Kaja rõhudimisel on täna luuletaja, kirjanik, kunstnik, tõlkija, ka ajakirjanik, raadioajakirjanik Indrek Hirv. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Indrek, te olete tagasi oma selle kevadiselt reisilt Pariisi. Kas Pariis on ikka Pariis või ta on muutunud sellest ajast peale, kui te seal esimest korda käisite? Ta muutub kogu aeg muutub, mitte väga meeldivas suunas, aga aga Estoniale Pariis kõika pildid ripuvad samade seintel ja ja kui varahommikul näiteks ringi hulkuda, siis siis on justkui endine. Aga rahvast on järjest järjest rohkem ja linnud järjest kallim. Tolmuse. Tähendab autode tossu on rohkem ja ja muidugi musti nägusid. Mida sellelt kevadiselt reisilt endaga kaasa võtta? See oli poisiga reis pojaga. Perter on kuueteistaastane praegu. Me olime, oleme käinud, kui ta oli, kas seitsmene või ta suurt midagi ei mäletanud ja ta tundis õigete asjade vastu huvi. Käisime rahulikult muuseumites parkides ja rääkisime juttu. Hästi mõnus oli. Seitse päeva. Pariis on läbi teie elu olnud üks hästi oluline kas motiiv või kujund. Ma arvan, et see oluline kujund on pärit juba teie kunstnikest vanemad Helgi Hirve ja Lui Haaveli ajast, kes oleksid ju ka ennast väga meelsasti Pariisis täiendanud, nii nagu olid seda teinud nende õppejõud Pallase päevilt. Teisest küljest, kui võtta, siis Eesti kunstnikud on ju mujalgi saanud väga head haridust Peterburist ja Düsseldorfis. Miks on Pariis olnud eesti kunstnike paleus läbi rohkem kui 100-st? Mis see tõmme on, kuidas seda kirjeldada? Ega ma mingit iseloomu, sarnasust või värvi, sarnasust või midagi muud ei hakkakski otsima. See on ikka nüüd, tuleneb sellest, et Pariis oli enne esimest maailmasõda maailma kunstikeskus ja sinna läksid kõik kunstlikult kokku üle maailma. Eestlased nagu kõik teised ja meid oli seal päris suur kamp mesipuus. Ja mina sattusin oma lapsepõlvest siis kokku nendega, kes olid kas Pariisis õppinud või, või sinna kangesti igatsesid. Nii et minu jaoks on ta sümbol või kujund lapsepõlvest. Ilma, et see vaene Pariisnivega teakski ta nii tähtis on mulle. Kuidas te esimest korda Pariisis? Ma pean pikemalt rääkima. Ma sain esimest korda impeeriumist välja. 89. aasta suvel. Soome, kõigepealt Soome viisaga. Siis läksin salaja Rootsi. Ja ma pidin, meil oli Toomas Ilvesega kokku räägitud, et ma jään Rootsi ja Kanada-Euroopas tööle. Aga siis ma läksin Kalju Lepiku juurde ja rääkisime Lepikuga. Ja hommikul mul oli selge, et ma ei jää seekord pärismaalasest. Lepik ütles, et et kui ma Rootsi ja siis ma pean hakkama esiteks rootsi keelt õppima, teiseks otsima endale mingi õige ameti seda õppima. Ja isa näiteks kolme aasta jooksul neid pabereid, millega saaks Rootsist välja. Ma ei tahtnud seda, ma tahtsin Pariisi. Ja üks Hollandi reis oli juba soolas. Nii et ma tulin korraks Eestisse tagasi ja siis uuesti. Siis lendasin Amsterdami ja jäin siis 20 päevase viisaga kaheks aastaks. Aga siis kohe nädal või kaks hiljem. Sõitsin Pariisi ka. Ja see oli mul 33. sünnipäev. Kas Pariis vastas teie ettekujutusele? Ja pidu oli kõva minu minu sees ja ümber. Ega ma siis palju linna ei läinud, aga pime aeg. Aga õnn oli suur ja vabaduse tunne. Te pidite Pariisi saama, aga ei jäänud sinna teie nad sinna õppima tööle elama. Ma ei saanud teadagi tookord ma helistasin Münchenisse ja Toomas Ilves ütles mulle, et mine nüüd kohe Amsterdami tagasi. Et jumala eest ära hakka küsima. Ma ei mäleta, kui teravaks oli, oli mu timmitud noh, ühesõnaga ei mingit poliitilist varjupaika ega, ega elamisluba Prantsusmaa, sest seaduse järgi tuleb seda küsida seal, kus sa maandud. Ja siis ma Läksin muidugi tagasi. Aga sattusin Parisega tihti pärast. Amsterdamis olles, see oli aeg, kui te töötasite Raadio Vaba Euroopa jaoks. Te käisite hästi palju kunstimuuseumides, mida Amsterdamis, onju, päris mitmeid väga heade kogudega te hoidsite ennast kursis Lääne-Euroopa kunsti ja kultuurieluga kuidas see täiendas kõiki neid kunstiõpinguid Teie luuleharrastust, mis oli juba jõudnud esimeste kogudeni, kuidas see kõik ladestus selle peale mõisate tartus, elades kunstiakadeemias, õppides ennast Peterburis, täiendades kuidas need omavahel haakuside ladestusid? Oi, see oli pikk küsimus, pike pidulik. Ega ma ju ei olnud siin saanud õiget kunstiharidust, see Erki haridus ei olnud suurem asi, tartus rin saanud ja natuke Kongo juures maalinud ja sortsi juures ja kallima margi juures. Ja Pariis muidugi haakus selle tartu asjaga rohkem Tallinnaga, mitte Pieter ega ka mitte. Mõnda