Tere tänan teatri eetris, jutuks pühapäeva nimeline lavastus, Teatris autor inglane David Stoya, lavastaja Jaanus Rohumaa ja stuudios lavastaja ise ja teda provotseerima küsimasi arvamas Pille-Riin Purje maris Johannes. Ma küsin sinu käest ka Pillerin, et milline on sinu jaoks rohumaa kui lavastaja, et ise ma pakuksin võib-olla välja sellised märksõnad, et et meie keskel istub intellektuaal ja esteet ja teatud mõttes lavastaja, keda ma pigem kujutan ette kuskil ütleme, pirni poel Bayronit lugemas kui, kui, kui tellingutel turnimas, et selline on minu kui kõrvaltvaataja. Ettekujutus taastaja rohumaast, et kas sa tahaksid midagi lisada või vastu vaielda ei taha oluliselt vastava, ei jäta käike. Arkaadia ja Võlumägi on need märksõnad. Niisugused kõrgused. See pühapäev ja sobib siis ka, aga originaalpealkiri kontakte nagu on võõram lavastaja loomusega kui, kui paluda kommenteerida, et, et kuidas sinu loomus nii nagu meie seda praegu näeme, et noh, see on nagu teatud mõttes võib-olla stampettekujutustes tühjana ju sind ei tunne, aga et kuidas see, kuidas see sobib selle, selle maailmaga, mida see inglane on kirjeldanud. Ma alustaksin ühe teise inglasega teie jutu peale, mis võttis mind tummaks, aga järelikult olema selliseid signaale välja saatnud või, või, või selle nimel vaeva näinud, et see pilt minust selline lekiks. Ma tuletaksin meelde Oskar Vaildi, kes rääkisime ta romaanis Dorian Gray portree kus on kolm võtme meist tegelast, siis on lord Henry melu nautleja vaimukas, väga rafineeritud, ütleme, kergemeelne ja moraalitu, siis on Grey, kes on lihtsalt äärmiselt õnnestunud olend enda enda väljanägemiselt ja enda hoiakutelt, kes võlub kõik esimesest hetkest. Ja kolmas võtmetegelane on Päcil üks kunstnik, kes pole kole, kes pole atraktiivne, ilmeks, pole šarmantne ja kes ei ole ka sotsiaalselt nii võimekas kui kaks eelmist, aga kes on, kes on kunstnikuna hiilga. Kui siis Askar vallik küsiti, et kumb neist tegelastest kas siis Henry torem Päcil siis vastas Vildet, inimesed arvavad, et olen Henrik, tahaksin olla Dorian Gray, aga tegelikult oleme, pärsib nüüd sellele küsimusele vastates, et miks, miks see teema ja miks ehitustöölised siis iirlased vastaksid sellele, aga miks mitte? Mina pean vist olema natukene selgem, päris kindel, et ma olen teinud viimaste aastate jooksul ühe üsna pika ja mingis mõttes okkalise ja vastumäge minema sellise spiraalikeeru. Ma ei oska isegi seda dateerida, lavastasin nüüd lugema hakata, aga, aga mul on olnud tunne, et ma pean ennast ühest džunglist või võsast ennast läbi viima ehk mingis mõttes tulema alla enda väga pikka aega, olnud sellist romantiliste kujutluste või, või idealistlik kujutluste tornist tegeleda intensiivselt siinse reaalsusega, isegi olustikalisusega lahendada enda jaoks mingi hulk küsimusi, mis jutud vanematega, perekonnaga, inimese elu, kulgemisega, erinevates nii-öelda vanuse etappides, et ma ei oska öelda, kas oli mul nagu teadlik otsus või, või rohkem alateadlik, aga ma olen näinud nagu ka päriselt vaeva, et saada nagu täiskasvanumaks, mitte et ma enda intuitsiooniga või enda sisemise tahtega oleks vastuollu läinud või et see oleks mõistuslik otsus olnud, aga aga ma arvasin, et ma pigem nüüd, kui nüüd täitsa hilja pean selle keeruline läbi tegema, on selge see, et, et et ei ole see maailm, millest ma unistan või mitmetes viimastes lavastustes olnud maailmast mingit ideaalset pilti või sellist, kus mul endal oleks nagu nagu hea või vaimselt hea olla. Aga minu meelest on tähtis nendest rääkida. See ei ole ka nagu lohutus teatra olnud, ma lohutan kedagi, vaid näitan ette, et kui läheb, teistel on ka halb olla või, või, või mis iganes, vaid on eelkõige jah, küsimise teater, et küsida ja mul on tunne, et me vähemalt enda jaoks, Me oleme mitmed-mitmed vastused leidnud. Mis seda püha puudutab, siis minu enda background on see, et olen