Tere, kena, laupäeva algab teatri, magasin stuudios toimetaja maris Johannes. Et teada anda ühest festivalist suur ja uhke filmifestival, PÖFF on just tuure kogumas. Tähelepanu tähelepanuteatriski on midagi tulekul. Talveöö unenägu, nimelt. 28.-st 30. detsembrini linnateatris. Festivali lavastusi tutvustavad täna teatrikriitik Andres Laasik, Mikko Fritze saksa kultuuri instituudist ja Eduard Tooman Vene draamateatrist. Ja üks tükk eesti teatrit ka meie saatesse mahtuma. Nimelt tahame Pillerin purjega kõnelda kummi kauplejatest Draamateatris. Seda saate teises pooles. Ja lõpetuseks üks katkend arhiivilindilt, kus maailma loomisega tegeleb Eesti teatriisa Voldemar Panso. Sest täna on Panso sünniaastapäev. Selline on meie teatri eetritunniplaan. Saates kasutame muusikat, mis pärit Peeter Vähi heliplaadilt. Priim saelans. Niisiis talveöö unenägu, see on teatrifestival, mis toimub jõulude ja uue aasta vahel Tallinna linnateatris ja seda juba teist korda. Kujutage pilti, et on üks kogum hulle. Kessel kiiremal ajal on otsustanud tulla Tallinnasse selleks, et siin mängida. Ja on teine hulk hulle umbes 2000, kes mahub kolme päeva jooksul neid vaatama. Festivali korraldajad loodavad, et see talveunenägu on heaks loominguliseks impulsiks nii linnateatrile kui tema publikule. On festivalil viis lavastust välismaalt ja üks Eestist. Kohe kõigest lähemalt. Sest äkki on teiegi seas mõni teatrihull, kes veel ei ole teadvustanud endale, mis toimub 28.-st 30. detsembrini. Linnateatris. Meie teater on ikka olnud saksa ja vene mõjude tuules niga. Sel festivalil on üks tähtis esineja Saksamaalt Francastorfja, tema trupp Berliinist folks püüne am Rosa Luxemburg plats kes näitab oma nägemust ennessi Williamsi näitemängust, tramm nimega iha Pealkiri lavastusel, seekord lõpp-peatus Ameerika ja teine tähtis tegija Venemaalt skandaalne kasakas Andrei Sholdaks kes miksib Tšehhovi kajakad Stanislavski teooriaga. Kohe neist ka lähemalt. Mikko Fritze saksa kultuuri instituudist avab meile nüüd Frank Kasdorfi teatri fenomeni tagamaid. Kord aastas on Berliinis teater, Treff on, kus kõik parimad väljapaistvamad saksa aktiivsed tükid näidatakse ja kui kas tal on praktiliselt iga iga-aastane tunnus ja nad ei taha seda sinna enam, aga ta teeb Kukoegijaid tükeldab jälle valima uuesti sinna. Ja see selle aasta tükk oli, mis eesti keeles on solvatud ja hallata, solvatud või liiga suur, seda on, üht-teist nad ei saanud, nii suurt lava siia üldse ei olegi Eestis noh, linnal ja siis võitsime selle eelmise aasta tüki lihtsalt küsisime, kas on võimalik ja ja oli. See saksa teatrilugu tramm nimega iha on tema tuntud pealkiri ja nüüd on ta tõlgitud lõpp-peatus Ameerika. Kas see lugu on saksa teatri jaoks tüüpiline või eriline? See on vist, see on väga raske küsimus, ma arvan, kas ta peaks tüüpiline ikkagi samas ei ole tüüpiline, sest normaalselt ta mängibki, näite vene autoreid, ta on suur Dostojevski ja, ja nüüd ta tegi Bulgakov, Dostojevski fänni austaja on tema. Et selles mõttes sakslased vaatasid huviga seda radareid metamiirika autoriga. Aga ikkagi oma stiilis ta seda tegi ja, aga samasse saksa teatrimaastik on niivõrd erinev ja lai, et kellelt Castor fon kindlasti tõesti üks huvitavamatest tegijatest peastani saksa teostega maastikus ja seesama inflatsioon, Ameerika on nüüd selline tükk sellel suurel laval, mis see on, mida saab ka liigutada, mida saab ka mujale viia, nad on isegi hinnad, on isegi teise versiooni lihtsalt see kunstiline versioon on natuke väiksem versioon on tehtud, et seda saab ka mujal näidata. Et selles mõttes see on kujunenud tüüpiliseks festivali tükiks, sest see, see huvi Kastorsi vastu on väga suur ja nüüd juhuslikult see tükk sobib selleks, et mujal, aga näidata Aga mis siis selle Gaddafi fenomen nagu on, et mis, mis teeb temast sellise sellise huvi? Eks ta biograafia on huvitav, vaata juua, ta on Ida-Saksamaalt ja seal oli ta juba tegelane, aga ta oli ju ta kunagi ei saanud lavastada suurtes majades tal on ja kui väike teater kusagil saatsid kohe nagu äratama kuhugi väiksesse teatrisse, aga ikkagi kõik teatritegijad, teadsite, et seal teeb Castor midagi ja kogu aeg oli tema tükid nagu huvitavat välja müüdud. Inimesed läksid isegi sellesse väiksesse külla. 