Kajaloodi, mis meil on täna politoloogia õppejõud, analüütik, teleprodutsent, saatejuht raadios. Erik Moora. Tere. Tervist. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Kui mugavalt ennast raadiomikrofonide taga tunnete? Peab tunnistama, et tegelikult väga et see, see ongi tõepoolest on kuidagi selline nostalgiline tunne tuleb natukene alati peale, kui ma käin raadios jälle rääkimas, et asi on ikka palju mugavam mulle tänu sellele raadiokarjäärile, mis meil kunagi raadio kahes oli. Kui näiteks teleintervjuusid andmas, kus ikka sa pead ühtlasi ka mõtlema oma kehahoiule ja üldse välimusele siis raadiost kuidagi sat lülitatakse mikrofon sisse, tuluke läheb põlema ja hakkab kuidagi mõnusamalt voogama. Te tegite koos Mart Normeti ja Vaiko Epliku ka raadio kahe hommikuprogrammi silmad lahti aastatel 2008 kuni 2011. See tähendas viit hommikut nädalas, mis kell tõusmist. Jah, natuke parandada, esiteks seda, et Vaiko Epliku, kui me tegime tegelikult ainult pool aastat koos, et edasi tegime Mart Normeti kahekesi seda olude sunnil ja aga, ja veel see ka, et me tegime neljal hommikul siiski õnneks draivi vaesunud rütmelt, viienda hommiku tavaliselt on olnud selline eraldi huumorihommik nii-öelda. Ja siis seetõttu me tegime neljal hommikul. Aga see rütm oli, ma arvan, et minu mobiiltelefon helises igal hommikul kell äkki viis 55. Midagi sellist, kell seitse algas meil saade, selleks ajaks lugesime läbi enam-vähem päeva ajalehed, et olla kursis, mis teemat sel päeval püsti on. Ja hakkasime ka tegema. See tähendas seda, et eelmisel õhtul väga hilja lõppevaid tegevus ei saanud endale lubada. Ei tähendanud. Ei tähendanud see, seda, mina ei muutnud oma muud eluviisi sinna raadiosse sattumisega sugugi. See oli ka mul suhteliselt niisugune periood. Väga palju tegin ka muid tööasju. Ja mina arvan, et ma läksin ikkagi magama harilikul kas südaööl, heal juhul või halvemal juhul ikkagi tund või kaks pärast seda. Sellel samal 2008. aastal te tegite koos fraktsiooniga Eesti televisioonis seda erisaadet, mis oli eetris igal esmaspäeval. Mis tähendas siis niisugust tempot, et kui te olite koos Mart Normet ega lõpetanud hommikuprogrammi raadio kahes siste kahe hakkasite arutama seda, mis on järgmisel esmaspäeval siis erisaates? Oli ka see aeg, jah, oli küll sellised perioodid, et lõppeski hommikuprogrammiga, noh, justkui selline tunne korraks on, et noh, et kas nüüd on siis tööpäev tehtud, on ju saatejuhte, kes ainult hommikuprogrammi teevadki siis meie läksime siis tööl edasi muude, päris tööd alguses me tegime paralleelselt veel saadet ärapanija siis hiljem hakkasime tegema siis erisaadet, Toomasele, fraktsiooni pundiga. Ja ega muid tegemisi oli veel, samal ajal juba tegime oma katapult Filmsikaga reklaamklippe muusika videosid. Mõningaid muusika videosid oleme ka teinud, aga põhiliselt tol ajal me siis käivitasime oma seda reklaamklippide tootmisse, neid tegime tol ajal rohkem. Ja kuidagi jaksas ära teha. Et oleks veel eriti keeruline, siis samal ajal ka veel renoveerisime, ma mäletan enda kodumaja suuresti nii, et see vahepeal mingi periood oli töö mõttes ikka väga pöörane. Missugune. Ja kanal on pakkunud teile kõige rohkem eneseväljendusvõimalusi, kas film, televisioon, raadio? Nüüd lisandub sellele ka paberleht. Ma arvan, et et kõige rohkem ennast väljendanud ja kõige kõige rohkem vaeva näinud selle nimel, et meie mõtted jõuaksid seal väljapoole, on ikkagi teles ja teles ennekõike just sellepärast, et et sinna läheb lihtsalt palju tööd sisse. Et nagu ma juba enne ütlesin, et raadium kuidagi selline, et sa tuled, vajutatakse mikrofon sisse ja sa saad juba, tulebki saade, sünnib saade. Aga telesaade niimodi sünnijatele saad selleks telesaade sünnib, peab olema sul paigas täpselt baarium, väga suur meeskond töötab, seda lõigatakse, monteeritakse, täiendatakse, helindatakse, iga asi tehakse iga nagu sekund telesaadet, selle taga on, kellelegi võib olla mitu tundi tööd. Ja, ja seetõttu on see ka teles see tulemus natukene natukene nagu endale võib-olla südamelähedane, kuna sinna sisse rohkem pandud ennast ja ma pean siin silmas siis mõningaid tujurikkuja asju, aga ka riigimeeste seriaali mida me siis samuti kirjutasime, tootsime koos ja samuti ka erisaadet, mis oli tegelikult töömahu mõttes väga kurnav ja raske iganädalase rütmiga teha. Aga nõudis kiirreageerimisnõudis kogu aeg esiteks kiiresti reageerimist ja jälle on siis see häda, et nädala lõpus oleks saade eetris, peab neid asju filmima nädala esimesel poolel. Sa pead valima kohe esmaspäeva teisipäevateemade põhjal selle selle teema kohe kiiresti aitäh härra, kirjutama üles filmima, monteerima, et see tsükkel on tegelikult nagu palju lühem kui tunduvalt nädal aega aega teha, aga, aga teisest küljest tegelikult sa pead neid otsuseid tegema väga varakult. Napi info pealt. Te tegite koos oma mõttekaaslastega poliitilist satiiri riigimehed kaks hooaega. Tuli tujurikkuja püürika tuli enne juba, meil on, me oleme tujurikkujat, Me tegime aastavahetusteks juba juba varem enne riigimehed, me tegime siis hiljem edasi esimesed tujurikkujad selleks