tegelikult üles kasvanud kahe sellise suure jõu vahel ühelt poolt väga nagu merkantiilne maailm, väga praktiline asina maailm ja minu, minu sugulast, gaas oli väga palju ehitajaid ja need mehed, keda ma nägin lapsest peale, tegelesid kogu aeg millegagi ja põhiliselt mingite asjade ehitamisega, selles ei ole nagu üldse halvustavat tooni. Minu enda loomusele on nagu elus oluline hoopis nähtamatu maailma see teine pool või see teine osa, spirituaalne osa. Ja see pühapäev materjal, mis, mis astub nüüd tegelikult kahe jalaga sellesse nähtavasse maailma sellesse tegutsejate tegijatele maailma ja küsib, küsib selle tegemise mõttekuse või mõttetuse üle. Ehk mis see tegu on, kas see, kui me nii-öelda ehitame vormi struktureerib enda ümbrust läbi sellise füüsilise aktiivsuse läbi inimsuhete pealiskaudse korrastamise, et kas see toob rahu ja rõõmu, tunne hinge, sest et minu meelest on see meie põhiline eesmärk, et me kõik oleksime rõõmsad, inspireeritud seisundis, eks ta oleks, olin asja olnud viimastel aastatel minu jaoks aga teadlik ja ma arvan, et sellele olnud joon all ja pühapäeval nagu väga sobiv lõpetus ühe keerulise ja olulise teema nagu vahekokkuvõtteks. Ühelt poolt, sa nagu tungid välja, sa, sa, sa tahad, sa tahad sellest eebeni bostonist välja pääseda? Jah, ütleme niimoodi, et ma tulin sealt iseteadlik. Et välja ei tohi teadlikult välja, et ühelt poolt see, see väljapääsu otsimine sealt tornist sa oled jõudnud maa peale. Aga, aga lõpuks see torn on tulnud sinuga kaasa. No kuivõrd aga, aga ma arvan ka seda, et sind siin tuleb ikkagi rääkida nagu spiraalsest liikumises, sest et ega ma tagasi võtta, midagi ei saa, ma saan minna ainult need edasi, ega ma, ma ei, ma ei pöördu tagasi sellesse aega, kus ma tegin Arkaadia improsid või Juhan Viidingu tekstidele luuleetendust ette, ma, ma saan minna praegu ainult edasi. Ja nüüd juba selle. Mis aga, et nüüd on mul rohkem valida, millist elunähtuste vahel valida, mida eelistada, milline on rohkem minu lugu selle sees ja ma arvan, et ma tean nüüd palju paremini kui mõni aeg tagasi. Mis on see, millest jutustamine mul teatris tuleb välja, mis mulle meeldib ja, ja kus ma saan olla vaba, et ma saan sellest õpilast nagu välja, et kas ma pean tegelema selliste küsimustega, kus ma ei tunne ennast nii hästi või kindla? Ma ei ole lõpuks ka olnud teatris, mis hirmutama pikka aega, noh, 10 aastat on ikka nagu piisav. No kui me tuleme selle püha väga maailma juurde gaasi siis see märksõna, ehitustööline ehitamine, see nagu seostub tegelikult sellega miski jääb alles, miski ehitatakse valmis, miski püstitatakse, aga selles loos ju tegelikult need töölised lähevad püsti telgi mis seisab ühe päeva, siis võetakse see maha, et kui oluline nüüd see on, et siin on nagu mingi vastuolu ehitus ja samasse kaduvust. No kõik need majad, mida te praegu enda ümber näete või mida me siit raadiomaja aknast taevani ühel päeval kadunud, see on selge. Ei ole olemas hooned, mis on igavesed ka need, mis on Kambodža džunglites, mis on 1000 aastat seal seisnud, ega nad teist 1000 aastat seal enam seisa, siis nad kõik on ajutine. Nojaa, seda küll meie eksistents kasin, aga samas siiski üks on 1000 aastat ja teine on üks päev, seal on väike vahe, noh vähemalt tunnetuslikult. Tegelikult on ikkagi oluline see, mis seal majas toimub, mis sellest telgist toimub, et me võime telgi panna ka nädalaks või üheks tunniks püsti, et see suur hetk või hetked, mille nimel me tegelikult elame, kus me leiame inspiratsiooni või armastus, et see võib olla Vigvam, see võib olla ka palee. Et, aga palee ei ole iseenesest nagu eeldus, et see, seal toimub. See, see hetk kokkusaamine, et ma räägin, sellest esitamine iseenesest ei ole mitte mingi väärtuste, loob eelduse, et seal võiks midagi juhtuda inimeste vahel või inimese sees. See telgi metafoor on just selle tõttu storilisena sisse toodud, et rõhutada