85 Se keelata, tema, ta ei lavastanud enam nii tihti oma truppi, võeti talt ära ja tegi vist ainult kaks lavastust enam sellel aastal 28 ja ma ei mäleta, millal veel. Ja selles mõttes oli ta selline noh, mitte otseselt tissidendu, midagi selline, aga selline huvitav tegija teatrimaastikus juba seal skandaali tekitajad annavad tükk viite hävitajad tippskandaale, ta mängib väike väike kodanikufantaasiatega, samas on ta anarhist vähemalt laval. Ja ikkagi on tal selline. Tal on selline väga soe lähestumine, nagu ta tal on, nagu need tükid ei ole nagunii külmad kui võib-olla mingi mitmed teised sakslased. Need on need inimesed lihtsalt. Kuid nad võib-olla Vihavat vihkavad tükkiva ei taha seda. Noh, mis on eesti keeles ideed, mis ta tahab öelda selle tükiga, nad ei nõustu sellega armastavate näitlejate, nende näitlejatööd ja tema lavastuskunsti ja selles mõttes ta nagu noh, seal on vist juba mitu põhjust, miks ta nii huvitav on ja samas ta on õnnestunud seda väga suurt Veliini teatrit lihtsalt omas linnas ja ka maailmatasemel lihtsalt nagu üles tõsta. Ja see ei ole lihtne Berliinis tõesti, palju teatreid seal ei ole oponenti nagu teistes Saksa suurlinnades, et, et see ei ole automaatne, maja on täis ja kõik teame, et sellelt noh tänapäevasel ajal ei ole ka väga lihtne selliseid küsimusi tõsta, kes puudutavad mitu inimest ja samas on ka mitte plakatiivsed või mitte banaalselt nagu läbi töötatud need tükid. Aga ta on õnnestunud sellest, seda Volkspüüned nagu jah, täit täis saama. Ei, noored inimesed lähevad sinna, aga igasugused teised Praegu seda lugu kirjeldate, on mul ikkagi kohutavalt keeruline ette kujutada, et mida ta siis selle Williamsi looga siis nagu peale on hakanud, meie teame seda kui sellist. Süvapsühholoogilist tüki tegelenud ja ta ise kirjeldab seda nägu, osa ositiivse, mingi supp või selline selline värvikas komöödia. Samas on ta loomulikult nagu Tennessee Williams isekaaslane olnud selline kapitalismikriitiline ja, ja ta on viinud seda Berliini ja kaas kaasaega ja ma arvan, et peaks ise vaatama minema, et, et näha, mida sellega on teinud, aga ta ei ole sellest tükist nii kaugelt samastame muudategi väikseid muudatusi ka tekstis ja sellepärast selle tüki nimi ei olegi enam Street ka. Sest nad Tõnise Williams pärijat või õiguse on omanikud, hakkasid väitlema temaga niimoodi ei tohi seda tükki näidata ja siis ta oli sunnitud seda nime muut muutma, sellepärast on sellise teise nimega. Nüüd on nagu see, ma panin veel ühe peale, ütles, et see on siis lõpp-peatus, Ameerika, mitte ainult. Disainer. Ahaa, ma just mõtlesin, et miks see pealkiri, et kas see on nagu meie jaoks tehtud midagi ümber. Nii nad hakkasidki pihta selle originaalpeakirjaga, kuni see see see mingit tüli tekkis ja, ja siis nad keelasid seda seda nime kasutamist Salzburgi fest Špyylevais Askule festivalil oli see veel selle originaalnime alla. Tähendab, siin pressikonverentsil mainiti ka seda, et siin on mingisugune kohutav tehniline baas on taga või, või mida millega tullakse, et noh, mis, mis vahendid meil siis on nagu heli või video või pilt. Ta vajab hästi, palju valkus, ta on ka nagu ta on ka harjunud suurema tehnikaga kuid ma pole ka nii väga nõus sellega, et see nüüd üle üle raske oleks, samas suurem laskus siin festivali ajal on loomulikult, et siin on mitu tükki samal ajal ja võib-olla kaks kolm trikki vajavad sama tehnikat ja seda nii palju ka Eestis ei ole, siis see nii keeruline ka ei ole, aga no nende selle valguspark on päris selline suur park, ütleme, et et kolme, kolme lambiga küll ei saa hakkama, aga see üldiselt ei ole nii keeruline võrreldes võrreldes nagu nende omade teiste riikidega, et seal on nagu suured ekraanid ja videod igal poolele kaamerad igal poole selles tükis vist ainult üks ekstrakaamera, mille näidata Krismi, millega näidataks, mis juhtub ühes WC-s või vannitoas ja peaks vist ka ainult väikeste ekraanide peal, et see ei ole nii keeruline. Nii et siis ikkagi see näitleja on nagu olulisem seal? Jah, on kindlasti kohe jah, on, aga üldiselt see on kohe näha, kui ta mängib hästi palju kõikeldamiidi Assadiga selle selle meediakaosega, televiisori ekraanidega, näitleja on tal õudsalt tähtis, nagu ma ütlesin, ja inimesed, inimestele see meeldib ka noh, samas, kui seal võib olla tükist tükki, ei meeldi see näitleja meeldib alati see kukku aekul, load, kriitikad, läbine, kiidetakse alati näitlejad hästi palju. Talveöö une algne mõte oli, et kõik lavastused mahuksid ära Tallinna linnateatri saalidesse et tegu oleks väikelavade festivaliga. Festivali direktor, teatrikriitik Andres Laasik. Tõepoolest, kui seda kava koostama hakkasin, sain sellise lähteülesanded, kõik võiks jääda nagu