Tänase muusikalise tunni pealkiri on tundmatu Putšiini. Miks tundmatu, küsite? Kindlasti, me ju kõik teame. Putšiini oli Itaalia helilooja. Elas 19. sajandi lõpul ja 20 sajandi alguses ning kirjutas oopereid mis said kuulsaks üle kogu maailma. Tema Tosca, madam pater, flai Manonnesco ei vaja küll enam tutvustamist. Ja sellepärast me tema ooperites tena ei räägigi. Me räägime tema lauludest. Enamik tema laule, On kirjutatud tellimustööna teatud puhkudeks, tihti pühendatuna sõpradele ning iseloomulik tema lauludele on see, et peaaegu alati kasutas ta hiljem seda muusikat ka oma ooperites. Kuulajale on see kindlasti väga võluv leida juba ooperites tuttavat muusikat nendes lauludes ning teada tegelikult need laulud olid olemas juba varem ning inspireerisid putsiinit mõnd aariat just sellisena kirjutama. Putšiini laule esitab saates plassiido Domingo. Klaveril saadab teda Julius ruudel. Kommentaarid siia juurde on tõlgitud Maicel Key raamatust tundmatu Putšiini Lucas Putšiini sünnikohas. Sõna helilooja tähendabki putsiinid. Ja see ei ole sugugi ootamatu. Kui arvestada asjaolu, et viis põlvkonda putsiinisid on olnud muusikud. Esimene diaCuomo oli Klucky kaasaegne ja tema poeg Antonio Putšiini oli Mozarti kaasaegne mis selgutsiini sündis samal aastal kui Verdi ja õppis koostonitsetiga. Teine Diacomo käis esimese jälgedes vaid selle erinevusega, et tema leidis ülemaailmset tunnustust ning tegi hiilgavat karjääri. Kui Itaalia väljapaistev ooperihelilooja. Olla voor. Faasiga rabava. Ärge Traapoel. Oo. Oo, kuis küll sind armastan kuiskil sind vihkan sind oma südame ligidal hoida, seal värisevana hoida, ihkan. Aadee. Sulle on Putšiini üks esimesi laule. Samas selle saamisloost ja teksti autorist pole praktiliselt midagi teada. Ilmselt pärineb see tema õpiaastatest patsiini Instituudis Lucas, kus ta õppis Carlo Angelooni juures kompositsiooni. Dateerimata laulu käsikiri oli helilooja nootide ja paberite hulgas, mis ta 1901. aastal patsiini instituudile kinkis. Laulu helikeelt analüüsides on huvitav märkida. Laulu algus on lihtne ning ilmselt mõjutatud Klucky muusikast. Laulu teine pool seevastu oleks nagu näide hilisemast ja küpsemast perioodist. Kusjuures laulu muusikat on ta taaskasutanud ooperis Tosca. Kuuldud laulu esitasid plassiido Domingo ja bassbariton Tiias ning laul ise oli tellimustöö. Umbes aastatel 1874 kuni 1880 tellis Adelson peti laulu väikese kiriku jaoks pannidi Lukas moodsas suvekuurordis. Kui Putšiini alles patsiini muusikainstituudis õppis, käis ta tihti selles linnakeses kohalikus kasiinos klaverit mängimas mille eest maksti talle umbes Ühe dollari õhtust. Tavaliselt tuli ta siis alati veidi varem, et peti perekonnaga õhtust süüa ning hiljem mängisite neile ette oma uuemaid kompositsioone ja fragmente lemmikooperitest. Adelson peti oli ameti poolest apteeker, aga ka kohaliku kiriku organist ja koormeister. Ükskord panustab otsiinit kirjutada laul püha nädala tähistamiseks oma kirikus. Ning selle töö eest teenis Putšiini 10 liiri ja ühe maitsva koogi. Kuuldud laulu tekst pärineb aastatest 540 kuni 600, autoriks Venantsius, Honoorius, Fortunatus. Sur. Salve regina pärineb ajast, mil Putšiini õppis Milano konservatooriumis. Laulu teksti autor on Antonio Kislansiooni silmapaistev kirjanik ja poeet. 