Kui Andreas ärkas, ei saanud ta kohe aru, kus ta viibib. Lagi oli madal ja musta ning ähvardas talle pähe kukkuda. PeaIe palutanudki. Kolm-neli päeva järjest olid ärganud peavaluga ja sellega harjuda jõudnud mudelitel kentsakas tunne, et tema pea on seest õõnes. Aga ta teadis, et naine enam ei tule. Seegi oli lihtsalt harjumus. Ta vaatas ringi. Madal hämar tuba, rõske pakitsemas vanainimese lehast. Nõukaaegne sektsioon raamatuid ja arvatavasti tšehhi kristall. Kaks triibulist katetega tugitooliaknal kiiktool. Väike lauake taas punaste ja valgete paber tulpidega ning suur metallist nurkadega raamat. Piibel. Liiga valjusti tiksuv seinakell. Inetu kärbse sitane valgest plastist lamp. Aimamatu mustriga tapeet, ristpistetikandis iluvaibad, metskitse ja tuuleveskiga. Mustvalge televiisor, mida kasutati nipsasjakest alusena. Madalal lakitud diivanilaual seisis malelaud nupud asetsesid nii, nagu oleks kellelgi asja mäng pooleli jäänud. See häiris Andrest. Valelaudu mõjus ebakõlana, see ei kuulunud üldpilti. Kesin Elaski külaid, Marta nõia nagu vanamutt, piima, naine, mutt mängis malet. Tema üksi oli kogu laias maailmas see loll, kes sellele mängule kunagi pihta ei saanud. Andreas teadis ainult kahte inimest, kellele malemäng meeldis. Ta ajas jalad niiskeks, tõmbunud paika, teki alt, jahedatele põrandalaudadele, tõstis malelaua üles ning võttis kaasa välikäimlast, kuhu loodus teda nagunii kutsus. Peldikus viskas Andreas malelaua koos malenditega auku ja tõmbas kuuri seina najalt leitud kõplaga sinna pruuni massi peale. Kõige otsa lasid oma häda nii palju pidastamalest sellist Noobide ajaviide. Ta nägi praegugi Tommy pilkavad muljet. Tahtis, et nad mõlemad malet mängiksid, nõudis Tommilt, et see teda õpetaks. Ja Tom õpetas talle valed käigud. Kui Andreas koolis praalised suudab viie minutiga igaühele pähe teha vähenesid poisid naerukrampides põrandale. Õhtupoolikul tuuldaltus Andrese ebasättisid maja endale rohkem käe järgi. Eeva leidis kööginurgakapis terve kuhja vanu kilekotte ning toppis neisse Marta asju isikus rippunud üleriided, kinnised kingadega lossid, kasutatud voodipesu. Andresele ulatas ta ämbri ja vana käteräti. Tõmba põrandad üle. Andres kuuletus. Ta oli ju vilunud koristaja. Londonis oli korteri korrashoid, tema ülesanne polnud mingeid meeste ja naiste töid, vaid leivateenijate ja muidusööjate kohustused. Tema panus pere rahakotti oli Tatjana teenistusega kõrvutades köömes. Ta mõtles pojale Richardile. Eile sai ta poisilt sõnumi, küllap Tatjana käega trükitud. Mida räägib Tatjana lapsele temast? Nad sõid lõunaks praekartuleid tomatikastmega ja loputasid need pudeli teie veiniga alla. Enne kui Eva midagi öelda jõudis, oli Andreas taldrikud kokku korjanud ja uuris algelist valamud kanalisatsiooni aset täitis solgiämber. Siin küll kaua olla ei viitsi, torises Andreas. Kuigi tegelikult oli maaelu talle juba meeldima hakanud. Oli see üks neist asjust, mis olevat nagu jalgrattasõit ei unune tegelikult kunagi. Londonis tundis Andreas, et ei suuda elegantset linnameeste hulka sulanduda. Kuigi täitjana seda väga lootis. Ikka jäida matsiks, kes ei osanud kaelasidet siduda, unustas kingad viksimata ja istus seltskonnas vaikselt, jalad harkis. Eeva seisis juba redelil miskis pööningule. Köögi laes oli luuk ja õde oli selle lahti kangutanud jätoneid, nõu, presija, Vilbaste, Andresele. Ma ei taha seal üksi olla, kui ma selle leian. Mille sa leiad. Andreas ei suutnud iroonilist muljet tagasi hoida, aga täidis siiski käsku. Redeli nõksatus ähvardavalt, kui Eeva üles ronima hakkas. Pööning oli üllatavalt puhas. Stahli oodanud aevastama ajavad tolmu vaipa. Ühtlaselt olid lükatud väiksemad mööbliesemed, mida enam vaja ei läinud. Mõned toolid, koidest puretud sahtliteta kummut, vokk, kaks väikest tünni põletusmustriga kirst. Nurgas Lõsutasid stagnaaegse kirjanduse virnad ning pakkide kaupa vanu ajalehti. Teisel poolel paar üksteise otsa tõstetud vatimadratsit, mõned tekid ja hunnik kirevaid tikitud patju. Nähtavasti