Lugupeetud kuulajad, täna oli teist päeva vabariigi kultuurielu tähelepanu objektiks Eesti NSV Kirjanike viies kongress Toompeal. Ülemnõukogu istungite saalis. Pean vabandust paluma teie ees, et me jõudnud selle edasiandmisega Päevakaja alguseks valmis. Tänane tööpäev kongressil lõppes alles pool kaheksa õhtul ja selleks ajaks oli meie stuudios 9000 meetrit linti terve päeva mõttevahetused, milles tuli leida mõningaid olulisi momente teile kuulata andmiseks. Meie kirjanike kongressile tõid tervitusi Üleliidulise Kirjanike Liidu sekretäriaadi esindaja, kirjanik salonski, kirjanikud Ukrainast, Kasahstanist, Turkmeenias, Leningradist, Moldaaviast. Tänane päev oli väga poleemiline, mõttetihe ja pingeline. Nagu võis arvata, kujunes üheks teemaks mõttevahetus noorte kirjanike teoste üle. Kuid on vist parem, kui toome teid nüüd helilindi vahendusel. Kongressisaali. Esimesena võttis hommikul sõna lastekirjanik Heino Väli. Ta ütles, et ligi üks neljandik ilmunud raamatutest on lasteraamatud. Olulise puudujäägi tõi Heino Väli oma sõnavõtus välja töös lastega ja see lühidalt oleks nii. Tundes täit lugupidamist kõigi siin viibivate naiste ja üldse naiste vastu. Ma siiski söandaksin mureliku suuga öelda, et meie kasvatusasutused on üle riitilise määra feminiseerunud. Kujutame ette meie õpetajaid pioneerijuhte, komsomoli rajooninõukogusid komiteesid, vabandan, pioneeri malevaid, vabariikliku pioneerinõukogu. Ja veel teisi teisi lugevat asutusi, kes meil tegevad kasvatustööga, naised, naised, naised, kaasa arvatud ka Eesti raamatu lastekirjanduse toimetus, kus on kaardid ainult toredad. Häält ei ole kuulda. Võidakse väita, et lastekirjanduse hulgas mehi on ja lugesin nimekirja järgi, arvata on isegi üle poole. See on ausalt öeldes armetu käputäis selle hiiglasliku naiste armee vastu mis meie meid ümbritseb ja meie meid rõõmustab muidugi oma Käsi nii enne kui ta saab lasteraamatuks, käib eranditult naiste käest läbi. Muigab lõvi. Õiget naist ei hirmuta, sest lõbi lõvi saba annab ka sõlme keerata. Ja lõvi võlgamisest. Käsikirjas saab pärast seda käsikirja rõõmsat läbikäimist naiste käest suure isa kautide visa kõutsi. Väga niukene kõrvu paitab nurumine. Sest raamatute vaagimine on ka naiste käes ja et ei tõuseks tühjast tüli. Juba hakkad iseennast kohandama ikkagi sellele üldkehtivale, naiselikule maitsele. Mulle tundub, et kahju mitte leevendada oleks ka nemad hea, kui kongress ja pärast kongressi me siiski rehabiliteeriksime mehe hääle. Meie lasteraamatus. Sõna on Villem krossil. Kunagi Ants Saar, nii pakkus välja nii elu tundmaõppimise seisukohalt. Eile Lembit Remmelgas tegi meile selgeks, et elus nii ei ole ja elus nii on selle vahekorrani. No mitte alati ei ole need asjad nii selged olnud, kui me nüüd eile seda saime teada. Ja just Ants Saar omal ajal kujutas kirjanikel elu tundma seks muretseda kummikut maalne viisi. No selle peale vest, Lembit Remmelgas omal ajal kusagil vastaselt kirjanikku ümbritseb kõikjal elu ja katsugu seegi, mis no eks selle ta katsuge seegi ära kirjutada ja nii, kus see tõde nüüd praegu on, aga igal juhul ja kas on vaja nüüd otsekohe kummikuid ja kas on vaja üldse kolhoosine kiiresti rutata. Kuid liikumine, muljete rikastamine ja poolikute faktide täiendamine, kontrollimine kõik see muidugi on ääretult ääretult vajalik asi. Me kiidame, Debora Vaarandi, Eesti muldasid, aga. Me vist mitmed inimesed, nägime, kuidas sündis, sest see oli väga lihtne ekskursioon, me keegi ei lootnud eriti midagi sealt saada, noh et vaatame ka natukene, sa hakkad maaviljeluse instituudi ja seal, Debora Vaarandi seisis mitte sugugi Kuue teistest koridoris eksponeeritud mullaproovid ja ja muidugi mõista see muldade ekspositsiooni vaatamine