Tere, kena laupäeva hommikut ja head toomapäeva. Jõulud on siis kätte jõudmas juba, kui toomapäev on saabunud. Täna on stuudios Maywerman Postimees ja Rein Veidemann, Postimees ja Mart Ummelas. Raadiomees. Ja täna alustame tavapäraselt nädala teemaga. Ja täna on nädala teemaks see, kuidas on. Kuuleme, kujundas ära, siis ütleb. Kuidas tunneb ennast Eesti inimene, meie kiirelt muutuvate tervishoiureformide? Keerises võtaks selleks teemaks niimoodi, see nädal tõi väga palju selliseid juhtumeid, selliseid vastuolusid, probleeme välja, mis kõik lõppkokkuvõttes teevad meie elu. Sõna otseses mõttes. Raskemaks mai ja no kõigepealt ma küsin, on seal 50 krooni taskus? Veel ei aita. Militaarpaigaldatud kardioaparaat Eesti haiglatesse, kui te siit nüüd välja lähete, kukute jalaluu, murrate sõidutatakse traumapunkti, siis te peate 50 krooni maksva, see oli eilne sõnum Põhja-Tallinna regionaalhaiglat ehk teiste sõnadega traumapunkt käsitleb siis seda kui igasuguse tavalise eriarsti juurde minekut. See oli minu jaoks ausalt öeldes natuke šokk, sest ma mõtlen, kui paljud emad ja isad tegelikult käivad oma lastega, ma mäletan ise lapsepõlvest, eks ole, ikka lastele ühte, teist juhtub ja, ja ma mõtlen, kui iga kord tõepoolest see 50 krooni peab olema ja see on kindlasti osadele peredele väga raske maksta välja. Küsimus ei ole selles rahas niivõrd, küsimus on selles psühholoogilises momendis. Eks ole, et alles tulid, kõik need voodipäevatasud ja tulid, ravimid tõusid ja nüüd ravimite piirhinnad rakenduvad uuest aastast ja, ja mis kõik veel ja nüüd on siis trauma ka. Sven grupile väljendas, ta on ise olnud sotsiaalministeeriumi osakonna juhataja, nüüd on Põhja-Tallinna regionaalhaigla juhatuses kuidagi väga lihtsalt siis mille poolest paremas seisus olete, kes te tänaval kukute? Minul oli näiteks ees eile see selline väike šokk, ausalt öeldes selline sõnum. Kui viitekümmend krooni ei ole, kas siis võetakse kingad vä? Ei noh, siis väljendas ta, tegelikult ta Tartu Ülikooli kliinikum juba ka võtab seda Eino ravime äraga, vaatame, kellel me arve saadame, aga ma arvan, et varsti paigaldatakse siis sinna seesama sularause kardioaparaat, sest raha tuleb ju tervishoius. Ma saan aru, kätte saada inimese käest, see on selle aasta märksõna, on inimene versus aiad, haigekassainimene versus sotsiaalministeerium, isegi arstid versus süsteem, kui palju ma olen see aasta vahendanud arstide arvamusi, kust need leiavad, et arst ei ole mitte enam see, kes peab kes peab inimest ravima, vaid arst peab olema ka müügimees, kes arvestab kogu aeg, seda ta oma tööandjal ei tekitaks, ütleme mingisuguseid jälgiksid kulutusi. Vaat see on minu jaoks kõige hullem, see aasta. Ma pean ütlema, et ma ei ole tõesti veel kukkunud, kui nüüd ei ole ja, ja niisugust tõsist hall tühi ei ole vaja vajanud, aga aga minu lähedaste hulgas on, on küll neid, kes kogu aeg tarvitavad arstirohte ja ja parasjagu on ka haiglas ja mul endal on ka hirm kogu aeg selle ees, et niikuinii on haiglais arstidest loomulik inimesel jube hirm ja hirm haigestuda ja mida vanemaks sa saad, seda suuremaks hirm muutub, kui sellega kaasneb nüüd see, et, et ma ei suuda oma siis rohtusid kinni maksta, ei suuda siis oma haiglapäevi kinni maksta. Ja, ja kogu aeg igal pool peab mul olema rahakott kaasas. Et, et oma naerda, tervist kuidagiviisi kompenseerida siis, siis ma tekivad küsimused kõigepealt tõepoolest, milleks haigekassa on, tekib küsimus, milleks sotsiaalmaks on, mis ju tegelikult osa sellest läheb tõepoolest ka ju siis nii-öelda tervise meie riigi tervise hoidmiseks riigis ja esiteks rahva tervise hoidmiseks ja lõppkokkuvõttes ka riigi tervisesse, aga tervis on ka riigi tervis, ma tahan seda rõhutada. Aga aga inimesest, inimene on Eesti vabariigis tõeline eksperiment, nende eksperimendi objekt, ma olen sellest juba ammu aru saanud ja ma ei väsi seda kinnitamas, tähendab vähe sellest, et meil on majanduseksperimendid, meil on poliitilised eksperimendid, need lõpuks koonduvad ikkagi selle keskmes on eesti inimene kui eksperiment ja sellepärast aeg-ajalt, kui nad ütlevad, et jah, hakkame pöörduma inimeste poole. Inimkapital on see, mis veab meid nüüd edasi. Aga kui vaatame tõsiasjadele näkku, siis me näeme, et varssasid inimest polegi, pole kapital, on raha kuskil liikumas, aga inimest enam ei ole. Ja minu arust see on tegelikult selles tervishoiupoliitikas umbes samasugune olukord nagu hariduspoliitikas, kus ju ka kogu aeg räägitakse, tõsiseid reforme ei ole, ei ole alustatud veel ja tervishoius on tänini käitutud põhimõttele, et neil on nii palju raha ja vaatame, kuidas me selle rahaga kuidagi toime tulema ja kui me ei tule toime, siis me muudkui otsast, eks ole, seda koera saba lõhume või raiume ära, keegi ei ole püstitanud ikkagi küsimus tõsist alternatiivi, kas sellest, kas selle eest me saame ainult siis vältimatut abi, saame me selle eest ütleme, perearste tasandile vastavat abi ja mida ikkagi nüüd inimene maksma peaks, eks ole, kas ta peaks selle tipu maksma või vastupidi, et raha jätkub sellele perearsti juures käimiseks, aga, aga haigekassa aitab sul siis, kui need asjad lähevad ikka väga kalliks maksma. Operatsioonid praegusel momendil on just see, et nüüd on välja kujunenud see, et inimene maksab igal tasandil just see, et neid alternatiive ei ole teinud. Muidugi, et noh, põhirõhk on langenud nüüd väga paljudel asjadel Siiri Oviiri kaela ei ole see kindlasti ainult tema süü, seepärast et see tervishoiupoliitikat on, on vedanud alates Marju Lauri stiilist, eks ole, kus need reformid pihta hakkasid ja, ja küll Eiki nestorit Toomas Vilosiuse ja, ja portsa halle kardinale peale selle, kes on teinud kõik need tervishoiuprojektide valikud ja nii edasi, nii et, et ma ei ütleks aga siin. Et see on nüüd ühe inimese süüta lihtsalt. Siiri Oviir peaaegu realiseerib seda, mida suvel ravikindlustuse seadusega parlament vastu võttis. Jah, see võeti vastu praeguse koalitsiooni häältega, seetõttu langeb nendele nii palju suurem vastutus, eks ole No tunnistagem ausalt, et tervishoiusüsteem on kõigis riikides ikka kohutavalt kallis ja kulukas süsteem ja lahendatud on ta igalpool, ütleme niimoodi isemoodi noh, siin ütleme naabrite juures Soomes on ta suurel määral kohalikku omavalitsuse nii-öelda ülal pidada, aga selleks on olemas ka eraldi maks. Kohaliku omavalitsuse maks kusagil Ameerikas või Suurbritannias on selgelt