jõudis Marta rohkem tikkida, kui ise oma käsitööd imetleda. Toolil olid korralikult kokku pandud meesterahvariided. Ilmselt Marta, varalahkunud abikaasa omad. Ja kitsa akna all oli see, mis Eeva tähelepanu köitis. Virn pappkarpe. Ta kahvas nüüd korraga sülle minnes madratsi juurde, millele nad Andreasega end rätsepa istesse sättisid. Eeva leidis tuhatoosis ühe tühja purgi ja süütas oma eelviimase sigaretisillad põlema, torkas Andreas tajus paanikahoogu lähenemas, tab ajas oma tablette. Aitäh. Eva ei hakanud protestima. Ocehi poetas ta ja kustutas sigaretipistes ülejäägi tagasi pakki. Andresele meenus päev, mil ta oli sigaretilehka vihkama hakanud. Isa musta ja punase ruudulises Klemelist särk lehkas just samamoodi nagu Eeva juukse pahmakas praegu. See pilt üritas teda unedes tema pea kõvasti, isa kaenlas, nina surutud, vastu lehkavad kangast. Isa rinnataskus, suitsupakk, tema lõuasurve sigarette lõmastamas. Ta hingas nende vängelt lehka sisse. Kööksus ja röökis, isa teraskõvad sõrmed kukalt pitsitamas. Ka sõna oli tal meeles, mille isa oli tookord läbi hammaste litsunud. Koerapoeg. Kas teid hiljem, kui ta juba Londonis elas, oli talle äkki kohale jõudnud, et pärast seda ei nimetanud isada enam kunagi Andreas, eks ta ei nimetanud teda üldse kuidagi. Miks varem ei öelnud, et suitsetamine sind häirib? Tead, miks ma suitsetan? Andres ei tahtnud teada. Aga Eva jätkas ikkagi mulle satuseks, nõme mees. Ma tahtsin 10 korda igatahes tema juurest minema pääseda, aga mul ei olnud iseloomurohkemaks, kui minna rõdule suitsetama. Ma ei tahtnud tagasi minna ja tegin varsti juba pool pakki korraga. Kuidas sinuga nii läks, uuris Andres. Ta tundis siirast huvi, mis asi suitsetamine või? Et lasin mingi seal end ära lollitada. Andreas oli selle kallal juba mitu aastat pead murdnud. Kuidas naistega nii juhtub? Kuidas küll Läsi Tatjana end temasugusel ära lollitada? Täitjana oleks võinud saada ükskõik millise mehe. Tatjana pilt ilmus vähemalt kord kuus mõne ajakirja moerubriigis. Kurdi jõulude ajal pikkadelile sattudes nägi Andrest Tatjana elusuuruses reklaam bla foonil. Kes tahtis, naine teda. Andreas ei saanud aru ja tundis end alaväärsena hädavaresena, kelle peale üks võrratu ülev olend oli halastanud. Tatjana oli ta ühel klubiõhtul ise välja valinud, tantsima tirinud ja lõpuks enda Soho korterisse viinud. Andres kolis juba järgmisel päeval oma kuudi suurusest getourkast välja. Enne kui ta jõudis üllatusest korralikult toibudagi oli täitjana juba rase. Pole seal mingit kunsti vaja, sotsiopaadid on kavalad, igaüks võib nende otsa kooperdada, kehitas Eeva pealtnäha ükskõikselt õlgu. Ta tundis jälle vastupandamatut isu suitsu järele. Võivad olla maailma kõige paremad, lahkemad ja tundelisemat inimesed, kuni neli siin vaja on, käituvad just nii, nagu sa ootad. Nad kehastuvad sinu vajadusteks ja unistusteks. Kõlab nagu ilge klišee, aga ma tõesti noor loll ja kergeusklik. Andres mõtles, kas see võis ka tema kohta kehtida. Olite sotsiopaat? Kas temagi oli täitjanale tundunud liiga hea, parem mees, kui oli täitjana. Isa oli algul tõesti pingutanud ja püüdnud Tatjana väärida, ehkki teadis kogu aeg ebameeldivat asjaolu, et etendab rolli. Päev oli ta oodanud ja kartnud, et eesriie langeb ja Tatjana kuulutab võidukalt. Selline see siis päriselt oledki. Ta oli Tatjana pingsalt jälginud, otsinud lakkamatult märke, mis ütleksid, kas naine on teda juba läbinäinud. Sellepärast sa polegi veel lapsi saanud. Meestes pettunud? Andresel oli mitu korda kibelenud keelel küsimus. Diana, kas sa vajasid mind ainult sugu täkuks. Kuid ainult välja magatud saia viitsis habet ajada, heitsid naised talle himureid pilke? Lihtsalt pole selleks veel valmis vastase Eva, solvumate. Sa ei saa kunagi kindel olla, et sinuga midagi ei juhtu. Aga kui juhtub, mida su laps siis peale hakkab? Mida Andrease Richard ilma isata peale hakkab? Kas Richardit kasvab seepärast samasugune mees nagu tema. Tatjana, kes ei suutnud elada ilma terapeutide ja