Ning nüüd kihnukeelse uudise ratast, kihnlased seenigsabur, märgala pärna, Raigo nii tänavama, tulen siia uidegutsi, muuseumi kohtmi hakanud maisama kihlastele armsaks kavaksegi suurini, pisikesi Helma asju arvata, samas aga siin on ka näete sülal Eesti vabariik, 100 eestimaa rahaste kunst ning see on üks ette suur Stanislav antiippovi maal. Niuke tunne andelmisel maali peal olla. Ei polegi mingit tunnet, kuna mina pole see mitte seal. Maali peal on üks norm natuke minust. Et kannab plaani veel küll Jemelt vaates. Antiibo siis on võib-olla mustkunstnik või suti seda kujutame natuke nooremana olid. Ei tea, kas seda sündikaat, alus, krdi vits ning ning kördi kiriga üsna samad, et mina arvan küll, et sotsiaalsed. Mine sa tea seda kedagi, võib-olla et alumine ots olla järgul natuke nõrgaks tehtud. Võib-olla pitsid, kõik samad olnud. Pillimäng küll kura köie ning kõrbestub Jaanika ka ning seda küll vist ümber lükata ei saa. Ei, neid ei saa, need tunneb otse ning need lapsed ka üks on see lõpu Reali elelisti teene olnud Katrini poja laps jõule, nii et tegelikult seal vaelady paelas, need tunneb otse kedagi Vilde. Kuidas nähtus, millest siis kohe vaatamist oli paelu ning tasedesi. Mõni sein oli rohkem ilusam kui teine ning kuidas, kuidas kellelegi meeldib? Ega te maalikunsti pärast siis sa teed, aga see asja siis selle korraga üle sellest, mis on teinud, olete see paistab üks pott lava peal olevat, et mis seal siis. Meie tegime seeme suurt kruubiputru, Leing metel oli mälu. Marta, need see õpetas käsitööd tegema meeti. Ning siis suuri mere laula panime vereteemalisi, laula, panime paika, mis siis lauldanemitel oli väga palju tegemistele asi tegemine, jah, selle näituse pärast ei tule, siis me tulime ikka üleljastmise perest. Aga siia teisi inimesi, vampsi, noored naised, kestvad lava, otsesed Sacia, teie arutate. Me arutame ikka Ruhnu minekut kui eelmine Su jäigemad. Nüüd mõtleme Elinaga plaani, et meil on selline, läheb, läheks käe. Aga sa sisin, Ruhnuga seob või sasi kutsub Ruhnu karu. Ei kutsunud kedagi, lihtsalt huvi pärast, et samasugune pisike soe nagu Kihnu tahaks näha neis loodus seal. Kiusu tuuli ning kiusu ameeri tahtvat Ruhnu minna, et üks Ruthana platsis, et lisse alad. MINA OLEN Timuendi noorem tütar Elina ja mina jätkan seda traditsiooni mesilasi pidada. Siin Kihnu seelikud tahavad külla tulla, vaadata uuridamis Kihnu, Ruhnu suudistan. Aga kui kihnlased nii-öelda Ruhnu vallutasid, siis räägiti ju Ruhnus üksi kihnu keelt, et kas sa tahad kari Luiest kihnu keele, apteek kiinu ning Ruhnu keelt siis elus hoida ikka? Ma tunnistan, ausalt öeldes, minu kihnu keel on natukene rooste läinud, aga hea meelega räägiks küll seda keelt või et siin hea võimalus Kihnu tüdrukud tulevad külla. Aga me organisatsiooni eest kõige ilusam Kihnu sõna, sasi võiks olla, sõnastas esimesena õpid. Minu esimene sõna oli kindlasti koda mama asi lava peal, titter puteri polegi ilusa üsna hästi oli keedetud, peaks ütlema. Ma kiidan kokat ja seevastu puterdas Lähen tohe liha. Seventeen ütleb liha söömine järgi, et nüüd keetsime, putrusid hamba peale, igavene vägev tuli. Puder on teine asi, titepuder käidi vanasti katsikutel ning siis keedeti putru titte vaatamas. Aga siis ma läksi sassi, et tittebutus reegiti ning paastuputrusid keedeti. Täpselt seeme vastu putru, aga jutt oli pudrust, et kuidas vanasti putru keedeti ning mis enam pudru pealekäimise kassenna käisid. Värvilised asi ponksid või, või lõigati muna või, aga aga, aga titte vaatamas käidi pudruga Kihnus. Otsesini Marta kõrbestub roosi, et mitu korda oma elu jooksul oled pidanud putru keetma. Mina ei põle pardagid keetma, siis juba viidi, mina olid torti, kui jääb Annabeli suur oletites juhatamas käsi, aga see oli raamatusse kirjutati Kihnu kokanduses ning seal oli kirjutajate pudruviimisest leige. Siis ma küsisin, kuidas bändi muna peale seal oli kirjutatud, muna lõigati katki, et kuidas see katki lõigata, kas põgiti või otsatiive ning siis küsisin pongitsena peale bändi ning sellest tuli meetilise tite pudrujutte vanast Emio aegadest, kui me pisik oli, siis olid poodis, müü, loasi ponksid ja veel need. Ja praegu on ka. Aga need olid nuiakujulised, mis peale bändi ning muna lõigati kooriti jäämänge lõigata, tee siis pikuti pooleks, pool pandi see asi kohe, siis pandi pudrule peale. See oli Pariisi puterneks. Ise küsin nende käest, et kuidas see võis ilm pandikassale loes pandeedeeellues kummuli peale või või bändid pudru sisse? Naised teadsid, kõik, käed pidi ikka pudrusse sisse panema ning siis või sõnaloosisse, muidu läheb pudrusse või laiali. Aga kui keegi praegu tahaks siukest putru tehani katsikule viia, et siis ei tohiks seda teha või tahegi. Jah, ma ei mäleta enam, kes olid, kes ütles, et meil tuvad alles hiljuti nüüd titeputru ühel Alexis lapsele toodud mäng siis ikka nagu see sihuke huvitav ju vanu asju meelde tuleta kõiki. Aga see oligi, see läheb ju kuraga kunsti, et avanud alles neljakuune teda juba olete pudrukausiga vaatamas. Vaata taseme omad taipasime, mõtlesin, kui mina poole ise mõtlesime, läbistasid lennast vaatama sihukese elusa kaasi, kus putru. Me lähe pudruga neid kausney, need jäävad ju sinna neid Tõvagi taha kohes. Lähme pulma viiesse, levekoeta Tõvasse taha, kui need gaasid neikotmeid kõikus, lips issand, aga see jäetesse kõik sinna samase viiesse päris nagu titele jääb see kausne köik. Ega siis kedagi istet, jätkatsiku löömist ning saigi mitte tänane saade siduja ussimuuseumist. Olgem ikka rõõmsad.