Kaja loodimisel on täna näitleja, muusik, helilooja Ardo Ran Varres. Tere tulemast saatesse. Tere aitäh. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Ardo Ran, te olete teinud elus nii mitu kannapööret. Kõigepealt siit, et esimesest klassist peale õppisite Tallinna muusikakeskkoolis kuni gümnaasiumi lõpuni. Ja siis ta astusite tõesti muusikaakadeemiasse, aga üldse mitte muusikat õppima, vaid lavakunsti. Kuidas te selle otsuseni jõudsid? No see võib tunduda kannapöördenaga, mina käisin muusikakeskkoolis, nii nagu mu sõber käis siinsamas raadiomaa kõrval on 21. keskkool, et see oli inglise keele kallakuga kool, mina käisin muusikakallakuga koolis. Ta ei seostanud oma tulevast elu professionaalse muusikaga. Miks, ma ei oska seda öelda, ma ei mõelnud kunagi selle peale, et noh, jah, on inimesi, kes juba noorest peast teavad oma teed pikemalt ette. Ma olin niisugune otsiv vaim, võib-olla olen siiamaani. Aga mis juhtus, juhtus see, et ma hakkasin teisme eas mängima Tallinna laste ja noorte muusikateatris lemme krimi juhendamisel. Ja ma sain aru, et lava sobib mulle, et ma olen piisavalt edev. Ma tahan näidelda, et ma tahan esineda ja keskele, seal korraldasime väga palju igasuguseid üritusi ja shousid ja oli väga selline tegus aeg. Kuidagi kindel sisemine tunne, teadmine mul oli, et ma saan lavakasse sisse. Ja täpselt nii läkski, et see võib kõlada nagu veidralt, aga, aga, aga kuidagi noh, on mingi teooria, mis ütleb, et me teame elus paar-kolm korda mingeid asju väga selgelt ette, et see oli üks nendest kordadest. Kas see oli keskkooliaeg, kui te harrastasid idamaiseid võitluskunste? Tõsi jah, et keskkooli jäi sinna 20.-te lõpu ja õhus oli väga selgelt muutust tajuda. Ja ma tõesti otsisin väga erinevatest allikatest enda huvisid nii-öelda, käisin pioneeride palees fotoringis, tegelesin analoogfoto kaasaega ja ikka päris põhjalikult. Mulle siiamaani meil väga pildistamine, pildistamine on mulle väga hingelähedane ja siis ma käisin garanteerida siis tõepoolest aastaid ja laulukooris. Ja seal näiteringis, noh nüüd on küll eri aegadel, mitte paralleelselt, et see oleks hullumeelne. Aga kui mõelda, et tõesti, et see muusikakeskkool ma ise elasin muide siinsamas raadiomaja vastas Kreutzwaldi 17. Et see mu lapsepõlve kodusin ja käisin kivimäel muusikakeskkoolis iga päev tund aega sinna tund aega tagasi, pluss pilliharjutamine. Praegu, kui ma kõige selle peale mõtlen, siis hakkab endal ka natuke veider, et kuidas see võimalik oli. Aga küllap ta siis oli, pill oli klarnet just ja, ja seda pidi ikka päris palju harjutama, et seal koolis olla nii-öelda püsida konkurentsis. Aga see, võib-olla see tragikoomiline moment nüüd tagantjärgi on see, et kui mina harjutasin kaks-kolm tundi päevas, siis üks kolleeg harjutas kaheksa tundi päevas. Ja midagi ei ole teha, et see on nagu sport, see on nagu tippsport ja mingi hetk sa pead nagu endale aru andma, et kas sa tahad selle muskli pingutamisega nii-öelda lõpuni minna või sul on elus muud valikud. Ja te tegite need muud valikut. Ja ma olen eluaeg ikkagi jah, ikkagi usaldanud intuitsiooni, ma arvan, et on kõige tähtsam asi üldse. Viis aastat Rakvere teatrit näitlejana pärast lavakunstikateedri lõpetamist ja siis kaks aastat Draamateatris näitleja Te olete varasemates intervjuudes öelnud, et see oli üks suur eneseotsingute vaegtekstidesse süvenemine eneselt, kaitsekihtide maha koorimine. Kui natukene lähemalt meenutada seda aega. No pigem ma ütleks, et see sai alguse ikkagi lavakunstikoolis see endaga tegelemise aeg, et olla IGA PÄEV päev esimesel kursusel kaheksateistaastasena oma kursuse ees laval mängida, mingit looma või teha mingeid eksprompt etüüdi ja kui ma tagantjärgi mõtlen, siis see on väga kõva kool, et sa pead seal mingid asjad endale väga selgeks mõtlema, seal ei saa valehäbiga peale minna, seal ei saa kommenteerida, et seal sa pead olema hästi-hästi aus, hästi siiras minema lõpuni välja ja Kalju Komissarov oli tolleks ajaks ikkagi täiesti tipus pedagoogina ja ega ta oli halastamatu ka ja oli väga karmi ütlemisega ja ja meilt visati ka välja kursuselt palju. Hansa kooli fenomen on ju teada selle väljaviskamise hirmus inimesed arenevad kuidagi palju jõulisemalt küpsevad kiiremini. Nojah, et kas ta nüüd hea või halb, seda ma ei oska öelda, aga kindlasti on tal oma pedagoogiline selline toime. Ja kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen sellele ja peale, siis kõige olulisem ongi aru saada, et mis loom see inimene on või see inimesele on või kas ta üldse loom või või ütleme, et, et mis asi on psühholoogia ja ütleme, näidendite analüüs, et see põhiline, mida Stanislavski õpetus on see, et, et tekst on ainult jäämäe tipp. Võtame näidendis ainult jäämäetippe, nüüd, kui me hakkame, ütleme, kui harrastajad hakkavad näidendit lavale panema, siis nad panevad mäetipud lauale ja see ongi, mis vahe on nagu professionaalsel teatril harrastusteater. Et professionaal hakkab otsima sealt vee alt hakkab süüvima sinna alla ja head lavastajad siis aitavad nagu selle maailma nii-öelda kokku panna kogu trupile ja ka publiku