Laulupidude traditsioon on saanud sajaaastaseks. Selle laulu sajandi sees pole vist elanud ühtegi eestlast, kes laulurõõmust ilma oleks jäänud. Seda laulurõõmu jätkub ka eesti kirjandusse. Teadaolevatel andmetel on väga mitmed saarlased just laulupeol käimiste tõttu kuulsaks saanud. Tänu selle eest võlgnevad nad eelkõige Eduard Vildele, Juhan Smuuli-le ja Jüri tuulikule. Eesti kirjanduses on imelikul kombel kaks jutustust muhulaste elamustest juubelilaulupeol. Lähemalt asja uurides ei leiagi me selles midagi eriskummalist. Nimelt on Eduard Vilde humoorikat muhulaste lustakat Tartu juubelilaulupeol käimist esimesena Eesti rahva ette toonud. Juhan Smuul on pürginud ajaloolist paratamatust ja kõnekändu. Käbi ei kuku kännust kaugele ning kujutanud samade Tartu juubelilaulupeol käinud muhulaste lapselapsi ning nende imelikke juhtumisi Tallinna juubelilaulupeol. Ent alustagem vanemast generatsioonist. Muhumaalgi teati, et priiuse 75 aasta mälestuseks Taaralinnas suurt laulupidu taheti pidada, sest sikusarve siim kuulutas seda kõigile, kellele looja kõrvad oli andnud. Nud Reius on see, et nüüd on kõik inimesed priid. Prius on see nüüd igaüks tohib lüüa, kui teda keegi enne lõi ja ka siis, kui teda mitte ei löödud ja mitte kupjad üksi. Riigikogus on see, et nüüd igaüks võib UVA uneotsa magada ja kui ta seda ei tee, siis on see tema oma asi. Ja kes ei taha tööd teha, see võib ka töö tegemata jätta ja keegi ei tohi teda sundida. Peale ta kõhu. Ja Prius on ka see, et hobused on nüüd loomad ja inimesed on inimesed. Igaüks oskab nende vahel vahet teha, isegi mõisnik peab seda oskama. Riius on veel see, et nüüd võib kõige rumalam mats minna, kui kaugel, aga ise tahab kas Ouduvasse või Hamburgi või Tudulinna, kui tal on pass taskus. Priiuseks kutsutakse aga ka seda, et nüüd võib iga mees seda naist võtta, keda ta omale kõige kasulikumaks peab. Ja tark on mees, kes Est priiusest õieti aru saab. Ja eks ole see Gabriius, et nüüd tohib iga talupoeg oma majale korstna peale ehitada ja suits võib korstnast välja minna, aga mitte enam uksest ja aknast. Ja et eesti rahval on nüüd oma kirjanikud, kes tohivad TRÜ kida lasta kõik, mis neile vähegi meelde tuleb välja arvatud poliitika, mis ei ole nende teha jäätjeest lastel on säitungid, kus seisab kõik sees, mis sünnib meie riigisead ja mujal paha. Jah, vennad, riius on see, et oleme priid ja see priius saab tänavu suvel 75 aastat vanad. Sest seletusest pidi muidugi tursa kalagi aru saama, mis on Prius. Mõned raputasid küll pead, nood aga olid need, kes üldse millestki aru ei saa. Priiuse laulu peostaga kujutas sikusarve Siim kui asjatundja ja osav kõnemees oma inimestele. Järgmise pildi soo vennad ja õed, sugu, isad ja emad, Soogu onud ja tädid ja kõik muud sugu, eestlased, Muhumaal. Suur laulupidu, kuhu meid kutsuvad Isama kohusehääled on see, et igaüks sinna peab minema, olgu ta pime või jalutu, rikas või vaene. Ja Jurjevi linn, kus seda pidu peetakse, on suur ja ilmatu tore linn taga Tartut. Sel laulupeol võib igaüks laulda, mis tahab. Seepärast ongi ta nimi, priiuse, juubelilaulupidu seal ei laulda mitte öö, mitte kahe-kolme, ka nelja häälega. Seal lauldakse rohkem kui 4000 häälega, sest et igaüks laulab oma laulu. Meid võetakse seal vastu otsekui suuri lõksu. Õlgades viiakse meid toredatesse võõrastemajadesse elama, kus meil pehmed voodid valmis on ja peenemad joogid, söögid laual. Meid söödetakse ja joodetakse kolm päeva ja kolm ööd järgemööda nagu pulmas ja kõik jumalamuidu. Võib-olla et antakse ka veel kalleid kingitusi kaasa. Ja raudteel sõidame esimeses klassis kolmanda klassi hinnaga. Vaadake Muhu tõu kui eestlased, see on see juubelilaulupidu. Ja nüüd teadsid muhulased, milliste rõõmude allikas niisugune laulupidu on. Muhumaal tark kla külas tekkis kõigepealt nelja inimese peas mõte Taaralinna suurele laulupeole rännata. Need olid peale Siim Sikusarve enda, kes peole tahtsid minna. Lõheperenaine Liisu, septika Ray ja keeterliku Kaarel. Kahe viimase septika Kaie ja keeterliku Kaarli laulupeolesõitu me praegu ei