linnateatri raamidesse majja, aga sellest lähteülesandest ei saanud kinni pidada. Eelkõige lõhkusin selle põhimõtte ära, et kõik peaks jääma linnateatrisse lõpp-peatus Ameerika pakkumise tõttu, mis tuli Saksamaalt, et nad on nõus järgi tulema. See on Frank Kasdorfi lavastus, mis on läbi sõitnud terve praktiliselt ja, ja seetõttu, nagu oli imelik sellest keelduda. Ja kui juba siis ots lahti tehtud, siis läbi vene teatri tuli hästi põnev pakkumine tuua siia skandaalse Andrei soldaki kajakas ja, ja see siis kasvas ka välja linnateatrist. Kui Kasdorfi lavastust mängitakse Salme kultuurikeskuses, siis kajakad saab näha vene teatri laval. Nüüd siis paari sõnaga Ukraina avangard eestist Andrežoldakist ja tema kajakastamis esietendus rahvuste teatris Moskvas 2000. aastal. Kõneleb Eduard Tooman, vene teatri kunstiline juht. Ma arvan, et see on hea võimalus näha, mis toimub, missugused tendentsid tegelikult Vene teatrimaastikul ja lavastaja Andrei soundtrack, kes on ukrainlane, kes on Kiievist pärit. Jaa, jaa. Sowdak, Tomi levitš, neljas nagu ta ise ennast kutsub. Tombilevitšid oli tuntud teatridünastia Ukrainas. See on selline lavastaja, et Venemaal kriitikutele 50 protsenti umbes kiidavad üleni ja 50 protsenti ütlevad, et kunagi enam ma ei vaata seda soldatid ei taha kuulda, ei taha näha ja nii edasi ja nii edasi. Taolise inimlikult selle kuju, et esimesest korrast sa ei võta teda tõsiselt vastu, ta üsna kummaline, nagu Ukraina kaasakas mingisugune omapärane soeng, on Anatoli Vassiljevi õpilane. Raske öelda, sest isana tuli Vassiljev vene teatri suur tegija ka üsna skeptiliselt räägib oma õpilastest, aga no see inimene täiesti läbis tema lavastaja kooli ja väga suur eemandas neutrosocia austaja ja kriitikud süüdistavad teda väga tihti just selles, et ta kasutab Rossose nippe ja nii edasi. Mõned etendused, mis mul õnnestus ka näha. Mul oli sama lugu viimane kooli järgi tehtud Taras pulbanis absoluutselt koguliga, nagu ei puutunud praktiliselt kokku, see oli esitatud festivalil Baltiiski Dom ja peale seda mina olin ka selline, kes ütles, et ei taha isegi kuulda ja seda oli niisugune tunne ja, ja siis, kui me sattusime juhuslikult Kuldse maski raamides kuldsel maskil on niisugune Rasünkeys niisugune programm, kus näidatakse nagu festivali raamides midagi mitmeid preemiaid, saada välja, et see on väga huvitav pealkiri, eesti keeles on ma hommikust saadik juba mõtlesin, kuidas ilusti panna seda, aga vene keeles kõlab päriselt mitte kogemus, kajakas, vaid opot asfuajeenyebeeesseiaikas, Sis diamõisteni, Slaskama. Minu arvates on kõige tugevam Andrews ollagi lavastust just tänu sellele, et seekord tal on väga head näitlejad, tõelised professionaalid, kes on viimasel ajal just teevad ilma vene teatri ja kinomaastikul Aleksandr palluujev, üks vähestest, kes Hollywoodi filmides ja mängib mitte niisama mingit venelast vaid väga heas koosseisus koos staaridega ja väga nõutud ja väga huvitav meesnäitleja Trigoorini rollis. Te võite teda näha ja kindlasti pakub huvi, selles koosseisus. Mängib ta Diana truumidž kinonäitleja omal ajal vene filmilavastaja Sergei Solovjovi filmides, ta alustas veel puberteet minu meelest ja Dmitri haaret ja nagu ma saan aru, tuleb siis trepp levi osas siia Tallinnasse mitri Scarlett Johansson, suur suur kingitus kõigile naistele, eriti vene naistele. Ma räägin natuke, võib-olla mitte väga tõsiselt, aga samas see projekt on just selline, mis kindlasti pakub igasuguseid teemasid ja kindlasti peaks teadma selleks kajakad originaali, sellepärast et seesama süsteemastani Slovskava tähendab, et mõned stseenid mängitakse lihtsalt niimoodi, et sa pead teadma, mis selles stseenis osalejad räägivad omavahel, sest nad hakkavad seda mängima ilma sõnadeta ja vot see pakub tõelist naudingut. Väga tore organiseerijad usaldasid meid ja pärast, kui teile see mõte ei meeldi, siis te teate, kus neid Maretiga leida, et kätte maksta, aga ma usun, et just festivali raamides ja selleks, et näha, mis toimub suurel teatri mõttes väga huvitaval maal nagu Venemaa. Hea võimalus, sellepärast et viimasel ajal on niisugune tunne, et suured meistrid nii-öelda enam ei paku nii, nii palju huvitavat. Julgen väita, et viimased kastrollita kangateatri gastrollinud näitasid, et ilmselt ei tohi kogu elu juba peale pensioonid ikka jätkata selle asjaga nagu teater. Teater on ikka see, kus peab olema värskust ja selles etenduses kindlasti seda värskust leidub. Räägime ikka 28.