Kristliku maailma vaiksel nädalal on kaja loodimisel Jüri kiriku pastor Tanel Ots, tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner ja kuivõrd Lähme Taneliga varasematel aegadel raadiosaadete asjus korduvalt stuudios kohtunud, siis me loobume teietamisest ja läheme kohe Tanel sinu isiku juurde, kui ma vaatan, mida kõike sa teed lisaks vaimule telema pean lausa paberi pealt järge hoidmas. Oled Saku vallavolikogu esimees, reservohvitserina kaitseliidu liige, MTÜ Nabala keskkonnakaitseühingu asutaja ja juhatuse liige, MTÜ Saku priitahtlikud, pritsimehed, asutaja ja liige, vana harjus, Scoutsmaleva juhatuse liige, Sookaera-Metsanurga küla eestkõneleja ja see ei ole kõik. See tähendab, et sa pead olema väga hea suhtleja. Sa pead olema algataja ja sa pead olema liidritüüp, kes juhib edasi seda, mida sa oled algatanud. Palju lihtsam on ju algatada häid mõtteid üles tõsta aastast aastasse, nende vedamine on palju keerulisem. Aga ilmselt ikkagi need ettevõtmised, mis on õnnestunud ja mis on tänaseni püsinud, on leidnud tugevamad meeskonna head kaastöölised, et ma siin ei tõstaks ennast ülemäära esile, aga aga vahel on tulnud jah, tõepoolest, kas või näiteks ei pritsimine seda lugu, ma mäletan, et ma pool aastat käisin ja rääkisin Saku vallas inimestele, et see peab õnnestuma ja mujal on tehtud ja meil hakati kutselist komandot siis kinni panema. Täna on selts juba viiendat aastapäeva pidanud ja tegelikult veelgi kauem ja üsna edukalt tegutsenud. On suur ja aktiivne meeskond ja ja käiakse aktiivselt väljasõitudel tõepoolest, et seal 100 väljakutse jooksul aastas, mis on ühele vabatahtlikule komandole täiesti uhke arv, mina ainult juhatuse liige, ma isegi praegu ei aega seal väljasõitudel osaleda, aga asi on läinud viimasest, seal olid tõepoolest motiveeritud ja tublid inimesed kohapeal. Aga siis te saite sellest kinni pandud komandost kogu selle tehnika endale või? Me saime selle vallale nii hoone kui kui masinad, need on meil ka juba uus auto muretsetud sinna või teiste vana meie jaoks päris uus. Ja valla toetus on olemas mitte ainult rahaline, vaid ka see, et aegade vallavolikogu ja vallavalitsuse liikmed on ise olnud ka seltsi liikmed ja käinud valves, nii et see on kogukonna poolt igati vastu võetud, on üsna keskse ja tähtsa koha saanud täna juba Saku vallas. Sa oled teinud 12 aastat diakooniahaiglas hingehoidja tööd. See on vaimuliku töö, kes läheb inimese juurde, kes tunneb, et talle elupäevi enam väga kauaks ei ole. Ja kes tahab rääkida. Jah, kahtlemata on see minu vaimuliku töös olnud üks kõige ilusam amet. Kõige tähtsam tähtis ei ole mitte see, kui on sul staadionitäis inimesi, kellele kõneleda vaid läbi Raekoda on peetud kõige tõhusamaks ja olulisemaks alati sellist üks-ühele suhet. Tallinna diakooniahaigla on selles mõttes ju ka üsna ette valmistatud tekst selle töö jaoks, et inimene, kes sinna on jõudnud ma mõtlen just sellesse hospiitsosakonda, seal tegelikult kolm erinevat osakonda, aga pikaravi ja õendus-hooldusaga valdavalt siis onkoloogilised haiged, nad on tegelikult teinud läbi päris pika kadalipu. Erinevad haiglad, Nad on saanud ravi, nad on see, mis kodus on läbi elatud, perekonnad. Kaasas käinud ja vahel tõepoolest see lähedane inimene, kes põetab, on veel rohkem läbi omadega ja ja aastaid vahel on kestnud. Ja väsinud, kui siis patsient ise siis sinna majja tullakse suhteliselt sellises finaalses staadiumis, et kui me räägime, et sellisel kriisil on omad etapid, mida inimene läbib, kõik need eitamise baasid ja sellised reaktsioonilised vastu sõdimise baasid ja lõpuks siis leppimine, et pigem tullakse selles viimases, aga mitte alati. Ja, ja seal on need vestlused muidugi ääretult sügavat, ma ütleksin, ilusad. Need on sellised väärtuslikud kõnelused, mida argipäevas on väga raske korraldada. Inimesed on teinud. Kokkuvõte oma elust oskavad rääkida. Võib-olla esimest korda elus sellest, mis on elus oluline, mis oleks võinud tegemata, mida tahaks teistmoodi teha. Ja sageli on nõnda, et ma olen öelnud, et selle töö eest isegi häbi raha küsida, et sa saad niisuguse vägeva elukogemuse sealse inimeste käest. Ja, ja vahel ongi niimoodi, et oma lastel ei ole aega tulla ja kuulata neid lugusid, mida, mida inimene enne surma räägib. Aga just Ankoloogilise haige puhul on ju see erinevus erinevalt mitmetest teistest diagnoosidest ollakse suhteliselt lõpuni adekvaatsed. Dementsusega käivad teised ja koos sellega kaasas, eks ole. Et inimene ühelt poolt kogeb oma rasket seisu, näeb, et tal pole palju jäänud aga ei ole sugugi haruldane see, et emasel haigevoodil veel kutsub oma teismelise poja külla, aitad tal matemaatikaülesandeid lahendada ja, ja võib-olla teda kahe nädala pärast. Aga ta tahab anda kõik, mis tal vähegi võimalik anda oma lastele. Ja, ja küllap nad annavadki, et mina olen küll mõelnud seda nõnda seal, et et võib-olla alles seal inimene elab päriselt, elab täiega. Et igapäevases elus me piirame ennast igasuguste kummaliste põhjustel ja aga seal noh, võiks öelda, et on vähe asju, mida ma siis teha ei saa selle inimesega koos, kes, kes on oma viimased nädalad on võidu joosta ei saa näiteks aga kõike muud me saame ju teha, tal on kui seal on mõistus selge ja ja aru saada Venemaailma asjadest. Nii mõnigi on viimase hetkeni üsna kursis uudistega välismaailmast, temaga võib rääkida poliitikast või, või, või aiandusest või millest siis iganes inimene huvitunud. Ja ma olen jälginud ka mõnda sellist foorumit kus on valdavalt