Küll jagada oma muljeid reisist festivalile. Kõiki oli palju päikest, helgeid naeratusi, kohtumisi, tõelist õnne aga kõledalt ükskõiksust, vihkamist, külmi ja vihmasid päevi. Millest alustada? Kas sellest, kuidas me jõudsime Viini läänevaksalis, kus me mõistsime, et meditsiin ei oodatud ei ühtegi tervitust ei ühtegi vastuvõtjat. Või sellest, kuidas me jääma hoonest väljudes nägime siinsamas suurel väljakul samasuguseid festivalikülalisi nagu meiegi, kes olid saabunud mustast Aafrikast. Me unustasime esimese ebameeldiva üllatuse ja koos alustasime improviseeritud kontserti otse linna keskväljakul ja mõne minuti pärast tuli meie ümber suur suur vini elanike ring. Ja me kuulsime, kuidas suust suhu liikusid. Sõnad on tulemas, noor, sa pidustus. Ja siin on inimesed Nõukogude Liidust. See oli 26. juuli varahommikul kuus tundi enne festivali pidustuste avasignaali. Meist igalühel oli nagu mure südames, et kui nii vähe teatakse ja nii vähe, kõneldakse festivalist suursündmus eelõhtul. Kuidas küll siis kõik õnnestub, kuidas rahvas kokku tuleb, kas ja kuidas tervitatakse kaugetelt maadelt tulnud rahusaadikuid. Mõistsime kohe esimesel hommikul, et seitsmes festival tuleb pisut erinev kui kõik varasemad. See tuleb võitluse festival, kus tuleb võita sõpru ja paljastada vaenlasi. Esimeseks suureks võiduks oli festivali avamine Viini suurel staadionil. Viini suur staadion oli rahvast tulvil. Esialgu istuti seal küll kaunis vaikselt ajati omavahel juttu, osteti kokakoolat ja viini vorste. Näriti neid igavusest ja ei olnud kuidagi tunda, et et on tulemas midagi väga suurt ja pidulikku. Üksteise järel marssisid staadionile kolonnid. Lipud lehvisid tribüünidel, inimesed tõusid püsti ja kooris skandeerisid sõnu rahu ja sõprus. Frantšapt Friidel. Ja plaksutasime koos teistega ja oli tunda, kuidas iga uue kolonniga iga uue külaliste laviiniga staadionil on ikka rohkem ja rohkem oli neid kes unustasid oma ükskõik see ja pisut üleoleva suhtumise külalistesse. Ja kümned tuhanded inimesed põlesid kaasa. Festivali tules. Jõudis staadionile Tšehhoslovakkia rahvavabariigi delegatsioon. Tšehhid on austerlaste kõige lähemad naabrid ja džissööri festivalil väga palju. Nende õlul oligi tegelikult kogu festivali avapidustuste korraldamine. Tšehhi võimlejad näitasid oma meisterlikkust staadionimurul, neid oli 6000 kokku. Ja tšehhide pidulik rivi staadionil oli nii võimas ja nii üksmeelne, et viinasid tervitasid neid nagu oma kõige suuremaid, kõige paremaid sõpru. Ja kui väljakule jõudsid Nõukogude delegaadid, siis seisid püsti kõik külalised. Kõik hüüdsid kooris tervitusi nõukogude inimestele. Ja kui reproduktaritest teatati, et viimi tervitab nõukogude noorsugu jääd viinlased tervitavad Nõukogude Liitu siis muutus vaimustuse tarn eeldiseks. Nii võimsaks, et meie, nõukogude maa esindajad tundsime piiritut, uhkust oma maa ja oma inimestele. Ja üldse peab ütlema, et Nõukogude delegatsiooni pidulik marss staadionil oli kujundatud suurepäraselt läbimõeldult. Samal ajal kui meie delegaadid sammusid pea tribüünide juurde lasti õhku rakettidega väikesed, pärast süttib, mille külge olid kinnitatud kõikide maade riigilipud ja need lipud heljusid tribüünidele ja siin haarati neid ja igaüks sidus endale kaela riikliku mälestuseks. Avapidustustest. Kõigest sellest jutustada nagu kuidagi raske ja ma kogu aeg tunnen, et ma ei saa kõike seda öelda, mida ma tahaksin ja mida ma ise seal tundsin. Vast ongi kõige parem, kui ma jutustan lähemalt sellest, kellega ja kuidas ma festivalil kohtusin ja sellest, mida ja kuidas festivalist räägiti. Viinis. Minu esimeseks vestluskaaslaseks Viinis oli üks 72 aastane vana mees ja just vanamees. Millegipärast hakkas ta mulle hiinlaste hulgas kohe silma. Me istusime staadionil õige