Võib-olla on see ainult meelepete, mõtles Marta ja sikutas liiga innukat Bellat rihmast tugevasti, kui jõud lubas. Loodetavasti on see meelepete, parandas ta ennast, teades samas, et tal pole õigus. Tuli ei teadnud, et see päev tuleb. Ta oli selleks valmistunud. Pika rihma otsas siba väike valge koer oli kinni kasvanud, maanteekraavist midagi huvipakkuvat leidnud. Raatsinud saaki etta. Aga Martale polnud viimastel päevadel enam palju jõudu. Seepärast hobustasikutamisest lasi rihmal maha kukkuda ja toetas Emmdee pervest välja. Tungivale soojale kivile oli olnud kuum päev. Marta teadis, et praegu peaks juba kuulma rukki Räkueeritsikaid aga ta ei kuulnud enam taustahelisid. Lõpp ei ole alati järsk, teadis ta nüüd. Surm võib tulla hiilides koorides sinult ühe kihi teise järel, kuni lõpuks ei jää enam midagi peale pimeduse ja vaikuse. Marta heitis viimase pilgu kollasele majale. Veendused kohtuv nägemine ei mängi talle trikke. Ülemisega korruse aknas põles tõepoolest tuli. Kuna nõrk valgus võbeles kord tuhmudes, kord kirgastudes, oletas Marta, et keegi on küünla süüdanud. Mahajäetud hoones ei saakski olla elektrivalgust. Äkklibises tuhk kollasest nelinurgast üle vari, mis tähendas, et keegi luusis ringi. Jahedus pitsitas endale Marta südame ümber jäiste sõrmedena kokku. Talle meenus, et ka palju aastaid tagasi oli ta siinsamas näinud samasugust vaatepilti. Keegi luusis ringi hoones, kus enam ei elatud. Näis, et tegu on noorema inimese siluetti iga see liikus kiiresti ja kergelt. Marta tungisin süüdi. Ta oli teinud lubamatut, rääkinud, kui pidanuks vaikima. Ta oli rääkinud, lootes oma hinge kergendada ja hirmust võitu saada. Ta ei teadnud. Keeled jagatud, saladused ei kahane väiksemaks ja kergemaks, vaid hoopis paisuvad. Iga asjasse pühendatu lisab meile jõudu. Lõpuks saab sellest jõudu, mida on väga raske alistada. Samas pistis, kui ta üles tõusis, olles enne bella uuesti rihma otsa kinnitanud. Marta oli liiga kauaks välja jäänud. Raskest põllutööst kulunud puus tegi igal sammul haiget. Ja kui poleks Bellat, võinuks ta suunadajuminetada. Hooaeg lõppes, kaotasid paljud külateed oma sihtkoha ja sellegi tee mõlemas otsas ootas surnud punkt. Pealegi oli paik, kus igaüks võis olla just nii üksi, kui ta soovis. Keegi ei tulnud tülitama. Pitsitus Marta rinnas, ei tahtnud täna kuidagi järele anda. Oma värava ees lindistanud hingetuna seisatas, et viimaseks pingutuseks jõudu koguda. Ohjeldas nihelevad Bellat ning pööras end aeglaselt number sinnapoole, kui sterendasid hoone kontuurid. Aken, kus ta oli valgust märganud, jäin, müüd võimse vahtra võra varju. Martale näis, et kollane vaja on end sirgu ajanud, kopsud õhku täis tõmmanud ja valmistub sügavast unest ärkama. Kes neist tuli tagasi? Eeva tajus, et keegi jälgib teda. Ta teadis aknast välja vaatamata Ki, kes on sama vanaeit, kes oli varem väikese valge koeraga mööda kruusateed jalutanud. Siin välja surnud kohas ei liikunud kuigi palju inimesi ja ebateada oli eide maja lähiümbruses ainus asustatud hoone taliselt päeval möödunud tahtnud juba väravast sisse astuda. Aga tema tuju oli vanainimese heietuste kuulamiseks liiga kehva. Tal ei olnud mingit tahtmist