuga ja et ikka on väga põnev. Elu on jälle jälle uutmoodi muutuv. Kas ta vastab teile? Kas see on kahekõne? Ega me tegelikult väga palju vaestes idiooti selles mõttes, et, et kilta kunagi vastab. Püüan mitte liiga nõudlik emal. Missugune on elu Eestis siis, kui teie lapsed on umbes niisama vanad, kui teie olete praegu olete mõelnud sellest? Tahaksin ja sooviksin, et selles maailmas oleks niisama palju tuge rõõmu eesti keelest, kui minul on olnud. See on mul selline väga tõsised soovitud soov sest maailmas ringi reisides ma näen, et see on ikkagi suur suur haruldus. Et meil siiamaani see eesti keel on reisides šotlaste või vaeste või iirlaste juurde, siis saad kaaru kui habras meelse rikkan. Rääkisin neist ühe häiri vanadaamiga, kelle vanemad on olnud kuulsad iiri luuletajad ja ma küsisin talt otse niimoodi samamoodi üle laua istudes, nagu, nagu praegu teiega. Kuidas iiri keel hääbuma hakkas. Ja see vastus ma panin sellega ühte luuletus seevastu see oli minu jaoks ikkagi hämmastab oma lihtsusesse selguses. Tegelikult ütles seda, et kõigepealt tulid väljendid, tellid mingid sõnad, mida oli lihtsam ja tähelepanu moodsam häälda inglise keeles. Meenutasime lapsepõlve oma noorust, kuidas tellid, käiks Bauer hõljas täit mänd ja okei, ja okei, on siit aga aga noh, kõik sellised väljendid. Meie see asi on in või ka juba nii, et äkki ei tundunudki enam võimalik öelda seda oma emakeeles. See oli juba nii suur samm selles suunas, et mingi teine keel on oma olemuselt moodsam kui meie keel. See oli nii suur samm märginaliseerumise poole et enam ei olnud võimalik astudes sammu päriselt tagasi. Mõned võib-olla siiani suudavad seista seal, eks ju, kahe keele piiri peal, aga neid, kes räägiks siiski ainult puhtalt iiri keelt paremini kui inglise keelt või või teisi veel väiksemaid keeli. Noh, neid on juba nii vähe. Või noh, ütleme niimoodi, et Marju ja udmurdi keelt paremini kui vene keelt. Neid on nii vähe, neid jääb järjest vähemaks, et ma nii sooviksin, et seda ei juhtuks eestlastega juba meie meie rahvusülikool on vastu võtnud selle, et, et me ei ole enam emakeelne ülikool. Ma saan aru, et ma mõistan. Ja ma mõistan noorte soovi minna maailma ja teha globaalset karjääri nii teaduses kui kunstis kui, kui muudel erialadel. Aga Ma ei mõista soovi panna yks teine keel moodsamas suuremas ja võimsamas positsiooni kui mu emakeel isa algadist, nimelt sellest et kas hääldab koer ja kass häälde steitment või öelda jõud, võim, üleolek häält, ta võttis väljakutse vastu häälda, ütles julgelt välja steitmendi asemel meie teel peab ja nõuab seda, et me julgeksime mõelda, kuidas tema süsteemis tema piirides on ilus ja vahva öelda. Üldse mitte vähem moodne kui mõnes teises keeles. Vaat seda ma sooviksin ikkagi väga oma oma lastele, oma laste põlvkonnale. Et nad ei tunneks, et see keel on kaotatud käest, et ennast ütles, et liiga suur samm sellest eemale. Ja hinges jäävad seda taga nutma. Veel väga paljud põlvkonnad ja see taganutmine võib-olla üks x pikk ja valus kaotus, et protsess ja tegelikult on praegusel hetkel meie käes ja nii meie kultuuriliste kui ka poliitiliste jõudude käes, et seda ei juhtuks. Kristiina oma hapral moel te ütlesite nii tugeva sõnumi. Palju tänu teile pika intervjuu eest, see kosutas hinge, ma usun kõikidel, kes seda kuulda said ja soovin teile ilusat kevadet. Aitäh. Naised köögis, laulavad nüüd õhtust, kui õhus on lehekuu lõkete hõng. Kristiina Ehin saadab selle laulu oma emale lee Seppelile, kellel on täna sünnipäev ja kõigile, kes igatsevad näha valgeid sireleid õitsemas. Rongiga enda elu olla. Vaid märgiga, see pole ainult kere järgi. Ja lõhkamistöid, mida see pole oinad.