Ei, ma mäletas, et isa oli olnud kompromissitu ja halastamatu ent ei suutnud esile manada ühtki pildikest, mis oleks seda muljet kinnitanud. Temal ei olnud isaga kunagi suuremaid pahandusi. Aga ta oli elanud pidevas hirmus isale pettumust valmistada, kuigi temalt ei paistnud isa midagi ootavadki. Okei, otsustas Eeva ja libistas telefoni käekoti. Rääkige mulle, mis majas juhtus. Polnud selleks kohtumiseks valmis, taganesid kuue, lidusin nagu jänes üle välja. Kui olin peaaegu kodus, kukkusin, ei julgenud tõusta, kartsin, et ta mu selja taga oma tares lõin ukse riivi. Soovisin selget mõistust tagasi saada. Tahtsin uskuda, et see oli tont. Aga ma ei usu, tonte evale meenus päeval kuuldu. Paari inimest oli maininud midagi kummitusest õnnetust hingest, kes ei leidnud rahu ja luusis ümbruskonnas ringi. Kui Eva küsis, kas jutt on tema isast? Vaata kinnitust. Üks naisterahvas manitses, kurjanime ei nimetata. Marta pruuni nahka varjutas nüüd hall vahaõies jume. Eid vaatas leivast mööda aknast välja, kus maapind tõusis laugelt. Kuni metsaservani. Tõusu haripunktis seisis kollane maja. Mitu päeva kartsin tagasi minna ja samal ajal tõmbas mind sinna. Armin oli oma eluajal nagu pahe, mis tekitas sõltuvust. Sa teadsid, et ta ei mõju sulle hästi aga tahtsid tema juures olla senikaua, kuni sul selleks korraks küllalt sai. Ja ühel ilusal õhtul, kui läksin kassituppa laskma nägin kollasemaks aknast nõrka valgust. See oli vaevalt aimatav. Nägin, sest ootasin seda. Ta oli jälle seal ja mad, hüppasin üle välja, nii kiiresti, kui jalad võtsid. Ainult ta pidi mind aknas tegema. Jõudsin kohale liiga hilja. Leidsin magamistoast öökapilt. Küünlariidekapi uks oli lahti. Ta oli tulnud riideid võtma. Küünlataht oli veel tuline. Miks ta politseisse ei teatanud, kui sa tõesti seal oli? Sest mind oleks hulluks peetud, keegi ei oleks mind uskunud. Ema ei tahtnud talle halba. Tookord hüüdsin teda tagauksest, sest ainult sealtkaudu sai ta minu nägemata välja lipsata. Ja seal oli mets. Näitasin taskulambiga kaugemale, tuld. Hene kindada must siluett metsa serval, sellega peaaegu ühte sulamas. Aga ta kuulis oma nime ja seisatas korraks ebamärkas, et Marta oli väga kahvatu ja pigistas kramplikult laua serva. Kas teil on ikka kõik hästi uuriste muretsema hakates? Sellised ilmad ei mõju hästi. Aga mul on selle vastu hea rohtu, me vajame seda mõlemad. Marta kadustaga kambrisse. Eevale jäi hetk aega, et kuuldut seedida. Kas keegi võiks nii kaua metsas vastu pidada? Ovoikad metsas elasid 14 aastat. Vahepeal oli olnud paar erakordselt pakaselistel lumerohket talve. Ent isal oli raudne tahtejõud. Ta hoidis Tormis jooksis iga päev viie kilomeetrise ringi, ükskõik, mis ilmaga talvel suusatas. Sundis käiva vendi jooksma. Tom tegi seda meelsasti, Andres tõrksalt. Kord murdis Andreas käeluu, aga isa ei halastanud. Poiss pidi jooksma minema. Ega sul jalg alt ära pole? Mäletas eeva praegugi sõnu, mille peale vend nutma hakkas. Ent ikkagi oma ringile läks ja alles kahe tunni pärast muudasena koju jõudis. Ta oli mitu korda kukkunud. Ema karjus isa peale, kuid isa luges vaikides ajalehte, tõstmata sellelt pilkugi. Martin ilmutas end uuesti konjakipudelilt kampsuni hõlmaga tolmu pühkides. See on mul veel sellest ajast, kui abikaasa