Tinahall udusein vajub üha enam kaldakivide vahele millest laisalt loksuvad üle Läänemere lained. Kusagilt pudeneb lumeräitsakaid. Merele lakkamatult viisid Jämaja rannalt ja salme alt kohtuvad kadakate ja kivide sammaldunud ahervarte ja kuulidest puretud tempide männitüvede kohal. Kohtuvad ka mitte heledakatustega elamute pikkade kolhoosilautade autoga, garaažide ja paljude paljude muude ehituste kohal mis laineloksumist on kuulnud alles vähem kui 15 aastat. Ja just nii palju aastaid tagasi asusid lahklikud kalurite käed saarlasliku visadusega jälle vabal Sõrve pinnal. Aitama ja merd kündma. Kalurikolhoosi Sõrve kalur kontoris juhatas raamatupidaja Arnold heinsaar meid kümnetesse kalurikodudesse. Kelledele meri praegu õhtutundideks vaba voli andnud. Valisime nendest lähema esimese brigaadi kaluri August kausi kodu-. Ja külalislahkelt tuuakse meid ka kohe siia kohale. Nüüd olemegi kolmekesi istet võtnud mõnusalt praksuva ahjusuu ees. Nagu kuulata ja tähele panete, kadakas on käre põlema. No enne oli tublisti tegemist, enne kui ära räägigi sest et kuidagimoodi järel jõudnud, aga vot materjalidega jää, aga mis sa teed, kui igaüks ehitab ehitajaid siin, et materjalidest tuleb vägisi purdega ja no muidugi, see on õige, reserve on ju purustada, et igaüks tahab ehitada uude kodusse, miljoniga majal praegu väga viga polegi. Teie olete siin nüüd põline kalur? Seda küll juba Kaasa valusa tagasi seda tööd tegema juba ei saagi, kuni siia ajalitatud vere vere sisse kasvanud, et on küll võimalus, on teise kohta minna, aga ikka mingi asi kisub ikkagi Sõrve pool. Kui teie pärast sõda siia uuesti Sõrve säärde tagasi tulite. Missugune pilt teile siis avanes? Seda pilt täis? Ja siis ta oli niivõrd kohutav hobusel Aivar loomade laibad, inimese laip oli kõiki äärde, kodudest ei olnud enam mitte midagi järele, vaata purustatud maja suurt ei kuule, nüüd on sellest juba õige pikka aega tagasi, kui mööda maanteed sõidad, siis muud ei näegi kui uusi maju. Arendavaid sarikaid, õige, nüüd ehituspalavik üsna hästi tõusnud, et seda tuleks. Kalurid on üsna paljugi ehitanud, ehitanud endale individuaalelumajad, peale selle on kolhoos väga palju ehitanud. Igas brigaad on juba soetatud karjalaut sajapealise karjale samuti on ehitatud garaaz, kuna kolhoosil on kaunis suur autopark. Geiabikaasat kodus näha polegi. Kas on saareks minu arust täna pidi Cuschinovi külaskäik Ameerikas pidi väga huvitavad. Inimesed läksid ja ka läinud, aga tuli kodus, leiab riideid vahetama, võib-olla hiljaks jäänud ja siin kodus on seda tööd paljud maja maja kallal püüdlaseks maja ümber olev Eesti teist ikkagi tegemist veel ümbrusele ka ju, mida teie kavatsete istujatele oma maja endale marjapõõsad, kui ilupuid ja lillesiia jäetigi suvel oleks ilusam väljavaadet laual on siin kaks raamatut Viktor, nagu hüljatud ja Šolohhovi. Vaikne Don. Kumba teie nendest praegu siis loete? Vaiksel toonil õppetunnid ära juba ja liigal käsil selle teise osa üllatuda. Missuguseid raamatuid teile rohkem meeldivad? Missugused on teie lemmikkirjanikud? Lõi küll, palju oli, ütleme näiteks, ütleme nõukogude kirjanduselu, helistan Mihhail Bauhofi. Tema toob esile suurem eestlased käike, sugusesse, silmuti tegelikust elust. Haruldaselt hea raamat selleaegse kirjaniku kohta 100 aastat tagasi, kui tema elasi kirjutab. Kas teie väga palju loete vaba aja ikka, kui vähegi aega on, nii et mul on plaan isegi kõneda iga pluuse paar raamatut läbi lugeda ja väga mõnus on õhtuti siis, kui merel enam midagi teha pole. Eriti sügiseti talvisel perioodil mõnusalt soojas