küsimustele vastata. Miks oli ta tagasi tulnud? Kas põhjuseks oli nende eelmisel kohtumisel räägitud jutt? Ta ei tahtnud selgitada, tahtis olla selle esimesel õhtul üksi. Lõppude lõpuks oli tema ise see, kes alati küsimusi esitab. See oli tema töö. Oli olnud jälle tikkus esile vastik mõte, mis oli teda juba bussis viitama hakanud kesta, ilma tööta üldse on lihtsalt üks sihiväärtuseta vanatüdruk. Eeva mõtles oma pangakontoseisule ja ohkas. Varudest jätkuks kõige rohkem kaheks kuuks, siis peab ta endale uue töökoha leidma. Kaks kuud oli tal armuaega ta kätte, see, mille järele ta oli tulnud. Vastused. Ta tundis uuesti tungi välja minna ja eide juurde joosta. Ehk ta ikkagi peaks selgitama, andma oma tulekust teada. Mardal võis olla talle veel midagi öelda. Eevale meenus, et varsti on jälle see päev. Täpsemalt teisipäeval, täna oli reede. Tookord ei olnud reede, vaid kolmapäev. Eva mäletas selgelt, oli veidi vihmane, aga soe ning tuli metsast esimesi kukeseeni leidnud. Seentest valmis isa lemmik, lahtine pirukas. Aga isa ei tulnud sööma. Isa jäi hauata, teda ei leitud kunagi. Nad viisid matuselile randa iva Andreas ja Tom ning nende ema hoidsid üksteisel käest kinni ja jälgisid veepiiril seistes, kuidas päike horisondi taha kaob. Järgmisel suvel rajal tulid nad uuesti randa. Ja siis tuli ema üksi. Ebaoleks tänagi tahtnud randa minna, aga tuli tungida kaupa umbses bussis loksunud ja tursunud pahkluud valutasid Tallinna bussipeatuses, tuulekile oli seitse kilomeetrit. Eva oli kogu selle tee jalaga õppinud, ilma et ükski auto oleks juhtunud mööda sõitma. Päev ainult nagu keeristorm, kuni selle hetkeni, mille Tallinnas bussistus ja seedelinna piirist üle viis. Buss oli imekombel pooltühi ja kõik reisijad vahtisid aknast välja. Võidukusid. Eva märkas, et on südasuvi. Linnas tegid aastaaegadel harva vahet. Olulised olid ainult nädalapäevad tööpäevad ja puhkepäevad. Kuigi tihti tegi ta nädalavahetustel tööd. Ta ei märganud lõhnu ega värve. Selleks polnud aega ega tahtmist. Kui ta oleks märgata suvatsenud, oleks ta selle taustal läinud isend tühisust. Ta ei osanud olla lihtsalt Eeva. Eeva meenutas stseeni peatoimetaja kabinetis. Sa ei jõua kunagi kinni maksta seda, millest ma olen sinu pärast loobunud karjuste lühikese punase kaelaga kiilaspeale, kes oli enne oma kõrges nahktoolis välja sirutanud ja ringutas. Peatoimetajal, oli kentsakas eesnimi. Memo. Näis, nagu oleksid tema vanemad ette näinud, et poja unistus olla tunnustatud kirjanik ei lähe iialgi täide vaid nii nagu paljudele samasugustele unistajatele saab talle osaks vaikne mandumine üksinduses silme ees miraaž, mida nimetatakse võimuks. Nemo miraaž polnud veel hajunud. Ta oli endaga rahul. Ma olen küllalt palju talunud, lausus neema hoolikalt timmitud hääletoonil, mis oli nii vaikne, et Eeva pidi kõrvu kikitama. See oli tema vastas istuva mehe lemmiktrikk. Teised pidid pingutama ja küünitama, et tema sõnadest osa saada. Sa oled üks andekamaid reportereid, kes mul kunagi olnud. Seepärast olen talunud rohkem, kui olnuks minu kohustus. Aga kusagil on piir. Kas tead, kus see piir on? Nõudis neemo, kui vaikus teda tüütama hakkas. Ta tõmbas käed oma