kirjelda. Neist tuleb meil hiljem juttu. Kuulakem, kuidas sikusarvest? Tseemia lõheperenaine Liisu Tartu jõudsid? Selgituseks lisame veel nii palju, et Siim oli põline vanapoiss, kes leseks jäänud lõhe liisu ümber keerles, kuna viimane oli mehelt peale suure taluga kena rahakopika pärinud. Kui peolised Tallinna jõudsid, oli rongiminekuni veel mitu tundi aega. Selle ajaga jõudis Siim Sikusarv oma reisiraha kõrtsi jätta. Kui viisakas kosilane pidi Siim ka liisule pileti ostma. Õnneks oli Liisu nii mõistlik, et andis oma pileti eest raha juba vaksali trepil Siimu kätte. Ja viimasele tuli veel hea mõte, kuidas kitsikusest pääseda. Milleks piletipiletiga võib reisida, iga pätt nina nupukas poiss aga reisib niisama hästi, ilma? Milleks siis olen kaugel käinud ja palju näinud ning mis jaoks on mul keele suu ja kes tohib laulu peolises üldse puutuda? Juba kell käis tarvis kähku Liisu üles otsida. Nüüd. Seondub vile nüüd padavai muidu jälle veel maha. Roigas. Ei, see hingekoht olla, kuhu sa mind viid? Eks sa näed siin saksa? Ole mureta, küll mina tean, mis on õige ema esimest korda reisi. Täna oleme meiegi saksa kes sõidab laulupeole õlale õigusi laiali. Ah mis sa arvad, maadan, kas palesil tore sõita? Rokkar Tommy toodi ša teod ju, kes su juures on? Tõsi, mõned uksi pole, ühtegi piilud ka ei ole, aga ühti ma lähen, tõmban veidi Tamburinal suitsu. Liisu ootas, ootas, ei tulnud ega tulnud teist tagasi. Rongaga vuras oma teed edasi, rattad mürtsusid, vaguni traagisesid. Kui ta ehk umbseal peal trepist alla kukkus, käis mõte lõhe perenaise peast läbi. Sel hetkel astus järgmise vaguni uksest ülemkonduktor abilisega sisse. Konduktorit painab see halb uudishimu, et nad tahavad iga reisijapiletit näha saada. Niisugune umbusaldus inimese aususe kohta on küll päris haavav, aga paranemist pole märgata selle uudishimu tõttu, too on neil harjunud kombeks vaguni eeskojast läbi minnes teatavat ust katsuda. On see ruumike tühi, siis astuvad ametnikud rahuga edasi. On uks aga kinni, siis ei ole ruumike mitte tühi ja siis ei lähe ametnikud mitte rahuga edasi. Nad koputavad. Ja kui ei avata, jäävad ootama, et avatakse pisut hiljemini. Nõnda seegi kord. Vodka äkkidenas Vajomiesto. Vaspiljad moi pilet, mu ta last, viljed. May, pilet netu, mis sul ei ole peetik Siim. Vaata pilet kadus ära, kui tõmbasin väljas p. Mis ta ütles, mis ta ütles. Mis ta siis võis, eeldik? Kõlate küsisid. Mis su nimi on? Soo ta nimi. Just nimi Dakoi Siim Sikusarv. Mis ta ütles, mis ta minu arust võiks küsida et kust ta pärit, kust tuli? Ta mai ideed Muhumaalt otsekohe Tarkla Teremniste vot TaDaa tamm, tamm. Tamm ja Sprasse pass leni ras, kuda jedid? Või mis ta küsis, teada saada, kust jaamast peale astusime. Röövel, Taltsi, röövel? Labal sai laulupidu, läheme Bogu pilet moi Me nada pilet majja pärast kuplite särallo. Vas. Võid, olles nõiv trettim, kõvezi. Et mis, mis ta ütles? Nüüd nüüd kolmas klass. Et madam hitid doosena Balzoy laulupidu Moosna sõita Pervõi klassis ka litsioon. Nägid, kuis kadusid ja mis nad võivad inimesele teha, Kell kõva sõna. Iseasi, kui ma poleks vene keelt mõistnud. Jumal teab, mis meiega siis oleks, tehtudki nüüd aga minema panid ja silmad häbi täis. Ent Siimu enesekindlus kadus kohe, kui ta tapal rongilt maha tõsteti ja piletit ostma saadeti. Siitpeale läksid ka Siimu ja liisuteed lahku. Ette rutates ütleme, et nii juubelilaulupeo ajaks kui ka kogu järgnevaks eluks. Liisu tõsteti ümber kolmanda klassi vagunisse. Siimaga jõudis vaevalt viimasesse vagunisse. Ega siin nii suurt puudust oma väljavalitu järele ei tundnudki. Jäiul lõhe perenaise kõhukas raha tasku temaga ähvardustest hoolimata. Ta jõudsid mõlemad siiski Taaralinna laulupeole. See rahvas, keda autod ja autobussid sellel ilusal juulikuu päeval Kuivastu sillale maha puistasid, oli juba midagi muud. Vana minevikku kadunud Muhuga sidusid neid veel, võib-olla ainult Hermanni laulud, samad, mida laulsid nende vanimad rahvariie, mida täna kandsid tütarlapsed, naised ja noorikud. Ja Muhu rahvariie. Kui palju värve, ilukirevust, tööd, tervet