1800 kuuekümnendatel aastatel Itaalias. Kislansooni oli laiemalt tuntud Verdi ooperi Aida Libretistina. Ta oli väga mitmekülgne inimene. Endine vaimulik meditsiinitudeng, kontrabassimängija ja tunnustatud bariton. Teda tunti ka kui vaimukat anekdootide vestjad ja terava sulega ajakirjanikku ning kriitikut. Lisaks koostööle Verdiga töötas Kislansooniga Petrella koomesid Bon Kelly ja katalaaniga. Ka järgmise laulu story Ellada moore väike armastuse lugu. Teksti autoriks on ta Antonio Kislansooni. Raadi. Pagan, ta nägime Vaeva. Storiellada moore oli Putšiini esimene muusikateos, mis avaldati ka trükis. Laul ilmus Eduardo son Sonia illustreeritud nädalalehes la muusika populaare. Armastuse loos avaldub putsiinile iseloomulik helikeel ja meloodiline stiil. Ning laulule on lisatud hulgaliselt instruktsioone väljenduse fraseerimise, tempo ja dünaamika kohta, mis oli tüüpiline hilisema aja putsiinile. Ta. Putšiini kirjutas selle dramaatilise retsitatiivi aaria 10. juunil 1883. aastal Milano konservatooriumi lõputööna. Autori käsikirjal on tema õpetajate Antonio patsiini, Amelkarbankielli ja teiste professorid allkirjad. Ning viimasele leheküljele on Putšiini kirjutanud halastust. Mind vaevas hambavalu kella seitsmest kuni kaheni. Putšiini lõpetas konservatooriumi hiilgavalt 16. juunil 1883. aastal. Lauluteksti autoriks oli Feliidse romaani 19. sajandi üks tuntumaid libretistil Itaalias. Ta jättis advokaadikarjääri, et kirjutada lava jaoks ning ta varustas Libretodega hulga tolle aja heliloojaid. Kusjuures tihti juhtus, et samali Bretod kasutasid mitmed heliloojad. Paati. Ju päike rõõmsalt koputab sinu aknale. Arm, tasa, tasa, paitab sinu südant. Küll üks, siis teine hüüab sind. Seal, päike sosistab Oogaunist, magaja, mul näita end seal, ütleb arm. Õeke, su esimene mõte olgu temast, kes sind armastab. Soole ja moore, päike ja armastus ilmus trükis 1888. aastal. Ajakirja paganiini muusikalises lisas. Üldiselt arvatakse, et teksti on kirjutanud Putšiini ise. Kuna aeg-ajalt ta kirjutas sõpradele vemmalvärsse. Laulu muusikat on Putšiini kasutanud hiljem oma ooperis pohim. Roolis. Avanti uraan ja edasi uraan ja teksti autor Renato futsiini. Meeleolukas laul valmis putsiinil tema kodus Torre del Lagos ning ta kirjutas selle Marceese Carlopened eto kinoorilissile, et tähistada tema suur ostu. Šotimaal ehitatud terasest Aurikut. Endist kuninganna Ameerit, mis nüüd sõitusid Itaalia lipu all ning uue nimega Uraan ja muide, see ei olnud ainuke kord, kus Putšiini kirjutas muusikat, mis oli seotud laevanduse või laevadega. Paarilisi oli jõukas tööstur Bubba kuulsaima portselanimeistri ja kiraamiku Carlol Lorenzo tsi noori järeltulija. Genoorilissi jagas putsiiniga viimase muusika jahi- ja autorikirge ning ta pakkus heliloojale külalislahkelt puhkepaika oma jahimõisas. Ta kinkis putsiinilega maa Torre del Lagos, kus praegugi on Putšiini villa. Putšiini pühendas temale oma ooperipoeem ning tema naisele laulu Avanti Uraania edasi. Uraan ja teksti autoriks on Putšiini sagedane jahikaaslane Renato futsiini, keda peeti tol ajal üheks parimaks autoriks, kuid kes kirjutas väga vastumeelselt ning ainult sõprade survel ja õhutusel. Avanti uraani ja muusikat on Putšiini kasutanud hiljem ooperis Tosca ning mõningaid fragmente ooperis Madame pater. Flai kooste futsiiniga jätkus ka hiljem. Futsiini kirjutas sõnad Putšiini laulule elutsel Liina väike unelaul, mis valmis putsiinil paar aastat hiljem. Lutsesse randa tulla. No kui asi juba Möllud. Kandantselt. See igatsev unelaul mängleva klaverisaatega oli pühendatud memm Molipile Putšiini sõbra kulli Elmo lipi väikesele pojale. Kui Elmo lipi oli surnud tühjusesse ainult mõni päev pärast abiellumist. 