Kui ta soojas päikeselaigus ärkas, koonista kiledalt haukumist kohe evaleks õue. Väike valge koer oli rihmapidi väravaposti külge seotud. Minu ees joogikausike evad märgates kukkus peni veel raevukalt haukuma. Eeva vabastas koera rihma otsast, too järgmistele tuppa ning kärisenud kaltsuvaibal kerra, nagu poleks tal teist kodu iial olnudki. Eevale ei meeldinud väikesed koeradega nende kime hääl. Aga ta aimas, et koer kuulub nüüd talle. Sisetunne tõmbas Eevat postkasti juurde, mis oli tegelikult jämedale vaiale kinnitatud plekist piimanõu. Selle kaas oli irvakil. Eeva mälu ütles, et eelmisel päeval see nii ei olnud. Ta lükkas käe jahedusse ja seal see oligi. Valge ümbrik selles eskaustikust rebitud jooneline paberileht. Viimane oli hariliku pliiatsiga servast servani ilusa selge käekirjaga täis kirjutatud. Kulla Eeva, loodan, et arvasin õigesti ja see, kes tuli tagasi, oled sina. Sinu vennad ei tundunud mulle seda tüüpi. Sina olid tõsine ja järjekindel. Olingi kartnud, et ühel päeval sa tuled ja tahad jätkata sealt, kus meie jutt pooleli jäi. Aga mul on tunne, et me ei jõua enam rääkida. Mulle jäi mulje, et sulle meeldivad koerad. Väike pill on harjunud õhtuti jalutamas käima. Ta on vähenõudlik, hea loom, tehakade kenasti läbi saama. Helista palun valla sotsiaalosakonda, las nemad kannavad ülejäänu eest hoolt. Kedagi teist mul ei ole. Nendega on sel teemal räägitud. Ümber ja palu minna Marta juurde. Rohkem pole vaja muretseda. Need on minu tervisega kursis ja mõistavad. Kui sa ise seda soovid, võiksid senikaua minu juures ööbida. Varuvõti on pojengi peenras klaaskuuli all. Mul ei ole sugulasi ja seal ei tülita sind keegi. Arvan, et sul on raske oma kodus keskenduda ülesandele, mille sa endale nähtavasti oled võtnud. Seal ei ole turvaline. Kahju, et me ei jõudnud enam kohtuda. Oleksin tahtnud öelda, et ma poleks pidanud sulle kunagi sellest kõigest rääkima. Olin isekas. Loodan, et sa ei pea minu rumala vea eest liiga kallist hinda maksma. Ole mõistlik, Eeva, ära ole minevikus nii kinni nagu mina olen olnud. Kõik, mis oli kunagi ei loe täna enam midagi. Homme tuleb alati. Eile ei tule enam kunagi. Mina eksisin selle vastu. Proovisin eilset tagasi tuua. Aga kui sa siiski otsustad? Kõik, mis minevikku puudutab, on nüüd pööningul. Mine vaata, sa näed seda. Sa mõistad, et ma valetasin sulle. Teadsin tegelikult rohkem. Palun selle eest vabandust. Teadsin juba mõnda aega, et mulle pole enam palju aega jäänud ja lootsin, et on kergem minna kui sulle vähemalt osaliselt selle loo ära räägin. Aga ei läinud nii, mul ei hakanud kergem. Mõtlen sellele päevale väga raske südamega. Kahetsen väga ja loodan, et leiame mõlemad oma rahu. Heade soovidega. Marta. Eva oli kavatsenud teravana idele külla minna. Aga mõistis, niidet on hiljaks jäänud. Talle meenus öösel Marta akendest paistnud tuli ning teda piinas süütunne. Äkki oli vanal naisel juba siis halb? Ta pistis kirja taskusse ja läks tuppa mobiili võtma, et helistada sotsiaaltöötajale, kelle telefoninumbri oli Marta paberi ülaserva märkinud. Kõne tehtud, istus ta trepile, jälgis maanteed. Ta tahtis asjas kindel olla. Poole tunni pärast ilmuski kõigepealt tolmuviir ning selle järel tume kaubik, mis keeras Marta hoovi. Eeva tundis kergendust. Ta läks tuppa ja vaatas elutoas halvustavalt ringi. Kas ta suudaks siin elada? Minevik ei häirinud Eevat, ta oli selles juba liiga kaua elanud. Teda segas olevik. Midagi oli selle majaga valesti. Martale oli õigus olnud. Ta oli kirjutanud, pole turvaline. 