maitset. Vaata ainult neid põlesid, vaata neid sukki. Vaata, missugused pluusid. Vaata Tanusid, mida oskavad kanda ainult muhulased. Teised panevad need viltu pähe, arvavad vist, et nii on peenem kuid muhu tanu kantakse otsekui näen koketilt viltu pähe torgatud muhu tanu paistab mulle, et lodi on heina kuhjale kummuli lükatud. Vaata neid seelikuid, kui sa veel ei mõista, laulu sa oled, kui lilleke väikimisi üleni roosi on täis siis mõtled ta siinsamas välja. Muu seelik, see on terve kandidaaditöö. Vaata neid triipe, mis kiirendades ülevalt alla laskuvad. Vaata neid nugateravaid volte, mis saavutati sellega, et seelik hoiti öö läbi kruvi pingi vahel. Vaata seda lillede merd, mis ümbritseb kergeid jalgu ja mida kutsutakse. Ai. Ühes ooperis lauldakse sinu südame küljes mattackijana ripun. No Muhu seelik on selline ooper, mis võtab külge köik Takkijad ja kui teda kannab õige tütarlaps siis ka südamed. Kui palju pooltald on Muhu mehed ära kulutanud tumedaid öödel pikkadel teedel, nende järel käies, kui palju nad akende taga palunud, kui palju kordi on neid koerad kiskunud nende pärast? Kui palju traagikat, kui palju pulmi? Laulupeolised läksid laevale kuna nad polnud harjunud sõitma ei Kadrioru ega kopli õhtustes trammides polnud neil ka mingit sõidukultuuri. Nad ei trüginud, vaid andsid üksteisele teed ning näitasid sellega, et meesterahvaste linna riietest hoolimata on nad ikka veel maainimesed. Kui juhtuski, et 11 kogemata tõukas, vabandas tõukaja otsekohe. Talle vastati sõbralikult. Pole siin vabandada kedagi. Laulupeolised läksid laevale. Siin oli igasugust rahvast, kolhoosnike karjafarmidest, põllutööbrigaadidest, kündjaid ja külvajaid, traktorist Bakijaid, kooli õpetajaid ja õpilasi. Kalureid nii lõuna, põhja-ida- kui ka läänerannakalurikolhoosidest. Eestis on kolhooside nimedena olemas kõik rannad alates kuld ja hõberannaga ja lõpetades pae ja liivarannaga. Puudub ainult tädiranna. Keskealine kalur, kes keerutas kiki oma kasaka vuntsi müksas sõbrale külge mis on üks muhu pidu, maksa viis rubla ja tantsige oma naisega. Aga nyyd Mihkel, läheme õigele peole. Ta jäi kohe vakka, kui ta tugev teine pool juurde astus ja küsis. Mis sa siin seletad, omal pea hakkab halliks minema ka, silmad käivad nooremate järgi ringi nagu turu varresel külma. Vaatan. Lörmutav päästis otsad ja hakkas tasasillast eemalduma. Ta liikus täna eriliselt rõõmsalt ja ilusalt nagu tunded kannab turjal Muhu laulupidulisi töökaid, toredaid andekaid laulu, armastavaid inimesi, inimesi, kes julgevad ja oskavad naerdaga eneste üle. Mis oleks maailm väärt ilma sääraste inimesteta? Kui noored inimesed on ära armunud, toimub neis seaduspärane muudatus. Nad hakkavad otsima üksindust, üksindust kahekesi. Maailma ilu ei jää nende meelest vähemaks, kuid koondub kindlasse silmapaari, kuulmugaardech söömarusse, lokkidesse, naervasse suusse. Kaks säärast üksinduse otsijat nõjatusid Reilingule. Tütarlapse nimi on Eha keetellite. Ta on kolhoosilinnufarmi juhataja. Noormehe nimi on Richard Willi bald sikusarv. Kindlat töökohta tal senini pole. Ta on hea tantsija, kuid sellest ei ela. Ta mängib pilli. Sellest ka ei ela. Ta on igal pool ja mitte kuskil ja üldiselt. Labeski. Eha keettelik on Kaarel keetteliku ja lõhe Liisu pojatütar. Richard Willi bald. Sikusarv on Siim Sikusarve ja siitika Kaie pojapoeg. Nagu mäletate, puudutas Vilde nende saatust oma muhulaste kohta kirjutatud jutustuses. Nagu teate, sõitis Tartu juubelilaulupidu tagasi üks õnnelik paar Kaarel keettelik ja lõhe leskperenaine Liisu. Ning teine paar, kelle suhtes vildi annab aimata, et nende vahel on olemas eos elulised teravad konfliktid. Kes ja mis sõidavad praegu Nõukogude Eesti raudteedel, looma või kaubavagunites? Hakkame elutamist asjadest. Superfosfaat, sool, soolakala, raud, teras, malmõlu, limonaad, telliskivid, silikaatliha, jahuviili tiikud, Paabeeerrossid ja nii edasi ja nii edasi. Elusolevustest sõidavad sead, põrsad, lambad, vasikad, mullikad, pullid, härjad, hobused, muhulased ja saarlased. Kui muidu eksis Virtsu-Tallinna