raske voldilise kukla tagant ja lasin neil tüseda kõhule langeda. Otse naba kohal, puudustama peene ruudulisel bossi särgil. Üks nööp, neemo, naine oli kaks kuud tagasi jalga lasknud. Siin vastas Eeva, kuigi küsimus oli vist retooriline. Tahimased Reimo loodab temalt hoopis alandlikku patukahetsust. Nii, ema ei osanud enamasti arvestada, et inimestel on piirid. Toimetaja kergitas vasakut puhmas kulmu. Tema lihavate põskede vahele oli kiilutud ebatavaliselt kitsas kongnina. Ta nägi välja nagu eksootiline lind. Hea, et oleme vastastikuse mõistmiseni jõudnud, lausus ta siiralt ohates. Eeva nägijat neemonalib päriselt kahju ära jäänud vaidlusest ja võimalusest teda veelgi alandada. Evelin võtab sinu loo üle. Olen temaga juba rääkinud. Loomulikult, sinu nime paneme ka alla. See on minu viimane kummardus sinu teenete ees. Meil oli ka häid aegu, on ju? Nemo keerutas pastakat ja vaatas aknast välja. Ma olen üllatunud, pettunud sa tundusid mulle tugeva naisena, aga sa oled nõrk. Sa said maha teoga, mida ei tohi ajakirjanikule andestada. Sa reetsid oma allika, kõmistes peatoimetaja, nüüd häält paisutades. Eeva teadis, et klaasist liuguks tema selja taga on avatud ja nurga taga hiilivad kikivarvul kolleegid, et olla näidishukkamise tunnistajateks. Ma olin sellega arvestanud, täieti salatiukse lahti. Aga alustas, Eeva loobus, kui Nemo tõrjuvalt käe tõstis. Polnud mõtet enam seletada, et pealekaebaja, kelle nime ta oli oma allikale reetnud, oli ise alatu reetur. Naisterahvas proovis lehele kaela määrida saladust, mille oli talle usaldanud inimene, kes oli teda kunagi armastanud. Siis oli minister leidnud uue armsama. Kaks päeva pärast sellest esikaanel kuulutava Monika ilmumist. Elises Eeva telefon. Ta vestles hüljatud naisega, peenes aga tühjas kohvikus. Teine oli kaasa võtnud mehe arvutist salaja välja prinditud meilid. Juttu jätkus mitmeks tunniks. Diktofoniliseid patareid tühjaks ja Eva ei hakanud neid vahetama. Tagasi õnnetusse kõmpides teadis ta, et sellest võiks saada tema karjääri suurim lugu. Minister oli selgelt jaganud naisega infot, mida tollel polnud tarvis teada. Lisaks sellele oli ministril hobimis, tema ametiga kokku ei klappinud. Talle meeldis kokaiin. Ta oli naine väitnud, silmad kättemaksujanust põlemas. Noh, see on ju esikülje teema, uuris naine innukalt. Eva noogutas. Muidugi oli see esikülje teema, minister ja kokaiin. Naine, lükkaste Mõeta, plastist pangakaardi, mingi kliendikaart, näppasin selle tema rahakotist, ma olin ettenägelik, õigesse laborisse, uskuge, te leiate tõendid. Eeva noogutas veel kord ja naine lahkus, olles tõotanud paari päeva pärast helistada ja uurida, kuidas lugu on edenenud. Tagasi tulla. Menetlusse jalutas Eeva jalgsi, kuigi uued kingad hõõrusid veidi. Tal oli vaja pead selgitada. Loomulikult oli see kõva lugu. Aga siin oli ka midagi väga vastikut. Ministri nägu kerkis talle silme ette. Nad olid mõned kuud tagasi ühel üritusel kohtunud ja minister oli talle ühe loo eest komplimendi teinud. Eevale meenusid tema soe käepigistus ja südamlikud hallid silmad. Minister oli sümpaatne mees ja oma ametis hea. Ta oli selle valdkonna võtmeinimestelt tema kohta rohkesti