nooremad inimesed koos ja see, see mõjub vahel lausa ebamaiselt, et sa näed, et seal on siis erinevad foorumi nii-öelda osalised liikmed, kes oma nimega, kes varjunimega niisugune mõnus vestlus räägitakse, ma ei tea mootorratastest või koertest kassidest ja siis korraga teised vestluskaaslased ütlevad hüvasti, et üks nende vestluste osaleja, kes mõne päeva eest veel oli vestluses, on vahepeal lahkunud. Aga nad suudavad 11 muidugi kõige paremini seal toetada, olles ise samas olukorras. Ja noh, vaimulik nüüd selles kontekstis on sageli üsna oodatud tegelane seal. Ja seal on kindlasti selline tõsine proovikivi, et et vahel kirikus, kas siis võib ka niisama ilusat juttu rääkida. Aga seal on kõik päriselt. Kogu aeg tahan küsida, et mis siis on see elutarkus või elutõde, mida inimesed ütlevad, mida oleks pidanud oma elus tegema teisiti, mida oleks pidanud tegema rohkem, mis oleks pidanud jätma tegemata, et kas on mingi korduv niisugune mõte või tõdemis? Kindlasti on need asjad, mis meile kõigile teada ja nii enesestmõistetavad, et me alustame nendest rääkida, et keegi, keegi ei kahetse surivoodil liiga vähe tööd tegi elus näiteks. Aga et vahel oleks võinud töö tabamise asemel lastega koos olla või nende kasvamise või kujunemise juures rohkem kaasa lüüa. Tegelikult olin hämmastav see, kuidas me vahel Me räägimegi oma vanematest või vanavanematest ja meil tuleb meelde võib-olla kaks või kolm lugu, et me käisime koos kusagil reisil või tegime mingisugust toredat asja, et noh, neid ei olegi olnud väga sageli. Eestlane ju teatavasti üldsegi matustame korraldada akad inimese käest küsima siis mis ta siis nagu elus trüginud töötegi ja siis hakkad nagu edasi küsima vabal ajal ja pärast oli kodus oli ka ikka palju tööd ja töö ja töö ja töö et seal nagu muud palju ei olegi. Sellest võidakse tunda või tuntakse tõepoolest puudust, et on, on neid asju, mis on tegemata jäänud. Ja on ka väga ilusaid ja eluterveid hetki, kus, kus öeldaksegi, et ilus elu on olnud. Et on saanud kõik tähtsad asjad tehtud ja ja muidugi võiks ju olla veel, kui oleks tervist ühte teist ees, aga aga need sellised eluterved, kokkuvõtmised ja lahkumised on muidugi selliseid, mis annavad endale kinnitust. Kas sul ei ole seda tunnet tekkinud, et et see niisugune elutarkus antakse inimesele nii hilja kätte, et tal ei ole sellega enam midagi peale hakata? Või siis ei ole siin aega selles mõttes, et noh, me usume ju seda, et jumala armule on ka tagasiulatuv jõud ja me ei ole sugugi suutnud kõiki asju teha ilmselt oma elus õigel ajal, aga kui me oleme lõpuks terviku kätte saanud sõlminud rahu iseendaga, ennekõike maailmaga, jumalaga. Mina olen küll mõelnud, et mõni inimene sureb seal täiesti tervena. Selles mõttes, et tervik, terviklikkus, kui me räägime tervisesse, tuleb sõnast terviklikkus, et terve inimene on see, kellel on vaim, hing ja ihu koos. Tal ei ole vaja nii-öelda meelt lahutada, selle asemel on meeleparandus või meelekogumine. Ta tunnetab maailma võib-olla esimest korda, päriselt ja kõikumist on tema vaim, hing ja ihu on siis justkui tervikuks kokku saanud ja see on päris ilus. Võib-olla ma iga päev kiire keskel tänaval tormates töö ja lasteaia ja, ja trenni vahetu, palju rohkem lõhki ja katki kui, kui seal elust kokkuvõtteid tehes. Seda tavapärast elu elades kogu aeg on tunne, et on aega, et on aeg oma vigu parandada, on aega midagi muuta, kuni siis ühel hetkel saab aru, et et midagi enam ei ole võimalik teha, et kas see annab selle, selle tarkuse või selle kvintessents i kuidas oleks pidanud oma elu elama. Vaata nüüd tuleb olla ausad, et ega alati kahju tarkust ei tule. Ja, ja me ei tohi nagu müstifitseerida neid olukordi, et tahaksin hingehoidjate seas levib selline nali on, see perekond koguneb isa surivoodi ümber ja ja isa siis nagu tahab midagi öelda ja kõigil on selline pühalik hetk, et ei saa nagu hingatagi ja, ja siis üks kummardab lähemale ja isa ütleb, et aken lahti, maasin puuksu. Inimene haiglas on ju ka intiimses mõttes kogu aeg, tal ei ole oma ruumi, ei ole võimalik olla privaatselt, et ja tegelikult neid hetki tuleb ka tabada, neid tõsiseid jutuajamisi vahel tuleb korraldada, vahel tuleb käia 10 korda, rääkida maast ja ilmast ja kõigest muust ja siis tuleb see üks lause mis võtab kõik kokku ja ega siis tuleb ju tegelikult tõsiselt öelda, et ka tühiselt elatud elust ei olegi midagi välja pigistada, kuigi mingisugune tarkus on igalühel kõrvale panna. Aga pigem on nõnda, et elu viimastel hetkedel see on, see on meie religioossus, meie usu proovikivi alati. Et kui meil olnud millelegi loota eluajal või kui meie elul mõtet olnud, siis on meil julgus ka surmapäeval. Ma olen ikka mõelnud nende isamaaliste laulude üle, kus lauldakse sind surmani, küll tahan ma kalliks pidada või mõtleme omaaegne armastusluule, kui ikka kallimale taheti midagi öelda surma motiiv oli alati kohustuslik, tänapäeval ma ei oska enam niimoodi armastada või niimoodi armastust avaldada. Siis sealt tuleb ju alati edasi mõelda, et et kui ma justkui olen valmis oma elu millegi eest ohverdama või oma elu millegi hinnaks mõõtma, siis on alati küsima, et kas minu elu üldse väärt midagi või kas minu elust üldse oleneb midagi. Ma võin surma minna. Võib-olla vahel rumalasti, aga kui me räägime sõjalises kontekstis. Aga alatine küsimus elamises, et surm iseenesest ei saa olla teema, ta on täpselt samamoodi elu osa nagu sündimine. Ja alati on ju küsimus selles elu ärakasutamises, aja kasutamises, nagu