suri. No mis sa kingitus, aga ma ei tahtnud seda avada. Täna ehk on õige päev. Kui vanaeit napsi välja valas, lugesin Eva pudelilt, et see pole tavaline konjak seal igal juhul Kanadas remarki ja tema isa jook. Remark oli isa lemmikkirjanik. Koos eidega oli tagakambrist välja tulnud väike valge koer. Siis kohtuski Eva oma tulevase nuhtlusega esimest korda. Peni hüppas talle sülle ja viimaks oli eval, kuhu oma Habisevaid käsi peita koera kohevasse, valgesse kasukasse. Te tahate öelda, et mu isa ei olegi surnud? Küsis Eva klaasist lonksukest imedes. Jook ei olnud tema maitse. Teda ei leitud kunagi. Aga me kõik teadsime, et ta läks ujuma ja ei tulnud enam tagasi. See on ju loogiline, ta uppus. Armin on elus, kinnitas Marta. Vähemalt mõned aastad tagasi veel oli. Käisin aeg-ajalt majas kontrollimas ja mõnikord kadus sealt tarbeesemeid riideid. Perenaise silm märkab selliseid asju. Aga ma arvan, et ta ei elanud kollases majas kunagi püsivalt. Kus ta siis elas? Eeva teadis, et siinkandis kütib maakonna jahiselts põtru. Et küllap on metsas vähemalt mõni jahimeeste varjualune. Marta raputas pead. Ei oska öelda. Sõnastatoonigamise Evati veennud vanaeide silmad kõnelesid midagi muud. Ta teadis. Eva oleks võinud teda pitsitada, kasutada lehe toimetuses õpitud võtteid, kuidas panna kõhklevad Allikatut rääkima vajaduse korral läbi lillede, ähvardades? Siin külas, peab olema veel vähemalt üks inimene, kes teab, et ta on elus, ütles Marta. Nüüd Evowskustada. See kõlas loogiliselt kuidagipidi, isa end ju toidukraamiga varustama. Nii et isa varjas ennast või varjab siiamaani. Aga miks ma ei mõista seda, kes teab, simlikkusid tollel jutud. Tollal siis, kui tüdrukud kadusid ja räägiti, et sinu isa on sellega kuidagimoodi seotud. Muidugi oli ta seotud, tal ju politseis tööl ei, oli kuidagi teistmoodi seotud. Räägiti, et köögis esialgu kinni võeti, pääses ilmaaegu vabadusse. Eva mäletas seda ähmaselt, sellest räägiti koolis. Üks vanema klassi poiss kadus mõneks ajaks ja liikuma hakkasid jutud, et tema oligi süüdi hirmeliga juhtunus sisemus pois uuesti kooli. Liigume, hakkasid jutud, et ta oli küll süüdi, aga pääses konksu otsast, polnud piisavalt tõendeid või midagi taolist. Igal juhul poiss oli kurikuulus ja nautis seda. Aga miks te midagi ette ei võtnud, nõudis Eeva. Miks ta politseisse ei läinud? Proovinud vähemalt minuga ühendust võtta? Mul on toimetuses ju avalik number. Mine ei tahtnud olla see, kes Armini saladuse reedab, põhjendas Marta. Esimene põhjus oli, ma kartsin. Armin ei tundunud kunagi vägivaldne, aga kui ta end varjas, pidi ta meeleheitel olema. Olen üksik naine omaette naabrid, kaugel aga suisa oli õiglase meelega. Mina ei uskunud neid kunagisi külajutte. Kui ta end peitma pidi, siis mitte kui kurjategija. Seda ma ei usu. Pidi olema suures hädas. Aga ma ei suuda ikkagi mõista, kuidas on võimalik, et siin nii kaua peita. Teie ju nägite teda, kuidas keegi teine midagi ei aimanud. Ma ei olnudki sugugi kindel, et keegi teine midagi ei näinud. Sellepärast hakkasin levitama, jutt kollases majas kummitab. Minu suust kõlas hirmutavalt. Siin teatakse, et ma ei usu üleloomuliku asju. Kohalikud hakkasid siit eemale hoidma. Kalbados ajas lõpuks südame pahaks. Eeva palus kohvi ning Marta hakkas