Tere ilusat tõesti kena kevadhommikut. Täna on 10. mai ja täna on palju tähtpäevi. Aga ennegi nende juurde läheme, tutvustame stuudios olijaid. Maiveeruman Postimees tere, Mai tere ja Ainar Ruussaar, ETV. Tere, tere. Esimest korda siis uues rollis uues rollis ja saatejuht Mart Ummelas. Täna on kahe tuntud inimese sünnipäev. Miks kahe sellepärast, et peale vabariigi presidendi, kellest on juba hommikust peale räägitud pikalt ja põhjalikult on täna ka meie teise saatejuhi Aarne Rannamäe sünnipäev. Ja soovime neile kõigile siis siitpoolt õnne. Sest üks on üle nädala seotud selle saatega ja teine peaaegu iga nädal. Jutuks igal juhul tervitusi siit mõlemale mehele, kellel küll üsna suur vanusevahe, mõtlesime siin enne saadet majja, Ainar käivad, kas on mingi nädala läbiv teema, kuid paistab, et kevad tuleb nii mühinal, et et kõik muud Nemad on teelt pühitud. Et see kevad ja see ilmade paranemine on nagu peamine teema ja üldiselt on ju inimeste tuju nagu üsna hea või kuidas teile tundub, et ilmad on paremaks läinud ja ei ole ka suuri probleeme enam ei ole sõda ega ei, ei ole SARSi veel. Minagi olen mina, mina tulin siia ja mõtlesin ainult seda, kuidas pärast sõidan läbi aiaparadiisist, juust on talle juba seemned valmis piga talvedate külma kevade tõttu jäid neid ostmata, nii et ma kujutan ette küll, et inimeste mõtted on kõik, et saaks aga kuskil aiamaadele või suvilatesse ja sealt kraapima ja lihtsalt päikest. Ja mina olen ka kliimateooria poolde ehk siis. Soe üle kõige, kui on soe ja valge. Ja siis on elu parem isegi kui ka tegelikult on halvem. Ehk et noh, muidugi on mina usun sellesse, et, et meie, meie kliimavööndis kevades saabumine on nagu selline selline üleüldine meeleolu tõusu ja ärkamisaeg. Ja ärgem unustagem, et homme on ka veel emadepäev ka siit stuudios kõikidele tublidele eesti emadele, soe tervitus. Aga meie ei ole siin rääkimas ainult headest asjadest veel. Me peame rääkima vaieldavatest asjadest. Kas nüüd just väga halbadest asjadest siin rääkida on võib-olla nädala jooksul kõige halvem teema, mis läbis meediaid, oli ühe sarimõrtsuka jätkuv. Vabaduses viibib vabaduses viibimine põgenemises põgenemisteelolek mis tekitab muidugi küsimusi meie justiitssüsteemi toimivuse kohta. Võib-olla sellest räägime eriti uue valitsuse taotluste taustal nüüd karistust, karistusi karmimaks muuta ja kas see nüüd võiks neid asju vältida? Eelarve kinnitati ära valitsuse istungil ja läheb nüüd Riigikogusse menetlusse kindlasti ka üks teema, millest peaks kõnelema sellepärast et summa ei ole sugugi väike ja, ja kui me oleme siin tihtilugu rääkinud sellest, et ühes või teises avaliku elu sektoris jääb rahast puudu, siis nüüd on võimalik hinnata, missugused on uue valitsuse prioriteedid selle raha jagamisel. Ja ühest asjast ma tahaksin alguses rääkida, ehkki ma saan aru, et ka siin meie stuudios olijate vahel on siin natukene erinevaid seisukohti selles osas. Me teame, et viimastel nädalatel on üsna palju räägitud ühe ärimehe juurest leitud dokumentidest ärimees karu, kes on täna pälvinud ka Päevalehes Kivirähu või Kiviräha. Kuda soovituse? Sellise iroonilise kommentaari ja pärast seda on mitmed ärimehed ja ka raadiokanalitel ju rääkinud sellest, et noh, ei ole seadust rikutud. Ma ei oska öelda, kas on rikutud, ei ole, maksuamet uurib, prokuratuur, ilmselt ka uurib riigiprokuratuur aga tähendab põhimõtteliselt ju Ütleme, mina, kui maksumaksja jagu palga saaja ei, ei saa sellist Afsoori kaudu tulude hankimist endale lubada, et mina nagu ei ei, ei toeta seda. Sellist viis raha teenimiseks ja selle raha ütleme meie maksutuludest väljaviimiseks, mida teie arvate? Kui sa viitad nüüd nüüd nendele kunagi maksuvabafirmade kaudu ettevõtlust arendanud inimestele, kes praeguseks on jõudnud noh, kas tipp-poliitikasse või oma tippärimehed igal juhul on nad tuntud avaliku elu tegelased, siis siis noh, niivõrd jutt ei käi praegu tänasest päevast, vaid ikkagi aastatetagusest olukorrast. Üks venelased võrdles offshore firmasid või maksuvabafirmasid ja nende kaudu äri tegemist võrdles minu meelest väga kujundlikult lauanoaga. Ehk siis lauanuga on täiesti ohutu, täiesti seaduslik riistapuu, kui temaga lõigata leiba või määrida temaga võid leiva peale, aga, aga lauanoaga võib inimese ära tappa kui ta valesti kasutada. Mulle see võrdlus meeldis, et et ka see, maksuvabade firmade süsteem ei ole iseenesest midagi, midagi seadusevastast. Aga noh, kui laua näoga võib inimese ära tappa, siis maksuvabade firmade kaudu on, on lihtne rakendada ka erinevaid pettuse skeem. Nagu sa mainisid, eks ole. Kas siis prokuratuur peab selgitama, kes kui palju on seadust rikkunud, aga aga tahame seda, seda minevikku ja seda seda, seda üleminekuperioodi unustada. Noh, paratamatult ei elu näitab, et ega me ega me ei saa seda unustada. Noh, kui aastaid tagasi paljud tänased avaliku elu tegelased kasutasid oma ettevõtluse tulude suurendamiseks maksuvabasid firmasid ja küsitav, kuivõrd eetiline see oli ja küsitav, kui kuivõrd seaduslik see oli, siis siis noh, vaatame nagu laiemalt, eks ole, et et 15 aastat tagasi, noh, paljud tänased ärimehed müüsid kilekotte Viru juures, eks ole, hangeldasid teksadega. Eesti salateenistuse juht oli miilits Viru hotellis, Eesti endine kaitseminister, oli miilits Tartus. Noh, nii edasi ja nii edasi. Need on asjad, mida me teame. Need on asjad, mida me teame. Aga on asju, mida me ei tea ja see peaks ka need asjad välja selgitama, et me tunneksime loomulikult kindlalt loomuli, tule. Tähendab minu ma ei taha mitte öelda seda, et, et praeguseks tuntud tegelasteks tõusnud inimeste omaaegsete äritegevust ei tuleks uurida juhul, kui on kahtlus, et see ei ole olnud aus mäng. Igal juhul tuleb uurida, igal juhul dub lõpuni juurde. Lihtsalt mina olen nende inimeste rühmas, kes, kes neid omaaegseid maksuvaba firmade kaudu ettevõtluse tulu suurendanud inimesi kohe nagu seina külge naelutatakse, häbiposti, enne kui uurimine on näidanud, kas nad on tollaseid seadusi rikkunud, kas nad on rikkunud mingisuguseid üld üldiselt kehtivaid eetikanormidega. No siin ma ühinen aineriga, mulle tundub ka, et siin on praegu püütakse jälle käsitleda seda kui ankroo kõige hukka mõista kõiki, kes selles nimekirjas on, me teame, et nimekirja avaldas siis Eesti Päevalehes minu arvates süü saab olla personaalne alati ja see ongi personaalne, nii et küsimus on ikkagi, mitte et ei tuleks uurida. Tõepoolest tulekski uurida