Tere kuulama selle aasta esimest teatri magasini ja head uut aastat, ütlevad Pille-Riin Purje ja toimetaja maris Johannes. Oleme endiselt eetris laupäeviti üle nädala. Täna tahame kõnelda talveunenäo-nimelisest rahvusvahelisest teatrifestivalist, mida korraldas Tallinna Linnateater 27.-st 31. detsembrini ja mis tõi meie laiuskraadile Kuusahkaztoffi teatri Berliinist, Ukrainas skandalisti Andri Sholdaki ja Vene tippnäitlejad kajakakogemusega. Lisaks paraja annuse mängija surmamõtteid Rootsist ja lapseliku olemise elamise rõõmu taimaalt ning peotäie müüte Kreekast, kus läbisegi füüsilise teatriotsingud vanade traditsioonidega. Sellest kõigest tänabajatamegi. Lisaks katkendeid etenduse järgsetelt aruteludelt, kus oma lavastustest räägivad festivali külalised ise stuudios kommenteerimas Pille-Riin Purje maris Johannes. Niisiis esimene unenägu, rootsi Riks teater. Vaikne muusika. Tor Lars noreen lavastaja Lennart Schulz trom. Etenduse juhatab sisse Mozarti 23. keelpillikvartett. Sellele järgneb noreeni ühevaatuseline näidend. Rootsi näitlejad, Leifandre ja Stiina Raude liin kõnelevad selle lavastuse saamisloost. Alustame kõigepealt sellest ebatraditsioonilisest näidendi algusest. Mozarti keelpillikvartetis. Ja tunnistavad, et see muusika on neile suureks abiks, annab jõudu ja aitab improviseerida. Kui noreen seda näidendit kirjutas, siis kuulas temagi seda muusikat ja nii nagu see aitas kirjaniku ja aitab see Mozart ka meil luua meeleolu ja emotsioone. Oleme selles näidendis abielus, aga näidendis pole sõnagi sellest, kuidas me kohtusime, milline oli meie kooselu, mis juhtus meie lapsega, selle tausta me peame enda jaoks kõike välja mõtlema ja muusika aitab meil seda maailma üles ehitada. Leif Andrei kirjeldab seda protsessi, kuidas nad proovide käigus mõtlesid välja maailma, kus mees ja naine kohtusid selle, kuidas nad võiksid omavahel suhelda, näiteks õlut juua, armastada, mis paneksid vanduma, rõõmustama ja nii edasi. Nüüd teame seda, näidendis pole sellest poolt sõnagi, see oli töö, mis tehti ära proovinud. See on väga lühike näidend, 55 minutit pikk. Proove tegime selle looga aga üheksa nädalat, mis on enneolematult pikk aeg. Üks õhtut täitev näitemäng valmib Rootsis keskmiselt kaheksa nädalaga. Stiina Raude liin tunnistab, et näidendit lugedes ei saanud absoluutselt aru, millest see kõneleb. Mis asja need tegelased ajavad, nad ju ei räägi mitte millestki, pigem vaikivad. Miks need inimesed ei räägi oma muredest jängidest, küsib Leif. Miks räägivad nad köögist ja kaardinateste külmutuskapist? Me räägime asjadest, mis meid ümbritseb, aga vaikime maha peamise. Ja nii kuuluski meil üheksa nädalat, et leida see taust, et meil tekiks oma peas oma lugu. Ma pole ilman enne kogenud nii palju rõõmu ja kurbust ja sellist ülevat tunnet oma näitlejatööst. Ma õppisin põhjalikult tundma oma partnerit, sest ainult sedakaudu sain ma mängida seda rolli, tunnistab Stiina Raude liin. Kord improviseerida vaid 22 minutit ja läksime siis laiali. Samas need 20 minutit andsid lavastusele väga palju. Ma pole oma elus kohanud sellist lavastajat nagu Lennart sööstram kes nii lühikese ajaga on suutnud mulle nii palju anda nii emotsionaalselt kui enesetundeliselt. Lephantree tunnistab, et see on olnud tema näitlejakarjääririkkaim prooviperiood. Kui töö käigus saab näitleja kogeda hea inimese tunnet, siis seegi on juba midagi. Samuti on suurepärane seda lugu mängida. Rootsis oleme mänginud igal pool nii suurtes kui väiksemates paikades. Laval olles sa tajud publikut, näiteks võid tunnetada üksiku inimese kaotusevalu. See kõik on iga kord muidugi erinev, aga selline empaatia ja võime on lavastust mängides tekkinud. Aga ikkagi, mäng on väga minimalistlik, suletud kas ei ole kordagi tekkinud kiusatust muuta seda veidi avatumaks, et tekiks käegakatsutavam kontakt? Oleks, mida silmaga seletada? Lavastaja Lennart füüstram on tunnistanud, et ta ei soovi tuhnida vaataja kurbuses, mures ja probleemides, vaid ta tahab rääkida surmast. Sa sünnid ja sured. Need on kaks asja, mis sinuga kindlasti siin ilmas juhtuvad. Kõik armastavad rääkida sünnist, vaid vähesed julgevad rääkida surmast. See jututeema on meie laiuskraadil just, kuid tab. Igalühel meist on oma surmakogemus ja armastuse kogemus seda lavastust tehes ma olin hämmunud, et olen nii õnnelik, sest teema oli ju raske. Kus siis see õnnetunne? Tundsin, et ei suuda laval olla nii kurb ja nutta selles loos maju, kaotan oma kaks last. Lavastajaga ütles, et ma ei peagi seda ülevoolavat kurbust välja karjuma mängima, ma pean lihtsalt olema. Ja kui ma olen seal laval loomulik, siis ei tee ma ju midagi valesti. Mul ei lubatud mängida, ma pidin seal olema, aga kui ma proovinud karjuda või muul ekstreemsel moel oma tundeid väljendada, siis see kõik on ju võlts ja vale. Vaatavaid partnerile silma ja sa saavutad õige meeleolu. Aga ikkagi töötada