asja ma siis hakkasin nägema teise nurga alt. Kuigi ballasega haakumisi oli rohkem, kui oleks oodanud. Ma mõtlen, et Pallase maali jätta või ütleme siis Vardi või, või kabekunstiga. Ma nägin, kui sarnane sellega, mida tehti Prantsusmaal või Pariisis kahe maailmasõja vahel. See valguse ja varju mäng ja, ja need asjad, mida vaba ja kõik olid õppinud pari, joissa. Valguse värv soe ja külm ja impressionistliku maalikuul. See ju klappis, kõik pidi kloppimine klappis ka. Kuidagi peaksime ära märkima selle, et kunstipublik teid kõige esimesena teadvustasid, tunnustas portselanimaali, aga need inimesed, kes 30 aastat tagasi nägid teie nõndanimetatud muusikalisi seinataldrikuid, kui eripärased need olid kui väga nad erinesid kõigest sellest, mida me varem olime selles žanris näinud. Need inimesed ei unusta seda hiljaaegu veel. Rääkisin ühe inimesega, kes väga täpselt mäletas, kuidas kunstinäitusel üks teine ütles, et jätke Indrek Hirve nimi endale meelde, et ta on tuleviku suur nimi tarbekunstis ja ei näe, nagu te olete ka ise öelnud. See etapp, mille te jätsite selja taha Jah, ma sai valmis ja ma ei näinud enam liikumisvõimalustele selles tehnikas. Ilus aeg oli muidugi, ja mõni asi tuli välja välja tõesti. Aga see lõppes siis ära juba 85.-ga. Ja siis oli mõnevõrra litograafiat dioforti. Ja praktikas ema oli mu graafik, olin seda lapsepõlvest peale näinud peolt ütleme Forti litut, mitte lihtsalt hiljem siis eksperimentaal ateljees Voldemar kanni juures. Aga te loobusite ka sellest üsna kergel käel või? Jah, ma proovisin ära ja paar aastat tegin ja tuli välja ja esinesin mitmel näitusel ja isegi mitmekümnel. Ja rohkem ei tahtnud. Kuidas kunstnik raatsib loobuda sellest? Tunnustust toonud tunnustus ei ole üldse tähtis. Tähtis on ikka sisemine areng. Ja muidugi on kunstnikud erinevad, aga, aga minu olek või hoiak on nii, et ma tahan, et mul läks liikumisruum, et ma et mul oleks, kuhu püüelda ja katsetada midagi uut. Kui ma olen ühe asja selgeks saanud, siis ta ei ole mulle huvitavana. Kas te loobute kergel käel? Ei mingit kahetsust. Ei mis on möödas pimedas? Tagasi ma olen pöördunud luule puhul, mitu korda olen luuletamiseskonnad, pikad vahed sees. Aga no siis ma olen ka leidnud jälle mingisuguse teise teise tee. Sellest klassikalisest ardist ma olen loobunud ja sinna ma tagasi ka ei lähe. Teie esimene luulekogu oli une Raivo just 1987. Kuidas te neid perioodideks jagate? Luulekogusid ja, ja võib-olla ka hilisemaid valikkogusid. Selles unevaegus on juba kolm perioodist, kaks vähemalt on sees. Ei tea, ma saan jagada mingiteks perioodideks suurteks ütleme suures laastus on nii, et üks periood lõppes eelmise sajandiga, teine kestab praegu. Et klassikaline värss valdavalt oli, oli siis varem ja nüüd on nii või naapidi vaba. Kas need pisikesed kujundid ainult, mis, millest mõni mõjub nagu luuletuse mõni lihtsalt nagu nagu nips. Ja, ja siis see praegune arendus, mis on juba natuke teistmoodi, mis on sügavam ja põnevam minu jaoks. Värskammitses teid riimiline. Ta hakkas Camitsema ja alguses ei kavatsenud, aga ma ei tahtnud ennast korrata. Ja kui riimid hakkasid korduma juba siis läks tüütuks. Kas te muidu usute seda, et inimese hing areneb loobumistes ja kahetsustes ja? Kannatustes kannatustes on ja kindlasti päris kindlasti aga mitte kergetest loobumistes ja võib-olla, ega ma ei taha neid oma loobumise kiitama. Ma iseloomusta ennast, mitte ei, ei kaitse, ei kiida. Aga ma loobun kergelt. Kas see tuleb teadmisest, et te panete ukse oma elus kinni ja see on selles mõttes kergem, et te teate, et kohe tuleb midagi asemele või jääb sinna vahele ka miskit ühik? Ja hingamisruumi on vaja, see on tõsi. 100 ühikut on ka vaja. Minu käest on küsitud, miks paksu raamatu ära tegin, elu kuku, võtta raamatu hingekiri on selle nimi, tähendab siis kõik mu luuletused olid seal koos enam-vähem kolm aastat tagasi vist nüüd juba. Ja ma, ma olen siiralt vastane, siis ma arvasin, et ma enam ei kirjutanud midagi. Aga siis, kui see raamat sai tehtud, kujukese kinni löödud, siis oli korraga kerge olla, hakkas tulema iseenesest ja vabalt teha. Hästi. Te olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et kõige parem tööperioodi elus olid aastad 1992 93, kui Raadio Vaba Euroopa töö oli lõppenud, aga see rutiin või harjumus iga päev kirjutada oli teil veel siis. Rutiin ei olegi õige sõna, ütleme tööharjumus, sest ma tegin tegelikult iga päev ise asja. Ma lähen nüüd ühele teemale tagasi, mis oli enne korraks jutuks