ja siis avalikustada jumala pärast, et kui midagi on ja kui midagi seadusevastast siiski leitakse või mingisugust mustad tehingud ja nii edasi siis tuleks. Aga ma olen ka seda meelt, et et noh, et kohe hakata nagu hukka mõistma, kõiki seina äärde panema, maha laskma, et see on nagu nagu ennatlikke. On aru täiesti Mart sinust, et see loomulikult see, see moment, et meie kui maksumaksjad ja, ja suhteliselt vaene riik ja meil jääb igast asjast puudu, eks ole, me elame ikkagi sotsiaalsfäärist, jääb puudu, kui palju me teame, et ei saa ühte teist ja kolmandat lahendada või tervishoius ja nii edasi ja nii edasi. Siis me muidugi peame arvestama seda laiamomenti siinjuures seda ühiskondlikku momenti, et maksud jäid laekumata siia riiki ja sellel riigile tulu saamata. Ja sellel riigil, kus me elame, jäi probleemid lahendamata, et nii, et siin on nagu üks või kaks momenti minu jaoks rublasid ja ma loomulikult heaks ei kiida sellises ühiskondlikus plaanis, aga ma ei saa näpuga näidata ühelgi nimekirjas olevale inimesele, eks ole, sinult laekumata, näe, pagan võtaks, nii palju ropumate sõnadega seaduse probleem on laiem. Et noh Näiteks nüüd kui on saabunud nemad, nagu sa väga tabavalt saate alguses märkisid algab jälle selline väike ehitusbuum, ehk siis inimesed hakkavad ehitama, maakodusid, vahetama maakondadel katuseid, aknaid, tegema, korteris remonti, noh, see on selline tavapärane kevadine väikeehitise buum. Ma olen täiesti veendunud, et suur hulk neid samu maksumaksjaid, kes ausalt maksavad makse, maksavad ka oma katuste, vahetuse ja akende vahetusest ümbrikupalku mõnedele ehitusmeest, ma noh, ma olen selles täiesti veendunud, nii et nii et noh, see on üldise moraali kujunemise kujunemise tase ka, et millal me jõuame selleni, et et, et aus, muidu aus maksumaksja läheb ise sama teed, et noh, nii-öelda selle sõna haltuura kasutajatele maksta mitteametlikult. Pabereid vormistades ütleb ju ka kõnekäänd, et suured saksad tõllas, väiksed võllas võllas, et, et noh, ma just sellest aspektist seda tahangi nagu veel kord rõhutada, et et ettevõtlus selline ei loo teistsugust eetilist keskkonda, ei saa öelda nii, et kui inimene on ettevõte, siis ta olla nagu eetikast kõrgema. Eks ta peaks ikkagi samu reegleid täitma kui see tavaline maksumaksja, kellel lihtsalt ei ole mingit võimalusi mööda hiilida. Ja seega see ei ole Eesti probleem, see on kõikide kõikide riikide probleem ja põhjanaabrite juures on ju väga kõmulisi protsessi olnud samuti aastatetagust. Maksuvabade firmadega kasutamise kohta sadu miljoneid on läinud välja, vaevalt Soome riik sellest nüüd palju vaesemaks jäi, aga küsimus on milleski muus selles põhimõttes, et kui suurtel lubatakse noh, miks siis meie ei võiks neid samu ümbrikupalkasid oma pisikeses firmas maksta, kes muidu läheks pankrotti ja nii edasi. Nojah, jutt ei ole ju ainult ärimeestest ja ettevõtjatest, noh me peame, me teame. Eriti Ameerika Ühendriikides me teame maailmakuulsaid, filmirežissööre, näitlejaid ja, ja popartiste, kes noh, on unustanud aastaid mingisuguseid makse maksmata ja ja ma hiljuti lugesin kuskilt, et üks režissöör ütles, et, aga vabandust, ma olen, ma olen kunstiinimene, ma ei mõtle üldse maksude kategooria, sest ma olen loominguline. Ma taas on uued filmid, mitte maksmata jäänud maksud. Noh, see laiem probleem ja see on seal Ja minul on üks asi, selle asja juures on veel, et mõni mõni see, mõni ärimees sellest nimekirjast on nüüd hakanud visanud ka sellele Andrea suurile, et ma olen hakanud nagu, nagu liiga kõvahäälselt minu arvates seda süsteemi ja tervikuna seda kaitsma, sellest ma peaks ka nüüd hoiduma, see on ka kohutav, kahjulik löök tegelikult ühiskonnale, noh et umbes sedasi, et näete meie meie selle arvelt, et me maks ei maksnud, eks ole, nüüd arendasime seda ettevõtlust ja inimesi sai rohkem palka ja, ja rohkem tööd ja nii edasi ja nii edasi. Hoiduksin sellistest lennukitest argumentidest, uurimine käib, suurimine selgitab seda asja, eks ole. Ja see on, ma tulen, torkas mulle pähe selline mõte, et tegelikult selline liigne rääkimine on ju häda omamoodi ühiskonnale, ühiskondlikule moraalile, mul tuleb meelde meie kuldsuud mõni kuldsu minister. Ma mõtlen siin head koolivenda ja rahandusminister Tõnis Paltsu ja eks ole, ütleb, et noh, ma olen tänini teate arvunud harjunud miljoniga kuus, eks ole. Vaat mulle mulle tundub, et seda maalimist on palju, nagu, et ärimehed ei ole, paljud ärimehed ei tule, ei ole kaasa toonud ka selle eetilise käitumise tasandiga, mis oleks noh, mis ütleks, et vahel suu kinni, mõtle, mida sa räägid, eks ole, kuidas sa esined, see ei tähenda salatsemist tähendab teatavat väärtust. Kus väga paljudel seda väärikust ei ole ja see on ka kahju, mulle meenub. Ka mulle meenub ka üks teine väga tuntud ärimees ja poliitik ja ka ja ka endine siseminister Robert Lepikson, kes on kelle suhtumine on umbes sarnane tema kui kui autoarmastaja on korduvalt öelnud. Noh, keskklassi Volkswageni kohta, et see on muru niita noh, meie teiega siin arvatavasti seda keskklassi Volkswageni liisida noh, hästi ei jõua, sest noh, see on tegemist autoga, mis maksab ikkagi umbes 250000 ja üle selle krooni. Aga mõne jaoks on purunenud Sa mainisid väga sobiva nime, mida minagi oleksin kohe maininud, Robert Lepikson, inimene, kes ei ole lihtsalt ärimees, mõtlengi mina, selge piiri sinna, kus on tegemist puhta ärimehe ettevõtteid poolest, tema puhul on nagu see moraalselt lubakama oma äri huvides kasutada selliseid asju, aga kui inimene juba läheb nagu poliitikasse, siis ta peaks olema natukene teistsuguste põhimõtetega inimene, ta peaks üha rohkem mõtlema selle ühiskonna peale, mida ta On juhtima kutsutud ja vähem oma äri edu peale. Et vot siis, kui see piir hakkab hägustuma sellesama ettevõtja ja poliitiku või lausa riigiametniku vahel, vot siis tekib see tõsine küsimus, et kas, kas inimene on ikkagi vääriline üldse selle koha peal olema? See on üks asi, aga ma tuleks tagasi korraks veel selle sulle. Millele mai väga tabavalt tähelepanu juhtis, et vot, et me omal ajal noh, kõik oli seaduslik läbi maksuvabade firmade suurendasime, ettevõtluse tulu, suurenes töökohtade arv Eestis, jõukus riigis kasvas. Tegelikult nende väidetel, siis me tegelikult oleme nagu Eesti riik on nagu meile meile nagu isegi võlgu, et me oleme Eesti riiki üles aidanud ehitada seal samasugune ohtlik mentaliteet, nagu paar aastat tagasi ütles üks ühelt suhteliselt vaese Eesti vallajuht. Ütles, et aga las nad maksavad ümbrikupalku. Las maksavad vallas ümbrikupalku ettevõtjad, suurepärane, vähemalt vähemalt keegi saab tööd, vähemalt keegi saab raha, vähemalt keegi saab endale. Noh, ma ei tea, leiva peale vorsti osta. Tema ei näinud, nagu ümbrikupalkades üldse probleem on, eks ole, mentaliteedi küsimus, et las makstakse ümbrikupalku, vähemalt inimesed saavad tööd ja see on suhteliselt selline. 