kõikide meie meelest nagu igavest asjade või asjade fiks meeritud, mis on, mis on nagu surmkindlad, nende tõhusust ja nende kadumisvõimalust tegelikult see, mis seal telgis juhtuma peab, miks? Miks ta selle püsti paneb, selle telgi on see, et te tahaksite sealsamas telgis üles leida endale lähedased inimesed, kellest ta tegelikult on ennast isoleerinud aasta jooksul tehes formaalselt küll tööd, olles küll formaalselt pereisaga, tegelikult olles, olles nagu nagu vaimus eemal ja see telk on ka seal on nagu piidi allegooria natukene selles materjalis sees tilkagi laatuse sümbol kui, kui tähistaevas pea kohal, samas mis muutub, eks ju, mis pöörab ennast üleval ja samuti ka see, et telk kui midagi, mis võib põlema minna, mille tuul ära viia, mis on mingisuguse stiihia meelevallas ja mida saab kinni hoida ainult sellise nii-öelda inimliku energiaga, et sa saavad vaiad maa sisse kinnitada hästi tugevalt ära siis tuule viidada minema. Aga kui sa nagu lõdvalt kinnitad või hooletult paned, siis, siis siis ta kukub ümbrame pikali ja sama asi on nagu nende inimsuhetega ka, et, et kui sa nagu hooletu oled nende suhtes, siis tõenäosus, et see, et sinuga juhtub, ta muutub lihtsalt väikseks ja noh, muidugi võib siin edasi mõtiskleda selle üle, miks ta seda nii põhjalikult kogu seda telgi ehitamist püstitamist autor, ma pean just silmas sellesse, sellesse näilise sisse on pannud, et kas sellel on veel mingisuguseid lisatähendused või kas seal all on veel mingi lisaallegooria vetoala, et keegi on, keegi on, võib-olla on muuseas arhetüüp või on seal veel mingit salatähendust või salakodeeringut selles tekstis sees? Ma usun ka, et on, aga mina proovisin, Ta seda autorit sellisena, nagu ta mulle vastu kõndis. Ehk seda, et ta on põlvkonnast, kus kus eksistentsi realistlik filosoofia oli ülioluline. Ehk seda, et Siisyphose müüt oli nagu teadvustatud siiski ehk seda. Meil ei olegi muud võimalust ja väljapääsu, kui veeretada seda kivi mäest üles. Ja seda tehes veel täie teadmisega, et kuigi meile appi selles ei tule isegi veereb ühel päeval jälle sealt tagasi. Aga tähtis on see, et sa tõused hommikul üles, hakkad seda kivi veeretama ja leidunud sellest rõõm ülesse leida selle kiviveeretamise kõrvale aega päikest näha ja lilli ja liblikaid enda ümber. Et see on stoori karm, ebameeldiv, ebamugav elu käsitlus, filosoofia. Eks see sõltub elutunnetusest, et kes on pidevalt ametis just selle kivi veeretamisega, kes siis selle noh, ülejäänu ruse tajumisega, nähtavasti mina olen see persoon, kes tegeleb, veered olid, ega peab tunnistama, et mingil hetkel on see kivi veeretamine äärmiselt nauditav tegevus. Nauditav tegevus. Tuisates lükkad. See on elus perioode, kus sellel paremat asja üldse ja teistel hetkedel ütled sa, tule taevas appi ja ma olen jälle siin selles kohas meelde tuletada seda, et kunagi on teisiti olnud ja kunagi läheb jälle nagu teisiti. Et, et sellest, kui rääkida sellest piiblist, mis, mis lihtsalt on läbi põimunud igalt poolt, siis, siis siis selle materjali mõistmiseks on, on tegelikult nagu koguja raamat nagu olulisem nagu võtmeteksti. Igal juhul, kui siis Moosese raamat, mis iganes, nii nagu silla puhul tegelikult oli, oli, oli ikkagi ülemlaul, et noh, neid on. Ma arvasin, et sa oled seda lugu avastades ise sisemas, rohkem teistsugune. Olen kurjaks, et sa oled kuidagi nagu rohkem maa peale tagasi tulnud, võib-olla oma rõõmuks ma näen, et sa suudad ka sellest kivi veeretamises ikka veel veel leida neid tiibu sinna kivile, et see kivi nagu ise lendava asust arvasin ma, et see jutt läheb täna selliseks pisut, kas need raskemad päraseks töö jutuks, et ma, see oli lihtsalt minu kui vaataja ettekujutus sellest lavastusest poolt on selline asine ja argine töö tegemine ja töö tegemise mõtte otsimine ja teisalt on siis see elu, mille jaoks ta tööd siis tehakse, et need olid nagu need kaks Raivo, mida