rongi koosseisu veel üks, kaks kõva istmelist reisijate vagunit, siis suure peo puhul polnud neid üldse keegi noorem raudteeametnik katsus Tallinn väikese jaamas külge haakida ka Virtsu rongile rohelise reisijate vaguni, mis õige oleks omanud ainult formaalse tähenduse. Kuid see korralagedus lõpetati kohe. Vali ülemus küsis, millega teie arvates siis suvitajad Pärnus peole sõidavad, kas loomavagunites? Väike ametnik vastas aralt, et, et saarlastele võiks suure peo puhul anda silmarõõmuks kas või ühi reisijate vaguni. Et nad on ka äärepealt nagu kodanikud siis läks omaga sassi ja pomises midagi ühe õiguslusest suvitajatega. Kuid see oli liig. Ja vali, ülemus selgitas. Ool talve pole ühendust üle väina. Kas saarlased nurisevad? Saarlased ei nurise, vahel istuvad kaks nädalat virtsus, rahad on otsas, süüa pole juua, poole jäävad kõhnaks nagu usk, lootus ja armastus. Kas saarlased nurisevad, saarlased ei nurise? Saarte silk ja saarlased lepivad igasugused haaraga. Kuid mil läksime teemast kõrvale. Tohutu pikk loomavagunite rida seisis Virtsu jaama ees. Ta vaatas reisijatele avatud ustega ja kuskile kõrgele ehitatud väikeste akendega. Neis vagunites olid pingid paigutatud ainult mööda seinaääri ning Muhu laulupidulised ruttasid kohta sisse võtma. 10 inimest hoidsid kohta ühele, kes läks pileteid tooma. Pole midagi parata, need, kes Lihulas peole tulevad, jäävad püsti. Vähemalt üks hea külg on, et elad väina taga, saad istuda. Peagi hakkas rong liikuma. Algul aeglaselt, siis ikka kiiremini laulsid rattad rööbastel Virtsu-Tallinna rongi igapäevast viisi. Raudtee, valitsus, raudtee viletsus, raudteevalitsuse raudtee viletsus ning viimasel pöörangul põrutasid ühtlaselt ja kiirelt viletsus viletsaks viletsus. Astume vaimus ühte vagunisse ja vaatame, mis inimesed seal sõidavad. Hämaras nurgas istuvad kaks noort. Inimesed on tihedalt nende ümber ja võib-olla sellepärast ei sobi jutt. Võib-olla ei sobi see sellepärast, et noore sikusarve teemad kisuvad ikka kõrgemale tähtede poole. Kuid neiu keettelik on maine. Veidi kaugemal istub noormees. Ta ilmest ei saanud aru, oli ta kurb või vihane. Vahetevahel heitis ta pilgu paksu raamatusse, mis kandis pealkirja meresõiduastronoomia. Kuid vagunis, kus kõlasid kümned hääled ja noore sikusarve päe oli võimatu süveneda keerulistesse arvestustesse. Noormehe nimi oli ants, logi. Tema elukompassi, mille suund oli seatud kaugesõidu tüürimehe diplomile kallutas jonnakalt kõrvale ihagi tellik. Õigemini mitte ainult Eha keettelik, vaid Eha kiitellik pluss sikusarv. Noormees oli kusagilt lugenud, et armukadedus on kodanlik igand ja peale selle veel, et ühel aasiamaal sureb selle kätte 60 protsenti rahvast rohkem kui ühessegi epideemias. Kuid nii palju, kui ta pidas sõda enda, siis selle ohtliku igand ja epideemiaga, kui paljudega püüdis süveneda astronoomiliste-sse arvutustesse, ei lasknud doneetud tunnide tala. Kreeka tähed võtsid silmade eessikusarv, lugude kuju, tantsisid, jääritasid. Eha keetellik tabas mitu korda logi nukra ja vihase pilgu. Ta katsus end oma kavalerist kaugemale nihutada. Enne kui Ants logi merekooli läks, oli neil ihaga. Ma ei oska öelda, mis neil oli, mitte armastus kogu südamest, isegi mitte suur sõprus vaid õigemini mõlema algus. Nii seda algust mäletasid mõlemad. Ants logi oli tagasihoidlik poiss. Ta ehitas ilusa laevamudeli ja kui selgus, et taglases midagi õieti polnud, urises pahaselt küüna põrsa mollid. Võib-olla selle tagasihoidlikkuse pärast tuligi edusikusarvel, kes siis, kui Tamse vallas kadakaraiumise talgutel käis, tagasi tulles kiitis maa, käisin nord Muhus puutööd tegemas. Temal lokid tema pill, tema lubadused päike taevast alla tuua, kõik see mõjus ehale. Nii seisis tema ja Ants logi. Selle Ants logi, kes praegu võis Secstandiga keskpäeval päikese alla tuua ja panna nagu lõngakera kadaka latva musta varese kõrvale, kes võis sekundilise täpsusega määrata iga suurema kivi asukoha muhu kontinendil. Nende vahel seisis Riks sikusarv. Ent nii, nagu ta vanaisa Siim Tartu jõudes ülepeakaela seiklustesse