10 aastat tagasi, kui nad ühel harval korral kõik koos olid, arutasid Eeva, Andreas ja Tom. Kas maja tuleks lõpuks maha müüa? Nad ei jõudnud kokkuleppele. Vendade meelest oleks maja tulnud enne üles vuntside ja hind võimalikult kõrgele kruvida. Liivale aga ei andnud rahu mõte, et talle peab jääma võimalus siia igal ajal tagasi tulla. Nad olid natuke vaielnud ja varsti käega löönud. Müük oleks tähendanud, et majaga peab aktiivselt tegelema aga neist kellelgi ei olnud isu tulla siia tolmu üles keerutama. Ta oli sisse kolinud juba samal õhtul, kui sotsiaaltöötaja kutsutud kiirabi oli Marta surnukeha ravinud. Ta ei kartnud tonte. Aga Martale oli õigus. Tema vana kodu tundus talle korraga paha endelisena. Enne Marta kirja lugemist oli ta maja ellu ärkamishäälitsusi tõlgendanud kui lubadust. Aga mis siis, kui ta eksis kui nendes peitus hoopis ähvardus? Markama maja oli puhas ja korras, aga Eevat häiris võõras lõhn, milles segunesid koirohi, kõdu ja üksindus. Eval oli kõht tühi, aga köögikapist vaatasid talle vastu ainult paar teekonna kommi. Poolkõvaks kuivanud leiba ja vanamoodne toos. Liiga kollaseks tõmbunud võiga. Laual seisis väike koerakrõbinaid. Vähemalt keegi sai endal kõhu täis. Evoli eelmisel päeval bussi pealt tulles poest läbi käinud aga linnainimese harjumusest ostnud vaid ühe õhtusöögijagu kraami koorikleivalehtsalatit ja väikese karbi sulatatud juustu. Eva julgenud puutuda midagi peale kommide. Taastas pooliku pakid Seiloni teed ning keetis endale kange kruusitäie kapisopist leedistablektoosi, millel ilutses isuäratav küpsisepilt. Küpsiseid ei olnud, aga see-eest varjas kaaskummiga kokku köidetud rullikest. Eeva loendas 200 eurot. Ta kõhkles pisut, ent pistis siis rahadeksaste tagataskusse. Kui ta varsti midagi juurde ideeni, uluk tema pangakontol, tuul. Kui ta on saladuse lahendanud võiks proovida kollast maja ikkagi maha müüa. Ainult et selleks on vaja vendade nõusolekut. Talle tuli meelde vastamata kõne. Andreas oli püüdnud teda hommikul kätte saada. Järelikult on ta juba teel. Või ei saa tulla. Ta proovis tagasi helistada, aga Andrese telefon oli levist väljas. Eevale hakkas kõhe, kui talle tuli pähe, et võib-olla peab ta siin ikkagi üksi hakkama saama. Maasikamustrilise Vakstuga kaetud ümmarguse söögilaua ääres teed rüübates kaardistas Eeva hindamisi lähipäevade plaane. Ta mõtles pööningule, millele vanaeit oli oma kirjas vihjanud. Kõigepealt oli vaja seal ringi vaadata. Ta oli pahane, et Marta polnud talle täpsemaid juhiseid jätnud. Kas ta tõesti lootis, et loobub tõde otsimast? Eva jõudis järeldusele, et küllap polnud Marta mõtted lõpu eel enam päris selged. Andreas niimanud vahtis liinibussiaknast välja. Tal oli jahe, bussi õhutusluuk oli pärani ja ta polnud enam ammu magada saanud. Ta rüüpas bussijaama kioskist ostetud