jaoks väga oluline aspekt, mida teatrikool õpetab. Aga see on ka elus niimoodi, et Me näeme, kogeme väga palju, me saame väga palju informatsiooni oma viie meele abil, aga see on, ma arvan, ka jämedit. Kas teil näitlejana oli lavastajat vaja või te teadsite ise, kuidas oma trollikoju? Siis mul oli ikka väga vaja ja tegelikult ma arvan, et no ma arvan, ma olingi üsnagi keskpärane näitleja arenes üsna aeglaselt ja ma arvan, et ma sain alles kuskil teisel, kolmandal aastal teatris üldse nagu aru, mis asi see näitlemine nagu võiks olla. Nii et mul läks päris kaua aega, et mõni tuleb esimese kursuse eksamile sisseastumis eksamile ja on juba küps täiesti looduse poolt antud sellise eeldusega. See oli jah, selline pikk aeglane areng, samas mulle nagu meeldis väga mängida. Samas tundsin ka, et midagi ka hõõrub minu jaoks, et, et see ei ole võib-olla ikkagi veel päris see, millega ma tahaks tervet elu nagu sisustada. Kas see võis olla see, et ei leidnud oma lavastajat ja oma õiget trupi ei Rakveres, aga ega hiljem siin draamateatris. Tegelikult võib see tõesti nii olla, et ma arvan, et ma olen ise mõelnud, et kui NO teater oleks sündinud viis aastat varem. Ma oleksin tahtnud seal väga olla. Aga kuidagi see, see noorem kogukond, kes selle ära tegi, kuidagi kahjuks mulle ei haakinud nendega või ma ei tea, ei, ei õnnestunud mul olla õigel ajal õiges kohas, et ma olin juba juba oma mõttes juba muusika juures väga tugevalt. Vot see võib küll olla jah, et mul tekkis võib-olla mingisugune sisemine tõrge kogu selle süsteemi suhtes. Staariteater on ju tegelikult noh, ta on ju välja kujunenud süsteem ja nüüd on sinu asi, kas sa kohaneb sellega või mitte. Ja ma arvan, et ma siiski ei kohanenud sellega, et ma arvan, et loomingu jaoks on vajalik ikkagi mingisugune möödapääsmatu sisemine vajadus, mingi säde, mingi sütitav, selline impulss. Aga repertuaari paraku on tihtipeale nii, et lihtsalt peab tegema. Meil on järgmine hooaeg, meil on vaja komöödiat, vaja lastetükki. Kas sa nüüd suudad seal sees ennast sütitada või mitte, see on nüüd see, see meisterlikkus, mida siis profid õpivad ja, ja paljud valdavad, aga paljud ka tulevad ära seepärast, et nad, ma arvan, oleks läinud vabakutseliseks tol ajal kui me oleks nii-öelda praeguses situatsioonis. Aga tookord oleks see tähendanud töötuks jäänud, sest vabakutseliste elu oli noh, seda küünalt nii-öelda ei olnud nagu olemas. Nii et väga igatahes nullindaks aastad, ma läksin teatrisse, aastal 96 ja Rakverest tuli ära 2001 draamatusin paar aastat kuni 2003. nii olid näitlejad. Jah, selline küllaltki keeruline aeg Eestis ja kultuurielus üldse. Tuletame hetkeks meelde seda seitsmeteistkümnendat lendu, mille te siis lõpetasite Kalju Komissarovi juhitud. Sealt on tulnud päris mitu teatrijuhtija lavastajat Velva väli, Indrek Saar, Peeter Raudsepp, Ain Prosa, Tiit palu, kas neile ikka näitleja kingad kitsaks. No ma ei oska nende eest vastata, aga see on väga hea tähelepanek tõesti, et, et meie kursuselt on tulnud palju juhtivtöötajaid ja mina olin muusikale juhataja ja kursusevenda, Ain Prosa oli teleteatri juhataja ja siin mõned kursuseõed. Külli Reino Mägi ja liiaga näemegi olid ka oma erateatrijuhatajad. Ma ei oska seda, jah, see on see nii kummaline, et kuidagi, eks see käib ilmselt mingite põlvkondade kaupa. Aga samas paremini kursusele. Indrek Saar on ju minister, et ta oli meie kursuse juhend või tähendab kursusi vanem. Ja juba siis ma mäletan, ma küsisin Komissarovi käest, et, et kuidas, kuidas ikka märkasid, et Indrek Saar võiks olla meie, meie kursusevanem, ta ütles, et noh, seda on ju näha. Juhi tüüp. Nii et ju siis on ikkagi inimestesse sisse kodeeritud need asjad, mida siis professionaalne silm ikkagi näeb ära. Ja noh, tõepoolest draamajuhte direktoreid Mil jah, kamaluga. Kas need nullindad aastad olid ka see aeg, kui te uuesti läksite tagasi muusikaakadeemiasse? Ma mõtlesin juba tõesti kahe tuhandete alguses, et nüüd peaks minema. Ma akadeemiasse peaks minema kompositsiooni õppima, peaks minema täitsa tegema bakalaureuse nii-öelda läbi selle neli aastat. Aga siis mul sündis esimene laps ja ma sain draamateatri muusikajuhi koha ja kuidagi mul oli juba tööd ja väljundit ja mulle meeldis see, mis ma teen. Mulle on alati meeldinud, et tegelikult ma olen teatrimuusikaga tegelenud nüüd ja täpselt 20 aastat. Siis nagu kuidagi see lükkus ja lükkus, kuni ma siis 2009. aastal astusin Muusikaakadeemia magistrantuuri Helena Tulve juurde ja siis tegin magistrimagistrantuuri läbi. Kas see magistrikraad annab mingit enesekindlust või, või teadmist, et oled kursis kõige sellega, mis muusikamaailmas varem on kirjutatud ja kuidas need asjad käivad? Ei, kindlasti mitte, ma arvan, ma olen ikkagi ikkagi iseõppija ja minu jaoks on ikkagi oluline see, et ma arvan, et loovust ei saa õppida. Aga kas saab õpetada, kui me mõtleme professor Helena Tulve peale näiteks? No kindlasti saab mingeid aspekte õpetada, aga ma arvan, et põhiliselt mida saab õppida, on, on ikkagi käsitöö. Et see loov impulss, see üldiselt tuleb kuskilt mujalt see kas on või ei ole