-st 30. detsembrini toimuvast teatrifestivalist talveöö unenägu. Sakslaste ja venelaste kõrval on midagi päriseksootilist. Andres Laasik. Ma olen püüdnud valida siia laade, mis nagu külgneksid linnateatri tegemiste ja kunstiliste püüdlustega, et nad väga kaugele läheks. Üks erand kuskil kevadel me mõtlesime, et miks me kutsume ainult Euroopast võtaks kätte, kutsuks kuskilt kaugemalt ja küsisin Jaanus Rohumaa käest, kes oli tagasi jõudnud pikalt pidama matka alt, et mida võiks siia kutsuda. Jaanus kohe soovitas patravaadi teatri Taimalt, mis on Bangkokis selline tuntuim erateater, nii nagu ta Tais olla saab, ta põhiliselt on tantsuteater ja teater on veel eriline selle poolest ja viib ellu selliseid moodsamaid Žušeesid ja on aldis multimeediale taandugene modernsem, kui see tai tavaline tantsuteater on. Üldiselt oli see väga huvitav kogemus, nendega läbikäimine jama, arvan, et selline eksootiline noot võiks, võiks alati sellises festivalis olla. Samamoodi on mingil määral eksootiline ka Kreeka teater, mis siia jõuab. Selle soovitas meie festivalil Adolf Shapiro, see on huvitav selle poolest, et nii nagu taiteater ühildab sellist traditsioonilist tantsu moodsamate teemadega, siis nemad vastupidi, ühildavad antiiksaid teemasid moodse näitlejalaadiga. See näidend, mida nad mängivad, on küll kaasal kirjutatud, aga ta põhineb Antiik-Kreeka müüdil. Ja mis puudutab nagu nende näitlejalaadi, siis võib-olla selle iseloomustamiseks võib öelda sellise taustainformatsiooni, et selle teatri juht Vassilis Langos on õppinud pikalt Errzecrotovski juurde. Ja, ja see ehk ütleb ka, mis laadi teatrita teeb. Ja viimane nagu välismaine teater on jõudnud läbi ülevaalu soovituse ja snii Lars moreen kui ka Lennart juustramon on mõlemad sellised tuntud nimed Rootsimaal ja kes natukenegi rootsiteatest midagi teavad, need teavad ka ka neid nimesid. Selle tüki puhul võib öelda päris julgesti, et see on nagu möödunud teatrihooajal sellistest tippudest, mis nagu on, on tõusnud Rootsi teatris, seda mängib Rix teater, aga, aga see tükk on loodud koos Stockholmi linnateatri ja Stockholmi. Linnateater mängis seda üliedukalt. Sel kevadel. Talveöö unenägu on festival, mis Tallinna linnateatri korraldada. Esimene sellenimeline unenägu, mis kaks aastat tagasi toimus, leidis äramärkimist mitmes prestiižikas maailma teatriajakirjas. Ja mis samuti tähtis. Festival andis põhjust pikemalt kirjutada just linnateatrist nii tema lavastustest kui unikaalsest majast. Seekordne talveöö, unenägu ja Tallinna Linnateater, mida omalt poolt pakutakse. Andres Laasik. Hoolimata sellest, et kaks sellist olulist lavastust on väljaspool linna teatrimaja, on selle festivali kese täiesti paigal ja see asub linnateatris. Siin toimuvad lisaks etendustele ka arutelud. Meil on plaanis läbi viia veel Jaan Tätte sümpoosion, rahvusvaheline sümpoosion, ma kujutan ette, et see saab väga huvitav olema pärast, et et me oleme kutsunud sinna inimesi välismaalt jagama kogemust, kuidas Jaan katet on lavastatud mujal. Kuidas on tema näidendite vastuvõtt olnud teistes maades. Nii et see on nagu selline lisaväärtus sellele festivalile. Ma kujutan ette, et, et suurt huvi tekitab. Stuttgart nimelt oli kevadel silla esietendus Stuttgardis, kus silda mängiti suures saalis kaheksasajakohases saalis suurel laval ja, ja, ja üldiselt oli, oli seal nii palju, kui ma meedia vahendusel aru sain, väga suur tagasiside. Ja tulevad Stuttgardis selle lavastuse, lavastaja ja, ja, ja dramaturg rääkima, kuidas neil läks ja, ja mida nad mõtlesid ja kas nad saavutasid selle, mida mõtlesid, see on nagu üks põnevamaid esinejaid, ma kujutan ette, sellepärast et meie jaoks on küllaltki raske ette kujutada et, et sellist intiimset lavastust tehakse nii suurelt ja nii laialt. Linnateatrit oleme valinud esitama Jaan Tätte palju õnne argipäevaks sellepärast et on mõtet välismaale tutvustada just oma mõist. Näitekirjandust. Lisaks Jaan Tätte sümpoosionil on kavas veel üks teoreetilisem kohtumine, nimelt Vene teatriguru Anatoli Vassiljevi loeng kaasaegse teatriteooriast ja praktikast koos videonäidetega ning oma workshopis korraldavad nii kreeka kui Tai teatrilavastajad. Ning igal õhtul toimub linna Kriska päeval nähtud etenduste arutelu, mida juhib seekord saksa teatrikriitik. Festivali jutu lõpetuseks nii palju, et piletid hinnaga 150 kuni 500 krooni on juba müügil ja et kõik sõnalavastused tõlgitakse nii eesti kui inglise keelde. Jätkame teatri magasini stuudios Pille-Riin Purje ning