vahekäigu lähedal ja kogu aeg mööda trippe liikus üles-alla limonaadi ja Coca-Cola müüa. Ta oli alguses nii ükskõikne ja pisut pahurgi, et rahvast on palju, et tal on raske oma kastiga üles-alla käia, teda üldse ei huvitanud, mida ja kuidas tehakse staadionil. Pikkamööda hakkas taga sündmustega kaasa elama ja juba ma nägin, et ta jättis oma kasti trepile ja koos teistega plaksutas ja tervitas. Ja siis, kui tulid nõukogude inimesed väljakule, siis sai ta kuidagi aru, et meie oleme ka samalt maalt ja ta tuli meiega juttu ajama. Ma sain helilindilegi mõned sõnad sellest, mida ta soovis noortele, keda ta nägi pidutsemas. 72 aastane hiinlane kinnitas, et ta on 15 aastat töötanud suurel staadionil kokakoola müüjana kuid kunagi varem ei ole ta näinud nii palju rõõmsaid silmi ja tema viimasteks sõnadeks oli, et mitte kunagi enam ei tuleks sõda, mida tema on üle elanud kaks korda oma elus esimeses ja teises maailmasõjas. Minu esimene tuttav Pavlik Joosep ajas juttu ka meie vabariigi noore luuletaja Lehte Hainsalu ka kellega me koos avapidustustel olime. Lehte Hainsalu ütles, et tutvus selle viinlasega Teidele materjali esimese festivali luuletuse jaoks. See kohtumine jääb mulle väga kauaks meelde. Pavligioosseb just nagu väljendaks viini argipäeva. Ta on nagu osake Viini reklaamist kauplejatest aga ometi ta kaupleb ainult selleks, et teenida oma igapäevast leiba. Ja kui ta siis järsku märkas, mis toimus tema ümber et seekordne staadion ei ole lihtsalt tavaline staadion, vaid seekord on kokku tulnud kogu maailma noorus, siis ta elavnes, unustas hoopis oma kalplemise. Ja ta rääkis meie nõukogude inimestega sellest, millest tavaliselt ei räägita igaühega Kohtumine Pavlik kiuseks ikka oli seekordsel festivalil üks esimesi. Kuid 10 päeva jooksul me nägime palju huvitavaid inimesi kõigi nende kohtumiste üle tuleb põhjalikult. Aga ühte tuleb öelda, et linnufestival õpetas nägema ja hindama rahvaid, aga ometi pidama just oma maad kõige paremaks. Järgmisel päeval pärast festivali avamist brutasime ajalehekioski, et hankida ülevaadet sellest, kuidas austria üldsus hindab suurepäraselt karda räinud pidustusi. Staadionil. Küsisin saksa keeles ajalehe müüja käest, et palun lubage mulle kõik ajalehed, milles kirjutatakse festivalist. Müüja ulatas mulle väga tagasihoidlikult ainult ühe väikese lehe. See on folkstime. Austria kommunistliku partei häälekandja. Ma küsisin imestunult, kas siis üheski teises lehes festivalist te räägite, sest ma teadsin, et ma tundsin, et Viinis ei olnud suuremat sündmust kui festival. Müüjaga ütles, et ei, ja me mõlemad koos tundsime head meelt sellest, et folkstime oli ainuke ajaleht, mida sellel päeval ajalehekioskites osteti. Ja vaatamata kõigile oli juba järgmisel päeval tunda, et festival Viinis võidab iga tunniga ikka rohkem ja rohkem sõpru. Eriti saime seda tunda meie nõukogude inimesed. Festivali sündmuste keskpunktiks oli Praater park. Viini kesklinnas. Praatoris asetseb suur rahvusvahelise näituse territoorium, kus peaaegu kõigil maailma riikidel on oma paviljonid. Nendest paviljonide solit, delegatsioonide peakorterid. Ütlesin parajasti meie delegatsiooni paviljonist, kui korra kajastus meie juurde mees kes märkide ja, ja, ja igasuguste liigutuste abil tegi selgeks, et ta Indoneesia delegaat. Ta ulatas Mulle rulli keeratud paberi. Avasin selle ja leidsin, et tegemist on portreega. Küsisin, kes see on. Indoneeslane seletas mulle, et see on tema kolmeaastase tütre pilt ja ta palus, et ma annaksin talle selle pildi eest vastutasuks Lenini pildi. Ja mul ei olnud parajasti ühtegi Lenini pilti käepärast. Siis indoneeslane nägijad. Paviljoni seinal on suur Lenini portree ja ta palus mind, et ma võtaksin selle portree maha ja kingiks siin temale, sest ta