või see, kas avaldub, ei avaldu ma arvan nii. Ja muidugi õppejõud tema võimuses on, ütleme just noore hinge puhul ilmselt aidata kaasa, et inimene nagu avastaks endas selle impulsi. Aga ma arvan, et see magistriõpe oli lihtsalt vajalik, et natukenegi järele aidata ennast selle akadeemilise hariduse nagu puudujäägi osas, mida, mida ma väga tugevalt tundsin. Kui oluliseks te peate arvuti muusika õppimist Rauno Remme juures? See oli väga huvitav aeg, see oli 93, neli, arvuteid praktiliselt polnud. See oli ikkagi uskumatu, ma arvan, et tänane noorem põlvkond ei kujuta seda ette, mida see tähendab, arvuteid polnud tükk aega on ka olemas. Et arvuti oli väga kallis ja kui ma esimest korda nägin MIDI võimalusi, see on siis selline protokoll, mis ühendab digitaalset muusikainstrumenti arvutiga. Ja kui ma nägin neid võimalusi, et ma võin mängida midagi väga aeglaselt sisse ja siis arvuti mängib selle näiteks kaks korda kiiremini maha ja et ma saan transponeerida väga kiiresti, ma saan vahetada pillide tämbrid väga kiiresti. See oli nagu mingisugune võlu, maailma avanemine. Ja ausalt öeldes siiamaani ma töötan sellesama programmiga, mille ma avastasin 20 aastat tagasi mitte selle sama programmiga, tema uuendatud versiooniga, aga ütleme, seesama sel programmi nimi ja firma on jäänud samaks. Nii et praegu, kui te hommikul astute oma isikliku helistuudiosse Sist istutegisele digitaalse muusikainstrumendi taha ja salvestab arvuti Üldiselt küll jah, kui ma teen teatri filmimuusikat, aga kui ma teen ikkagi nii-öelda klassikaliselt komponeerin muusikat, siis mulle meeldib just mitte arvutit sisse lülitada ja olla vaikuses ja mõtiskleda ja võtta paber ja pliiats ja teha täiesti klassikalises mõttes kirjutada paberile komponent, koorida paberile ja usaldada sisekõrva ja võib-olla väga harva klaveriga kontrollida. Aga see kõik on tulnud väga palju hiljem minuni, väga-väga palju hiljem, et ma imetlen inimesi, kes juba teismeeas tegelevad sellega. Uued võimalused pakuvad uusi väljendusvahendeid ja noored haaravad selles hästi kergelt kinni. Jaa, absoluutselt, samas ma kadestan praegust nooremat põlvkonda, sellepärast et see info, ülekülluse võimaluste plejaad on nii uskumatult lai, et ega, ega ei ole lihtne, ma arvan. Sellepärast et üheksakümnendatel mul üks kolleeg ehk tegi Tallinnas helistuudio, siis oli hästi, et need tunnihind oli 450 krooni. Nii et kui sa tahtsid sinna minna, salvestama, sul pidi olema ikka väga hea idee ja see võis olla heal juhul ikkagi juba noodistatud ja sul pidi olema päris hea pillimees ja sa pead pidid olema ikkagi lavastaja või režissööriga juba väga selgelt kokku leppima, et see asi töötab. Sest sa ei saa päris nii, et teed neli tundi stuudios tööd ja selleks, et see ei sobi. Seal oleks raha laristamine. Et nüüd muidugi arvuti on tulnud abiks, et seal saab päris palju läbi mängida ja modelleerida ja teha nii-öelda virtuaalset orkestrit ega seda muusikat. Aga ikkagi, et see nii-öelda see tunnihind ja see, see reaalse riistvaraga töö, see kohustab. Et nüüd, kus on igalühel magamistoas helistuudio põhimõtteliselt siis justkui nagu nagu ei kohusta. Nii et see on nagu analoogfotograafiaga, et kui mul on kettatäis fotosid, ma ei tea, 500 gigabaiti fotosid kuskil keldris, siis ma ei viitsigi neid vaadata. Aga kui mul on albumitäis ilmutatud ja kinnitatud, ise suurendatud kaadreid, keeritud, ise negatiivi ilmutid segatud sellel on hoopis teine tunne, hoopis teine väärtus. Nii et see nii kummaline, kuidas tehnoloogia aegub nii kiiresti ja see, mis eile tundus veel väga kaasaegne, täna räägib nagu muinasjutt. Noortele see on see käsitöö heas mõttes, millele te ühes varasemas vastuses viitasite ka. Läheme veel tagasi aastasse 2011, see oli see aeg, kui te ütlesite üles töölepinguriigiteatris ja alustasite vabakutselise elu. Kui pöördeline see aeg teenusele. No seal ma julgeks küll öelda, et see on nüüd kannapööre kui igas mõttes. Kuidagi elus oli toimunud selline võim. Nüüd on selline revolutsiooniline moment, et ma nagu vanamoodi ei saanud, uutmoodi ei osanud. Ja eks igal inimesel on, on kriisiperioodid ja öeldakse, et kriisid vajalikud selleks, et uueneda selleks, et jõuda mingite uute kvaliteetideni. Ja see oli päris ränk, sellepärast kuritarvitasin alkoholi päris palju ja ma sain aru, et kui ma midagi ei muuda, siis, siis ma jään sellele alla. Ja õnneks ühel päeval, Ma arvan, ma taipasin, mis ma pean tegema. Pean loobuma päevapealt alkoholist. Ma pean vahetama linna, ma pean vahetama töökohta, ma pean tegema oma elus väga suured muudatused, kui ma tahan olla rõõmus ja heatahtlik ja ja selline elujaatav inimene. Teisest küljest risk, sest ilmaski ei tea, kas see uus elu, millede valite, õigustab ennast, viib sihile. Kindlasti, ja pealegi, mul oli tegelikult päris mugav töökoht Draamateatris, kus ma olin minu näpponenti järgi oli üles ehitatud helistuudio ja korralik palk ja, ja noh, mis sa hing oskad veel tahta, mingis mõttes. Aga. Jah, et jällegi see intuitsiooni usaldamine, et. No ma olen ülejäänud elus seda, et kui sa paned ühe ukse tasakesi kinni, siis