sa ilusasti küsisid. Siis saab olla tähendusrikas ka tegelikult elus kokkuvõtete tegemine. Ma arvan, et üsna paljudel inimestel ongi praegu see mure, et maailm nagu läheb eest ära ja omal on see tunnet. Mitte kuidagi ei ole võimalik seda mõjutada. Sina oled nii paljudes asjades kaasas, et sina usud, et sina saad mõjutada alates sellest, et sa oled vallavolikogu esimees. Kuidas sa jagad enda sees seda ilmalikku ja kristlikku rolli? Ma ei olegi tundnud seda piiri täielikult eesti keeles, sõna ilmalik kõlab ju ka üsna mittemaiselt, räägime ilmast, taevast. Ei, siin ei ole vahet, tähendab võib-olla on üks asi, millest ma ei ole aru saanud, see on kristlik poliitika või meil on olnud ka erakondi, kes nimetab ennast kristlikuks, et see tegelikult on ju nõnda, et et nagu keegi on kristlik kingsepp. Et mida ma siis nagu temast peaksime mõtlema või pidamise mulle ütleb, et noh hea, kui ta siis korralikumalt tööd teeks, kingi parandaks, hästi-hästi vastu peaksid ja üle päeva raha palju ei võtaks ja aga ei muud, et selles mõttes. Ma pean ütlema küll oma esivanemate kohta seda On olnud ka aktiivsed kusagil kirikutöös, et noh, ma mõtlen, kas oma vanaonu peale ta oli ikkagi ennekõike kolhoosi kõige parem Luksepp, kõik traktorid ja autod usaldati tema kätte, ta ei olnud kunagi ennast täis, aga ta oskas neist paremini parandada. No ja sellega saavutas ta sellise lugupidamise, pühapäeval mindi palve mööduda kuulama. Mitte vastupidi. Et ilmselt ikkagi tuleb meil seda kutsumust, mis meile on antud ükskõik kas siis kodus, pereemana-isana või või oma igapäevases töös teha pühendumusega, hästi. Ja vaimulikule elul peab olema toetav roll selle liigi jaoks saame jõudu ja, ja leiame selle rõõmu. Et mõnda asja korda saata. Jüri kogudusel läheb hästi. Läheb küll seal on palju aktiivseid inimesi ja On lapsi ja noori, praegu on olnud suured leerikursused igal aastal, eelmine aasta oli 30 inimest. Nüüd alustasime uue kursusega on juba 16 jälle kokku tulnud ja leeris käiakse teatavasti ju noored käivad harva. 25 kuni 45 on selline keskmine. Nii et nende inimestega huvid, Ta vestelda. Kui me niimoodi kolm kuud koos käime iga nädal, siis põnevad vestlused. Miks nad tulevad leerikooli peab küsima nende käest mida nad ise sellest räägivad. Tegelikult tullakse küll otsima midagi, seda võib-olla ei osata sõnastada, et siis kattevarjuks on see, et ma tahan ristiisaks saada või ristiemaks või või siis soovin laulatust kõikide nende asjade puhul on eelduseks, peab olema leerikoolis käidud. Aga noh, tegelikult on üpris selge, et et otsitakse mingisugust telge või mõistmist maailma asjadele ja maailm on läinud üsna kummaliseks keeruliseks. Ja see annab mõistmise Küllap see annab Egaleri koolile ei saa ka liiga palju lootust panna, ta annab heal juhul sisukorra edasi tuleb ise lugeda kogu elu, aga mingisugune süsteem või või skeem tekib, et mille järgi on võimalik siis edasi otsida ja ja noh, tegelikult ikkagi küsimus on ju ka erinevatest maailma religioonidest, et iga kolmas uudis, kui me teeme õhtul Aktuaalse kaamera lahti ja kuidagi nagu religioosse taustaga ja lõpuks et maailm on muutunud järjest väiksemaks külaks ja, ja siin on küll see koht, kus meil tegelikult oleks vaja religiooniõpetust kooli, et inimesed sellest keelest aru saaksid, mida maailm meie ümber räägib. Religiooniõpetus kunagi ei ole ju koht, kus inimese usk peaks kuidagi sündima, et see on ikkagi mõõtsüsteemi andmine, mille keskel me elame. Et muuhulgas tuleks õpetada ka islamialuseid Islamit kui religiooni tuleks kindlasti tutvustada samamoodi hinduismi ja budismi ja, ja kõiki teisi religioone maailmas, kaasa arvatud kindlasti ka meie Eesti traditsiooni kas või nimetama sellises maausuks või meie mõisteks pärimuseks. Me peame saama ikkagi väga selge ja tervikliku pildi, see on tänapäeva hariduse osa. Ja kui sellele on olnud sellist vastuseisu, siis ega siin ei ole ka kirik või erinevad konfessioonid usulahud, süüst puhtad, et on ilmselt kuskil seda vinti üle keeratud. Kindlasti ei ole tegemist palvetamisega usu viljelemisega koolis, vaid see peab ikkagi olema täiesti selline. Erapooletu ja nii nagu üks õppeaine on nagu matemaatika ja füüsika. Kui mõni aeg tagasi tegin, saate sellest Mao usulised tahaksid iidseid pühapaiku ise arvele võtta ja, ja koguda pärimust veel elus olevatelt vanadelt inimestelt, kus need kõige pühamat hiiepaigad, ohvriallikad, ohvrikivid on siis ema. Tajusin üsna tugevat vastuseisu kultuuriministeeriumiga, kes omalt poolt on pannud püsti programmi, kuidas neid pühapaiku tuleks arvele võtta, neid hooldada ja, ja neid mitte lasta unustusse vajuda. Sina oled võidelnud nii palju, kui ma ühest internetist ringlevast videost nägin Tõdva animäe püha paiga eest. Ja tunnistan, et see on mõnevõrra ootamatu kooslus, et vaimulik võitleb maausuliste püha paiga eest. See vajaks selgitust. Ma usun, et kui inimesele on omal religioosne kuuluvus, siis ennekõike Nad ei saa väljenduda selles, et ma tahaksin mõne teise pühapaiga nii-öelda hävitada, vaid pigem on see lugupidamine kõikide religioonide vastu. Ja kui me turistina ringi sõidame maailmas, siis me ju igaüks meist külastab erinevaid templeid ja pühapaiku erinevate religioonide omi. Ja päris kindlasti tee on meil eestlastena väga vaja tunda meie oma traditsiooni ja tegelikult on vaja hoida igalühel, seda, me ei saa jätta seda tegelikult ainult maausuliste või maavalla koja kätte. Ma olen nendega palju suhelnud ja nad on teinud ära suure töö