selle lühikese tekstiga üheksa nädalat ja mängida, kuulata muusikat, see kõik on kui üks suur luksus. Noreen ja Sults trump on Rootsi teatri suured tegijad ja Riks teater võib seda endale lubada. Teatavasti kirjanik noreen ei armasta rahva sekka tulla ja oma lavastuste esietendustel kummardamas käia. Aa. Ei osanud ka selle lavastuse puhul, Loreen on näinud selle lavastuse läbi mängu mõned päevad enne esietendust. Ta tuli salamisi saali, näitlejad teda ei näinud, vaid kuulsid ainult tema naeru. Tuleb tunnistada, et naer on küll see viimane reaktsioon, mis endal pähe tuleb. Lars noreeni vaikset muusikat vaadates jätkame siit stuudiost juba koos Pillerin purjega. See on vist näitemäng, mille puhul tõesti temperamentsemad rahvad nagu, nagu seda lugu vaadata ei kannata, et justkui ei sünni midagi, justkui ei juhtu midagi. Aga võiks öelda, et, et minu ettekujutusele põhjamaa teatrist see rootsi Riks teater, nii vaikne muusika vastas küll ja mõnes mõttes võib-olla ebatüüpiline festivali lavastused minimaalselt atraktiivset tegevust või peaaegu ei olegi, tegevust on tõepoolest nelja inimese kõnelus, nii et kvartett jätkub ka pärast Mozarti kvartetti, siis tulevad noreeni neli tegelast räägitakse ängistavatel teemadel põhiliselt surmast, kas siis lähedaste surmast või iseenda sisemisest surmast kaks meest, kaks naist, paaride vahetused. Ja ta oli jah, niisugune rootsi äng nagu seda noh, võib-olla lihtsustatud siitpoolt vaadates nimetada aga väga hillitsetud ja täpselt mängitud minu arvates väga Väljapeetud pausidega väga seespoolse niisuguse intensiivse režiga. Ja kui eesti teatrist otsida midagi analoogset, siis mina kas muidugi kohe välja? Mikk Mikiveri Kruusvallilavastuse mälestused ainult ei tea millest, aga täpselt samasugune raskused nagu mul oli selle Mikiveri lavastusega kontakti saamiseks olid mul muidugi ka siinsele noreeni lavastusega kuigi kui sa võrdled, siis minu meelest kruusvallitekst on veidi hämaram ja kujundlikumat olid siiski need suhted natukene otsesemad sõnades, kuigi see sõnadetagune maailm ei olnud ahtam. Aga see stiil ja keel olid siiski minu meelest päris erinevad. Muidugi alati tekib sedalaadi lavastusi vaadates selline minu niuke sisemine protest, et milleks seda vaja on, kas inimesed ei saa oma sellises isiklikus elus nagu hakkama, aga kas see kujutab mingisugusel mingil määral sellist psühhoteraapiat või et mis, mis see Ansse selline on? Ja, ja lõppkokkuvõttes, kui me jälle kohtusime nendesamade näitlejatega pressikonverentsil, siis nad olid nagu ära vahetatud, nad olid niivõrd säravad, niivõrd loomulikud olid kõik nende kui te nende jutud, et, et siis jälle nagu nii-öelda näitleja oma isiksuse kaudu nagu veenas mind, et see võis olla ka siiski päris tore lavastus. Ja võib-olla tõepoolest siis niisugune psühhoteraapiline seanss nii näitlejatele kui publikule, aga ikkagi jään ma sellele seisukohal, et, et sedalaadi teatrit mõistatakse vist ainult Põhjamaad. Seda teatrit põhjamaalane teha põhjamaalase jaoks. Et tema kõnetamis võimalused selle hillitsetud ja selle tagasi hoituse tõttu on, on väga minimaalsed. Ja küllap küllap sinna lisandub ka see niisugune suletus või see, et kui palju sõnade vahel vaikitakse sellest peamisest, mis hinge taga on või kui vähe siiski öeldakse välja ja kui palju pingeid endas kantakse. Aga just seda siis väga-väga pauside tihedat, väga. Vaikset väga sõnadetagust mängu on keeruline ilmselt mängida, aga niisuguse põhjamaa näitlejatüübile ilmselt siis ka sobiv. Samas ja see lavastus oli ka ju väga minimalistlikud vormistatud, ma mõtlen nüüd kujundust ja mõtlen väga puhtaid, väga ilusaid, valguste värve, mis küll ainult sisse kaardina Peal mänglesid, mis tegelasi ümbritses, nad olid naguniisuguses sametkardinaga ümbritsetud kambris või ütleme, suletud sinna oma maailma. Kui see valgus oli hall, siis oli see maailm ka üsna niisugune äng veel võimendus sellest hallist kardinastki, paar üksikut rekvisiite ja ikkagi jahi inimeste silmad ja hääled seal keskel. Ja kui sai liikuda pärast nii-öelda kuluaarides ja kuulata inimeste mõtteid ja arvamusi, siis tundub siiski, et see noreeni lavastus kõnetas väga paljusid, et et kui, kui ülejäänud lavastused, mis siin festivalil ju mängitud sai, olid võib-olla eksperimentaalsemaid või või, või meie teatrimaastikus, noh nagu ei olnud nii-öelda analooge ja sarnasusi, nii kergelt ta et siis siis sedalaadi põhjamaist psühhoteraapiat nagu, nagu väga palju publikus nagu vajas või et see oli, see oli paljude jaoks selline üks tugevamaid festivalielamusi oma üllatuseks ma nagu avastada jah, sest enda jaoks ma seda sõna teraapia väga-väga hästi ei jaga või et ma ei saa öelda, et see minule endale mõjus niimoodi kuidagi lendu tõstvalt või või aitad aitas edasi elada, et pigem see äng natukene tekitas minus küll tõrget tunnustades seda lavastuse, laadija, mängulaadi, see lugu ise