energiajooki. See tekitas tema ihus ebameeldivat vidinat. Ta tahtis meeletult magada, aga sisetunne sundis teda valvsusele. Tekkisid silmi, aga midagi ei muutunud. Vaatepilt jäi ikka samaks rõhustada. Põllud, põllud, mets, veel põlde, viljatud väljad, mõttetud tühermaad, tühjus, tühjus, tühjus, 10 korda tühjus. Tal oli üritatud depressiooni ravida või ärevushäiret või mõlemaid. Ta ei mäletanudki enam, mis diagnoos. Roosi oli seal lollakas, moor talle pannud. Arvatavasti oligi tal mitu diagnoosi. Andrese suu kuivas. Energiajook mõjus alati niimoodi. Tema kõrval pingil rüüpas neiu vett. Andres neelatas. Tal oli janu. Isu Ta tahtis Xanaxit taskust, leidiski ainult ibuprofeeni, aga setteiscach platseebo piisas tabletinägemisest, kui tal juba parem hakkas. Keha oli juba niivõrd harjunud. Kas ta oleks uskunud, et siia kunagi vabatahtlikult naaseb? Ta mõtles selle üle. Ta ei olnud üldse üllatunud. Tal polnud õnnestunud siit kunagi päriselt minema saada. Sponud, kas ta jõuab siia? Millal? Must auk, tema stardipunkt ja lõppjaam. Ta oli mõned päevad hiljaks jäänud, aga ta oli Eeva kirjadest aru saanud, et õel pole kuhugi kiiret. Andres tõmbas Texaste taskust telefoni ja valis numbri. Lõpuks ometi õde vastas kõnele. Andreas ütles, et on teel ja buss jõuab kohale kell 17 30. Ta püüdis tuulegid silme ette manada, kuid kontuurid ei tähmasteks. Ta oli nii palju aastaid vaeva näinud, et pühkida ajukurdudest viimseni mälupilti sellest neetud paigast. Londonis meeldis talle aeg-ajalt südalinna sõita ja kõndida sealsetel rahvarohketel tänavatel tont teab kust maailma nurkadest kokku voolanud massis. Kui tal juhtus hea päev olema. Tundistantsine täielikult lahustuvat. Tema vahtis Londonit. London vaatas temast läbi, ei märganudki teda talle sobisse. Seal võis ta elada, ilma, et oleks päriselt olemas olnud. Bussi katusel krabistes äsja alanud vihm. Andreas oli ainult mõned tunnid Eestis olnud, aga sadanud oli juba peaaegu sama palju, kui Inglismaal. Ei tahtnudki päikest, tema silmad olid unetusest paistes ja tundlikud. Andreas, meenutades, mida kõike ta oli mälu kustutamiseks teinud. Nooremana oli ta seljakotiränduri na pool maailma läbi reisinud. Oli käinud palverännakul seal kuradima linna nimi oligi midagi, mis kõlas nagu kompost. Sõbra soovitusel külastas ta koguni šamaani, kes väitis, et suudab inimesi vabastada millest iganes. Hasartmängusõltuvusest armuvaluni domees oli Londoni rikkurite hulgas väga populaarne. Ujus rahas ja sõitis sportautoga. Nonii all kannatavad rikkad otsisid pidevalt uusi erutavaid väljakutseid ning šamanism oli Londonis ka Eestist pärit edukamate sisserändajate hulgas parajasti moes. Andreas oli algul irvitanud, kui sõber talle selle idee välja pakkus. Andreas ei olnud rikkasega edukas. Aga tal oli oma töö tõttu rikkaid. Sõpru panin, pange see luuk kinni, kamandas teisel pool vahekäiku istuv neiu. Andreas ei saanud esimese hooga aru, et räägiti temaga halja. No kena härra. Neiu sirutas käe ja sikutas teda õrnalt särgivarrukast. Ta kordas oma palvet. Tüdruk oli väga ilus. Aga tal oli ebameeldiv kriipiv tämber. Andres tõusis vastumeelselt ja tegi nagu kästud. Neiu tänas