1992. aasta suvesse kuulu mentaliteet, aga mitte tänapäev. Ei, no see on seesama, et las mõisa köis, las lohiseb ja see, kes riiki varastab, on au sees. Kas siis seemnentalatsiooni? Talitaja sööme. Teame, kui palju seda kultiveeriti ja kui palju seda rahvasuus, eks ole, edasi anti, meil oli naabrimees maal, kes leidis, et kui jätta piimapütiga üks kõvanoos ja valada naabritele ämbritäis ja teha sellest isekoort ja võid siis on õige mees, eks ole. Rahvas on ju rehepapid. Aga ma tahtsin veel konkreetset asja küsida, eelne päev pakub oma juhtkirjas välja ikkagi selle mõtte, et me peaks olema kõik makstud, tulumaksud avalikud, kas, kas see aitaks meid välja sellest olukorrast, noh, siin on muidugi teine aspekt veel tulude varjamine ja tunne, tulude arvestamine, mida nüüd maksuamet on käivitanud vees, mille puhul tuleb neile jõudu soovida muidugi raske protsess, ma kujutan ette, eriti seda kohtutest läbi viia. Aga ikkagi, kas peaksid olema tulumaksud avalikud? No mina sain aru, et meil on tagasiminek isegi riigifirmaga vist palkade avalikustamisel, mõni leiab ikka seadusepügala, mis ütleb, et, et ikka teate ikka seda päris üles ei peaks panema. Kuulge katsume, katsume nagu sedapidi ka kõigepealt asjad käima panna, mina pooldan nii palju avalikkust kui vähegi võimalik. Ma ei saa aru, mida peaks inimene, kes on ausalt maksnud makse häbenema, häbenema häbeneb seda, et kusagil avalikkus saab teada, et ta on paksud, nii palju tulumaksu ja sealt on lihtne välja arvestada, kui palju on ta teeninud tulunu. Püha müristus, kui see tulu on tulnud ausal teel. Ehk siis peaks olema au ja rikkus on rikkus panemiseks vastupidi, rikkus. Rikkus on rikkus, näitab inimese ettevõtlikkust ja inimese inimese asjatundlikkust sageli ja, ja noh, kui inimene töötab ta neljal kohal, no las ta töötab, kui tal on tervist ja jõudu ja võimalus seda teha. Ma ei näe, mis siin on taunimisväärset? Võib öelda, et selles suhtes on eraettevõtjate, me jõuame katsuks ka selles riigis vääris panna need asjad paika, see on ometi ju võimalik panna paika suhteliselt lihtsalt, eks ole, ma saan aru veel eraettevõtluses, võib-olla noh, on raskem see mingisugusel määral, kuigi mitte mentaliteedi tasandil, lihtsalt seaduslikkuse tasandil. Aga mind hämmastab, et riik on võimetu. Soome riik ei ole kokku, kukun sellest kui iga aasta teatud päeval kõik lehed on täis kõikide vähegi tuntud inimeste tulude tulumaksu arvel lehekülgede viisi kohalikud lehed oma piirkonnast. Midagi sellega nagu ei, ei juhtu, ei tohiks olla see häbi-häbiasi tõepoolest. Vastupidi, tähendab mina lugu, kui, kui sinu makstud maksud on nagu avalikustatud ja sa, sa julged nagu inimestele naeratades silma vaadata, siis vastupidi, siin ei ole midagi taunimisväärset, vastupidi, näete, sõbrad, Malaus, inimene. Jah, ja kindlasti nii mõnigi inimene, võib-olla tema tema hinnang tema suhtes isegi tõuseks, kui näeks, kui palju ta on ikkagi oma riigile ja oma olen raha tagasi andma, täpselt aimatagi. Täpselt nii, sest noh, üks mentaliteet on see, mida, mida paraku Eestimaal ka kohtab, et hiljuti nägin, kuidas kolmapäeva hommikul kell 11 töös Eesti Eesti väikeses külakohas kolmapäeva hommikul kell 11 jõid neli meest poe trepil viina. Ja vot need arvatavasti ma kujutan ette, mida need mehed räägivad, eks ole, et noh, ausa tööga sellist autot ei osta, no näed, see vahetas aknad ära, kurrat, seal tuleks punane kukk rästa panna, kus tema selle raha võtab. Aga on näha, palju ma olen maksu maksnud, järelikult on, on kõik nagu aus, ma võin öelda, et vaadake, sõbrad, et see teie siin toetustest, mida te vallalt saate kolmapäeva hommikul kell 11 viina jood, selle eest te peategi osaliselt mulle tänulik olema. Maksundust. Jah, just see, millest me oleme kogu aeg rääkinud, et meil on liberaalne ühiskond, meil maksavad kõik võrdse arvu võrdse protsendi maksu, eks ja siis on näha, kui palju seal reaalsusesse protsent erinevate inimeste puhul ikkagi erinev. Ja, ja maist veidi ootasin sellelt uuelt poliitikat ja, ja uuelt koalitsioonilt, et ta niisuguse ideega välja tuleb, paraku koalitsioonilepingus vist seda niisugusel kujul küll ei olnud. Et neid maksusid, avalikustatakse, aga ma ei näe, aga tõesti mingisugust põhjust enam tänasel päeval, kui Eesti ühiskond on ikkagi juba niivõrd stabiliseerunud, et sellest tekiks sellised hirmud, et nüüd lähevad talumehed hangudega mõisniku mõisniku asja kallale, kui näevad, eks ju, et tal on nii palju maksutulusid, noh, ma ei usu, enam nüüd nii ohtlik on, aga läheme edasi, kuna me rahast rääkisime, siis me tahaksime rääkida natukene ka sellest samast lisaeelarvest, millest oli, oli juttu. Mis kogusumma mai on? Seal ei ole pabereid käepärast, kas mul on nii palju pabereid? Üle miljardi? Ta igatahes on, ta ei moodusta eriti palju võrreldes kogusummaga, meil on kuskil 30 miljardi ringis, on see kogu riigieelarve, aga noh, siiski märkimisväärne raha ja ja vaadata seda rahandusministeeriumi koduleheküljelt sisse, on seal üsna põhjalikult lahti kirjutatud, ei saaks öelda, et ta täiesti läbipaistmatu on. Aga juba on ka ajakirjandus käsitlenud võib-olla enneaegselt ennatlikult mõningaid mõningaid punkte siin ja noh, eelkõige muidugi on esitatud küsimusi seoses programmiga või projektiga 21. sajandi kool mis võtab siin 145 miljonit vähemasti sellest eelarvereast ja üldse kutsehariduse tõhustamine, rahvahääletuse kulud, need on suurimad kulud, kuni siin presidendi roosiaia renoveerimise nii välja. Et need prioriteedid on väga laialt välja käidud haridus, kultuur, maaelu. No ja mina räägin haridusest ausalt öeldes, ma hakkasin ise ajama seoses sellega, et kõigepealt ilmus isegi Postimehes lugu, et näete olematule kavale 145 miljonit läheb ei ole olema tugevam. Vaba ja siin on iga asi peab ikkagi ja see, kes oli ka või, või midagi midagi ikkagi asjale nagu taga taustana panna. Projekt, 21. sajandi kool on mõeldud kaheksa aasta peale on 2,4 miljardit maksumusega iga aasta peaks sellega riigieelarvest tulema tsirka 200 