tänuväärse töö. Aga noh, lõpuks neid, kes ennast mao usulisteks nimetavad, on ainult mõnisada Eestis. Et nad on küll üsna edukalt vahel suutnud suure osa Eesti rahva nimel kõneleda, aga kui me vaatame, kuidas on õnnestunud siis looduslike pühapaikade kaitsmine, siis seal ei ole paraku selline rahva enamust taha tulnud. Ja see peaks tegelikult olema meie kõikide mure, ka ametnikud, noh, me tunneme ka kiriku poolt seda, et on see siis muinsuskaitse või või mõni muu ametnik teeb ikkagi täpselt nii palju, kui on nendes nii-öelda seadustes siis etteantud, kui mõni asi on kaitse alla võetud, siis kaitstakse näiteks kirikuid ka koguduse eest. Ärge käige palju, uksehinged kuluvad ja üle ei tohi kuskilt värvida, eks ole, ja me teame neid lugusid. Aga mida meil vaja on, on see, et see saaks ikkagi üldrahvuslikuks rikkuseks iga ohvriallikas ja, ja hiiepaik, mis meil on, see on lahutamatu osa kogu rahvatraditsioonist. Tõepoolest, olen seda öelnud ja ütlen veel, et kui meil on suur armastus meie rahvariiete ja rahvamustrite vastu laulupeod ja kõik see, mida me enda rahva omaks peame, siis sellesse komplekti kuulub lahutamatult ka looduslikud pühapaigad. Omal ajal ei suutnud inimesed religioosset käitumist eristada, eks ole, argisest ja igapäevasest, et see käis põlluharimisega ja ja laste sündimisega surmaga kaasas. Ja me ei saa ühte osa sellest traditsioonist välja lõigata, see ei tähenda seda, et meil peaks endale kima selline usuline side mõne metsatukaga või kiviga tingimata. Aga see peab olema austus ja lugupidamine kasvõi meie esivanemate vastu, sest tegemist on maailma kõige vanemate kaitsealadega. Et kui me vaatame kas või Eesti vanu kaarte, siis see on üks vahend, millega neid looduslikke pühapaiku tuvastatakse, et mingisugune laikmaakasutuses kõrval sinna ei ole kunagi loomi lubatud, seal pole kunagi põldu haritud. Järelikult on kohalikud pidanud seda millegipärast nii tähtsaks, et tuleb hoida. Ja teades, et iga põllusiil oli ju üles haritud, midagi kuskil maas kaduma minna ja sageli siis ongi tegemist kas vana matmispaigaga või siis hiiepaigaga. Ja ja tõepoolest, austusest selle tuhandeid aastaid püsinud traditsiooni vastu tuleb ka meil neid hoida ja ja siin tuleb meile appi minna. Ma usulistele kristlastel ja kõigil teistel. Kui me sellest Tõdva animest räägime siis see on nõukogude ajal maaparandusega üsna ära rikutud paik. Mida seal veel kaitsta. Oi, see on väga valus teema, sest just viimastel nädalatel on juhtunud selline õnnetused, seal võeti kasemets maha, mida meil viis aastat tagasi õnnestus külarahvaga kaitsta. Ja omanik vahetus ja ja praegu lausa on see mägi ise ohus, et me küla inimesed kogunevad täna selle kaitseks. Omanik on näinud, et see mägi on ilus kruusahunnik, millest saaksid midagi ehitada. Ja tegelikult ükski seadus seda kaitsest, et ta ei ole pühapaigana kusagil arvel. Küll aga ta on kohaliku rahva mälus, seal on Eesti ajal ja kolhoosiajal kõik kohalikud jaanituled peetud ja seal aktiivne kooskäimise koht olnud. Aga puud kasvavad tagasi ja ta on selline väga tähtis koht on kuue erineva kihelkonnakeskuse poole viivate teede ristpunkt ja ja selle ümber on sellist Saku valla kõige vanemad pärandit päris palju, mida tuleks kaitsta. Aga küsimus on lõpuks inimestes, et mitte paikades ega kivides. Küsimus on selles, kas meie jaoks on midagi püha. Ja kui meil see on olemas oma püha oma jumalasuhe, siis oleme meie selle võrra rikkamad ja kui me laseme need asjad lihtsalt killustikuks minna, siis me oleme ju ise millestki ilma jäänud. Täpselt samamoodi peame me võitlema ja hoidma inimsuhteid ja perekonda. Meie keelt ei maade meie rahvast. Meil on tohutult palju antud. Üks paikkond, mida sa oled asunud väga aktiivselt kaitsma, on see Nabala piirkond. Ja siin on võib-olla õige koht rääkida ka niisugusest kodanikkonna ühendusest, nagu avalikult rail Balticu vastu. Avalikult Rail Balticust on ikka alati olnud mõistlike lahenduste poolt, mitte vastu. Me oleme ise niimoodi sõnastanud, et Me oleme mõistlike lahenduste pooltega, praegu läks vist kaks asja veel kokku, et Nabala keskkonnakaitse ühing Nabala võitlus on kestnud ju üle 10 aasta ja rail Balticu võitlus ainult paar aastat. Osaliselt need seltskonnad on kattunud aga ainult väikeses osas, et kui me räägime sellest Nabala võitlusest, siis seal Kunnas neli omavalitsust, Kose, Kiili, Saku ja ja Kohila, kus on olnud siis paarkümmend külaseltsi ja metsaseltsi jahiselts, kes on olnud selle ühingu asutajad. Ja nagu selliseks kehaks ja kaastöölisteks ja üsna aktiivne seltskond on siis iga päev seda võitlust pidanud. Me oleme surmani väsinud, täiesti tüdinud, visanud pliiatsi nurka ja siis me tuleme ja teeme jälle edasi, sellepärast et see võitlus ei, ei rauge. Võistlus on siis nende killustiku kaevandajate monstrum. Noh, meie vastas on olnud ikkagi terve korruse täis juristide vahel, kes on harjunud käima kohtuse saama, kaevelubasid ja müüvad edasi, mitte isegi kaevandama ja nii et see on tähendanud oma perekonna ja muude tööde kõrvalt ikkagi tohutult mahtu, materjale, mis on tulnud läbi töötada ja, ja vastulauseid koostada. Aga me oleme ka seal sõnastanud selle, et mittevastavaid poolt mõistlike lahenduste poolt ja tegelikult selle Nabala keskkonnakaitseühingu selline lühikene kokkuvõte on see, et me oleme püüdnud siis vahendada ühe laua taha tuua erinevaid omavalitsusi maavalitsusi ette ja ei ta ka ennekõike teadlasi, et me oleme saanud palju süüdistusi selles osas, et me oleme justkui