et need kultuuri hulkumised, mis mu raadios olid, tihti need olid ju sel puhul, kui mul ei olnud muud tööd. Et kui me oleme iseenesest kell üheksa hommikul helistati sidurit, kõige tõenäolisem oli see, et Washingtonist oli tulnud mingi faks, mis mulle sobis. Ja Toomas Ilves andis mulle selle saate ette ja ma pidin selle tuimalt eesti keelde tõlkima ja, ja sisse lugema. Siis parem lahendus oli see, kui ma tohtisin otsida ise ajalehtedest midagi huvitavat ikka poliitika teemadel. Ja kolmas võimalus oli see, kui Toomas ütles, et tee, mis sa tahad, ma annan sulle veerand tundi. Ja siis ma hulkusin mööda muuseume või tänavaid Amsterdamis või Brüsselis või Pariisis. See oli see vabavabadus. Ühesõnaga, et rutiin, nii et ei olnud. Aga see oli kõva töötegemise aeg ja tööharjumuse sisse ja seda oli vaja. Minusugusel. Te tulite Tartusse tagasi. Kuigi piirid olid lahti, oleksid võinud olla. Ega ma ei läinud ju tegelikult mitte ainult Eestist ära või mitte ainult Pariisi, ma läksin ikka juga. Eesti vabaduse eest võitlema. Vaba-Euroopa selgelt minu mineku eesmärk. Marin Ilmar Mikiveri suure vaimustusega kuulanud America äärest ja mul oli mingisugune võib-olla idealiseeritud, aga, aga üks tõsine tugev pilt. Aga siis Vaba Euroopa eestikeelne toimetus kolis Münchenist ära Prahasse ja teie. Esimene juba Eestis tagasi, aga ma läksin Prahasse neljaks kuuks. Ma nüüd pean mõtlema, mis aasta see võis olla, kas 95. aasta sügis? Ma arvan. Nii, et ma nägin ka selle kontoriga. Tulles tagasi selle, kuidas ma nüüd ütlen luuletaja töö juurde, te olete kirjeldanud näiteks ühti perioode oma elus, kuid teilt telliti sõnad Rein Rannapi oratooriumile hingelinnud, siis te olete öelnud selle kohta, et te tõusete hommikul hästi vara koos päikesega, kevadhommikutel läksite toomele jalutama, pliiats oli taskus ISIS, need värsid tulid. Nad nii üldiselt tulevadki, et ma jalutan hommikul, kas üle toome võimalik, kusjuures või või siis mõne teise jõe ääres kuskil muul maal. Ja siis panen kas märkmikusse või veel tavalisemalt lihtsalt paberitükkidele kirja, mis pähe kargab. Ja tavaliselt ei karga, see on hea, et kui tuleb midagi ja siis neid kujundeid koguneb. Ja siis, kui mul on tööperiood ütleme, et hinge rinud teistmoodi, need tulid kõik ja ühe hooga, kas paari nädalaga või. Aga üldiselt on nii, et ma kannan neid kujundeid kaasas vahel vahel mitu aastat. Ja siis Radon kuhugi Eestist lähen tavaliselt siis ära ja ütleme, et et ma olen hästi saanud kirjutada viskis ja Andaluusias. Nii et ma kellegagi ei räägi nädalate viisi. Ja kirjutan varahommikuti, võtan need väiksed paberitükid ette ja, ja võtan siit ühe kujunenud ja sealt teise kujundi. Ja lasen selle luuletuse sinna vahele kujuneda. Ei pinguta, ei. Ja pingetega suureks. Lasen voolata. Ja need paar väikest teravat kujundit, need kannavad luuletuse ära. Ja te peate ikka oma igapäevasest keskkonnast harjunud keskkonnast väljastama. Jah, ma ei tohi rääkida. Kohe, kui ma hakkan lobisema, siis läheb see luuletamise Vaikneb pinge ja ma ei taha rõhutada sõna pinge, sest see pinge on vaikne ja rahulik. See on selline pidev unenäoline olek. Ühtepidi terane, teisipidi unenäoline, milles Maruetel, milles vist luuletataksegi? Ma teen ooperilauljaid, kes sel päeval, kui neil on õhtul etendus, ei räägi mitte ühtegi sõna ja mitte ainult sellepärast, et hoida häält vaid sellepärast, et keskenduda rollile sellele muusikale. Just just. Ja siis tavaliselt tuleb mõni ajakirjanik ja tahab lobiseda. Võtan omaks selle etteheite järgmised märksõnad. Purjepaat, Võrtsjärv, purjetamine, Gibraltari väinale. Ja kõik haakuvad. Kui ma olin väike poiss, siis ma ei püsinud paadis. Ma tahtsin astuda üle parda vette, sest mulle vesi meeldis, mul vannis meeldis. Ja siis pidi kõvasti kinni hoidma. Nii et väga väikse poisina mind palju kaasa ei võetud, aga aga siis, kui ma olin, ütleme, et 80 üheksane, siis hakkasin purjetama Tartus Emajõel ja Võrtsjärvel optimistiga väikeste poistelaagris. Ja siis muidugi isa paadiga ja ja siis Tartu ülikooli jahiga. Kahe mastilise soluudiga. Kunirgisse astumiseni. Väga ilusad suved. Ja pärast ma olen purjetanud siis, kui on hea juhus olnud. Kui sõbrad on kutsunud kaasa või vahel, ma olen ka ennast ise pakkunud seal Gibraltari lähedal või, või Hollandis ka. Olen näinud purjetajate kampa, siis ma olen öelnud, et ma saan hakkama. Võtke mind ka kaasa. Jon võetud. Öösel vahis olles, kui vaatate tähistaevast merel, millest te mõtlete? See on väga-väga ülev ja uhke olek. Lase