miljonit ja pool peaks lisanduma omavalitsusi. On see kuskil kirjas ka see Täiesti see on täiesti olemas, aga seda ei ole ju ka sellepärast käiku lastud, et sellesse on summani suur, eks ole, see on 2,4 miljardit, mõelge hästi, kui palju lisaeelarveid, kui parasiit selleks tuleks teha. Nüüd see jaotus, mis lihtsalt, et mis, mille peale ta kõik lähevad, et on olemas ka Postimees täiesti toodud. Kõik, mis on õppevahendid, imal hoidku, no kas me siis ei ole valmis selle eest, et head raamatud või kooli raamatukogud saaksid uusi raamatuid ja lapsed uusi õpikuid või ikka räägime sellest samast asjast, et meie klassi tanu tohutu halvasti valgustatud sellest hakkavad paljud terviseprobleemid või sina kehalise kasvatuse õppevahendite kunstiõppeõppeks või käsitööklassid ja tööõpetuse klassid. Et küsimus on, need jaotused on olemas. Hakkasin ajama, et kui palju siis üks või teine ikkagi noh, valdkond saab tegelikult ma arvan, et isegi Pole see nii palju tähtsust, kas ja millal läheb siia või sinna, sest kõik need on valdkonnad ja ma usaldan neid inimesi, kes seda projekti teevad. Aga Ma ei saanud sellepärast, et tegelikult küsiti 202 miljoneid sellele projektile, eks ole, saadi 145 ja ma vestlesin veel täna hommikul, Toivo Maimets ütles, et nende asi on nüüd miinus 60 miljonit ja vaadata, kas, kas nad on sunnitud mõned asjad edasi lükkama või siis võtma igast asjast natuke maha, eks ole, see on nagu väga riskantne, kui sa annad igale asjale liiga vähe, siis ei saa sellest mitte midagi, saad näpuotsatäie. Nii et see projekt on täiesti olemas, mis on tegelikult viga, on selle asja juures see, et haridusministeerium on ikkagi ametnik aparaadi poolt täiesti haldussuutmatu ka info väljastamisel tervikuna. Võrreldakse minister Maimets artiklis seda summat mingi suusahüppetorni ehitamisega, millist suusahüppetorni? Ei, see on umbes 145 miljonit seda. Meil on meil mõni torn ehitusel praegu, Ei, ma ei tea, ma ei. Pandi jalaga, mille poolest suusahüppetorni ehitamine on halb seis. Seal ei ole ka üldse halb, see on lihtsalt lihtsalt, et, et kujuta ka enam-vähem ette inimestele kujutab ette see 140. Et see on nii väike summa, seal antakse mõista, et see 145 ei ole ju midagi. Tegelikult ongi väike ta tegelikult ongi selle ikkagi arvestades arvestades võrreldes lisaeelarve kogusumma kanda väikes võis suhteliselt suur summa. Aga ütleme ausalt, et ega haridus on olnud ikka alafinantseeritud, mis on olnud. Kogu aeg prioriteetseks on andnud õpetajate palgad ja ma ma ei taha. Kas sa tahad öelda, et nüüd langevad õpetajate palgad peenralt välja? Ei, ma arvan, et nad ei lange välja, aga mulle tundub siiski, et põhitähelepanu pöörata õppi. Konnale, ma arvan, ma ei taha öelda sellega, et õpetajate palgad on ülemääraselt suured, aga ma arvan, et kogu see meie koolimajade seisund meie, vaataja inglise kolledžit, Pärtsus, prantsuse lütseumi, minge ükstapuha millisesse Tallinnasse tavalisse kooli, see ei ole ju normaalne, sama Westholmi kuulus Westholmi gümnaasium, kus aknad lahkuvad, eks ole, tähendab, räägime sellest õpikeskkonnast kui sellisest. Arvan, et seal on riik olnud pikkade aastate jooksul. Võlg tähendab ma olen ka sellega nõus, et, et noh, raha vajavad kõik meie eluvaldkonnad, aga aga noh, mingisugused prioriteedid tuleb paika panna, kui see valitsus otsustas. Ühe prioriteedina käis juba enne valimisi välja. Üheks prioriteerituks prioriteediks eesmärgiks on haridus, haridus, keskkond, hariduse tase. See oli nende lubadus seal, nende otsus. Vaadake anda igale ühele kaks krooni on nagu suhteliselt mõttetu. Aga anda ühel aastal kellelegi 10 krooni, järgmine aastal teisele 10 krooni piltlikult öeldes. 10 krooni on palju suurem kui kaks krooni sõnaga midagi ära teha. Mis on selliste pikaajaliste projektide ja kõikvõimalike riigikogus kirjutatud, kinnitatud arengukavade ja nii edasi oht ja puudus. Mina olen siin kahte ohtlik, kahte puudust. Siin oht on see, et, et algatame projekti, algatame arengukava, kinnitame selle suurepärane, kaheksa või 10 aasta jooksul tuleb sellesse valdkonda investeerida nii palju raha, anname esimesed 145 miljonit ära. Keegi ei saa kindel olla, et nelja aasta pärast see projekt saab projektis ette nähtud taas 140 miljonit või, või jätta kuue aasta pärast saab seda raha. Tähendab, on oht, et sellised projektid tegelikult tahad. Ja peagi, kas surevad. Mõeldes kasvõi. Ringhäälingu arengukava peole, kus lubati aga siis nagu selle nemad, Orrin, eks ole. Mida iganes, see on nagu üks oht, et suure hurraaga alustatakse lõpuni jõutud. Mis sa tahad öelda, et õigem oleks näiteks tinglikult öeldes 2,4 miljardit, anda sellele õpikeskkonnale ära, ma pooldan ka muuseas. See tähendab minu korraga valmis sain, ma eeldan seda, et kui, kui projekt algatatakse projekti, viiakse lõpule, minu jaoks on siin natuke selles, et see anti lisaeelarvega, see tähendab seda, et kui järgmine aasta ei tule lisaeelarvet sisse projekte. Ma arvan, et ma arvan, et siiski see summad lähevad järgmisel aastal eelarvesse sisse. No ma tahaks loota, me ju teame kõik, me ootame, et. No vaadake, minu arvates liigub see riik tegelikult sellel juhtumil vales suunas, kui, kui tõepoolest ajalehed kirjutavad kõige rohkem ringhäälingut ja kõika, Eesti televisioonid ja raadiod räägivad sellest tohutust toetustest ikka need ja toode, kolmandad, see ei ole tee, mida mööda riik saab minna, tähendab me võime ju jagada lõputult raha laiali, aga küsimus on see, kui see keskkond, kus need lapsed kasvavad, seda ei suuda tagada. Ma ise kirjutasin tänases Postimehes sellest, et ma toetan kahe käega kõik järvesoofonde ema palku ja kõike sellest kui pärast lapse sündi. Emad peavad panema lapse lasteaeda, viisk kuu-kaks pärast lapse sündimist või sõime, et järjekorrad on kaks. Teate, lähed sisse, mu oma tütar läks, ütles talle, öeldi 2,8 last on kohale, teate meil sõimerühmas, aga lasteaias on meil viis last kohale. Vaat see on see keskkond, mis peaksid toetama seda, et sünnitatakse neid lapsi. Nad peavad ju kuskile üles kasvama. Andke andeks, kõik naised ei istu kodustatud. Selles mõttes oli ajakirjanduse keskkonda üks väga tähelepanuväärne. Ma ei mäleta, mis see kiri või artikkel, kus öeldi, et võib-olla peaks peale emapalgaga lastele siis maksma, sellepärast et ema ja laps ei ole siiski üks ja sama asi nagu näitab meie kurb tänapäev, aga siis saadame lapse koolidesse aedades. Haridusele rahad, mis alati ja olen alati