mingid vitsa väänajad seal metsas ja teaduse tegeleme, tegeleme niisuguste kummaliste ebateadustega ja püüame siis teadlase tööd ümber teha, et tegelikult on olnud, et siin ikkagi tegemist Eesti tippteadlaste vastasseisuga, mida me oleme püüdnud siis vahendada ja neid erinevaid arvamusi kokku koguda ei ole palju olnud omast peast midagi arvata, aga tõsi on ka see, et need teadlased, kes on olnud meie taga, need on olnud vahel ettevaatlikud, vahel natuke hirmunud, nad ei ole avalikult tahtnud alati kirjutada, küll on olnud nõnda, et vahel lausa veerand tunni jooksul, kui ajakirjanduses midagi ilmub, siis tuleb sealt oma võrgust pädev arvamus vastu, et kuidas nüüd tuleks argumenteerida. Ja noh, me näeme ka seda, et see on üsna piiratud Ring olnud nüüdki, kui täna on tavaliselt kolm ettevõtet kohtus keskkonnaministeeriumi vastu, siis noh, täpselt need kolm teadlast on kõik juba arvamusloo kirjutanud meedias, kellega meil on arutlenud ja kõik need 10 aastat tegemist ja ja tõesti, see on läinud sujuvalt üle nüüd selles rail Balticu teemasse ja kui me vaatame siis ka nende samade teadlaste väljaütlemisi, siis siis viimasel ajal vahel on nendel ühes lauses koos ikkagi see, et nii raudtee ehitamine kui kui Nabalas karjääride rajamine, et see on olnud noh, me arvasime varem, et see on selline vandenõuteooria meie jaoks, et et need huvigrupid kattuvad, aga, aga noh, siis tuleb see selgelt välja. Teadlaste jaoks on, on see, et laskemaid ometi Nabalasse ja kõige mõistlikumal raudtee sealt teha. Ja me oleme tõesti leidnud, et päris palju uusi trasse, kui me räägime nüüd kodanikuühenduse avalikult Rail Balticust, siis see on ju kogu trassi ulatuses Pärnu, Rapla ja Harjumaa inimestest koosnev seltskond. Ja ma julgen küll nii-öelda niimoodi nii sees olles kui vahel kõrvalt vaadates, et võib-olla kõige kaugemale on jõudnud üldse kodanikuühendustest just see seltskondades. Et meie algatusel loodi riigikogu Rail Balticu toetusrühm, meil on olnud võimalus päris otse helistada ministritele. Ja tegelikult see kodanikuühendus on suutnud ju terveid pikki tassi jooni välja pakkuda, ise siis spetsialistide kõrval ja need on võetud ka lõpuks nii-öelda eelistatud joonena arvele. Seal olnud jällegi üks väga suur töö, aga me oleme pälvinud ka muidugi üksikute külaseltside pahameele, sest me ei ole aidanud võidelda rail Balticu vastu alati seal, kus on tahetud lihtsalt oma tagahoovi kaitsta, et me oleme püüdnud sellised huvid nagu elimineerida ja kõneleda selle selle mõistliku lahenduse poolt küll aga me oleme olnud siis ilmselt ka ikkagi selle protsessiga suuremaid kriitikud, et kuni sinna rahastamise mudeli välja, et Läti ja Leedu inimesed on hiljaaegu veel teadnud, et 85 protsenti maksab Euroopa ja 15 on siis omaosalus, et meil Eestis on nüüd see teadmine levinud pool tuleb rahval kinni maksta, mis tegelikult ongi tõde ja, ja muud sellised asjad ja ma ütleksin, et see see võitlus läheb edasi. Me ei ole tegelikult üldse selle täna eelistatud joone suured fännid vaid mõistlik oleks ikkagi Tartu kaudu raudtee viia ja ilmselt, kes on ajakirjandust jälginud, siis me oleme nüüd praegu jumala sule läbi tulnud nende plaanidega välja ja see tegelikult on leidnud üsna palju tagasisidet juba ühiskonnas. Ja seal on tõesti kõik need tingimused täidetud. Kiire Euroopa Ühendus säilib, tunneli perspektiiv säilib. Aga selle vahega, et kogu Eesti võib sellest kasu saada, kõik Eestimaa linnad saaksid olla tunniajase sõiduga või kaugemad pooleteise tunnise Tallinnaga ühendatud. Ja investeeringu suurusjärk jääks Eestile samaks, et see on nüüd ilmselt üks teema mille hakkame suures poliitikas debateerima järgmisel aasta jooksul, miks mitte ka presidendivalimistel, et see on tähtis teema. Mida see tegevus nagu sa ise ütled, Nabala keskkonnakaitseühingu sees ja avalikult Rail Balticust sees, aga ka kõrval, mida sulle ütleb meie riigi, meie inimeste, meie asjaajamise suutlikkuse kohta? Nii mõndagi ütleb aga tegelikult ka seda, et noh, kuna ma ise ei kuulu ühtegi erakonda, siis ei ole olnud põhjust lihtsalt lahmides kriitiline olla valitsuse suhtes. Ja mina tõepoolest olen püüdnud esimesena võtta ja helistada Kristen Michalile ja rääkida, et selline asi on, et ei ole mõtet minna tingimata nüüd opositsioonierakonna kaudu, et noh, see saaks suure kandepinna ühiskonnas, aga sellest võib vähem tulu olla. Ja tegelikult suuri asju ongi raske teha ja riigil ongi suur inerts sees. Ta ei saa kiireid otsuseid ringi teha, et ühelt poolt täna seiskus riigi valitsejad, tunnetavad, et Euroopa raha ei pruugi tulla, Euroopa on omamoodi kriiside küüsis, eks ole. Ka Eesti osalus ei pruugi võib-olla valmis poolt miljardit välja panema. Aga samal ajal ega seda planeeringu protsessiga pidama ei saa, et see tuleb lõpuni kaardi peale kanda ja siis võib-olla tõesti vaadata, et on, kas alternatiive veel Tartu kaudu sõitmisel. Aga kindlasti on see õpetanud seda, et meil on ikka ääretult tublisid inimesi Eestimaal olemas. Ja, ja need on sellised pühendunud tõelised aatekaaslased kus ei ole nagu isiklikke huvisid. Niisugused erilised inimesed, ma ise lammustaksin sedasi. Et seal isegi kokku saad, pole kuu aega näinud, ei öelda tere või ei räägita viisakalt, kuidas nagu koer või lapsed elavad, vaid hakatakse kohe peale sealt, kus kuu aega tagasi pooleli ja, ja sa tead, et teine on ka kogu aeg mõelnud, ajanud ja lugenud ja korraldanud ja ja kuidagi selline suured asjad on olulised, kusjuures märksõna ikkagi on