tasuline. Jaa jaa nii-öelda sotsiaalne arstiabi, lahutatud, teine teises Eestis on püütud nagu ehitada mingisugune universaalne mudel ja ilmselt on siis on kõige hullem ja siin ongi need kõige suuremad kreemid, sest kui nüüd hakatakse rääkima vabadusest teha mingi ravikindlustuse teine sammas ehk siis nii-öelda vabatahtlik osa sellest ravikindlustusest, siis ma saan muidugi sellest aru, et inimene, kellel on suhteliselt hea töökoht, stabiilne töökoht, pidev sissetulek. Ta on huvitatud sellest, et ta maksab aastast aastasse ja ta ei kasuta, sest ta on noor, terve, et kuhu see raha läheb, aga vaat siis, kui ta ükskord jääb haigeks, kas ta saab kõige selle raha eest teenust või peab ta hakkama siis jälle peale maksma? See on, see tekitab küsimuse. Aga siin ongi see probleem, et kui me nagu püüame üldises sotsiaalkindlustuses vanadusekindlustuses nüüd ehitada üles mingisugust mitme samba süsteemi, kus oleks omaosalus ja, ja nii edasi, siis ravikindlustuses nagu seda ei ole ei ole tehtud, see on nagu natuke teistsuguse loogika järgi üles ehitatud ja kui te räägite siin arstidest ja haigekassast, siis on tekitatud tegelikult tervishoiusüsteemis antagonistlikud pooled ükson, arstkond, keda seob, ütleme, Hippokratese vanne. Kui ta on ikka tõeline arst ja teiselt poolt on siis haigekassa, mida ei seo vanne kui kasumi, kasumi teenimise vanne või ütleme, kulude minimeerimine, vanne antud juhul, eks ju, ja nad on tegelikult antagonistlikud vastuolus, kui me ausalt ütleme Vaata ja sa räägid siin kahest sambast ja ma lugesin ka neid vastuseid, aga teeme selle kahe samba kuidagi lihtsamalt ära, mis Me peame tekitama uusi süsteeme ja struktuure. Nagu ma pakkusin, kui inimene seda, mida inimene jõuab kinni maksta, kui meil ei ole raha, eks ole, siis lasta saab okei, las ta maksab selle 25 protsenti 25 krooni. Ütleme, voodipäeva tasu maksab 150 krooni, ütleme eriarstitasu, mida ta kindlasti ei jõua ju, makk kinni maksta on siis, kui tal tekivad vajadused. Kas onkoloogiliste haiguste raviks südamehaiguste rasked operatsioonid ja, ja ma ei tea maksasiirdamise, et ta teaks. Ma kujutan ette, et noh, et et ta teaks, et ta siis, kui ta tõesti laskub raskesse seisu praegu seda kindlust meil ei ole, me teamegi. Me saame pangalt laenuvõtt, me teame, et me saame siin alguses katame, aga vat andke andeks, kas seal mingi ema operatsiooni sa saad, see on vana ja loomulikult ta ei ole tööjõuline, ta ei ole Eesti riigile tööjõusõna antakse, see on tegelikult mingil määral sama Marge Valdmanni fenomen, sest Maria Falmeni, kuigi seda on käsitletud nagu ravimina, on see tegelikult üks ravimeetod, on ravimi sissevõtmine, manustamine suu kaudu või süstlaga, eks see on ikkagi üks ravivorm, mis ei toimu statsionaaris, raid toimub nii-öelda ambulatoorselt ütleme ja, ja selle tõttu ka seda tuleks vaadelda kui sellist erakordset juhtumit, kus inimese elu säiliks, ütleme, mis on noh, humanistliku maailmavaate järgi kõige tähtsam, eks inimese elu. Me peame säilitama vahenditega kõigi vahenditega, mis on võimalikud. Eks. Sellisel juhtumil kahtlemata peaks nüüd see kindlustus käivituma, eks ju. Aga ma mõtlen sellele tohutule massile, no ma kujutan ette mingi 90 protsenti inimestest, kes puutuvad kokku praegu selle uuenenud tervishoiusüsteemiga ju ikkagi endiselt käies oma kohalikus polikliinikus, ehtidel arsti nimetatakse arstiks ja, ja aga ikkagi sama registratuur, kõik oli sama, tegelikult midagi, ta peab seal dokumentidega õiendama, aga tema jaoks ei ole see tervishoiusüsteemis sisu muutunud, eks. Kuidas tema peab olema motiveeritud seda ülal pidama, kui ta, räägi neid võimalusi, eks enne kui temal juhtub, selline ütleme tõsisem haigusjuhtum, kui ta peab minema operatsioonile panema haiglasse, aga siiski nende osatähtsus elanikkonnast on ju suhteliselt suhteliselt väike. Tähendab, selles mõttes ma ei saagi sellest aru, et see süsteem võiks hakata toimima, kuna see ei motiveeri tavalist keskealist tervet inimest mitte kuidagimoodi. Marge valdan, tegelikult ütles seda, mida, mida Peep Põder kujutis välja, et Marge Valdmaa seda ütles, et kuningas on alasti ja mis mulle sele, kuigi pahandasid lugejad väga Peep Põderi kirjatüki viimase lausega kus ta no igaks loeb, siis ütleme ühesõnaga ma ei hakka siin praegu seda refereerima, aga tegelikult ütles doktor Põder ja ja väga lugupeetud inimene, Lääne Tallinna keskhaigla ikkagi juhatuse esimees seda ütleme ei olegi. Teate, jah, meil ei ole seda ära ja me ei saa teid aidata, eks ole. Nii et, et ma arvan, ma olen absoluutselt veendunud, et mingisuguse teise samba väljaspool süsteemi ehitamisega me loome tõepoolest väga väikesele osale ühiskonnast, tegelikult need võimalused, seda lihtsalt ei ole inimestel seda raha, eks ole, et kasvatada endale mingisugust teist või kolmandat või neljandat sammast. Valikud tulevad teha ikkagi selle 13 protsendi raames, seal tuleb teha tõepoolest see, kas valik, kas inimesed maksavad alamata Su seal allastmel või seda kõrgemal, seal valik, igasugused muud valikud tähendavad ikkagi rahakoti kallale. Ronimis, aga ikkagi veel sellest, me oleme ka siin varem rääkinud, et Eestis on ju ravikindlustatud need, kes maksavad seda ravikindlustust ju vähem kui neid kellel on ülalpeetavaid, on rohkem, tähendab, siin on selle probleemi tegelik sisu. Mõni aeg tagasi professor Pedaja vaara, kes Postimees võttis sõna ja tal oli artikkel oli väga väljakutsuva pealkirjaga, et Eesti siis tervishoiusüsteem on ikka tõeline Titanic praegu, mis, kui nüüd pidurid peale ei panda uuesti kokku, tähendab siis kas see patsientide esindused ja arstid ja, ja sotsiaalsiis ametnikud, et, et see asi tuleks ikkagi uuesti nüüd läbi kaaluda ja tõepoolest katsuda nüüd päästa veel, mis päästa annab. Aga praegu ütleme see, mis ravikindlus teise samba ehitamine ei ole mitte midagi muud kui ikkagi jälle. Noh püüd lappida seda süsteemi, mis, mis, mis pedaja vaara hinnangul tegelikult ei tööta Eesti Eesti puhul. Ja üldse on see väga suur toorlaen nagu palju. Meile on mitmeid süsteeme, korraldusi on laenatud, tähendab teistelt maadelt automaatselt püütud siia meie oludesse üle kanda ja, ja tulemus on, on käes. No Rein jah, selle artikkel, taas Tartu ÜliTartu Ülikooli kliinikumis vastast seal oli, vastas maris Jesse vastas, kes praegu Londonis Todeerib ja aga tead, see oligi sedasi, et kõik juhid ja ametnikud või eksoametnikud kaitsesid viimse veretilgani