toetanud, aga see, mida ütles Ainar, on ka tõesti tähelepanuväärne, et me me need arengukavades nagu väljendame oma seda head poolt Mairold pool. Kui raha jagamiseks läheb, siis me pöörame ette teise poole, mis on see kuri või, või nukker või tantsuline. Mina olin nagu see üks punkt, mida ma selliste arengukavade ja projektide Puhul nagu esile tõin ohu poole pealt. Teine teine probleem, mida ma selliste riiklike pikaajaliste projektide arengukavade puhul näen, on see, et tegelikult kui see arengukava jõuab lõppfaasi siis puudub absoluutselt ja täielikult kontroll, mida me oleme siis tegelikult saavutab. Sisse pandi nii palju raha. Kas need püstitatud eesmärgid, mis kaheksa aastat tagasi püstitati, kas need on tegelikult ka täidetud oleme selle projekti lõpule viinud või oleme ta lõpetanud, need on kaks erinevat asja, projekt on lõpetatud või projekt lõpule viidud. Ehk siis eraettevõtluses on ju väga levinud selline selline termin nagu tootearendusarendustegevust ja seal väga karmilt see asi. Püstitame eesmärgi, mida on võimalik aasta lõpus kontrollida. Aasta lõpus küsitakse, kas see, mida te oma arendustegevusega esimese jaanuari õhtul meile teatasite, on 31.-ks detsembriks täidetud? Vot kas, kas seesama toimib ka selliste riiklike arengukavade projektid ja nii edasi puhul? See, see paneb mind natuke kahtlema, mulle tundub, et me paljusid projekte lõpetame, aga ei vii lõpule. Tegelikult mulle tundub, et selle 21. sajandi kooli projekti ei saagi lõpetada. Sellepärast. Ütlen, et ma kujutan ette, et mis me siis ütleme, et kaheksa aasta pärast, et needsamad õpikud või raamatut jäägu kooli, küsimus on selles protsessis, mis peab haridusele tagama. Tegelikult on see noh See on mingi kiirenduse andmisega kiirenduse piirangut, aukude lappimine sisulisega alleghoolsis, aukudele aukude lappimist saab kontrollida ja ütleme niimoodi. Et, et ka kui võtta kujundiks meie teed ja tänavad ja nende olukorrad ja neis haigutavad augud ehk siis ka neid auke annab lappida kahte moodi annab, annab lappida niimoodi visata ämbri, see labidatäis asfalti, asfalti, auku, kus sees on vesi, eks ole, ja, ja tagurdada siis selle veoauto rattaga sealt korra üle üle asfalti mõelda, et auku lapitud on võimalik ka teistmoodi on võimekus auk lahti puurida, täide sisse panna, siis asfaltteerulli peale. Kui me räägime aukudele, happimise, projektidest ja arengukavadest, siis siis ka aukude lappimiseks, kvaliteeti, aukude lappimist, otstarbekust ja sina kulud aukude lappimiseks kulutatud raha otstarbekust annab kontrollida ja kontrollite tulebki aukude lappi, mis tähendab ei saa nii-öelda, et me panime selle raha, sest augud augud olid nii suured, et me panime selle rahaga need augud täis ka seda nad kontrollida, kas, kas kas oli, olid õiged augud, mis täis pandi ja kas piisavalt raha või, või kas see raha kulutati päris päris täpselt? Selles mõttes see kontrollimehhanism on, on minu jaoks natuke. Muuseas, minu arust peaksin olema kahetasandiline kontrollimehhanism, ma veel kord tulen sellesama õpetajate juurde minna hämmastanud Eesti õpetajate juures, see, et ma pole aasta peale Lauri Leesiga, kes on seda väljendanud, pole aastate pikku saanud ühtegi artiklit õpetajate liitudelt, organisatsioonidelt, seda, mis käsitleb ka õpetajad, seisavad selle koolikeskkonna ees. Andke andeks, lõputud kuulnud artikleid sellest, et meil on väiksed palgad ja meid ei tohi puudutada, sest me oleme privilegeeritud seisund. See on see koht, kus koolidirektorid ja õpetajad peaksid ka hea seisma tegelikult sellesama keskkonna eest, eks ole, mitte ainult võtma tassima ütleme, lambipirni ja keerama selle järjekordsete järjekordselt klassi lakke, vaid seisma sellest. Vot minu klassis on selline olukord, eks ole, seisma selle õpikeskkonnast, ma ei ole eesti õpetaja siis Eesti koolides seda näinud. Hooli tasand, seesama omavalitsuse tasand, kui te tahate, võiksite olla teine. Aga muidugi on küsimus kogu selle projekti haldamise juures, on see ministeeriumi praegune täielik haldussuutmatus, ma julgen seda öelda täiesti. Vaat see tekitab, võib-olla see on see, mis kandus üle, et nad ei oskanud öelda. Tõepoolest peale Toivo Maimetsa ei osanud sellele küsimusele vastata mitte ükski inimene. Ma tahtsin, vaat see on ohtlik sulle öelda selle peale, May, et ma arvan, et neist probleemidest Õpetajate lehes ikka üsna palju kirjutatakse. Aga Õpetajate leht mehed ei, ei jõua aga niivõrd. Aga mida ütles Ainar tegelikult on ju tõesti probleem selles, et käivitatakse teatud poliitiliste valitsuste ajal teadusprojekte aga siis, kui nad peaksid lõppema või teatud etapil tuleb teine poliitiline valitsus käivitab teise projekti ja viskab selle eelmise kõrvale või, või noh, suhtub sellesse, ütleme leigelt, et meil puudub nagu selline järjepidevus haridusele varem antud me teame, kuidas poliitiliselt on koolimajade katuseid lapitud, nii et vähe pole, eks ju, ja nüüd kardavad, ma arvan ka päris kooli inimesed seal kohapeal kusagil kaugel silmas hoopis, et see raha hakatakse jagama nii-öelda uute poliitiliste prioriteetide järgi, millele vihjab näiteks see, mis minu jaoks oli ikkagi väga kummaline otsus selles samas lisaeelarve projektis seesama kuulus viis miljonit, millest me oleme siin rääkinud ehk aasta alguses teaduse sihtfinantseerimise summadest mujale suunatud viis miljonit erinevalt teaduskompetentsi nõukogu esitatud otsusest eksivad tollase ministri mailis rannaotsusega, nüüd antakse tagasi. See on, raha on palju, anname nendele tagasi, kuid kui ma lugesin, mis lehes sellega seoses arvati, siis öeldi, et noh, et need, kes said, need ei väärinud seda, et on niisugune kättemaksumentaliteet, et nagu see raha jagamine oleks nüüd poliitiliselt õigem, kui oli eelmine. Vaat see minule on juba vastu ja ma mõtlen ka selle 145 miljoni puhul, et nüüd ikkagi hakkab nagu koalitsiooniseltskond oma lemmikkoolidele jagama rahakaardi keppideks, gloobustega. Selle viie miljoni puhul ma rääkisin annetusekstes, ma võtsin seda vastu täpselt samamoodi nagu sina. Anna andeks, et ükski kitsas tsunft inimesi maksis kätte läbi ministri, eks ole, võttis selle viis miljonit, no seda võib muidugi vaadata positiivselt teadussai, pluss viis miljonit. Muuseas, igal asjal on vaatepunkt, eks ole, tervikuna, aga mis muid muidugi ehmatab kogu me oleme sellest rääkinud siis sama teadus rajada, sest selle siinsamas laua taha sinuga. Ka, et süsteemi tuleb muuta, meisteeemmuunite