oli lubanud oma külas Indoneesias, kust ta tuli, et ta toob kindlasti kaasa Lenini pildi. Seekord jäi küll pilt seinalt maha võtmata ja seltsimeeste abiga kogusime me Ama Indoneesia tuttavale märke Lenini kujuga. Tal oli nii hea meel ja ta tänas meid nii kuidas oskas. Ja üldse pean ütlema, et kõigi festivalipäevade kestel saime me tunda, et kõige hinnalisemat suveniiriks Viinis peeti Lenini pilti. Leninist algas minu tutvus ka itaallastega. Jalutasin koos sõpradega plaater pargis ja korraga tulevad meile vastu sinistes töö pluusidesse Itaalia noormehed. Nad hakkasid itaalia ja prantsuse keeles, kahjuks meist keegi aga kumbagi keelt ei mõistnud. Mina püüdsin välja vaadata kõik sõnad, mis minu meelest itaallastele pidid selged olema. Küll ma rääkisin Santanud siia ja kantaare jälle anna pritsida ja ja Aapol ja kõik, kõik, mis ma veel vähegi oskasin. Ja. Ja üldse, iga kord, kui me sattusime kokku inimestega, kelle keelt me mõistnud, siis sõnad Lenin ja sputnik olid need, mida teadsid ja tundsid kõik. Ja Nõukogude paviljonis, kus oli välja pandud. Meie sputniku makett oli alati suur järjekord sputniku juurde, sest iga festivalikülaline tahtis ennast pildistada sputniku juures, et seda pilti viia. Kingituseks oma sõpradele kodumaal. Festivali neljandal päeval tutvusin ma ühe prantsuse noormehega. Kahjuks ma ei vii tema nime nimetada. Shan oli festivalil salaja ilma valitsuse viisata kuid temast jutustamata jätta ma kuidagi ei saa. Minu meelest lugu, mille jutustas mulle son on lugu, millest võime palju õppida. See on 24 aastane elukutselt jurist. Ta on pärit ühest prantsuse väikelinnast kaunis jõukast linlase perekonnast. Sänni vanemad on katoliiklased. Jaga sanist pidi saama kirikuõpetaja. Ta käis uskliku seminaris ja pärast selle lõpetamist sattus armeeteenistusse ning seerias. Oma sõjaväeteenistuse ajal tutvus prantsuse kommunism juhtidega ja paljude all süürlastega kes jutustasid talle oma maast, kes tegid talle selgeks, et prantsuse koloniaalpoliitika on vihkamise ja sõjapoliitika kui žanri Alžeeriast tagasi valida. Kommunist. Ta ütles, et kõige sügavama mulje temasse jättis tutvus ühe Alžeeria poisiga kes lahingus sai surma. Just enne lahingut ajasid nad ühes külas juttu ja all süürlane ütles, et ta on kommunist. Ja temale lubaski, et kui ta läheb armeest koju et ta siis astub kommunistliku partei ridadesse. Kuna aga saan juust, sõber sai lahingus surma siis on sunnil praegu ainukeseks mälestuseks hukkunud kangelasest tema käekell. Selle kellaga son tuligi viini, sest all serblane oli teda palunud, et kui sa kunagi kohtud, kuid inimestega, siis anna see kyll edasi nendele selle kinnituseks, et ma olin kogu elu nende parim sõber. See on kinkiski oma kella Meie delegatsiooni liikmele Stavropoli komsomolikomitee töötajale. Ja Nikolai andis Šamile vastu oma käekella. Muide, ka sellel käekellal on oma ajalugu. Nikolai sai selle kella kingituseks oma naiselt pulmapäeval. Meil oli ka hoopis teistlaadi kohtumisi, millest on jäänud ikka ebameeldiv mälestus. Näiteks peaaegu igal festivali kontserdil peaaegu igal kohtumisel peaaegu igal pidustusel, kas saalis või väljakutel. Oli näha noormehi küll austerlasi, küll sakslasi, Lääne-Saksamaalt, kes pildusid publiku hulka provokatsioonilise lendlehti, nõukogudevastast kirjandust, plakateid, kuid meil oli kõigil hea meel, et neid oli vähe. Juba festivali avapäeval tõusid õhku lennukid, mis kandsid loosungeid festival ilma meieta. Ja kõik 10 päeva, mis me elasime Viinis. Kõik need 10 päeva lennukeid keerlesid ja keerlesid ja kuulutasid, et festival ilma meieta. Kõigile oli selge, et see loosung on läbi kukkunud, et viin tuli kaasa festivaliga. Kuid ometi provokaatorid jätkasid oma tegevust, eriti vaenulikud lihased ja agarad olid