ei olnud niisugune, millega ma väga kontakti sain, aga võib-olla ma kaitsesin ennast ja tõmbusin meelega eemale, sest olid siiski rasked valusad teemad, millest räägiti. Nonii, teine unenägu. Kogemus kas lavastaja, Ukraina päritolu vene teatrikooliga Andrejev, Sholdak, mängib rahvuste teater Moskvast? Selle kajaga initsiaator ei olnud mitte Sholdaqvaid lavastuse kostüümikunstnik Pavel Kaplejevitš, aga nüüd kirjeldab kajakasaamislugu produtsent Mihhail chi kir. Lavastus sündis üksjagu ekstreemsetes oludes, rahvuste teatril ei ole oma trupi. Samas oli teatrimajas just lõppemas remont, lava puhastati ehitusprahist ja nii-öelda alasti lava karbon sele kajakakujunduse aluseks. Ideest esietenduseni kulus kolm kuud, proove tehti 40 päeva. See on vene teatripildis väga lühike aeg, seda enam, et proovitingimused olid ekstreemsed Stahlis vaid pluss kaheksa kraadini. Kajakas esietendus 10. juunil 2001, see oli rahvusvahelise teatriolümpiaadi raames. Samal päeval esietendus sellel samal olümpial plaadil veel teinegi kajakas, lavastas Left toodina toodini. Kajakas kuulutati Vene teatriauhinna Kuldse maski nominendiks. Sholdabki rakale kuldne mask ei naeratanud, aga ei sellest midagi. Kui toodine kajakad võib pidada 20. sajandi teatrinähtuseks, siis Sholdaki oma kuulub juba kindlasti 20 esimesse sajandisse olla kinnitanud mitmed Moskva teatrikriitikud. Samuti ootavad seda Sholdaki kajakad 2003. aastal, kas trollid nii Inglismaal kui Saksamaal, milline siis on see 21. sajandi kajakas? Seda tegijate endi nägemuses Pavel kapeljeef. Selline, et üritada äsada laiaks litsuda kistanis Lawskile olulisi näitleja vahendeid, ennekõike vesi peale sõnale võimalusele kuulata, samuti võimalusele tegutseda. Laval oli idee kleepida kinni silmad, kõrvad, suu ja tagatipuks näitleja laval kinni köita. Sholdaki lavastaja käekiri ei näe ette näitleja personifitseerimist. Näitleja täita on vaid üks või teine lavastaja poolt antud funktsioon. Meie ehk ütleksime oma kultuurikontekstis, et näitleja kui aga selle kajaka puhul oli väljakutsuv just fakt, et sellesse märgi rolli on pandud väga kuulsad vene näitlejad, filmi ja teatritähed. Selle kajaka Arkaadina oli Juulia Rutberg. Kuidas tema tunneb ennast sellises ekstreemses olukorras? Ükskõik millist näitlejaülesannet saga ei täidaks alati, kui ilmuvad lisaraskused, näiteks kui sa mängid palavikus või sul kuskilt valutab, siis selle kõige ületamiseks võtab organism ennast kokku, ilmnevad lisaressursid. Käiku lähevad ebatavalised väljendusvahendid, sa muutud hämmastavalt leidlikuks. Kui sinust antud võimalus kõneleda siis kogu su keha juustest küünteni muutub väljendusvahendiks. Sa kasutad oma psühholoogiliste žestide arsenali, sul aktiviseerub miimika, ühesõnaga, saju pead ennast tegema ükskõik missugusel viisil, arusaadavaks. Mingil määral on see sarnane olukorrale. Kui teil tuleb ennast arusaadavaks teha võõrkeelsele inimesele. Kas meid kompama oma fantaasiamaailma, kui sa pead tegema midagi sellist, mis ei ole Sulo, viimane hakkab tööle fantaasiaajuks, Ühiga, emotsioonid kõik koos. Täna on ju raske kedagi imestama panna, näiteks sellega, kui orgaanilised sa avad pudeli ja jood klaasist vett. Seda kõike on juba nähtud. Ja võimsam. Mis saab lavastuse ajal juhtuda, on see, kui laval toimub teie jaoks midagi ootamatut. Kajakad teavad paljud, aga asi ei ole tekstis. Oluline on tuua teieni selle loo mõte. Isegi siis, kui teilt on võetud hääl. Meil on fantaasia, teil on kõrgendatud huvi. Lavastusest arusaamist segas tugev helinivoo. See segas mitte ainult arusaamist, vaid ka lavastuse vastuvõtutegijad tunnistasid, et saali oluliselt tundmata panid nad esimese vaatuse heliga nii-öelda puusse. Nii et helitaust, mis pidi tugevalt toetama näitleja olemist laval, osutas näitlejale karuteene. Eriti hädas olid vaatajad saali tagumistes ridades. Samuti oli tegijate jaoks vastuolu meie Vene Draamateatri kullaga karase intervjueerija nende prahise lava vahel. Paremini peaks lavastus vaatajat kõnetama mõne modernistlikku kultuurimaja laval. Kajaka esimene vaatus erines oma tonaalsuses teisest vaatusest. Kui esimeses tegeleti ainult lõhkumisega, siis teises üritati seda maailma jälle kuidagi kokku klapitada, kõneleb Julia Rutberg. Esimene vaatus on kui kompleksharjutusi teises vaatuses jätkame küll samas esteetilises võtmes sama lavakujunduse ja kostüümidega aga ometi on seal suur annus traditsioonilist vene teatrikooli vaatamata kõigile pööretele käänetele ja vaatamata sellele, et konservikarbid kolisevad mööda ventilatsioonitoru, mis kulgeb laialt põrandani. Loomulikult ei saa me äkki hakata mängima sellist traditsioonilist Tšehhovi. Samas meid on kasvatatud vene teatritraditsiooni vaimus. Me ei teinud seda lavastus selleks, et see kõik teadmatusse põrmu heita vaid selleks, et võtta üks Vene teatri parimaid näidendeid ja katsetada uusi vorme. Kui keemia