ei andnud. Või võis olla ainult detonaator, eks? Nendele sellele elukogemuste loenglemis autori sees on, aga vahel võib mõnigi laeng olemata jääda ja tervesse ladestus või, või laeng. Jäätetoneerimata. Kirjutuslaua taga paljalt istudes. Tahaksin väita, et eesti luule ajaloo korduvate õitsengu perioodide hulgas on siin vaadeldav kahe kongresse vaheline aeg üks laiahaardelisemaid ja sügavamaid värviküllase maid ja vormirikkamaid. Ma usun, et see pole ainult pistantsitu hinde ja soovunelm vaided, seda saadakse väita veel aastate pärast. Ehk ütlete, et meil pole näiteks tänapäeva Kristian Jaak Petersoni, Juhan Liivi, Gustav Suitsu, Marie Underid. Muide, kas on kindel, et neid ei ole. Kristjan Jaak sai suureks alles 100 aastat pärast surma. Liiv luulegeeniasena pääses rahva teadvusse samuti alles kaua aega pärast lauliku lahkumist. Karsket suitsu mõnitati libude laulikuks. Ungarit osati kestvalt näha vaid skandaalimaigulisi buduaari lauliku aspektist. Meie luulesõprade kogudus on toonasest küll hoopis haritum ja 100 korda arvukam. Aga küllap aeg annab arutust veel tänapäevagi tingimustes paljude tänapäeva luuletajate kohta. Semper ja raud astusid oma pikka luuleteekonna tõhusamad sammud nimelt viimastel aastatel. Tohutut rõõmu valmistas Alveri meisterlik taastulek originaalsete luulesse. Sand, Perilas, Vaarandi, Laht, Parve Cross niiturme Beekman, kaal, Kaalep, Suislepa, mitmedki muud olid tunnustustväärsed, luuletajad juba 70 aasta eest. Aga kes saaks eitada nende arengu väga suurt ulatust. Just vaadeldaval ajavahemikul? Luulehaigusesse nakatumist sootuks teise ala meistrit, krusten, Prometi nirk ja nende loominguline pale on rikastunud päris nägusate luule löövetega. Kui pruukida moodsat käibefraasi, siis kõige epperspektiivsem on teadagi noorte poetess ide, poeetide rünnak Barnassile keskmiselt kaks verinoorte edukat debüüti aastas. Seda pole väikerahvakirjanduse jaoks sugugi vähe. Viljatu oleks vaielda, kas luule püsib teiste žanrite hulgast juhtival kohal või mitte. Eesti luule ajaloo mastaabis on tänapäeva luurel kahtlemata väärikas koht. Meil paljusid siinviibijaid on tõlgitud, on tõlgitud mitmesse keelde ja Ja ma tahaksingi just puudutada seda küsimust kuidas on tõlgitud? Minu arust on see väga suur küsimus, sest te teate isegi, et meie oma üheksasajatuhandelise lugejaskonnale töötades Ei suuda oma rahvast õieti midagi öelda teistele rahvastele kui jämedama keele piiridesse. Seetõttu peame muidugi võimalikult rohkem ennast tõlkima propageerimas suurtes keeltes. See kõik muidugi aktsioon. Aga ma olen näinud paljusid ja, ja ma tean ise ka, kui, kui tõlgitakse sind vene keelde. Siis esineb pärast palju rahulolematust, see ei ole see kohta tõlgitud nii teine koht, valida, selle aru saadud ja nii edasi. Koloriit on ainult kaduma. Ja tihtipeale esineb isegi moonutusi. See kõik sunnib jällegi rääkima meie tõlkimise kreemidest ja tõlkijatest. Endistki. Poolest Moskva kirjastused on koostanud oma tõlkimise plaani, meil on üht-teist plaanis aga Seniaanintsiga kuidagi juhuslik, pealiskaudne. Ja muidugi, ega me ei saagi ju lõppkokkuvõttes loota ainult Moskvale, nendele omavad palju tegemisi ja nii edasi. Meie enda tõlkimise ja tõlkijatega töötamise plaanid ja asjad on kuidagi sassis või puudulikult läbi töötatud. See on nüüd üks küsimus. Teine küsimus on selline. Hiljuti Kirjanike Liidus esitas Paul Kuusberg sellise ettepaneku, et Tallinnas hakatakse välja andma Vene keeles ilmuvad nädalalehte midagi umbes Nedelja taolist. See oleks ainult tervitatav ettevõte peaks aitaks lahendada ühtaegu mitu. Mitu küsimust. Annaks võimaluse meile üleliidulises mastaabis tutvustada oma vabariigi kirjanduse, kultuuri ja ka majanduse saavutusi. Samal ajal