heledahäälselt ja veidi liiga valjusti. Andreas jäi teda pikemalt silmitsema ja pööras pilgu eemale alles siis, kui neiu oma suured hallid silmad tema omadesse suunas ning ootavalt naeratas. Tüdruk neis soovivate mees jutul on ka üles võtaks. Tüdruk nägi võrratu välja meelkimata loomulike blondide juustega klaari näonaha ja pikkade vasikaripsmetega Andrease maitse. Kui poleks olnud Detjanati ja kõiki neid teisi. Ehk olekski ta tüdrukult küsinud, millises peatuses too väljub ja kas ta sõidab tööle või puhkusele. Kas tema silmad on päriselt selliste värvi või on need läätsed? Automaatselt oli ta juba suud vaatanud. Neiu noogutas kergelt, otsekui julgustades. Andres raputas pead. Ta ei tohi selle reha otsa, ta enam ei astu. Tüdruku ilusad silmad valgusid hämmeldust täis. Andres suunas taas pilgu vihmasetu. Midagi polnud muutunud ikka sama kuradi jura. Mööda libisesid lõputud väljad, siis ribake võsa ja uued väljad üks ja sama üks ja sama nagu sõidaks ta ringiratast. Silmanurgast nägi ta, kuidas neiu lõpuks pea eemale pööras mingis kuidas kurbus ja lootusetus temalt maha voolavad, nagu aknaklaasil veerevad vihmapisarad. Ta ei tohi endale enam midagi ega kedagi ligi lasta. Talle meenus lapsepõlve lemmikraamatu pealkiri, kuidas karastus teras? Ta peab end karastama nii kaua, kuni ta enam ei murdu. Neiu meenutustele kedagi, keda ta oli kunagi ammu eelmises elus tundnud. Selle neiu nägu oligi ta lootnud näha Londonis šamaaniseansil näha ja siis igaveseks unustada. Eva oli lubanud talle vastu tulla, aga peatus oli inimtühi. Andreas mäletas, et siit suure maantee äärest oli tuulegile umbes seitse või kaheksa kilomeetrit. Koolipõlves oli siin seisnud inetud helistest putka, see oli maha lõhutud. Andreas istus uue klaasist ootepaviljoni pingile ja kiskus kleepuva särgi seljast. Särki nuusutanud, toppis ta selle prügikasti. Tal oli kotis küllalt särke. Londonis olid oma kapi riiulid tühjaks teinud ja toppinud koti kõik, mis mahtus. Higihais ei häirinud teda. Aga särgil oli Tatjana lõhn talinaist vastu rinda surunud. Ta silmitses loiult ümbrust, uni hakkas jälle peale tikuma. Ta polnud kaks ööpäeva järjest korralikult magada saanud. Vallamaja suunast lähenes salk mehi. Temani jõudes aeglustasid nad sammuja, jõllitasid varjamatu uudishimuga. Ta köhatasin, ütles tere õhtust. Mehed ei vastanud, vaid pöörasid pea kõrvale, jätkasid oma teed. Siinkandis räägite võõrastega, hooledki, täitsa sina kuulist äkki teisest suunast. Ta tundis hääle kohe ära. Eeva tämber oli kähe ja sume juba siis, kui ta veel ei suitsetanud. Nüüd rippus tossav sigaret, õel näpus. Ilmselt kõik ajakirjanikud suitsetasid. Vähemalt filmidest oli Andresele selline mulje jäänud. Evali lohvakates, dressipükstes ja valges maikas. Andres oli teda teisiti ette kujutanud, kuidagi elegantsem, ana. Ajakirjaniku töö oli kõlanud peenelt ja tähtsalt. Tema kujutlustes pidi õde läbi käima päris kõrge seltskonnaga. Koletu hobusesaba oli nüüd pruun, mitte enam blond. Andreas rehkenduse teema peaks varsti 36 aastaseks saama. Taldrikusuurused, helesinised silmad ja tedretähnilise Nebininaalidega just sellised, nagu ta mäletas. Õde nägi välja värske, süütu