20 aastat tagasi. Tallinna Toompea 20 aasta ringi on saanud juurde pärnad, mis mühisevad Johannes Lauristini monumendi ümber. Ja umbes kahekümneaastane, võib-olla noor naine, kes nende all pisikest vankrikestreeretav. Juunist 1940 oli võib-olla tema see, kes üle vankri tere, suuri silmi ennenägematut rahva hulka vaatas ja kauget punast lippu nagu päikesekiirt pihku püüda tahtis. On üles kasvanud uus põlvkond juunipöördeaastapäeval, kui mäletate, vestlesime siin kommunistide töölisliikumise tegelastega ja lõpetasime ajaloolise silmapilguga 21. juunil 1940 umbes kell 19, kui Pika Hermanni torni tippu rahva juubelduste saatel kerkis punane lipp. See oli võidutäis, mis peegeldus vastu kõigis Eestimaa osades. Me nõuame uut, demokraatlikku valitsus, tööd, leiba, vabadust. Kogu Maal valitses sel päeval tänavail rahvast. 30 kuni 40000 inimest, Tallinna võidu väljakul. Veel rohkem Kadrioru lossi ees. Kümned tuhanded Tartus, Narvas, tuhandet, Viljandis, Pärnus, Valgas. Ainult umbes 150 neist olid kommunistliku partei liikmed. Kust võrsus, see määratu armeed. Kuulakem, mida vestlevad neist päevist, kaks sõpra, tartust, ammune kommunist, revolutsionäär, minna Lepik ja tolleaegne noor kooliõpetaja, nüüdne vabariigi teeneline kirjanik Aadu Hint. Oma kohta pean ütlema, et mina olen niisugune kaunis konstu pen, nendes asjades. Ei, ma ei teadnud midagi, et minu kõrval on seal partei liikmed ja ei teadnud seda, et minna lepik ja haaratlepikumbarteis ja, ja et siis parteis, mina olen ainult kooliõpetaja, kes olis oma poiste eest, muud ei midagi. Ma ei tea, mis aastal see oli juba siis muu säärane äpardused kutsute mind poliitilisse politseisse. Hakati mind noomima, et võtet töökat enam midagi ei saa ette heita, et korralikult oma kohuseid, aga, aga kooli hoolekogusse ei pea ennast hästi üleval. Liiga rahaasjad, et mina arvan, et seal rääkinud, et, et raha nimelt, aga lastel on vähe raha, teatud raha õiglaselt. Morris korrus on ka suureks, pikapeale sain julgust ja kargasin selle üles lagedaks, sest minu arvates mina ikka väga veidi aus kooli õpetaja ikka olla, tegin just seda, mis riigi valitsus käskis, sest minu kohuseks oli igal aastal õpilasele edasi viia klassist, aga osa õpilasi minu meelest ei saanud edasi, et meil olid liiga kehvad olud. Muidugi mul torkasid ternavasteni kontrastid silm. Siis tulidki kooli hoolekogu, sellepärast sõda. Muide, seal koolis kolmandal kursusel suurepärane kooli juhataja, vana valdus, tuli poissmees, sarjas juustega, aga mulle tundus, et need lapsed, kes tal seal koolis olid kõik nagu tema lapsed. Osa võttis nende elu ja olemist oma südamesse. Ja ma ei tea ka, võib-olla mina siis läksin ehk oma ägeduses mõnikord pisut üle piiri. Seletasin seal, ma rääkisin sinulgi niiviisi sellele ägedalt. Selle piirini võin öelda, et raha ei ole räägitud, raha on Köln, vaatlik, kõrtsid käivad igaõhtuse, raha jookseb, üliõpilased sõidavad, püürid pistmist, räägiti, et raha ei ole, võtke kortidest, võtke raha ära, andke, andke lastele. No siis mees, minu õpetaja või ülekuulajaga, kuidas ta oli seal, see ütles niiviisi, et kuule, et et see ei ole teie asi, noor kooli, et kui te tahate niisugustesse asjadesse segada, siis laske ennast valida linnavolikokku. Seal on teil õigus, on ka arstide eest, rääkis ostnud, kes meil oli kokku valib siis ta ütles, et muidugi kui ta niisuguste võitud räägitud, siis teil muidugi ei vali. Aga varsti kvaliteet. No ja seda peavad, valimistel ei olnudki. Asja tuleb ajada mõõdukalt, läksime päris tuliselt temaga seal kokku, olime ühepikkused. Ja lõppeks tal ei jäänud muud üle kui võrdle. Kuulge noormees, et et niisugust juttu räägid, räägivad kommunistid. No siis oli minu suulops kinni, mina ei julgenud enam midagi öelda, see oli juba nii kole sõnade Juttavad kommunistid ja pandi nendega ühte patta. Aga sest ajast saadik hakkasin