Tähelepanukütid ilmub tee jahipaun number 13. Olen omaette sageli mõelnud. On jälle laupäev ja mehed, nagu oleks, neil tuli saba all piss käte ja metsa. Tõsi, metsas on tore, eriti siis, kui on päris suvi. Nüüd aga udutab, kingal lörtsub. Ja kevad alles Puubitab endale ilu sisse. Mõned rohelised libled ei kata talve, koristamata hallitust ja lõoke ka rohkem põllu kohal. Olen päris kindel, et mõnigi jahimees praegu kolm korda üle õla tahtis sülitada. Kui juba naised jahimeeste saatele algust ütlevad, on asi mokas. See just nagu jahile mineki. Naine tuleb vastu ära, siis parem minegi, jahiõnne pole. Ja kuidas sa vabandad, kui tühjalt koju tuled? Ikka peab seda oskust olema, et metslooma kätte saada. Hullem asi on muidugi lindudega, nemad ju lendavad jahikireseid teada isegi, kuhu lasete või kuhu sihite ette mitmeski ainult tedremängu vaatamas käite. Ei usu. Ja mis mäng, seega on? Sati ainult nohud. Jah. Aga homme on jälle laupäev ja mehed nagu oleks, neilt tuli saba all püssi kätte ja metsa. Hommik on veel jahe. Koit vaevalt värvib nagu heledamaks taevaservarohi. Kohvritunud jääkirme on veel peal. Ja siis sellesse elutusse sooserva tekib elutiibade Bladinal lendab platsile üks tume käharate lüürakujuliste sabasulgedega lind. See on mängu. Loodust peab armastama, et sinna keskele minna ja rõõmu tunda. Kuulake, kuidas heliseb kevad. Gudrutavad ütlevad jahikaaslased. Tedremäng sellel sõnal on võlujahikihk, läheb nüüd niivõrd peale tükkivaks tüütavaks, et kaotad rahu ja une. Eesti NSV Zooloogia Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja Harry Ling ja Aakre metskonna jahindusalajuhataja ja naaber on seda juba omal nahal tunda saanud. Paljud jahimehed on seda pilti näinud ja enamus neist ka teab, mis see tähendab. Milleks õieti vajanil tedrekukel hommikusel külmal ajal, kui iga linnakodanik veel oma teist külge soojas asemest keerab, tulla sinna platsile ja hakata seal vissi laskma, nagu öeldakse ja omavahel kaklema? Ent mitu kukk üldse võib niisugusest mängust osa võtta. Kõige ilusam pilt, mis ma ükskord olen näinud, tedremängus oli, kus kümmekond kuke ühes kohas kaklesid. Nad pidasid kindlalt järjekorda, kaks kukke kaklesid, teised olid ärevuses, tampisid nende ümber jalgadega, kuid keegi vahele ei seganud. No üldiselt on viimasel ajal mängud üsnagi kesiseks jäänud. Süüdi on siin muidugi paljud asjaolud. Aga mängu, kus mängib juba nii 15 kuni 20 kuke, võib meie oludes lugeda juba suureks heaks mänguks. Aga vanemad jahimehed räägivad, et meil olla mänge olnud, kus on 100 150 kukekorraga ühes mängu platsis. No see on puhtbioloogiline protsess, mäng on nagu omalaadne turniir, kus selgitatakse välja kõige tugevamad, kõige osavamad, isalinnud ja see on vajalik liigi säilitamise soo jätkamise huvides. Seal on jah, siis nii, et tulevad nad platsile kõik noored ja vanad kuked ergutavad 11 nii aktiivsele tegevusele siis riidlevad omavahel, selgub, kes tugevam on, need jäävad siis platsil edasi, nõrgemad aga lähevad ära. Kanad jälgivad seda turniiri üsna tähelepanelikult pealt. Oli veel üks teooria, vanasti kui ei osatud seletada veel seda mängu sugulise valikuga oli sellest, et lindudel on lihtsalt elurõõm kevadel nii suur. Ilm on ilusaks läinud, soojaks läinud, külm talv on üle läinud ja nüüd siis selle lõbu pärast lihtsalt on siis koos ja löövad siis nokkasid vastamisega. Te nimetasite, et see on kaklus. Iga kaklus võib ka erinevaid tagajärgi kanda. Oi nende rünnaku vahendanud üsnagi süütide tühisede ja lõpuks ei olekski võimalik liigi säilimine, kui üks kukk oleks võimeline teist hädada. No selge, eks ole, et vanem tapaks noorem ära ja saaks ise vanaks, sureks ära ja poleks kedagi, kes enam seda liigi elu jätkaks. Ja seejuures on see võitlus on niivõrd intensiivne, et