toas juttu puhuda. No mis võiks ütelda selle kohta, meil on inimest brigaadis on sisse viidud raadisel, teenindab kalureid seda jaotatel igavesse brigaade viia, kuna meie Sõrve kalur piirkond on väga suur. Samuti samal ajal kalurid üldse ei tundnud muudki mootorratast praeguseks juba köigil kaluril on enamuses mootorratas. Samuti ka teistes brigaadides on köigil kaluri tubades, raadio on ostetud müüablid sest teame, et peale seda polnud siin enam midagi. Olevik. Nii et iga kalur pidi oma kodu uuesti rajama. Tulime siia serve, siis palun siin mitte midagi polnud õieti inimesigi sakslaste poolt viimaseni ära küüditatud. Muidugi, inimesed, kes asusid siia tagasi elama Endel, tuli hakata nii-ütelda. Täiesti algusest tehtav. Soetada seal, kellel oli veel kusagil äike, võrgu ots järele jäänud ja ka Paat kusagilt veel kätte kätte saivad peale saada. Kuid suurem jagu juba tuli käik ühiselt ehitada ja soetada. Me näeme praegu, see on juba üsna üsna palju soetatud. Kaluritel on mootorpaadid, on suur, senised ja viimasel ajal juba künnab merd neli traallaeva, meil töötab kaavil, mehhaniseeritud vastuvõtupunkt on täiesti kalurite tee kergemaks muutunud pole muud kui tulesillaotsa alla ja kala läheb ise ostupunkti vastavate mehhanismide kaudu. Kalurite töö merel on kergemaks muutunud, kui varematel aegadel tuli seda tööd teha purjesõudepaadis. Prae, kes enam neid paati üldse ei tuntagi. Käik on ioniseeritud. Mootorite jõul on ka kalurite teetasu tõusnud. Praegune keskmine kaluriva teenib 15000 aastat traalimehed isegi rohkem, kuni isegi 25 30000 aastas. Paljut teie endi hulgast? On ju ise selle vabaduse endale kätte võitnud, 15 aastat tagasi. Teie juhise samuti võtsite osa Sõrve sääre viimastest lahingust. Sest jah, sõjaväelased ja paljud Saaremaa mehed söövad osa siit ka Sõrve lahingutest. Siin on mitmed kalur, praegu on siit Sõrve vabastamise lahingutest osa võtnud. Paljud langesid nendes lahingutes. Minul ka tuli osalate Sõrve vabastamise lahingutes Salme küla piirkonnas, kus oli sakslaste esimene kaitse. Selle kaitse läbimurdmisel sain mina raskelt haavata ja sellega oli üldse minu ja iialgi olla. Sellepärast on tugevasti lahingut peetud. Seda näitab kas või seegi fakt, et siin praegus, kui võtame puid maha, tahame teha küttepuid, siis ära mine sae ligidale. Iga puu sees on näha sõjahaavad, puudan, kildusid, täi polnud kohta, kuhu kohta poleks kukkunud. Selle rahuliku üles ehitatava tee on meil kindlustanud 15 aastat tagasi Nõukogude armee reid vaenlasele. Ööl vastu seitsmendat oktoobrit juba meie väeosad olid peaaegu Kuressaare lähedal, eks ole. Ja meie pealetung jätkus üha kasvava hooga. Ja juba kell 12 30, seitsmendal oktoobril olid meie väeosad Kuressaarest lõid sakslased välja sealt ja ilma peatumata. Teised väeosad 921, sinu polk 925 kiires tempos lüües tagasi sakslaste vastupanu juba olid suunatud juba Sõrve säärele. Viimaseid lahinguid Nõukogude Eesti pinnal meenutavat 249. laskurdiviisi komandör erukaardiväe polkovnik Feldmann ja 921. laskurpolgu komandör eru Kaardiväe polkovnik mullas. Ma jõudsin oma põrguga Sõrve säärde. Son tähendab siis Ungru ja Pahkla joonile Kümnenda mal, oktoobri. Ja kohe sattusime ka vastase selle esimese killustused joone ette, tähendab nende miini miiniväljadel. Ja järgmisel päeval püüdsime edasi minna, kuid osutusid siiski, et sakslane oli tugevasti ennast killustunud. Sellel liinil oli vastasel sakslasel viis jalaväepataljoni. Jää 15 miinipildujast ja suurtükipatareid. Ja meie alles pääsesime sellest liinist üle 19 man. Oktoobril menukat