ennast sinna tumedasse taevasse isse. Lähen endast välja. Jah, kui kui ei pea just hoidma või vaatama kompassi kogu aeg Aga eks erilisi mõtteid tekitab ju, kas Eestimaa täiesti tavaline augustikuu taevas, kui tundub, et tähed on nii lähedal, et sirutage siia võtta. Jah, no muidugi, see ongi minu teema ka. Mul on raamat, tähekerjus on ta nimi, mis räägib tähtedest peamiselt. Aga ma ei räägi ühtki tähest eraldi ja ma ei otseselt taga otse jumalat, ma, mul on religioosne hingelaadaga, ma läen kuidagi. Mulle siiski tundub, et kõik, mida te olete elus varem teinud, see kuidagi on jätnud selles mõttes oma jäljed, et kui te kirjutasite neid raadiotekste, siis ilmselt sealt on teil pärit see hästi fokusseeritud konkreetne lause, lühike lause, mida ma märkan ka nendes Esseedis siin äsja trükivalgust näinud raamatus Tartust Pariisi ja tagasi. Ja midagi veel. Jah, aga alles ma ostan selle poolele küsimusele. Sellest raamatust vähemalt pool ongi raadiosaated. Nende ilmumiskoht ei ole märgitud, olen saatnud siis kas sirpi või või kuskil mujal ilmas eelmises raamatus. Aga nad on kirjutatud raadio jaoks ja nii, et lausa peab olema hästi loetav. See on tõsi, et seal mänginud kaaslase raadiokogemuse nendes nii-öelda esseedest Aga kui te sõna valite, ükskõik, kas siis tekstis või luules, kas te lihvlite nii kaua ja tõstate kõrvale kõik, mis tundub, et on liigne, kuni jääb tõesti ainult see väga välja lihvitud teemant järele? Ma lihvin väga kiiresti ja peas. Ma ei saa öelda, et ma kirjutaks sujuvalt, ma kirjutan raskelt. Aga väga intensiivselt ja seepärast ma ei lihvi. Teil on valmis variant? Jah, noh, päris võimatu ei ole, et ma tõmban midagi maha veel, aga aga ma ei muuda küll seda, mida ma teen. Ja siis mul tuli küsimuse teine pool meelde. Tahtsin siin küsida teie koostöö kohta, Vello Salo, aga mis tõenäoliselt on jätnud ka teie luuleloomingusse jälje. Kirjutan tõlkisite koos, mida me tõlgime vana testamendi psalmide. Aga see tõlkimine tähendab seda, et Vello tõlkis, mina olin tal selja taga. Ma alustan natuke naljakas kohast. Kõigepealt tellisin mulle uued prillid, need olid selle tööprillid. Need olid selleks, et vaadata arvutiekraani 110 sentimeetri kauguselt sest võistlesin suure ekraani taga Vello selja taga. Vello on vana testamendi professor, temal on heebrea keeles psalmid enam-vähem peas. Ühesõnaga kõik see, mis puudutas originaali, mis puudutas Eev, reageerib, see oli tema rida. Ja siis seal vahepeal oli see ala, kus mõlemad vaatasime. Vello Salo peamiselt, aga mina. Ta andis mulle vahel ülesanded võtavatamis, kuidas ameeriklane seda kirjutanud või tõlkinud või, või sakslane või prantslane. Ja siis see, mis lõpuks eesti keeles jäi, see oli minu rida. Kui ma elasin vahel mõne nädala kloostrist, siis ma sain töö oma tuppa kaasa. Ja siis juurutasin omal viisil sõlme. Ja kui mõni koht ei kõlanud küllalt hästi, siis ma järgmisel hommikul küsisin Vello käest, kas ei oleks võimalik äkki seda muuta, leida mõnda sünonüümi, kuidas ta ridu teistmoodi. Ja tavaliselt oli päri. Ühesõnaga, see tõlge on nii, et et mind ei saa hästi tõlkeks nimetada selle asja juures. Aga ma olen ka palju rohkem kui keeleline toimetaja. Missuguse tahuse teile annab või kogemuse eluks see töö koos Isabellasaluga? Tekst annab ühe tahu. Vello Salu annab teise ta kloostris elamine annab kolmanda. Ja muidugi see sõlmide vorm, see, mille me leidsime, mis ei ole või mida Vello arvas, et ta võis isegi olla 3000 aastat tagasi. Aga mis praegu ei ole säilinud. See vorm on minu luuletustest praegu näha. Ja ma ei taha väga sügavale minna praegu ostamise. Aga muidugi, see on mind mõjutanud. Iga luulelugeja võib ise selle Teie värssidest üles leida. Kui see on nii leitav või see jääbki ainult teie enese teada. Las see jääb minu teada ja mul on muid mõjutusi ka ja ma olen ise seal sees seal taga, kõige taga, mida ma teen. Ei noh. Kuidas ma ütlen, noh, mõju on ju olnud, aga ega ma ju enam ei mõtle selle peale, kas see mõju tuleb? Ammu ei mõtle, kõik kirjutan ju vabalt ja ise. Aga ma ei võituda. Raadio ööülikool on jäädvustanud Indrek Hirve oma luulet lugemas Tartu Jaani kirikus suvel 2011. Võib-olla igatsevad, et maad. Võib-olla on meie igatsus vastu igatsus. Vaikne, lumine pimedus. Suitsulammastel peegelduv valgus. Vaikselt öeldud, tema ei ärkaks. Tõuse üles. On aeg. Tõuse üles. On aeg. Isa hääl, suvehommikul, iso rahulik hääl. Kaldal pilliroos, oinas, õnged valmis. Ja paati laines. Vaikselt öeldud, et linnud ei ehmuks. Asko