Täna kolmandat päeva jätkas Eesti NSV Kirjanike viies kongress oma tööd Toompeal. Suur mõttevahetus Eesti kaasajakirjandusprobleemidest arenes täna väga huvitavaks mõnel määral isegi teravaks poleemikaks. See on mõistetav, sest kirjanduse probleemid on ala, mida kõik mingil määral tunnevad ka teie lugejad kas või loetud raamatute kaudu. Ja sellepärast on nõudmised kirjanduse vastu suuremad, isegi kui teiste kunstiliikide vastu. On tore märkida, et igaüks esinejatest esindas nagu mingit osa lugejate üldsusest ning et probleemid, mida arutati tee, on suure sotsiaalse kõlapinnaga. Mingil määral illustreerib seda Lembit remmelga väide, et ettekanded ei olnud vaidluste algatajad ega vaidluste lõpetajad. Ettekanded ainult kontsentreerusid vaidlusi kongressi päevadeks. Üheteemalisi mõtteliine kujunes erinevatest sõnavõttudest rohkem kui üks. Kuid ma palun tänan teid kuulata väga olulist mõtteliini. Muidugi ma olin raskes olukorras, et valida kõige huvitavamaid ja olulisemaid lõike teie jaoks sest sõnavõtud olid väga tihedad. Kirjanikud esitasid mõtteid ja tähelepanekuid, mida nad endas kahe kongressi vahel on nii-öelda selgeks mõelnud ja mida tuli sõnavõttu minimaalses ajas ära öelda. Seda minimaalsem Bon, minu käsutuses olev aeg. Alustaksin külalistest. Tänan teid tervituse Eesti kirjanikele, Gruusia, Lätti, Valgevene, Usbeki ja Karjala ANSV Kirjanike Liidu esindajad. Meie kirjandusinimestest võtsid sõna Helene Siimisker, Rudolf Rimmel, August Eelmäe, Aira Kaal, Endel Sõgel, Uno Laht, Ralf Parve ja Lembit Remmelgas. Aga nagu eile lubasime, alustame täna eilse helilõiguga Rudolf Sirge sõnavõtust. Tuntud sõnameistri mõtted olid juba eile noorte loomingu juures. Terve hulk kirjeldused hüüdlejaid sellega katetajaid nagu otsiks kirjandusest kerget elu, nagu itaatlekski, tõsisemaid sihte endale seada, raskemaid ülesandeid võtta probleemidesse laskuda, millest elu kubiseb. Jäämine lahkamise järele januneb lugeja kui ka. Suurendamise objektiks on teadagi tundevarjundid, nende esitlemine tehakse seda Moldoonis vahel, sekka tubli enesetunde, optimistliku trotsiga üldreeglina aga üsna sagedasti mööda käies elu tegelikkusest selle maisest igapäevasest sisust endasse tõmbunud. Kassi käppa tähendab loodust vaadeldes või kassi Opeast tähendab tundmatust värsse veeretades säärases sõnastuses, et küsimus tekib, millest õieti räägitakse, mida tahetakse tabada, mida öelda. Olen nõus kirjandus, tervena, luule eriti on ilusasti mõnikord poolikult kõnelemine asjadest, mida rohkem aimatakse tuntakse, kui mõistusega mõistetakse. Ent amet, kosmosesse minek ei ole rahvaga inimkonna ideaal. See on ainult üks meie tehnikasaavutustele rakenduslik katse. Ja neid seisab ees terve leegion. Informatsioon, eriti korduv luuletaja meeleoludest. Nende katsete puhul saab vaevalt olla haaravam heast teaduslikust informatsioonist. Kosmose kõminaga kujukalt öeldes kõhtu ei täida. Elada tuleb ikkagi maa peal võidelda leiva ja kõige muu eest tabu enni. Ning kuigi meeleolud ja nägemused on luuleehituse elementideks, tundub sõnastada illusoorseid nägemusi, nagu piserdada lõhnaõliga maantee rahvahulkadest