pulkleksist paremalt poolt maja. See oli juba jah, kole juba sügavamal sisse hakkasime. Millega aga seletada seda, et sakslased just Sõrve säärerindejoont väga tugevasti kindlustasid? Siin olukord selleks momendiks, et sakslaste suur grupp oli sisse piiratud Kuramaal nõndanimetatud kurama kotis sakslast kasutasid Saaremaad kui oma tagalat Saaremaa kaudu. Sakslased evakueerisid oma haavatuid tõid juurde laskemoona kõik vajaliku lahingute pidamiseks. Ja teiseks. Saaremaa oli tähtis sakslastelt kuni nende sõjalaevastiku baas. Ja sellepärast saksid igati katsesse Sõrve säärt oma käes hoida. Esiteks, ja teiseks, neil oli ikka veel kavas, et Saaremaad ja saari oma käes hoida, selleks et võib-olla nad leiavad mingisuguse võimaluse kuidagi uuesti neile kallale tungida läbi saarte mandrile Eestisse. Sind tuleks tuua esile näidata meie sõjameeste vahvust, osavust ja kangelaslikkust. Mul meeles momendid, kui me Kuivastu alla jõudsime üle suure väina. Seal olid väga kangeid mehi, võtame näiteks 925. laskurpolgu. Kuulipildur oli. Ma teadsin, nüüd ta sai selle kangelasteo eest, sai Nõukogude Liidu kangelase nimetuse, hüppas esimesena kaadrist vete kergekuulipilduja käes ja pea veest väljas. Käed ka väljas, valas sakslastel kogu aeg kuulipildujast tuld ja jõudis esimesena kaldale, ründas sakslaste tulepesi. Ja sellega võimaldas oma roodule kiiresti sakslaste tulepunktile kallale minna. Ja sellega ühtlasi ka andis võimaluse esimesel pataljonile asuda rünnakule vähemate kauplustega. See oli üks moment, teine tuleb meelde, jällegi leitnant Repson rühma komandör oli nüüdne jälgi Nõukogude Liidu kangelane. Samuti hüppas vette kaadrid, ei jõudnud vetkalda, lehmad Kaldoli saanud pimedas väheneda seal kive palju ja maastikul meremeestel ka teadmata, niiet tuli hüpata vette ja tema viis oma rühma kahe esimesena sakslaste kallale ja hävitas suured grupid sakslasi kaevikutes. Ja sellega jällegi terve pataljon sai võimaluse maabuda ja edasi tungida juba Orissaare suunas. Seal on paljud hoopis rohkemgi neid. Vahel, ma mõtlen, väärik Lutheri esile tõsta, neid inimesi veel meelde tuletada, tahaks märkida ühte niuksed, enti, möödusin pataljoni sidumise pungist, astusin sisse, et võitlejad tänada tehtud teest ja kohtasin seal siis võitlejad. Ma pean ütlema. Tunnistus nendes valude peale vaatamata oli rõõmupisar silmas ühtlasid kurbuse pisar silmas, mida teie stab ühe võitleja ja väljendavad sedasi siis polkovnik võttis mu käest kinni, kahe käega. Ma soovin polgule polg kiiremini vaevasteks Saaremaa, seega Eesti oleks lõplikult vabad, saame kodu minna. Kuna mul on väga kahju, et ma ei saa lõpuni viieni lahingud siis teine sõnul oli kõrval seal, kes näitas ruudu komandöri kaptenviisi peale, kes raskesti haavatud ja ütles siis polkovnik, sellest komandör-ist vist meie peame lahkuma, kahjutoliia Komodesse näitab, tähendab vahekorda sõdurid ja komandörid ja vahel võiks märkida sinule tubli seltsimees. KesK Maasi juures paistsid silma eriti ta oli ka, kui minema vallutasime. Sõrve säärele esimese killustatud joone näitavad kangelaslikkust veel. Rida rida, väga palju, ma ütlen ei suuda neid ning kangelastegu see, et Eesti sudo üles loetlema istuda siin ainult üksikud nimed, mis nimedega Need olid sõnad isegi võib-olla tuhanded. Meelde, seda 249. laskurdiviis sai käsu kiiresti sisse tungida Sõrve poolsaarele. Vaat siin on huvitav, nüüd jällegi üks väikene episood, mis on väga tähtis meie diviisi ajaloos. Siin toimus korpuse ajalooliseks tõsisem lahing mis näitab jällegi meie meeste osavust, julgust kangelaslikkust. Tehumardi