Künnap on teie kohta öelnud, et Indrek Hirv on üks viimaseid päris luuletajaid. Võib-olla ta mõtles seda, et Te ei tee oma noh, ütleme ülalpidamiseks mingit loovkirjutaja tööd kuskil reklaamibüroos või et ei ole õhtujuht või mis iganes muud, vaid et te lihtsalt elate, vaatlete talletatu, panete tähele? Siis kui te olete selle kõik oma mõttest ja oma sõnavalikust nagu läbi lasknud. Siis te kirjutate kas luuletuse või s-i või mõne ettekande kuskil pidulikul ettekandekoosolekul ettelugemiseks. Kuidas te iseennast tunnete, et kas te olete pigem niisugune erak või te siiski mõnikord tunnete vajadust kas põlvkonnakaaslaste või mõttekaaslaste niisuguguse utsituse järele? Oma kirjutamise juures ma ei vajagi mingit utsitustega ega kedagi teist. Ja ma kirjutan justkui endale. Ma näitan selle varsti välja, aga, aga ma kirjutades ei mõtle, kellele ma kirjutan. Mulle meeldib inimestega suhelda. Ja mulle ei meeldi olla väga kaua üksi. Ütleme, kui ma nüüd talvel olin Andaluusias. Ma elasin ühe kuu hotellis mere ääres, nii et aafrika paistis ja maksis kaheksa eurot, et ma sain seda endale lubada. Ikka külm tuba. Siis see kuu oli palju. Kolm nädalat pole, on hea meelega täitsa üksi. Kooli faili. Noh siis ma olen, rakke ei ole. Olen seltskonna, olime erak mõlemat. Te olete üks kunagise kirjandusrühmituse Veljesto asutajaid ja üks sealt üsna kiiresti lahkujaid. Mis sellest loost meenub? See oli üks tore seltskond. Ei saanud väljastada, tõtta nimeks nimeks ja esiteks välisVeljesto oli olemas ja ma ei saanud neid nende nime ära võtta. Ja teiseks, me ei tahtnud väga ärritada neid, kes olid pandud meid jälgima. Ja Veljesto kõlas hästi, seal oli sauel sees. Ma arvan, et Mati Hint soovitusele nime meile. Sirje Kiin muidugi oliivid, kõik see kõige suurem eestvedaja See oli aasta 1988, siis oli niisugune üleüldine koondumine ja seltside ja liitude ja ühingute tegemine, aga tundub, et tänaseks on enamasti kõik laiali. Kogunenud jah ja noored ei võta enam ette selliseid liikumisi. Aga muidugi elamu teise riigikorra ajal praegu sellist koondumist ei ole kaja lause. Teil on selles mõttes olnud hästi huvitav lapsepõlv. Et nagu ta ühes muuseumitunnis rääkisite, te elasite oma vanematega koos Tartu Kunstnike majas võib-olla sealt mõni minut. Kui ma Hollandist tulin, siis ma läksin sinna majja ja koridori lasin käpuli. Katsusin vaadata neid uksi viie või kuueaastase. Mõned kunstitegemisele iseloomulikult hääled ja lõhnad ja algused on mulle väga tähtsad. Inimesed, inimesed on surnud. Sellest seltskonnast ei ole kedagi. Aga mõni eredam mälestus mõnest inimesest kokkusaamisest. Mõni ilme. Ja sellepärast neid sööma. Elmar oli haige ja, ja pidi jõudu koguma. Aga ta ei tahtnud neid. Talle meeldis siin rohkem. Ja siis mina pidin sööma, nüüd käkid ära. Tähendab, mina aitasin tal käkke süüa ja tema mängis mu sellest viiulit. Selline kokkulepe, kui vana Morindustama korraga ei oska öelda. Kuueni 70-ga. See oli niisugune tore majad Tartus, kus olid väga paljudel dollastel kunstnikel korterid, ateljeed. Eks maja on alles, õhkkond on muutunud, aga maja ei ole, kõik ei ole päris kadunud. Seal on ka uus põlvkond peale ja, ja midagi on samasugust praegu torema ikka. Asko Künnap võis mõelda selle all, kui ta andis teile viimase päris luuletaja tiitli muuseas ka seda, et teie luule on ennemini eelmise sajandi väärtusi ja põhimõtteid kandev ja vana aja häid asju ja inimesi väärtustav. Et see on nagu sõjaeelset Eestit igatsev sõnavalikus, pigem romantiline ja, ja idealistlik ja hästi eristuv tänapäeva niisugusest materialistlik realistlik ründavast luulest. Ja et Indrek Hirv, te olete loonud oma luulega justkui niisuguse paralleelmaailma, justkui ei oleks vahepealset viitkümmet kuutkümmet aastat okupatsiooni olnudki. Kas teid on õigesti mõistetud? Jah? Ma ei elanud sellesse okupatsioonidega sisse. Tähendab, meie kodus oli, elas Eesti aeg või, või siis ka isa kaudu, saksa aeg elas edasi. Minu vanemate sõpruskonnas. Ma lihtsalt ei puutunud selle nõukogude tegelikkusega nii väga palju kokkugi. Ma ei olnud ei pioneer komsomol. Oktoobri apsist olin. Ja raamatu koguri eestlane, raamatukogu, see võib-olla jälle ka ma ei ütle, et see kõik ainult hea oli. Tähendab, minu riiulis ei olnud Kaplinski Paul-Eerik Rummot või isegi Runnerit, võib-olla ei olnud. Betti Alver oli sest orjama sõbratar, aga hästi palju eestiaegseid tahab ennesõjaaegseid, luuleraamatuid, Underi Visnapuu esimesed trükid ja Siuru ja Noor-Eestit ja nii edasi. Ühesõnaga