mina oma niukses lihtsuses välja mõtlesin enda jaoks, aga see, mis sa praegu räägid, et. Ma olen nii palju ennast ikka tundma õppinud, ma ma tõenäoliselt nagu ratsionaalselt ei suuda, suudan ratsionaalselt seletada, aga ma arvan, et ma ei, ma ei iseendast maailmast, nagu, kui ma nüüd nagu täiesti püüan ainult matemaatilistest kategooriates nagu liikuda. Et see on ummiktee või vähemalt minu jaoks minu tüübile ei sobi, et ma arvan siiski, et ainuke võimalus on, on, on seda teha nagu, nagu loomingu kaudu ja läbi selle, et sa enda südant põhjalikult tundmatuid maa. Ma arvan seda, et meist keegi ei tea, kui palju me tegelikult oleme maa peal või, või, või kui palju me tegelikult oleme reaalsuses. Sellepärast sest Me oleme harjunud selleks reaalsuseks siin nimetama on, on iga inimese vaatenurgast väga erinev. Võib öelda seda, et buss number viis on kõikide jaoks buss number viis eks, aga üheaastase imiku jaoks ta ei ole buss number viis, vaid mingisugune suur roheline kast, mis teeb suurt müra. Ja inimese jaoks, kes tuleb siia näiteks Stockholmist, näeb bussi number viis ta talle, ütlesin mitte midagi, aga inimene, kes elab näiteks männikul tema jaoks seondub sellega väga palju asju. Ma ei pea seda reaalsuseks jätma. Ma olen võimeline pangalaenu maksma ja intervjuusid andma sest seal pikk nagu õpitav ja, ja tegelikult noh, seda saab ka ühiskond sulle õpetada. On asju, mida, mida ta sulle õpetada ei saa, on see, mis milles on asi, tehtud on ja nüüd tuleb mõistatada seda, kuidas ma sobitu sellesse suurde pilti sisse. Sel juhul on see kõik, mis tehtud on, hea sellest oleme lõpuks aru saanud. Nüüd, et kas sa pead kõikidesse kohtadesse jõudma, kas sa pead nad kõik nii-öelda elu funktsioonid täitma ja täis jooksma, selles ma ei ole nii kole kindel, ma ei ole kindel, et ma peaksin suurepäraselt hokit mängima või oskama hokit mängima. Hakkame nüüd nägema lähiaastatel vaeva selleks et võita kuidagi endas mingi tühimik täita, sest ma ei tunne vajadust hokiväljakul üksteise rivisid murda. Samana aktsepteerin seda soovi. Oleme sellepärast õnnetu, et ma ei saa sellega hakkama, et mul ei tule see välja. Tähtis on see, et aru saada, mis on siis välja tuleb. Mis seal siis see sinu osa v, et kus, kus sa ise oled rõõmus, ta tunneb ennast hästi ja kus kus ka teised tunnevad ennast sinu juures hästi tänu sellele, et sina tunned ennast hästi. Oi, see on väga hea lohud. Nonii. Ma pean tunnistama, et ma lapsena piinlesin nendel ehitustel ja mulle mulle ei meeldinud seal olla ja mulle meeldinud seda ehitustööd vaadata, see, ja see oli, see oli ka see nõukogude aeg, kus ehitusskulptuur oli natukene võib-olla vildakas ja see kõik, mis sellega kaasnes, seda, et inimesed peavad omavahel rääkinud või, või, või kui räägiti siis ainult asjast. Siis on, sättis minusse sellise vajaduse ühe teise poole järgi ka selle järgi, et istuda korraks müüriserval ja vaadata eemale ja tunda ennast vajalikuna ka siis, kui ei saa. Hetkel ei, ei täida enda meelest kellelegi vajadusi, sellel on väga selge lausega. No aga ikkagi, mul on hea meel, et sa tulid lumiselt väädikult vööriservale juba natuke alla poole. Lumine mäetipp, ma tean, on olnud üks sinu lemmikkujundeid ja telk mõjub seal üleval kõrgustes niimoodi. Aga samas on see ju väga-väga rikas inimsuhete, et see lavastus ja inimeste sisemised saladused ja kui oluline nüüd see on lavastaja jaoks olnud, ma isegi julgen niimoodi öelda, et noh, see ongi lavastaja oskus näidendis neid suhteid välja lugeda, aga mul on tunne, lavastuses on neid rohkem, kui näidendis. Ongi, et need on juurde pandud saladusi inimeste sisse ja inimeste vahele. Ma arvan, et see autor on targem, kui tundub, mida veel, ütleme kontrolletendusel ja võib-olla paaril jah, jah, ma arvan, kontrolletendusel, mis natukene segas, oli see, et et seda, seda ehitustööd füüsiliselt džaulides mõõdetuna oli väga palju