sukeldus, nii juhtus ka RIKS Sikusarvega Tallinnas. Vaata, see on juba midagi väärt ütles Mare tüürimees ehale Jants logile. Küll on ilus vastase Eha. Ja köik purjed on lahti, ütles Ants. Nad seisid draamateatri trepil ja vaatasid, kuidas lauljad ja tantsijad möödusid ning igal pool ümberringi korroti, et vana Tallinn näeb esmakordselt säärast rongkäiku. Säärast rõõmu. Pidulised tulid üle võidu väljaku ja siia kostusid selgesti nende noored ja vägevad hurraad. Orkestrit mürtsusid, kõlas naerul laulu hõikeid. Kõik taas liikus, lainetas nagu organiseeritud ookean. Mari, Eha ja Ants logi silmade eest möödusid, lauljad. Möödusid Tallinna koorid möödusid Tartu koorid möödusid rajoonide koorid. Tõepoolest, maa marssis ta sammud, kajastusid südametesse aegselt kergelt ja tugevalt. Marie, Eha ja Ants hakkasid rongkäigu kõrval tasakesi liikuma lauluväljaku poole, et inimesed nende ümber läksid. Samas suunas oli kerge minna. Laine kandis. Naised vahetasid kuuldavalt mõtteid rahvariiete üle. Neid häiris veidi see, kuidas paljudes koorides kanti muhu tanu. Kuid kokkuvõttes vaimustas rongkäik neid ja vaikivat logi. Nad läksid ja läksid, jalad liikusid rõõmsate marsiviiside taktis ja Mare karmil indiaanlase jumala näol hakkas päikese ja südameheadusest ergama noor punalõpuks lauluväljakul. Ühegi meie kolme sõbra silmalt polnud varem näinud säärast inimverd. Palju neid oli 100000, aga võib-olla rohkem. Kogu lauluväljak oli rahvast täis, inimene inimese kõrval silma paar silmapaari kõrval. Siin tuli kokku hoida, et mitte 11 kaotada. Kolm sõpra läksid EDP poole lavale lähemale. Selles inimmeres liikudes tekkis kaks tunnet. Sa oled piisakeni ja samaaegselt suur nagum, Jerry. Ühendkoorid hakkasid lavale kogunema laulud, nüüd lähevad. Ega üksi muhulastega laulupeol imelikke asju sünni sünnib ka teistega. Ju see saarlaste laululust nii vägevunneta mitme põlve kirjamehi endast rääkima on sundinud. Kingissepa külje all on imekaunis lopsaka taimkattega Abruka ka saar. Niisama lopsakas on ka Abruka laste huumorimeel. Ent selles veendute kohe ise. Suvi oli käejaanituli taeva läind, oli tarvis natuke hinge tõmmata. Just siis tuli laulupidu peale. Muu nimi on kaadi, mu sebra nimi Werner. Mu sõber Verner ütles. Homme viskame kummikud nurka, lähme Saaremaa laulupeol. Ma kahtlesin, kas saab hirmus palju räimest oli meres tuli nagu kevadel rohtuma, seest tuleb ja tuleb, ei saa pidama hoiavi ohjadega. Ma ütlesi. Tänavu aasta jääb käimata, topime nüüd taskud raha täis, teeme hiljem ühe turnee koduma kaunimates paikadesse. Verner ütles. KDE, sa ei tunne mind. Homme on tuul väljas ja Abruka mehed lähevad kõik Saaremaa laulupeole, nende veesuits taga. Nõnda Verner ütles, tõmbas mütsinoka silmade peale. Meri oli nii valus ja vaikne, et ei võinud palja silmaga vaadata. Ma küsisin, keda sa öösi unes nägid? Nüüd saab nii vähe magada, ei jõua õieti midagi näha, korraks poole silmaga nägin, kes oli ost. Puhas ost. Silmanägemine on mul korras. Nõnda jahimaa uskuma, et lauban osti, tuul väljas. Werner oli baromeeter. Tal oli väljapaistev elulugu, kaheksa pruuti Saaremaal ja ise 20 aastane noormees. Werneri pruutisid ei teadnud keegi, nimed pidi. Werner kutsus neid kompassi järgi. Hakkas Nordist pihta läks üle Nordosti ostja, sealt edasi nord vestini välja. Werner oli baromeeter. Missugust osti või vesti unes nägi, säält tuli lähmakas tuult, et hoia ja keela. Ütles Verner korra suunurgast, et söödvest oli öösel vastutuld ja rinna peal nutanud, hakkasid mehed köisi ankrut kontrollima. Werner muidugi ise ka nägu ennetu peas, aga mis sa ära teed, elu nisuke. Nõnda oli nüüd siis kindel, et laulupeol saab ära käia. Werner tõmbas mütsinoka päris lõua otsa välja. Ta ei tahtnud oma klaari näo käärikuda ja jahi kajuti katusel norskama. Me ootasime vastuvõtupunktis järjekorda. Paat oli räimest, täispunkt kala ei tahtnud, aga meie ootasime kusagil, ülemused riidlesid ja panid korda majasse räimest sulas, paatis päikese käes. See oli päris romantiline elamus, nagu Werner ütleb. Kui sul paati äkist on 10 tonni