tasakesi avanevad ka mingid teised uksed. Et kui sa hakkad paugutama ustega, siis, siis siis ei pruugi teised uksed avaneda. Aga kuidagi seda tühja kohta loodus ikkagi ei salli ja, ja, ja kui sulle tundub, et kõik on täiesti lootusetult läbi, siis ometi mingi hetk juhtub, midagi, tuleb mingi uus võimalus, tuleb mingi uus lähenemine. Eks ta mingis mõttes julgust ikkagi vaja küll, ma arvan, et see ei ole vist noh, seda ei saa niimoodi rapsti teha ja pärast kahetseda. Kuidas te kirjeldate seda tühimikku, mida inimese elus sõidab alkohol sest nii mõnigi ütleb, et ei ole võimalik luua kirjutada ühtegi mõtet ei tule pähe, kui ei ole jutumärkides inspiratsiooni ammutanud. Nojah, ma ei see on väga-väga keeruline, et mulle tundub, et alkohol on justkui aseaine. Meie hingel on headus armastuse järgi ja kui me ei suuda seda leida, siis me hakkame seda otsima meelemürkidest. Ja kui ma järsku taipama, et meil on kõik olemas, siis ei ole seda meelemürki enam vaja. Aga seda sõnades kõlab see väga lihtsalt, aga reaalsuses on see ikkagi väga keeruline. Sest et sõltuvushaigus on ikkagi karm haigus. Ja ma arvan, et ma olen ikka endiselt küll haiget, et ma ei tohiks kunagi elus enam alkoholi tarbida. Et ma ei ole selles mõttes terve. Aga kuni maitarbimise nii kaua ma olen tänulik igale päevale, mil ma saan olla inspireeritud ilma selleta. Aga samas ma ei saa öelda, et elage nii nagu mina, vaat nii on õige, et ma olen teinud läbi ühe tee ja oleme teinud läbi teise tee ja võib-olla see peabki elusin olema, peab kõike proovima, kõike kogema. Et ei ole sellist ühtset kuldset võtit, et vot nii on ja nii peab elama. Küll, aga ma mõtlen, et et alkoholiteema on ikkagi ka alahinnatud meie armsas vabariigis. Kuskilt ma lugesin, et ma võin eksida, ilmselt eksingi, aga, aga see näiteks see väide, et Helsingis on umbes 10 alkoholipoodi ja Tallinnas on umbes 2000 või noh, ma Helsingis lihtsalt riiklik monopol just alkoholi müük just ja, ja ma arvan, et see tegelikult toimib, ma usun, et ta toimib. Kui ta on vähem nähtav, vähem kättesaadav siis ahvatlusi ja noh, eriti kurb on see ju, et, et noh, teles tuleb ju seda reklaami, kuidas ma saan oma lapsele öelda, et nüüd ära vaata nüüd vaata. Tegelikult see on teema, mis on meie riigis ikkagi väga valus. Ja kui ma loen kasvõi seda statistikat, kui palju iga nädal, kui tehakse alkoholi reide autojuhtide hulgas, kui palju juhte jääb vahele, siis andke andeks, mamin olla siis kõik või kaine inimene, aga ma ei tunne end turvaliselt, kui ma sõidan mööda Eesti mateesid oma perega. Ma ei tea, kas vastutulija on kaine või mitte. See on ikkagi väga karm ja perevägivald ja nii edasi. Ja ma tean, mida tähendab see, kui alkohoolik hakkame ennast õigustama. Ma tean ka seda väga hästi, et et talle tundub, et noh, tere õlut siis ära ei ole, et see on ju normaalne. Aga noh, küsimus ongi selles, et alkohol muudab meis midagi olemuslikku. Me võib-olla ise ei taju seda ise, ei, ei, ei märka seda, aga kui kui see ei ole väga kaua tarbinud, siis saad järsku aru, et see, kes olid enne, oli ikkagi selle alkoholi mõju all. Ükskõik, kas sa võtsid 50 grammi konjakit päevas või õitsev miis õlut päevas, see ei ole enam nagunii tähtis. See, et sa lased oma oma füüsisel oma oma oma vaimul selle meelemürgiga niimoodi mõjutada, et see, see on väga ohtlik. Te tegite täispöörde. Ütlete, et te olete täiskarsklane, mis tähendab seda, et te pidite liitma midagi muud, millega oma meeli täita ja tasakaalustada, mis see on? Ja vot siit lähevad nagu sõnad otsa, nii nagu kui, kui me kuulame muusikat, et siis nagu sõnad saavad otsa. Et mis see on, see on, see ongi see, et me ei tea, mis on. Aga me tunnetame seda väga, paljud inimesed tunnetavad seda, et selle kohta on väga palju termineid ja väga palju on erinevaid sõnastusi, filosoofiaid, religioone, kõik, just küll kombinaat, seda, aga ega ega me ei saa vist kunagi täpselt teada, vähemalt maises elus me ei saa teada, mis seal täpselt on. Aga ta on olemas. Ja ühe kolleegi lause tuleb meelde, kes ütles, et et see on umbes nii, nagu on pilves, pilves, pilves, järsku pilved hajuvad? Noh, võib ju elada nii, et kogu elu on pilves ilm teha, kohad võib kõlada vähe, on pilved hajunud. Ja ka päris huvitav tunne on see, kui sa järsku näed pilvede hajumist. Ja ma arvan, et ei olegi vaja seda sõnastada, sest need sõnad on ikkagi liiga kitsad ja liiga liiga ratsionaalsed. See on väga tunnetuslik küsimus, see on umbes nii, nagu küsitakse, et kas sa, kas sa usud, armastad oma lapsi või sa tead, et sa armastad jumalat. Mulle tundub, et usule teadmisel ikkagi on vaks vahet. Just just ja kui sa tead järsku, et on veel midagi mida meie viis meelt meie keskkooliharidus ja, ja meie meditsiin ja, ja kõik see, mis on, mis on väga adekvaatne ja väga tore, väga vajalik. Aga vaata, et on veel midagi, siis aitab. Aga seda ei saa õpetada, seda ei saa õppida, seda ei saa sundida, ta peab seest tulema jah, või sa pead kuidagi jõudma selleni ja, aga, aga ma arvan, et, et enamus inimesi intuitiivsel tegelikult on sellega seotud selle riskiga. Nüüd on küsimus, kui palju ma