süsteemi arstide liidult, Margit Närskalt, Tartu arstide liidu tuli väga hea, sisuline sisuline vastus, tema nõustus, sest tema näeb seda süsteemi tegelikult toimivana. Mulle tundub, et kõik ministrid, eksministrid ja, ja haigekassa ja kõik need, kes on tipptasemel juhatustes ja nii edasi, nendele on see süsteem lihtsalt teate, mugav selline süsteem, aga arst ja patsient selles süsteemis tunnevad ennast ebamugavalt ja ma arvan, päev päeva kõrval variseb süsteem neile lihtsalt kaela. Raha näol lagunevate seadmatena, aga eelkõige üha haigema rahva näol siis ei olegi midagi muud, Kristi raadium hakkab tegema lakkamatult terve aasta läbi õnnevaka või ja pidevalt kõikvõimalikke äravahendeid ja ära meenuta seda, sest meil on juba nii suured etteheiteid tehtud raadiole, et üldse, miks me teeme sellist niigi vaeselt rahvalt korjame raha selleks, et riikliku tervishoiusüsteemi lappida. Aga poolest, sest inimese jaoks see on niisugune arusaam, et milleks siis me ju kõik maksame ju raviks mõnes mõttes võistlustest. Tahaksin selle asja natuke nüüd viia hoopis teisele pinnale veel, kui me räägime toimetulekutoetustest ja mida üha rohkem ja rohkem makstakse. Me teame, kuidas on ka praegune valitsuskoalitsioon ju ja ka Siiri Oviir oma suu kaudu öelnud, et see tuleb ära kaotada ei ole nii palju vaja. Ega siis need toimetulekutoetust seadus ei teki ka millestki muust kui sellest, et rahval on raske elada, nad püüavad saada kusagilt seda raha, millega enda elu ja tervist lappida. Ja ma just mõtlen sellesama ravikindlustussüsteemi peale, et et noh, tõepoolest mina ei ole kaheksa-üheksa aastat nagu öeldakse, pöördunud nende poole. Aga võib-olla raha kogunenud. Ei, ma räägin rahast, ma räägin oma tervise, aga mitte keegi ei tunne ka selle vastu huvi, kas me üldse elu, kus olen, eksju, ainult mis minult kogu aeg võetakse raha vastu hea meelega naeratades ilmselt keegi kusagil haige kassas laia naeru, eks ju. Selle üle. Aga võib-olla ma olen juba suremas haige, eks ju. Tähendab selles mõttes mind kui kindlustatu vastu mitte keegi huvi ei tunne üldse. Aga mille reid ühik ma nende jaoks olema. Postimees tööandjana on tundnud huvi, sest tema on korraldanud niimoodi, et, et et läbivaatus tuleb töötaja tööandja jah, tööandja, minu praegune tööandja võimaldas mulle tasuta gripi vaktsineerimise. Ma tahan teile ühte asja öelda, et mis selle asja juures. See on kõige hullem, et kõik need asjad tulevad kuidagi välja, teate niimoodi kui määras alla kirjutatud, siis tuleb välja, eks ole. No ma olen sellest mitu korda kirjutanud ka, et milline info sulg valitseb ministeeriumis ja haigekassast, sest haigekassa ma tahan ka öelda, näiteks kui tal mõni ajakirjanik ei meeldi, siis ta tõmbab isegi pressiteadete nimekirjast maha, nii et sa saad teada kuskil toimetuses kolmanda inimese käest, kes on meeldiv haigekassale, kes selle probleemiga ei tegele. Et midagi on lihtsalt näide, aga ma tahan sulle öelda näiteks ühte piirhinnad pandi peale selleks, et hoida ravimite Trae kokku hinnanguliselt 100 miljonit. Noh, me saame teada, et arstide liit kirjutas, pöördus vabariigi valitsuse, riigikogu Eesti avalikkuse poole sellega, et nüüd tuleb välja, et riigieelarves ei ole raha selleks, et kanda katta haiglate kapitalikulud ehk teiste sõnadega, see tuleb nüüd haigekassa eelarvesse, mida räägiti meile piirhindade kehtestamise juures, oi teate, nüüd likvideerime neid järjekorda otsast, teie ravivõimalused paranevad. No kust nad paranevad, kui sedasama raha ja võib-olla veel suurem hulk? Ministeerium ei tea, kui suur osa raha hakkab ikkagi minema selleks, et haiglad saaks remonditud katuse peale. Riik lükkas selle vastutuse ka enda pealt ära selle selle 13 protsendi kaela, nii et tegelikult arstide liidul on õigus, ravijärjekorrad ei vähene tõenäoliselt ja ei parane ka kogu see noh, ühesõnaga ravi kättesaadavus ja ilmselt ka ravikvaliteet, kui sul on katus või aparaat, sa pead katusele panema, eks ole. Nii et, et vot kõik need asjad hakkavad kuidagi ükshaaval välja tilkuma ja siis inimesed on juba eelmisega viidud eufooriasse, kohe nüüd teate, meil tuli massiliselt kirju, siis midagi. Tal olid kallid ravimeid, muidugi tuleb täiesti õige mina ise silmaoperatsioonile. Ma olen veendunud, need inimesed ei saa ka nüüd silmaoperatsioonile, sest nendega kantakse, kaetakse nüüd teised. Ja ka aga hindade kehtestamisega, minu ema maksab rohtudest viimati maks ligi 200 krooni rohkem kui seda ta ei ole veel maksnud, seda ta hakkabki. Nii, aga võrdleme neid kahte süsteeme Eestis, teeme, me teame, et uuest aastast praktiliselt kaob ära haigekassa kulul arm hambaravi ja samal ajalist. Hiljaaegu käivitus naaberriigis Soomes, kus ei ole sellist haigekassasüsteemi kõigile enne 1940 kuuendat aastat sündinud inimestele tasuta hambaravi terves mahus. Me näeme siin kahe süsteemi erinevust ja kahe lähenemise erinevust nii-öelda heaoluriigi ja meie karmi kapitalismi erinevust, nii et tegelikult on ikkagi nende valikute taga ideoloogiline valik. Ärme ütle, et see on ainult raha vähesus. Kõige rohkem ajab mind naerma see, kui järjekordne Reformierakonnaga poliitik väidab, et aga vot siis, kui meie rahvuslik koguprodukt on vot nii suur, vot siis saab kõigile kättesaadavaks, vabandage väga põhimõtted ja ideoloogiad juhivad ka siis seda raha jaotust. Ma öelgu seda raha kui palju tahes. Me oleme 11 aastat kasvatanud oma rahvusliku koguprodukti, aga kas lihtsale inimesele langev osa on sellega suurenenud? Oluliselt ei ole. Mäletame, et valikute küsimus, ma mäletan, kui haigekassat. Et kui see loodi, siis ma kirjutasin ühe kolumni ja olin võrdlemisi skeptiline, sest et ma ei saanud hästi pihta sellele, miks siis seni tervishoiuministeeriumis olevat kogu see kohustus tähendab hallata ja valitseda tervise järele. Ühtäkki tehti haigekassa kaudu jama, avaldasin kahtlust ja olin, ütlesin ainult ühte, palun mitte nimetada seda haigekassas, mis on siis Eesti Vabariigist ennesõjaaegsest Eesti Vabariigist pärit ilus nimi. Ja nüüd ma pean tunnistama, et minu kõhklused on osutunud saanud kinnitust selle tõttu, et kõige vähem haigekassa hoolitseb selle nimes oleva haige suhteliselt mingisugune tõepoolest riik riigis, kui ma nüüd Mart sekkunud selles Soome ja Eesti võrdlus, see on tõeliselt riik riigis. Kui ta halvasti läheb, siis ta veel keerab riigile endale veel nii-öelda kruvib sisse, saad aru, haigekassas on hakanud