keeles kõneleda, siis esimene vaatus on kui CO2 ja teine vaatus on kui Haškaxo. Veel sai uurinud ajakirjanik teada, et neisse konservikarpidesse oli tegelikult vekitud kajakahing votacoidiaater Paul. Jätkame stuudiost omapäi arvamist koos Pillerin purjega, kajaka puhul ei saa öelda, et tüüpiline Vene teater, pigem nad ise üritasid nagu irriteerida või, või kahtluse alla panna seda tüüpilist vene teatri. Jah, sest ka eeltutvustuses ju toodi kohe sisse Stanislavski nimi niimoodi pool üritades või narrides, et siis hakkasidki kramplikult mõtlema selle veidra esimese vaatuse ajal, et mis seos on siin siis nüüd Stanislavski kuulsa kajab lavastusega aga tuli välja, et siis püüti just nimelt Neid vahendeid eirata või teha hoopis teiste väljendusvahenditega lugu. No siit võib-olla natukene meenusid neutroosiuse Tšehhovi lavastused, meenus ka viimati Baltoscandali nähtud Christian Smee Vanja niisugune pöörane kujundit, et. No ütleme, Vähk, mitte tulevärk Alger alguses kahesest kõigepealt näidata veealuseid kalasid ja ja vee all ringi sulistavaid olendeid. Kogu see keskkond oli niisugune nagu remondis veetorudega väga hall ja väga kole maailm siis alasti valguspargiga veel seal ja ja no miks manik Roshi seal lavastused ütlen, seal on ka niimoodi olnud, et need lavapoisid on kuidagi väga tähtsad tegelased, siin olid ka siis lavapoisid väga usinalt töös ja väga demonstratiivselt nähtavad. Hästi totaalne oli mäng helidega, mis on võib-olla üks peamine, mis niimoodi raadioinimese kõrva kohe hakkas, eriti erksalt. Mängiti siis ütleme nagu filmi dublaaži mängiti lihtsalt helide maailma niimodi liigutustega sünkroonis või vähem rohkem või vähem sünkroonis kus neid samme siis olid klaasseinad inimeste vahel, mida nühiti ja lõhuti, ja see helide maailm pikkamööda võttis sind enda sisse või kui sai sellest esimesest tõlkest või hämmingust jagu, siis hakkasid seda süsteemi kuidagi mõistatama ja sellega vaikselt kaasa minema ja mulle tundub, et lõpuks ta ju ikkagi vangistas või peab ka seda ütlema, et kui siin mõned inimesed raevukalt lahkusid peale esimest vaatust, et kaks vaatust olid väga erineva tonaalsusega jah, aga lahkuma neid inimesi ajada siis ka teatud ebanormaalne olukord nimelt ei saanud seekord teater ise ta tunnistas ka pressikonverentsil ei saanud hakkama selle no nagu selle helipuldiga või ütleme niimoodi, et võõras ruum, võõras keskkond ei jaa, doseeriti heli lihtsalt üle, niimoodi see üks väljendusvahend nagu mattis kogu ülejäänu ja võib-olla mõjus inimestele lausa kuulmisele ja noh, nõnda kuulmise valulävele ja noh, loomulikult siis nii nagu sa kaitsed ennast teatud ängide eest. Nii, sa asud kaitsma ennast ka ülemäärase heli detsibelli eest. Nii et, et seetõttu võib-olla siin lavastuses nagu midagi läks ligadi-logadi ja, aga vot selle lavastuse puhul oli veel see, et ma mõtlesin, et kui ma oleks lavastaja, siis ma saaksin siit üht, teist ja kolmandat nagu kõrva taha panna ja meelde jätta, et, et siin oli tõeline selline kujundite tulevärk, kujundid igas mõttes, kas siis helivõi või siis ka nii-öelda pildiliselt mänguliselt, mida mulle pakuti. Et võib olla raskusi, oli nagu mul terviku kokkupanemisega, aga selliseid üksikuid toredaid detaile kogus kogus üksjagu, millega mängib isegi nagu tuli mängu selline mõte, et ma olen nagu tsirkuses, et tehakse üks efekt, tehakse teine efekt ja noh, lõpuks siis kas ma viitsin ahetada enam või ma ei viitsi aheldada. Ise ma mõtlesin, et ma olen väga originaalse sellise mõtte peale tulnud, aga siis iirlased, et ei, muidugi teine on ka nagu noh, mõtles nii, et see ongi nagu tsirkus, kus me käisime. Et võib-olla see märksõna unenägu siis, kui talveunenägu on festival, sobib selle Tšehhovi lavastusega veel kõige paremini, sest mul on tunne, et sealt võivad mällu sööbinud on niisugused üksikud fragmendid üsna irratsionaalsed hetked, mingisugused detailid nagu unenäos omane, et ma kujutan ette, läheb aega möödas, hakkad kahtlema, kas sa nägid seda päriselt käsul, tuleb meelde, jah, niisuguseid hetki sa nägid ja muidugi see oli ühelt poolt reaalne lavastajateater, aga nagu ka rõhutati, et siin oli tõeline tähtede ansambel. Ja noh, esimeses vaatuses mõnel hetkel isegi mõtlesin, et kui see ütleme, siis taltsutaja piits natukene raugeks või kui antakse näitlejatele rohkem seda mänguruumi, et siis on see tõeliselt nauditav, nagu seal ka oli, ütleme Trigoreni monoloog kirjutamisest hoopis teiste vahenditega lahendatud, aga väga säravalt mängitud ja noh, siis teises vaatuses said oma suure soolo Niina plev kahekesi peaaegu tummas. Dialoogis, kus siis ilm, silmad rohkem rääkisid ja hääled tulid lindilt, et olid küll väga huvitavad näitlejad ja õnneks meil meil oli ka väga hea nii vaata kui kuulmispunkt, et seda unele, kuhu annab meenutada. Kui unenägu, siis mina siiski pakuksin välja, et see oli teatud selline unenägu, mida sa elasid