seda usaldan või kui palju ma usaldan oma ego oma raatset. Ja noh, eks meie ühiskond on praegu üsna ratsionaalne, üsna praktiline, üsna selline temaatiline. Aga see ei ole alati nii olnud ja ei ole ka tulevikus, alati käivad asjad selliste sinus hoididena võngetena, et. Ega ma ei oskagi muud öelda, et. Mis aitab, aitab looduses viibimine, aitab, mediteerimine aitab. Aja maha võtmine, aitab. Rändamine, aitab lugemine, mis iganes muusika. Miks nii palju inimesed ikkagi muusikat kuulavad? On see, üritab katkestada meie seda, seda ego sisemist sõnamulinat või sellist katkematut dialoogi meie sees. Et kui sa süvenenult kuulad muusikat, siis sa juba kogenud ka seda miskit, seda puudutust, sest et see on ka nagu meditatsioon. Helid lähevad sõnade taha. Ühesõnaga, te jätsite siinse elu selja taha, kolisite perega Berliini? Jah. Ja see oli jah, selline noh, mitte väga läbimõeldud projekt selles mõttes, et kas ma nüüd jääme sinna aastaks-kaheks või eluks ajaks, et see oli lihtsalt spontaanne, see oli vajadus nagu käsipidurit tõmmata. Ja lõppkokkuvõttes me elasime seal aasta väga erinevate etappide jooksul aga siis tulime Eestisse tagasi ja mul oli vaja magister lõpetada ja laps tuli kooli panna. Ja siis oli päevakorras küsimus, et kust me siis nii-öelda kanda kinnitame. Siis otsisime väga kaua kooli ja käisime läbi Tallinna koolides ralli ja see kogemus oli kahjuks väga ehmatav sisseastumiskatsed esimesse klassi, täpselt nii, et see teeb mind nukraks. Nii et mul on väga kahju, et mingisugune hirm on inimestes, et kui ma ei kuulu sinna nii-öelda eliiti, sest me nimetame neid eliitkoolideks, et siis siis mu laps kuidagi ei ole nagu täisväärtuslik ühiskonna, aga kas see on kuidagi nii kreenis kogu see asi. Samas ma saan aru sellest mõtteviisist, et et ikkagi me tahame oma lastele parimat. Aga ma väga loodan, et see aeg läheb mööda ja et see koolielukoolide tase ühtlustub. Ja et võib-olla ka Steiner koolid noh, nad on juba juba üllataval kombel klaarset tegelikult. Ja see see mõtteviis, mida Rudolf Steiner millega ta selle kooli tegi, et see mõtteviis on üha populaarsem tegelikult ja tungib ka tasapisi nii-öelda peavoolukooliharidusse noh, näiteks see, et ei panda algklassides lastele hindeid ja ja et on sellised nagu õppetsüklid ja nii edasi, et sellest võiks pikalt rääkida, aga aga lühidalt kokku võttes meile tundus pärast Berliini ja Saksamaad, et Steiner haridus võiks sobida meie lapsele. Ja leidsime Tartu Waldorfgümnaasiumi meile väga sobivad. Ise olete rahul, laps on rahul? Nojah, inglased ütlevad, et so far so good, et ma ei taha kunagi pimesi midagi ülistada, et igal asjal on oma head ja vead, et ei ole sellist ühte ideaalset. Aga jah, seni seni on kõik väga toredasti. Tartusse kolides avastasite, et teie suguvõsa juured viivad Tartumaale. See oli ka jah, väga üllatav, et minu teada oli mu juured Rapla ümbruses ja Virumaal ja siis, kui ma juba Tartus elasin, mitu aastat järsku kuidagi mu isa, isa. Ma hakkasin tundma huvi oma isa isa päritolu vastu, et see oli kuidagi jäänud kahe silma vahele juba väga pikka aega. Ja ta oli sündinud Ahja külas Friedebert Tuglase ka samal aastal samas külas. Ja sealt oli ja lihtne nende arhiivimaterjalide kaudu, mis on siis saaga internetis selle kaudu väga kiiresti viie otsad kokku ja siis leida ka sellises toredas nagu geni. On need reaalsed inimesed, kust see vanaisa siis nagu tuli, et siiamaani oli ta nagu nagu kosmosest tulnud sinna külasse. Aga nüüd järsku olid tal seal tekkisid seal genimkomis need juured sinna taha. Ja see kõik jääb jah, sinna Tartumaale, nüüd sellega Põlvamaal siis kunagine Võnnu kihelkond, Ahja küla ja, ja see ümbrusse. Kas see muutis kuidagi teie enesetunnet või maailmapiltisid, saite täpsemalt teada, kus teie esivanemad pärit. No kindlasti selles mõttes, et kui Tartusse kolisin, mul ei olnud seal ju üldse sugulasi ega tuttavaid, noh, minimaalselt tuttavaid järsku tajuda, et ohoo, et su juured on ka siinsamas, võib öelda, et mis see siis ära ei ole, et Eestis on kõigil juured kõikjal. Päris nii ikka ei ole, et et noh, ma tea kolida järsku praegu Hiiumaale, näiteks teades, et sul ei ole Hiiumaal ühtegi sugulast elada paar aastat ja siis järsku avastab, et ohoo et selles talus elas mu vanavanaema näiteks. Siis sa hakkad järsku tajuma, et, et need mingid nähtamatud niidid on tegelikult võib-olla tõmmanud sind sinna. Me hakkame hetke pärast rääkima teie tööst, aga aga kui te ütlete, et veel praegugi vaimsed praktikad kuuluvad teie igapäevaellu, siis meditatsioon, jooga kuhu need viivad teid, kas te olete mõelnud käia Nepaalis Tiibetis või olete juba käinudki? Jah, et joogaga ma küll otseselt ei tegele, aga, aga, aga on muid vaimseid praktikaid. Jah, me käisime perega Indias ja noh küll sellise turistina või sellise lihtsalt vaatlejana, et ei, ma ei ole väga teadlik selline selline gurude otsija vähemalt senimaani. Aga kogemus oli muidugi hindamatu näha, näha hindad oma silmaga kogeda neid inimesi ja seda, seda maailmatunnetust, mis seal on, et selleks peab seal tõesti ära käima, et seda ei saa sealt filmidest ja