kiidusõnu kuulnud. Toimetuse sisehoovis peatus Eeva suitsupausiks. Sigaretti imedes jälgis ta, kuidas prügikonteineri irvakil kaanel maandus kajakas. Ta hakkas nokaga raevukalt prahti tuustima. Tühjad pakendid pudenesid asfaldile, kus tuuleilmed kaasa haaras. Huvile laiali pillutas rasvase ollusega määrdunud kilekotiräbal kleepus eeva seeliku sappa. Trapsisin puhtaks tunnis äkki iseenda vastu tülgastust sigaretti kustutades jälgiste täis õginud kajaka, laiska äralendu. Otsuse oli ta juba varem langetanud. Ei oodanud lihtsalt õiget hetke. Tungis juba ammu vajadust olla lihtsalt Eeva proovida end uuesti üles ehitada, kellekski paremaks. Ja ta tahtis neemo juurest ära. Kajakas oligi oodatud märguanne evas käekoti ning sobras, kuni leidis diktofoni, vajutas paari nuppu. Ja tema suur lugu oligi läinud. Ta kõhkles hetkeks krussis käe otsustavalt koti põhja ning leidis plasttüki. Kõige tähtsama osa oma suurest loost surustab pilgeni täis prügikastis mädanevad apelsinide vahele. Eeva kuulas hajameelselt, kuidas memo rääkis iseenda vastu tulevikkusest, töölepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel, kuigi ta võinuks teha ka teisiti. Kui ta vaid poleks nii hea ja järeleandlik inimene. Siis poetas Eeva lahkumisavaldusele kalligraafilist allkirja maaliv neemo, lause, mis jäävad, veel rohkem, raputas. Olen varem su tujusid lihtsalt alla neelanud. Olen sind kuidagi ikka välja vabandanud, aga ma ei saa seda enam teha. Keegi meist ei saa olla igavesti oma lapsepõlveori, on ju. Sa pead selle kilbi ükskord ometi alla laskma, mättad. Paar nädalat tagasi oli ebakäinud oma kunagises kodukülas tuulegil ja kirjutanud kadunud tüdrukutest kus oli märgitud tema isiklik seos juhtunuga ning emale oli see silma jäänud. Samuti ei meeldinud talle loo iseäralikud, lüüriline stiil oli evad siinsamas kabinetis purjetanud et saaks viimane kord, kui sa siin lehes mingeid isiklikke asju ajad. Ma ei taha enda reporterite hulka nõrku inimesi. See oli hea teema. Aga lugu tuli liiga sentimentaalne. Sa rikkusid selle ära. Liiga vähe fakte, liiga palju emotsiooni. Oleksid pidanud minu juurde tulema, mitte otse sinna põrutama. Oleksin teema kellelegi teisele andnud. Objektiivselt kirjutades oleks sellest võimsa loo saanud neemali küsinud. Keegi oli loos esitatud üleskutse peale. Juba helistanud Eeva surus huuled kokku ja raputas pead. Ta ei kavatsenudki neemale rääkida. Vaimulikus allkirjastamist ootavad paberid uuesti demanina alla. Mingis kuidas silmist valgusid pisarad ja üks neist potsatas valgele paberilehele, kuhu ta oli just oma allkirja kritseldanud. Tema nime esitähest sai sinine järveke. Mambrindinud masti välja, ohkas peatoimetaja, tõmbas dokumendid eeva eest laualt kägardas lehed pallikeseks, viskas paberikorvi. Siis hakkas keeva karjuma. Kui oma mineviku vang Eeva nii mandoliin ema kabinetist välja pääsenud tellida seda, mida ükski selge mõistusega eksvang kunagi ei teeks murdis uuesti oma vangikangi sisse. Eivo loobus lootusest pleedi kõvemini ümber keha mähkides sooja saada ja tõusis vana tiiva nägises kergendustundest mobiilis kellaaega vaadanud nägidajaid. Hommik on alles kaugel. Talle meenus, et all