domineerima sõna teine pool, kassa ja haige on nagu üha väiksema nuiad. Töötukassas on ka see, kas see on nagu riiklik see veel puuduks, vaeste kasvaks ja et haigekassal tekib nagu isiklik finantsasutus ja, ja selle tõttu ka seal töötavad inimesed peavad saama samasugust tasu nagu finantsvahenduses, sest ka nemad vahendavad finantse. Nagu me teame, haigekassatöötajate palgad on ikkagi üsna kõrged ja täiesti võrreldavad tulemuspalka ja nad saavad lisaks ka tulemuspalka, ainult et kas nad saavad tulevast palga surnute või elavate pealt, see on veel siiani raha kokkuhoidmise eeskätt see on veel siiamaani arusaamatu. Sellega me ei taha ühegi konkreetse haigekassa, räägime, süsteem midagi halba öelda ja, ja sellel nädalal sellelgi nädalal ma tegin nädala alguses intervjuus siin haigekassa avalike suhete juhi Annašetiga seoses nüüd haigekassa käivitatud senisest märksa laiemalt käivitatud nii-öelda pakkumiste vastuvõtmisega tervishoiu asutajatelt uue aasta teenuse osutamiseks alates aprillist. Kuidas sa, May, seda süsteemi nüüd hindad, et see on tehtud nii-öelda totaalseks, kõik kõik teenused nii-öelda pannakse? Kursile ma hindan seda väga halvasti, ma mõtlen nendele arstidele ma mõtlen tõepoolest nendele arstidele. No ma ei oska ja kuidas me seda talle lihtsalt seletama tuhandreina. Juhina hakkama otsustab näiteks ma ei tea, mida aasta, mis ei, ma olen tavalise inimese praegu näiteks see, kes tõepoolest see puudutab, see hambaravi teenust, sest me teame, et hambaravis jääb alles mingisugune väikene niisugune saareke, mida haigekassa finantseerib, no mina hinnangul mõnele kohale kandideerib, konkureerivad näiteks 10 hambaarsti. Kindlasti haigekassa otsustab, kes sina oled ja tema on hea, kolmas või neljas kõige paremini ja ma tõesti 150 krooniga minul. Tuttavate hulgas üksjagu palju arste, ma siis pean nendel kahetsed kaasa tundma nüüd küll. Küll jah, see on nii, nagu professorit valitakse, vähemalt iga viie aastane haige haigekassa tuleb. Nii jupilt otsa vaatan, on see, et sa ei, mitte ei esiteks ma ei usu. Ja teiseks ma pean ütlema seda, et, et ma siiski tunnustan teid mõlemaid, et mind hämmastab, et te olete siiski selle asjaga nii peensusteni kursis, et te saate sellele pihta. Minu meelest on just nimelt. See tõbuse areng on viinud niimoodi, et üks tavaline inimene seisab ja saab, ainult et ta peab raha andma, aga ta ei saa aru, mis asi siin toimub, Eesti riigis? Kogu aeg, midagi räägitakse jälle, mingi määrused tulevad, kuskil, keegi esineb, teatab, aga tegelikult läheb paremaks. Aga Dima saab aru, et temal läheb aina halvemaks ja halvemaks. No ma rääkisin sellest niinimetatud, sellepärast mina olengi nadi, maalib positsioonist, kes läheb ikka oma vanasse polikliinikusse ja kellegagi, keda koheldakse endiselt, kellele antakse üks tablett. Ja ta ei teagi, missugune tohutu masinavärk selle taga kõik sellepärast. Martingi kolleegid KUI martsa alustasid tänast saadet, seda nädala teema inimese teemant küsis, kuidas Eesti riigis inimesel läheb, siis ma ütlen, et inimesed Eesti vabariigis sõltuvalt tema elukohast tema vanusest põhiline tunnus on ebakindlus ja see, et ta on tõesti nagu mingi valge laborihiir kellega üks süstib sealt teine poogitada sealt kolmas saab talle mingisugust rohtu, vaatab, kuidas ta reageerib sellele. Vaat Eesti vabariigis inimene on katsejänes või valge hiir, laborihiir. Ma tahan siinjuures öelda, et muidugi tunnustus kuulub siiski arstidele, minul on esiteks perearst on eesti arst, eesti aasta arst, kurve doktor Urve Prits, mu klassiõde, arst ja, ja tõepoolest, ta on suunanud nüüd, kui ta on midagi avastanud mu puhul tõepoolest edasi ja ikka püüdnud leida ikka parimat seda lahendust ja, ja ma olen väga hea südamearsti juures keskhaiglas doktor vahisalu juures käidud, et ma vaatan seda tasandit ja imetlen neid inimesi, kes kogu selles loksutamise süsteemis on jäänud veel. Inimene, kas arstid kannatavad selle all kannatavad tegelikult samamoodi. Et, et nendel on ka see administratiivne süsteem nii koledasti õlgadel ja nad peavad võitlema iga rahatükikese eest, eks ole, et sellele patsient Teine mõelda, ma nägin ennustust arstidele, ma nägin AK-s just seda intervjuud temaga, kui talle raekojas üle anti ja kus ta siis ütles, et jah, et ikka kohutavalt raske on olnud, et tema ei ole mitte üks või kaks aastat tagasi või kaheksa aastat tagasi alustab, et on ikka hirmus raske olnud see asi, aga noh, ma ütlengi, et noh, selle tõttu tundubki nagu natukene kurb, et on need arstid, kes on säilitanud selle või pargivad Hippokratese vannet, eksju. Ja siis on teisest küljest süsteem, kes püüab, nagu öeldakse, neid ütleme, maksimaalselt ahistada. Sest nendel on hoopis teised huvid ja näiteks seesama ma praegu noh, ma kujutan ette, see 150 krooni vist on need, mis jääb hambaravi läbivaatuse eest, mille haigekassa kinni maksab, teisest küljest tundub väike summaga, kui mõelda, et Eestis on noh, ütleme niimoodi võime üle miljoni inimese, siis sellest kujuneb küllaltki suur rahasumma, mis tuleb ära jagada, eks ju. Ja kuidas see hakkab kõik toimima, eks ju. Vot selles mõttes konkurentsi hambad arstide vahel näiteks saab olema küllaltki küllaltki tõsine, sest me teame, et hambaarstid enamikus tegutsevad ju üksikult või väikeste väikeste hambaravikabinettidega, nii et nemad peavad testi nüüd hakkama. Ilmselt siis pabereid Harjumaa ja kohutavalt osalema selles konkursis, et see 150 krooni endale saada. Aga mina arvan, et see 150 krooni. Selline no see on ettevalmistusi üleminekuks üldse tasulisele täiskasvanute hambaravile ehk oleks võinud selle 150 krooni anda per capita kuskile mujale siiski kas lastele, eks ole, juurde või rasedatele see oleks olnud noh, nagu mingisugune selline panustamine, vähemalt sellesse põlvkonda, eks ole, tulevikku, sest 150 krooni eest noh, iga hambaarst jääb kuskil pist, hakkavad plommid 400-st ja ülespoole. Ei, no selle eest saab suuteed lahti, ei, kaks süstib saamaga, tangid antakse sulle kätte. Nii jääb ainult need vanad tuttavad hambad ise välternades. Mida sa ütlesid, see valiku küsimus, kas me tõepoolest jagame igavesele krooni pihku või me mõtleme, kust on need valikud? Jah, ega minu jaoks tõuseb see asi veel suurema üldistuse tasandile, mida ma selle üleüldise niisuguse viimase aja eufooria taustal? Noh pean, pean, pean siiski nimetama, see on. Viimastel nädalatel oleme üldiselt ikkagi suure eesti Eda eufooria tähe all elanud, et et see riigi võõrus ma nimetan seda riigi võõrus. Siis inimese suhtes on ikka minu meelest rikkad oma asju, mingisugused süsteemid, pidevalt mõeldakse välja, valitsemise toimivad, aga, aga valitsetavad nagu ei saa enam pihta, tähendab missistega. Aga siin ma tahaksingi edasi minna järgmise teema peale või, või ütleme niimoodi ehitada Sillakese, kui sa ütlesid mai, et inimestele raha kätte anda, kas sa oled lugenud viimase päeva päevade ajalehtedes, kuidas inimesed on reageerinud sellele, et Euroopa liitu astudes Eesti saab iga inimese kohta vingi 5500 krooni inimesed on hakanud küsima raha kättesaadavad, et see oli ilmselt lähtus sellest Tallinna 500 Mudeli mudelist. 