läbi kuidagi telleeriumis staadiumis, et ega ta nüüd päris päris tavaliselt ma seda und küll ei näe. Ja niisugused hallutsinatsioonid või jah, sellised hetked küll. Aga no tuleb välja, chihhoviga võib kõike teha ja samas nagu ka see lavastus näitas lavastaja tahtel tegelikult, et see Tšehhovi põhiolemus jääb ikkagi võitjaks igasuguste eksperimentide üle või isegi kui me ei näe siin ütleme seda replevi enesetapu siis selle tunnetuse või selle tema sisemise hetkel me saame kätte ka siis, kui ta tormab üle laudade. Niiet et see teise osa, vaikne Lürism kui seda sõna võib nüüd kasutada selles unenäos, et see ikkagi õigustas ka esimese osa käratsevat eksperimenti. Nonii, oleme vaadanud oma lähimate naabrite rootslaste ja venelaste teatrit. Nüüd läheme kaugemale. Ja talveunenägu pakkus kahte sellist eksootilist trupi meile üks oli trupp Kreekast eesotsas Vassilis Langos, aga kes oli lavastaja ja mängisid nad meile tervet Rida Kreeka müüte. Need müüdid olid nii-öelda üksteise kõrvale lükitud. Ja neid interpreteerida eriti sellises suhteliselt intensiivses, aga samas ka väga üks ühe toonilises võtmes ja sinist sõltus sinu vastuvõtuvõimest. See, kas sa said kaasa minna või mitte, sõltub muidugi ka sellest, kui palju sa üldse nendest kreeka müütidest teadsid, et minu vastuvõtu pärssis küll see, et et minu teadmised kreeka kultuurist on suhteliselt pinnapealsed või, või pole neid vaatad ollagi ja ma oleks tahtnud saada sellist väljendusrikkamat, et lugu ja samas ka need näitleja tüübid olid kuidagi. Ma ei tea, see, see ei ole niimoodi, et kui on kauge kultuur, et ma ei saa aru, et nad on kõik ühtemoodi ja nad minu arust teevad nii ühtemoodi, sest sest vastupidi, kui tulid lavale tailased, siis siis nendega nagu tekkis selline soe kontakt, et et see Kreeka jäi külmaks ja kaugeks. Jah, niisugune vahesein otsekui oli vahel kogu aeg, aga kummaline on see, et kui ma nägin hiljem festivali kokkuvõtvas telesaates ühte väikest fragmenti sellest samast lavastusest, siis mulle tundus see kuidagi nii ilus ja poeetiline valguste mäng, kui, kui see liikumisjoonis kõik ja sealsamas põrgusaalis, siis seda vaadates ma ei saanud niisugust kontakti või niisugust üldpilti, ma ei oska öelda, ma mõtlesin, äkki ei oleks pruukinud kramplikult hakata seda tõlget kuulama ja jälgima seda sõnalist rida, et võib-olla oleks pidanud kõrvaklapid ära viskama ja lihtsalt püüdma minna sisse sellesse rituaalsesse laadi natukene või sellesse. Seal põhipõhimõte oli ju niisugune deklamatsiooniline kõne ja siis küllaltki range või korrastatud liikumisjoonis kajale minimaalselt rekvisiit oli vett ja sai ja ja oli, olid mõned maskid, mõnel hetkel aga kuidagi staatiline, tundusse jah, millegipärast ja ei saanud takti tõepoolest selle looga, kuna mul oli nagu tugevaid jälgimisraskusi, siis ma vahepeal nagu loobusin kõrvaklappidest ja üritasin seda lavastust ette kujutada mõnda teise ruumi põrgusaalis. Midagi oli nagu väga valesti mõtlesin, kui see oleks kuskil õhulises miljöös, ma ei tea, kuskil Kreekas hammaste vahel. Kui päike oleks paistnud ja, ja, ja mul oleks olnud kuidagi nagu teine õhkkond. Et äkki äkki siis siis ei oleks need kreeklased nii Gigedatena tundunud, et nii nagu nad oma lavakujunduses kasutasid selliseid vaskplaate, siis mulle tundus, et nagu üks rida vaskplaat oleks minu ja tähendab minu kui vaataja nende vahele veel üles riputatud, et et see kõla jäi tulemata. See puhastav tuul, mingi sõnum kuskilt kultuuri, sealt hällist jäi nagu jäi nagu olemata võiksid tunda mingisugust sellist lapselikku rõõmu sellest inimkonna lapsepõlvest aga aga ei tea, ei tea midagi, midagi oli nagu nagu valesti, kuigi Ma kohtasin seal festivalil inimesi, kellele see lavastus meeldis või noh, keda see kõnetas, nii et siin on vist tõesti ainult vaataja silmad ja rumalus, see, mis nagu vaheseina vahele tõmbas, ma ei tea. Kui me nüüd jätkame oma eksootika rida, siis siis loomulikult taiteater, patravaadi, teater, lugu pealkirjaga kogu tõde peamisest laval kolm mees tantsijat ja üks naine. Ja mis peamine oli siis, millest nad meile pajatasid? Seda ilmselt ühe lausega on võimatu öelda, see peamine on suurem, kui sõnad hõlmavad, aga tõepoolest alguses kui hakati meile näitama videopilti seal ekraanil veel selle tai lavastuse ja hiljem niimoodi järjest süveneva tantsu juurde, siis ma natuke ehmatasin, ma mõtlesin, et kas see on nüüd mingisugune niisugune sihilikult rändlavastuseks tehtud ja, ja maailma toodud, et seda lääneliku poolt või seda tänapäeva närvilist maailma arvutimängud ja mis seal kõik veel mängu tulid. Seda Meile on sinna sisse lisada, aga siis hiljem kui pressikonverentsil sedasama teatrijuht, ma tahan patravaadi, sellest rääkis, et neil endil on seesama võitlus selle tänapäeva reaalsuse ja igaviku või noh, ütleme siis põlisema kultuuri vahel nii aktuaalne siis tegelikult täpselt selle sõnumi sain