emigrandid. Nende peamiseks ülesandeks oli see, et püüda meid festivali delegaate veenda festivali läbikukkumises veenda selles, et festival on poliitiline kampaania, mille eesmärgiks on lääne anastamine. Sattusin kogemata kokku ühe ameeriklasega, rahvuselt leedulane kes esindas Viinis ajakirja lai. Ta ei tea mitte midagi sellest, kuidas me elame. Miks me tulime festivalile. Ta ei tunne meie elu, meie inimesi, kuid ometi vihkab ta meid. Ta oli valmis tegema kõike selleks et alandada, solvata, et poriga määrida meie delegatsiooni. Ja ometi niisugused inimesed olid ainult üksikud nende hulgast, keda me kohtasime. Ikka jälle saime kokku toredate tõeliste sõpradega kes rääkisid rahust, koostööst, sõprusest. Kui ma Tallinnast Viini poole teele asusid, siis sõbrad andsid mulle kaasa ühe rinnamärgi. See oli Tallinna võti. Mulle öeldi, et kingise võti festivalil inimesele kes meeldib sulle kõige rohkem ja keda pead oma suurimaks sõbraks. Ja mul oli päris raske Viinis otsustada, kellele ma pean selle võtme andma. Sõpru oli väga palju. Alguses mõtlesin, et kingin selle võtme Brasiilia õpetajale marjale. Maria oli kõige vanem delegaat festivali külaliste hulgas. Ta oli 65 aastane. Festivalile pääses ta selle tõttu, et tema õpilased kogusid kahe aasta jooksul raha oma õpetaja sõidukulude katmiseks. Ja Maria tuli festivalile, kaasas paks album kõikide nende noortepiltidega, kes teda aitasid. Ja suurimaks unistuseks Marjerali pärast festivali sõita Nõukogude Liitu. Raha aga tal selle jaoks ei jätkunud. Ja ma kohtasin Mariat sel päeval, kui ta jutustas mulle, et Nõukogude delegatsioon kutsus 25 brasiillaste pärast festivali Moskvasse külla ja. Loosivõtmisel selgus, et Maria on üks nendest 25-st kuid siiski jätsin ma märgima riiale kinkimata ja otsustasin, et kingin selle mõnele austerlasele mõnele nendest, kes festivali heaks on teinud kõige rohkem. Tutvusin Austria vana kommunistiga Johaniga Stat Halles. Talle on miini kõige suurem kontserdi- ja spordisaal. Midagi niisugust, nagu meie Luzniki spordipalee. Hallesse mahub korraga kuni 18000 inimest. Ja Johanna oli siin korrapidajaks fenorsa balli ajal. Ta on kommunist 34.-st aastast alates. Kui ta kuulis, et meie oleme Nõukogude Liidust siis küsis ta kõikide käest, kas keegi meist on käinud Omskis all mode imestanud, et miks just see linn teda nii väga huvitab. Ja Johan ütles mulle, et ta töötas Venemaal ja nimelt Omskis ja teistest Siberi linnades. Välismaaspetsialistina meie esimeste viisaastakutähel. Ta jutustas, et tema ehitas esimesed arteesia kaevud nendes linnades. Ja ta küsis meie käest, et kas veel praegu juuakse seda vett, mida tema hankis meie jaoks. Ja Johan oli tulnud noorte ballile koos kogu oma perekonnaga. Ja tema viis mind kokku ka paljude teiste toredate austria noortega, kes aktiivselt tegutsesid festivali ettevalmistuskomitees väga heaks tuttavaks. Saime Heinrich pritsi ja tema poja erisiga. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti ta Hitleri armeesse. Ta sattus idarindele. Sõjaväes kuulus ta Hitleri-vastasesse kommunistlikusse nors organisatsiooni, kes korraldas diversiooniakte rindel. Siis aga avastati organisatsioon ja Heinrich bridži ja teised selle liikmed arreteeriti. Ta saadeti rindelt tagasi Saksamaale vanglasse teel aga jäi Fritz haigeks ja ta lamas mitu kuud Vilniuses sõjaväehospidalis. Kui Heinrich lõpuks koju tagasi pääses, siis jätkas ta oma poliitilist võitlust ja praegu on ta kommunist. Viini ühe rajooni kommunistliku parteiorganisatsiooni komitee liige. Henry Fitzi poeg on 16 aastane õpilane. Eris õpib koolis ka vene keelt. Muide meie olime esimesed inimesed, nagu ta ütles, kellega ta vene keelt rääkida sai peale oma õpetaja. Ja ma tahaksin ka teile anda kuulata pisut jutuajamisest, mis