ja ja näitlejad ei tundnud ennast veel täiesti vabalt, aga ma olen põhimõtteliselt väga rahul selle suhete võrguga, sellepärast et mitte ühestki tegelasest ei teinud idiooti või inimeste ilma siseeluka. Ja see, et pilt ühest või teisest tegelasest loo jooksul tegelikult muutub. Et me jõuame teda ümber hinnata, lähtuda erinevatest nurkadest, see on nagu suur asi. Selles materjalis võiks olla. Ta võiks olla moodsa Hola nobedam, inimesed võiksid ju rääkida nagu lühemate lausetega ja see kõik võiks olla nagu kuidas olla vähemalt hulgaga tehtud. Aga selles ongi minu jaoks selle teksti väärtus, et tullaksegi kokku ja, ja, ja püütaksegi see asi nagu, nagu päriselt ka nagu lahti teha, lahti harutada. Ja seal vabanemise tunne, mis mind selle selle suhteliselt pika etenduse lõpus on nagu mitu korda tabanud, kui kõik on nende kohtadele paika jooksnud ja läinud on, on väga hea tunne olnud. Ja see ei ole nüüd selline pai sulle ja ütleme, et ära muretse, kõik läheb hästi, vaid seda, et kõik läheks hästi. See tahab kokkusaamist, rääkimist ja tööd ja tööd just sellega, et et ma sellest, kuidas ma olen harjunud ühesse või teisesse inimesse suhtuma, mis rollima ta tegelikult enda mõttes olen asetanud. Et. Meeles seda, et inimene on arenev olend kuni elu lõpuni välja ja võimalusi temas on meeletult küsimusele nõnda lahti tegemises, nende avamises ja erinevatel eluetappidel võime olla väga erinevad. Mingi põhikude muidugi noh, ma usun, et jääb samaks. Ja seda ka, et Eestis ei ole, noh, on tekkimas muidugi mingis mõttes selline klassiühiskond on üks seltskond lihtsalt kõrke inimesi, kes, kes noh, kellel on praegu võimalus nautida hüvesid ja kes selle juures petlikult näevad, et nad juhivadki elu planeedil maa. Et Briti ühiskonnas on natukene teravam seal see, kui sa ikkagi madalasse sotsiaalsesse klassi oled siis selline musta töö tegija siis siis nagu lõhe inimestega, kes seda nii-öelda õiliste puhast tööd teevad, on nagu väga suur. Aga tegelikult on ka Eestis kolmekümneaastase mehe jaoks tragöödia, kus trammijuht mõnedes kultuurides ei ole näiteks Rootsis, kui ma vaatan või Indo-Hiinas, et see ei ole õnnetus, see on sinu laul, sulle meeldib olla trammijuht ja sa tunned ennast seda tööd tehes hästi ja ja sellega on sinu vajadused täidetud. Seega oled sa ühiskonnale väärtuslik, kui kibestunud Asedirektor, kes ei ole enda kompetentsuse tasemele üldse, kes ei saa selle tööga hakkama õnnetu ja kelle ümber on teised õnnetud, et tema ei saa hakkama. Ja nüüd kummastunud meil rohkem kasu kas siis see, et ta tõesti võib-olla teenib 5000 krooni rohkem kuus noh, ei olnud. Nii et et need küsimused ka, et see, et need töömehed avastavad seal tüki lõpus selle, et see ongi tegelikult noh, ka nemad tulevad maa peale ka nemad jõuavad noh, nii-öelda maa peale on, ei ole õige sõna jõuavad iseenda juurde, et nad saavad aru, kus nad paiknevad kus nad tegelikult praegu on. Et ei ole mõtet olla kibestunud ja, ja, ja, ja hädaldada sellepärast, et elu ei ole seda, mida ma tegelikult väärt olema. Ja kui sa oled juba suutnud lokaliseerida ennast ehk et aru saada, kus sa paikned, siis see on tohutult suur asi, sealt saab edasi juba nüüd minna hoopis suuremate sammudega ja ja väga palju rohkemates suundades, kui n. Iseendale tunnistada, mis seisus tegelikult oled? Sa tegelikult oled? Et, et kui sind sootsium on paika pannud määranud seal mingisugust rolli siis ära usu seda, usulate, rohkemat ennast. Mina arvan, et nendel tegelastel on kõigil tulevikku, seal nad ei ole fikseeritud ega aheldatud. Ja nagu ma ütlesin, kooli puhul on siis juba see nüüd väga oluline, siis maailma niimoodi. Mina usun, et see kivi jõuab sinodi ta jõuab sinna tippu siis ta, mida ta naadendanda, suurt tiite laotust ja sissekivi võib rahulikult mäest alla veereda, sest täna vees järgmist määdi hakkab seda sinnapoole veeretama ja ta ei tea paljudele Mäedite