ajaks tehtud. Aga noh, tujurikkuja muidugi on, oli ikkagi kord aastas saada, et see ei olnud selline pidev tegevus, see oli miski, mis andis meile aastalõpu natuke vatti ja natuke rõõmu ja lusti ja, ja hea ja nii edasi, aga ta ei olnud püsitegevus. Kuigi mõnel aastal me tegime tujurikkuja saadet ka päris mitu kuud. Mida need aastad on teile õpetanud, sest tuletame meelde, et teil ei ole mingit eriettevalmistust ei saadete produtseerimise toimetamise ega selles valdkonnas. Pidite kõik ise. Tõsi ja, ja mida need aastad on õpetanud, on õpetanud meile siis produtseerimis tegemist, tegutsemist, kirjutamist, selle kõrvalt veel kõike, kõike seda ja on ta ennekõike õpetanud, aga ega väga tegelikult on väga palju asju siin elus, mil sa said õppima. Ma arvan, et näiteks selleks heaks raadioajakirjanikuks ei pea sa õppima Tartu Ülikoolis ajakirjandust tingimata, et, et pigem on on põnev ja kui sul on mingisugune oma unikaalne vaade ja kui sa tahad ja oskad teemadesse süveneda, siis on nagu see tee sinu jaoks lahti. Noh, on kindlasti ka alasid, kus arst sa ei saa olla niimoodi, et ma hakkan muude tegemiste kõrvalt järsku arstiks. Aga ma arvan, et näiteks kui sa teed ühiskonna sisuga telesaateid ühiskondliku sisuga siis ei pea olema mitte õppinud teleinimene, vaid pigem on see just hea, kui sul on nagu laiem ühiskonna tunned. Te olete nüüd sellele, et tujurikkuja perioodile oma elus punkti pannud. Kas te mõtlesite kaua aega seda finaalsaate pompöösset finaali, milleks oli siis staaride esitatud uus versioon? Alo Mattiiseni laulust ei ole üksi ükski maa, et, et see tõesti kajastaks kõiki 2015. aasta leid teid ja meeleolusid ja siis, et oleks kindel, et ta vähemalt pooli televaatajaid vihastab. Sealjuures. Me mõtlesime seda selles mõttes kaua, et me mõtlesime selle idee suvel välja, et me tahame seda teha. Ja vahepeal ausalt öeldes hakkasime ise kõhklema või kahtlema ennekõike just asja teostatavuse pärast, et kas me nagu leiame kas me leiame kõik need lauljad, kas me jõuame selle korralikult valmis teha. Aga siis jälle mingi hetk, see oli kuskil seal suve sügise lõpus, novembris lõpu poole, kunagi kui oli jälle kuidagi selline ühiskondliku mingisugused sellised ebameeldivad vihapursked, mis murdsid välja avaliku ruumi meediasse kuidagi ja, ja, ja uudised siis siis me mõtlesime, et teise idee on liiga liiga liiga hea, et seda jätta tegemata ja võtsime selle ette natuke keskendunult ja, ja peab ütlema, siis kõigi nende lauljate kiituseks ja tänuks, et kes said, kelle graafikud vähegi võimaldasid, siis kõik tulid kohe ja rõõmu, kahe emal on neile väga tänulik selle eest. Ja ühtlasi ka võtan vastutuse selle asja poest lauljatelt ära, et see on ikkagi puhtalt meie ja, ja Märt Avandi ja Ott Sepa nii-öelda vastutus. Ühesõnaga, selle eluperioodi, kas te need panete nagu ukse enda järel kinni ja avate uue ukse enda ees avate uue eluperioodi, sest alates esmaspäevast olete te ametlikult nädalalehe Eesti Ekspress peatoimetaja. No praktiliselt, ma arvan, see juhtub jah, vähemalt mõneks ajaks. Et mõelda seda, et on võimalik suurt lehte pea toimetada ja selle kõrvalt teha telehuumorit. Siis ma arvan, et sellist praktiliselt ei ole võimalik ja kuivõrd nagu me oleme rääkinud, et ma ei ole ajakirjandusliku taustaga inimene, kes ei ole ka päevagi töötanud üheski ajalehe toimetuses kunagi siis mul, ma arvan, see sisseelamine ja selle rütmi täpne tajumine võtab, et rohkem aega, kui võib-olla võtaks mõnel vana ajakirjandus hail, kes saaks vabalt selle kõrvalt siis teha veel paar sõõrikut nädalas. Ma ei usu, et mina seda mina seda vahe praegu tegema hakkan, aga selles mõttes, et kas ma panen ukse kinni Nendele asjadele tulevikuks siis absoluutselt kindlasti mitte. Kaugemas tulevikus toob elu seda, mida ta toob. No ei olnud nüüd esimene inimene, kellele Ekspress meedia tegi ettepaneku peatoimetaja kohale asuda, aga te olite esimene inimene, kes selle ettepaneku vastu võttis. Miks te võtsite vastu? See on hea küsimus, sest ma olin sellest ettepanekust alguses ma arvan, rohkem jahmunud kui enamik inimesi sellest, et ma sellele sinna ametikohale lõpuks sain. Minu jaoks oli see ikka väga üllatav, aga samas ka väga meelitav. Ja ja ma arvan, et miks ma seda vastu võtsin, oli selles kõige tähtsam põli kuidagi see tunne, et, et ma, et mul on nagu mingisugune nägemus sellest, milline võiks Eesti olla. Et minu hinnangul Eesti võiks olla selline Julge julge, avatud nagu enesesse uskuv natuke nihuke, mänguline, natuke lõbus selline nagu tore, tragi, avatud maa. Ja, ja ma nagu samal ajal tajun, et, et meil tegelikult on meeleoluühiskonnas ei ole selline ei ole, ei ole seda helgust, ei ole sellist nagu muretust absoluutselt ei ole tegelikult avatust kõige uue arengutega muutuste suhtes on tegelikult ühiskonnas nagu kahjuks peab ütlema, parimal juhul hirm aga halvimal juhul lausa selline pahameel, viha ja kuidagi nagu selline äng õhus. Ja noh, mina nagu ei taha, et Eesti takerdub sellel teisele teele, vaid oleks pigem see esimene d ja mingis mõttes Eesti Ekspress, tegelikult on ikkagi Eestis väga oluline ajakirjanduslik institutsioon, ta on 90.