muusikast ei saa seda kätte. Ja väga ilus hetk, kui me olime päevi marssinud seal vanades templites ringi ja ühe mäe otsas istusid õnnelikud hindud ja juhuslikult sinna sattusime siis et vaatasid ja ütlesid, et ütlesid veel tere ja vaatasid vasaku kuule parema ütlesid, et kaadis Evliver. Ja see oli väga ilus lause, see see mõte, et see mõte on väga ilus, et, et jumal on kõikjal. Tänane saatekülaline on helilooja, muusik, näitleja Ardo Ran Varres. Teie sellesse loomingulisesse portfelli ma pean nüüd paberi pealt otsima tuge kuuluvad muusikalised kujundused sõna- ja tantsuteatris muusikaseriaalidele filmidele, orkestriteosed, kammermuusika folkrokk ja jätsu, muusika. Trate ülimalt produktiivne, et, et kui me võtame sealt ühest servast võib-olla selle ansambli Raadio Maria loo Helsingi hotena haise midagi ka vikerraadios üsna sageli mängitakse ja siis sinna teise serva jääb. Eelmisel aastal vabariigi aastapäeval jõhvi kontserdisaalis ettekandele tulnud teie sümfooniline avamäng, vabariigi kodanikud. Ja siis võib-olla see kolmas teema on, on elektroonika ja tšellomuusika kokku pandud teoses Hors majeur vääramatu jõud, mis, kui ma õigesti mäletan. Kontsert oli pühendatud Estonia katastroofis hukkunutele. Et kuidas te, teil peab olema mingi sisemine vajadus realiseerida oma mõtteid nii erinevates žanrites. Jah, ma mõistan neid kõrvalt vaadates võib see olla väga kummaline ja minu käest on seda palju küsitud ja see on tegelikult mu eluga päris keeruliseks teinud. Sellepärast et inimestel on paraku vajadus lahterdada, sildistada, kategoriseerida kõike ja mina näen seda, no ütleme, oma mätta otsast, ma näen seda niimoodi, et et kuna mul on näitlejaharidus, siis Meid koolitati niimoodi. Kalju Komissarov, Arv ütles meile, et ma tahan, et te saaksite hakkama maailma parima lavastaja ja maailma kõige kehvema lavastajaga. Ehk teisisõnu, ta valmistas meile ette sisuliselt igaks situatsiooniks, mis teatris võib ette tulla või filmis. Ja nüüd, kui ma hakkasin teatritele muusikat tegema, siis ma pidin ju pakkuma misiganes lavastusega, olgu see draamakomöödia, laste tüük, rokkooper, mingi tõsisemat sorti kammerooper. Žanrite rida on lõputu ja ma tajusin, et see tohutult meeldib mulle. Mulle just meeldib, et ma saan järgmist ideed mingis teises žanris väljendada. Ma ei ole kunagi nautinud seda, et ma peaks kogu elu nii-öelda ühte lugu kirjutama, et müts maha inimeste ees, kes seda teevad. Võib-olla kunagi tulevikus ma teen seda, aga praegu ma siiamaani ma olen äärmiselt suure naudingu saanud sellest. Ja ma ei oskagi teistmoodi seda defineerida, et see on nagu nagu, ütleme, nagu näitleja teeb oma rolle ükskõik mis žanris ikkagi ta teeb ju oma rolli või ütleme, ta teeb enda. Ta kasvatab oma keha instrumendina ja täpselt samamoodi, ükskõik mis lugu ma ei teeks või mis žanris teeks ikkagi ikkagi see on ju minu lugu. Nii et kuidagi nii nad sünnivad. Ja, ja võib olla ka see, et ma olen, ma olen läbi elu olnud hästi-hästi, uudishimulik mind väga. Hästi paljud asjad paeluvad mind. Võib-olla peaks kuskilt nupust keerama seda nihukest, huvide, huvide, sellist ei oskagi seda sõna leida, sellist mingit tundlaid peaks nagu vähemaks võtma, aga, aga noh, kui ma kuulan kuskil midagi toredat huvitavat, siis mind hakkas huvitama, aga kuidas see on tehtud, kuidas on kokku pandud? Tahan ise proovida ja katsetada. Ja nagu ennem rääkisime, et arvutid võimaldavad neid proovida. Nii et see on üks lõputu seiklus. Ühesõnaga, teie peas, kui te hakkate tegema näiteks teatrietendusele draama sõna- lavastusele muusikalist kujundust teie peas peavad kokku saama lavastaja tahe, siis rolli osatäitjat siis tekstiraamat, mille kohta te ütlesite, et see on nagu jää mäetipud, eks. Mida te sealt valite, kes on esikohal, kes saab rohkem muusikalise kujundaja ehk helilooja tähelepanu. No ma kunagi niimoodi vist ei mõtle, aga ma mõtlen näiteks ühe viimastest tööde peale see oli Popi ja Uhuu Theatrumis siis näiteks selles lavastuses ei ole juhtunud onu. Ja lavast ütles mulle, et ma tahaks näiteks, et kui koer siin nuusutab siin midagi seal midagi, siis kuidas me sedasama publikule edasi anda? Ilmselt helide kaudu. Ja see on, oleks ülimalt inspireeriv mõte, et kuidas nüüd vormida helisid nii, et publik saab aru, ahah, koer nuusutas midagi ja teistsuguste helidega anda edasi, et koer nuusutas midagi teistsugust. Et siin on helid väga, kuidas ma ütlen väga suureks partneriks. Aga kui seal tükis oleks olnud palju teksti, siis tõenäoliselt lavastus Alex palunud mult midagi sellist meeleolu loovad taustaks, et anda edasi erinevate stseenide meeleolu. Tihtipeale see muusikaline kujundus ta erinebki sellisest klassikalisest kompositsioonist võib-olla just selle poolest, et, et seal ei ole nii tähtis, kuidas iga takt on läbikomponeeritud, vaid pigem see atmosfäär või meeleolu, mida sa helide abil lood. Nii et see töö on hästi-hästi, lavastused erinev. Ja loomulikult sa ei saa suruda peale midagi, mis ei sobi lavastajale trupile, et see on välistatud. Sa pead ikkagi olema partner ja sa pead olema nii-öelda lavastaja käepikendus