antud on, eks need targem on võtta kohe järgmine ja minna sealt jälle edasi. Seda lugu vaadates tuligi see mõte, et tegelikult ma teen seda tööd jah, et kuidas siis parajasti oma madaluses kui küüsi närides ja nii edasi, aga et lõppkokkuvõttes on oluline ka see ütleme, see keskkond, kus ma teen. Ja, ja need inimesed, kellega koos ma seda teen, et järsku see oli üks asi, mis nagu avas mu silmad, et mis ma siin vingun, et noh, ei meeldi mulle üks asi jäi veidi mulle teine asi, ma ei ole noh, nii lennukas ja see kivi tundub mulle niukene krobeline vaid käsi ja nii edasi, eks ole. Aga, aga järsku avastad vaadates oi, aga noh, et on ju ka veel need teised väärtuselt. Vaat see oli see, mida mina omas madaluses välja, kooki siin, et järsku järsku väärtustada. No ütleme, koos nende inimestega ka see õhkkond, ka see normaalne, eluterve kas lõõr lihtsalt villase viskamine. Aga noh, et seal ei ole sellist tigedust tehtud. Vot vot see oli see suur suur väärtus noh, mis, mis sedalaadi asja puhul nagu mind käivitama veel, võin seda lisada meilegi mõeldakse etendust, kus oli selle töörutiini ületanud, sisse mängitud. Aga et kui sa ütlesid, et mehed ennast leiavad, et mulle tundus, et hoopis keerulisem või lõhestunud maailm on seal maja sees Ja nii see ongi tehtud eest. Ja see ongi see lugu, et tegelikult alguses meile tundub see töömeeste maailm ikka mäng, mänguline, lõbus, rõõmus ja perekond on täiesti katki, totaalselt äkki seal ei ole enam peaaegu mitte mingit lootust. Ja siis selgub, et meeste maailm ei ole nii, nii, nii roosiline ja perekonnas ei ole asjad ikka nii hullud, et selles ei oleks mitte mingit tulevikuperspektiiv. See on väga tähtis, et see, et see balanss seal sees oleks, nii, selle kaudu loob autor ka tegelikult seda jälgimise põnevust. Ja nüüd on see küsimus, et inimene, kellel, kellele need küsimused on tähtsad. Et ma arvan, et temal on üsna huvitav seda asja vaadata. Inimene, kes on hetkel natuke teises võnkesageduses või teises laines, kes, kes, kellel, kes ei ole teadvustanud või on juba ületanud need probleemid mis puudutab tema enda mina-positsioon. Enda eluga õnnestumist või mitte õnnestumist või enda suhteid lähedastega peresuhteid. Siis ma arvan, et, et selles selles etenduses on, on väga suur potentsiaal just vaataja silmades. Ütle, kas sina tundsid ennast, etendas lõps, et sul on ikka pisutki vedanud ka. Ja, ja see oligi see, mida ma ennem lagunimoni primitiivsed, üritasin seletada, et ma tundsin, et mul on väga palju vedanud, et maalin üsna Murnis meeleolus, kui ma sinna läksin. Mis saab minu meelest teatris juhtuda, kui teater annab juurde, uskuge ja jõuda, see on mõlemad väga rahul sellega. Et ma olen lihtsalt rõõmus, sest et see on, see on väga tähtis ja seda on paljud inimesed öelnud ka seda, seda lugu vaadates. Et tuua veel mõningaid vaataja aspekte siia siia jutu sisse et, et vaat needsamad suhted, mis on vaata et keerulisemad selles perekonnas, kelle jaoks siis seda pompöösset telki nagu püstitatakse, et needsamad suhted on käivitanud inimesi väga kummaliselt. Nad on olnud isegi teatud mõttes pettunud kui neid suhteid ei avata, neid suhteid, mis seal ema-isa-pojatütre vahel on, sest ei saa salata meiegi juba teatud, ma ei tea, kas need seebi liikust rikutusest või millest noh, mõttemaailm on nii, et sa kohe kahtlustad teatud homoseksuaalseid suhteid teadude ütleme, ema ja poja, mingisuguseid kummalisi suhteid ja kohe hakkad neid välja pakkuma, sest ei saa salata, lavastaja on need noh, väga tugevalt mingisugused omadused siin alguses sisse kirjutanud, nii seda, et nüüd neid saladusi lõpuks nagu noh, me võime neid ise mõelda, et sa neid puust ette ja punaseks minule. Mulle meeldis, aga, aga ma olen kuulnud ka sellist reaktsiooni, kui inimesed on tulnud. Mõtle politsei kadusidki ära. Ei, see on mingisugune nõutus, võib-olla see ongi see, see pilk, maailm, et