elutoas on suur kamin ja võib-olla leiab maja tagant kuurist paar halgu. Suure suve kiuste oli hüljatud majas rõske ning külm. Ta komistas oma kohvri otsa. Meil oli saabudes põrandale unustanud ning kirusin veelkord, et polnud taibanud taskulampi soetada. Allkorrusel oli veidi valge elutoast klaasveranda, nii looklesid ikka veel pikad kaltsuvaibad. Evoli juba päeval oma kunagises kodus ringi vaadates imestanud, kui puutumatuks oli kõik jäänud. Tavaliselt tassivad vargad mahajäetud majad kiiresti tühjaks. Mul polnud seda juhtunud. Isegi antiikne kappkell oli alles teenus, mida ta oli paar nädalat tagasi tüdrukutele loo jaoks materjali kogudes kuulnud. Külarahva sõnul kollases majas kummitas keegi tõstvat siiakanti jalgagi. Isegi maja ümbritsev maalahmakas oli juba aastaid hooldamata, kuigi PRIA oleks maksnud selle eest hunniku raha. Aga mis oli valgem? Taevas, säras peaaegu täiskuu. Läbi rinnuni ulatuva heina viis maja taha vaevumärgatav rada. Ega juurdles, kes oli selle tallanud, jõudis otsusele, et tõenäoliselt mingid loomad, näiteks kitsed või põdrad. Maja taga kõrgete puude varjus oli hämaram ja ta ei suutnud leida puukuuri mäletanud enam täpselt, kus asus. Talle meenus, et kui ta siin päeval tiiru tegi, märkas täiesti ebatavaliselt ilusat puud. Imelise kahara, võra ja tumepunaste lehtedega. Sellist puutsin varem ei kasvanud. Oleks mäletanud. Tundus liiga eksootiline, et ise kogemata siia sattuda. Ebajalutas uuesti maja ette. Meie võitu rohi silitas leebelt valusaid jalgu. Ta mäletas, et sissesõidutee alguses oli kunagi olnud värav aga selle puitosa oli ilmselt kõdunenud. Alles olid vaid kaks jämedat metallposti. Ta suundus nende vahelt kitsale heledale maanteelindile ja kõndis ning õhk muutus niiskeks ning soolaseks lähemale jõudes kuuliste müra. Ta märkas alles nüüd, et vahepeal oli tõusnud tuul ei andnud merele hääle. Umbes aasta pärast läks ema isale järele. Kõndis ühel õhtul siitsamast rannast merre. Merepõhi oli siin astmeline, ühel hetkel olid vees põlvini, aga järgmise sammuga astusid sügavikku. Küla eided sosistasid, et ema taskud olnud kive täis nagu ühel tuntud kirjanikul, kes samuti lihtsalt vette astus. See polnud tõsi. Eno lib ette kõndinud. Teda olid näinud rannakalurid. Meil polnud enam midagi teha. Jumala nimel, ta läks vette ja heitis pikali, just nagu heidaks rahulikult magama. Me nägime oma silmaga. Tulime nii kiiresti kui saime, aga ta oli juba läinud. Rääkisid vapustatud kalurid. Veel väitsid nad, et uppunu näol oli olnud iseäralik, malbe ilme. Oleks naeratanud. Kui Eeva ja vennad teada said, et tema surm oli vabatahtlik. Küsisin politseinikult, kas ta jättis meile kirja. Politseinikud laiutasid käsi. Rannaliival oli ainult ema jäljerada. Järgmisel pärastlõunal saabus nende kuivetu ja alati elegantselt riides tädi ema õde. Rohkem lähisugulasi neil ei olnudki. Isa oli olnud oma eakate vanemate ainus laps. Nõmmel suur maja, te olete seal ju käinud, ütles tädi. Ja meil ei ole endal lapsi, aitaksime rõõmuga. Tädi Kristi ja onu endale elasid funkstiilis majas Kadaka puiestee ääres. Lapsepõlves oli Rõivasel haruharva külas käinud ning mäletas ainult majast uhkavad sterilisust