suure sõitu-l ei puutu. Palun mind mõtte mõista, valesti ma ei räägi, lüürika vastu, ei räägi uneleval üürikamas. Sellelgi on inimese psüühikas koht. Aga paratamatult jääb silma meie haarava lüürika osa juures selle ideeline väiksus, õhk, hõredus, lutaja kaotuste sõna vohamine, selle õõneskõmin, millesse kaob närvla, kipub tõeline elu ja ilu. Kas olen Me valmis unustama, et lüürilise šokolaadi kõrval vajab lugeja toitavad karbonaadi nagu kuule, kujukalt öeldi juba pool sajandit tagasi. Ma ei taha mingeid retsepte anda, ma tahan öelda, on, peaksid seda teadma paremini luuletajad ise, mida, kunas ja kuidas pakkuda. Ja teinekord ka mõtlema selle peale, et ei ole vaja karta üksteisele. Tõtt-öelda. Kõlab veidralt, aga üksikud erandid välja arvatud ei leiame oma järelkasvu loomingus ka kodu, perekonna- ega õieti mitega armastuse motiive. Kui mõni aasta tagasi, kui seal kuskil vihjati, toodaks loor põll andmas. Armastuslüürika selgus lähemal vaatlusel peagi et armastuse asemel on sõnamäng abstraktne, mõtte, mitte kirg. Eludu palun mind parandada, kui ma eksin, aga ma küsiksin lausa kasvanud selle põlvkonna armastuslüürika midagi ligilähedastki vastu panna omaaegsele Marie Underi või Hendrik Visnapuu täisverelisi tulisele lembelüürikast. Kas on parandada? Näib, et ei ole näidet pärastele niitu oleme luuletajad, armastada pole tulnudki ja näib õige olevat viidingul, kes selle puudujäägi luures nördimusega ära märkis. Perekonnaelust tundetooni või luuletus luulendus motiivina ei saa palju rääkida, seda peaaegu ei ole. Veel hullem sellest on vaene ka meie kaasaegne proosa peale Aadu Hindi ja Erni Krusteniga pole meil viimasel ajal keegi viitsinud söandanud või osanud perekond tugevat elujõulist arenevad ja kasvavad perekonda oma teose keskpunkti asetada. Perekonnaelust rääkida kui rahva ja ühiskonna algrakuke sellist sepikojast, kus inimene kujuneb välja kasvanud. Kaus kommunistlikule sammunil. Ma ei taha öelda, et kirjandus peaks oma erialaks või eriliseks vaatlusobjektiks seadma armu või ka perekonnaelu. Ei küll aga märkida, et seniilne kiretu sõnatsemine, et selles ei saa õiget kõla, ei tõelide kodanikutunne ega sotsiaalne paatos. Rahvalikus rahvuslikus aga osutub nii elulisure kui ka ideelisuse üheks olulisemaks avaldumissfääriks. Mõlemast paistab meil olevat defitsiit, poeesia lademe, rikkusest hoolimata. Ants Saar kergitas teravalt ja õieti küsimuse, mille nimel? Tõsi, seda ei tohi kirjanikuna tunnustada, kuid ilmtingimata mitte ka bürokraatia ametkondade mugavuse nimel, vaid inimesena, rahva ja rahvuse nimel. Nagu ütleb kommunistliku partei programm. Meie kaadrid, kirjanduslikud jõud on vaidlematult suutelised rohkemaks, kui oleme senini ann. Olen kindel, et vaatamata kõikidele märkustele ja poleemika le tugevale poleemika legi tänasel kongressil läheme kõik ja läheb ka järgmisel eestiliku kirjanik kongressile vastu. Praegune noorpõlv küks kirjanike perega suure hulga töödega, mis hõõguvad elu värskest, mida kannab tihe tõde ja vankumatu ideeline paatost. See tõde ja paatus, mis viib meid edasi suurte sihtide poole. Johannes Semper arendas täna