ma sealt ka kätte, et see inimese ütleme siis mingi sisemine vägi või, või inimese kestmine, inimese igavikulised, tahtmised, ihad, mõtted, soovid, kulgemised on igal juhul tugev Obamat, kui see masinlik maailm, kui see närviline hüplev, kiirustav virtuaalne reaalsus. Ja see, et see tantsija siis, et nii nii füüsise kui selle vaimse ja hingelise poolega mängisin peale selle videomaailma, see oli minu jaoks kõige ilusam sõnum või kõige niisugune kirgastavam sellel selles festivali lavastuses. Ja alati on see, et kui tulevad esinejad ida poolt sealt Aasialt Aasiast, siis siis nende sellises vabas mängus on mingisugune mingisugune totaalne rõõm rõõmu olemisest ja rõõm sellest, et nad saavad sinu ees esineda või see, see võib olla kohati selline midagi tagalale, lapseliku, et mitte öelda lapsikud. Aga, aga selles siiruses on, on midagi nii võluvat, et, et juba sellest noh, ma lähen nagu selle rõõmuga kaasa või nii nagu ma nii nagu ma kardan natuke neid Rootsi ja Skandinaavia mänge nii nima, emotsioon tavaliselt nagu, nagu tahan olla sama rõõmus, sama vahetu ja sama siiras nagu, nagu nemad seal laval. Nii et see oli lihtsalt minu jaoks ka võib-olla kohtumine lapsepõlvega lapsepõlve maailmapildiga, kuigi ma usun, et see on niisugune väga pindmine tasand, veel võiks veel lisada märksõnad, puhtus ja rikkumatus, võib-olla, või seesama, nii kehakeeles kui kõiges peegelduv niisugune tahtmiste selgus ja, ja armastuse ja vihkamise selgus ja puhtus ja niisugused asjad. Ja see jäi meile festivali lõpulavastuseks ja Nad andsid kolm etendust kõik täissaalidele ja see ovatsioon, mis lõpuks sütitas siis publik ja tantsijad teineteist ja see, kuidas nad tegid lõpus niisuguse väga uhke, efektse veel mängu ja tantsusoolo, see kuidagi pani nii ilusas hüüumärgikogu selle festivali peale või või kuidagi tõstis kõik kõik kõrgemale, et see oli väga-väga ilus, et see just niimoodi. Nojah, võib-olla lihtsalt see, et me vajame ka siin oma selles pimedas ja külmas talves mingit sõnumit sealt kandist, kus päikest on rohkem ja ja me oleme nii tänulikud, kui me selle saame. Ja viimaseks unenäoks oleme jätnud selle festivali talveöö unenäo kuulsaima lavastuse, Francastorfi mugandus, Tennessee Williamsi näidendist tramm nimega iha mida saksa teater folks püüne Rosa Luxemburg plats mängis pealkirja all lõpp-peatus Ameerika. Ühelt poolt teeb Castor Foma lavastusega pihuks ja põrmuks Ameerika unelma. Teisalt on ta oma lavaversiooni sisse kirjutanud niinimetatud Poola teema. Ka Williamsil on seal näitemängus üks tegelane, kelle nimi on Stanley Kowalski. Loomulikult viitab see poola päritolule, kuid see on ka kõik. Milleks Kastorfilase Poola asi. Sellest teemast ei saanud üle ega ümber. Ka Eesti vaataja üks saksa kultuuriruumi terane tundja viitas sellele, et jutud rumalast poolakast on seal ma Saksamaal siis vägagi levinud teema. Kas sel juhul lavastusse sisse kirjutatud niinimetatud poola vastalisus ei varjuta Ameerika vastalisust, mis peaks olema kastarfi? Lavastuse peamine sõnum? Saksa näitleja tunnistavad, et lavastaja mängis täiesti teadlikult Poola teemaga kuna folks püüne on saksa teater endises Ida-Berliinis. Sidemed Poolaga seal eriti tugevad. Tõsi ta on, et spetsiifiline küsimus Saksamaal on poolakatega seotud rassism. Kes näeb seal lavastuses Poola vastasust, kes ameerikavastasust. Eks tõde on vaataja silmades. Iga publik interpreteerib lavastust omal kombel. Samas ei ole see lavastus ju mõeldud vaid Saksamaal mängimiseks. Seda on etendatud Sarajevos, Madriidis, kuuebeckis, Montrealis. Igal pool on vaatajal erinev taust. Kui meile sakslastele on see Poola küsimus kui tuline kartul, siis annab see ehk võimaluse publikule väljaspool saksa kultuuriruumi see Poola teema nii-öelda välja vahetada, tuua asemele midagi oma orientatsioonist ja pingetest. Kui vaadata Stanley Kowalski maailma, siis pole ju oluline, kas ta on ameeriklane või poolakas. Lavastuses on olulised teemad ka glasnost ja perestroika. Kui vaadata Ida-Saksamaal või Poolas või Eestiski ringi, siis mis ikkagi toimub? Kowalski töötas väga tõsiselt, et ühiskond muutuks, et ehitada üles uus süsteem siis korraga leiab ta ennast Ameerikast ja ta ei tegele enam mitte millegi muu kui banaalse ellujäämisprobleemiga. Selleks, et ellu jääda, tuleb mahineerida, tegutseda diilerina. Siin ei ole küsimust Poolast ja Ameerikast. Küsimus on selles, mismoodi radikaalsete muutuste käigus lihtsalt ellu jääda, kuidas nende muutustega toime tulla. Aga ikkagi, kas parem on näitlejal mängida seda lugu idas või läänes. Kas Pariis mõistab seda lavastust paremini kui Tallinn, nii küsib eesti lavastaja Elmo Nüganen saksa näitlejatelt. Ei ole vahet lääne ja ida vahel, arvab üksnes. Samas tunnistab see, kes sündinud kasvanud läänes, et tema jaoks on huvitavam just idas mängida, sest teistsugune elukogemus on tunnetatav. Vastuvõtt on olnud