Täna 35 aastat tagasi kirjutas eesti proletariaadi oma võitluse ajalukku uue kustumatu lehekülje. Esimene detsember sai eesti proletariaadi kuulsuse päeva. Aasta 1924. Eestit valitseva kodanliku kliki poliitika jooksis pankrotti vihates Nõukogude riiki ja tema edusamme orienteeruda valitsev kodanlus kogu oma poliitikas, imperialistliku läänele. Eesti majandust haaras terav kriis, mis kasvas üldrahvalikuks kriisiks. Parempoolsed kihid püüdsid olukorrast välja rabelda fašistliku diktatuuri kehtestamisega. Linna- ja maatöölised aga asusid ühises väärindes võitlema kodanliku korra kukutamiseks. Suurenes terror töölisorganisatsioonide vastu. 1924. aasta sündmused näitasid, et perspektiivid revolutsiooniliseks väljastamiseks Eestis suurenesid. Seepärast alustas Eestimaa kommunistlik partei relvastatud ülestõusu ettevalmistamist rohkearvulistest lendlehtedes parteile kaalses häälekandjas, kommunist ja prossöörides kutsus partei rahvast relvastuma. Oktoobris avaldatud Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee avalikus kirjas töölistele, teenistujatele, talurahvale ja kõigile töötavatele kihtidele, sõduritele ja madrustele öeldi. Mitte mingisugust sõltumatust või iseseisvust Eesti töörahval kodanliku korra juures ei ole. Eesti rahvas võib saada iseseisvaks ainult Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidus. Paljudes linnades ja asulates asuti kommunistide juhtimisel relvastatud lahingurühmade loomisele. Töölisklassi põrandaaluste relvastatud jõudude loomisel töötasid energiliselt kommunistid, Klein, Sammerling, Kreuks, Jürna ja teised. Täna meenutame seda perioodi koos esimese detsembri ülestõusust osavõtjate alisteini Alide lepa, Iida kilt, Manni, Borissi, Janseni ja Voldemar Raheksoniga. Esimesena võtab jutulõnga üles esimese detsembri ülestõusu juhtimiseks moodustatud revolutsioonilise sõjakomitee käskjalg. Alis Stein. 1000 924. aastal suleti paljud tööstusettevõtted, toodang vähenes järsult. Suurenes tööpuudus. 60000-st Eesti tööstus prioriteriaadist kaks kolmandikku peaaegu jäid ilma tööta. Elukallidus toosis sel perioodil oli isegi niisuguseid nähteid, et viletsus puudus, olid inimesed nii kaugele viinud, et suurenes enesetapmiste hulk. Majanduskriis kodanlikus Eestis tõusis haripunktile 1924. aasta teises pooles. Millal aga algas ülestõus, otsene ettevalmistamine? Ülestõus mõtlesin, et panin, siis ma hakkasin juba neljanda aasta esimesel veerandil. Nüüd kolmikud olid ühendatud juhiga, kes siis vajaduse korral need kolmikud sai organiseeritud küümikuks. Rööbiti muidugi võitlussalkade organiseerimisega tegi kommunistlik partei kommunistlik noorsooühing sügavat ja laiaulatuslikku selgitustööd. Rahva hulgas sätti spetsiaalsed avalikud kirjad ja üleskutsed noortele lastele ja naistele, kus näidati nende osa ülestõusu käigus õpetati, kuidas nemad võivad seal siis kasulikud olla. Ühtlasi ülestõusu vajadusest sai räägitud laialdaselt aktuaatorite kaudu koosolekutel, põrandal, kommunistis, mootoritaarlases tööliste avalikus ajalehtedes. Muidugi ülestõusu tähtpäevast ei räägitud ja see oli arusaadav. Sellest ka keegi küsimust ei teinud, sellepärast et oli kindel, et kui on seda tähtpäeva vaja öelda, siis sellest parte teatab 1000 924. aasta oli väga rikkast eesti proletariaadi protesti niuksed müütingutest meeleavaldustest. Näiteks sõjavastane meeleavaldus oli augustikuus, siis olid rohkemist kogumised. 