on teada juhuseid, kus kaks kukke kaklevad, ja kui jahimees siis oma Tabava lasuga ühe neist surmab, siis teine jääb võidurõõmsalt pealt vaatama ja raputab, sokutab tiibu. Kuulutab kogu maailma, et näete, et ma saan ikega vastasest jagu. Nii et tal on siis arvab, et tema selle tööga hakkama saia teisega nii jõud üle käida. Teine surma sai. Juttu oli, tedremängude suurus oleks nagu kokku kuivanud. Vanasti polevat olnud haruldus oma paarsada lindu mängust osa võtmas, näha. Meil on tõesti teada umbes kolmekümnendates aastates veel mänge, kus oli nii 100 kuke rohkem kukemängus. Ja praeguses samas kohas on 10 20 kuke ja sageli isegi on kohad, kus on neli-viis kuke järele jäänud ja peale selle mängud on nagu laiali pillatud. Kas haakrist on ka mingisuguseid andmeid mängude suuruse ja paiknemise kohta nii pikema ajavahemiku jooksul? No andmed meil pähklid pärinevad põhiliselt alates 962.-st aastast tänavu kolmas kevad, kus meil on võimalik jälgida tedremängu ja suurimas mängus mängis maksimaalselt 14 kuke. Nii et meil päris väike keskmine mäng, ülejäänud kõik väiksemad, isegi nelja-viie kukega mängu. Me võime nimetada eesti tugevaks mänguks. Ja kui vaadata nüüd Detrede loendusandmeid viimaste aastate lõikes siis peab ütlema. Ta viimastel aastatel küll nii tõusis, kuid käesoleval aasta loendus võrreldes eelmise aastaga näitab siiski umbes ühe kümnendiku võrra. Tagasiminekut loendust ei ole meil kuigi täpsed kuid seda kinnitavad kõik vanemadki jahimehed. Et tütred, arvukus ei näita meil mitte tunduvat tõusu, vaid paigalpüsimist ja paljudes kohtades vähenemist, mis on põhjuseks? Põhjuseid võib olla siin palju. Eeskätt peaks mainima vaenlasi meil põldudel metsades seal üsnagi arvukalt ringi. Huvitav rebane on suureks röövliks nii vanalindude kui ka pesade ja poegade osase. Mul just üks Põltsamaa jahimees rääkis oma vaatlustest, et kui tal oli sügisel kaheksa tedre noore linnuga pesakond oli, mis käis tavaliselt öösiti ühe puu otsas ööbimas, siis kevadeks kahanes kolme peale. Ja tema arvates ainukeseks põhjuseks oli rebane, kes ikka sealsamas käis ikka luusimas ümberringi ja neid varitsemas. Nii et see on selge. Rebane on üks. No siis peaks tingimata nimetama kährikkoera eriti just pesade osas, sest pesad teatavasti asuvad maapinnal ja selline aeglane ja küllaltki piiratud liikumislaadimisega loomne kährikkoer leiab püsival otsimisel need kergesti ülesse. No praeguselt küll kährikkoerte arv võrreldes rebastega umbes poole väiksem kuid kuna tema sigivus on suur, siis peab tema vastu võitlemisel või temale jahipidamisel eriti suurt tagarust üles. Ma ei tohiks tingimata unustada kanakulli kanakull, võib-olla tekitab deteldele nii suhteliselt niisama suurt kahju nagu rebane seda eriti kadette mängude piirkonnas oleks vajalik, et kulli korvid seatakse ülesse kõigi nyyd etel pesitsemiskohtade lähedusse. Jah, see on kanakulliga, endal on kogemus, on Ahja metskonnast sealt aastat neli-viis tagasi juhiti meid ühe kassikakupesa juurde ja seal leidsime ainult nii jäänustes põhilised jäänused olid, mis, millega oli toidetud kassikakupoegi olid isa tütred, isadetrade tiivad, seal oli seitsmeteistkümne isa Tedre tiivad. No aga me teame, et kassikakk on meil looduskaitse all tamm haruldane liik ja teda on vähe. Teda võib veel kannatada, aga kas praeguste üle ka kanakulliga juba, nii et me võiks teda nagu kannatada seda väikest kahju, mis ta teeb, et ta siiski meil säiliks. Ei sellist muret meil praegu veel karta ei ole, kanakullide arvukus on veel suhteliselt küllalt suur, näiteks Aakre metskonnas tuli umbes kolme tuhandehektarilise pindala kohta viis asustatud kanakulli pesa. Eelmisel suvel. Peale selle on teada veel peale vaenlaste, et tütred arvukust eriti tunduvalt mõjutavad. Klimaatilised