erinev, tunnistab kolmas ameeriklased näiteks mõistavad paremini seda läbi maailma ja selle sümboleid ida pool on näitlejal tunne, justkui suudaks inimestele rohkem anda. Pariisi inimene elab maailmas, mis ammu on juba paigas, seetõttu ei ole tema reaktsiooni valuline. Ehk ida pool on tunne, et vastastikku on publikuga rohkem anda võtta ja seetõttu on see näitlejale olulisem. Üks näitleja meenutab külalisetendust. Sarajevos mängisime orus mäekülgedel kalmud. Teisalt Pariisis mängides vaatasin ma oma garderoobist otse naabermaja aknast tuppa, mis oli täpselt meie laval oleva toa koopia. Kommentaarid on liigsed. Räägime ta pisut Kastophy töömeetodist. Kas ta on palju selgelt paika pannud lavastustega momente, aga on ka asju, mis sündinud proovide käigus ja on kindlasti ka improvisatsiooni ruumi. Näiteks antud lavastuse solidaarnaste teema kastab, viskas selle palli näitlejate ja näitleja omakorda pakkus talle oma nägemusi. Aga lõppude lõpuks on näitleja siiski ka teatud vabadus nii-öelda koostöös publikuga improviseerida. Ruumi on ka vaataja assotsiatsioonide, seega ei ole see kõik kui kellavärk paika pandud, et kus nina nokkida või kust tagumikku kratsida. Loomulikult on täpselt paigas kaameratöö liikumine kaamera suhtes. Lõpetuseks, mis siis on selle lavastuse puhul oluline, on need inimestevahelised suhted? Või on see poliitiline pool? Vastus kõlab kõik isiklik kogemus, inimeste lugu ja poliitika sinna juurde ja kõik need muutused. Sellised olid siis linnulennult teemad, millest Kasdorfi teatri näitlejad rääkisid etenduse järgsel pressikonverentsil, jätkame stuudiost. Tegemist oli selle talveunenäo kõige kuulsama esinejaga, kahtlemata tramm nimega iha viib meid Ameerikasse. Aga sinna Ameerikasse läheme me seekord koos poolakatega saksa variatsioonis, Frankas dorfi nägemuses. See kombinatsioon Saksa-Poola, Ameerika on minu jaoks teatud mõttes ootamatu. No ma jäin juba mõtlema, et kas üldse on see Tennessee Williamsi näidend selles mõttes, et see on ikka olnud väga tugevalt ettekääne seesama tramm nimega iha, et rääkida, siis ütleme hoopis tänasest elust ja tõesti see, et üks tegelane Kowalski on poolakas, see on Williamsil seal olemas, aga minu meelest üsna vähe rõhutatud või igal juhul see ei ole ja mine, aga siin siis järsku tulevad siis solidaar Nastja lehvaleesa ja ja seitsmekümnendad ja see kõik see sellesama Lanši õemehe siis ütleme niisugune poola minevik. Peale selle muidugi jah, möllatakse seal veel igal moel mängulisemalt ja agressiivsemalt ja kuigi jah, seda Ameerika, ütleme siis kitsi poolt või, või barbimaailma või ükskõik kuidas seda nimetada, seda on ju päris osavalt imiteeritud või? Mõnes mõttes võib-olla see ei olegi nii väga tüüpiline noh, see intensiivne, agressiivne Saksa teater, vaid see on niisugune ameerika, poola vindiga saksa teater siis või ma ei oska ütelda, aga, aga midagi selles midagi selles lavastuses oli niisugust ärritavat või ühelt poolt seesama Williamsi aspekt, ma mõtlesin, et äkki oleks võinud ause polnud kirjutada mingisugune täiesti uus näidend. Aga noh, võib-olla Williams lihtsalt kõnetab rohkem või kes näidendit tunneb, saab mingisuguse rõõmu juurde, aga no minu jaoks jäi kõlama selle lavastuse puhul teatud konstrueeritus. Seda võib kõike seletada ka saksa ratsionalismiga või, või noh, et kõik see maailm on seletatud. Ta ei ole seletatud Williamsi niimoodi, eks ole, ta on seletatud Kasdorfi moodi ja teades ka tema minevikku, seda, et ta tuleb sealt ida poolt Saksamaalt siis võib ju näha selles teatud sovjetitaustaga inimese mingisugust protesti selle maailma suhtes, mis on elanud vabalt ja kus ei ole seda varaudsed eesriiet ees olnud. Aga, aga see selles protestis on teatud annus sellist küünilisust või, või sellist tigedust ja, ja see poola teema on sinna sisse toodud tõesti, ta on sinna pannud väga-väga nii-öelda nutikalt on teda sinna sisse konstrueeritud. Kui nüüd unustame ära, et see on Williams ja, ja see tramm nimega iha, mida meie kõik teame, oleme filmi näinud ja teatris näinud. Et, et ühelt poolt nagu imetlen seda konstrueerimise puhtust või selle skeemi puhtustesse, kõik läheb nii. Aga aga teisalt tekib koheselt küsimus, et aga miks ta seda sinna paneb, et mul on soodumus samastada ennast selle poolakaga, nii. Aga poolakatele tõmmatakse justkui vesi peale, mida saab prügi siin passid või et kust need sinu ideaalid on? Tähendab, selles mõttes on tegemist kohutavad niukse negativistlik nähtusega. No küllap see niisugust haige või siis uppumisohus maailmamudelit tahabki näidata, tõesti, aga jah, et seal on niivõrd konkreetne, ütleme rahvus ja selle arvel tehtud ka veel igasuguseid nalju noh, mitte ainult sealt minevikku, kust vaid, vaid ka tänapäevast. Siis siis tekib seal jah, niisuguseid väga kriitilisi või kahtlasi momente. Et, et noh, kui see oleks, ütleme siis saksa rahva mingi enesepeegeldus, et siis oleks