meil erisiga oli. Ma arvan, et seda vestlust pole tarvis tõlkida, ta on vist niigi arusaadav. Aga tahaksin veel lisada ühte teist, mis keele pärast eris sul ütlemata jäi. Nagu juba kuulsite, õpib Ell friks koolis, kus enamus õpilasi on kommunistide lapsed. Ja sellepärast on vene keele õppimine, osavõtt poliitilistest organisatsioonidest osavõtt festivali läbiviimisest nendel kuidagi arusaadav ja iseenesestmõistetav. Kuid kohtasin Viinis ka niisuguste noortega, kes tahavad koolist ära tulla, sellepärast et nad on kommunistlikud noored, vaba austria noorsooliidu liikmed. Sellepärast et nende vanemad on kommunistid. Sellepärast et enamus õpetajaid ja väga paljud õpilased suhtuvad neisse kui avalikesse vaenlastesse. Kui olime eri sisuga ja tema isaga juttu ajanud, siis kinkisin Eerikule Tallinna võtme selle märgi, mille sa pead mulle kaasa andsid. Ja erismärki vastu võttes ütles, et ta kindlasti kasutab seda võtit küllatulekuks Nõukogude Liidu Jeltsin. Ta ütles, et tema suureks sooviks on külastada kord Moskvat ja teisi Nõukogude linnu. Festivali pidustuste suureks pöördepunktiks oli manifest, statsioon rahu ja sõpruse eest, mis toimus Viini kesklinnas, väljakutel ja tänavatel. Seal ehete esimene kord, kus festival tuli viinlaste hulka. Viimased tulid tervitama oma sõpru ja manifistatsioon kujunes tõesti enneolematuks sündmuseks. Kogunesime Viini suure raekojaesisele väljakule. Rongkäik oli korraldatud nii, et esialgu liikusid delegaatide kolonnid üksteisest mööda ja tervitasime kõiki delegaate kõikidest maadest. Siis aga läks meie tee mööda ringstras, et see on liini peatänav. Väga luksuslik, suurepärane puiestee. Ja kogu ringlustrasse oli puupüsti täis rahvast. Räägitakse, et manifistatsioonist võttis osa 450000 Winlast. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas meie nõukogude inimeste rivisammus mööda ringstrased ja kuidas iga Miinlane pidasama aukohustuseks midagi meile kätte suruda. Mõne lipukese, mõne märgi, mõne liniku, et üle anda. Igaüks tahtis meiega paar sõna vahetada, igaüks tähtis edasi anda oma tervitused nõukogude inimestele. Kui jõudsime päris manifistatsiooni paiga lähedale, siis korraga kuulsime, kuidas kogu väljak skandeerib sõnu rokifestival caput, tassist, kuuttassist, kuut ja need sõnad levisid kohutava kiirusega kõigi kindlasti hulgas. Ja kogu õhtu kestel kuulsime ikka ja jälle ikka jälle sõnu. Antifestival kaputasist kujutas Sist kuut. Seda karjuti niisugusse juubelduse ja niisuguse vaimustusega, et sellel päeval ei julgenud ükski lendlehtede levitaja ükski provokaator oma nina tänavale telepista. Modifikatsiooni väljakul oli üles seatud tribüüne ja sellel esinesid festivali kõige populaarsemat kunstnikut. Kõige tuntumad külalised. Siin oli ka saksa luuletaja Karl Kinski. Meie oleme temast vähe kuulnud, siin nägime teda esimest korda. Ta lugesime luuletusi rahust ja sõprusest. Siis aga tuli lavale. Robson tervitas hiinlasi ja meid festivalikülalisi kui rahusaadikuid kogu maailmast. Pärast manifistatsiooni, mis suurepäraselt karda läks muutus temperatuur Viinis. Pärast mõni konsultatsiooniäri raske kohata inimest, kes ei oleks midagi, oleks teadnud festivalist. Kui esimestel Viinis oleku päevadel. Tihti sattusime kokku inimestega, kes imestunult küsisid, mis on festival, miks teda peetakse. Mis see tähendab, festival siis pärast mõnifistatsiooni olid juba peaaegu kõik viimased meie sõbrad ja festival suunas kogu eluliinis. Tagasi vaadates peab tõesti ütlema, et festival oli võidukäik. Võidukäik mööda tänavaid, kus tallati jalgade alla provokaatorite lendlehed võidukäik puiesteedel, kus meie inimesed kiskusid maha vaenulikud plakatid võidukäik Winlaste südametes, kes tulid meiega kaasa ja kes meid ära saatsid, kui oma parimaid sõpru.