armastus Eesti maa ja rahva vastu, et uskuge, selliseid inimesi on tegelikult päris palju, kes nii-öelda oma asja või erakonna asju. Kajaloodi saates on külas Jüri kiriku vaimulik Tanel Ots. Palun räägi oma vanematest ja oma lapsepõlvekodust. Mis sealt meelde tuleb. Ideaalne lapsepõlv, vanemad on, kuidas siis öelda, lihtsad armsad inimesed, kes tegelikult on suutnud tohutult palju anda. Ema oli kodune, tegi kõike seda, mida Nõukogude naine ei oleks tohtinud teha. Selles mõttes, et ei käinud Tööl traktori roolis, vaid lastega kodus kasvatas meid oli kolm õde ja vend on minust nooremad, laulis meiega, õpetas meile joonistamist. Et ma arvan, et muusika reaalsus, noh ise ka muusikakooli lõpetanud ja vend on professionaalne muusik ja ja mitmed sellised nii-öelda pehmed väärtused on kindlasti ema käest, et tal oli, oli meie jaoks aega, aga isa jällegi on andnud sellise tugeva töökasvatuse, nii et ma arvan, et sellest vanusest kuma, Telliskivi tõsta jaksasin, käisin isaga kogu aeg kaasas. Me tegime, ahjud, pliidid, kaminad, pottsepatööd olid siis isa, on siiamaani pottseppade õppejõud ehituskoolis. Tallinnas ja isale tuleb tänulik olla selle eest, et ta esiteks õpetas tööd tegema praktilisi oskusi aga õpetas ka tegelikult iseseisvalt majandama. Mina näiteks ei mäleta, et ma oleks taskuraha saanud. See oli omateenitud raha. Ma mäletan. Ma mäletan seda, et vahel oli mul taskus rohkem raha kui klassikaaslastel. Käisime, kus poes vahetunnise mulje jättis, ostmata ei raatsinud. Raske tööga teenitud rahaei tullut taskust välja. Küll, aga jalgratta pidime ise ostma, selleks meil oli võimalust piisavalt teenida. Seal on see keeruline ja mina ei ole osanud oma lapsi päriselt tööle panna ja vist neid võimalusi on vähem. Aga lastel on keelatud pikad päevad rasket tööd teha ja kõik muu selline. Igal juhul on see olnud midagi, mis on tulnud terveks eluks kaasa, ma praegugi ehitan teist maja ja mul on olnud selline junn, et ma olen teinud üksinda kõik nii alates joonistest vundamendist kuni kuni elektripistikute, nii et see on selline tegelikult ju päris teismelistele juba noh, juba ehitasime oma pead ja ma mäletan, et maal panime kõik elektri ise, kõik lülitid ja harutoosi lisa pärast vaatas õhtul üle, aga töötavad siiamaani. Et see, see on miski, mis mis täna nagu jääb puudu, mina näiteks pole osanud niimoodi oma lastele anda. Olla sa oled andnud midagi muud. Seda võime loota jutustav draama abikaasast ja lastest. Abikaasa Riina on Kohila Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog ja meil on viis last. Oli üks selline aeg, kus kolm olid juba kõik koolilapsed tubakas tühjaks jääma, ise vaatasime, oleme noored veel. Siis sündis veel kaks tütart, üks poegi, neli tütart on. Nii et meil on tegelikult siin huvitav seis, et kõige vanem tütar on nüüd esmakursuslane siin Tallinna Ülikoolis. Üks on gümnaasiumis, üks on põhikoolis, üks algkoolis, üks lasteaias veel viimast aastat. Kõik kooliastmed on esindatud, ma võin kaasa rääkida Eesti haridussüsteemis. Nii, ja mis on sinu kõige suurem tähelepanek Eesti haridussüsteemi kohta? Ma võib-olla kõlanud ebapopulaarsena ka mina olen tegelikult jällegi kiriklikus kontekstis, võib-olla ebapuhta laseme, praegu on selline erakoolide tegemise aeg, aga mina olen päris siiras tavakooli patrioot. Ja selles mõttes tavakooli, et tegelikult ei ole olemas tavalist õpetajat, Nad on kõik väga erilised inimesed pühendunud inimesed ja, ja tegelikult sealt, kus me eraldame ühe valitud osa, et anda talle justkui paremat, kui on nii-öelda üldine supp, et see üldine võib lahjemaks jääda seal minu jaoks tekib mingisugune tõrge. Et pigem ma kutsun üles lapsevanemat, minge minge lasteaeda, minge kooli, julgustage kiitke oma laste õpetajaid. Nad teevad tegelikult väikese raha eest tohutult head tööd ja kui me kõik oma panuse saame anda, niipalju kui haridussüsteem seda võimaldab, siis tegelikult on võimalik igas Eestimaa nurgas saada head haridust. Ega erakool ei tähenda ainult eliitkooli erakool on muidugi ka nende laste jaoks, kellel on kas tervisega probleeme või, või on muid käitumishäireid. Ja kui ma vaatan mitmel pool Eestis noori lapsevanemaid, kes seda erakooli noh, tõesti veri küünte all teevad, rajavad üritavad üleval pidada, siis see on samamoodi kodanikuühendus kui, kui mis tahes muu. Ja loomulikult ma tean ka selliseid inimesi ja olen südamest kaasa elanud, siin ei tohi kuidagi negatiivne toon üles jääda, aga aga ma lihtsalt kurvastama ei pahandanud siis, kui, kui justkui see tavaline kool, mida pole tegelikult olemas jääb vaeslapse ossa seal. Et see võib teinekord olla ka suur 1000 lapsega kool, aga, aga seal on nii palju toredaid pühendunud õpetajaid sees ja ei olegi palju vaja. Mine kiida, vahel kallista. Ütle, et sa teed head tööd. Tänamise defitsiit on, jah, see on küll nii. Mida sa oma lastele õpetad, et nad siis, kui nad on ükskord sama vanad, kui, kui sa oled koos oma abikaasa Riinaga praegu, et nad saaksid elus hästi hakkama, sest et ega me ei tea, mismoodi maailm siis välja näeb, kui nad on täiskasvanud. Ega ma ei oska tegelikult lapsi kasvatada, lohutatakse, et esimesed aastad ja pärast enam pole mõtet või no et siis nagu ei hakka enam külge. Aga ma arvan, et ega siin ei ole ka õpiku tarkusest palju kasu ja ja ilmselt suurte perede võiksime öelda, et üks märksõna, et ei ole liiga palju pabistatud ja muretsetud laste kasvatamise pärast, et et kes hakkab Pole ka lugema, kuidas peab ikkagi lapsega tegelema, seisab