500 kroonine hammaste vahel ja all, eks ole, vait, eks ju, et ta on endiselt kujutavad ettevõtetel sellega, et euroreferendumil antakse igale inimesele referendumi, tuleb ja positiivselt hääletab, saab 1000 krooni. Just, aga 5500 saame, et kust ma selle kätte. Aga seal seal riskile tüüpiline mõtteviisi inimesel tõesti segadusse aetud kõikidest nendest muudatustest reformidest, mida ammu enam midagi ei tea ja, ja ma mäletan, see oli paar aastat tagasi ma kusagil esitasin ka mingile haigekassa juhile sellise küsimuse ettepaneku, et noh, et kõigepealt, kas te võiksite vähemalt igale kindlustatule anda mingi brošüüri, kus ta näeb, milleks tal on õigus siis ta ütles, et see on võimatu, see on nii kallis, et me ei saa ohverdada raha, mis on vaja inimeste raviks niisuguse asja peale. Aga kuidas ma väga vajaksin seda telefoninumbrit, oma arsti kohta, andmeid nendest soodustustest võimalust? Tähendab punemas peegli telefoni all teadma, et seal on ainult see perearst ja ilma temata sa kohe pääsemite. Teate, see tuletab meelde seda, kuidas mul sõbranna rääkis täna ema üle 90 ja no mõtles ka, et läheks siis esitaks avalduse selle 500 kroonil ära. Aga kiire inimene, eks ole, hakkasin netist otsima Mustamäe linnaosavalitsuse koduleheküljelt, eks seal on mingisugune informatsioon olemas või on, vorm täidab ehk internetis ära prindid välja, et oleks natuke lihtsam, et ei pea kaks korda sinna käima. Ta ütles, sealt võis lugeda igasuguseid asju, kui tore ja hästi mustamäel. Areneb, aga vaata, mitte informatsiooni selle kohta, kuidas seda siis nüüd 500 krooni rahva hääle. Tasemel ettepaneku, et niisugune paberi lehekene vähemasti inimestele, et seevastu tulete haigetele haigekassa vastutulek, haiged seal hällis seisneks selles, et no üks väikene paber Läbi kahe tuleb maa, see aga see ei olnud kallis, et ärge tänaval libistage. See brošüür, mille me saime, olge tänaval ettevaatlik, roosa, haigekassal tuleb maksta, advokaaditasu teavitama ei, haigekassa sellest huvitatud ei ole. Aga läheks sealt sillast, sillast, sillast edasi, nüüd tõepoolest on viimastel nädalatel olnud väga palju juttu euroliidust ja Meie riigi kogugi läks puhkusele kuidagi lippude lehvides ja rõõmsalt salme lugedes jõuluvanale, aga, aga mulle tundub, et siiski probleem. Meie tulevikuga üsna ähmane, kas seesama ravikindlustuse küsimus näitab, et ega me ikka päris hästi ei tea, mis siis saab edasi, kui me oleme esimesel mail 2004 Euroopa liidus milli, milline koht meil seal saab olema nii tööjaotuses? Ütleme millele me tahame seal esineda, kas me oleme seal rohkem niisugune? Kreeka Portugal, kui tahaksime olla samasugune Põhjala riik nagu nagu Rootsi või, või, või Soome tähendab, neil puudub nagu selline meie juhtidel praegustel, kuhu me ennast paigutaksime selles, selles uuenevas maailmas. NATO puhul me oleme nagu väga tihedalt seotud Ameerika Ühendriikidega, me oleme sisuliselt tema liitlane. Kui me NATOsse astume on seal üks süsteem, noh, see sõltub väga palju reaalsetest protsessidest, see on ka meie jaoks tähtis see globaliseeruv maailm. Aga teisest küljest me oleme ikkagi 2004. aasta esimesest maist väga suletud majandusliidust ja selles meil peab olema väga selge funktsioon. Samamoodi nagu oli Eestil oma koht suures Kogude liidus, mis minul selles see nüüd läheb, ma võtan korra ühe märksõna selle euroteavituse momendi, mis mind ongi viimastel nädalatel häirinud, on see, et mõeldi, et raha on see, mis eestlast eks ole, hüppama paneb ja kohe kiiresti Brüsseli poole võeti see 5500 tähemärke. Tähtmärk, ma mõtlen, ajakirjanduslikud. Kategooriates 5500 krooni ja et selle te iga üksvat teate, kujutage seda hunnikut, et see meile võetakse, eks ole, ja teine asi, mis on läinud kuidagi nihu, minu arvates on nii meie välisminister kui ka peaministri esinemine. Teate, me oleme seal ikka võrdne võrdsamast võrdne. Tead, ma ikka ei usu seda, eks ole, kuidagi võiks jääda natuke realistlikum pinnale, no mida me ikka nii väga teate, ma ei arva, et see peaks kultiveerima niisugust rahvuslikku alaväärsus, kompleks aga realismi, ratsionaalset mõtlemist, milline see Euroopa on, mida me võime saavutada, mida me ei saa saavutada, see ausus on palju tähtsam. Kõigepealt tuleb igatahes maha jätta lootus, et keegi hakkab meid ülal pidama. Eile just avalikustati Soomes uurimus, küsiti soomlaste arvamust Euroopa Liidu laienemise kohta. Endiselt on napilt pooldajaid rohkem kui vastaseid, aga alla 50 protsendi ja on veidi vähenenud. Lauldamise toetus. Aga kui lisati küsimus, et kui vanad liikmed peavad hakkama peale maksma uutele, kas te siis olete nõus, siis oli vastaste protsent hüppas kohe üle 60. Tähendab, see näitab väga selgelt seda, et meil ei ole mingit lootust seal Euroopa liidus selle peale, et keegi hakkab meid hoidma, nagu seda pilpad. Aga seda saamise momenti on rõhutatud. No aga vot see ongi see kõige absurdsem selle asja juures, ega me ei lähe sinna sotsiaalabi saama ja minu meelest see oleks ka Eesti rahvale ju alandav, kui, kui ta läheb sinna sedasama võrdubki sellega, mida ma olen öelnud, kui me mõtleme selle peale, et me läheme sinna nagu öeldakse, sega sogases vees kala püüdma, siis me lähemegi föderatsiooni me läheme sinna just mõttega, et me oleme osa mingist suurest katlast, kus meil õnnestub seal serva peal nii-öelda meil ahju alustel natukene kulbiga paksemat suppi suhu ajada, see on täiesti väär arusaamine ja minu meelest kogu see jutt neist kvootidest ja muudest asjadest ja, ja kui palju toetust saab seal põllumees ja kui palju ma ei tea, kes toetust saab, tuleb kohe ära unustada, me muutume täpselt samasugusteks maksjateks, meil on lihtsalt teatav üleminekuperiood mille jooksul noh, kuna