maris Johannes. Muidugi oleks hea meel rääkida nüüd linnateatri uutest lavastustest, mis Petersoni tehtud ja rohumaa tehtud, aga need meil kahjuks nägemata, nii et jäävad teiseks korraks. Aga ega ei saa ju ilma eesti teatrit ta seda saadet nagu ära pidada ja nähtud on meil juudi kirjaniku Hanov leeveni näitemäng, kummikauplejad, draamateatris lavastanud Priit Pedajas. Selle lavastuse ümber on olnud ka üksjagu juttu ja põhjus selles, et lavastusel on kaks koosseisu. Esimene koosseis kummikauplejaid Tiit Sukler, Mai Baumia, Mait Malmsten ja teises variandis Guido Kangur, Laine Mägi ja Ain Lutsepp. See lavastus on järelikult millegipärast olnud Priit Pedajase-le, et väga oluline, et on otsustanud teha kahe koosseisuga Pedajase ka meil intervjuud täna saates ei ole, katsume siis ise nagu aru saada, et miks see lugu oluline on olnud. Kõigepealt, kui küsida nii, et kas kummikauplejad, esimene koosseis, kummikauplejad, teine koosseis, on need erinevad lavastused või on see ikkagi üks ja sama lavastus? Pillerin. Näidend on samaga lavastused minu meelest isegi üllatavalt erinevad ja see algab juba välisilmest. See algab juba Pille Jänese kujundusest, ka lavapildid on erinevad. Seda võib väga lühidalt kirjeldada nii, et nooremas koosseisus on lava ümbritsetud õhuliste kollaste eesriietega, mis minule tuletas meelde Priit Pedajase tabamata ime lavastust. Need isegi nagu lehvisid, natuke tuules. Ja tegelikult on ka kogu lavastus, Ta on õhulisem ja poeetilisem nagu võib-olla noorus eale kohane, aga siis teises koosseisus ümbritsevad lava niisugused hallikad ja palju raskemast materjalist eesriided ja see lavastus on ka maisem elulisel. Ja võib-olla grotesksed pakub nagu rohkem seda elu argipäeva, kuigi ei saa salata, teema iseenesest on väga argine ja isegi nagu küsitav, et miks ma pean seal teatris tegelema kauplemisega ja kas see on siis see teema, mis on nagu Priit Pedajase köitnud, et kaubelda, mille üle kaubelda? Jah, see kauplemine, mis ilmselt seostub siis näidendi tegelaste rahvusega ja juutidega ja sellest on ka targemad eksperdid, kui meie rääkinud näiteks David Vseviov, et mis kauplemine juutidele tähendab ja, ja kuidas seda mänguks pöörata, on meeldiv. Ja ka teine asi on siis näidendi Pealkiri, mida ka kavalehelt saame lugeda lugu 30-st 1000-st Condoomist. Et kas nendega kaubeldakse, see võib ju veel kuidagi kellelegi šokeeriv või kellelegi lihtsalt tüütu tunduda, mulle tundub, et see aegus, sõna kondoom nagu meid erutama pani, see aeg vist on nagu ümber saanud või vähemalt ütleme, et see iga on elus ümber saanud. Et see kuulub nagu nagu elu juurde ja noh, mis siis nüüd, kas lugu 30000-st hambaharjast oleks olnud näiteks sama pikantne, jah, vaat seda ei oska öelda, kui palju nüüd see märksõna kondoom publikut teatrisse toob, kui palju eemale peletab, võib-olla mõne jaoks mõjub magnetina. Niisugune märksõna ilmselt käibele on läinud, sest seda tükki nagu selle kondoomi tükina teatakse ja teadsin minagi eel kuuldustest. Nii et kui ma nägin esimesena seda nii-öelda kummikauplejad üks lihtsalt noorem koosseis tuligi varem lavale siis mind isegi üllatas see, et see kondoomide teema seal nii kõrvaliseks muutus. Mida edasi etendus sujus, et algas küll sellega, et üks tegelane tuleb kondoome ostma ja teine tegelane siis on saanud päranduseks need 30000 kondoomi isa käest. Aga edasi hakkasid seal tekkima hoopis teised kihid. Ja huvitaval kombel nüüd just nimelt selles nooremas variandis isegi mitte see kauplemise kiht ei olnud minu jaoks peamine vaip millegipärast hakkas mind köitma teema, mis mulle tundub, et võiks küll olla Pedajasele lavastajana omane nimelt see reaalsuse ja kujutluse vaheline vahemaa või, või seesama õhuke tuules lehvib kardin, siis seal on niisugune koht, kus tegelased lähevad teatrisse komöödiat vaatama ja räägitakse sellest, et, et küll oleks hea oma elu niimoodi elada, et istud vaatesaalis, vaatad kohutult lavale, sinu ees toimuvaid sündmusi ja siis räägitakse sellest hetkest, mis jääb lavastuse alguseni, kus ei Pole veel, eks ole, teater veel alanud, tuled on juba kustunud, ühesõnaga sellest ootuse hetkest ja tegelikult need kolm tegelast oma elu selles ootuses, kes, kuidas üks naine kaks meest siis ka elavad võib-olla tegeliku eluni isegi mingis mõttes jõudmata. Ja see poeesia tasand hakkas mind köitma ja ma kuulan seda suure huviga, sellepärast et kas see poeesia tasand nagu nähtavasti ripub sära inimese natuurist, ei jõudnud minuni kohe mitte