see, mille ma kokku puutusin Alkuriaal või keskkooli ajal. See lihtsalt ei olnud nõukogude aegne kirjandus. Luule. Ma saingi oma hoiaku varasemast. Ja te olete püüdnud seda varasemat aega taastada. Oh, ei, ma ei ole midagi püüdnud, ma olen kirjutanud nii, nagu tuleb. Aga see 1944. aastaga lõppenud Pallase periood mulle tundub, et te mõtlesite selle taas kehastusele, kuid asutasid Tartus Konrad Mäe ateljee ja ja võib-olla ka siis Tartu kunstiühingu maalistuudio, et kas see oli niisugune kunagise õhkkonna taastamise püüa. Jah, oli väga otseselt, aga see ei olnud minu püüa. See oli Kongo peaaegu et käsk. Indrek, sina oled noormees, sina võta, tee see asi ära. Vallas tuleb panna uuesti käima, ükskõik mis vormis või kui väikselt, aga, aga teemis saad. Ja ta mõtles siis ka just nimelt. Pigem siis saksaaegsed ballast, mis oli kuidagi trots rikk võimu suhtes ja oli väiksem kui, kui näiteks vabariigiaegne korralikul. Ja muidugi ma tean nendest nendest aegadest palju. See on see, mida ma lapsena kõige rohkem kuulsin. Mis selles skandad mäe ateljeest on nüüdseks saanud? See käib ja suurnäitus on üleval praegu möödunud nädalast ülikooli raamatukogus, Tartus. Rõõm on vaadata, et oma kätetöö elab iseseisvat elu. Jah, just nimelt ja elab iseseisvat elu, mina ei puutu palju asju. Vahel nad tahavad midagi, ütleksin või annaksid eriti esimene direktor. Ja direktor hästi pidulik, tähendab. Heldur Viires ütles mulle koolijuhataja. Aga see palka ei saanud. Kasar midagi ametlikku ei olnud. Aga see Pallas 1944 ja kõik see, mida te olite oma vanematelt kuulnud nendelt kunstnikelt, kes tol ajal Tartus elasid, õppisid, kes võib-olla 50.-te lõpus juba vangilaagritest tagasi tulid. See on teile jätnud niisuguse jälje, et te kirjutasite selle tik teatritükiks. Ja see on mulle jätnud jälje. Ja ma sain selle kirjutamisega sellest vabaks nagu kirjutamises õendus ja tõesti selle asja ellu toomise sundus. Enne kui see kaob, nii et keegi ei mäleta. Aga praeguse mind kuigi palju enam ei, ei erutu ei riiva. Vahva oleks nüüd, kui Dvinjaninov tooks selle uuesti lavale ja ta see plaan on, et aasta pärast umbes kui nüüd Eesti vabariigi juubeli hakkab tiksuma, siis toob selle uuesti välja. See etendus tookord Ateena vanas kinosaalis Tartus. Ja mõned aastad tagasi, just see oli täissaalidele ja paarkümmend korda. Kas inimesed tulid rääkima, et nad mäletavad seda aega ja, ja kuidas nad mäletavad ja? Tulid küll jah, et nad mäletavad seda õhustikku. Neid, kes need konkreetsed ballast mäletasid, hirmus vähe, aga. Aga need, kes olid Tartus olnud enne pommitamist enne Tartu põlemist? Neid oli päris palju. Vanad inimesed tulid neid, toodi vaatama seda minu tüki. See oli mulle tähtis. Kui ma ütlen, et see mul enam ei ole tähtis, natuke valetama. Ma ei tea. Kui ta tuleb uuesti lavale, võib-olla ta erutab mind jälle. Sinna juurde kuulusid siis need vanad pangad? Jah, need olid need, mida meie köögis lauldi. Te valetasite neid lapsest peale te lülitasite need tangot sellesse Pallase lõpp 1944 sellesse teatrietendusse ja hiljem tantsiti välja heliplaadi kus te kirjutasite nendele Tangodele uued eestikeelsed sõnad ja ise ka laulsite. Ma laulsin sisse ja ja see võib tunduda midagi noh, rumal või veider. Ma ei ole ju mingi laulja. Aga ma tahtsin ise läbi laulda, et et oleks puust ja punaselt ees. Et kellelgi, kes tahab seda pärast järgi laulda oleks selge, kuidas mina olen mõelnud. Ja te mõtlesite nii, nagu te olite lapsepõlves vanematelt? Kogunenud umbes nii, jah, kuigi nüüd meie köögis, laud neid saksa keeles või prantsuse keeles, aga või siis väga kohmakas eesti tõlkes ta on olnud näiteks. Ma tegin tüki jaoks ümber, ma tegin nad eestikeelseks ja ja sujuvaks nii-öelda ladusaks. Võib-olla pinget on natuke vähevõitu, aga, aga nad on ilusad. Ja seal on ka vene tangasid. Migrandlike ja mitte nõukogude. Pariisi tõmbusid. Nii et seal on taas Pariis taas see ajastu. Aga räägime veelgi teie teatritükkidest. Te olete kirjutanud? Nad liigitavad selle mononäidendiks ja. Pauluse kiriku kellad, see on hea tükk. Teised ei ole nii väga või ütleme, et see tangutükk on ikkagi laulumängu, seal ei ole dialoogi, sellist tähtsust. Ta on Camunu nüüd. Monoloogid on head ja koosta püsib ka, aga ta ei ole näidend. Ütleme, et Elleri tükk on näidendid, on see on päris hea. Ja see, mis oli VAT Teatris kevadtalv 1918. See läks mul untsu. Miks nii? Tuli igav? Tähendab, ma arvan, et mul ei ole näidendi kirjutamise annet. Ma ei, ma ei kuule dialoogi enda