väikese elektripliidi ees askeldama. Kui sa uuesti siia satud, otsin oma märkmed aegsasti välja, need on mul pööningul. Hakkasin üles märkima, kui mulle tundus, et majas oli käidud. Mulle näis, et keegi on käinud tagaaias. Rohus oligi mõnikord rajad. Need võisid muidugi kitsete tallatud olla. Ma usun, et lõpuks juhtusse, päriselt, ta suri minu jaoks kaduste uuesti umbes poolteist aastat tagasi. Me oleme enam-vähem eakaaslased. Paar aastat on ta ehki minust noorem. Mehed elavad harva vanemaks. Aga kuidas suri, kus ta siis on? Ei vastanud, vaid kallas sõnatult kohvi. Ja Eeva taipas juba, isegi kui isa on surnud, on ta ikka veel metsas. Võib-olla on ta juba maasse imbunud ning teda ei ole enam võimalik leida. Ajakirjanikuna oli Eeva paari juhtumiga kokku puutunud. Juhuslikud seenelised leidsid metsast või rabast inimluu üksiku pika sääreluu või valgeks pleekinud käe. Rohkem mitte midagi. Äike ei tahtnud kuidagi järele anda ning Galvadosele peale joodud kohv võimendas ärevust. Eevat vaevas iiveldus ning ta oli sunnitud Marta öömaja pakkumise vastu võtma. Kui te juba Marta külalistekambri rõskevõitu voodis lamas, lubas temast üle valus kahetsuseta polnud juba varem koju tulnud. Ta oli kavatsenud, ainult kogu aeg oli liiga palju tööd. Siis, kui Marta asemel oleks hoopis tema isale peale sattunud. Ja nüüd oli juba hilja, oli täiesti ilmne, et isa on surnud. Kahetsuse varjus tungis esile viha ja kerisin ussina tema ümber. Kui isa pidigi mingil põhjusel oma surma lavastama, siis miks varjastaseda ema eest? Kas isa siis ei teadnud, et tema murdub? Teadis aga lootiski seda? Midagi seoses ema ja isaga virvendas tema mälu tagasopis aga ei lasknud endale ligi, mis oli ema ja isa vahel valesti niiske vatitekk rõhustada ja ta tõusis sängis, istukile. Tal oli kerge peavalu. Konjaki mõju hakkas vist alles nüüd pärale jõudma. Ta uuris vanaaegset kambri akent, kuni viimaks taipas, kuidas see lahti käib. Pistnud pea aknast välja, ahmis ta ahnelt karget õhku. Torm oli lõpuks vaikinud. Äike kõmises juba kusagile, väga kaugel. Oli väga varajane koidik. Ta mäletas lapsepõlvest, et öösel kella nelja paiku hakkasid linnud laulma. Seal kusagil oli isa, kuidas ta suri haigusse või vanadusse nälga. Värske õhu käes tulid jälle uus mõte. Aga mis siis, kui ema teadis? Ema suhtus isa surma üllatavalt kergelt. Aastapäeval mere ääres olid neil kõigil silmad märjad ka emal. Aga muidu ei mäletanud Eeva erilist nukrutsemist. Seepärast ei tundunudki ema enesetapp üldse loogiline. Kuidas oli võimalik, et ebaei jätnud kirja evoli aastate jooksul järeldusele jõudnud, et isa lahkumisel võis emateoga olla tugevam seos, kui nad olid arvanud? Midagi pidi veel juhtuma? Mis kuramuse saladused nende pere lõppude lõpuks lõhkusid? Mis nendega tookord õigupoolest juhtus? Ta tahtis teada, ta pidi selle välja uurima ja uskumatu lugu, pomises Andreas, kui evali oma jutustuse lõpetanud. Pööningul oli umbne, kõrvus pinises. Ta surus maha impulsi esimese bussiga tagasi Tallinna põrutada. Kas sinuni kadestanud tõesti? Kunagi? Jätame nüüd, mina olin tookord alles laps, aga isegi minule tundus see kõik liiga kummaline. Teemisema puudutas, imestas Eeva. Andreas küll suhtles temaga, aga naised pigem masinlikult. Tegelikult viibis Andreas