seda mõtet edasi. Probleemid ise on ajaga selle seitsme aastaga muutunud. Kui varem keskkohal seisid Küsimused sotsialistlikust realismist tüüpilisuses positiivsest kangelasest kaasaegsest või muust sellesarnasest, siis on need praegu tagaplaanile jäänud. Paljud teist on nimelt endastmõistetavaks muutunud. Üles aga on kerkinud terve rida uusi küsimusi, nagu žanride areng, lüürikud ja füüsikud kirjanduskasvatusvahendina ja nõnda edasi. Luules kaotatakse ära riim rütm, meetrium, mund, senised värsitunnused, värss muutub roosaks. Lühiproosa nihkub luule lähedusse. Näidendis ei hoolita draama rangetes nõuetest. Novell kaotab oma väljakujunenud konstruktsiooni, laguneb traditsiooniline romaani vorm. Selle kompositsioonis seguneb minevik ja olevik, esineb kaks mina ja nii edasi ja nii edasi. Kas see kõik on juhuslik? Ei tendents vabaneda skeemidega kindlaks kujunenud standarditest ja uute väljendusvahendite otsimine on minu arvates loomulik ja on seotud murranguga kõikidel aladel. Ja liikide segunemine võiks öelda, see ei ole mitte üksinda kirjanduslik nähtus vaid see on minu pärast kas või botaanika soolemas. Niisamuti ka teame, et istutakse ühe inimese neerud teise ja nii edasi mikspärast ei võiks siis kirjeldades samasuguseid nähtusi olla. Inimese mõttemall meie ajal on ju alatises liikumises elu laia haardega kaasa elavad kirjaliku kuju, mõtted, võrdlused kujunevad paratamatult, teiseks, kui ta eelkäijatel mõistame, miks paljud ja eeskätt noored luuletajad ei saa oma mõtte ja tunnete käiku sulgeda kanoonilisse vormi, miks nad otsivad? Võiks öelda, leiavad ilma otsimatagi uusi kujundeid. Kuid teiselt poolt peab ütlema, et me tunneme kohe ära kus loobumine senisest rangest, sest olgu ükskõik missugusel alal pole tekkinud mitte sellest, et uus viin ei mahu vanasse asjasse vaid lihtsalt minnalaskmisest hooletusest laiskusest. Paaride segunemine ei tarvitse ju iga kord veel vahelistumist tähendada. See on aidanud juba Smuul oma teostega paljude teostega. Mis aaridesse puutub vaadeldavas ajavahemikus, siis on siin mõnesuguseid nihkumist märgata. Huumor ja satiir on vabamas õhkkonnas hakanud arenema. Olukirjelduse kohta võib aga öelda, et olukirjeldus ei võta viimasel ajal enam hästi jalgu alla kui mitte selleks pidada matkakirju. Kuid eeskätt just meie kaugematel aladelt ka meie suurel kodumaal. Aga meie oma kodumaa pisikene kodumaa. On jäänud sööti. Teine probleem, noored generatsioonide erinevusest ei taheta palju rääkida. Öeldakse Nõukogude maal ei saa olla vahet sugupõlvede vahel. Vanad ja noored teenivad üht ja sama ideaali. Ehitavad kommunismi-ideelise lahkuminekut neil ei ole. See on juhige. Ometi Noorsoo Kasvatuse küsimus seisab kogu aeg päevakorras. Nähtavasti polegi nii kerge teda ühtses roopas hoida. Noorusele on alati omale rahutus, otsimislust, leppimatus, trots teda vanema generatsiooniga, sest suhtes ühe nimetaja alla viia tähendab silmi kinni pigistada täielik sees. Mis siis on tinginud selle erinevuse praeguste põlvkondade vahel? Kaugeltki mitte üksnes bioloogiline hea vahe, vaid praegusel korral sootuks erinev olustik, milles üks või teine