-te aastate alguses tegelikult mingis mõttes just kehastanud seda ajakirjandusmaastikul sellist värskust, avatust ikkagi, kui võrrelda ka teiste, tunduvalt konservatiivsematel lehtedega või omaaegsete mingite väljaannetega, mis tollal veel ilmusid oli Ekspress ikkagi, alati oligi selline natuke särtsaka nagu julgelt maailmavaatav selles mõttes. Ja ma arvan, et Tunne oli selline Ekspress võiks olla selline ka edasi ja, ja see on ka koht, kus ma äkki saan nagu midagi anda, et see Eesti oleks ka sellisem. Nagu ma alguses kirjeldasin. Et see oli võib-olla see minu mõte, et nagu võimalus reaalselt ja päriselt ja siis mitte ainult läbi huumori ja, või satiiri või, või selliste asjade, mis me oleme seni palju teinud seda avalikku debatti kuidagi nagu suunata või, või selles kaasa rääkida, vähemalt. Missugust Eesti Ekspressi Me nüüd hakkame siis neljapäeviti lugema, et kas selleks, et muuta Eesti elu, peab ka Eesti ekspressi muutma? Esiteks ei pea, eks Eesti Ekspress, ma väidan, on jätkuvalt selline leht, nagu ma kirjeldasin ja selles mõttes ega mingisugust revolutsiooni ei tule, sest et Eesti Ekspressi teeb ju, ma väidan Eesti tugevaim lehe toimetus, seal on ajakirjanikud, kes on nagu sõna parimas mõttes staarid, arvamusliidrid, ka kõikvõimalikel muudel teemadel väga heade teadmiste ja kogemustega, samuti hea, väga head noored ajakirjanikud ja, ja kõik, et, et ega see selles mõttes päevapealt ei muutu, aga eks me otsime ikka kindlasti, ma arvan seal võimalusi, kuidas, kuidas aeg-ajalt olles härtsakama, kuidas mõnest asjast olla mõne teema puhul olla esimesena kohal või siis lihtsalt mõne teema puhul, kuna ta on nädalaleht, siis mõne teema puhul lihtsalt nagu veel põhjalikumalt või paremini läbi tunnetatud mingit asja avada. Kas te ei tunne kiusatust hakata eesti ekspressi arendama mingite enneolematute multimeediailmingutega, mis paratamatult on tulnud paljudesse päevalehtede toimetustesse ja nende veebikülgedele siis raadiost räägitakse seda, et tulevik on ikkagi see, et mitte ainult et veebikaamera seisab stuudios ja näitab, kuidas parajasti saadet tehakse, vaid et stuudios on lakkamatult külalised, vahetuvad staarid, annavad kontserte, lugeja ei loe mitte ainult lihtsalt kodulehekülge ja ei vaata staatilist veebikaamera pilti vaideid, seal raadios toimub kogu aeg niisugune tegevus, mis ei lase kuulajat ja tema silmi sellelt veebiküljelt lahti, et et mida siis Eesti Ekspress mõtleb? Jah küsimus oli, algas sõnadega, et kas ma ei tunne kiusatust, et ma ütleksin, et et ma otseselt kiusatust ei tunne, aga see paljuski on paratamatu vajadus. Sellepärast et tuleb olla noh, mis on, Ekspressiväärtus? Ei ole ju tegelikult see kolmapäeviti kolmapäeva hommikuti postkasti potsatab paberleht või või siis ka kuskil veebiavarustes olev lehekülg Ekspress E vaid tema väärtus on ikkagi sisu, need artiklid, need tekstid, need kommentaarid ja see on, see on põhiline väärtus, põhiline asi, mis Ekspress on. Ja nüüd see suurepärane sisu on vaja viia sinna, kus on lugeja, kus inimesed asuvad ja tänane on elu lihtsalt on selline, et järjest rohkem lugejaid kõigis vanustes vanusegruppides ei asumite oma seal postkasti kõrval, vaid asub arvutist sülearvutis, tahvelarvutis asub mobiiltelefonis ja igal pool mujal ja ta ei asu seal mitte kolmapäeva hommikuti, oodates oma seda, et millal see sisu pole, potsatab minu aparaati vaid tegelikult ta tahab seda saada niipea kui tekib. Et seetõttu on need muud multimeedia võimalused, asjad tuleb Ekspressi puhul tahes-tahtmata kasutusele võtta, maailm läheb, läheb selliseks. Noh, kus täna hommikul leidsin, sattusin peale faktile, et maailmas on neid nutimobiiltelefone rohkem kui hambaharju rohkematele inimestele mobiiltelefonid kui hambaharjad. Et seal, see on lihtsalt vältimatu ja seda ei tasu selles mõttes karta või ennast kuidagi kiruda, et keegi meist ei taha oodata Ta viis päeva, et lugeda mingi asja kohta, mis ta rõhus. Kas on juba mingid konkreetsemad plaanid, et mida siis selleks, et lugejat hoida? Pressikoduleheküljelt küljes, kas need väiksed sellised tehnilised plaanid, mõtted natuke ikka on, et et kuidas paremini ja regulaarse suurema regulaarsusega anda olulist sisu inimesteni, selle üle mõeldakse. Mõtleme, hakkame toimetusega koos mõtlema esimesest nädalast peale. Ega seal oli seal ka seal ei sinimingisugust revolutsiooni, et ei tule seda, et esmaspäeva hommikul tuleb välja pressiteade, et nii nüüd on, eks Eesti Ekspress nüüd telekanal, seda selliseid plaane ei ole, aga lihtsalt vaikselt hakkame katsetama, vaatama, et kas mõnes vormis peale lihtsalt nende lugude ülespaneku lugejad leiavad asju paremini üles ei leia siis ega me neile peale ei suru. Kuidas see mõjutab Eesti Ekspressi, et ta on suure korporatsiooni liige, kus on Delfi, Eesti Päevaleht, Maaleht veel väga mitmeid portaale. Ma ei oska selles mõttes ju veel kõiki aspekte avada, kuivõrd ma ei ole seal töötanud, vaid ainult käinud nii-öelda tutvumas, aga üldiselt ma iseenesest arvan, et see on kindlasti hea Eesti ekspressile, sellepärast et toimetused paiknevad ühes hoones koos ja