ma pisut niisuguste pahempoolsete inimeste vastu huvi tundma lahkumist lastaks lumi tulla, sest kui need inimesed räägivad seda, siis mina rääkisin oma arustumist õigust. Sest mina tõepoolest ei teadnud, et sina oled olnud partei liige. Aga nähtavasti see jutt, mis te rääkisite, kuidagi oli sümpaatne. Ja sarjas ega päris nii ei ole. Kuidas see siis kohe partellid misse? Kuulid on küll, mina ei teadnud, ükski Teie parteis on, mitte, minul polnud sellest mitte mingisugust, polnud õrna aimu ka ja mis mind tõmbas, see oli lihtsalt inimeste moraalne panemine nendel inimestel nagu Haldre ringil ja, ja siis nagu sinul ja sinu mehel eriti teistsugune moraal. Kõige rohkem ma seda räägid, sa vihkad, kui ma seda räägin, aga kõige rohkem, mis, mis mind tõmbas, oli just see, kuidas nemad oma mehega sina ja sinu mees õppisite ja töötasite seal oli lihtsalt omamoodi liigutav ja need inimesed, need, kes sai omamoodi inimesi, aga niisuguse tööinimesed ei tuli rebla, neil oli oma kindel plaan, kuhu telemida te teete, rünnak, kõik selge, teised tarusid, urus, aga nemad kuhugi läksid. Ja ma mäletan, kuidas te oma eksamid andsite sel momendil Natel pidasite päris päris niisugust Ungarit, moraal, üks sel puhul magas põrandal ja teine magas siis voodis. Ja vaat see just umbeski. No mina olen selles udus eksleiate kooli õpetaja, jah, koolinõunik vaateliselt oma töö korralikult täidaksid, aga tulid kibedad probleemid, mida seal ei lahendatud ja teie nagu näinud neid probleeme, lahendavad teine isegi mitte midagi teada. Ja siis vot lihtsalt, et elagu midagi. Teadsite sinu, tõmbas teie poole. Nii tuli 21. juuni Meie vestlusring täieneb veel ühe tartlasega. Minna lepiku ja Aadu kliendiga ühineb vabariigi rahvakunstnik Kaarel Ird. On teil meeles 21. juuni hommik, missugune ilm oli mõnel kellele valistega ärkasite ilm oli ilus ilm ja surma reali, kuidas see päev õhtul jõuab, järelduseni suur igatahes ei maganudkogul. Järsku tormas uksest sisse Paul keerdu ja esimene lause, mis ta ütles, et läheb lahti. Looja läkski, läkski lahti. Elasime sel ajal tänaval töölismajas lähedalt mäletan, Kristjan Jalak oli seal vana jalaka lugu, muidugi kutsusime fosfalt. Hirsch oli seal Tallinnast, oli never uus kohal. Seal siis mina sain ülesandeks kohe minna otsima kunstnike loosungeid hakkaks tegema. Ja seltsimees Kaido sai ülesandeks punast riiet ostma. Ülesannet ei olnud. Aga siis mäletan, et kuskilt mul isegi Inessa ratas ja oli ülesandeks sõita linnas ja kus näha inimesi kogunemas, pea nendele teatriks, kuhu koguneda ja paari sõnaga ütelda, milleks kogunetakse, ühte pilti, mäletan, et kes oli näituse tänava kohale, kus olid raudteeparandajad ja seal ei kulunudki pärast küll rohkem kui kaks minutit. Tööriistad pandi maha ja said ennast töölismöödulekus, tulid inimesed rühmade viisi lippudega ja käis kibe ettevalmistus. Minu meelest on just see, mis mind eriti tõmbasid, need vanad lipud, viienda aasta lipud, vanade lippude niisugune võlu juba siis sakslaste vastane võitlus ja sellest kuidagi väga tõmbas. Kui palju rahast umbes oli, kui rongkäik liikuma hakkas? Tänaval ikka täis äärest ääreni. Ja see on muuseas väga iseloomulik, et kuigi parteis töötas põranda all ometi oli organisatsioon nii tugev, et piisas, et ükskõik missuguse tehas üks mees kohale läks, ütles ja terve tehas tuli välja. Tartus oli seal mitmed nahavabrikud, need tulid seal siis lahkpõlled ees, nii nagu parkimistöölised on. Ega keegi vahepeal pesema seda lipsu kaela. Tuldi välja otse töö juures. Ja peale selle veel see valmisolek, sest mina ütlen, et mina ise ei uskunud, et nii hõlpsasti ja nii ruttu. Rahvas tuleb kaasa, mida Viidingust meenutan, siin oli juba rahvahulk juba teadulatasid juba Allasin öelda, kõrtsid nii peaaegu välja sellised kuulsad kari droomia ja sinimandril siis algasid siis esinemised. Kõnelesite juba, teie