oleks see taks tribüüniks kohalikele vene autoritele, samuti ka Eesti autorite venekeelsete tõlgete avaldamiseks ja selle sellise väljaande ümber võiks grupeerida grupeeruda väga huvitav rühm inimesi. Määratleda Mats Traadi kombel, milline teos oli pöördeline ent psühholoogilist taotlust meie proosas näeme juba tunduvalt varem, kui oletatakse. Juba Smuuli ahastuses ja Leas sirge maasia rahvas. Tuulise ranna kolmandas osas oli see koguni niivõrd märgatav, et autorile heideti ette kriitikute poolt eelnenud osade vaimu reetmist. Kui kohmakad oleksidki kohati ain kalmu sisemonoloogid oma teise minaga, on see ometi uue psühholoogilise kvaliteedi taotlus. Juba see, et tegelaste mõttemaailmas eksisteerivad antiteesid ilmselt mõttehaagid ei allu neil loogikale ja on üpris egotsentristlikult juba seegi avardas inimkujutlust meie kirjanduses. Psühholoogiline taotlus, tõsi küll, ei prevaleeriv meie proosas, rohkem on eluõigust jutustaval eetilisel heietaval proosal anekdootilistel vestetel ja noorusmälestuste piibujuttudel, mida paraku eesti kirjandus pakub küllaldaselt. Ja siiski tuleb nentida, et suurimad menu on pälvinud just psühholoogilise taotlusega teosed. Lapeteos kollane kass, pinginaabrid, võlg, monument. Sisuliselt kuuluvad samasse kategooriasse Kihnu Jeanie polkovniku lesk. Ehkki väliselt on neisse kuhjatud olustikulisti anekdootidest ehk enam kui saan seda eeldaks. Pean ausalt seda ütlema, et meie juhtivatel proosameestel on üpris vähe võimalus toetuda kriitikale. See on enamalt jaolt apologeetlik vasikavaimustusest värisev, parimal juhul autori kavatsust lahti mõtestab halvimal juhul grupi sõgevus. Ei leksikaalselt Eestile analüüsi ei ausalt väljaütlemist ilmsete vohamiste puhul. Ja kuna see on muutunud muutunud viisakuse reegliks on ta autorid võtnud heaks kombeks teha solvunud nägu iga ebameeldiva vihje puhul. Einar Maasik Kas ikkagi pole otse tungiv vajadus kõige tänasemast tänasest päevast kujutada samuti tugevaid natuur? Majandusteadlane Dnipro leiab oma 20. sajandi romaani ülevaates et kaasaja romaan sammub tramotiseerumise teed, seega võtab siis nagu draama elemente endale. See tähendab omakorda eelkõige teravaid dramaatilisi konflikte. Ju tähendab aga ka tugevaid isiksusi, kes kannaksid neid konflikte ja tugevaid karaktereid. Ja see ei tähenda muidugi välist dramatismi see mina avamist, inimese siseelu heitlusi ja selle nende heitluste tulemusena inimesed munemist, karastumist ja tugevamaks muutumist. Mida teha selleks, et meie kirjandus oleks rikkam et oleks mitmekülgsem, et oleks sisukaid, tugevaid teoseid rohkem? Esiteks, optimismi äratab see, et järjest rohkem ja rohkem tuleb kirjandusse noori noori, andekaid ja elu, nägevaid, elu asjalikult analüüsivaid ja ennast mitte ainult mitte ainult kirjutavaid, vaid ka ennast pidevalt teoreetiliselt teoreetilist mõtet arendavaid kirjanikke. Muidugi eeldused, et noori andeid tuleks, peituvad juba koolides. Kirjanduse õpetamises kooli almanahhi des sellest, kuidas kirjandust käsitletakse klassitundides, amet mitte alati ei ole siingi võimalus kiita ainult inimesi kiita õpetajaid, esineb formalismi ükskõiksust. Teiselt poolt kontaktide tihendamine kooli just koolide ja õppivate noortega. Kes on kirjandusest huvitavat huvitatud, kes katsetavad ise, see peaks edaspidi tema ja veel rohkem saama kirjanike, esmajoones Kirjanike Liidu ning Kirjanike Liidu proosa ja luulekonsultantide ülesandeks. Täna esinesid veel kriitikud ja kirjanikud Endel Sõgel, Eduard Päll, Johannes Veld Bach, Paul-Eerik Rummo, Ralf Parve, Rudolf Sirge, Rudolf Sirge sõnavõtust, anname teile helilõigu juba homme. Kahjuks täna enam ei jõudnud. Niisiis kuulmiseni homme vabariigi kirjanike viiendalt kongressilt.