helivaldkonnas ja kui vaja, siis kasutama muusikat, mida sa ei ole ise kirjutanud, võtma riiulist Valmis olevat muusikat ja seda mängima, kui soovitakse midagi uut, kui soovitakse originaalmuusikat, siis loomulikult rõõmuga, alati teen. Räägime teleseriaalidest ka Teie kirjutatud on muusika ja muusikalised, üleminekut Eesti läbi aegade kõige populaarsemale telesarjale seal Õnne 13. Seal tunnusmuusika on see, mis põhineb Alo Mattiiseni laulul eestlane olen, eestlaseks jään. Aga see töötlus on teie tehtud ja ja kõik, et üleminekud, mis seal kõlavad, need on teil kirjutatud ja nagu te ütlete juba ammu ette, kas te veel sekute sellesse loomeprotsessi. Ei, ei, et minu hea kursusevend Ain Prosa ja kellega ma olen palju koostööd teinud ja mitmetele seriaalidele muusikat teinud. Tema tellis mult jah selle selle tunnusmuusika ehk siis selle seade tellis mult stseenide üleminekut ja sellest on juba, ma arvan, 10 aastat möödas. Nii et ma ei ole 10 aastat sinna midagi teinud, aga kui aimu helistaks ja ütleks, et kuule, ma tahan siin tulles muusikat uuendada või neid üleminekuhelisid uuendada, siis loomulikult ma teen seda, sest see on ju minu töö. Teine väga populaarne teleseriaal on siis tuulepealne maa ja kui ma hakkasin mõtlema, missugust muusikat ma sellest mäletan, siis õieti tuleb meelde ainult see metsa tuli lauldud ojakääru laul üle Vainuda Valendav aur ja ma kontrollisin järele, et et mis muusika see on, mida teie selle jaoks olete kirjutanud tõepoolest, avastasin väga diskreetne, enamasti klaver ja ma tunnistan üles seriaali esimest, teist ja kolmandat korda vaadates ma ei märganud, et seal üldse muusika on. Kas seriaali muusika peab olema niisugune, mis toetab mõtet, aga ei tõuse nii esile, et ta jääks meelde või vastupidi? Ta peaks olema ikkagi täiesti iseseisev osa sellest. Kunstiteosest. Ma arvan, pigem see esimene ikkagi kui ta niimoodi ääri-veeri kuskilt tuleb, imbub veri kaob, nii et tõesti, et kui sa ei märkagi seda vaatajana, aga samas ta on seal olemas, ilma temata oleks see pilt pildi mõju teistsugune. Et ma ju näen väga palju ilma muusikata pilti. Kui sa teaksid, kuidas see mõjub, see mõjub hoopis teistmoodi. Ja muusikaga on võimalik seda atmosfääri manipuleerida ikka väga, väga seinast seina on võimalik teha täiesti groteskseks, üks stseen on võimalik teha äärmiselt kurvaks, on võimalik teha, masendavaks on võimalik teha häirivaks on võimalik teha põnevaks. Seda kõike saab teha ühe stseeni puhul, kasutades erinevat muusikat, erinevat käekirja. Kas kogu pildirida näiteks teleseriaali puhul on ennem valmis, kui ta jõuab heliloojaga? Üldiselt küll jah, sest et kui on vastupidi, siis on väga keeruline, kui pilti veel monteeritakse ümber siis muusikat pärast ümber komponeerida. Hirmus keeruline. Et ikkagi pildirida on valmis, lukus. Pildil on rütmika, nii nagu muusikal oma rütmika ja siis noh, helilooja kasutab ju ära ka neid hetki, kus kaks inimest ei ütle midagi. Pausi kohta on helilooja koht, helilooja kasutab näiteks ka helisagedustes ära, kui ütleme, kui ekraanil on Mait Malmsten räägib pikalt, siis loomulikult tema heli olgu seal mingit pilli panna ei ole väga tark näiteks mingit ma tea, fagoti või mingit sellist tšellot, mõistlik oleks panna flööt või, või klaveri ülemine ots ka niimoodi mõeldakse neid asju läbi, et et, et otsitakse seda kohta, seda ruumi seal pildi kohal all, kõrval sõnade vahel. Ja see on terve teadus. Filmi heliloojaks õpitakse täiesti täiesti koolides. Te kirjutasite muusika Tammsaare romaani Ma armastasin sakslast järgi tehtud teledraamale ja sealt on üks lugu saanud iseseisva elu see klaveritund. Miks just sellest sai niisugune täiesti iseseisva elulooga? Tükk? Jah, ma ei oska sellele vastata, et ilmselt see ongi see see seletamatu, et miks, ma ei tea miks mõni filmimuusika, et rahva sekka ja miks mõni ei lähe, need on ja minu jaoks on need seletamatud asjad. Ma ei otsiks neis väga ratsionaalseid Jõuavad paraku selles saates rääkida teie muusikast, nüüd olete filmidele kirjutanud? Teil on käsil juba uus muusikaline kujundus juunikuus Tartus Tartu Jaani kirikus esitenduvale ja Karl Ristikivi elu ja loomingut käsitlevale teatritükile. Allesti saite valmis muusikalise kujunduse Leino Rei lavastusele Tuglase Popi jahu huu põhjal. Kus teil ideed tulevad? No kui nüüd võtta see Ristikivi lugu pühakust, mis tuleb, siis mõtlen, tunnistan praegu siin praegu ausalt, et ma ei ole veel süvenenud teemasse, kuna proove pole veel olnud ja mul on tulemas ooper, siis mu mõtted on mujal, nii et ma, ma väga ei muretse selle pärast, sest et ma usaldan lavastajat usaldan trupi ja elu on näidanud, et, et kui mind kutsutakse, siis tõenäoliselt on tõenäoliselt on helidel mingi selline sõna noh, et, et mingisugune pärasest suurem osakaal mulle tundub nii, et siis mul nagu pakutakse. Kõige põnevamad ongi siis see, et minna sinna nagu täiesti puhta lehena ja lasta ennast mõjutada, inspireerida ja vaadata, mis helid on seal kirikus ja mis, mis parajasti looduses toimub ja nii edasi, et ma ka väga palju kasutan tegelikult loodushääli ja praegugi on