mõlemad, mina näed, isegi ei mäleta, kuidas moraadi käigu sattusin. Täitsa kuidagimoodi selle terve rongikäigu sees ja väljast minu lapsevanemad olid minu ümber äkki kogunenud ju väga palju lapsevanemaid ja minu meelest just need olidki need lapsevanemad, kelle, kellele ma hakkasin rääkima. Need olid ka kõik töölisvanemad väga kehvadest perekondadest. Meie jutt seal omavahel läks, arvatavasti läks valjuks, kukkusin seletama ja siis nähtavasti Lukategi mind ka sinna veoauto peale, see ei olnud mitte mingisuguse tellimise korras, vaid teistele teistele ka seda just umbes niiviisi ta siis tuli. Ja see oli Aarne, rääkisid terviseplats oli rahvast täis ja üleval olnud kahel pool kõrged majad, aknad lahti ja sealt vaatavad alla mitmesugused inimesed, no igatahes mitte töörahvas, kõik noad ja siis advendi ütleski niiviisi. Kes ehitas need majad. Ja siis seal oli vastajaid, kes ütlesid, tähendab, meie, kes seal elavad, mitte meie, väga palju lilli anti, nüüd ma enam õieti ei mäleta, mis siis edasi sai, igatahes lõppude lõpuks olime Tähtvere pargis. Vaata vangide vabastamist mäletan kuidas tõesti rahvas karjus vangid vabaks. Väga-väga liigutav. Päev oli väga selge. Ja õhtul oli veel ilusam, sest Tähtvere pargis võis ütelda niiviisi kujunes välja nagu rahvapidu. Mina tean, ütleme oma isiklikust elust. Et pärast 30 neljandat aastat ei olnud mina ühtegi tantsu keerutanud ja see oli esimene kord pärast seda, kui mina ostsin valima väravast sisse-välja ja nii edasi. Et seal Tähtvere pargis sel õhtul Jutt oli muidugi palju ja mäletan nende puude lehtede vahel selget taevast. See võib olla küll rohkem iseenese muljega, et taevased oli väga selge. Taevas oli selge, et selge taevas on meelde jäänud, siis näitab, et mingisugust perspektiivi tuli äkki äkki avanenud. Pärnu meenutab elupõline tööline, vana kommunist Vladimir rea. Hommikul nii kella ühe-kahe ajal tuli minu korterist läbi sõita ja teatas, et tahetakse järgmisel päeval korraldada valitsuse vastane demonstratsioon ja kutsuti ka mind nõupidamisele ametiühingute majas kella kuueks hommikul tee peal mõtlesin ka, et üks meie seltsimeestest vits ei Alaskas. Lähestikused, lähme sealt läbi, võtan sellega kaasa, et täna olnud iga inimene vajalik. Noh, ja nii läksimegi kolmekesi ja me olime isegi nii oma mõtetega seotud immi vaatanud akendesse ka kordagi astume üle läve sisse ja kaks Doakes, mis ametiühingutel kasutada, oli Vormamis riieteks politseinike ja erariietes politseinik täitis veel viimasel veel viimasel tunnil ja noh, päris nii-ütelda, kivinesime, elasin ukse alla, olime langenud kui kuu pealt otsekohe porilompi politseinik, külalisolid oli näha, et neil on meeleolu nagu kaluril, kes näeb, et kalad ise jooksevad mõrda, oli nahad, kahjurõõm on kõige puhtam. Kahjurõõm on kõige puhtam. Aga kuidas see kõik võis juhtuda, ju siis tilkus läbi, nagu öeldakse, noh siis me saame aru, et läbi on tilkunud neil, aga nüüd oli mure selles kassi oli ainult Pärnu osas või on üle riigi neli viis, politseinik anti meile siis kaasa. Algas tuttav tee, ühesõnaga olles tuttav tee ja tee peal kumm rohkem arvamusi, nagu küsimusena ütles siis ka nii palju, et kas uuest Uus protsess hulk aastaid vanglas, niisuguse varemalt, aga nüüd ülekuulamise kesklinnast Tallinnast helistati kõiki seda kõnelust pealt ei kuulunud aga üksikutest lausetest vist seda järeldada. Tallinnast olevat teada, et Pärnus on jälle võitud arreteerimised ja nõuti siiski nende vabastamist. Tähendab, helistati mitte politseivalitsusest, vaid parteikeskusest ja need olid siiski olemas ka need inimesed, kes kohe kiiresti Tallinna teatasid, mis pärast keegi tingimata nägi ja siis kiiresti reageeris. Noh, ja siis politseiülem rääkis Vilüheks tee, sest seal ikka veel. No hea küll, ma täna lasundid lahti, aga ühtlasi hoiatusega, et kui te veel midagi mõtlete teha või