Tallinnas Eesti NSV ülemnõukogu istungite saalis Toompeal algas täna Eesti NSV Kirjanike viies kongress. Kongressi avab Friedebert Tuglas. Peedu kaaskirjanikult. Vennasvabariikidest saabunud taadi kohal viibivad kirjandushuvilised. Eesti NSV Kirjanike Liidu viies kongress algab ja minu ülesandeks. Ma ei taha rääkida meie päevakorrast Selle käsitlusel üles tõstetud küsimusest ega teistest isiklikest probleemidest. Kõigest sellest räägime lähemalt olmekongressi tööpäeva jooksul. Meie kollektiiv on kahe kongressi. 81 nüüd juba 109. Käesoleva momendini on kohale saabunud 88 kirjanikku, sellega on kongress otseselt võimeline. Valima kohal oleva kirjaniku liidu liikmena avan kongressi omalt poolt. Kobin kongressile pööritati sisurikkad, töötunde meie sotsialistliku ühiskonna pideva kultuurilise tõusu huvides. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee tervituse kirjanike viiendale kongressile loeb partei keskkomitee sekretär Leonid Lensmann. Ta ütleb tervituse lõpuks. Kirjaniku töö on raske, vastutusrikas ja tõsine töö. Marksistliku-leninliku õpetuse sügav tundmine ja oskuslik kasutamine elule küps ja meisterlik mõtestamine, sotsialistliku realismi meetodi täiuslik valdamine, ere anne, lakkamatu töö ning kõrge vastutustunne lugejate ees. Need on tegurid, mis tagavad kirjanikule edu tema loomingus. Soovides kongressist osavõtjatele täit edu ja suuri kordaminekuid loomingus ja kogu elus, avaldab Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kindlat veendumust, et vabariigi kirjanikud täidavad auga oma osa uue kommunistliku ühiskonna inimeste kasvatamisel. Järgnevalt toome teile kongressi väga tihedast ja mõtterikas tööpäevast mõned helilõigud ettekande eesti kirjanduse arengujoontest aastal 1000 959965 koostas Paul Kuusberg, kes haiguse pärast kongressist siiski osa võtta ei saanud. Tema ettekande luges Paul Rummo. Kõigel rõõmustavamaks nähtuseks nii kogu palju rahvuslikes Nõukogude kirjanduses kui ka meie tänapäeva kirjanduses. On see kaasaegsemaks ühiskondlikult psühholoogiliselt sügavamaks muutumise jätkuv protsess millele andis suure edasiviiva tõukepartei 20-st kongress. Kirjandusse on tulnud uued teemad, uued probleemid, uued karakterid, uued käsitlused, uued lahendused. Tänapäeva kirjandus vaatleb ning kujutleb elu ja inimesi, inimmõtteid ja tundeid targemalt dialektilisemalt. Kirjandus tervikuna annab praegu võrratult täiuslikuma pildi oma ajast ja elutõest, kui näiteks sõjajärgsete ja 50.-te aastate alguse kirjandus. Kuigi kirjandusel on oma suhteline iseseisvus, kuigi kirjanduse arenguloos mängivad väga suurt osa kirjanduse kui kunsti enda sisemised seaduspärasused, mida me omal ajal sageli unustasime ja mida me vahel praegugi unustama kipume määrab kirjanduse näo lõppkokkuvõttes siiski ära ühiskonna olemus, nii-öelda ühiskonna nägu. Olgu lisatud veel nii palju, et kõikidest kunstidest on kirjandus kõige tihedamalt seotud rahva igapäevase eluga ühiskondlike suhetega, ajastu moraalifilosoofia ja poliitikaga. Probleemidest luules tegi ettekande Ralf Parve. Kuid kritiseerimate, kõik aegunud ja halba hävitada püüdvate värsside kõrval on meil domineerivaks ikkagi selline luule, mida võiks nimetada peremehe-tundeluuleks. Ainult Debora Vaarandi poolt kujutatud fotograaf maha võetud ausamba kunagisel asemel võib tänapäeval veel ohata. Ehk näete nüüd, kui pole peremeest? Tegelikkus kõneleb vastupidist. Jaga luulemajapidamises on peremehe õigusemõistmine aina tugevnenud. On iseloomulik, et see peremehe tunne ennekõike seostub maaga kitsamalt põllumaaga, olgu võrdlus pildiliselt või otseselt. See on avar ja üldistab tunne, mis meid sügavalt haarab. Just kongressi lävel ilmunud Mart Raua uue suurepärase raamatu kuldne sügisavaluuletuses. Kõik jalad väsivad ära, mullaseid radasid tallates, aga rappas ei sure, maad maha matta ei saa. Proosaste draamast ja elu ning kirjanduse vahekordadest, rääkis Lembit Remmelgas. Kaks kategooriat elus nii ei ole ja elus on nii, pole üldse mingid esteetika ega kirjandusteooria kategooriad. Need on elutõde taotlevale realismile täiesti võõrad kategooriad. Elus on nii, on naturalismi kategooria, millega meil nii mõnigi argipäeva lähedane noor kirjamees end üsna sageli püüab kaitsta. Elus on nii, tähistab elu kopeerimist, mida meil iseäranis lühiproosas pole ausa ja elutruu kunsti pähe välja pakutakse. Kopeerimine, nii värviline ja lilleline, nii tundlev ja värelev, kui ta olekski, on elud, surimaski võtmine, mitte kunstkategooriaga elus, on nii, me ei suuda iialgi teose elude astet määrata. Elus nii ei ole, on normatiivne kategooria, pärit Lakeerimise nõudjaid selle aja kajastus, kui rahva ja partei eest varjati nii mõndagi kibedat tõde ja võltsiti tegelikku olukorda. Millest palju räägiti 20. kongressil Nende kahe kategooriaga vastamisi vehklemine Ansofistiga, millega me sotsialistliku realismi teooriat tolligi edasi ei vii. Smuuli Muhu lastel pole ealeski mingeid imelikke juhtumeid Tallinna laulupeole olnud ja säärast polkovniku leske Ki pole elus olemas. Ometi on neis pagana palju elu tõtt, nii et keegi pole märganud seda eitama hakata. Ei saa elu tõe jälile nimetatud kahe kategooriaga sest need pole teaduslikud kategooriad. Panso aforismis raamat ei ole siiski elu, ta ei peagi seda olema, ta peab olema elulähedane ja eluline, on palju rohkem teaduslikku asja mõistmist. Mõlemad kategooriad on kisendavad vastuolus faktide valiku, grupeerimise ja hindamise, tüpiseerimise, teravdamise, üldistamise ja muude sotsialistliku realismi meetodi printsiipidega. Kirjanik võib käsitleda ja peabki käsitlema iga elunähtust ka kõige negatiivsemat, isegi erandlikke. Tähtis on kirjaniku positsioon, hoiak, hinnang nähtusele, kuid hoolimata sellest on kuulda hädakisa. Kriteeriumid kaovad, mis siis järele jääb? Jah, kriteeriumid kaovad, kuid ainult nende kriitikute jaoks, kes seisavad nagu Puškini kingsepp kunstiteose ees ega oska muud öelda, et apsad on valesti maalitud. Kunstimõistvale kriitikule aga kunstimõistmine on kriitiku esimene eeldus ja, ja nõue jäävad alles kõik sotsialistliku realismi tõelised elude kriteeriumid mis suunavad ka kriitiku nagu kirjaniku elu uurima, analüüsima, sünteesima ja nõnda edasi. Homme kirjanike kongress jätkab tööd.