raha jagada jälle rindub. Seda võib öelda seda aga veel täna võib-olla siin taga, aga rääkida ka nii muutub nii teaduskompetentsi, nõukogu kui ka need põhimõtted, hea oleks, ta muutuks, sest teist ka Eesti teaduses ei saa olla lõputu verine võitlus, eks ole, vaat see on, see on muidugi õige. Ma arvan, et kuskil 10 aasta jooksul me oleme paljud asjad just nimelt seeläbi diskrediteerinud, et me oleme ühiskonnale paljud olulised valdkonnad nii politiseerunud, et on kadunud üldse usk. Et pigem on jäänud, et ühiskond midagi muudab, et riik midagi muudab positiivsemaks. Ega siis ilmaasjata inimesed ei tormama lastega ühe kooli ukse tagant, teised nad leiavad, et see riik ei anna nendele seal kogukonna lähedal kodukoha lähedal ei suuda anda haridus, seetõttu on minu asi, eks ole, kas või läbi. No ma ei tea, Dust lapse treenimise lase stressihinnaga püüda talle anda see redelipulk, vot see on tõepoolest see, mis on 10 aastaga muutunud ja eriti nendes valdkondades tervishoid, haridus, eks ole, need, mis on laialt inimeste teenistuses, ka kultuuri tervikuna kosmos, spordivaldkonnaga, sest noh, kogu austuses selle kunstimuuseumi vastu ja tema ehituse vastu ei andke andeks, see oli ikka tohutu võitlus ja see oleks nagu eesti kultuuri ainukene probleem olnud ja viimastel aastates Signe Kivi suu läbi kõlama, eks ole. Aga kultuur on nii lai mõiste sellest rääkinud suurt, mitte keegi seda keskkonda kui kultuuri. Nüüd Krista Kodres esimest korda võib-olla püstitas selle küsimuse keskkonnast. See on väga tõsine küsimus, aga noh, see läheb juba taas vastuollu meie senise ühiskonna liberaalse suunaga tegelikult, kus ei, niisugustel väärtustel ei ole piisavalt kandepinda. Püha müristus. Ja lähebki, sest meil on Tuntud poliitikuid, kes, kes veel mõned aastad tagasi esinesid avalikkuse ees avaldusega, et et nad ei saa aru, kuidas on võimalik, et Tallinnas on paljudel muuseumidel käes nii magusat kinnistut kesklinnas laiali, pikal tänaval maha müüa, maha müüa, muuseum saaks edukalt, muuseumid saaks väga edukalt liita ja nende kogud eksponeerida Lasnamäe nõlval mingis angaaris. Kõik oleks rahul, kinnistud oleks maha müüdud, linn oleks raha saanud ja muuseumi varad ju ei oleks hävinud, Nad oleksid lihtsalt Lasnamäel angaari viidud, igaüks võib sinna sõita ja seda vaadata. Kui, kui saavad ka sellised arvamused inimeste suust, kes on ometigi kõrgema haridusega tipp-poliitikas no siis siis siis mai eks ole, meil jääb siin kultuurikeskkonnast rääkides üle ainult käsi laiutada. Aga me oleme valmis muinsuskaitseobjektid buldooseriga maha võtma, sellepärast et on vaja kinnisvaraarendajat, Alexela uusi magusaid tükke siis see on samamoodi. Isegi teisest küljest, kinnisvaraarendajad maksavad väga palju makse ja kõik see tuleb tagasi, nii et et tegelikult need asjad on kõik ühiskonna seotud ja kuskil mingil hetkel tuleb langetada see nii-öelda poliitiline otsus. No näiteks, kui me räägime siin haridusest prioriteetidest, siis kas näiteks selle prioriteetide hulka kuulub ka järgmisest õppeaastast usundiõpetuse, kehtestame koos sellel täiendavate kuludega selle peale, sest kõik õpetajad tuleb juurde palgata? Ei ole veel kehtestatud? Ei ole, aga, aga kui me nüüd mõtleme, et prioriteedid prioriteetideks, sõna on kaunis, haridus on prioriteet, kultuur on prioriteet, aga mis on selle sõna taga, millised tegelikud huvid on ühe või teise asja kätte, ka kultuuri puhul võib valida institutsionaliseerinud kultuuri, võib valida projekti kultuuri kui palju kultuuritööstuse, millest on palju juttu olnud, aga võib valida ka rahvakunsti, eks need on, kultuur on väga mitmepalgeline nähtus. No võtame sellesama palju kõneldud loovisikute seaduse, kui me siin nagu anname ettevõtjatele järele, ütleme, jaht Te, tegite seda Ari seal niimoodi maksnud tulumaksu, et see oli meie Eesti majanduse arengu huvides, eks ju. Aga samal ajal needsamad ettevõtjad ei kipu andma loomingulistele inimestele mingisugustki näolda sotsiaalselt kindlustus selleks perioodiks, kui ta noh, ei tooda parajasti midagi. Turumajanduslikult nad muidugi annavad. Täiesti teema, mida tasuks tasuks uurida. Et Eesti ettevõtete hulgas levib üha rohkem ja rohkem viimastel aastatel Eesti kunsti ostmine, nii et noh, selles mõttes Turumajanduslikust turumajanduslikult nad toetavad. Kõik see tuleb omal ajal ja ka ja ka kirjanduse puhul me teame, et, et ühel kirjanikul võib olla üks tippteos ja 10 sellist, mida tal ei õnnestu läbi müüa. Aga nüüd ongi küsimus selles, et see inimene ikka seal kirjanduse juures püsiks, peaks talle mingisugust ütlemist seda hapniku andma, et kui Kerttu rakke järgmine raamat enam ei müü nii hästi, siis peaks talle natuke riikliku hapnik on? Ma ütlesin ühele. Miks mitte minu, mina ei näe selles midagi halba. Räägi kommentaarile tiga kirjanik, õige kirjanik on see, kes taotleb Nobeli preemia, püüab, no püüdleb Nobeli preemia, et noh, vastas ja Kaplinski ja see on väga lühike kirjaveerus ka esmaspäeval avaldama. Kirjanik ei ole see, kes nahkheli ainult eesti kirjanduse maha kanda, sest me ei ole ühtegi Nobeli preemia. Tahaksin öelda, et siinjuures on üks kaasus, on, mis mul tuli meelde näiteks sinu märksõnaga religiooniõpetusse usundiõpetus, Eesti riik on ju tegelikult projektipõhine, see ongi kogu see häda, et üks võtab projekti ette 500 kuskil maal ellu seepärast et kogu selle andke andeks, aga kogu selle religioon mõni õpetuse taga ja sisseviimise taga on ju väga palju ka erinevate huvigruppide lobi, sest pole ju, sa pole ju ikkagi saladus see, kuidas see Avo Üprus kogu see vastuseis tekkis paljudesse info agentuuridesse ja ajakirjanduse tervikuna olin minagi see, kellele helistati, et kuule, näed, et seal see see kirikute organisatsioon ikka nüüd leiab ja võiks ikka helistada ka tema ei tohi taha ise öelda, seega võiks ajakirjandus tema käest küsida, et siis ta nagu seda asja hüpruse jalgata, aga ta avaldab just kohe oma arvamust selle taga, ausalt öeldes mina lükkasin selle väga lihtsalt tagasi, sest mulle ei meeldi sellised asjad. Kui inimesel ja poliitikud nagu Avo Üprus on midagi öelda, siis tule välja ära, mõtleb erakondlikule sellisele noh, et ma väga lolli seisu jää, sest see ei ole ju salata ka, millised huvigrupid on ka usundi religiooniõpetuse sisseviimiseks. Kõik need bioloogiateaduskonna lõpetanud. Ta ei ole ju neist õpetatakse ju riikliku tellimuse korras, maa saab nii asjast aru, järelikult on neile nagu koht ette