võib-olla esimest last. Eks me oleme olnud üksjagu hoolimatud tagantjärgi selles mõttes muretud lapsed on sündinud, nad on meiega koos olnud igale poole kaasa võetud, aga küllap seal on ikkagi see võimalus, ma loodan vähemalt, et õpitakse eeskujudest ja ja, ja koosolemist, sest et täna küll mina ei ole suhtlust kordagi oma teismeliste laste pärast muretseda, et nad käivad ära, jäävad mitmeks päevaks ööseks ja mõned teised lapsevanemad küsivad, et kuidas ja kas nii tohib ja ja kuidas peaks üleüldse ühe teismelise lapsega hakkama saada, siis mina olen küll vastanud võib-olla natukene liiga muretult, et ma usaldan neid. Tõenäoliselt ei ole sinu laste hulgas ühtegi, kes kasutaks niisugust kõneviisi, et ma vihkan seda ja ma vihkan teist ja ma vihkan kolmandat ja inimest ja maksakastet ja kuulan temaatikat. Räägivadki niimoodi see ei ole midagi imelik, peabki olema. Heina mingi kukupaid ei ole, aga nad on ikkagi minu meelest tublid ja ei ole iialgi nõus sellega, kui räägitakse, et noorus hukas on minu meelest, et iga järgmine põlvkond on meist üle päris mitmes mõttes ja nende jaoks on maailm lahti, nendel on palju rohkem võimalusi ja, ja huvitavam aeg rohkem kiusatusi ja ja raskusi kindlasti ees. Ja nad saavad hakkama. Selles ei ole kahtlustki. Kui saama 1000 ameti kõrval leiaksid veel ööpäeva tunni või kaks vaba aega, mida sa siis teeksid? Leiangi ei, seal paistab, et on palju, ega ma räägin, et igal pool on tublid kaastöölised ja kõik ei pea üksinda tegema. Mina olen tegelikult väga kodune inimene, et talu oma 40 hektari maaga ja suure aiaga ja see on tegelikult see, kus me abikaasaga iga viimase hetke püüame olla, mis vähegi võimalik. Et kunagi mõne aasta eest veel ma püüdsin suurelt ka põldu harida, varastasin tuli kaakeri, kaotasime vilja mitmele hektarile. Et see oli selline tore hobi. Vahel mõni imestas, et miks sa seda teed, et sa ju mingisugust tulu. Mina küsisin vastu, et mis sa käid purjelauaga sõitmas isegi vagu jää maha, kui selline lahe lähed. Et mul on vähemalt võimalik käpuli maas, vaadata, kuidas vili kasvab ja, ja, ja hobi on selline väikene põllumajandusigal juhul, sest ta vastab kõikidele hobikategooriatele, see on see, mida tehakse põhitööst vabal ajal, millele makstakse peale. Aga kui vähegi võimalus ja lisapäev, siis mina olen, olen metsas. Ja võimalusel täiesti üksinda ja vaikuses. Sa ütled, et sul on talus lambaid ja mesilasi. Nad kuuluvad lihtsalt maaelu juurde, me võtsime omal ajal eesmärgi abikaasaga, et me proovime selle selle Eesti maaelu järele, nii nagu see on olnud traditsiooniliselt ju aastasadu ja tuhandeid ja ja päris tõsiselt olen mõelnud seda, et võib-olla ma ei saa ka rahvaluulest või vanasõnadest või, või sellisest vanemast pärimusest nagu agraarühiskonnaga kultuuriga niimoodi seotud põllumajandusega ja loomapidamisega, et võib nagu mingi tunnetus tekkima. No võib-olla võimalike teoreetilisemalt kusagil paneelmaja korteris siiski rahvapärimust uurida, aga vähemalt selline etapp on, on läbi käidud. Me oleme palju tõsisemalt seda teinud, täna kümmekond lammast ja 10 mesitaru. Nendes käib jõud üle niimoodi hobi korras. Ja see, see maaelu on tõepoolest midagi, mis muutub siis selliseks vajaduseks või paratamatuseks, et sellest ei raatsiks loobuda, see on igal juhul selline mahalaadimise koht. Tunned, et sa oled nagu päriselu keskel. Ja mingisuguse elutunnetuse see ikkagi annab. Et kõik kestab, käib aasta ringi. Just nimelt aasta ringi tunnetus on siis hoopis teine iga asja jaoks on oma aeg ja seda ei saa teha natuke hiljem natukene varem need aastaringset tööd kuni sinnamaani välja, et mina tegelikult näiteks tahtsin, olen siiamaani kõik oma lambad ise veristanud, et ma tean, et mõned suured lambapidajad seda ei tee. Aga noh, kui see asi olnud, mida sajandeid on tehtud, isegi minu vanaema sai sellega hakkama ja kui me tänapäeval enam ei saa või imestame selle üle siis me oleme võõrandunud, siis me peaks mures olema enda pärast päris elust võõrandunud. Nii et mõne sõbraga, kes appi tuleb, oleme me püüdnud ka neid asju näiteks ise teha. Ja tõepoolest, kui sa oled ikka nuga käes, kedagi tapud, see ei tee kunagi sinust mõrtsukat, vaid see on täiesti kummaline tunne, kuidas sa õpid elu hinda mu isa nagu tunnetad, kui habras tegelikult on ja samamoodi on ju relvadega kaitse Liiduski, noh, mul isa oli Eesti Nõukogude Liidu meistersportlane ja, ja Eesti meister ja koondislane laskmises. No see austusrelvade vastu oli nii enesestmõistetav, et ega meie näiteks lapsena isegi puupulkadega ei tohtinud nii-öelda püssi mängida, 11 sihtides ei ole isa jaoks täiesti vastuvõetamatu, sest noh, relv on ikkagi püha, sa pead kogu aeg teadma, kuidas sa hoiad. Ja kõik need jutud, kui siin meil on jälle juhtunud mõni õnnetus, et keegi on relvakuritarvitanud, et äkki peaks karmistama või ära keelama, on tegelikult ju põhimõtteliselt vale. Et pigem on relvakultuur selline, mis on olnud inimestele igiomane ja, ja austus selle vastu peaks olema midagi, mida me õpetame ja tunnetame samamoodi auto, millega me võime tappa või või tegelikult veelgi karmimalt öeldes sõnad, millega võime rohkem tappa kui püssi ja bussiga halvasti öeldes palju haiget tehes. Vastutustunne, elutunnetus. Nii et me ei luba endal võõrandada karis elust, võiksid olla need märksõnad. Ma mõtlesin, et kuidas ma seda sinu käest küsinud, et kas sul ei ole sisemist vastuolu, kui sa vaimulikuna tõstad püssi ja sihid vaenlast, mida kaitseliidu reservohvitserina võib-olla