nende vahel ikkagi nii palju vähemalt on sünergiat ette, info liigub, jagatakse, natukene teemasid, kuuldakse, tehakse, antakse sobivaid, et seal nagu pikem põhjalikum lugu, äkki Ekspress tahab selle ette võtta, see on täna õhtul tuleb avalikuks see, see uudis parema selle Delfisse, kuna see nii värske ja kuum ja nii edasi see selline info liigub ja ma arvan, et see on kõigile neile väljaannetele kasulik, pluss veel see ka, et, et sa saad erinevate väljaannete meeskonnad saavad omavahel koostööd teha. Inimesi liigutatud, seda annab nagu jõudu ja võimalusi juurde. Mis on teie põhimõte peatoimetajana, kas te tahate lehes ja veebiküljel rääkida sellest, millest inimesed omavahel räägivad, millest nad sotsiaalmeedias kirjutavad või te pakute neid teemasid, millest nad ei oskagi rääkida, aga mis on teie hinnangul ühiskonna ja riigi seisukohalt olulised, need ei pruugi üldse kattuda tavaliselt nende kattugi. Jaa, jaa, aga Eesti Ekspress on viimane Ekspressi number sellel nädalal, nüüd oli 88 lehekülge. Ja sellel 88-le leheküljele tuleb ära mahutada selline materjal, et sealt leiaks ikkagi kõik lugejad endale sobivat asja ja loomulikult on väga oluline olla oluliste ja puudutavate lugudega nendes kohtades, kus inimesed räägivad ja ka ise luua seda kõneainet, millest inimesed saaksid omavahel rääkida, arutada, jagada, einestada, takka kiita, kiruda, et see on väga oluline. Aga teiseks on jah, minu hinnangul ka ajakirjandus on ikkagi see roll, et aeg-ajalt ka vedada ühiskondlikku debatti. Pean siin silmas siis nii poliitika kui majanduse teemasid, kus kus võib-olla tõesti ei ole tavainimeste peolaua jutud otseselt, küll aga on ühiskonna jaoks väga olulised küsimused. Eesti televisiooni pealtnägija on saanud alati tõhusat täiendust Eesti ekspressist, kust eestiekspress oma ajakirjanike täienduse saab. Eesti Ekspress on saanud oma ajakirjanike täiendusi. Aja jooksul erinevatest kohtadest selles mõttes, et et on võetud tugevaid ajakirjanikke teistest toimetustest. Natuke toimib see selline jagamise süsteem ka selle enda Ekspress meediagrupi siseselt, et vaadatakse, kas keegi tahab natukene profiili vahetada või uut väljakutset või keegi, kas keegi nüüd valmis olema Ekspressi ajakirjanik, siis on liigutud niipidi ja eks ole mujalt võetud ikka. Eks ta käib, on võetud inimesi ka täitsa puudavalt, nagu näiteks tooksin enda näitab. Kuigi ma ei ole küll otseselt seal ajakirjanikega. Aga on teil plaanis vahetada ajakirjanike koosseisu juurde, tuua? No sellest ma veel selles mõttes täna siin väga midagi ei räägi, et tugevat täiendust vajab iga meeskond aeg-ajalt. Ja, ja eks eks Ekspress vaatab ka silmad lahti ringi ja otsib tugevaid ajakirjanike, ma arvan, kogu aeg. Täiesti erakordsest suguvõsast, sest et need on geenid, mida te lisaks oma elu jooksul omandatud oskustele võtate kaasa oma uude ametisse. Kui nii võib öelda. Perekonnanime järgi hakkasin otsima teie vanavanaisa on akadeemik Harri Moora, kes Tartu Ülikoolis pani aluse arheoloogia, etnoloogia õpetamisele ja teadustööle. Abikaasa on etnoloog Aliis Moora, kes on üks esimesi akadeemilisi naisi Tartu Ülikooli lõpetanud nende kuuest lapsest siis Henn on teie vanaisa, minu vanaisa siis nende kolmas laps, Reet abiellus kuulsa ajaloo professori Herbert Ligiga. Ja sealt perest on meil pärit Jürgen Ligi ja Katre Ligi, kes omakorda on abiellunud noorpõlves luuletaja Hando Runneli. Ka. Siis kuulub teie suurde suguvõsasse. Lisaks teadlastele, sõjaväelasi. Tahan viidata ette kaitseväe ühendatud õppeasutuse ülem, nüüd koloneli auastmes Martin Herem on samamoodi üks alis ja Harri Moora lapselastest minu vanatädipoeg. Ja see ei ole veel kõik. Üks Aliise mooraõdedest on Andres Tarandi ema millest järelduvalt Indrek ja Kaarel Tarand on teie vanatädilapsed. Siis vanavanatädilapsed, vana-vana-vana-vanatädi lapselapsed. Mul endal on ka väga keeruline seda järgi täpselt pidada, et see on, see oleks neid astmeid läheb ikka juba seal nagu päris paljuks. Ühesõnaga, kas te tunnete, et see on nagu kohustus teil omakorda väärikalt täita üks järeltuleva põlve koht selles kuulsusrikas suguvõsaloos. Kas tahate kuulda ausat vastust? Ikka? Absoluutselt ei tunne. Mitte kuidagi ei mängi see, ma arvan, minu otsustes rolli ja minu vanavanemad ei mõjuta ega ei vastuta minu otsuste eest. Nagu ei, ei vastuta mina Jürgen Ligi väljaütlemiste eest või tema vastupidi mõnede minu tempudest, et üht või teistpidi seal suguvõsas kõik koos oleme. Aga see, mis, nagu valikuid me teeme, milliseid valikuid teevad harjalise moora järeltulijate seas, loendamatu arv, need järeldused, lapselapselapsi leid. Paljusid ei ole kunagi kohtunud Ki et teid on nii palju juba ja, ja et see on igaühe enda valik. Ja teie valisite oma erialaks politoloogia? Ei tõmmanud, ei ajalugu, ei arheoloogia. Või kuidas see valik sündis. Minul sündis see valik. See valik sündis mul niimoodi, et tegelikult suhteliselt hilja, ma mõtlen selle noh, kuskil seal 11. klassi paiku, nii et mul ei olnud sellist varast valikut, et ma tahan kohe minna, aga lihtsalt ma kogu aeg teadsin et mind huvitab väga ühiskond, ma olin