punase peaga räimest siis on see ikka romantiline küll. Niisugust punase peaga räimest ei püüa sa isegi Aafrikast mete Õhtuks, riidlesid ülemused asjad paika. Meite kalad läksid kolmandasse sorti. Selleks ajaks oli ostist tuuleniru väljas. Hommiku jooksis jänes meres pold mördadest juttublid. Hakkasime Saaremaa laulupeole minema ning tänasime Vernerite, et see nii õigel ajal tuule välja tõi. Oli laupäevane päev, tuult küll, aga ilmselge, kui lapse silm mul oli, naine Jeesus sanatooriumis, maa sai rutem kodust tulema. Panime uued riided selga, rahakoti ning lipsu taskusse lipsumata kanda segab hingamist, aga kaasa madala, ütlesin, et oleks ikka lipsuga mees. Ju see ükskõik on, kus sa lipsu kannad kaelas, naba peal või saapasääres soojalast pole ning tuulevarjuga amete inimestel muidu komme külge jäänud. Abruka mehed olid köik laulupeole tulemas naisi ning lapsi ka, kus sai ilma naisteta, saad nagu ankruketiga sulle eluks ajaks külge seotud ja seda pole, Tseeget roostetab. Me läksime laulupeole paadiga suvelmeitel teist teed pole, kellel aega käes ning mõrrapüüki pole, see võiks ju viimase jääga ka peole minna, ootaks Kingissepas laulupidu ning laulaks oma rahakotile augud ja aga mehitel niisugust ilma tööta meest pole. Ma istusin paati Werneri kõrvale, sellepärast et mul oli Verneriga erijutte. Werner oli muidugi täies hiilguses, oli teine ennast millegagi valgeks heerunud kui aerulaba. Kui kätestis mansetid kiiskasid, kui klaaspoid päikese käes ning niisuguseid aroomisi tuli poisist välja, nagu oleks jasmiini põõsasse istunud. Ma ütlesi Vernerile. Sulm muidugi täna omad plaanid. Plaanid mul muidugi on, aga pidu käib köik ühe plaani järgi. Maadena üksi vana ning õnnetu. See hull siis kena laulu kuulda ning nina pühkida, ütles Werner, ise lõi pintsaku eest lahti, nende ketid, pükste sätendasid. Ma ütlesi, ma tahaks isetegevust ka teha. Üksi äi puhu klaariks. Werner jäin vetesse, ise libistas käega mööda ketisi neidki Ettisima tundsi. Kella poolt kummagi otsas ühe küljes oli aruke kamm, piisid pold seal rohkem kui vanainimesele hambaid, aga Werner just niisugust tahtis, teistsugune oleks lokid sirgeks kiskunud. Teise keti otsas oli normaalse inimesega, aga sellega kammis Werner kulmu karvasid. Need jooksid ilusti üksteise kõrval, kui kuuseokkad oksa küljes. Vaatame, vana, ütles Werner ning nööpis pintsaku kinni. Igaüks peab saama oma vajaduste kohaselt. Siis nööpis Werner Uiesti pintsaku lahti ning vaatasite õuemaa, teadsid, all oli pintsaku voodri sisse peegele õmmeldud. Ta kontrollis praegu oma valmisolekut. You oli käik valmis, sellepärast et Werner näppis pintsaku uuesti kinni ning viskas jala üle põlve. Werner oli oma Uiad uisud jalga pannud. Nii kitsaid ning terava otsaga kingasid pole mar rohkem elus näinud. Ei tea, kuidas ta niisuguste uiskudega suvel käia saab. Werner oli väljapaistev poiss, tal pidid alati niisugused uisud olema. Mineva sügise kulutas ta ühed nõnda läbi, et varbad väljas, aga uusi ei saanud kuskilt. Siis oli Werner kaks kuud kenasti Abrukas. Kuidas sa lähed külma ilmaga üle jää Saaremaale, kui varbad tallast väljas. Kevade poole, kui ilm sulaks läks, oli Werner ühel hommikul äkist kodust kadunud. Isa läks jää peale vaatama, poissi pold enam näha, ainult kenad selged varbajäljed viisid Saaremaa poole. Nõndaviisi jõudsime siis kenasti Kingissepa lossihoovist kostis juba lauluhäält ning linnas oli rahvast paelu liikumas. Maa sai sellest nõnda aru, et pääle Abruka inimest oli Saaremaalt ikka teisi ka veel laulupidu vaatamas. Läksime käik ilusti lossihoovi, naised hakkasid kohe jäätist sööma ning limonaadi jooma, sõid kõhud külmaks ning hakkasid siis laulusid kuulma. Molbolt tahtmist laulu kuulda, ma tahtsin enne midagi südamlikku teha. Ma tundsin, et ilm oli vilu, käitu, ma hakkasin kartma, äkist, ma eila naabrimehe saunas külmetasi. Mees kutsus mind sauna, tal oli õlut Kaaga saun ei olnud vajalikul tasemel, nagu lehed kirjutavad. Sauna ümber oli soojem kui sauna sees. Ja siis, kui ma aru sain, siis ma hakkasin ennast seestpoolt