et elu toob sulle selle juhused. See on pigem nõnda, et, Minu vanaonud ja ja, ja mitmed sugulased, kes tulid teisest maailmasõjast koju nad ei rääkinud sellest, kui palju nende kontolei vaenlase elusid, aga neid pidi olema, kui nad ise tulitel peale tagasi olid pidevalt rindel. Sõjaolukorras on ikkagi midagi muud ja tõepoolest, seal on küsimus ju maa ja rahva või oma pere kaitsmises. Ma ei ole kunagi seda vastuolu tunnetanud, seda on vahel küsitud, ma ei ole isegi osanud vastata selle peale, et ma arvan, et see on eesti mehe kohustus saada muuhulgas korralik ettevalmistus ka kaitseväes või kaitseliidus ja ja olla rivis siis, kui seda vaja on. Ja relva tuleb tõepoolest osata hästi käsitleda ka kriisiolukorras ja ja pimesi, muidu ei ole see võimalik, aga see kuidagi ei välista seda, et me, et me austame ja armastame ka oma vaenlast. Minu meelest on siin olemas üks selline side, mida me tunneme iga päev sellistest vastasseisudest, millest me täna oleme rääkinud, eks ole, kus on ühiskonnas grupid erinevatel seisukohtadel ja tõsiselt veriselt, et vahel me räägime lausa vihkamisest ja et et minu meelest ka seal on võimalik austada seda, kellel on teistsugune seisukoht. Sa ütled selle oma tõe välja. Ja minu meelest on võimalik ka siis, kui vahel on väga valusad vastasseisud tegelikult austada seda, mida teine on öelnud ja siit ehitubki üles, selline. Loomulik vahekord minu meelest üldse, kui me oleme rääkinud nendest erinevatest nii-öelda ettevõtmistes, kus me oleme pidanud siis kodanikena millegi vastu olema või või millegi eest seisma, et ma ei ole näinud nendes olukordades kunagi sellist paratamatult viha või, või, või kättemaksu või seda on tõepoolest meie ümber palju, aga, aga lahendused sünnivad seal, kus otsitakse ikkagi mõistlikku ühisosa. Ja ma siiralt usun, et, et see on võimalik. Selle sõjaväekaplanitöö kohta tahtsin veel küsida, et see ei ole ju ainult see, et sa lohutad, kui pead viima kohale missioonil hukkunu kodustele teate vaid, see tähendab ka seda, et sa õppustel pead näiteks õpetama, kuidas metsas või välioludes hauda kaevata. Ja me oleme saanud väljaõppe selle kohta, kuidas emissiooni langenute vanematele sõnu viia. Ma olen kogenud ise õppustel, kevadtormil paar nädalat metsas olles, seda, kuidas on vaja võib-olla terve lahingukompanii motivaid, soovin tõsta, kes on millegipärast masenduses. Noh, meie õppustel juhtub, see võib olla nii, et nad said nii-öelda vähe tõristada, muudkui passisid metsas ja midagi nagu ei toimunud ja otsustavad poole pealt koju minna. Aga noh, see on võib-olla veel raskem olukord, et lähed selle kompanii ette, püüad neile siis rääkida. Sõjaolukorras on hoopis teised asjad, aga üks on selge, et, et kui ma olen olnud meestega metsas või telgis ei ole mina algatanud seda, aga tegelikult on, on meestel nii palju, mida nad ise tahavad rääkida. Et lõpuks on nõnda terve õhtu, ei olegi seal muud teemat, vahel püüan küll rääkida autodest ja naistest ka, aga ikka mehed, kes võib-olla kunagi elus kirikus ei käi, need tahavad ikkagi vaimulikel teemadel rääkida. Ja neil on oma isiklikud pereasjad ja muud küsimused ja ja see on noh, kindlasti see olukord, kus siis ma kaplanina tunne, et ma pean olema kohal oma meeste juures. Saate lõpuks üks fraas saate alguse sinu vastu, sest sa rääkisid, et muret teeb tühiselt elatud elu. Kas sa võiksid siin saate lõpuminutil öelda ja mida siis teha või millega oma päevi täita, et viimsel minutil seda tunnet ei tekiks, et sai rabatud, joostud kogu aeg nagu midagi tehtud, aga jää seda head tunnet, et oli väärikas elu. Sellele küsimusele ei olegi nii lihtne vastata. Küllap selle tunneb ära. Kui me. Me teame iga päev, et ma peaks tegema tegelikult hoopis seda ja seda, aga näed Malaisklel või või teen siis lausa midagi valesti või kurjasti vahel. Asendustegevust on palju. Asendustegevust on väga palju ja loodus tühja kohta ei kannata ja kui sealt see õige asi puudu on, siis tühimik täitub kohe millegi muuga. Aga Mulle tuleb meelde see lugu, mida vanaisa rääkis, ja seda on nüüd siin pühade eel sobilik meenutada, et ta pani meile ette aida trepivankriratta. Ja küsis poisid, mis on selle vankriratta kõige tähtsam osa. Ja muidugi me pakkusime kõik õiged vastused. Vits hoiab kivilöökide eest, kodarad peavad olema kõik olemas ja rumm on tugev ja, aga õiget vastust me tegelikult ikkagi ära ei arvanud. Ja vanaisapidiseid ette ütlema, et kõige tähtsam osa sellel vankrirattal on see tühi, avasin keskel et ilma selleta ollakse täiesti kasutamiskõlbmatu. Jalgratta võib panna seina peale kaunistuseks, mõni teeb sellest kroonlühtri, aga eesmärgipäraselt rakendada ei saa. Ja, ja kui see tühi ava täidetakse kellegi teise poolt, siis saab sinu elusihi ja suuna ja mõttejärgset koormaid vedada koos teistega. Ja loomulikult oli see selline vaimulik tagamaad all, et et meie keskel meie südames peab olema ruumi millegi suurema jaoks, kui me ise religioosses mõttes me ütleme, et jumal peab selle koha täitma. Me räägime vahel ka, et aated suured põhimõtted, mis on suuremad kui lihtsalt nii-öelda oma kodus eelarve täitmine või oma asjade korraldamine peavad selle tühimiku täitma ja eesti keeles on väga ilus sõna selle jaoks, et inimene on iseennast täis siis, kui ta ei ole võidelnud selle eest, et päris keskel tema südames oleks ava suurust kohta millegi suurema jaoks, kui mina ise. Loodame, et vähemalt pühade ajal on aega mõelda nende asjadele pikemalt aitäh väga huvitava intervjuu eest. Tanel Ots.