sees, ma, ma olen monoloogi, mees on üksik laps, ma, ma räägin. Kui mul on tükist dialoog, siis on see tegelikult koos kahest Manoloogist. Üks räägib, mis tema ütleb, et ei räägi, mis tema mõtleb, aga sellist elavat või näidendit edasiviivat. Bioloogia on mul raske teha, sest ma ei, ei tule. Loomulikult. Aga miski käivitas teid kirjutama niisugust teatriteksti Eesti vabariigi algusaastatest, et kas suured isiksused ja traagilised saatused. Margus Kasterpalu tellis selle. Me olime sellest ajast nii palju rääkinud ja ta teadis, et ma orienteerunud ma. Ta arvas, et ma saan hakkama ja võib-olla ma sain ka hakkama, aga ma ise ei ole rahul sellega. Kas oli vaja palju käia arhiivides, rääkida inimestega, kes neid aegu mäletasid? Eks ma olin varem juba käinud. Olin käinud selle maapäeva pärast ükskord. Ma tegin telefilmi jaoks stsenaariumi, mille Volmer tegi pärast ringi. Siis ma istusin kuu või poolteist, istusin Tartus ühes ja teises arhiivis. See oli põnev aeg. Ma olen nautinud küll ajaloos urgitsemisega kaevamist. Mis siis on isiksuse juures see, mis köidab, kui me võtame kas või meie ajaloolisi suurkujusid. Kas see kõik püütakse nagu läbi mõelda, aga siis tuleb miski väike liivatera vahele ja rattad jäävad seisma. Kas. Tõstlik jah, mind on loonud rohkem võrdlemisi ühte laadi isiksused. Need on need, kes ei hooli sellest, mis ümber tähendab juuli vastuseisust jai ei tõmba lausa kedagi kaasa. Nendega minnakse kaasa. Tugevad isiksused. Kui ma olen süvenenud Ellerisse näiteks või või Hobesse loojanatuurid Kes on need isiksused, kellega te olete ise kokku puutunud ja kes on teie kas mõttemaailma mingi jälje jätnud või suunanud mõtteid, te olete siin nimetanud Alfradkongot varasemates intervjuudes Arnold Matteus, Lembit Saartsi. Ma ei puutunud Matteuse ka ju kuigi palju kokku. Matteuse näitaksin välja. Konguga puutusin kokku mõni laps. Saart siga, ma olin suur sõber ja aga paljud on mind mõjutanud ta mind õpetanud. Ilmar Mikiver on mind mõjutanud oma saadete kaudu kõigepealt ja siis Washingtonis temaga mitu ööd või kümmekond ööd juttu rääkinud. Tema on rohkem see minu tüüp ja mille poolest huvitav tark, südamlik ja pessimistlik. Ta nägi läbi kõik selle halba, mis mis ümberringi toimub. Ja muigas selle peale südamlikult, mitte üleolevalt, vaid kuidagi targalt. Peeter Tulviste ka ma olen suur sõber ja pole midagi temaga kasvanud. Aga kui mõelda veel näiteks see 60.-te aastate lõpu Tartu peale kõikese Väike-protist ja tõrvikutega rongkäigud ja uus noor luule ja vabavärss ja te olite siis umbes teismeline? See ei puudutanud mind üldse. Esiteks luule, mind ei huvitanud neid kuigi palju või siis ma ei teadnud tänapäeva luuletajate midagi. See akromine huvidega, mulle meeldis purjetada ja ma pidasin ennast võib-olla natuke kunstnikuks juba? Ei, kindlasti mitte luuletajaks. Üliõpilastega puutusin kokku siis, kui ma olin keskkooli poiss, kui ma käisin Kaljo Põllu juures kunstikabinetis joonistamas maalimas siis ma olin viieteistaastane või kuueteistaastane. Varem ma teadnud ellips ka midagi. Aga ühesõnaga, kuuekümnete lõpuajal oli minu maailmaga lapse maailm. Kuidas teie lastel läheb? Neid on neli tükki ja kui ma hakkan kõigest rääkima, siis see võtab palju aega. Tui tuli eile Islandilt ja meie kokku saanud, ma sain tema pojaga kukkuja. Aga nüüd, täna õhtul on Soome tuiga rääkida. Kuidas teil läheb Islandil? Seda peab tema käest küsima, aga ta räägib enesekindlalt ja mulle tundub, et tal on kõik hästi, seal. Ta kirjutab, räägib, tegeleb muusikaga. Ta tegeleb muusikaga ka ju see, millega ta iga päev tegeleb. See on lasteaia laste muusika. Ütleme, et see ei ole muusika. Aga ta teeb, kui tõsiselt ja muusikaasju. Miks ma pean tuist rääkima küll tõps seal ülikoolis, aga kui ma nüüd midagi valesti ütlen, siis pärast õigest pahandada Ma ma parem ei räägi. Aga veel mõni lastest, kelle üle tõuske, olete. Pärtliga käisin Pariisis, jalutasime rahulikult, rääkisime meeste juttu. Rahulik ja enesekindel. Ei lase kellelgi ennast kavandada. Käbi tahab üksi olla, maalida. Ja siis on mul üks kauge laps kes on Rootsi kuningriigi saatkonnas Suursaatkonnas Lissabonis tööl. 23 aastane tüdruk teeb läbi konkursse, kus on 70 tahtjat ühele kohale. Läheb kergelt justkui ilma pingutamata. Praegu on sekretär mitte saatkonna sekretär, vaid midagi väiksemat. Nii et võite selleski valdkonnas uhkusega tagasi vaadata. Kõik lapsed teevad rõõmu. Noh, natuke piinlik küsimus. Ma ei saa ennast kiita nende nende kasvatamise või