tingimused ja nimelt ühelt poolt pesitsusaegsed õhutemperatuuri tingimused, see on seoses sellega, Teder lahkub reeglipäraselt pesalt, natuke aeglane päikesetõusu viibiksis kuni pool tundi eemal toitumas ja tuleb peale seda uuesti tagasi. Kui neil väga juhtus sel ajal väga külm, väga tugevad öökülmad, madal õhutemperatuur, siis toob see kaasa endaga munade, külmumise ja munad lähevad, nagu öeldakse, mädaks ning järglasi me sealt ei saa. Teine periood, mis eriti mõjutab Detrid arvukust. Klimaatilised tingimused on mais-juunis, kui on pojad juba koorunud, väikesed on. Kui, siis esineb sademeid. Ja ilmad on jahedad. Poegade sulestik märgub. Nad külmetavad ja kukuvad. See on meil ka praegust kindlaks tehtud ja mitte ainult meil. Vaid enne seda veel oli see selgitatud Rootsis, Soomes, Taanis, siin, meie naaberaladel. Klimaatilised inimeste vastu on meil raske midagi teha, vähendasime, muidugi suudaksime piirata. Muidugi ühestajate arvukuse languse põhjus on kahtlemata meie endi jahimeeste tegevus. Mitte niivõrd noorte tütre laskmine sügisel, vaid kuivalt kevadine tedremängu segamine. Kuidas mõjutab jahipidamine mängu ajal Detride arvukust? 1962. aasta kevadeni võtsime vaatluse alla neli mängu, neist kahest peeti jahti kahesmit Te ja selgus väga huvitav tõsiasi. Üles otsitud pesade tehti kindlaks munade arv ja samuti hiljem tehti kindlaks koorunud poegade samas pesakonnas nii vägagi põhjalike vaatluste tulemusi. Tähendab, ühesõnaga, et kui palju mõnele muned ja kui palju neist munadest siis poegi välja tuli. Ja, ja nendes piirkondades, kus mängus peeti jahti intensiivsel toi koorumisprotsent 48,6 mängudes, kus jahti ei peetud, oli 76,7. Tähendab koorumisedukus oli peaaegu kaks korda suurem. No seda peab seletama lihtsalt sellega, et intensiivne jahipidamine segab lihtsalt paaritamiste, sest mitte kõik hommikud ei ole soodsad lindudele paaritumiseks. Ja seetõttu see noh, võimaluste paaritumisvõimaluste arv jääb küllaltki piiratuks ja kui me veel seda siis tahtlikult segame ka eriti oskamatu jahipidamisega looduslikud tingimused niikuinii takistavad seda näiteks ilmastikutingimused samuti vaenlased siis me sellega viime isetahtlikud alla koorumisprotsendi. Tähendab munedakse küll munad, munad viljastamata ja selle tõttu järglaste arv on väiksem ja nii, et üks asi on siis see inimene istub mängus, segab, laseb neid. Aga me oleme tähelepanud ju tegelikult, kui lasta üks kupp maha minutit viis võib-olla mäng vaikne, aga siis jätkub endise hooga, keegi ei pööra sellele erilist tähelepanu. Suur viga, mida meil paljud jahimehed veel käesoleva ajani teevad, on see et olles lasknud kukke ja oodanud natuke aega, et kukk tõesti maha jäi, võib-olla vaadelnud mängu edasi lahkuva tonnist, enne kui mängud täiesti lõppenud, kui kõik kuked on mänguplatsilt lahkunud sellega tahtmatult segatakse mängu emalinnud, kes on eriti ettevaatlikud ja kartlikud need järgmisel loomikutel võib-olla mängu üldse ilmu, kui ilmuvad, siis istuvad eemal puudel ja seda paaritumist jällegi toimuda ei saa. Ja isegi niukseid juhuseid olnud, et päris nii vanad jahimehed veel mitmed on ütelnud, et noot kui tahate, et ma nüüd hommikul kell neli tulen mängu, istun kella üheksani mängu, siis ma ju külm on seal täisterad, ei hakka mina seal istuma, Kukemaal asunud tulen välja. Või on täiesti selge, et kui tullakse mängu ajal onnist välja, siis sellega see mängukoht on võib-olla üsna pikaks ajaks, kui ta mitte isegi nii nädalaks-paariks kauemaks ajaks on rikutud ja korduvalt seda juhtub. Näiteks salapärasest põõsast ronib äkki keset mänguhoogu sealt inimene välja, siis muidugi mänguplats jäetakse isegi maha. Teine asi oli, mis meil keelati. Juba aastaid tagasi soli hiilimisjaht. See on veelgi halvem, sest sellega