hästi noorest peale kogu aeg, olen jälginud ajakirjandust, sündmusi, mis toimuvad ühiskonnas, poliitikasse on kogu aeg, huvitas. Ja ma mäletan ise nooremana, ma olin mõelnud või planeerinud, et äkki ma lähen ja õpin juurat. Aga kogu aeg oli sellega sihuke väike kõhklus või kahtlus endal ka, et kas ikka on lõppkokkuvõttes nii huvitav ja kas ma, kas ta ei lähe kuidagi jälle selliseks tehniliseks ära minu jaoks natuke. Ja siis ma arvan, et ma mälu järgi olin alles 11. klassis, kui ma sain teada, et see oli koolis selline eriala nagu politoloogia on, niisiis kui ma sellega tutvusin, püüdsin nagu lisainfot veidikene hankida, siis tundus mulle kohe, et see on õige asi ja, ja minu jaoks, et see on minu kõige esimene eelistus, kuhu tahaks minna. Ja kuna seal oli väga suur konkurss tol ajal igaks juhuks siis kandideerisin veel ühtlasi ka juurasse. Aga kui politoloogia katsed läksid juba hästi ja ma olin Tartu ülikooli sisse saanud, siis, siis ma enam ei olnud teist mõtete. Tagantjärele arvan ma, et ma tegin ikka väga õigesti enda jaoks. Ühesõnaga, ta ei otsinud niisugust eriala, mis ametis, tooks selle leiva lauale, vaid õppisite seda, mis teid lihtsalt huvitab kindlasti isiksusena arvestama. Sellega on isegi väike selline lõbus lugu, et meie noh, kui ma olin sinna politoloogiaosakonda sisse saanud, siis ma noore õppides käisin terve suvi otsa selle sisseastumist, suvi käisin terve suve paljajalu, nii et mitte midagi kunagi jalga ei läinud, siis ma seisin paljajalu seal politoloogia osakonna ukse taga, vaatasin, et tulemusi, asju ja siis tuli professor Raivo Vetik, kes oli tol ajal siis Tartu Ülikooli politoloogia osakonnas. Sealt läks mööda ja, ja kuidagi läks nagu vestluseks, kuna me olime seal katsetel siis kohtunud ja mina küsisin tema käest, et kuidagi, et kuidas siis läks või midagi ta küsis ja mina ütlesin, et näete, et hästi läks, sain, sain sisse, aga ma pean nüüd valima, et kas ma tulen nüüd siia politoloogiasse või lähen juurasse. Ja tema korraks vilksamisi vaatas seda, et ma olin seal paljajalu ja ütles niimoodi, et et noormees, kui te tahate palju raha, siis mingi juurasse. Kui te tahate targaks saada, siis tulge palun bioloogias. Ja noh, tegelikult see oligi seesama valik, mille minu süda oli vähe teinud, et see lihtsalt nagu väga naljakas tabavalt hästi sõnastatud ja öeldud, et tol hetkel paljas mõte sellest, et ma võiksin oma valiku teha suure raha pärast, tundus mulle nagu allergilised eemale peletab. Ma hakkasin tol hetkel võib-olla pärast seda vestlust hakkasime kahetsema, et me üldse sinna juurasse proovisin. Aga juurasse oli ka tohutu tung ja ma arvan, et võib-olla tõesti mitte ainult raha pärast. Ei, loomulikult ei aja, ei noh, on ega siis juuras on palju palju huvitavaid asju ja on väga-väga tublisi turiste, kes ei ole sugugi seal ainult raha pärast, vaid lihtsa puha. Ega ma ei heida inimesele ette, kui ta teebki oma karjäärivalikud raha pärast, see on väga normaalne põhjus, miks neid teha, lihtsalt mina ise ei tee. Mõni huvitav isiksus Tartu ülikoolis õppimise ajast. Kes on teie mõtteid, kas mõjutanud mõtetele uue suuna? Nojah no selles mõttes isiksusi on. Käisime ülikoolis nii-öelda veel sellisel ajal, kui ülikoolis olid klassikalised loengud, valdav loenguvorm ja enamik ikkagi professoreid, õppejõud oli kindlasti nagu väga huvitavad isiksused ja, ja põnevad ja tihtilugu noorte inimeste jaoks naljakad ja ja, ja ja muide, aga mis ma tahan öelda, pead selle meie politoloogia osakonna kohtadelt suhteliselt väikeosakond. Ja mis oli nagu väga eriline seal ja mida ma tagantjärele hindan, kõige rohkem oli, oli õppejõudude ja üliõpilaste omavaheline selline väga väga tihe läbikäimine ja hea suhe. Et me jooksvatest lausa iganädalastest istumistest näiteks õllesaalis arenesid siis välja mitmed ühised ettevõtmised eriti näiteks tuntud politoloog Rein Toomla, tema jaks ikkagi oma tudengitega koos aega veeta oli täiesti muljetavaldav, et ise olin ma noor õppejõud sisekaitseakadeemias ja mõned aastad hiljem ja ei jõudnud selles osas nagu lähedalegi selle, mida, mida Rein Toomla, kuidas ta kogu aeg oli oma tudengitega koos siin ja seal ja, ja jaurati poliitikale, jaurata Palole jaurati ühiskonna üle tehti valdavalt tehti nalja ja ilguti ja aga tegime ka väga toredaid üritusi, näiteks korraldasime koos Tartu Ülikooli raamatukogus valimisdebatte kutsudes sinna siis peaministrikandidaat ja, ja muid selliseid rahva ette ja tegime selliseid šovlikumaid, debatte, mida tol ajal Eestis väga palju ei olnud. Lisaks meie politoloogia osakonna sügis ja kevadkoolid olid väga toredad, kus kogu õppejõudude kaader tuli alati kohale ja mitte selleks, et seal siis kuidagi õpetada või targutada vaid selleks, et põhimõtteliselt koos tudengitega pidu pidada ja ja jällegi olulisi ühiskonnategelasi vaibale kutsuda. Ühesõnaga, see on kõik see, mis on teil niisuguses mõttelises seljakotis, mille võtate oma uude ametisse kaasa. Ja noh, kindlasti ja mis ma veel võtan oma uude ametisse, sealt kaasa, on ikkagi see sõpruskond ja mõtteviisid, mis, mis meil seal ülikooli ajal koos välja kujunenud, et tegelikult