1924. aastal orkestreerinud Vincenzo pilli hällilaulu väikesele orkestrile ning seda laulan plaadistatud mitmel korral. Sopran armida Parcipetinella plaadistas laulu esmakordselt 1908. aastal. Hiljem esitasid sama laulu Vellitšiia Albaneeze Marcello reale Jere Natade Paldi. See unelaulan üldse Putšiini üks tuntumaid laule teksti autorist, Renato futšiinist veel nii palju, et pärast Pisa ülikooli lõpetamist sai ta abiinseneri koha. Florence linnas. Neeridan futsia nime all, avaldas ta sonettide seeria, mis avastele uksed kirjanduslikuks karjääriks. Hiljem õpetas ta itaalia keelt ja kirjandust poisslaste gümnaasiumis ning oli rahvakoolide inspektoriks. Inno adjana hündianale kuuldud laul on kirjutatud jahimetsade ja valguse jumalanna Diana auks ning pühendatud Itaalia jahimeeste vennaskonnale. Ise oma sõnade kohaselt pidas kõige meelsamini jahti veelindudele kaunitele naistele. Kärt Libreetodele. Jõukas tööstur Martšese chinoorilissi andis putsiinile veelindude küttimise ainuõiguse oma järvedel, mida putšiiniga innukalt kasutas. Dianale ilmus trükis jahinduse ajakirjas Santuberto. Seda muusikat kasutas Putšiini hiljem oma ooperis Tosca. Hingedelaul on valminud koostöös luidi Illikaga Itaalia grammofonikompanii tellimusel. See oli alguses selle töö vastu, kuid Alfred Mika eelise plaadifirma juhi usinalt pealekäimisel ta siiski nõustus. Ning 15. aprillil 1903. aastal kirjutas alla lepingule. Selle töö eest sai Putšiini honorar x 1000 firma plaati vabal valikul. Teksti autor oli Luitšillica. Sellega jätkus koostöö ka hiljem. Koostöös ette roosaga valmisid Illikal Bretod Putšiini maailmakuulsatele ooperitele. Poeem Tosca ja mad hambadel flai iilikaalid loomult kergemeelne ja väga temperamentne seiklushimuline mees, kes tihti tulisesse vaidlusse kaldus, mistõttu ka duellil peaaegu oma vasaku kõrva kaotas. Ta oli produktiivne dramaturg, poeet ja ajakirjanik. Pärast säkkoosa surma püüdis Illika iseseisvalt libreto tega edasi töötada kuid ilma erilise eduta. Nii otsis koostööd teiste autoritega Michillikat. Südamepõhjani solvas Illika elu motoks oli käsirida hingedelaulust. Looduse tehtu on igavene surm ei ole enamat kui uus elu. Laul pidi valmima kahe kuu jooksul, kuid tegelikult sai ta valmis alles aasta hiljem. 1903. aasta veebruaris sai Putšiini autoõnnetusel vigastada, mis jättis ta lonkama kogu eluks. Ta paranes väga visalt ning see takistas ka ooperi Madame Butterfly lõpetamist ning tööd lauluga hingedelaul. Meka eelis nõudis laulu 1904. aasta talveks, kuna ta lootis laulu plaadistada karuuso esituses. Kuid tegelikult plaadistati laul alles 1907. aastal dramaatilise soprani Iida chaco Melli esituses. Mika eelis plaanitses koostööd putsiiniga ka hiljem, mis jäi aga teostamata. Kantodaanime jäigi Putšiini ainukeseks otseseks koostööks plaaditööstusega. Võib-olla oleks huvitav veel märkida, et Putšiini muuseumis on üks haruldane grammofoniplaat, mille on heliloojale saatnud Edison ise 1920. aasta septembris. Plaadil on kiri, inimesed surevad ja valitsused vahetuvad. Aga poeemi muusika elab igavesti. All. Oopium. Olgu. Esimese maailmasõja algus oli Putšiini jaoks suur masenduse aeg. Hiljem ta siiski suutis lõpetada oma pooleliolevat tööd. Kuna Itaalia oli neutraalne maa, püüdis ta säilitada ka oma erapooletut suhtumist. Kui aga ajakirjandus süüdistas teda patriotismi puudumises, otsustas ja kirjutada muusika, mis avaldaks ka tema patriootilisi tundeid. Nii valmis 1916. aastal klaveripala mis ilmus trükis albumis, mille müügitulud läksid sõjaohvrite perekondadele. 