meie elatustase on madalam, ütleme praegu või ütleme, rahvuslik kogu elaniku kohta per capita, eks ju, siis selle tasandamise perioodil me oleme mingil määral nii-öelda eelisseisund eelisseisundis, kuid me peame kõik selle hiljem tagasi maksma. Niisamuti on juhtunud ka Soomega. Tasapisi on Soome hakanud rohkem maksma, kui ta ise saab ja, ja selge, et suure süsteemi ülalpidamine on kulukas ja, ja uue laienenud Euroopa Liidu ülalpidamine märksa kulukam kui senise Euroopa Liidu, nii et meil ei maksaks seda illusiooni küll heietada. Meie oleme seal kuidagimoodi eelisseisundis. Ma loen Ast euro realistide hulka ja selle optimistlikuma varjundiga. Ja tõepoolest mina ka ei rõhutaks praegu selles nii-öelda referendumi eel saamise ja andmise tasandit, mis on on, on kuidagi esiplaanile nihkunud ja ja, ja, ja, ja disorienteeriv tegelikult meie tulevast seisundit Euroopa liidus. Tähendab, vaat minul on hoopis üks ühelt lihtsalt pinnalt midagi, mida miskipärast rõhutatud ei ole. See lähtub ühest väikesest emotsioonist, kui ma sõidan ju Tallinna-Tartu vahet iga nädal ja, ja kasvõi see suurem jupp teed mis on ehitatud nüüd pärast näod Tartuni, see algab sellise sinise plakatiga, millel on need 12 kuldset tähte ja see on tähendab tegelikult missa, dub, hakkab muutuma, tasapisi hakkab muutuma kogu märgiline keskkond, kus me, kus me nüüd nii-öelda Euroopa liitu minnes Juhtuma hakkab, tähendab see märgiline keskkond muutub ja see, me, me võib-olla ei pane tähele, aga niisugused asjad hakkavad mõjutama meid samavõrra kui see 5000 üle 5000 krooni, mida inimese kohta loetletakse? Ma pean silmas siin mõne mõningaid elustiili, üldised muutused. Ma pean silmas siis retoorika. Ma pean silmas kasvõi haldusvalitsemistraditsioonid, töökultuurid, mis tulevad nii või teisiti, tähendab. Ma olen lugenud lihtsalt ühte uurimust, kui küsimus on nõndanimetatud Iiri imes Portugali imes, mis Euroopa liitu isegi kreeka tähendab mis tuli, seal on väga palju toodud esile ka niisuguseid Heigiteeti või nähtusi või mis ei ole tegelikult seotud otseselt seadusandluse raha ja niisuga, vaid nad on seotud, nad on, nad on varjatuma ja puudutavad inimese kollektiivset enesetunnet seotud identiteedi nii-öelda lisandumisega täiendav identiteet. Ja, ja see võib-olla on, on, vaat see on nüüd üks osa niisugusest sümboolset kapitali kasutanud pordi öö terminoloogiat, üks sotsiaalfilosoof, mis, mis lõppkokkuvõttes muutub ka selleks reaalseks kapitaliks, mis toodab seda rahvuslikku rikkust. Vaat need asjad tulevad juurde ja ma toon tõesti. Ma pean ütlema, et, et et ma tundsin mitte uhkust, aga ma, ma, ma, ma sedastasin seda, et ma olen ohtude suuremas superstruktuuriga seesama sinine. Ja tegelikult ei ole see mitte mingisugune meie jaoks nüüd uus ajastu, mina tahan öelda inimestele, see on tegelikult meie kollektiivses alateadvuses tagasiminek sinna, kust meid esimest korda võeti. See esimese öö meie süütus kadus aastal 1000 siis 201, kui piiskop Albert tuli Vääna jõe suudmesse, rajas sinna üks küla selle asulaoja, Riia linna ja sealt hakkas meid, nagu öeldakse, enda poole võitma, ehk siis Euroopa esimene laienema. Meie läheme sinna tagasi, räägime nendest sümboolsetest niisugustest kultuurilist näitas, mis hakkavad neid olla. Miks me meile võiks olla see natukene vastuvõetav võrreldes selle punase? Läheb, ütleme asi aatlikuma ja, ja mis, mille sümboliks oli punane suur lipp ja seal ikka kuldne täht, tuletan meelde, mina ikkagi näeksin siin pigem seda kahe maailma. Mida ma tahan öelda. See on nüüd võib-olla tõesti on osa seitsme tädi Maali, ma pean ütlema, et ma hindan tädi Maali väga kõrgelt, tema saab ka sellest aru, et, et niisugune tähendab võib-olla töökultuurist tulevad muutused, uued väljakutsed lisanduvad, räägime temaga sellelt pinnalt, ärme ütleme, et maali sa saad 1000 krooni tulemusi Euroopa liitu. Vaat kõigepealt mõjutele see siis võib-olla öelda, et sinu lastel võib-olla avaneb rohkem võimalusi, sinu lapselapsed tõepoolest lähevad, omandavad seal kogemust, kutsume nad tagasi, et nad peaksid Eestit siin ja tähtis on rõhutada. Nagu sa, Mart ütlesid õied ja, ja ma ei, kinnitas seda. Oota meid, mitte mingisugused pudrumäed, me muidugi hakkame maksma sinna oma osa. Ja, ja, ja, ja ei mingit piimajõed. Kust ja me saame juurde, sul on õigus ja nüüd tuleme selle teema juurde, mida me enne enne, kui me saadet alustasime, rääkisime jah, meil tekib, võib olla ühine võimalus ka Brüsselile mõnikord rusikat näidata, mida me väga tahaksime. Ühel hetkel, mida me teeme juba, oleme teinud paaril korral juba praegu. Vein vääriks siin nüüd europropagandat. Aga ma kinnitan, ma olen eurorealist, meie saitidel ei ole spon neurorealism ja ma ütlesin, aga. Ei, mulle tegelikult see Reinu reinu kõle, me võime vist öelda, meeldis just et kas ma olen alati mõelnud, et piserdamine millegi suure pisendamine teate kroonideks või mingisugusteks? No ma ei tea sellistes väikestes asjades ala, me oleme nõukogude liidu vastu ühes liidus tegev tegelikult seda suurt ideed, seda ühendavat ideed ju tegelikult alavääristada. Ja loomulikult see on see ka minu jaoks, ma olen mõelnud seda, et on meil natuke häiribki võtta just need, kes peaksid nagu kandma seda sõnumit, nemad ise pisendavaid ei suuda mõelda selle sõnumi. Ja ärgem mõelgem seda, et see liit võiks olla igavene, tähendab ta kindlasti muutub nii nagu NATO täiesti muutunud praegu keegi võrdles, et NATO see tuleb muideks kolumne Postimehes, ma olen seda telkimas professor viima, ta ütleb, et NATO on tegelikult OSCD uus variant natuke teistmoodi, ütleme niimoodi. Sõjaline kaalukus on juures ja see üks kõigi ja kõik ühe eest lisandub, mis toob seal turvalisus. Momendi. Aga tegelikult on muutunud struktuur, Euroopa Liit muutub ja Messina veel läheme, oi jumal, missugused. Sinu toimuma hakkab praegu öelda kallitele kuulajatele öelda, kui te näeksite Rein Veidemanni ärav täies hiilguses. Et veel kord euro, mis selle büroo nimi on seal, kes Hannes Rummi neuroidab, parandama siin? Ei hakka, ma võtan samal ajal rahulikku ja aga mis ma tahtsin öelda sellega muidugi kaasnevad selle eneseväärikusega ja meie suhtes endiselt väga kõrgel oleva eelarvamuse kadumisega. Ei maksa arvata, et me oleme 11 aastat olnud iseseisvad, et Lääne-Euroopas meid peetaks mingiks riigiks. Siin, kui toimus Kopenhaagenis tippkohtumine, siis ma lugesin järgmisel päeval. Guardianis oli väga ilkuv