selle oma ettevõte, kus ma seni töötasin, katapult Films, tegime me koos kõik on politoloogid seal politoloogide koos kursusekaaslastega koos õppinud politoloogide pundi ettevõtmine ja ka nüüd me teeme praegu siis seda poliitikaguru nimelist nimelist seda portaali blogi poliitika analüüsi blogi siis ka seal on meil kõik on meie endasse politoloogide punt, välja arvatud siis Andreas Kaju, kes oli ka Tartu Ülikooli politoloogia väga lühikest aega küll tema on Tallinnas õppinud, aga väga, et kõik need, kõik need inimesed ja need kontaktid on sealt pärit ja nagu mõttemaailmaga Stuudios on nädalalehe Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora. See poliitikaguru arvamusplats, nagu te ise nimetate need iganädalased kolumnist, mis on väga huvitavat lugeda, seal on värskeid mõtteid, ma saan aru, te olete hästi informeeritud kõigest sellest, mis ühiskonnas toimub, kuidas personal liigub kellel läheb hästi, kellel läheb halvasti. See on, et nagu öeldakse, kollektiivse ajutöö tulemus. Enamasti küll jah, et see töörutiin on meil selline valdavalt, et me teeme reedesel päeval ühe koosoleku, kohtume, kui võimalik, kui graafikud võimaldavad lühidalt ja siis räägime läbi, mis siis selle nädala põhilised teemad on, millest võiks kirjutada ja siis üks iga nädal rotatsiooni korras üks kirjutab siis selle põhinagu põhja ja teised veel siis pühapäeva õhtul täiendavat esmaspäeva hommikul me paneme selle üles varahommikul, et see on sellel nädalal memorandumit, nüüd, mida me oleme katsetanud nüüd mõnda aega. Et alguses ma lihtsalt avaldasime artikleid, siis ei olnud sellist kindlat graafikut või rütmiline, mõtlesime, et teeme sellise iganädalaselt, tahtsime alguses, et oleks uue nädala ettevaade, mida esmaspäeva hommikul avaldada. Aga sageli on tast saanud ikkagi ka nagu lõppeva nädala sündmuste kommentaar ikkagi, et noh, see on nagu sa ette vaata, tagasivaade nüüd enam-vähem pooleks praegu sise- ja välispoliitika mõlemad ja sise välispoliitika mõlemad, et see on üks võib-olla meie meeskonna eripärasid, et me pöörame enda arvates õigustatult rohkem tähelepanu välispoliitikale ja selle mõjudele Eestile ja Euroopa poliitikas toimuvale. Aga noh, peab ütlema, et et võib-olla mõned aastad tagasi. Me oleksime seda vähem teinud, kuivõrd lihtsalt maailma Euroopa teemad on äkitselt otseselt nagu meie igapäevaelu mõjutavad. Ja seda tõenäoliselt tänu Keit Kasemetsale, kes on teie meeskonnas, tulud värskelt Brüsselist. Jah, Keit Kasemets on, on olnud nii-öelda Eesti Euroopa Liiduga integreerumise üks eestvedajaid ja üks selle kogu selle süsteemi, omaaegseid väljatöötajaid ja juhte. Aga meie tiimis on ka Juhan Lepassaar, kes oli Eesti valitsus Euroopast direktor, kes täna on Brüsselis Andrus Ansipi administratsiooni ülem. Ja eurointegratsiooni alal on ka Tõnis Leht praktikas töötanud olnud nõunik siis riigikantseleis. Nii et need teemadega on ikka paljud meist läbi imbunud. Ma tahtsin teie arvamust küsida selle kohta, et mis õieti Eestis mõjutab ühiskondlikku debatti. Kas see võib olla niisugune arvamusportaal, kas see võiks olla nädalaleht? Kas see võiks olla natukene üle võlli huumoriga? Poliitiline satiir, nagu oli riigimeestes, kas see võiks olla niisugune Literatuurselt ja lavastuslikult pompöösne, nagu on NO99 tead tri ühtse Eesti suurkogu või Reformierakonna juhatuse koosoleku protokoll või, või muusikal Savisaar? Kuidas te näete, et see, mida, mida teadlased analüütikud intelligents välja ütleb, võtame näiteks ka Postimehe arvamusliidrite lõuna viimased 10 aastat, kui palju seal on intelligentsi tippe ütlemas välja oma arvamust? Mis õieti mõjutab ja kas üldse miski ühiskondlikku debatti mõjutab? Kõik mõjutab. Mõni näide. Kõik need asjad, mis te ütlesite väga selgelt, mõjutavad ühiskondlikku debatti ja valdav enamik neist kindlasti paremuse suunas ja sisulise suunas või või kuidagi probleemide parema äratundmise suunas, ma pean siin ilma, sest neid kunstilisi asju, mida näiteks 99 on teinud siis need on sellised, täpselt nagu tundliku kujundlikust keeles tundliku närviga inimeste poolt tehtud asjad mis aitavad inimestel nagu probleemi olemust mõista millest võib-olla räägitakse ringkondades või mis on poliitikaga igapäevaselt tegelevatele inimestele nagu täiesti selge, sest nad näevad seda kuidagi kõrvalt ja vahetult, aga ei osata sellest rääkida sellises keeles, et, et inimesed sellest aru saaks. Et selles mõttes ta mõjutab kõik. Aga ta ei määra seda, et, et ühelgi neist Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud säravatest kõnedest ei ole nagu jõudu kogu ühiskonnale uut suund anda ühiskonda oma võrdleks ikkagi sellise väga suure kruiisilaevaga, mis on inimesi täis ja mis sõidab oma kursil väga suure inertsiga. Ja kui mõnes konverentsisaalis räägitakse säravat progressiivset juttu, siis suur osa laevast võib-olla kuulab kuskilt midagi muud, kuulata teistsuguseid raadiojaamu, kuulab, kuulab. Käib poes teeb midagi täiesti, elab oma elu nii-öelda ühiskonna nagu kogu kursi määravad kuidagi palju sellised suuremad protsesside tegurid. Ja samamoodi siis debatiga, et see debatt, mis