ja väga noor Andres neelates. Kade naist pole sa ikka veel leidnud, muigas Eeva teda uudishimulikult silmitsedes. Sellest saab kohe aru, muide kui veel kedagi pole, on veel mingi eriline aura. Meeleheide sirab silmis, sundis Andreas end muigama. Ei, mitte seda. Selliste meeste aura on kuidagi eksinud. Ma olen lihtsalt natuke väsinud ehmas Andres. Masendus, et oli oma lihasele õele, keda ta polnud kümmekond aastat silmast silma näinud juba esimese minutiga luuseri mulje jätnud. Ma ei mäleta, Eeva teda juba vanast ajast sellisena. Solvusid või ma ainult nii samadega, naeris Eeva. Aga on seal siis keegi või ei ole, kui kauaks sa saad jääda? Nii kauaks, kui vaja? Tahtsin kunin kuhugi puhkusele sõita. Andreas ei hakanud seletama, et temast jäi Inglismaale maha kuueaastane laps ning Tatjana ei taha temast enam iialgi midagi kuulda. Viimasel õhtul oli ta naise ninaluu puruks löönud. Veret purskas, tema oli verine nagu lihunik ja Tatjana röökis nagu loom, mis sul, hakkasime, värdjas jälle mingist pasast pilves. Andresel oli kõhe mõelda, mida kõike ta oli, valmistati Janega veel tegema. Ei oleks teinudki, kuid teisest toast poleks ilmunud nutta. Üürgav poeg. Tatjanal oli õigus. Seda tegid need kuradi tabletid. Ei saanud neil enam küüsi taha. Paar nädalat enne ärasõitu oli Temadillalt ja alla vajunud ja telefoninumber ei kehtinud enam. Mis teha, kehtestanud teivast mööda vaadates õlgu. Igalühel ei vea, ma pole veel seda päris õiget kohanud. Ei usu, etenam, kohtangi. Joon Mul liiga kõrged nõudmised. Sul on rohkem õnne olnud. Ema ei vastanud, ei pannud küsimus tähelegi. Ta piinles Andres teraselt. Kuule, päriselt, sa näed jube välja. On sul midagi viga, bussis läks süda pahaks. Andreas raputas pead ning linnas laiguti roosaks luitunud punase spordikoti õlale oodates, et Eeva suuna ette näitaks. Tegelikult oli otsetee talle juba meenunud. Apteegi hoone juures tuli vasakule keerata ja kõndida viis kilomeetrit mööda kruusateed, siis tuli minna mööda metsarada kunise kalmistu juures uuesti maanteele jõudis. Ning edasi oli vaja veel veidi maad ojaga paralleelselt maha käia. Sealt oli nende kodu juba näha. Ojapervele jõudes ei pidanud Andreas enam vastu. Teda ajas iiveldama. Ta valus õelt vabandust, heitis koti teepervele ning tormas võssa. Kuule, see mõte tundub kuidagi liiga hull, mühatas Andreas. Mis kuradi asja meie siin välja uuride suudame, nii paljude aastate järel on seda üldse tarvis nii täpselt teada, mis nendega kunagi juhtus. Tal oli juba veidi parem, kuigi Eeva teda ikka veel murelikult silmitses. Sul ei ole tõde oluline? Ma ei usu seda. Sa oled praegu lihtsalt väsinud. Eeva tegi suures köök-elutoas tule pliidi alla. Et oleks hubasem. Maja on rõske, selgitas ta. Kadakatuli täitis toa lohutava lõhnaga pliid, ajas veidi suitsu sisse. Andrea selle bussipeatusse vastu jalutades oli Eva poest läbi lipsanud ning juustu, leiba ja odavat punast veini ostnud. Andreas tunnis end lõpuks ometi hästi. Sättis ristpistemustriga padja paremini peal ja vahtis inetu nõukaaegse plastlehtri ümber tiirlevaid kärbseid. Peas hakkas sumisema. Londonis ei joonud kunagi veinitäitjana, ei lubanud seda osta. Kodus