põlvkond on üles kasvanud. Kui ühed on tegelikult läbi elanud revolutsioone ja sõdasid raskeid, aga ka võidukaid võitluse aegu. Kui rikkalikud kogemused neil aegadel on meil kujundanud selle elava baasi, millelt ma tänapäeval lähtuvad ja mida nad eneses kõige olulisemaks peavad siis tunnevad teised revolutsioonilisi sündmusi, sõda ja isegi klassivõitlust, ainult raamatuist ja ajakirjanduses. Nende elu on kulgenud juba väljakujunenud sotsialistlikus ühiskonnas mis neile endastmõistetavalt on andnud hüvesid, mida nende eelkäijad on pidanud raskes võitluses kätte võtma. Ainult kaudselt võivad nad kujutleda, mitte aga elava sisuka täita niisugused mõisted nagu tööpuudus, oksjon, veksel, pankrot, streik ja terve rida teisi. Nad on üles kasvanud ühiskonnas, kus kool või arstiabi pole seotud majanduslike raskustega kus kõik muudki mugavused ja hõlbustused on käe-jala juures. Ekse loo teise psüühilise koe kui teised generatsioonid. Niisiis, nooremate poeetide või novelistide kogemuste ladu see loomingu elav maas erineb eelkäijate omast. Neil on teistsugune silmaring kui võitlustest läbi tulnud luuletajatel. Kas see peab tähendama, et noored peavad oma rahuliku meeleolude rahulike meeleolude juurde jääma võitlustest eemale jääma? Kas siis kõik vaeluliselt jõud meie teelt on kadunud. Aga väikekodanlus, gigandid, imperialismi, võimu, ahnitsemine maailmast, Revafis, Vietnam, kas see laseb kellelegi ükskõikseks jääda, olgu ta vana või olgu ta noor? Kas siis meie mehine aeg täiesti ei anna küllalt tõuget selleks, et ähmased tundevirvendused ja enesevaatlused häbelikult veergudelt väheneksid ja nende asemel astuksid mehisemat mõtted, tugevam tahe ja tekiks võitlus, kirg? Noored prosaistid, nagu seda on juba täheldatud, on endale ainet läinud eeskätt argipäevaelust. Nad ei otsi elust nähtusi, mis mõnda teesi illustreeriks vaid vaatlevad lahtiste silmadega siiralt elu, nagu ta tõeliselt on. Palun veel kuulame Hando Runneli noorkirjandusse astuja maalt, ta elab ja töötab Paide rajooni külva kolhoosis ja väidab nii. Autorid juba liiga vara tunnevad ennast soliidset kirjanikena ja tekib väike ringlimine mingites kohviku kildkondades ja filosofeerimine ja Tarvutamine selles suures tühjas tarkuses. Ja see võib kiskuda teatud mõttes jalad maa küljest lahti. Ma ei tahaks öelda selles mõttes maa küljest lahti, kuivõrd ma ise elan maal, palun mõelda seda üldisemalt. Ja võib-olla see, ma ütleksin, kohviku kildkondade mõju. See ongi siis ka üheks kirjandusliku ahtruse põhjuseks ja siis on tervitatav võime lahti rebida igasugustest väiklastest Savinatest nagu seda on teinud Smuul ja Suislepa ja kirjutanud väga häid teoseid. Lõppsõna on Juhan Smuul-ist. Me teame, et aeg on pöördumatu protsess ja liigub ainult töös suunas minevikust tulevikku. Ja kui mõelda, mida andis meie kirjanike viies kongress, siis vaadates tulevikku tahaksin ma väga, et meie homses kirjanduses oleks sama palju särtsu ja temperamenti, kui oli vahel meie kongressi kongressi otsijate kongressiks, sest me tohi kaitsta kirjaniku õigust eksida, kuid alati peame kaitsma kirjaniku õigust otsida. Ja just need otsingud