kütma, aga ähke hiljaks. Nüüd ma tahtsin midagit südamlikku teha. Aleksei Werneri kõrvale püsisi tasa. Mis meitest nüüd saab? Werner ütles, vana avatan koorid üle, siis peaks klaariks puhuma. Inimesi oli paelu, naised laval, laulsid ning õhkasid ning Werner hakkas sinna ehkamiste poole trügima, ise omale uiskudega teed lõigates maa Jahi ootama ning oli tänulik kuulaja. Kui korjuht kummardas, siis maa kummardasid vastu Abruka rahva poolt mõõdukid. Nõndaviisi olime juba kolm-neli korda kummardanud, aga Werneri pold veel mitte tagasi. Maa sai aru, ta tahtis koorides selget ülevaadet, ta oli väljapaistev poiss. Ta pidi keik tääda saama pärast Kuijendamat kummardamist, Werner tuli Taali näost ära ning loopis pilkusid ümberringi kui tuhvli Vetmise masin. Taavetist mul pintsaku nööbist kinni ning sosistas vana Lääne kuluaarides. Mina olen alati nõus sinuga minema, kasvõi Bulgaariasse. Werner lõikas uiskudega teed maas õitsida kiiluvees enda. Me läksime ümber lossi nukka lossivallide pääl. Me tahtsime paremat paika leida, kus inimese silm ning süda väikseid, suure maailma eest puhata. Aga niisugust õnnist paik oli raske leida. Igast kandist vaatasid juba näod vastu üks õnnelikum kui teine. Siis ma sain aru, et laulupidu tuli kaheks jaoks jagada üks laulmine, mis laval toimub ning teine kunstiline isetegevus, mis lossivallide pääl toimub, see oli päris kenasti seatud, segi poleks võinud neid kahte kenat asja mitte lasta. Mida ligemale puhvetele, seda parem ütlesi Mavernerile. Õigus, vana just siinse ajalooline paik, kus me kanda kinnitame, ongi, ütles Werner. Ta laotas oma taskurätiku alla ning istus maha. Map tahtnud rätikut mustaks teha, mahistusin endasama. Ma ütlesi sol noorem jalgdoose. Werner läks siis alla, puhvet oli otse meite all. Me istusime Vallikraavi ääre peal, puhvet ümber oli pikk järjekord, justkui pool laulupeo rongkäiku. Laulupidu ise üks haruldane sündmus ja puhvet peab siis ka haruldane sündmus olema. Ma teadsin, et Werner ei hakka seal sabas seisma. Ma teadsin täpselt, kui teda ennast Letijate libistab ning küsib, kas ma võiksin paluda seda ja seda. Abruka paat läheb poole tunni pärast minema. Kellel mere taha minek, sellele anti Kingissepa poodides ikka köik ilma järjekorrata. Werner tuli tagasi, ta oli saanud, mis Tahtanud. Jõud ja valgus, ütles Werner sissejuhatuseks. Avatasi. Suu oli tal kuivold, kui rehedeks seal. Laulge kaua ning ilusti ütles maa sissejuhatuseks ning pöörasin näo sinnapoole, kust laulu tuli täna meite laega kuulata laulge või hommikuni. Werner pold suud märjaks ande esimese katsega. Ta proovis veel korra, ohkas, siis vaatas korraks õue ning ütles. Koorid on sel aastal väga kõrgel tasemel. Neis pärast sa seda arvad küsisema. Anaeradüsi ütles Werner haledalt. Lava pealt lugesin neid kuus tükki ülesse. Koorisyway pruutisi, ohkas Werner. Ainult nord ning süüd vest oli puudu, aga need võivad kas lava ees või lava taga liikuda. Mis siis saab küsisema? Mool oli poisist kahju. Ta oli nii väljapaistev poiss. Istun ja mõtlen, ütles Werner. Mõtlemine on elus jah, vajalik asi, Metlemisega, vaid igasugu asju valmis ütelda. Meitel käis Abruka sihukse aiandusagronoom naistele loengut pidama, see ütles. Oleks soovitav igasse aeda tiik kaevata. Inimese hingele on kasulik, kui ta hommikul vett näeb. See mees olime ütlemise sees Abruka ning sahara ära vahetanud. Ära kurvasta, Werner, ütlesin ma. Ära nad sind ei söö, kui sa nendele just otsa José. Aga kus sa, Jooset, kui igal majakal oma tuli, muu tuleb hoida, on täna kõik siia kokku ujund, ütles Werner. Nüüd ma istun nende paistel nagu jõulupuu juures. Sellest ma nägi, et Werner poldi hingeliselt veel murdunud maa tead siis see poiss peab vastu, see oli oma silmaga sulavett näinud. Nõnda me seal istusime ning oli üsna südamlik olla, kui Werneri hingevalu maha arvata. Ma vaatasin, ümberringi olid ka ikka rõõmsad näod ning üldrahvalik pidu ning menet kunstilise isetegevuse kollektiivid tahtsid juba kangesti koorideks muutuda. Siis ma uurisin Werneri käest, miks tal nii palju pruutisemalt. Ma