1918. aastal annetas ta Tosca esitamise eest opera Komikis autorihonorari haavatut, prantsuse sõdurite fondi. 25. aastapäeva juubelilavastuse mano, olles ka autoritasu annetas Putšiini Itaalia sõduri perekondade abistamise fondile. Laul Moriir. Surra olid ju Sebeeaa daami ja Putšiini panus muusikaalbumile mis ilmus aastatel 1917 kuni 1918 ning mille müügitulud läksid itaalia punasele ristile. See album sisaldas töid Voitolt frantšetilt Jordaanolt, Leonka Vallold mas kannilt ja teistelt. Putšiini juhendamisel esietendus tema ooper larondiine Monte Carlo kasiino teatris 27. märtsil 1917, mille tulud läksid samuti heategevuseks. Seda ooperit parandas ja tegi ümber Putšiini mitu korda ning ooperi teises variandis, mis etendus mõni aasta hiljem kasutas sedasama laulu Moriire. Üldiselt peetakse seda laulu tema loomingus kõige haaravamaks ja kütkestavaks. Sepa daami oli draamakirjanik ja kriitik. Ta töötas ka Putšiini ooperite libreto tega. Koostöös Renato Simoniga valmisid talli Bretod Putšiini ooperitele Hilda Parro ja Durandot. Pärast Putšiini surma avaldas Adami tema väärtusliku kirjavahetuse heliloojaga ning holiga Putšiini esimene bibliograaf. No. Aaroni. Hümn roomale teksti autor Fausto Salvadori. 1918. aasta aprillis telliti Fausto Salva toorilt ood Itaalia võitude ülistamiseks esimese maailmasõja viimastel kuudel ning putsiinil paluti sellele komponeerida. Muusika esiettekanne oli planeeritud 21. aprillil 1919 Rooma linna aastapäeva pidustustele. Putšiini oli algul oma tööga väga rahul, kuid kui laul lõplikult valmis, nimetas ta seda lihtsalt rämpsuks, kuid uskus optimistlikult, et küllap see rahva seas populaarseks muutub. Putšiini saatis ühe käsikirja Rooma linnapeale ja teise Alessandro Vessellale, kes orkestreeri hümni suurele orkestrile. Teose ettekandest pidi osa võtma 4000 esinejat. Sõdurid, õpetajad, üliõpilased, lapsed, kostantsi, teatri koor ning suur orkester, sõjaväemuusikud ja puhkpilliorkestrid. Hümni plaanitseti ette kanda ka samal õhtul enne Verdi ooperi Aida etendust. Planeeritud päeval aga alustasid kõik Rooma teatrite orkestrantide streigiga ning õhtune etendus jäi seepärast ära. Samuti jäi ära teose ettekanne peatsatiseenal väljakul, kus pidi toimuma roomaaastapäeva pidustused. Kuna hümni esimeste nootidega algas äikesevihm ning tohutu torm ning ajas kümned tuhanded kokku tulnud kuulajad laiali. Hümn roomale, esiettekanne lükkuski edasi esimesele juunile. Kuningliku gümnaasiumivõistluste vaheajal kanti see ette staadionil pealtvaatajate heakskiidul. Putšiini ja Salvadori said mõlemad kingituseks tänukirjad ja kuldsed käekellad. 1923. aastal ilmus Emmnson Sony on muusikaajakirjas ning oli pühendatud Savoia printsess Yolanda-le. Kui Itaalias tulid võimule fašistid, sai Putšiini hümn Mussolini lemmiklauluks ning hiljem samastatakse hümni rohkem temaga. Need olid siis maailmas veel vähetuntud Putšiini laulud, mida esitas saates plassiido Domingo. Vääril saatis teda Julius ruudel. Kommentaarid olid tõlgitud Maicel Key raamatust. Tundmatu Putšiini. Laulutekstid tõlkis itaalia keelest Vello Jürna. Tänaseks sellega lõpetame. Saate tõi teieni Külli tüli. Stuudios oli Ene Jürna. Soovin teile kõike head ja kuulmiseni. Saadet jääb lõpetama Antonio Kislansooni tekstile loodud laul, ood surnud naisele.