artikkel selle üle, et näed, nüüd tarnija võetaks, Narnia võetakse rahvaliitu ja ta oli nimekirjas, et sellised senitundmatud riigil nagu Estonia lipsu, Eilejad, Narnia ja ühesõnaga lihtsalt visatakse naljamajja ja seda me peame ka arvestama, just see on ka muuseas, farmi on tal selle olemas. Aga ma tahtsin lõpetada sellega, et samal ajal muidugi, et see kõik on positiivne, me peame ka arvestama sellega, et meil tulebki loobuda oma kinnisideedest ja kompleksid meil tuleb loobuda suurest hulgast suveräänsusest. Selliselt korrektses Euroopa liidus ei saa me enam rahvusküsimust vaadelda, nii nagu me seda seni teinud. Ja, ja see tuleks ka kohe endale selgeks teha, et, et eestlaste, venelaste, nõukogude ja nii edasi suhe muutub Euroopa liidus hoopis teiseks, on Euroopa Liidu võiks öelda ühine suhtumine väljas olevatesse. Rahvuskonservatiivid moodustavad tulevases Euroopa Liidu liikmesmaas, Eestis moodustavad euroskeptikute põhiosa. Ma arvan, et tead isegi, ma arvan, et see on üks olulisemaid v lahtmeid hakkab jooksma selle küsimuse juures, kuidas me suhtume mitte-eestlastesse, kuidas jääb, kuidas me, kuidas me suudame lõkkele puhuda, eks ole. Kuidas me suudame ikkagi noh, ütleme 99 protsenti siinsetest elanikest siduda mingi kodakondsusega ka see on küsimus, kodakondsuseta isikud on ikkagi Euroopa liidus erakordselt suur haruldus. Selle muide selle valimist tuleb valimistel. Selle üheks teemaks kindlasti ka ma oletan, sellepärast et, et see on väga oluline aspekt. Oi ei, ma arvan, et valimiste teemasid anna andeks, mulle tundub, et seal tuleb 50 protsenti valet vähem. Räimi juhtis juttu sujuvalt selle viimase teema peale tahtmatult, millest me tahtsime rääkida, ütleme Euroopa Liidust ja NATO-s kindlasti nädala pärast. Aarne Rannamäe juhtimisel veel räägitakse, sest tema on nendes makropoliitilised Nendes küsimustes meist ehk suurem asjatundja. Aga tahtsin veel rääkida tõesti sellest fenomenist, nüüd on Eestit juhtinud aasta otsa niisugune enneolematu ja ausalt öeldes uskumatu koalitsioon Keskerakond, Reformierakond, mis oma programmiliste seisukohtadelt võiks öelda, on ikkagi selged vastandid. Ma ei tahaks neid siduda niivõrd ideoloogiateks, sest mulle tundub, et need mõlemad erakonnad ei esinda ühtegi rahvusvaheliselt tuntud ideoloogiat. Noh, võib-olla Reformierakond seda liberaalsust majandusliberalismi mingil määral Keskerakond kahtlemata ei, ei, ei ole ühegi selge nii-öelda maailmavaate esindaja. Aga ma tahtsin just küsida, et nüüd kevadel peab valija tegema ju tegelikult otsuse mitte niivõrd konkreetsete erakondade suhtes, vaid ta peab ikkagi valima alternatiivide vahel ja need alternatiivid on siis kaksikliidu alternatiiv, selline pragmaatiline. Valitsus või siis sellele eelnenud ideoloogiline valitsus ütleme niimoodi või maailmale selline valitsus, mida esindas kolmikliit. Kuidas teile tundub? Mina kõigepealt võiks ütelda seda, et et igal kooslusel, kui ta tekib, on teatud inerts, tähendab ta tekib tõepoolest hämmastab, on ootamatus, aga siis ta, tal on mingisugune sisemine, energeetiline Bodent potentsiaal ja, ja, ja, ja see teatud hetkel ammendub aga Talvajatatud iinatsiaalset aega. Sa räägid nüüd nii keeruline? Ei, ma räägin sellepärast isegi mina aru tahan, võrreldi seda kolmikliidu kolmikut. Esimest korda tuli 92, eks ole, sisuliselt niimoodi ja tuli suure hurraaga ja võeti vastu ja tema arvele kirjutatakse väga palju reforme, mis testib aga paika ja ka ebaõnnestunud ja ebaõnnestunud, tähendab aga siis siis ta ütles, et käis alla, see liik käis alla kuni siis aasta taguse jaanuarini, kus see kriis oli absoluutselt totaalne ja see varises kokku, kui tegelikult ja nüüd keegi ootamatult tekkis just nimelt see kaksikkoalitsioon. Ja tal on teatud hulk sisemist energiat, mida arvates ta ei ole veel ammendanud, seda ma mõtlesin, mõte oligi nüüd see, et see inerts jätkub ja ma usun, et valija võib mõelda, et võib-olla, et anda siis nendele veel võimalus raske seda teha. Nad juba ütlen ette, et on raske seda teha, sest ta ei saa, sest see eeldaks seda, et kaksikliit deklareeris, et nad jätkavad, kaksikliidu valitsemise ei ole deklareerida. Erinevalt eelmistest valimistest 99, kui kolmikliit tuli välja ju kohe, et me tulema valitsema usaldage üksiti võttes nad said ju suhteliselt võitja, oli ju tegelikult Keskerakond eelmistel valimistel. Aga mis sa tahad siis öelda, nad valitsevad edasi ja ikka veel neli aastat nii-öelda oma põhimõtted olla käia varem ja siis tekib põhimõtteliselt koalitsioon võidakse kaudu ümber mängida, eelmine koalitsioon sündis ju avalikku ülestunnistusega, et oma noh, niisugused põhimõttelised programmilised vastuolud, need nagu maetakse maha selleks ajaks sõjakirves maetakse maha kauaks ja sõjakirves sinna maha maetakse. Ja siin ongi nüüd huvitav see, et minu meelest praegu toimub kõikidel nad valmistuvad tegelikult aktiivsest valimiskampaaniaks. Tuleks vastanduv, kui te olete tähele pannud, kolleegid, praegu käib tegelikult nii-öelda pinna sondeerimine selle üksikisikud tähendab see tulumaksu pinnalt algul käidi niisuguse suure innovatsiooniga välja, kontrolliti kuidas reageeringud on erinevatel poliitilistel jõudnud, kas tulevad vastulöögid ja nii edasi. Ja, ja, ja nüüd see euroskepsis, mille Keskerakonna liider korraks või see föderatsiooni probleem. Et siin on teatud tegelikult püütakse praegu fikseerida need põhilised valimiseelse kampaania teemat, tähendab et kas tasub minna selle peale välja. Aga miks oli nii valuline reaktsioon sellele, kui Edgar Savisaar tõepoolest tõstatas küsimuse, et Euroopa Liiduga ühinemisest kujuneb valimiste teema? Mina igatahes ütlen kõigepealt seda, et mina sain, olen ma naiivne või midagi, ma olen kogu aeg on rõhutatud, et välispoliitilistes küsimustes konsensus Eesti erinevate Nii et sinu meelest Euroopa Liit on välispoliitika, minu meelest, kui me oleme Euroopa liidus, siis ta ei ole ju enam välismaal, ei ole veel seda nii kaua arutada ja, ja ma kaua ei tohi arutada. Sellel praegusel momendil ei ole ka sisepoliitiliseks küsimuseks muutunud, sest küsimus on ikkagi see, et küsimus on, referendum on veel läbi viimata, eks ole, sealjuures valimised on jah, just nimelt see ongi, et mina olen kogu aeg aru saadud, et ikkagi need kaks suurt ülesannet, mis ei ole ju veel täitunud ikkagi ärme unustame, eks ole. Euroopa Liit ja NATO on siiski, kui mingisugune kokkulepe on olemas, sellepärast me räägime, et kokkulepet ei ole paljudes teistes ühiskonnaelu valdkondades. Nüüd Edgar Savisaar, artiklist võib mina välja lugeda, et mitte midagi ei ole sest mitte midagi ei ole kindel, eks ole, ja nemad alles 2003. aasta suvel hakkavad arutama seda asja. Ma saan aru, et parteil-erakonnal on mingisugune sisemine demokraatia arutada. Kas see küsimus ei oleks tulnud läbi arutada enne Kopenhaageni tippkohtumist? Seal meelega viidud 2003.