üks teps või, või võib-olla ma ei lasknud seda poeesia tasandid endale ligi ja ma tegelesin tõesti nagu juba need märksõnad sai välja hõigatud kauplemisega ja Condoomidega ja ma mõtlesin, et mind nagu mitte ükski neist teemadest nii väga ei eruta ja siis oli seal lugu veel noh, nagu ikka juudi lugudes käib see rahajutt ja ja see rahajutt tundus, et see läheb veel erakordselt, et uks ja ja no üldiselt hakkasin ma juba tegelema täiesti Iisraeli ja Palestiina probleemidega, lõppkokkuvõttes nagu endal mingit mõttetegevust leida ja seetõttu oli minu jaoks see kummikauplejad esimene variant, see noorem variant lavastusena peaaegu et nagu läbikukkumine, ma ei saanud sellele ideele absoluutselt pihta ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tuleks nagu hakata tegelema, siis noh, ikkagi sellega, millega alati ennast ära päästad, Eesti teatris hakkab tegelema näitlejaga ja, ja noh siis selles nooremas koosseisus oli, oli see mees, kellega siis nagu tegeleda sai, seal põhjalikult ja pikalt, oli Mait Malmsten ja tema Saamuel Blol moel oi vabandust moel prol kuidas seda parajasti hääldada, aga et, et see oli tõesti Mait Malmsten, neil hästi-hästi huvitav Osada, meenutas pisut oma kadunud isa ja, ja temas olid nagu mingisugused teised kolmandad dimensioonid ka nagu lahti läinud, mida ma ennem nagu ei ole tema puhul näinud, nii et et see oli siis selle kummikauplejad esimese variandi ainus tugipunkt. Vaat mul on väga tihti tekkinud see küsimus, et kas on võimalik nimetada lavastust ebaõnnestumiseks, kui seal on kas või üks õnnestunud näitlejatöö ja siis mulle alati tundub, et see ei ole aus, kui, kui siis lavastust nii-öelda maha kanda. Ja selles mõttes ma olen nõus, et ma leidsin ka sellesama Mait Malmsteni sellest kolmikust. Kuigi minu meelest üsna värskelt mõjus ka Kleer Mai Baum siis selle bella osas nende kahe mehe vahel seal niimoodi tantsisklema, teda lihtsalt pole ka vahepeal laval näha olnud. Ja, ja tegelikult paraku siis kõige nõrgemaks lüliks jäi Tiit Sukk, kellel ma ei oskagi või ei näegi põhjust pikemalt peatuda, aga Mait Malmsteni puhul tõesti ohvrid käe otsas, kui ta seal kõndis ja sellest Becketti kodu ootamise paralleel istun kuskil juba juttu olnud, see ei ole vist päris meie väljamõeldis, et mingi mingi niisugune seos temaga seal tekkis. Ja kuidagi maast lahti oli ta natuke ja see kauplemine ja see niisugune kujutelmad demanamine sellele teisele tegelasele Singer boile, keda siis Tiit Sukk mängis. Ta tegi seda niisuguse hasardiga sel moel. Et mulle tundus, et teda ei huvitagi üldse sellest kaubast või kondoomi kuhjast lahti saamine, vaid teda huvitab see protsess, mäng selle ümber ja eriti võlustaminud ära selles monoloogist siis mis toimub pärast surma. Ta meenutas mulle üht ja teist ja see pöördumine kuidagi nende vanade olijate poole oli kuidagi sümboolne. Jah, aga siis ma veel mõtlesin seda, et võib-olla kui Pedajas on juba teinud sellise variandi, et on nagu kaks erinevat koosseisu nii-öelda noorte ja vanade koosseis, et võib-olla minusugusele paadunud oleks ennem pidanud keegi ütlema seda. Et see esimene lavastus on selline, mida võivad vaadata, noh, ütleme inimesed alla neljakümnendat eluaastat, aga see teine lavastus, kummikauplejad kaks on siis selline, mida võib vaadata, need võivad vaata need, kes on juba natuke üle 40 saanud, et mulle tundub, et, et kui ma läksin vaatama seda teist varianti, siis ma järsku leidsin sealt üles Need elumahlad, mida esimeses ei olnud ja kui ma sinu kirjelduse peale mõtlen võib-olla pidanudki olema, tuligi see poeetiline hõljumine seal. Aga seal olid elukogemus ja, ja selle elukogemuse pealt. Ma avastasin ka selle, et pagan, see tükk ongi, kutsus nii vanadest inimestest, sest nad ise ütlesid, et nad on seal peale 40 viit viimane aeg nagu elama hakata ja juba olid ka omad niuksed vitsad saadud ja nii edasi, et, et teised võib-olla olid lihtsalt pandud nagu valesse, valesse positsiooni. Jah, see tuli täpselt välja tõesti, et esimeses vaatuses nüüd selle vanema koosseisu puhul öeldi vanus 45 ja teine vaatus on tegelikult veel 20 aastat hiljem, noh, mis siis on mõnevõrra tinglik nii ühel kui teisel, aga vähem tinglik ikkagi neil, kes juba kauem elanud. Ja siis, kui ma vaatasin jah, seda Laine Mägi, Guido Kangur, Ain Lutsepp koos mängu siis ma korraks jäin küll mõtlema, et võib-olla see ikkagi nii põhiloomult ei ole see näidend, mida on tingimata vaja ka noortega lavastada, kuigi Mait Malmsten mind ära