kõik peab olema selge. Reali proovide esimeses faasis, kui me proovisime tegelastele inkrimineerida asju, mida neil ei ole, Me oletasime, et pruut on rase, ta ootab töömeeste sellelt juhilt tegelikult, et nende vahel on mingi tohutu armastus, siis me mõtlesime välja, et poiss on poisina selja taga kas abielu või abielu purunes läbi tema homoseksuaalsete kalduvuste ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja me jõudsime sellisesse modernistlikus. Mõttetus. Sellisesse klišeedest kubiseb assasid hetkest trendidest niimoodi läbi imbunud korraga taga närvusesse klantspiltide maailma. Ja, ja siis ma rääkisin uuesti Anu lambiga ja küsisin talt, et Anu, ütle, kas on võimalik, et stoori tegelikult on, et see on väga lihtne, mis seal sees on. Et ta annab korraks selle võimaluse või vihjet, et ta laseb neil meie rikutuse läbi korraks niimoodi mõelda. Tegelikult läheb ta nagu põhilise juurde kohe tagasi, ehk et et see ongi, see ongi niimoodi, et pruut ja peigmees armastavad 11 ja et nad abielluda vähki ja et poiss ongi see, kes on Oxfordis ja Cambridge'is õppinud, et ta ei ole tõesti lihtsalt leidnud oma kohta elus. Et ta ei ole mitte pärast laval, et ta on kummaline seksuaalne käitumine, vaid sellepärast, et ta ei ole leidnud oma kohta elus. Et ehmatav lihtsus ühelt poolt seda võib igavusena defineerida, aga, aga ma olen isiklikult väsinud sellest, et ja pole ka ausalt öeldes selliseid lavastusi teinud, väga palju näinud, kus, kus ikkagi kui esimeses vaatuses intsesti teemat läbi ei libise, siis on õhtul nagu raisatud on, sest ma ei saa seda laksu kätte, mis meil nagu kuhugi, ma ei tea, mis vääridesse, mis vääridest välja tooks või sääridesse. Viis. Ma pean vaatama, et ma ei muutuksin nüüd ülbeks ja kurjaks. Ei, aga tähendab ma lihtsalt vahele, ütlen, et Anu lamp on selle näitemängu tõlkinud, et olen, ma tahtsingi öelda, et kui te tõlkega arutasite ikkagi mõnes mõttes mängu kohale, et kuidas siis seda saavutada, et näitleja jäi see saladus alles ja lihtsus tuli ka juurde, et kas nad segadusse ei sattunud kogu sellesse otsingute protsessis. Eks me loome kaosest korda ja samuti kord koosneb mingisugustest elementidest minema, noppima kaosest välja. Seal on lihtsalt nagu meetodi küsimus, kuidas seda teha, võimalik ka niimoodi, et sa teeb tegelikult kolme nädalaga lavastuse valmis ja ka kasutada ainult nii-öelda väga selgelt vektoreid mis liiguvad ainult ühes suunas. Ja kui sa tahad nagu selliseid seda kihistust natuke teistsuguseks teha, siis sa pead rohkem võimalusi läbi mängima, sest et ka meie enda teadvus räägime sisemonoloogid ja meie mõttekiirusest seondubki persoonid erinev, aga meil liigub nagu 1000 mõtet korraga peast läbi. Jõuame ühest inimesest mõelda tegelikult nii kui laagi teisiti või kolmandat moodi. Ja, ja teater parimatel hetkedel nagu käitub samamoodi publikuga, publiku Teamisemisele, kelle juhtida isa, mida ma tahaks öelda selle selle materjali kohta, ehk siis temaga trupile rääkisin kogu aeg ise sellest, võib-olla alguses mitte nii hästi aru saades rääkisin. Aga mis mul etendus lõpetas täiesti selgeks, et seesama juubama, ehkki ehk selle peategelase ehk isa probleem ikkagi tõi mind selle materjali juurde, ehk siis formaalses sotsiaalses mõttes oli tal kõik suurepäraselt, tal oli kaks last, kaunis naine, sotsiaalne positsioon, Frandus, maja, töökoht, mingisuguseid naudinguid, mida ta sai endale lubada. Ja nii-öelda klantsajakirjapildi järgi võistlust teha suurepärase artikli portree, portree, portree võiks ju nii-öelda täiuslikkust perekonnast, kelle võiks saata päris maailmanäitusele. Nüüd tegelikult ta ja kõik põhjused rahuloluks on tegelikult olemas. Probleem on selles, et juba ise ei ole endaga rahul. Ta ei meeldi tegelikult iseendale sellisena, kes ta ja ta on töötanud väljapoole proovidest, täita seda sotsiaalset tellimust või täita neid funktsioonid