ette võtta sisuliselt varsti uuesti siin tagasi jälle, kas olite siis varsti politseimajas tagasi? Tingimata me olime varsti tagasi just meie isiklikult seltsimees tamm, kumb ja mina läksime politseid üle võtma. Aga kuidas jätkusid nüüd 21. juuni sündmused? No ja oligi nii, kella paigu, mõni minut ilm, päeval kui mulle tuli juba teade, et Tamm on ka vaba ja et nemad on juba tööle asunud, nii et kella nelja-viie vahel juba rahvast oli kogunenud töölised majja, kõik oli enam-vähem demonstratsiooniks valmis. Läks kähku veel uus võimleti, igal pool päris niiütelda õisetega vastu, kui näiteks käisin kutsumas demonstratsiooni, töölisi Pärnu korgivabrikust, seal üks sõnakas naine küsis ka muidugi, et oi, meie tuleme hea meelega demonstratsioonil ja kõiki kaasa. Aga kuidas siiski on, et kas meil tulevikus ilu oma ei ole karta töölt vallandamise arreteerimisel nõnda edasi? No ma muidugi siis veidi kuigi mõtlema ka, sellepärast Tallinnast ei olnud kindlad diaatidele, arvasin, et lõppesidki meie kasuks ja andsin neil siis kindla lubaduse, et ei, et seda enam ei juhtu. Kõige suurem miiting tänasel päeval oli Klaabe platsi ja kui neid rongkäigus minemas oli arvatavasti 500 inimese ümber, siis sinna kogunes tingimata teist nii palju, aga võib kindlasti ka, öeldi, et isegi rohkem juurde ja kõne võeti õige soojalt vastu. Praegu on see 20 aastat tagasi toimunud sündmustel ikkagi silmade ees veel. Ja ma mäletan elavalt ja punaseid lippe nende kõrgete pärnadel, mis Pärnu südalinna ehivad. Aga kas mäletate ka seda mõtet, millega te tol päeval neile liikidele vaatasite? Tunne oli see, et töölisklass ükskord on siiski nii kaua küll Eestis jõudnud, mille eest aastaid võitles, et on suuteline kehtima panema oma võimu ja et seda võimu mingil tingimusel enam käest ära libiseda. Laseni. Narva eesti töölisliikumises ainult kõneleb Kauaaegne Kreenholmi töölisvanem, praegune trikood, eestlase marati rektor Arnold draiver. 21. juuni päikesepaistelisel hommikul saabus Tallinnast teade tööliste väljaastumise kohta. Tegutseda tuli kiiresti ettevaatlikult, sest politsei meie andmetel oli häireolukorras isegi tuletõrjepritsid, olid selleks Valmis pan. Osa seltsimehi saatsime vabrikutesse inimesi ette valmistama. Naisseltsimeestele sai tehtud ülesandeks osta kauplustest suuremal hulgal punast riiet. Muidugi teada, kaupmehed olid rõõmsad, et nad said lahti kaubast, mis neil pikemat aega laus seisis. Aga hiljem, kui nendel samadel punastel kallastel olid juba kirjad peal Hiljem igatahes muutusid nende näod virilaks ja mõnigi vandus, kui paar tundi hiljem need punased kangad levist tööliste peade kohal, mis kuulutasid nende võimuajastule lõppu. Olles ettevalmistustöödega valmis, asetasime lipud kahele veomasinale ja hakkasime liikuma jaanilinna kaudu lina ja kalevivabriku suunas. Saabudes linavabrikusse, pöördusime meie asedirektori poole ja nõudsime tema korraldust turbiinid raiskamiseks. Sellest ta muidugi keeldus ja vihaselt kahtlaselt, mis õiguse ja seadusega Töörahvaõiguse seadusega vastasime ja läksime masinate ruumikus, töölised vastavalt omaenda seadusele, seiskasin rõõmuga masinad ja panid vabriku toru pidulikult hüüdma. Rahvas kogunes vabrik või siis selle, kuhu selleks ajaks suundusid ka kalevivabrikutöölised. Sellel väljakul toimus lühikene miiting ja siis suundusime suures rongi käigus revolutsiooniliste lauludega läbi Jaanilinna Kreenholmi. Järgmine miiting toimus meil Kreenholmi turuplatsil. Tähtsamateks nõudmisteks. Seal miitingul olid kukutada sõja provokaatorite valitsus, kindel rahu ja koosti Nõukogude Liiduga. Seega peab ütlema, et ka Narva töölised olid öelnud oma otsustava sõna. Rahva vaimustus tõusis aga veel enam kui samal õhtul saabusid Tallinnast teated, et on moodustatud uus demokraatlik valitsus. See oli Eesti töörahva esimene saavutus. Esimene samm uute ajastust.