oma mõtetega kusagil eemal. See ei olnud niisugune Andreas, keda ta mäletas. Peres oli isa uppumise ajal juba noor täiskasvanu peaaegu mees. Ta pidi veel rohkem mõistma ja tähele panema, kui Eva G volikogu aeg tajunud, et midagi ei klapi. Mul ei tulnud kordagi midagi sellist pähe. Ausõna, ma ei tulnud selle pealegi, et milleski kahelda. Miks oleksin pidanud isaleks ujuma, talle meeldis ennast piitsutada, karastada, mäletad? Mu mälu võib mind petta, aga minu meelest oli siis üsna jahe ilm. Ta läks merre, sai krambi või mis iganes. Nagu sa tead, on põhisin üsna järsk. Astud kaldastanud, paar sammu oledki kaelani sees. Eeva pidi möönma, et Andrese jutt oli veenev. Aga venna toon ärritas teda sellega midagi viltu. Andreas oli tõrjuv, nagu läks Eeva teda milleski süüdistanud. Talle hakkas tunduma, et olnuks parem, kui vend polekski inglismaalt tulema saanud. Ta ei arvanudki, et Andres tema jutus otsekohe süttib. Aga ta ei oodanud vaenulikkust. Kuhu kadus tema õrnahingeline ja hooliv vanem vend? Ilmselt oli Andreas Eeva ilmest midagi välja lugenud, sest ta üritas öeldut pehmendada. Ma lihtsalt põhjust selles kahelda. Selliseid asju juhtub kogu aeg. Isegi paremad ujujad võivad uppuda. Aga muidugi võib ka teisi seletusi olla. Ma ei tahtnud sind kuidagi solvata. Eeva naeratas ja rahunes. Selline oli vend, keda ta mäletas. Ei ole midagi, ma ise olen süüdi. Tirisin sind Inglismaalt siia ja valasin kohesele ootamatusega üle. Ma ei käi rohkem peale, kui tahad, võid lihtsalt puhata. Ei ole hullu, viibki mõtted eemale. Vaatame pealegi veel natuke ringi. Andres peitis oma tusa naeratuse taha. Eeva oli 20 aastat tagasi alles laps, teismeline tüdrukutirts. Isa ei piinanud Eevat, sest naisterahvad olid tema meelest mõeldud ainult kahe tegevuse jaoks majapidamise korrashoiuks ja sünnitamiseks. Eevale asunud mingeid ahistavaid ootusi. Kui isa ongi elus. Polnud ühtegi asja siin maamunal, mida Andreas oleks osanud vähem soovida. Err tõstis põlvedele järjekordse karbi selili ras eelviimane. Ta tõotas, et kui ta siitki midagi ei leia, saab Andreas oma tahtmise. Ta viskab selle mõtte peast. On ikkagi, mida sa õieti otsid, ütlesid, et vanu kaustikuid, aga mis seal üldse olema peab. Mainisin enne ühte kaustikud, kuhu Marta enda sõnul pani kirja kõik kuupäevad, kui isa kodus käis, ise teises majas midagi tegema või midagi otsimas. Evasetes karbi pettunud põrandale. Olid ainult Nõukogude naisest välja tõmmatud mustrilehed ja vanad kleidilõiked. Andreas oli viimase karbi ise avanud. Mul ei ole õrna aimugi, mida need kuupäevad mulle öelda võiksid, igast neist üldse abi on, tunnistas Eeva. Aga seda ei oska ma öelda, enne kui Marta märkmeid näen. Äkki panite midagi muudki kirja? Ma ikkagi ei mõista, miks olnuks ja oma surma lavastada. Ei saanud olla ühtegi põhjust. Talv, tavaline ment, okei, uurija, aga ta ei tegelenud mingite mafioosode või salaluurajatega, turtsatas vend. Mida oli teil siin kolkas uuridel? Siin ei toimu ju mitte midagi. Ja kus ta siis üldse kogu selle aja elas? Mäletad ise sõpra, taavetit, kulleri töötasid nad koos. Taavet käis meil tihti külas, istusid isaga terrassil või isa kabinetis ja arutasid midagi. Taaveti läheb ikka veel siin. Kummaline, nägin teda täna hommikul poeseda, jooksis