140 protsessi päevil Tartu maanteel sõitvate kodu ümbruses oli määratud detsembrikuu teisel poolel tööliste ühingute organiseerimiskuu. Niisugune üritus ja ürituse nimetati ümber võitluskuuks töörahva võimu eest. Kodanlus arvas nii, et nüüd on tulnud puhkeaeg peale 100 neljakümnes- protsessi kus võid nüüd oma need valverühmade ohjad lõdvaks lasta. Ja seda siis arvestaski partei keskkomitee. Ja 29. novembril, kui oli kokku kutsutud keskkomitee koos aktiiviga ja kommunistliku noorsooühingu keskkomitee ja sõjaväeosakondade esitajad. Seal tegigi kommunistlik partei keskkomitee ettepaneku ülestõusu alustada esimesel detsembril varahommikul. Sellel koosolekul moodustati sõjalis-revolutsiooniline komitee eesotsas Walter Kleiniga. Võitlussalgad, kes varustati relvadega, pidid ootamatult vallutama kõige tähtsamad positsioonid valitsusasutused ja sõjalised objektid ning relvastamasis töölised, muutes ülestõusu massi väljaastumiseks. Revolutsiooniline sõjakomitee otsustas alustada relvastatud ülestõusu Tallinnas. Naistele anti nii-ütelda jõukohased tööd. Isegi seda võib ütelda, et mina ei teadnudki ülestõusu ettevalmistamise kõigist käikudest mitte midagi pärast esimest detsembrit öösel minul tehti ülesanne viia sõjariistad juurdeveo tänavalt voorimehega teise ja kolmanda pataljoni võitlussalkade gospiratiiv korteritesse. Järgmine ülesanne oli minule, et ma pidin viima teate organiseeritud naisabitaatoritele naisgrupile sõja tänaval, praegune Salme tänav, mina siis läksin sinna. See oli juba vist juba peale kella kahteteist kanis hilja öösel. Ja andsin edasi selle teate. Agitaatorid olid aga kogunenud oma konspiratiiv korteritesse juba õige varakult, 30. novembri õhtuks. Nii ka teie, Alidelep. Esimese detsembri hommikupoole ööd koputati põrandaaluse korteri seinale kuhu meie pöördusime, meie olime selles korteris kuuekesi. Seltsimees Stein tuli ja teatas, et täna algab ülestõus ja soovitas meid minna käitiste väravatesse paarikaupa, et tuua inimesi välja ülestõusnute ühinema. Meie läksime ida Otsoniga Krulli vabriku väravasse. Valisime Hendile selle koha sellepärast et sealt möödusid ka balti puuvillavabrikutöölised, et saame ka nendele ütelda. Relvastatud ülestõus algas. Võitlusgrupid vallutasid Toompea, võtsid oma valdusse riigivanema maja. Ülestõusnud vallutasid balti jaama, Tallinn-Väike raudteejaama ja peapostkontori. Sõjakooli vallutamiseks määratud võitlusrühm haaras enda kätte alumise korruse ja seal asuvad relvapüramiidid. Kuid sõjakooli kursantidele läks korda ainult koguda ja sundida revolutsionäärid taganema. Relvastatud ülestõusu ajal seisis tööga paljudes vabrikutes ja tehastes. Balti puuvillavabrikus ehk nagu rahvasuus nimetati Sitsis, saadi ülestõusu algusest teada. Tööpäeva hommikul. Jätkab töölisvanem iidakilkmann. Nii et ma hommikul läksin ma tööle ja kui ma tööle läksin, muidugi lõin silmad üle. Kas on rahvas kõik alles, nagu oli ka ees peaaegu aresteerimisi ja ma nägin, et neid oli palju puudus. Siis ma nägin küürmanni, anna siis ma läksin tema juurde ja tema muidugi tegi mulle selgeks, mis väljassingis. Muidugi tookord maalin töölise vanim ja minu kohus oli siis välja astuda ja selleks toimida, et rahvast välja viia. Ei saanud ma siis muud kedagi, töölisvalimisteisi kätinad puudusid kõik. Aga siis ma läksin meie juured lukusepa tuppa, seal oli üks töölisi, vanem, kutsusin teda, ta oli nõus minuga tulema, kähmeni direktori juurde. Direktor ei olnud, seekord oli tema abi, läksin tema juurde, et ratas seisu, pane rahvast välja. Ta vastas meile teolte Need ja võite seda ise teha. Ja me läksimegi meieriga. Muidugi mõtlete vabriku siis me paneme ja, ja turbiini seisu panemist, aga mee tookord püüdsime ikka ratas, kui ratas seisab, siis hambatöölised vabad. Ja muidugi tulime sealt siis ära ja läksime katlamaja ja nõudsime, ratas tuleb seisu panna. Minu autotööstus selles sündmuses oli kõik see väiksem. Mina olen selle 17 aastat