kuidagi ausam, et täpselt samuti, et, et me võime nii-öelda eestlaste arvel ise nalja visata. Oi kui palju, eks ole, vaatame Eesti matust ja saame seal naerda. On naerdud. Aga nüüd võtab Suur-Saksa tegija, eks ole, võtab ühe poolaka, kes on siiski nagu sakslasega võrreldes selline väikevend ja, ja noh, vaata selle väikese venna arvelt hakkab siin mingisugust noh, oma mingit künismi või, või mingit sihukest negatiivismi nagu välja pritsima. Et, et siin siin minus nagu kuidagi nagu minu õiglustunnet on nagu riivatud sellega või, või noh, et, et ma oleks tahtnud nendele sakslastele öelda, et miks te võtsite poolakad, kullakesed pannud sinna juudi sinna tegelaseks ja vaadake siis, kuidas teie näit näidendi mudel nagu töötab, et, et kui palju me saame Euroopas rääkida praegu poliitilisest korrektsusest, et miks meil on see korrektsus ainult teatud rahvuste suhtes ja teised teised rahvused seisavad nagu väljaspool seda korrektsust või no mulle tundus, et, et kellelegi tehakse nagu liiga ja see, kellele liiga tehakse, ei ole Ameerikas see, kellele liiga tehakse, on seesama, on seesama niru poolakas seal ja niru poolakas, siis ma võin ka võrdusmärgi panna, niru eestlane. No vähemalt tekitab väga palju poleemilisi mõtteid just nimelt lavastuse sõnumi tasand või noh, mis ongi ilmselt kõige-kõige tähtsam sealse maailma praeguse ütleme siis tõesti selle haige maailma peegeldus, aga räägime nüüd selle lavastuse vormist ka mänguliselt on seal ju väga igasuguseid efektseid hetki, seal on ka väga palju muusikat nii kujunduses kui kui ka elavat laulu ja noh, näitlejad on tegelikult ju meisterlikult seda kõike nii nii liig kumist laululist poolt kui kõike seda vahendama ja ja hiljem neid näitlejaid vaadates võis imestada, kui kellad ümber kehastusid või kui teistmoodi tüübid nad paistsid, ütleme seal pressikonverentsil siis on ka niisugust. No ilmselt on üks kulminatsioon see lavatehnikaga mäng. Kuidas sa seda nimetasid? No nii nagu laev läheb kreeni, kui meenus kohe meie viimane laevakatastroof, eks ole, kui maailm lihtsalt pööratakse ümber, kui, kui see laud ja tool, mis on ennem otse lihtsalt kukub ümber ja siis see Kiline kolin, kui selle, see maailm on juba nagu uppi läinud inimeste hingedes, siis keeratakse see maailm ka nii-öelda lava peal lihtsalt pea peale, nii et näitlejad jäävad sulle lõpuks sealt lavakarbist ülevalt ülevalt kõrgelt vaatama. Noh, nagu laeva äärest, kui laev on viltu vajunud? Jah, niisugune see oli siis üks kulminatsioonihetk, mis ka finaalis veel kordus, ennem natukene näidati ja noh, võib-olla et isegi niisuguseid totaalseid mängu hetki oleks võinud võib-olla isegi rohkem olla, noh, seal oli näiteks üks niisugune jälle rabavalt hoopis teisest ooperist Hitchcocki tsitaat äkki keset keset lavastust. Ma hiljem mõtlesin, et võib-olla niisugust täiesti totaalset jaburust oleks pidanud ehk rohkemgi olema, et siis võib-olla ei oleks sõnum nii üheselt ärritama hakanud, aga eks ta teostatud oli omas laadis efektselt ütleme, kuigi jällegi ühes vaatuses ja niimoodi ütleme ühe pressingula ta ikkagi hakkas mõnevõrra väsitama. Aga noh, võib-olla see selles teatri laadis ongi ongi niisugune eesmärk sind mõnes mõttes kuidagi kordistada, võin helistada ja äratada selle kaudu, siis ma ei tea, milline siis talveöö unenägu oli siin juba mõne lavastuse puhul tõime välja, et oli unide Liiriumis või oli selline lapselapselapsepõlve, Viilse uni. Et kui nüüd nii-öelda mingisuguseid tervik muljeid üritada siin paari-kolmepäevase distantsi pealt nagu. Välja pakkuda või, või defineerida, et kas, kas, kas, kas saab midagi öelda, Villerin, võib-olla selleks? Tervikmulliks on isegi veel natuke vähe aega möödas, aga minu meelest põhiväärtus oli see, et tõesti need viis erinevat lavastust väga erinevatelt maadelt erinevatest kultuuridest, siis olidki kõik hästi eriilmelised ja igaüks oli nagu omaettemudel või, või omaette maailm. Ja tegelikult olid nad ju niisugused huvitavad maailmad, siis mõni kõnetas rohkem, mõni vähem, mõni ärritas, mõni vaimustas, et see, et tuuakse sulle koju kätte Te maailmateatrit, nii eripalgelist, see on kindlasti väärtus omaette ja see, kuidas nad nüüd hakkavad omavahel põimuma ja, ja see festivali efektrist. Kuule aasta lõpu melu on ka veel vahepeal olnud, see vist veel võtab aega. Aga kui siin ütlesid paar eesti teatritegijat, et selle festivali põhiväärtus on see, et me näeme, kui hea on eesti teater siis? No see on ka väga tore, kui see meie enesehinnangut kinnitab, aga tegelikult ikkagi on huvitav näha, milline on siis maailmateater. Eesti teatrist oli seal festivalil esindatud Jaan Tätte, sel puhul mängiti ka tema näitemängu palju õnne argipäevaks ja toimus Jaan Tätte sümpoosion. Aga sellest kõigest me räägime juba oma järgmises saates, sest tänane saatetund hakkab ümber saama aitäh kuulamast, ütlevad Pille-Riin Purje ja maris Johannes.