minu eest ära, sõna otseses mõttes lähedale Lähme külla ja küsin, mida ta teab. Andres vilistas läbi hammaste, tuli evad kuulates automaatselt karpides sorinud kuid nüüd hoidiste pihus õhukest punaste kaantega kaustikut, mis põgusal sirvimisel meenutus kodust arveraamatut. Selles olid sinise pastakaga tõmmatud tabeleid numbrid. Seda mõtlesidki lükkas ta leiu eeva ette nagu mingi arveraamat. Eeva haaras kaustiku ning asus seda innukalt lappama. Aga see ongi ju see, hüüatas ta elevusega aastaarvud kuupäevad huvita muide üks kuupäev kordub igal aastal. 29. august. Ülejäänud kuupäevad tunduvad juhuslikud, aga 29. august igal aastal ära märgitud. Aga ikkagi, miks ta üldse kaduma pidi? Mõtlen, mis sai ühe lihtsa maamehe elus olla sellist, mis õnnitleda oma naise ja lapsed maha jätma. Miks ta seda tegi, läks lihtsalt lambist hulluks. Andrese nägu oli pingesse tõmbunud. Eva arvas seal nägevat samasugust viha, mis painas teda ennastki. Kui Marta jutt ei olnud mingi haiglane fantaasia ei olnud isa tegudele mingit õigustust. Talle meenus, millele Marta oli vihjanud. Oli ainult üks võimalik motiiv, kadunud tüdrukud. Kahtlustan, et nad keerasid selle Taaveti kahasse midagi kokku. Sattusid mingisse jamasse. Sa tead väga hästi, et midagi siin kunagi siiski juhtus 20 aastat tagasi. Aga miks Taavet sel juhul ka ise ära ei kadunud, lõikas Andres kärsitult vahele. Inimesed, Taaveti naine põdes aastaid tagasi vähki, võib-olla ei saanud oma naist maha jätta, pakkus ei vahupi. Ja mis see oli, aga see peab olema kuidagi seotud nende kadunud tüdrukutega. Ta võis seda muidugi ka kiusu pärast teha, et meid piinata, ütles Andres. Mäletad, kui Tom lõi ükskord kassijalaga, kas tema püütud särjed nahka pani. Tom oli siis vist ainult kaheksaaastane, tuleb meelde, mida isa tegi. Eywa raputas pead. Nähtavasti tundsid vennad hoopis teistsugust isa. Minu meelest oli isa ehk veidi liiga ükskõikne aga mitte kunagi vägivaldne. Eevale ei meenunud, et isa oleks tema peale kunagi häältki tõstnud. Kui Eeva pahandust tegi või koolis halva hinde sai jetisisesele emale klaarida. Tunnistus veranda ees trepil. Kõrge trepp ise oleks talle selja tagant ligi ja virutas talle jalaga tom järjest trepist alla ta hing kinni. Isa ähvardas, et kui veel kord loomapiinamisest kuuleb, käib ka edaspidi kõik hammas hamba, silm silma vastu. Õnnegi Meie isa, Tom oleks võinud kaela murda. Eva ei osanud midagi kosta, triku kogu aeg kõigest valesti aru saanud. Ta soovis Andrest enda kõrvale isa surma saladust lahendama just seepärast, et tema meelest olid isa ja vennad olnud lähedased. Kellel lapsepõlves Andrest Tommy kadestanud, sest poistega käis isa kalal ning sportimas. Andres pani karbi maha, jalad hakkasid surema, ei suutnud siin tolmuhunnikus enam istuda või tahtis rannas jalutada, kuni meretuul tal pea tühjaks puhub. Vajas praegu täitjanat. Aga tema sõnumitele ei olnud vastust tulnud. Otsustatud. Ta sõidab viimase bussiga Kuressaarde. Kiire otsing telefonis näitas, et mingi ööklubi moodi kohaselt leiab. Tema on mees Londonist, tallab modellinduses kontakte. Mõni naine selle juttudel ikka õnge läheb. Ta tõusis, ringutas, kogu kere oli kangeks jäänud. Mida vanamees oligi kunagi öelnud. Mees võib istuda ainult siis, kui on mingi suure