vana ja esimest korda elus, kuid relva käes. Kuulusin Roobachi lööksalka, mille ülesandeks oli antud vallutada teine politseijaoskond ja maa lennuväe divisjon. Jutujärje võttis oma käte Eston projektipartei algorganisatsiooni sekretär Boriss Jansen. Võitlussalga koondamine kogumispaika Narva maanteel töölisperekonna korterisse algas 30. novembril ülesande kohaselt me pidime väljuma kell viis 30. Selleks et vallutada teine politseijaoskond, säält relvad võtma ja edasi tormama siis lennuväe divisjoni. Et seda vallutada. Kui me väljusime korterist, siis oli juba linna keskusest pumpia kandis, kuula lahingukära. Nüüd asusime teele joostes ilme hinge tõmbamata, jooksime kuni teise politseijaoskonna nii välja, kui sisse läksime, siis tuli esile, et politseinikud olid juba valsi aknast kadunud. Sealsemisest vintpüssid ja läksime Edasi lendva divisjoni. Päris Mätmatult jõudsime kasarmusse kahes ruumis. Magasid sõdurid, tormasime siis kahes salgas kumbagi ruumi sisse. Kitsvelt jälle võtsime Püssi püramiidid oma valve alla ja selle järgi äratasime sõdurid sõduritele. Sellest sa kätt oleme maksu võrra kukutanud. Võitleme selle eest, et nõukogude vabariiki rajada. Selle järele vastupanu keegi sõduritest meile ei osutunud. Villem Roo, Bach ja klinbach seletasid sõduritele olukorda. Linnas kutsusid üles sõdurid kaasa võitlema kodanliku valitsuse kukutamisel ja lubasid korralise sõjaväe laiali saata. Ja farmeerda vabatahtlikest, kuna kaarti vägi. Miitingul tehti otsuseks moodustada vabatahtlikest relvastatud salk selleks, et minna Aidata linnas võitlevaid töölisi. Miitingu lõpuks lauldi internatsionaal. Kuidas aga arenesid sündmused mujal väljaspool Tallinna? Teie Voldemar rääkisin, olite tol ajal mustjões? Sellise Anvelt andis käsu, et 30. öösel sõita välja ja kella kuue aeg hommikul enne laste Narvast tulev rong läbi lasta sild õhku, mille ma välja valin, sõidame mussi sillale. Minuga kaasa nimetasin, tugines kolmas seltsimees, keda ma ei tea musta pooli hammas tuli maha ja siis 20 kilomeeter läksime jala jõe poole. See võis olla kella kolme-nelja Aegeesel. Tulin e ääre, kohe läksime, vaatasime silla üle, missugune sild on. Ja tulime tagasi põõsasse seeemmutamas, Narvas tulevad ronimispidine umbes pool viievi kella viie mööduma, meist. Sild oli kohane selle jaoks, et nelja-viietunnilist takistust teha, rongide liikumisele oli tulemas, oli kuulda juba rongimürinat Narva poolt tulemas. Ja ühel ajal, kui rong oli lähedal, tulid hiilgased. Korraga kõlas signaali pasun ajal rongile mühisedes mööda pime oli. Mul sai kohe selgeks. Me oleme lähedal, on raudtee vahiputka. Meil oli antud käsk kella kuue aeg sild õhku lasta. Hakkas juba avalgis minema. Läksime me kolmeks silla alla selle tolmada. Seisime ema, panin vaiks välja, et ta peaks silmas way putkat ja teiselt poolt raudteeliin. Tugina läksime silla alla ja hakkasin siduma neid kahte pommi. Sidusime poole Reltside alla teineteise poole üsna kaldaäärsete tugede lähedel. Tugevad nöörid, sidusime lõhkijate külgi ja viisime üks, viis meetod pikkused nöörid autoliimeda eemale, sillast. Võtsime need neerivast kätte ja korraga tõmbasime Neljas, kõlas plahvatus. Suur tuli, tule sees oli näha ja oli kuulda jõeli plaksatamist, kukkusivad liipripakud ja relsid tasa pisikesi, keerutasin ennast küljeli raudtee pealt alla põsastikutesse. Seal saime kõik kolmekesi kokku, seal voodil kaarti lahti ja hakkasime matma kompassi järgi. Tallinna tööliste kangelaslik ülestõus tekitas kodanluse leeris paanikat kartes, et sõdurid ühinevad ülestõusnute. Ka ei julgenud kodanlus ülestõusnute vastu välja tuua ühtegi regulaarväeosa. Mereväe, ekipaaži ja 10. rügemendi