veenas, aga jah, see teine koosseis oli ka inimesele, kes veel ei ole 40 päris, aga kohe varsti saab väga nauditav just just selle näitlejate mahlaka ja vaimuka ja niisuguse julge kõrvalpilguga ka oma elukogemuse tasandilt juba ja seal tekkis seal tekkis võib-olla elulise melu ja rohkem isegi seda kauplemist, aga see oli väga nauditav. Sest seda nautisid näitlejad ise, seda hakkasin nautima kaminasaalis. Noh jah, et võib-olla nad olid nagu paremini aru saanud sellest, keda nad mängivad või eriti muidugi kontrasti oli selle tegelase puhul, keda esimeses variandis mängis stiitsu ja nüüd oli siis Guido Kangur, tal on üks vahva nimi, sa harjud siis selle nime ütlemist ennem, palun, nüüd on sinu kord. Tema nimi on täiesti ladus nimi, Johan Singer Boy Singer Boy kõlab väga mõnusalt, mulle tunne, et isegi natuke irooniliselt, ma ei tea, see vôi seal lõpus, kuna Ameerika on ka üks liin, kuhu minemisest unistatakse, et no vot ja siis Johan on ja Guido Kangur olid, olid küll selline kooslus, et see võtab nagu judinaid selga, sellepärast et et sellist rafineeritud vaos hoida. Dust ja kogu aeg oli sul tunne, et sellel vennal mingi surve on peal nagu elada ei lastaga ta ikka kangesti tahaks ja seda, seda kõike nagu b elada koos sellelt Singerboiga, et see, see oli, oli tõesti väga nauditav ja seda enam, et mina pole Guido Kangurit siukses rollis küll enne näinud. Nojah, samas oli see väga koomiline osatäitmine, aga noh, niimoodi Guido Kangurile omaselt kuidagi õhuliselt või pastelselt koomiline, kuigi mõnel hetkel hästi julgete teravate aktsentidega. Niiet üllatav küll, ta isegi oli seekord huvitavam kui Ain Lutsepp, kui seesama tandem mängis Kopenhaagenis, siis esimesel hetkel tundus, et Lutsepp mängib niimoodi natukene üle Guido Kanguri ja nüüd oli minu meelest vastupidi. Lutset kurivaim oli seal nagu vana kaval rebane, tähendab, ta ei jätnud midagi tegemata, aga ega ta väga ei pingutanud ka, nii et noh, selles mõttes tundsid ära nagu kogenud ja targa näitleja kes teab, kuidas, kuidas elada. Aga Lutsepp härra, selles samas hetkes, millal Mait Malmsten selles monoloogis seal juba surnute keskel selle toon oli ka natuke erinev. Ta ei olnud küll nii õhuline, aga ta oli võib-olla veelgi vitaalsem või kuidagi kuidagi elu julgem või midagi selles nägemuses on väga lohutavat, ta saab oma kohvritega seal teises ilmas veel edasi kaubelda. Naised stuudios ja kohe suutäis võetud ikka üks mees ja teine mees ja kolmas mees ja aga tegelikult ei saa salata, no üks suurim üllatus sellel sügistalvisel hooajal oli minu arvates ka Laine Mägi Bella rollis. Sest vahepeal on jäänud Laine Mägist mulje kui sellisest malbest ja pisut väsinud ja, ja, ja veidi sellisest distantseerunud. Näitlejannast oma rollides. Aga, aga no sellist mahlakust ja, ja sellist karakteri rõõmu ja karakteri naudingut. Mida ta seal nendes kummikauplejad tegi, neid mehi võrgutades ja nendega mängides ja nendega äri tehes. No see andis välja vaata peaaegu et sellise anne, Reemandliku jõu dimensioon. Ja minule vahepeal kangestus Ita Ever seal mõnes devagrivassis või võib-olla hästi sihukeses ulakas naerused, seal oli väga palju värve Laine Mägile tegelikult ilmselt sobivadki niisugused krutskiga rollid või karakter, rollid. Ma mäletan, et Pärnus ta ju ka väga palju mängisid niisuguseid heledapäiseid, hapraid, kaunitare ja siis korraga, kui ta tegi ühes ulakkamas komöödias pealkirjaga Pepsi nimiosa, kuidas siis kõik järsku kiitsid ja ja hõikasid hurraa. Ja noh, eks nüüd, et enne seda Bellati varistokraatides oli ka niisugune koomiline roll, aga see selles ei olnud nii palju. Soolovõimalusi ei olnud ilmselt ka niipalju veel krutskeid ja ulakaid värve, kui tõesti nüüd Bellas seal kummi kauplejates ta tõesti valitses lava ja valitsus neid mehi ja ja oli lõpuni väga särav ja väga põnev. Mõni asi võib minna järjest paremaks, no mida rohkem nagu aastaid tuleb, mida rohkem kogemusi tuleb, et ei ole midagi, ainult et noor ja ilus, aga näed, mis võib veel välja tulla. Aga tšeki ta ikkagi ei saanud. Nojah, võib-olla see ongi selles mõttes selline selline pingeid, maandav draama, et sa nagu võid teadvustada, et näed, et need on seal noh, suhteliselt nagu äpud või et noh, nad ei ole nagu päris hästi elus hakkama saanud, kõik need tegelased aga, aga näed, et ikka veel elavad ja hingavad ja ikka nagu veel lusti ja rõõmu millegi üle nagu kaubelda või millegi üle rõõmustada. Põhiliselt rõõmustatakse küll raha üle, aga, aga noh, asi seegi, et