käib ühes laeva vööris ja see debatt, mis käib laeva ahtris omavahel, erinevad kardinaalselt. Kas nad jäävadki erinema või on mingi kokkupuutepunkti võimalus ikka ka? Esiteks, ma ütlen, et, et praegu jääb nagu mulje meie jutust, nagu ma ütleksin, et see on kuidagi halb. Et see ongi lihtsalt tegelikult normaalühiskond, normaalühiskond ongi selline, kus on väga erinevad grupid neil on väga erinevad huvid, neil on väga erinevad teemad, mis neile üldse korda lähevad, igaüks püüab edendada oma elu, mis ongi normaalne, inimesed püüavad parandada oma elu oma äranägemise järgi. Ja nüüd siis see, nagu see ühiskondlik seal päris, nagu see poliitika poliitiline tase on. Tegelikult see on siis see koht, kus kogu see ühiskondlikud erinevad huvid kokku jooksevad, et hästi palju on, on rahva seas sellist ootust, et miks poliitika ei ole meil selline kuidagi, et mis asja nad kemplevad, miks nad sõdivad, miks nad omavahel tülitsevad tühja asja pärast, selle asemel, et teha ühiselt ajada nii-öelda seda Eesti asja. See ootus on ju nii olemas. Aga tegelikult ei ole ju olemas mingisugused Eesti asja selles mõttes Eesti asja, mingit ühtset, kõigile sobivat ja vajalikku Eesti asja. Et tegelikult just ongi poliitika ongi see koht, kus kogu see konflikt nii-öelda lahendatakse, otsustatakse rahumeelselt. Ja poliitika ongi oma olemuselt konfliktne, selliseks ta jääbki, jääbki konkurentsipõhiseks, jääbki halastamatuks ja lihtsalt nagu tuleks leppida, et see ongi poliitika ülesanne, ütles, et tema ülesanne ongi ühiskondlik konflikt, et tuua välja lahendada kuidagi antud hetkel parimal võimalikul moel. Et oodata seda, et riigikogu võtaks kätest kinni 101 inimest ja ja hakkaks ühes suunas minema, et see siis ei ole enam vabariik. Kurvaks teeb see kembeldakse liiga tühiste asjade üle liiga suure kirglikkusega. Jah. Tõsi on ka see, et, et suur osa sellest kemplusest on ka tegelikult etendus see on sageli ka edendatakse huvide esindamist, edendatakse põhimõtetes seismist, edendatakse ka seisukohti. Ja see on kahtlemata kurb ja see on ka nüüd koht, kus on meedial väga suur vastutus. Tegelikult peaks meedia selle asemel, et sellist kommunikatsioonipärast tehtud kemplemist ära tunda mitte sellele tähelepanu pöörata, mitte minna kaasa selliste vastandustega, mis selliste natuke Rauskavate vastandustega mitte neid võimendada. Aga paraku ma arvan, et üldiselt meedia roll pigem on just neid välja tuua või mis meedia täna teeb, on see, et neid asju välja tuua, neid just võimendada, nendega peal mingis mõttes ise liugu lasta. Ja tulemus kui tagajärg on see, et ongi seda natuke rohkem. Et toon ühe näite. Ameerika Ühendriikide. Olen just lugenud ühte analüüsi selle kohta, kuidas Ameerika Ühendriikide senatis toimusid varem väga tasemel debatid, arutati teemade üle väga sisukalt. Aga täna ei ole ju nii, et täna on Ameerika Ühendriikide senaator nagu teiselt debatt, nad ei kuula 11, nad ei räägi üksteisega justkui, vaid nad lähevad, esitavad oma need jutupunktid ära need oma esitatud võimalikult dramaatiliselt võimalikult raisates siis läheb teine pool esitab oma sarnaseid jutupunktid ja küsimused, milles siis on probleem. Ja see nii-öelda analüüsi komandör väitis seda, et, et see muutus saabus sellega, et senatisse paigaldati telekaamerad, hakati seda jälgima, hakati seda reaalajas üle kandma ja jälgima ja sellest hetkest saadik, kui see juhtus ei ei rääkinud enam saadikud omavahel asjast, vaid nad hakkasid sisuliselt esinema valijatele ja meediale ja see tõi kaasa selle, et nad ei saanud endale lubada eksimist. Nad ei saanud endale lubada oma vigade tunnistamist, kuna kohased oleks võimendatud. Ja, ja nüüd ongi tulemus on see, et sisuliselt nagu debatt on lahkunud tegelik sisuline debatt. Ja see on tegelikult ka see, miks näiteks mina ei hüüaks praegu kaasa nendega, kes täna meie riigikogus riigikogu komisjonide salvestiste pärast väga mures on ja, ja ütlevad, et see on riigikogu järjekordne püüa midagi salastada ja susserdada. Et mina ütleksin seda, et, et mina olen küll väga selgelt, et kui need kõik komisjoni istungit, mis täna on peamine töövorm, kus seaduseelnõusid sisuliselt punkthaaval läbi arutatakse et kui need kõik on kohe vahetult avalikud salvestist täna siis see tähendab seda, et seal ei leita enam kompromisse, ei otsita neid kompromisse ja, ja ei tehta nii-öelda poliitilisi kiile selleks, et okei, meil on siin kolm erinevat nägemust. Kuidas selle eelnõuga edasi minna, teeme nii. Ühe neist asjast vähemalt teeme ära, kaks, jätame kõrvale. Sellist otsust ei saa enam ükski poliitik endale lubada, sellepärast et kõik need kõrvale jäädud, asjad võimendaksid ja need grupid ühiskonnas, keda see puudutaks, oleksid oma saadiku peale väga vihased. Ja sellepärast saadik ei saaks enam taganeda, et ühesõnaga mina arvan, et avalikustamine ja ja läbipaistvus on väga-väga olulised. Aga on kohad, on tasandit, kus. Ma väärtustan seda sisulist debatti palju rohkem, kui seda etendatud avalikkusele suunatud esinemist. Jah, aga kui te vaatate riigikogu komisjonide kirjalikke protokolle, siis ei selgu sealt mitte midagi muud