sõdureid korjati koguni relvad ära. Ülestõusu mahasurumiseks organiseeriti karistussalgad ohvitseridest, sõjakooli aspirantidest, hall parundliku koosseisuga õppepataljonidest ja politseireservist. Karistus salkadel läks korda kõik objektid tagasi vallutada. Üles tõusnud, taandusid võideldes. Mitte kaugel Tallinnast Irus Narva maanteest paarsada meetrit eemal kaskede varjus seisab Täike ühekorruseline majake. See on topsi talu. Siin pidasid viimseid lahinguid esimese detsembri ülestõusust osavõtjad kolm meie parimat inimest. Nüüd, peaaegu 35 aastat hiljem, seisavad selle kuulidest läbi lastud maja ees, mis nüüd on laudadega vooderdatud Lembit viipo ja siinsed elanikud seltsimees pihlakas ning siin toimunu Pealtnägija, Martin luu. Neljandal detsembril 1924. aastal. Selles Taas viibisid kolm esimese detsembri relvastatud ülestõusust osa võtnud. Need olid komsomoli keskkomitee liikmed Arnold Sommer lingi asfaltpiir ning ametiühingu tegelane Eduard Ambos ja Kaitsepolitseiagentide poolt. Nad tapeti. Ning see oli meil, see oli all, et see on mingi teema ja tuli vana tuttava ja ristima juuri varjule. Siis juhtus teda nägema, läksime toominga juurde. Ja Sid ulg tundis ära sonar lingi ja ja nägi, et siis selleks, et siis vaata seda kaitseliidu ülemal remmelga selle ja siis tulivad enne politseiniku välja, kui nad nõudsid sisselaskmist ja siis hakkas siis tulistamine peale ja ja politseiniku kukkusid rivist välja, tulid uued. Või siis kella ühe aeg olla. Ja siis tulid 20 kaitseliitlast ja need tulivad nõmmelt. Siis lahing kestis ja kui kõik oli juba siis oli kell oli pool kuus. Esimese detsembri ülestõus ei lõppenud võiduga. Ülestõus näitas veenvalt töölisklassi jõudu näitas, et valitsev kodanlik klik seisis võimu juures ainult sõjaseaduse ja julma terrori abil. Eesti proletariaadi tuli vastu võtta kaotus seepärast, et ülestõusu juht Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ei suutnud lõpuni järgida marksismi-leninismi õpetust ülestõusust kui kunstist. Raskete konspiratsioonitingimuste tõttu ei suutnud Eestimaa kommunistlik partei ülestõusu kõigi nõuetekohaselt ette valmistada ja läbi viia alahinnati massilise liikumise tähtsust ülestõusus. Rahvahulkade osa revolutsioonis. Tööliste hulgad, kes olid valmis tegutsema, ei saanud õigel ajal juhtnööre. Võitlussalga liikmeid ei saadud varem korralikult välja õpetada. Analüüsides ülestõusu ebaõnnestumise põhjusi kirjutas ajaleht Pravda ülestõusu kuuendal aastapäeval. Kommunistlik partei ei suutnud organisatsiooniliselt ja sõjaliselt seostada eesmise väesalga väljastamist rahvahulkade väljastamisega. Kehtestanud pärast ülestõusu mahasurumist verise terroristliku režiimi arvas Eesti kodanlus, et ta on igavesti teinud lõpu kommunismiga. Kuid vaatamata jälitamistele, sunnitöödele, arreteerimistele, väljasaatmisele ja tapmistele jätkas töölisklass võitlust. Paar päeva pärast ülestõusu mahasurumist toimus Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee liikmete koosolek. Nathan Veldi juhtimisel. Otsustati asuda partei ridade uuesti korrastamisele uuesti jätkama võitlust Töörahva täieliku vabastamiseni kapitalikest. Arreteeritud teie tapetute asemele astusid uued ja uued töörahva parema homse eest võitlejat. Kogu maailmatöölised austasid eesti kommunistide kangelaslikkust ja teatasid, et nad on eesti vendade ja õdede kõrval võitluses inimkonna õnneliku tuleviku eest. Eesti proletariaadi õppis ebaõnnestunud ülestõusu varal oma vigu ja puudusi kõrvaldama. Eestimaa kommunistlik partei, kes jäi vankumatu võitlusväljale, asus veelgi Angelaslikumalt ning julgemalt võitlust juhtima ja viis Eesti rahva 16 aastat hiljem lõplikule võidule.