töö ära teinud. Õde oli uppunud punaste kaantega kaustikusse. Aga ikkagi, kui seal ka on midagi. Me oleme seda teada saada ebakas, me saaksime sellega edasi elada. Andres puuris pingsalt ja palubalt tiivale silmu. Las see jääda sinnapaika. Kui seal taga midagi on, siis ega see meeldiv asi ei ole. Seda küll vihmas Eeva aga ei pannud kaustikut käest. Aga ma tahan seda natuke veel uurida. Äkki ma ei leiagi siit midagi kasulikku. Tõustes komistas Eeva ühe kompsotze pidi peaaegu kukkuma. Käegatoolilt tuge otsides jäi talle uuesti silma Kuhi meesterõivaid. Need ei kuulunud Marta abikaasale. Eva haaras esimese ettejuhtuva eseme isa sviiter Martalit tühjast majast mõned trofeed kaasa võtnud. Järgmisena puutus näppu ruuduline flanellsärk. Vaata, hakkasid ütlema. Aga Andres oli juba läinud. Andreas seisis kemmerguid, vahtis ühtlaselt halli, ilma kel hakkas kaheksa saama. Kui ta tahaks, jõuaks ta veel viimasele Kuressaare bussile. Netist vaadatud graafiku järgi väljus kell 21 40 ent isu klubitama minna oli pühitud. See särk, musta-punaseruuduline flanellsärk, täpselt nagu tema vanamehel. Andrease südab eksles, just nagu toona. Ta ei tahtnud tuppa minna. Kui kõht oli vilu, jalutas ta piki teeperve metsa poole. Mõnesaja meetri pärast hakkas puude vahelt paistma meri. Ta seadis sammud selle suunas. Siinseid välju ja avarust. Olite poisikesena armastanud. Kolhoosi ajal oleks praegu esimest vilja koristatud. Ta nägi põlvikutes lühikestes spordipükstes ronimas puukuuri katusele, kust põllule suunduv kombainide rivi hästi kätte paistis. Teistes katusele hilise õhtuni ja kuulas masinate melanhoolselt rütmi. Ahah, ahah. Pimedas meenutasid kombainide tuled, suurlinnu, mille pilt avaldati aja pulsi tagakaanel. Mereõhk, lõide pea klaarimaks. Iiveldus läks üle. Ta kahtles läbi puusadeni ulatuva rohusinna poole, kus mäletas olevat kunagise kalastamispaiga. Merre suubub väike oja, kus ei särge. Pinki polnud enam alles. Selle koha peal laiutasid nüüd angervaks sead. Aja oli kinni kasvamas, palju kitsam kui tema mälupildis. Roheka kirvega kaetud vesi peaaegu seisis. Ta kükitas ja vahtis vett. Täpselt nagu tookord. Ta oli siin isa oodates kaua istunud võib-olla tunde. Kui vanamees oligi elus. Kas tõmbas teda siis siia tagasi? See oli isa kunagine lemmik paik. Veel hommikul Ta hellitanud plaani Tallinna sõita. Facebookist leitud endine klassivend lubas talle paariks nädalaks ulualust pidise naisega Ameerikasse sõitma. Ta sisestas otsingusse Tomniimanud. Aga venda polnud. Facebookis evad Camite. Andres märkas, et Tatjana ei ole enam tema sõbralistis. Ta oli tahtnud Richardi pilte vaadata, aga naise albumid olid tema jaoks lukus. Tema enda albumites oli pojast ainult üks pilt. Sünnitushaiglas tehtud foto, kus ta krimpsus tite kohmakalt süles hoiab. Ehk ongi parem, kui Richard ei saa kunagi teada, kes tema isa tegelikult on? Luuser ja naisepeksja. Dianoli küsinud, kellelt ta seda õppis. Kas ka isa oli ema löönud? Ta polnud kindel. Aga ta teadis seda, mida Eeva ilmselt polnud osanud tähele panna. Enne lõppu vihkas ema nende isa. See ei olnud raevukas ega kirglik viha vaid vaikne ja jäine vaen. Ema ja isa kaugenesid teineteisest ning lastest. Ta peab teada saama, kus vanamees praegu on. Sellest olenes tema elu.