ülalpidamise koha pealt. Mõnega ma olen ju teinud isegi tööd või aga üldiselt ma ei ole olnud küllalt kohusetundlik isa aga mul on nendega hästi läinud. Kuidas te tajute praegu elu Tartus ja, ja elu Eestis. Kui ma vaatan, kui pühendunult te püüate talletada kõike seda, mis jäi sinna enne sõja aega enne teist maailmasõda siis mulle tundub, et praeguses ajas Eestis ei ole nagu midagi, mis teid eriti köidaks. Kas ma saan õigesti aru? Mulle meeldib Tartu miljöö. Mulle meeldib Toomemäel jalutada ja kohvikutes istuda. Aga ma ei ole sellest tõsiselt sees ja jumala eest olen vaatleja. Ma vist ei võta praegust aega väga tõsiselt. Kõlab imelikult. Sõnas, kui me olime Pärtliga Pariisis, siis ma käisin linnuste juures. Me läksime talle uksele kloppima ja istusime siis poole ööni üheksakümneaastase mehe juures. Ma sain esimest korda küsida, mida ta sõja ajal tegi. Ta oli justkui oma vanust varjanud siiamaani. Ja siis ta ütles, et ta kuulus mobilisatsiooni alla küll 44. aga et kuna ta isa oli väike, kiire kaubalaev siis ta oli muserdatud sinna maduseks peale ja natuke edasi laskemoona. See päästis ta sõjaväest ära. Ja siis 44. aasta sügisel ta oli. Talle anti siis käsk otsida ööbimiskohti nendele, kes Rootsi põgenesid. Isa käis laevaga edasi-tagasi, tema katsus taludes rääkida. Teenindajad, tohiksid, ööbida küünides või lihtsalt otsida kohti, kus saab magada. Aga ta ütles, et ma olin kaheksateistaastane ja ja mul ei ole ühtegi nägu ega nime meeles. Katsusin uurida, kas on, olime nii tähtis tegelane. Ühesõnaga, isegi Pariisis ma leian selle koha, mis, mis haakub ja sellega, mis mul. Kui läheb 100 aastat mööda Miia, teie lapselapsed ja lapselapselapsed on juba täis eas. Kas meie praegusest ajast on midagi, mida nad tahaksid säilitada ja ka kuidagi hoida mälestustes tekstides, lauludes? Kindlasti on, ega mina ei ole see, kes selle üle otsustab. Kui ma ütlen, et et mul ei ole praegune aeg huvitav, siis see ei tähenda, et teistel ei ole. See on ka ealine iseärasus maa. Ma vaatagi minevikku rohkem. Mul ongi see see aeg olulisem, kui ma olin 33 aastane, palun väga. Mida te 10 aasta pärast teete, on teil ettekujutus olemas? Ma olen praegu heas kirjutamise laines mis võib kesta aasta või kaks või kolm või ka mittekesta. Kui ma sellest lainest välja tulen siis ma pean pikalt vahet ja ma ei tea, kas järgmiste ainetena tuleb. Ma võin hakata maalima, muidugi. Võib-olla tuleb veel mõni raamat, raamatu tuleb niikuinii päris kindlasti. Siin laua peal on meil üks äsja trükivalgust näinud Indrek Hirveraamat Tartust Pariisi ja tagasi. See sisaldab varasemaid tekste, nii nagu me siin intervjuus oleme rääkinud. Väga palju, väga ilusaid reproduktsioon, need on teie valitud. Ei ole ja ma tahangi hakata nüüd kiitma selle raamatu koostajad. Tähendab, minul on selle raamatuga võrdlemisi vähe pistmist. Selle raamatu tegi Kadri Asmer, noor kunstiajaloolane. Tekstid on muidugi minu omad. Raamatuid algab minu kirjaga Pariisist kadrile, kus ma kiri lõppes, nii et võta see raamat teha. Seda lauset sinna sisse ei saanud. Tema on valinud minu etteantud fotode hulgast selle veerandi või viiendiku, mis raamatusse läks? Ma olen, me oleme koos vaadanud, aga, aga ikkagi tema otsustas. Tema on teinud raamatu kompositsiooni. Nii et kui on seal raamatul terviku tunne ja on siis see ungari tehtud Siin on teie luuletusi sees, teie luuletõlkeid on seis. Tema on valinud komponeerinud, nii et see nüüd Edgari nime ei ole, kaane peal, see on tema tagasihoidlikkusest. Ja siis on meil siin laual see heliplaat nende teie sisselauldud tangudega. Teil on olnud tõenäoliselt suureks abiks Tõnu Raadik, kes on seaded teinud, kes seal mänginud sisse klaveri, viiuli, kitarrisaated. Tõnu on muidugi palju kontserdanud seal tema stuudios ta mind sättinud ja teisipidi ja ja proovinud, kuidas mu mitte laulja hääl paremini kõlaks, kuidas vead vähem välja paistaks. Noh, ühesõnaga ma ei ole ju mingi lauljale ja las ta olla nagu on. Aga ma olen seda teinud armastusega ja tõesti ja Tõnu on teinud seda professionaalset ja hoolega. Missuguste sõnadega siis teid tänases saates teele saata? Mida te ise endale praegu kõige rohkem suurt? Rõõmu rahu ma arvan, seda läheb meil kõigil tarvis. Nagu millestki muust, puudus rõõmu ja rahu ja kaunist kevadet. Indrek Hirv valis kuulamiseks oma plaadi nimiloo, see polnud armastus. Kallistame soorlaminud CW nägor. Nüüd oleks ta Surnud. Täna on selles ka Tallinna. Ja see polnud armas. Sellestki jääb see skeemi mäles tools.