nähtud ühiskonnas väärtushoiakud ja kogu see asi on väga paljudel katavari ilusale heale projektile ellu viia, mitu kõrgkooli õpetavad meil neid inimesi välja, järelikult siis jah, peab ka olema neile piisavalt tööd, minul ei ole selle vastu midagi, mina enam õnneks ei pea põhikooli minema. Aga, aga kui ma mõtlen muidugi siin laste peale, siis siis ega meelt ja seda ei küsita. Aga kes on see, kes need projekti üle vaatab ja haldab, et see oleks ühises süsteemis, kes ütleks, et stopp kuulge, teise klassi õpilastele õpetada seda praegu ütlevad ju seda need inimesed, kes selles süsteemis ütleksime niimoodi ise sees on, aga kes ei oma piisavalt, ütleme kaalukat jõudu seda öelda. Hea küll, Toivo Maimets on öelnud seda, sellele järgnes suur vend eta, eks ole. Minule märksa rohkem meeldis Tiit Kändleri kirjutis, kus ta, mille arvel siis toimub see uue õppedistsipliini sisseviimine. Kas see toimub täppisteaduste arvel loodusteaduste arvel või toimub see näiteks eesti keele arvelt? Tähendab millegi arvel peab ja sest me teame ju kõik, kuivõrd suur on laste praegunegi koormuseks, järelikult kui me uued distsipliini sisse tooma kohustuslikule siis me peame midagi vähendama. Ei saa, sest meil ongi, järgmisena tulevad loodusteadlased. Aga, aga kõik see laps peabki nende oma tasakaalustatud eelarve, nagu me alati armastame kinnitada, eks ju, et kui kusagile antakse juurde, siis peab kusagilt vähemaks minema, siis tuleks ka nendel, kes seda religiooniõpetust nii jõuliselt praegu meile siin kooli toovad, selgeks teha, millest siis me oleme valmis loobuma, millised teadlased meile enam ei ole vajalikud või ei ole enam nii olulised, mis asemed haridustaseme, hariduspoliitika, kujundaja roll, et ta vaatab seda koomale, teame Nõukogude Liidu ajalugu, asendas meil Eesti ajalugu. Huvitav, mis siis nüüd religiooniõpetus asendab matemaatikat, füüsikat või keemiat, ma ei tea. See oleks vaja välja selgitada. No on veel võimalus, et millele mai viitas, et lihtsalt lastekoormus kasvab veelgi. Noh, see on ka üks variant ja eriti kuna nad saavad kõik oma isikliku õppekava Vaadake, selle tuleb, tuleb teha nii. Laupäeval jälle peavad lapsed koolis käima, meie omal ajal käisime laupäeval koolis, mis siis häda on, jälle lapsed laupäeval kooli ei ole siin midagi ja esmaspäevaks hästi palju õppida, sest pühapäev oli vaba päev. Suvepuhkust võiks vähendada ikka kohe, tegelikult ikka ikka eksamid peaksid kuskil jaanipäeva jaanipäeva eel ära lõppema ja kooli minna poolest augustist nagu no vähemalt ettevalmistuskooli minekuks, aga vaadake, suvetöö oli aia suveöö taastuda ja koolivorm, ärge unustage. Laine, ma tahtsin öelda, et tegelikult ei vaata ja kogu seda koalitsioonilepet, lisaeelarvet, ma kujutan ette, järgmise aasta eelarve on ju samuti põhimõtteliselt, põhineb projektipõhiselt, igaüks püüab ju midagi sisse viia, sest temal on teatud roll täita temaga. Poliitiku saatus sõltub ju sellest. Küsimus on see, kui palju suudetakse ratsionaalsust säilitada. See on praeguse valitsuse põhiküsimus. Kas ta suudab seda haridust prioriteetsust läbi viia nelja aasta, garanteerida järgmine aasta nendele samadele koolidele seal 200 miljonit. Kui nad seda ei suuda, andke andeks, sorry, siis ei ole nad paremad. Räägime järgmisest projektist ehk karistuste karmistamisest me teame, et ka lisaeelarve sisaldab näiteks raha Jõhvi vanem tankla ehitamise alustamiseks. Karistuste karmistamine on, on kindlasti väga populaarne, populaarne ettepanek, ma arvan, et enamik meie kuulajaid on alati valmis ühinema sellega ja kui, nagu me teame, kui surmanuhtluse taastamiseks läheks, siis muidugi oleks üldrahvalik aktsioon kohe. Aga küsime, mis see maksma läheb. Siis läheb see maksma, kui me üha rohkem ja rohkem inimesi lihtsalt ühiskonnast otsustame kõrvaldada kusagile sinna ja nad ei tee seal ju tööd ka enamikus. Noh, neil ei ole tööd, no ma kasutan nüüd sellist asja, et sügav mõte sellel siis on ja Ain Seppikuga artikkel ilmub esmaspäeval Postimehes, aga lihtsalt tõepoolest ma loen siin ainult intrigeerimise mõttes paar arvu. 91. aastal oli meil kuridega ka kuritegusid 31748 2001 58497. Ta ütleb, et vabadusekaotusega Me ikaala aastal aina rohkem ja rohkem ja rohkem panema inimesi, eks ole, kinni ta küsib, kuhu tähendab küsimus on see, kuhu me liigume, selle, me peame endale selgeks tegema, kuhu me liigume selle karistuse karistuste karmistamise ka, et me oleme neid niikuinii pidevalt karmistanud. See on see probleem sinu naise eluaegne, näiteks eluaegne karistus Su narkootikumide vahendajale, eluaegne, mõtleme selle sõna. Kalliks läheb. Nimeta inimene, inimene, vahendaja ta ise, tarbija, võib-olla ta elab sajaaastaseks. Jah, ainult jah. Just nimelt, ainult et see üks asi on, need kalliks läheb ja teine asi on, on, on need emotsioonid, mis meie seas möllavad, eks ole, et kui koolimaja väravas tõepoolest diilerid jõlguvad ja, ja sisuliselt asutajagavad narkonarkootikume, siis tekib noh, igast normaalse inimese tekib tunne kinni ja eluks ajaks kinni, eks olevat käärid, aga tegelikult siin on toodud ka väga palju Ameerika Ühendriikide karistuspoliitikast näiteid, eks ole, ehk siis nii-öelda see kolm astet et lööd Auda akna puruks, varastad makijad vahele, saad karistada, aga noh, suhteliselt leebelt, et integreerumine ühiskonda, sõber, et ataki saada. Röövid järgmisel korral tänaval mutikeselt käekoti rahaga, jääd vahele. Natuke tõsisem märk ja kolmas kord siis ei ole nagu pikka juttu. Et siis sa oled nagu lootusetu. Ameerika ühendriikides osariigiti minnakse üha rohkem rohkem nagu sellel süsteemil, et kui sa kolmas korda eksid mitte ei, eksivad teadlikult rikkunud seadust. Et siis nagu siis nagu antakse suhteliselt täie rauaga, et siis on 20 aastat. Amnesty võimalus 15 aasta pärast kõik kalliks läheb? Läheb küll. Aga noh, selle, sellel süsteemil on oma omad omad eeldused selles mõttes, et kui sa kohe esimese korraga tahtlikult inimest ära ei tapa, siis on mingisugune võimalus, et, et jah, et sa tuled nagu välja. Aga siin oli nagu kaks poolt ju selle uue koalitsiooni nii-öelda valimiskampaaniasse karistuste karmistamine nagu ühendatud nulltolerantsiga, et see nulltolerants on nagu hakanud ära kaduma, aga, aga karmistamine on nagu alles jäänud. Kas need ei ole kuidagimoodi ikkagi seotud, kui sa räägid siin kolmest astmest, siis peab keegi ka selle esimese nii-öelda näppumise eest karistust saama, aga kui palju, kui palju selles osas