ära, mida, nagu eeldatakse. Ühelt mehelt tema käitumisel. Aga tegelikult vajab see tema ümbrus hoopis enda keskele ühte stabiilset ja õnnelikku inimest, inimesed, kes endaga nagu lepingu ära teinud ja see võimalus on selles selles rollis ka olemas ja see tulevik on sellel mehel olemas. Sest et. Sest mitte keegi ei ole kunagi nii vana, et ta seda teha ei saaks. Iseendaga saada. No mingis mõttes on see tegelikult kas nüüd ülemlaul keskealisusele või lettimine või, või keskikka jõudmine See on vaimne probleem, see ei ole seotud vanusega, mida saad ennast suruda mingisugusesse, kasti või poksi semuga, kõik sa lased endast panna kasti nimega keskealisus, kui sa suudad sellele nalja heita, siis, siis, siis on hästi veel. Aga kui sa selle vaimselt ka selle omaks võtnud, et see niimoodi on, et, et nüüd ongi nagu pine keskiga siis, siis, siis, siis see ongi see. Maks pimegiga. Sõnas. Sisaldab hinnangut, aga kui see sõna tähendab küpsust ja seda, et sa tegelikult oskad ammutada sellest veel rohkem kui, kui, kui, siis, kui see verinoor olid siis seal plussmärgiga. See on plussmärgiga muu sõna võtma kasutuselevõtt ütleb, et teatud ealised iseärasused ja minu jaoks on see positiivse märgiga sõna, et keskiga ja keskaeg, kuidas meil on eksponeeritud, keskaeg on pime, no selle vastu on ka juba küsimusi. Parabool muide surus ja ma sain aru, et ma olen ju see, kes saab liivaga kaheks vaid konkreetne Liivakooki luubiga vaatad, siis sa näed seal. Tootja struktuurilähedaseks. Selgus tegelikult, et jään ma ikkagi oma nii-öelda selge liivakoogi juurde, aga mul on kohutavalt hea meel, et on neid, kes vaatavad neid liivakooke luubiga ja on neid, kes panevad kivile tiivad külge ja astuvad. Rannas ei pane tähelegi, seda tähtis on ka see mitmekülgsete issanda loomaaed on, seda kindlamalt on inimkonnale võimaluse ellu jääda, nii et selles suhtes liikide mitmekesisus tuleb ainult kasuks. See on igasuguse nagu elu alus, tegelikult on see samat. Oleksime erinevad. Et siis jääb loota, et nii trammijuhid kui asedirektorit jõuavad linnateatrisse Annaks taevas annaks taevas ja väga tahaks seda, et, et need inimesed, kes, Kes kes, kes ka võib-olla muidu linnateatrisse pole sattunud, kes on, kes on eelistanud võib-olla, või ka, et, et ei ole nagu võimalustanud piletit hankida või, või et tundub, repertuaar on, on, tegeleb ainult sellise nagu tippdramaturg ega on elitaarne, ütleme lohetsev petupõhiliselt selle tõttu, et tegelikult me oleme teinud ikkagi ja noh, minu meelest väga inimliku ja sooja teatri tekitanud aastate vältel, et lihtsalt, et saalid on väikesed, siin raske ligi pääseda ja seetõttu mingi osa publikust pole loobunud seal käimast, aga aga ma ei tohi seda öelda, et antud antud materjali puhul on nagu head head vastukaja tulnud nii tippintellektuaalide poolt kui ka meie maja koristaja tädide poolt. Ja, ja see on nagu väga rõõmustav minu jaoks mis tähendab, et ta on mõistetav, et tautor, autor, tupp ja kunstnikud ja kõik, kes sellele kaasa aitasid, Jäneda tööd asjata teinud, et see on Nad, on olulised teemad ja ja seal on teatriga Nonii sellega täna lõpetame, ütleme aitäh Jaanus Rohumaale. Täna oli meil õnn ja rõõm kuulata, Sindia lendasid unes. Ja olgu siis veel öeldud seda, et me oleme täna vähe rääkinud nagu nimedest, et kes, kes, kes selle lavastusega seotud on. Lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Mae Kivilo. Lisaks maa-ele, kellega me oleme teinud juba päris suure hulga lavastusi koos, seekord on, oli ka meie töörühmas Sirli Bergström, kes oli võrdväärne partner Maele kunstnikuna. Ja mängivad siis Allan Noormets, Argo Aadli, Rain Simmul, Andres Raag, Andres Ots, Alo Kõrve, hele Kõre, Indrek Sammul, Kaljo Oro, Andero Ermel, Ene Järvis ja Epp Eespäev. Selline oli siis meie tänane teatriot, aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje maris Johannes ja külaliseks Jaanus Rohumaa.