aktiivselt liikudes võib peletada kergesti üles ema linde, kes tavaliselt peituvad mänguklassi äärtel ja kuigi võib-olla mõnedes kohtades nii jahi resultatiivsus on suurem kui onni jahil, seda siiski lubada üldse ei saaks, sest see on suunatud meie enda ettevõtte varude vastu. Endal on niisugune tähelepanek, et kord tedremängu hommikul Tedre Tiidul minulegi pärast mängu, kus nad eelmisel päeval olid olnud väga ilus mäng, oli sellel hommikul mitte ühtegi tule. Ja lõpuks hakkasime binokliga ringi vaatama ja hommikuhämaruses nägime ühe 100 meetrit eemal oleva kase otsas istus hiireviu nõukogude ära läinud peale seda alles mäng läks käima. Noh, selliseid tähelepanek kahtlemata on. Tähelepanekud põhiliselt käsitlevad rebase ilmumist mängu. Kord oli juhus, et rebane tuli mänguplatsile, hirmutas muidugi kõik kuked üles, sest ta sattus ühe emalinnu peale. Järgmisel hommikul oli Rebane uuesti platsis, kuid nähes, et mänguplats oli tühi, mõned kuked istusid latsiaalsete puude otsas läks ta põlluserva pidi minema. Aga kahel järgmisel hommikul, kui ma teostasin seal samuti vaatlusi kätemängul ei olnud ei mingit hoogu ega mingit minekut emalinnud üldse platsile ei laskunud. Lisa šampaal tüki mängisid platsikeskuses. Need on vist üks põhilisi tegureid peale selle muidugi üks kaudne tegur, mis muudab meie tütred arvukust ja mõjutab, see on siis meie maastikupildi muutmine võsad ülesharimine, maade kuivendamine. No selle kohta on liidust andmeid, on ka Soomest selliseid vaatlusi ja isegi meelt. Et kohati ta mõjub negatiivselt, tähendab, vähendab deterid arvukust aga kohati mõne aasta möödudes uuesti suurendab seda arvukust, kuna toitumistingimused just nendel, eriti uudismaaservadel, kus on seal rajatud põllud märksa paranevatektradele vist oli Soomes tehtud see katse ja meil oli see prioxcoderazny looduskaitsealal katse selle kohta, et kuidas mõjutab Detrid arvukust nende kevadine lisasöötmine nendele anti rukkiorast toodi kastides välja, neile sinna söödeti ja jällegi tagajärg oli see, et poegade arv nendes pesakonda selles piirkonnas, kus oli neid toidetud Detri oli märksa suurem kui piirkondades, kus ei olnud. Ja siit on leitud ka üks seos selle kevadise õhutemperatuuri ja Detrid arvukuse vahel. Et kui õhutemperatuur on madalam lumikate on väga kaua kestnud, siis sel aastal on Detri vähe kuna emalinnud munemise perioodil on saanud ebaküllaldaselt süüa. Selle mängu segamise kohta on toodud andmeid Nõukogude Liidu looduskaitsealadelt. Vaatlusandmed näitasid seal, seal oli rohkem nüüd vaatusliku Aakres tehtud. Mitmes eri looduskaitsealas tehti neid vaatlusi ja andmed näitasid seda et nendel aladel, kus jahti alustati, kohe sel ajal, kui tedremäng peale hakkas. Tütrede arvukus langes nendel aladel, aga kus tedrejahti alustati alles mängu kulminatsioonipunkti ületamise järel. Tähendab, kui see põhiline mäng oli juba nii lõppemas, seal tütred arvukus tõusis. See on vist seletada sellesama segamisega. Ilmselt ja sellepärast tulekski tänavust jahimaandus inspektsiooni sammu tedre jahitähtaja avamise tähtaja edasilükkamise kohta igati tervitada, sest see on suunatud meie jahimeeste jäneste hea käigu heaks. Jah, on üks neist abinõudest, mis aitab kahtlemata kaasa Detride arvukuse tõusule soovitakseni käia küll mängus ilma püssita ja kui on poeg, tütar või noori sõpru, võtke kaasa see elamus, mis mängust noor saab. See on elamus, mis jääb meelde kogu eluks. Nimelt taheti, käige niisama metsas vaadake kasvõi tedremängu. Küllap see oli usan, kui niiviisi kõneldakse. Aga. Tõsi, mis tõsi kuni esimese maini nii peavad kõik tütred ellu jääma ja küllap mets on siis palju ilusam, rikkam teie endi tarvis. Niisiis, halle peidan teie püssid ära, sest on laupäev. Ja mis teil nagu tuli saba all. Tüli koti.