peale selle, kes kohal olid ja millal selle küsimuse juurde uuesti tagasi tullakse, et sisulist arutelu ei leia? Just aga absoluutselt kahel käel ma toetan seda, et need protokollid peaksid olema paremad, et see ja seda, see on ka selle praegu menetluses oleva riigikogu töökorra muudatuse üks nagu sisu on see, et seal pannakse paika, et peab olema nimeliselt kajastatud, kes laias, mis seisukohti esitas, peab olema arutelu käik tagantjärele tuvastatav. Ja see on minu meelest elementaarne, et see et ei piisa ainult nagu sellest, et sedastada et koosolek toimus, vaid on vaja ikkagi öelda ka seda, et mida siis arutati, mis teemad olid noh, enam-vähem mis positsioonidel oldi. Aga mitte igas nüanssis, mitte igas sõnastuses, sest need on need asjad, millest meedia võib kinni hakata ja teha mingisugusest detailist nagu põhiuudise. Kuigi tegelikult põhiteema on pigem see, et koos tehti ära suur hulk tööde lahendati probleeme, siis tegelikult meie ettekujutus ka sellest, et riigikogu ainult kempleb, ainult kakleb ja opositsioon ei saa mitte midagi ja koalitsioon sõidab neist alati üle ja koalitsioon ajab ainult on mingid oma uue ja nii edasi siis tegelikult ikkagi valdav osa riigikogu seadustest võetakse vastu suures üksmeeles ja lepitakse komisjonides kokku, niiet et ükski osapool ei ole vastu. Meie näeme neid juhtumeid, kus üksmeelt ei ole, see tuuakse, tuleb meediapildis välja. Aga, aga. Ma arvan, et pilte kajastus poliitikast ei peaks iseenesest nii hüsteeriline olema, et ma arvan, et kui meeldis rohkem nagu sisu püüaks avada, siis me saaksime selle tulemusena kvaliteetsema poliitika. Ühte teemat äkki jõuame veel käsitleda, see pärineb Postimehe arvamusliidrite tänavu kevadiselt lõunalt Evelin Võigemasti ettekandest, kus ta tuletab meelde William Shakespeari tragöödiat Hamlet sellest tragöödiast üht-teist stseeni, kus prints Hamlet paljastab rändnäitlejate abiga selleni, et Claudius on süüdi ja Shakespeari lause on, et ja tõesti Kell süüd see hullub ja süütu võpatas. Evelin Võigemast ütleb, et aga see ei ole elu, see on Shakespeari soovunelm ja ta jätkab, et kas poliitiline kultuur muutus pärast ühtse Eesti suurkogu, kas muutus järgmistel valimistel, vastupidi, tundub, nagu oleks osa poliitikuid veel enam hoogu ja jultumust juurde saanud ühtse Eesti suurkogul süütu võpatas, aga süüdlane ei hullunud Ta istus nagu õige mees kunagi. Ühesõnaga, kas teil ei tundu, et et me toome lavale selle, mida me mõistame hukka, aga poliitik arvab, et äkki see ongi uus normaalsus ja, ja kui me mõtleme kõikide nende valijate toomisest ühest piirkonnast valimispiirkonnast teise, mis ei ole omane mitte ainult ühele Eesti erakonnale, et me näemegi seda, et see, mida veel hukka mõistame, muutub igapäevaelu osaks. On nii? Ei ole. Nii on ja nii ei ole. Et esmalt. Esmalt on õigus, et, et ei ole niimoodi, et me teeme ühe etenduse. Me teeme ühe tujurikkuja. Ma ei tea, meil oli riigipussi sketš, kus me pidasime seda sellist riigi nõrka, jõuetud regionaalpoliitikat ja seda, kuidas aeg-ajalt püütakse siis mingite asjadega etendada nagu seda, et me päästame maaelu justkui siis ega ei ole nii, et see üks ketsid, nüüd murran selle asja ära, nagu korra naeruvääristab, ta annab oma panuse sellesse, et see mõte kuidagi seal selles teemas selgiks. Aga tegelikult ikkagi see ühiskonnalaev, see kruiisilaev või tanker, see läheb edasi, et lihtsalt võib-olla natukene kurssi paremaks tõugatud iga selline tegeminegi iga ühtse Eesti suurkogu muudab asja selles mõttes paremaks, et valijad on teadlikumad päevad paremini, näevad asju läbi paremini. Nad oskavad selle üle naerda. Ja Ma arvan, mina isiklikult arvan, et ainus tee selleks, et poliitika läheks paremaks on teadlikum valija paremini poliitikat mõistev, rahulikumalt seda jälgiv hindav ja sisuliselt informeeritud valija on tegelik võti poliitika paranemisele, et niikaua kuni parteid saavad läbi oma nende manipulatsioonidega petmistega asjadega nii kaua, selles mõttes ei muutu midagi, mis töötab, see töötab ja seda tehakse. Ja kui, kui me tahame midagi muutuks, siis tuleb saavutada see, et see enam ei töötaks. Tuleb teha see, et inimesed ütlevad, et aitab, ma ei talu seda, et me ei, me ei anna oma häält. Ja see on väga raske töö, sellepärast et ühiskond ei käi mitte kõik teadlikum osa on oma otsused teinud aga on teised inimesed, kes otsustavad palju vähema info pealt ja mõnikord täitsa kõhutunde alusel ja mõnikord esmase hirmu alusel või muul põhjusel. Et aga, aga ka nende valijate teadlikkuse tõstmine on tegelik, nagu lahendus. Ja see on väga raske. Ja nüüd Eerik moorat, te lähete seda rasket tööd esmaspäevast tegema? Nojah mis seal siis ikka kindel tunne, tunne, normaalne tunne on, tunnen ootusärev selles mõttes, et et ma tõesti loodan, et ma saan oma panus anda sellele, et Eesti ekspress oleks jätkuvalt värske ja avatud ja ma loodan, et et meil koostöö selle tugeva toimetusega sujub, ma loodan, et ma saan neile midagi juurde anda, väikest särtsu siia-sinna lisada. Ma loodan, et see õnnestub. Eks näis, päevapealt ei juhtu midagi. Palju edu teile, Erik Moora. Aitäh teile.