diktofon kotis. Lindistan, aga, aga kui ma siit välja lähen, see on, siis võib vabalt olla, et ma kuskil bussis või, või kohvikus panen ta käima ja, ja hiljem ka reaalselt kasutanud neid materjale. Aga te töötlejate seda hea ja ma töötlen neid, aga, aga jah, et minu jaoks see, see helikujunduse loomine on, ei tähenda kitsalt ainult pillidele komponeerimist. Nüüd saate lõpuks me olemegi jõudnud selle kammerooperimi, mille kohta ma olen kuulnud, et ise ei taha, et seda ooperit nimetatakse ta žanriliselt. Teie määratluses on lavaline serenaad Artur Alliksaare tekstidele. Laulavad siis sopran Jaanika kelgija bariton Tanel kirikal osaleb ansambel üksus ja vot selle tarvis te käisite helisid salvestamas nii kaugel kui Malaisias. Jah, see oli, oli seesama reis, millest ma ennem natuke rääkisin, see india ja pärast seda käisime ka Malaisias? Jah, mul on nagu ma ütlesin, et mul on diktofon alati kaasas ja ma tegingi seal ööhäältesalvestusi. Sa oled nüüd spetsiaalselt selle projektiga seotud, aga, aga nüüd, kui mul paar aastat tagasi tekkis mõte teha selline ööaineline muusikateos, kus ka lauldakse siis oli varnast kohe võtta need helide salvestused ja tänavuse Eesti muusika päevade moto on roheline heli küsimärgiga. Ja see puhub väga hästi nende öösalvestustega. Aga samas nad ei ole kukkusesse, fookuses on ikkagi Alliksaare luule ja ma olen siis kirjutanud nooti tunniajase teose ja vot see on nüüd täiesti teistsugune töö võrreldes sellega, mis me ennem rääkisime, et see on nüüd täiesti nii öelda veest välja kasvanud teos, keegi ei ole seda tellinud, keegi ei ole öelnud nüüd, et mis või kuidas, kui palju mina olen selle välja pakkunud, see on heaks kiidetud. See tuleb nüüd ettekandele ja ootan suure põnevuse ja ärevusega, et, et tegelikult ka sedasorti sa oled selline klassikaline komponeerimine ja ma ütlen ausalt, et see on raske. Aga seda põnevam. Seal on neid tähendusvälja juba niivõrd palju rohkem. Ja ometi peab seal nüüd see muusika kandma, seal ei ole näitlejad suures plaanis, kes, noh, jah, on lauljad, aga nad ei ole ka kogu aeg laval. Mõtlen, et seal ei ole sõnateatri näitlejad suures plaanis kelle taha võib-olla mul on muusikalise kujundajana võimalik varjuda. Nii et see on, on väga-väga huvitav. Kaks solisti kammeransambel, miks te tahtsite kaasata lavastajat? Lavastajaks on Liis kolle. Liis kollet, ma tunnen päris kaua juba juba keskkooliajast ja sellest samast Berliini mineku ajast ja liisk kollega on meil olnud aastaid selline mõte, et võiks või peaks midagi koos tegema ja me mõlemad armastame väga muusikateatrit ja kuidagi vähe on olnud hästi kaua ja ja liiskolle vahendusel käisime Berliinis koos Leho Kariniga Eesti ühed tiptsialistiga, esitasime minu lugu Berliin, Haupanhow ja pärast, kui me istusime seal kohvikus, siis me mõtlesime, et, et võiks jätkata, meil tekkis väga hea sünergia. Ja nüüd, kui mul see see idee tekkis Alik saare tekstidele Se teemaline kammerooper kirjutada nii-öelda kammerooper siis oli selge, et Leho Karin ja üksus Ensemble võiks seda esitada koos kahe lauljaga. Ja liisk olla võiks seda lavastada, et mul on kuidagi väga vot selline turvaline tunne, anda see veel vastsündinu või ütleme veel isegi mitte veel ilmavalgust näinud beebi ulatada ta lavastaja Liis kolle kätte ja öelda, et ta nüüd sinu teed, aga mis sa tahad ja väga suure rõõmuga tulen esietendusele ja vaatan, ei ole palju selliseid inimesi, kellega julgen niimoodi jagada. Kerge südamega te lasete oma muusikalisest lapsest lahti. Jah, just, aga selleks peab olema ikkagi usaldus ja selline üksteise mõistmine, et seda ei saa teha niimoodi jõuga ja kuidagi kuidagi vale kammertooniga nii-öelda. Ja esietendus on siis tuleval nädalal, kui algavad Eesti muusika päevad. Üheksandal aprillil ja see tuleb välja Viimsi Black Box stuudios, mis on väga huvitav mängupaik, seal ei ole avalikku esinemist veel siiamaani toimunud. Küll on seal salvestatud filme, reklaame ja nii edasi. Väärne koht, uus mängupaik, uudisteos. Ma arvan, et tuleb väga põnev ja, ja muidugi väga oluline aspekt on selles tükis veel valgusel ja varjudel. Loo nimi on, käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma. Et seal on juba see alliksaare, selline poeesia mängib väga ilusti ja räägib sellest valgusest varjudest. Oliver, kulpsoo valguskujundaja ja ma väga suure põnevusega ootan, et mida nad koos liis kollega, seda visuaalse poole pealt teevad. Ardo Ran Varres viimane minut saatest kuhu teie otsiv vaim teid järgmiseks viib? No praegu mul on väga tugev tunne, et ma peaksin ikkagi kirjutama rohkem klassikalises mõttes muusikat ja ilmselt suuremaid vorme. Ilmselt on juba aeg selleks küps. Ma usun küll, et järgmised 10 20 aastat võiks küll see huvi pakkuda. Sellise pilguga tulevikku lõpetas meie jutuajamise näitleja, helilooja ja muusik Ardo Ran Varres. Ja kui te täna õhtul vaatate Eesti televisioonist jälle õnne tänaval lugusid, siis kuulake, kuidas tema loodud muusika toetab Tseenigas ärevat põnevat, kurba või mõtliku meeleolu. Küsimused esitas Kaja Kärner ja järgmine kajaloodi saade juba järgmisel laupäeval.