küsisin Saabist, räägid nendele liiga palju armastusest? Maa pole rääkinud midagi, aga läheb jutuks ja siis ei saa ma enam pidama. See on mu nõrkus, küll siis me võtsime selle nõrkuse peale, saime tugevamaks. Ümberringi lauldi ning meeme ütlesi, et ju selle kohta ajalehed ongi kirjutanud. Ja nüüd kõlab põldudel vaba inimese rõõmus laul. Werner aga jahime etesse ta jahi väljapaistvalt mõttesse ning ütles lõpuks. Praegu tahaks ma küll hüljes olla, et saaks vajaduse korral pea vee alla pista. Kui nad nüüd korraga kaheksakesi mu ümber on, siis olen ma, kui kompasin ööl, aga pöhja ja lõunat ei tohi ma mitte näidata, siis pole teised ilmakaared rahul. Praegu tahaks ma küll hüljes olla. See oli muidugi ilus tahtmine väga selle tahtmise peale peld enam midagit Edda Werner jahi uuesti väljapaistvalt metesse. Napp tahtnud teda segada, ma läksin ise alla puhveti juurde. Ma tahtsin vahele minna ning ütelda, et maole Abrukast aga müüa, puuris mind silmadega kutt ahingaga ning ütles, äi saa mette tänaoosi, pooled ostja Tabrukast seisma järjekorras ning tundsid ennast kui kodus. Üks poiss moes pani oma taskuraadio ka mängima ja tal laulupeolaulust veel vähe oli. Ise ta ütles. Kuulake käik, see kontsert, too minu poolt ning täiesti tasuta. Oo ikka helde südamega inimesed, küll need saarlased Abruka inimestest rääkimata. Natuke aega kuulasime seda tasuta kontserti ning siis asi juhtus kid. Äkist ma nägi, et ülalt lossi valli poolt hakkab üks imelik olevus allapoole lendama. See oli inimese moodi kurgu alt valge kutt rändangerjas ning lendas täies pikkuses. Maa jõudis just meteldad Jun nõndamoodi need kuulsad lendavad kalad välja näevad, kui see lendav kala puhveti present katusele prantsatas ning säält läbi otse puhvetis müüa, kõrvale pikali. Müüja oli nii kohkunud näoga kutt, hiidlane, kes kogemata kolmikut sünnitas. Müüja küsis, sai, issand jumal, kust sa siia said. Siis ma kuulsin, kuidas Werneri hääl vastas Maaduli Abrukast. Momelistus lõpeb küll otsa, oigas müüa. Kui palju neid Abrukaid küll täna on? Ei need leppe kuulsima Werneri häält. Aga sa ise hõikas üks mees moose selja tagant. Ärge sellele mehele müüge midagi, ta tuli väljaspool järjekorda äima, osta midagit, ütles Werner ennast püsti ajades. Ma lähen lava keskele ära. Nõnda ta ütles, katsus oma külge, José haiget sai ning läks lava keskele ära, nagu ta ütles. Mul oli nii rõõmus meel, et Verneril ikka hing sees, pärast lendamist majoxi sabast ära Werneri juurde. Vana ütles Werner. Lähme ära Abrukasse, sinuga alati ütlesi maa, laulud ju seenel, EPegid. Minu süda ei nõua enam laulu, ütles Verner. Kas sa nägid, kuidas ma lendasin? Nägin küll, see oli nii ilus, see oli selle laulupeo köige ilusam väljaastumine. Ja seegid, ütles Werner. Teadsa vana, miks ma nõnda lendasi kosmaalseda tea mol kõigest neli klassi haridust kitsastes tingimustes. Tead sa, ma nägin neid kolme tüki korraga. Ost oli ning vest oli ning Nordost võib-olla oli rohkem ka ma rohkem ei näinud, aga jõudnud lugeda, tulid muudkui muu poole, kutt, uted vastutuult, ei jäänud mul muud üle, kui taganeda. Nõnda ma sealt alla sadasi. See oli nii väljapaistev lend, ütles ema. Oli küll, ütles Werner. Aga mul puhus selle lendamisega nüüd klaariks. Tuleb vist üks kindel suund võtta, siis on elamine kärgem. Ma arvasin CO tal küll õigem ette. Siis pani Werner oma lipsu sirgeks, vaatas korraks õue ning me hakkasime minema. Maa kummardasid veel lauljate poole, tänasin neid köiki metes. See oli igatpidi väljapaistev pidu, see kostis pärast veel merre peale, kui me berneriga paati istusime. Seni kena, kui rahvas laulab. Ju tal siis on, millest laulda. Nagu lehed kirjutavad. Werner oli Velbaatiskid väljapaistvalt metes. Aga kui ta oma uisud Abruka silla peale pani, siis ta ütles. Maa valisin nordi. Las ta siis olla mu elus, kui Nordid, ooder. Sellega see ilus laulupidu meetele leppes. Aga linnas laulsid teised edasi. Saate režissöör oli Heino Kulvere. Muusika kujundas Aarne Oit. Esinesid Kulno Süvalepp, Gunnar Kilgas, Karl Kalkun, Ita Ever, Mikk Mikiver ja Ants Vain.