oma karmi käsku, et nad ei tohi mitte midagi puutuda. Tuli istunudki kangelt ja sirgelt diivanil ning püüdnud võimalikult vaikselt hingata. Tädi antiikses, vitriinkapis seisid rivis kujukesed hüljes Vigri päkapikk ja tilluke punase põllega tüdruk. See on ehtne martsipan, mäletas ta tädi hardalt õhkamas. Eeva paluva pilgu peale oli tädi ühe kujukese välja võtnud, aga kui Eeva käesirutused seda lähemalt imetleda pani tädi martsipan tüdrukud tagasi klaasi taha. Mina ei tule teiega, ütles Andreas, kes oli juba 18 ja võis teha, mida tahtis. Kadungeeldus, kuna oli äsja saanud 20. Eeva kõhkles. Ta ei tahtnud hakata martsipan tüdrukuks, keda hoitakse klaasi taga. Aga kollases majas ei olnud enam kodutunnet. Sa oled ju alles 17, sa ei saa elada ühes majas kahe noormehega, keelitas tädi. Seal ei paistnudki olevat midagi selle vastu, et poisid maha jäävad. Lõpuks pakki Seeba riided ja puges tädi autosse. Tallinnas lülitas ta juhtunu oma mõtetest välja. Sterilises majas õnnestuste üllatavalt kergesti. Tädil käisid külas samasugused peened daamid nagu ta isegi. Leivaülesandeks oli neile suupisteid pakkuda ja kohvi välja kallata. Daamid vestlesid ooperis, teatrist eemale, oli see võõras ja kummaline maailm. Ta kuulas lummatult. Ta lõpetas gümnaasiumi ja leidis lehekuulutusele vastates tööd suvereporterina. Seal oli alati meeldinud kirjutada. Ta kavatses ülikooli minna, aga lõi käega ja töötas edasi. Talle meeldis vabadus, mida oma raha talle andis. Nemo, kes teadis, et ülikoolihariduse meelitaks töötajad parematele jahimaadele. Väitis, et kõige paremini õpib lehe toimetusest. Eva jäi uskuma. Ei meeldinud Eeva töökoht, see pole ju väärikas puhisest õhtusöögilauas. Miks ei võinud kultuurilehte minna, miks sa meile ei öelnud, et tahad ajakirjanikuks hakata? Singlil on tutvusi. Eeva, palus Neymutavanssi ja leidis magalarajoonis üürikorteri. Tal oli nüüd täisealine ega pidanud enam tädi kuulama. Hommikul oli ta esimesena toimetuses ja lahkus sealt siis, kui viimane küljendaja oli oma arvuti välja lülitanud. Isa, ema ning kollane maja meenusid talle üha harvem. Mõnikord saatis üks või teine vendadest Eeva aadressil e-kirja tavaliselt lühikese õnnitluse sünnipäevaks või jõuludeks. Ta sai teada, et ka vennad lahkusid lapsepõlvekodust. Üks läks Inglismaale õnne otsima, teine Tartusse ülikooli. Paar korda said nad kokku ja käisid koos puhkusereisil. Lõpuks unustas Eeva kirjadele vastata ja Venom omakorda unustasid tema sünnipäeva. Eevale sobis. Torm oli tõusmas, aga selle kiuste heitis Eeva sandaalid jalast ja pistis valusad pahkluud jahedasse vette. Ta ei riskinud kaugemale minna. Ta mäletas astmeid kordama moli Marta hoiatanud, et siin võib olla ka ilmasõjaaegseid. Pommiauke meri oli siinkandis salalik. Vastutuult koju jalutades jõudis Eeva Marta tareni. Kahes aknas põles tuli. Eva vaatas kella pool kolm. Ta otsustas, et magab end välja ja läheb õhtul Martale külla. Neil oli üks jutt pooleli. Kodus mässistend uuesti pleedi sisse ja kuigi tugev tuul, maja vanu aknaid lõgistes tundus tuba talle palju soojem. Vajus nii sügavasse unne, et ei kuulnud allkorruse põranda. Naginad. Ei kuulnud väikese valge koera haukumist.