on muutusi loo ja millele peaksin lootma, kas naabrivalvele või, või mis on need mehhanismid siis mille arvel see toimuks? No no vot, ma ei tea, millised on mehhanismid, mul on, mul on olnud politseiga väga-väga-väga huvitav, väga huvitavaid kogemusi selles mõttes, et noh eelmise aasta suvel näiteks ma nägin pealt olukorda, kus hotell Tallinna juures komaal rebis Soome turistidelt naistelt käekoti ja jooksis ülede Snelli parki ja ma nägin seda, ma nägin seda lihtsalt pealt viie sammu kaugusel. Ma võtsingi Refonima, helistasin, ütlesin, kuhu see vana jookseb minu silmal võetitatiinilisest patrulljooksjale vastu balti jaama. Ühesõnaga noh nagu filmis ja vaatasin, tubli politsei nagu film. Ma ei tea, samas ja samas eile eile Võttis mõõtis politseipatrullkiirust ja 50 meetrit eemal oli, oli 30 piirangu märkkoli maos. Maha kukkunud. Politseinikud nägid seda, märk on maha kukkunud, autojuhid nägid seda. Mitte keegi ei liigutanud mitte lillegi, üsnagi ükski politseinik, jalutanud seda viitekümmend sammu, et tõsta see maha, kukkunud märk püsti. Nulltolerants algab sellest, et politseinikel on see saanud veendumuseks. No vaata, mina just ütleme vastupidine, minul on, lammutati otse, hakkan talle telefoniputkad, kahte telefoniputkat peksti, peksti, helistasime, helistasime, kuhu vaja. Vaatasime oma ja teistkümnendalt korruselt alla, vaatasime viis, 10 15 nagu pool tundi olid pekstud, siis nad läksid ära, katki pekstud aparaadi. Seda aga, aga see on mustamäel väga suurte magistraalide ristumiskohas, kus kindlasti on patrull ei mittegi. Vaata telefoniputka, kanna helistaja telefoniputkad, nagu see asi. Et isegi kui see telefoniputka kuulub sellisele suurettevõtted nagu Eesti Telefon ei lase läbi pekstud telefoniputka jaoskonda kaebama minna. Putka kuna putka ei kaeba, siis probleem. Nulltolerantsi, ma usun, alles siis, kui iga selle juhtumi puhul oleks teostatud juurdus ja need konkreetsed politseinikud või ametiisikud, kes ei reageerinud, oleksid saanud. Karistada, nojah, siis tekib jälle teistpidi. Surded siis tekib, tekib aparaat või mehhanism, kes uurib. Orja revormisin, Ameerib uurimise, Ameerikas on väga jõuline. Mina arvan, et need karist ise naerantsis. Ei mõelnud reaalselt auska, andke andeks läbi seda, mida, mida selle kehtestamine tegelikult tähendab puht rahaliselt, eks ole, inimressursiküsimus. Ja nad ei looda välja või tähendab nad ei, nad ei saanud sellest aru, et nulltolerants on võimalik Ameerika, kas, mis on maailma rikkaim riikliks, vot sellest kõik hakkab pihta kuritegevus ja seesama narkodiiler on ikkagi mingi sotsiaalse püramiidi tipp, eks ju, me peame ikkagi vaatama mis soosib ühiskonnas sellist käitumist, miks noored eelistavad, eks ju, kasutada uimasteid, selle asemel, et sporti teha? No päris nii ei saa öelda, et eelistavad kasutada uimasena, sa tõid väga-väga-väga räigeid. Aga niimoodi need asjad, aga need asjad niimoodi tegelikult toimivad, miks noored noorte jaoks uimastite tarvitamine on nii-öelda off, ütleme selle vanasõna, aga ma ei tea, kuidas seda tänapäeval nimetatakse. Kuidas noorestada ise nimetatud, see on kõik nagu mingisuguste hoiakute summa, eks ju. Ja kahtlemata kui me samal ajal rahaliselt toetama, nagu me siin rääkisime, liberaalne ühiskond ootab igasugust ettevõtlust, eks ju, kinnisvaraarendused. Ja kuigi see toimub muinsuskaitsearvel ja siis samamoodi peaks, peaksime tarnijad toetama, eriti kui näiteks siin keegi ütleks, aga vaat kui nad makse maksaksid, siis oleks igati positiivne. Aga mina küsin teie käest seda, et noh, vähemalt liikluseeskirjade rikkumise eest karmistunud karistused küll, eks ole, no neid vähemaks jäänud siis need rikkumisega küsimus. Minu arvates ainult selles, et karmistama karmistamine tegelikult tsensuur, sotsiaalne süsteem, mis selle taga on, eks ole, et need peavad nagu käima tasakaalus, tegelikult mingisugusel ajalooline tunnistage paratamatult, eks ole, nende kuritegude kasv on paratamatu ka. Ja siis saab näha, kuidas seda meile. Küsimus on see, kas me oleme juba. Arvestanud teinud ka midagi muud selles suures sotsiaalses süsteemis taganud näiteks paljudele noortele. Ma ei tea sportimisvõimalused, kus linnad omavalitsused on kinni maksnud või tuleb see kõik vanema rahakotist, et tal ei olegi alternatiivi raha, et saata trenni. Nii et küsimus on sellised valikute küsimus, mida riik teeb, kas ta tahab selle miljardit sinna karistussüsteemi või ta siiski otsib neid võimalusi kõrvale neid inimesi, sellest sellest ma ei mõtle ainult kurjategijate rehabiliteerimist, ma mõtlen ka seda, kes, kes on hälbinud perekondadest, eks ole, kellel on potentsiaalsed võimalused, kuidas ikkagi preventsiooni on minu arust palju efektiivsem süsteem kui taguda raha ainult kurjategijate karistamist. Selle nädala Eesti Ekspressi areeni is on väga huvipakkuv intervjuu Ülo Vooglaiuga kellele olemas teooria nende protsesside ütleme kõigepealt tundmiseks ja võib-olla ka lahendamiseks, aga aga kui me oleme läbi lugenud, siis me saame aru, et ega meil ei ole seda ühte vooglaidu seal riigikogus ja neid oleks võib-olla vaja tegelikult 1000 ja 100000, et neid probleeme lahendada. Aga tegelikult muidugi ta selles mõttes on väga õigele asjale juhib tähelepanu, et süsteemsus on tähtis ja see tuli ka tänasest saatest välja. Üritame kogu aeg projekte, aga tihtilugu ei mõtle selle peale, kuidas üks projekt teisega haakub, eks puudub nagu süsteem, üldine käsitlus kogu ühiskonnast. Kuna me oleme valinud teatava mudeli, kus me loodame ise reguleeruvatele protsessidel, siis me peame ka arvestama sellega, et see toob kaasa selliseid nähtus. See võib olla üsna julm välja ja öelda, aga narkomaania on sellises ühiskonnas paratamatu. Küsimus ongi selles, et, et noh, see võib-olla see karistuste karmistamine on ainukene viis üldse seda kuidagi kontrolli all hoida. Jah ja kuritegevust ei õnnestunud likvideerida, seda tavakuritegevust ei õnnestunud likvideerida isegi taliibid režiinil omaaegses Afganistanis. Ehk siis. Mingil määral ka midagi ei ole teha. Isegi isegi ta viibide valitsuse ajal olid Afganistanis vargad. Mingil määral on see paratamatus, meie aeg läheneb lõpule. Järgmine kord on siin tänane sünnipäevalaps Aarne Rannamäe, soovime kõigile ilusat kevadet ja siis veel kord ka enne meie vabariigi presidendile Arnold Rüütlile. Hoia ikka Eestit tasakaalus, ära lase kreeni kuulmiseni. Meie stuudios olid Maywerman Ainar Ruussaar ja Mart Ummelas.