peale selle etenduse vaatamist oli teatud selline niukene energiasüst nagu sees või kui niikuinii on ju nii vastik, päike ei paista ja õues on piine ja lumi on ära sulanud. Täna, kui me seda juttu räägime kõik nii edasi, aga et noh, et näed, et saad 40 565 ikka tasub nagu elada. Jah, selles mõttes meie-ealistele samastumist, pind oli muidugi suurem ja naljakas jällegi veel kord see sama surmajärgne teema, see on kuidagi järjest tulnud kahes lavastuses Draamateatri suures saalis ka samal õhtul, kui mängitakse väiksest kummikauplejaid, mängivad lavakooli tudengid liiliat. Ja siis selle peategelane vargapoiss satub siis pärast surma, nii nagu on ka ette ennustatud, samuti politseinikke konstaablite keskele, nüüd sel moel kummi kauplejates, siis äritseb seal vanade olijate keskel edasi, kuigi ma ei tea, kas see õnnestub, sest ta ütleb, et vanad olijad irvitavad tema üle. Et võib-olla siis ootabki igat ühte, see, mida ta teab ennast ootavat või ma ei tea, mulle meeldiks küll pärast surmateatris edasi käia. Nojah, tegelikult on see hiiglama hea üleminek meie järgmisele loole, sest täna on Voldemar Panso 82. sünniaastapäev, aga mitte ainult seda, täna antakse välja ka Panso preemia ja Panso preemia läheb seekord sellele seltskonnale, kes mängib just seda Molnaari ja Ingo Normeti lavastatud liiliad täna õhtul Draamateatris. Nii et siit siis las nüüd vanameister ise ehitab pisut ühte teist maailma ja on nagu jumala rollis. Aga? Tegelikult aga oli asi nõnda kui looja või kui soovite, jumal, juutide arvates Jehoova Helleenide arvates kroonus indiaanlastel manitu teistele rahvastele alla viis nuiad nõnda edasi. Ühesõnaga, kui eelpool nimetatud looja lõi maailma, tuli tema töökotta inimene. Ta oli uudishimulik, kuna põlvede sahhist ja armastas igasse asju oma nina toppida. Mis edasi seal teed, küsis ta-le ma vastaslooja. Milleks ta hakkab sulle piima andma? Ah hea küll, loosis pealegi. Aga mida too lehm sööma hakkab? Rohtu talvel aga heina? Mis asi see hein on? Kuivatatud rohi. Suvel hakkad sa rohtu, niitma ja kuivatama, see on väga meeldiv töö. Ma õpetan sind. Kuid inimene ei avaldanud suurt rõõmu, kuna talle ei meeldinud mingisugune töö. Siis nägi ta teisi looja loodud olendeid ja küsis, aga kes leed on. Nüüd on karu tiiger, lõvi ja mida need sööma hakkavad? Samuti rohtu. Ja talvel heina. Ja mina pean seda nende jaoks kuivatama. Tädan alandlikult kullas, söövad parem midagi muud. Looja vaatas abitult ringi, ta ei suutnud välja nuputada, mida peaksid karu, tiiger ja lõvi sööma. Tead mis, ütles inimene, las hakkavad lehmi sööma. Ja nii sündiski. Inimene vaatas jälle looja töökojas ringi ja küsis, aga mis see on? Hakkasin maakera reljeefi tegema. No on aga ränk töö, ütlen sulle praegu näiteks Trumpil tasaseks tasandik. Milleks seal hakkab rohi kasvama. Hiljem loon ma vang kri ja sa hakkad sellel rohtu koju vedama. Kuule, ära tee tasandik. Näed, sest mäest veereb vanker ise alla. Aga ülesmäge, püüdis looja vastu vaielda, kuid inimene lõi ainult käega. Kas sa lood maailma minu või iseenese jaoks, kui minu jaoks, siis palun tee nagu mina tahan. Kui inimene nägi päikest, tundus talle liiga tulisena ja ta tahtis jääd saada. Kui ta nägi tuld, nõudis vett. Nuia küll, ütles looja, sündigu sinu tahtmise järgi. Päevasooja ilma siis sajab vihma. Kahe päeva pärast pea seda meeles, jääb sadu järele ja jälle hakkab päike paistma. Ühel hommikul on udu, teisel kahutab veidi. Päev hiljem sajab lumi maha. Kahe päeva pärast see sulab ja jälle paistab päike. Inimene katkestas teda Väätsule. Ja seda köike pean ma meeles pidama. Kui sa lase kõigel segamini tulla, eks ma hommikul näen, kas sajab lund või vihma kuid sa ometi aru see regulaarsus. Kole, kas saju käes oled sina või mina. Ta läheb nüüd soovil vae Kovam mälu koormata. Tiivad milleks sa võiksid lennata nagu lind? Mööda mind rahule oma tiibadega. Mulle aitab jalgadest. Õhtuti lõhuvad nii valutada, et kasvõi karju, kui tiivad ka veel valutama hakkavad, pole tarvis. Karvu ma samuti ei taha, loovad ja selleks ongi, et ma nende karvu kannaksin. Milleks ma hakkan kogu aeg üht ja sama karvakatet kandma, kui võin seda vahetada? Lühidalt öeldes on vale, nagu oleks maailma loonud looja või jumal või Jehoova või alla selle lõi inimene. Sellepärast see niiviisi välja näeb. Legend maailma loomisest lindistatud 1964. aastal luges Voldemar Panso teatrijutud selleks korraks räägitud kuulmiseni jälle kahe nädala pärast, ütleb toimetaja maris Johannes.