-sse aastasse, eks ole pärast valimisi, et me veel valimistel ei tea, sest teate, meil ei ole demokraatlikul teel läbi arutanud. See on üks valmis nippe, millega muuseas Delfi kommentaari see peaks. Üks ütles, et kui ta läheb euroskeptitsismi teele, siis ta võtab väga palju hääli, aga ma olen absoluutselt veendunud. Kuradi hõimu neil on ka vara ei tea seda, kes on euroskepsis, kalduvad näiteks rahvaliit. Rahvaliit. Ta kindlasti seda ei tee, sest kui arvestama, et president on rahvaliidu kandidaat, siis ma arvan President ei ole rahvaliidu Kaldiga, on, tähendab, oli, oli, oli rahvale. Aga valimistel ei ole. Ka aga ei, Villu Reiljan on siiski nii palju ka öelnud, et need, mis on siiski kätte saadud Aga Jaak Allik, kes on nimekirjas, on ju küllaltki tuntud Eurovski Nato skeptik, aga ma pean seda asja analüüsida, mulle tundub, et siin käib. See on valimiseelne Ma ei, ma nimetaks trikiks. Ma nimetan seda täiesti ühe erakonna iga erakonna põhiliseks hooleks ta oma elektoraadi valimised tulevad, ei tohi oma elektoraadi kaotanud, kohalikud valimised olid, eks ole, ja selle valimiste käigus Keskerakond sai elektoraadi ilmselt oma valijaskonda juurde. Teiste arvelt teised kaotasid, nüüd on küsimus selles juurde võidetud osa, ei, taheti kaotada. Seesama puudutab väga tõsise probleemi ees seisab ju Res Publica, kes samuti sai väga suure hulga valijaid kohalike valimiste ja nüüd on küsimus selles, kuidas seda nii-öelda selle kapitali realiseerib riigikogu valimistel, kui kui täitsa küüniliselt anonüümse tegevuse situatsiooni. Nad saavad taandumise peale võtta, vastandamise peale võtta kõik senini. Aga teised, aga, aga, aga isa, aga Isamaaliit, Mõõdukad, nende nende olukord on ju samavõrd keeruline, ka nemad peavad mõtlema, kuidas nad võidavad tagasi oma valijaskonna, kes, kes nii-öelda jättis nad kohalikel valimistel. Rahvaliit, kes kelle jaoks on eluküsimus, kuidas ta linnades ikkagi nüüd saab? Hääli selleks, et, et riigikogus saada maksimaalselt hea positsioon seal seitse-kaheksa või, või nagu, nagu, nagu Reiljan kinnitab, et tahab. Ja sa arvad, et selleks, et säilitada oma elektoraadi, sobivad ükstapuha millised loosungid ja vaata. No mina, mina olen muidugi idealist, aga, aga antud juhul ma püüan ka küünikud mängida ja ma pean temaga võib maha müüa, kas on 500 krooni, 5500 miljonit on ju maha väga palju asju. Poliitika karm reaalsus on küll tõesti see, et jätkus valijal mõistus, edu nimel on õiguspoliitilise edu nimel, ollakse valmis suvalisi lihasutama millele valijale erakondadele? Spikker on selles, et, et siin ma tahan tagasi Euroopa Liidu juurde, et tõepoolest kõigepealt meie nii-öelda tänase vestlusringi esimene teema, et keskne on eesti inimene, rääkige nüüd, inimesel, mis saab inimene kõigest sellest pärast nende valvamiseks. Inimene, kes on juhuslikult ka valija juhuslik akadeemiast Viker on see ja siis ma tulen Euroopa liidule tagasi 2004. aastal, kogu see meie riigistruktuurid, kaasa arvatud parlament ja niimoodi nende osakaal väheneb. Keskseks tõuseb see, keda me praegu valisime, omavalitsused, vaatame Soomet, vaatame teisi Euroopa Liidu maid, kohalikud omavalitsused, nende võim peab hakkama kasvama sellega seoses, kui riigivõim väheneb ja, ja riigi suveräänsust tervikuna vähenenud. Suveräänsusomavalitsuse tasandil peab kasvama. Ja vaat see tegelikult järgmiste valimiste võte, kuid valitakse riigikogu. Tegelikult selle valimiste eelselt käigud on väga oluline lahendada, milline on ikkagi omavalitsuse suutlikkus või jätkusuutlikkus Euroopa liidus. Vaat see on minu meelest tulevaste valimiste. Ükski sõime, vaatasime läbirääkimiste viimast etappi Kopenhaagenis, siis minul ikka üha rohkem tundus mõningate küsimuste puhul, et nüüd ei otsusta mitte eesti rahvas, vaid otsustab mingi eliit, kes jagab juba ametikohti. Siis on mingi survegrupp, meil, nagu me teame, on jahimehed ilmelt aruta, tähtis oli ilveste küttimist sõlmitud muidugi natuke säilimine, mis minu jaoks, noh, ma ütlen veelkord, et kahtlemata jahimehel on ka koht ühiskonnas, aga samal ajal ma arvan siiski enamik inimesi ei tahaks loomi lasta. Et noh, et siin on nagu mingisugune vastuolu jälle olemas, et kas nüüd siis demokraatia teostus ja mida me nüüd ilveste kütt otsimise jätkamise eest vastu pidime harjutama, et tegelikult vot mind huvitavad need küsimused, et kuidas, kuidas see tasakaal saavutati, eks. Et tegelikult kui me räägime sellest, kas rahvalt on ikkagi küsitud või rahvaga räägitud, siis ma arvan, et seda ikka ei ole veel tehtud ja tõesti enne seda euroreferendumit tuleks ikka asjad üsna üksipulgi lahti rääkida, mida siis see meile annab, mida me rääkisime täna eneseväärikusest ja mida me peame siis vastu? Tahan öelda seda, et, et ei ole ikka ettekujutus, kuidas peab rääkima. Kui ma Kuku raadios nägin seda programmi, siis kes teavitusnädala seal sõna võtavad ja kui üks kuku raadio saatejuhtidest ütles, et Ta rääkis nii raskelt, mul oli raskusi iseendale jälgimisega ja mul oli kahju sellest kuulajast, siis mõelge, kordan veel, see sõnu tuleb teha siiski arusaadavasse keelde panna, aga seda ei mõisteta. Sellepärast jäävadki kõlama ilvesed, Karus, palgad, eks ole, mingisuguse struktuuri või tõukefondid nüüd uue sõnaga, eks ole. Tähendab jäävad kõlama signaarsus, printsi jäävad kõlama sõnad tegelikult sellele maalile ja neelavaid Tiidule ei tähenda mitte midagi, need ei ole osa lähielusate lähipädevus oli vist õigesse kasuksi reaalsusele ega midagi meie aeg on tänaseks läbi saanud. Me soovime kõikidele kuulajatele kauneid jõulupühi ja mina omalt poolt head vana aasta lõppu ja meie mõlemad siin, kes ilmselt teiega sellel aastal. 28. detsembril mõtisklevad siin Aarne Rannamäe juhtimisel teised mehed ja siis meie kohtume taas uuel aastal, siis võtame kokku ka meie selle aasta ennustuse ja paneme kokku järgmise aasta ennustuse. Stuudios olid Maive Rein Veidemann postimehest ja saatejuht Mart Ummelas, ilusat laupäeva jätku teile.