Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Laialt levinud vaate järgi peab inimeste vaba sõna ja eneseväljenduse ning arvamuse avaldamiseks ning juurdepääsuks teistele põhilistele inimõigustele tagama nendele juurdepääsu internetti. Seega oleks internet samuti inimõigus selles teesis. Aga peitub probleem, millele osutas üks nõndanimetatud interneti isakujudest vunts märkides, et inimesed ei vaja internetti, vaid põhilisi inimõiguseid. Internet neid õigusi ei loo ega taga ja on pelgalt üks tehnilistest võimalustest mõnede õiguste kasutamiseks. Serpiga vaidleja deklareerivad vastupidist, sest internetist on paljude jaoks kujunenud ainuke või olulisem juurdepääsu võimalus olulistele inimõigustele. Ja sellisena moodustab ta siis osa tervikust, mida peabki käsitlema nende lahutamatu osana. Eestis käsitletakse juurdepääsu internetile inimõigusena 2002.-st aastast. Seda olulises osas riigi kuvandi meetmena. Mark Zuckerberg soovitas 2015. aastal kogu maailmale sama teha. Ettevaatlikumad näevad tema internetti õiguste loosungit hoidva jahuse lamba käe taga siiski omakasupüüdliku hunti keda huvitab ühe tuntud teenuseid kasutades. Kuna kasvatamine internetikui inimõiguse vaidluses osalemata võib aga eraldi käsitleda vaidlust ennast kui huvitavat nähtust. Sest kui internet on kaasaegses elus ning kesksel kohal, siis mida on siin vaielda? Ometi tundub, et kõik pole selgeks räägitud ja tunneme seda keskseks kujunenud nähtust ikka veel ebapiisavalt. Aga teine võimalus on vahest huvitavam ja rajaneb oletusel, et järsku on internet vahepeal muutunud. See tähendab, et Interneti nähakse põhiõigusena, pidades silmas seni ennast enim avanud soodsat käsitlust. Aga kas seda tahetakse ka siis, kui internet muutub? Äsja avanes võimalus selliselt mõtlemiseks tänu internetikasutajate seas läbi viidud mahukale küsitlusele. Eelmise aasta juulis 41-st 1000-st internetti kasutatavas USA leibkonnas läbi viidud uuringud aga on sealse rahvusliku telekommunikatsiooni ja informatsiooni administratsioon. Segame kehtivad järeldused ameeriklastele, kelle Indrendi kasutamise kultuuris võib leida erisusi arengumaadest, aga tõenäoliselt ka Euroopa riikidest, sealhulgas Eestist. Kuid jäägu võimalike erisuste mõju igaühe enda hinnata, võimaldamaks siis öelda, et leidnud tähelepanekud tema arvates meid ei puuduta. Kuid USA on üks oluline erisus, kui võrrelda Eestiga ja siinse ennast probleemidest distantseeruda mõtlemisviisiga. See tuleb kohe esile esimesest uuringust leitud tähelepaneku puhul. Nimelt on uuringule eelnenud aasta jooksul reaalselt kogenud internetist pärinud ohtu oma turvalisusele 19 miljonit USA leibkonda. Tegemist on mõjusa internetikasutajate massiga, olgu need kõrvutuseks. Eesti elanikest kasutab internetti 84 protsenti ehk umbes miljon inimest. Suurimaks ameeriklaste murettekitavaks probleemiks peeti 63 protsendi vastajate hinnangul identiteedivargust. Sellele järgnes 45 protsendi arvates rahaline risk panga- ja krediitkaartidega seotud õiguserikkumiste kaudu. Iga viies pidas ohuks nende erinevate teenusepakkujate poolt kogutavaid andmeid. Sama palju kardeti kaotada kontroll andmete üle ja igale kuuendale põhjustas hirme riigi huvi alamate interneti kasutamise vastu. Ülaltoodust tulenevalt teatas 45 protsenti leibkondadest, et nad enam ei kasuta internetti sellisteks baasteenusteks nagu info sisestamine sotsiaalmeediasse vastuolulistel teemadel, arvamuse avaldamine avalikes foorumites asjade ning teenuste ostmine Online kauplustest ja finantsteenuste kasutamine. See tähendab, et umbes poolte ameeriklaste jaoks ei ole internet enam see hüve, milleks seda avalikus arusaamas arvatakse olevat. Tegemist on üllatava külma hingusega ajal, kui internetile panustatakse nii palju optimistlikke lootuseid. Tegelikult ju elame ajal, kui intrendiga tehakse hoopiski palju halba. Riiklikud pingutused allutada internet oma kontrollile ning teha selle abil kahju teistele riikidele. Kurjategijate aktiivsus omakorda internetikasutajatele kahju tegemisel. Lõbuks lugematute ettevõtete küüniline käitumine kodanike huvide ohtu sättimisel kasvavad, ilma et piiri oleks näha või selle olemuse kohta eksisteeriks kusagil usutav oletus. Seetõttu peaks küsima, et kui internet on inimõigus, siis milline internet on inimõigus. Järsku vajavad inimesed õigust internetist loobumiseks.