Jugoslaaviast PEN-klubide kongressilt uudist tagasi kirjanik Johannes Semper palusime jagada mõne minuti jooksul neid muljeid. Päevakaja kuulajatele tuleks kõigepealt paar sõna pen klubist endast. See on rahvusvaheline kirjanikkude organisatsioon, mis asutati 1922. Eestis oli see osakond aastast 1988 kuni 40. Praegu eksisteerib eri maailmas 78 PEN-klubikeskust. Iga aasta peetakse nende PEN-klubide kongressi. Tänavu oli see esimesest kuni kaheksanda juulini. Jugoslaavias, põhide Sloveenias leedis ilusas kohas järve ääres keset mägesid. Nõukogude liit oli sinna saatnud siis järgmised kirjanikud. Delegatsioon, Juht Surkov Sis, Leonid Leonov. Arvustaja, Putškov, draama. Mina ja siis veel üks tõlkija. Kokku oli selles kongressil 500 osavõtjat, 47-st maast. Kui küsitakse, kas seal oli nii kuulsaid nimesid, siis võiks öelda. Seal oli meil tuntud nimedest Pablo Neruda, Stefan. Vandridž ja terve rida teisi kongress kestis seitse päeva või kaheksa päeva ja selle üldiseks teemaks oli kirjandus ja nüüdne ühiskond. Pääle plenaaristungite, kus seda küsimust arutati kolidel olemas esmakordselt nõndanimetatud ümmargused lauad kus arutati neidsamu küsimusi kitsamas ringis. Out, siis ümarlaudtee oli. Umbes 10 kuni 15 inimese jaoks ja seal koik kõik võtsid sõna. Meie poolt olid ka need osavõtjad rajavad toodud nende laudade vahel ja mul tuli seal isiklikult neid küsimusi arutada. Tuli juttu sellest Missugune vahekord on kirjaniku ja ühiskonna vahel tänapäeval elanikkond vähema tähtsusega kui varem kas kirjeldust loetakse vähem või rohkem? Kuidas on rahva maitse ja, ja siis kirjanikkude maitse vahel, kuidas on lugu ja linnaelanikud maitsega ja nii edasi? Mul tuli sõna võttes isegi. Ette tuua niisugune nähtus nagu meil Eduard Vilde kolhoosi poolt asutatud kirjanduslik auhind, mis nii muidugi hämmastust tekitas kord üksikute kirjanikkude vahel, kas seal oli, oli väga soe ja sõbralik ja Nõukogude Liidu esindajad said, võiks öelda kõikidega väga hästi läbi ja nende mulje neist oli nagu pärast seal räägiti, oli võrdlemisi hea.