oli neil ainult viina. See oli modellide firmajook, viin pooleks v ja sidrunimahlaga. Sul juhtus ka midagi, eks. Muidu sa poleks tulnud, nentis Eeva, kes istus nüüd madalal aknalaual. Ükskord räägin ehmasandres, tal polnud himu hakata täitjanast pihtima. Nemad siis me oleme ühesugused. Aga sa tulid natuke ka sellepärast, et oled uudishimulik, sa tahad ka teada. Ja need on juba habemega jutud. Räägiti külas juba siis, kui mina veel siin oli. Üks kärbes maandus Andrease veini Kruusile taigas käega ja veini luksustama paljale rinnale. Sa juba tead neid kummituse jutte? Küsis Eva imestunult. Juba siis räägiti sellest. Ei, mis kummitused, ma mõtlesin neid jutte, et ah, pole enam tähtis. Tuba oli liiga soojaks muutunud. Andreas tõusis ja läks põrandale. Tumedal põllul nägi ta tuttavat pilti, tundis kontuurid ära. Maja oli ootel, sellest hoovas isevärki intensiivsust. Staatiliste asjade dünaamika. Üks televisiooniga seotud tuttav oli midagi sellist maininud. Andresel oli hea meel, et ta ei pea kunagises kodus ööbima. Ivali midagi seletanud vana mutist, kes elas varem selles majas, kus nad praegu viibisid. Marta, ta vist isegi mäletas teda. Ähmaselt meenusid mutil oli isaga mingi teema, mingi armastuse värk. Andreas hingas sügavalt niisket õhku, hingas sisse ja siis jälle välja särammestas. Mis kuradi kummitustest eevajahus? See kõlas nagu nõdrameelse jutt. Töökaotus oli õele vist korraliku põntsu pannud. Samal ajal tundis ta kergendust, et Eeva neid teisi jutte silmas ei pidanud. Ta oli ilmaaegu muretsenud. Tagasi tuppa astus ta juba kergema sammuga. Eva märkas seda tervis parem, küsis ta. Homme hakkame siis tegutsema. Sa mõtled maja kallal? Minevikus küll urgitseda ei viitsiks, tähendab, vanad asjad parem olla. Aga avatud, kohvris, tuuselda, Veevo ei pannud tema sõnu enam tähele. Ta otsis vennale voodipesu ja needis, ended polnud taibanud rohkem asju kaasa võtta. Kas ta arvas, et leiab siit eest kõigi mugavustega hotelli? Kuidas talle küll pähe ei tulnud, et siin ei ole veevärki ega pesumasinat? Andres võinuks kasvõi valge peni kõrvale vaibale heita ja magada hommikuni nagu kott. Ta nägi vaimusilmas seebimull ühes neist hõljustatjana pea. Mullid lendasid läbi aknaklaasi kuhugi kaugele. Ega sa siinkandis juhtumisi mõnda šamaani tunne? Küsis ta hajameelselt. Keda? Kuule, sa pead välja magama. Tantsuaseme kohe valmis. Muuseas, kas hommikul mingitki vastust saanud? Andreas raputas pead. Tal ei olnud Tom enam meeldegi tulnud. Äkki ta mulle lihtsalt ei taha vastata, karutle sõda, ole hea, proovi uuesti. Te olete peaaegu ühevanused, sina oli talle alati natuke lähedasem kui mina. Andreas imestas, kui palju aega mälestusi moonutab. Tema ja Tom ei olnud kunagi lähedased. Seda oleks Eeva pidanud mäletama. Mõtlen, olite lähedased. Enne seda proovisin mitu korda, täielik vaikus, mitte hiire piuksugi. Võimalik, et ta lihtsalt ei taha, ärme sunni teda, kui ta pole selleks valmis. Andreas tundis taas põskedel reetliku vahetust. Cramost oli suur mees, aga punastas valetades ikka veel nagu poisike. Eva rääkis, et oli suutnud Tommy kohta vähe välja uurida. Kui nende side kümmekond aastat tagasi katkes, elas