juures mäletab Tehumardi lahinal Meie korpuse veel enne kui me jõudsime väljasaamisele, ei olnud kaitsepositsioonil ja see oli kaheksandal 870 seitsmeteistkümnest polk jõudis õhtuks sinna ja suurte lahingutega jõudis välja just salmi küla alla ja pidas seal lahingud. Samal ajal tuli Kuressaare poolt Kuressaare maanteed mööda põgenedes Sõrve Saarele üks saksa väeosa umbes kahe pataljoni suurune tankidega liikuvate kahuritega ja väga hästi varustatud sõjatehnikaga. Nad olid kokku kogunud kõik, mis maa jäik ja see grupp tahtis taanduda sarve sarvegrupp. Kohtas hõissa seis seitsmeteistkümne polgu lahing. Korda hakkas lahing peale, ta tahtis läbi mulda seitseteistsugune polgu lahingkorrast. Pool tundi, võib-olla hiljem tuli diviisi liikuv grupp tulid lääne poolt ja kukkusid selja tagant peale sakslaste põhjed, sakslased jäid kahe tule vahel ees oli seitsmeteistkümnest poolgi ja järel tuli siis see grupp sinuga ja see oli ööse. Seal käis üks hirmus käsitsi lahing ja kui nende meestega sai vesteldakse lahingust osa võtsid, siis nad rääkisid teist juttu, et ega me seal ei saanud aru, keda me lõime pimedas pimedast pimedas. Aga nii palju me teadsime oma mehimi, lööd ikka, karjusin, poiss, poisid, andke poisid, andke. Neil on nii see signaal, poisid, andke et mitte oma mehi ei löönud seal. No ja sellega siis lõppes see esimene etapp Sõrve Saarele sissetungimiseks. No siis hakkasid peale rasked pikaajalist lahingud sakslasi väga tugevasti kindlustatud ennast varakult juba enneaegselt, kõik positsioonidel valmis tehtud. Ja siis hakkasid kõva pealetung. 19 oktoobril kell 15 algas rünnad, mina oma kulguge, kurtsin parimal tiivad läbi, ees oli siis Bloomi põttel õmbased, sume pataljon ja tungisime vastase sügavusse. Vallutasime laadla ja lillelille ei sihtinud kaineljanoomigi, võitsime karustesse. On see viimane punkt kell 10 juba 24. novembril. Meie vähesed jõudsid juba ranna Harba joonile. Luure rood läks öösi juba välja ja lõi taandavalt grupid mere kaldale. Ja jõudsid Sõrve tippu välja ja hõiskasid tuletorni meie punase lipu. Aga sa mäletad seda meeleolu, kui sa allüksused käisid? Mehise nägigi, missuguse? Lähme edasi. Lähme edasi, lähme, ülem Eerik kura kuramaale pärast läksimegi sinna, purjepoisid tahtsid siit otse minna üle mere, lähme seljatatud kuramale lööma. Sakslasi aitame, aitame kuramalt välja lüüa, kõige, kui ta südame pealt langenud. Raske keevit nüüd meelesõna täidetud insti maal praama, et rahvas saaks asuda ülesehitatavale tööle. Seda vis sõjaga tuli katkestada seda töödid, jätkat. Rahulikku ülesehitustöö 15 kosutavat aastat on muutnud tundmatuseni kogu vabariigi pale. Ammu kadunud sõjahaavad. Mille üle me kõige rohkem rõõmustame on kasvanud uus nõukogude inimene. Kommunismiajastu inimene. Me tunnetame teda ja tunnetame ka siin selles kaluri kodus. Enne kui ulatame lahkumiseks käeseltsimees heinsaar küsib. Kes sai sajaganid siis kasu inimesel, kes pidivad seda seda läbi viima, nägivad tohutuid viletsa siia ka need inimesed, kes olivad sõjapiirkonnas jäivad ilma kodudeta ja paljud kodud jäid ilma eluta. Kui hakkama meenutama seda siis seda täiesti enam ei tohiks korduda. Et käik, küsimused tuleks lahendada läbirääkimiste teel rahulikul keel. See on kindel, et kui tulekski veel 100, et ta siis jätab hirv kohutama jäljed järel jälle. Meie Sõrvelased, kes oleme näinud ja läbi elanud, need sõjakoledused tööst enam keegi selle peale ei mõtle, et neid veel võiks kunagi korduda. Ja rahvas niisamuti ka Sõrve rahvas teatab elavi praegu selleks et kindlustada püsivat rahu.