võib-olla ongi kõige kõige tähtsamad meie kongressil meie küllalt asjalikudes ja kõrgetasemelisel vaidlustel. Mulle tundub, et täiesti õigustatult räägiti väga palju noortest. Sest et kas nad meile meeldivad või ei meeldi nemad on see vahetus, kes tulevad homme meie asemele. Ja meie peame suhtuma neisse täie tõsidusega vastutustundega karmuse ja armastusega. Kuid seltsimehed. Me peame siiski suhtuma oma noortesse nägu täiskasvanutest vastutustundega ja vastutus võimelistesse inimestesse isegi siis, kui nad meisse vanemasse põlvkonda teinekord suhtuvad nagu ala ealistesse. Jälgides kongressieelseid vaidlusi tähendab noore kirjanduse üle tulid mulle väga sageli meelde Mati Unti sõnad võlast ma olin kaheksateistaastane ja mõtled nagu kaheksateistaastane oleks ebaloomulik, kui ma mõtleksin nagu 20 70 või 34-le. Ja täiesti õige inimene mõtleb oma hea kohaselt. Seda tuleb mõista, kuid on väga halb, kui kirjanduse hindamisel neljakümnesed hakkavad mõtlema nagu 14 kümnesed ja 50. nagu viieteistkümned ning mõtlevad, et nad moodustavad kirjandusliku mõtte mingisuguse avangardi. Ja ometi pean ma meie tulevase homse kirjanduse saatust määravaks teguriks meie enesenõudlikkus teeninda vastu. Nii kõrgelt kui ma hindan vaidlusi, nii sügavalt kui ma vihkan igasuguseid koosolekuid pean ma siiski ütlema, et töö enda kallal nõudlikkus enda vastu. Vaat võib-olla seda puudub meil kõige rohkem ja mind alati häirinud, kui me tõstame esiplaanile teisejärgulised küsimused nõudlikkuse teise vastu. Ja jätame tahaplaanile küsimuse aga, aga mis ma iseendalt nõuan, mis ma ise olen andnud nii palju tulevärki kui annab ka teha kõikide tegurite ümber, mis takistavad meie kirjandust. Nende väliste põhjuste puudutamine, üheksas 10. viies protsendis meie jutuajamistest siiski õigustamata ja see madal produktiivsus teinekord madal kunstiline tase sõltub ikkagi ainult kirjaniku vastutustundest ja kirjaliku südametunnistusest. Teist teed ei ole meie kongressi lõpul ma tahaksin tänada kõiki meie sõpru, vennasvabariikidest, kes meie kongressi tööst osa võtsid ja meie probleeme huviga jälgisid. Ma tahaksin tänada seltsimees Sallõõnskit väga hea huvitava inimliku parteilise sõnavõtu eest. No mis rääkida julgusest, julgust on alati vaja julguseta, ei, ei ela üldse ja julgust on vaja ka kirjandus, sest me teinekord mõistame julguse küsimust üldse valesti. Ja ja ma tahaks tänada seltsimees Turkovi nii väga, väga põhjaliku ja, ja sõnavõtu eest ning no millega peab lõppema üks üks ja lõppsõna enda kiitmisega. Ma tahan tänada meie juhatust, mis paneb praegu oma volitused maha. Ta valiti 1000 958.-le aastal nelja neljaks aastaks ja suutis võimu hoida oma käes seitse aastat. Nii et olge minuga eesotsas kõike tänada. Just mõned minutid tagasi saime teada Eesti NSV Kirjanike Liidu uue presiidiumi koosseisu. Eesti NSV Kirjanike liidu uus juhatus valis juhatuse presiidiumi. Presiidiumi esimeheks valiti tagasi Juhan Smuul ning sekretäri teks Paul Kuusberg, Johannes Semper ja Rudolf Sirge. Presiidiumi liikmeteks valiti Vladimir Beekman, Jaan Kross, Kalju kääri, Ralf Parve, Lembit Remmelgas ja Paul Rummo.