don Tartus endises ülikoolis IT-teemalisi loenguid. Eval polnud andmeid, et lend oleks ära kolinud. Kooli helistades oli ebaõppesekretärilt kuulnud, et sellenimelisest ei teata osakonnas midagi. Järgmisel päeval helistas sekretär tagasi. Paari vanem oli, aga vesteldes olevat ta teada saanud, et Tomi leping oli peatatud. Üks professor oli andnud meiliaadressi. Eeva saatis kirja ja paari nädala pärast veel teise ja kolmanda tagasi, nüüd ei põrganud, järelikult aadress toimis. Äkki ongi tumma ainuke kesid, päriselt minema pääses, arutles Eeva. Ta oli pliidil kartulid praadinud, aga andres ei jaksanud süüa. Mis kummituse jura sa enne ajasid, küsis ta õelt. Siin räägitakse, see nägigi, kui vaikne siin on. Saaremaal ei ole ühtegi mereäärset kohta, kus poleks suvitajaid, aga siin on neid väga vähe päri, peasin vastu. Kummitused juudas. Ma tean, et sina sellist jampsi ei usu. Lapsenalid küll jalgupidi maas. Mulle meenub nüüd, et sa isegi ei nutnud ema matustel. Me keegi ei nutnud. Entiseeva kleidist uhkas kuumust, aga sisemusest jäätus. Ema matus jooksis tema silme eest läbi nagu mustvalge filmilint. Tol päeval oligi ta ette kujutanud, et matuselised on näitlejad ja kirst ning liilia, vannikud, ainult dekoratsioonid. Kohe tõuseb ema püsti ja teeb Miksu. Kõik hakkavad plaksutama. Üks asi oli veel. Mune hakkasid toimetusse tulema kummalised telefonikõned. Rääkisin sulle juba sellest loost, mille jaoks siin hiljuti materjali kogusin. Lõpus oli üleskutse, palusin ühendust võtta kõigil, kes midagi teavad. Muidugi helistasid kohe igasugused poolemeelsed. Paar kõnet jätsid kummalise tunde. Torust kostis ainult vaikus. Nagu krimifilmis. Sa ei kuule midagi. Aga tead, et keegi on seal. Viimane kord kaotas valvsuse. Mida sa kuulsid? Andreas tõusis uuesti istukile. Mõnus rammestus hakkas üle minema. Ta helistas mulle. Ma ei uskunud seda vana naist, aga tal oli ikkagi õigus. Evali vait jäänud ja jõllitas tema ainiti aknast välja. Andrese pea suvises otsas. Järele mõeldes oli ikkagi olnud Figa siia sõita. Tahaks Tallinnas ehk kuidagi hakkama saanud. Kas ta peab nüüd igal õhtul selliseid jutte kuulama? Ükskord jätkas õde, hakkas ta midagi ütlema, ta ütles ainult ühe tähe. Arvan, et ta hakkas minu imetlema aga miskipärast katkes ja rohkem ta ei helistanud. Kes sulle siis helistas? Küsis ta hajevil olles. Andrese mõtted libisesid jälle tätjanale. Esis pojale poleks pidanud nii kergesti alla andma. Poleks pidanud käsu peale asju pakkima hakkama. Nad mõlemad olid afektiseisundis. Kui mul oleks lõpuks järele andnud. Nüüd ei näe ta poissi enam kunagi. Tal oli isemoodi hääl. Sellist häält ei ole maailmas mitte kellelgi, teisel mäletad, kuidas ta rääkis ja hingas. Tal oli kõris kunagisest tunnetusest mingi kitsendussesse. Andreas pidi peaaegu lisama maha maetud. Aga isa ei olnud maha maetud. Eva kirjeldatud kähisevat peaaegu ämbrite häälte mäletas Andres hästi. Isa viimased sõnad jäävad talle igaveseks meelde. Vaata ette, poiss, mul on silmad ja kõrvad igal pool. Nende sõnadega pani isa ukse kinni ega vannud seda enam. See oli isa. Usu. Ma usun, et meie isa on veel elus. Sellepärast oleme mõlemad praegu siin.