gurudeta armastas pikki elegantseid sõnu. Andresel oli meelde jäänud düsfunktsionaalne. Nad olid sorteerimisega poole peal. Eeva sirbis põgusalt Marta perekonnaalbumeid ja lükkas need siis kõrvale. Fotod olid liiga vanad. Esimestest rääkides polnud midagi huvitavat, põhiliselt käsitöö, tarbed ja mälestusesemed. Marta neiupõlveaegsed, tikitud taskurätid, mõned kollaseks tõmbunud pitsid ja veel üks pihutäis pleekinud fotosid ning üle-eelmisest sajandist pärinevaid postkaarte. Mitte midagi. Ta lasi endast pahinal pettumust välja ja kirus veel kord Martat, et see talle täpsemaid juhiseid ei andnud. Marta kirjast jäänud mulje, et see, millele vanaeit vihjas torgatale pööningul ringi vaadates kohe silma. Kas sellel on üldse mingit mõtet? Mühatas Andreas. Ta vajas värsket õhku. Tema käed värisesid ja mööda selgroogu sööstsid kuklast saba kondini elektrilaengud võõrutusnähud all elutoas kukkus koerakad lähtima. Seekord oli Andreas väikesele peretisele tänulik lõpetama vähemalt tänaseks ära peni taabist kusele. Eeva uhkas. Kuradi koer. Loomake oli hüperaktiivne ja tüütu ebapolnud, harjunud hoolitsema olendi eest, kes endaga ise hakkama ei saa. Ning pealegi ei olnud ta koera inimene. Talle meeldisid kassid, nende isepäisus ja kavalus. Talle meenus, et kui ta mardaga viimast korda kohtus teeskles kogenud ajakirjaniku sisse juurdunud harjumusegaid peni, on tema meelest kõige armsam olendid maamunal. Kõige kiirem tee võõra inimese südamesse kulges alati tema lapse või lemmiklooma kaudu. Ta oligi Marta ära lollitanud ja karistuseks sõtkus valge koer, tal nullingliputasi juhm õnnelikult oma tõbi saba. Uuriskenda. Andresel näis jälle halb olevat. Minu meelest oli see nüüd midagi enamat kui lihtne unepuudus või külmetus. Andrease väsimus tuli seestpoolt. Lillakad jooned pruunide silmade all reetsid, et väsimus oli piinanud venda juba mõnda aega. Evoligi Nendele Marta kirjas antud vihje siiski tähendas midagi ja võiti pidi peituma siinsamas pööningul. Liiga kaua oli vanaeit surmaeelsel päeval kivile toetades jalga puhanud ja liiga pingsalt kollase maja aknasse eelitanud. Ta oli midagi öelda tahtnud, hoolitsenud selle eest, et Eeva teda märkaks ja meelde jätaks. Andresest polnud aga huvi tärganud. Leiva ei mõistnud, seda. Tuleb mõistised vennalt nõu ja abi lootes oli ta valearvestuse teinud. Andrease viril olek hakkas tedagi rõhuma. Kahju, Tom endast elumärki ei andnud. Lapsepõlves oli temale Lend olnud tundlik ja siiras, Andreas, iseteadlik ja jahe Tom jäi eemale, võõraks. Vanusevahe oli nii suur, et Tomil ei olnud temaga huvitav rääkida. Noorte täiskasvanutena olid nad paremini läbi saanud. Räägi mulle neist kummitustest lähemalt. Üllatas vend Eevat. Andreas sirutas kangeks jäänud jalgu. Käisin siin kaks aastat tagasi aastapäevaks lugu tegemas, siis kohtusingi mardaga. Vajutustes. Jess jõuamegi enne mängu algust linna rõõmustas fotograaf suure pehme kere ja lapseliku põhja lohkudega. Natuke tüütult joviaalne noormees, kes oli alles paar kuud tagasi toimetusse tööle tulnud. Rakvere ja Kalev mängivad ülipõnev. Seda peab nägema. Siis ei tahagi vaadata. Ma ei öelnud ju, et oleme siin lõpetanud ringi veel ühest kohast läbi, katkestas Eeva kannatamatult. Siinsamas tee ristil, küsitas tumedaks tõmbunud rookatusega madaltare, otsekui kausis. Tee pealt võis näha vaid maja katust. Eva mäletas nüüd piimanaine. Siinsamas, kus nende auto seisab, oli kunagi piimapukk. Algul oli lumivalge pearätiga vanaeide neid eeskoja ukse vahelt hellitanud. Praegu seisis ta väravas ja puuris Eevat oma iseäralikud tumedate silmade läbitungiva pilguga. Naise pruun nägu oli kipras nagu mullune kartul. Eva mälu väitis, et eide nimi oli Marta. Tahate küsida vahite niisama, sähvis Eeva esimeste valkudega. Võidualateadvus oli esile kutsunud vaenulikkuse. Tal oli midagi Marta vastu ja midagi tuli minevikust. Eitavas suu, aga sealt ei kostunud ühtki häält. Ärge pabistage, muti, me hakkame kohe minema. Ei ole pättidega vargad, põrutas Eeva kannatust kaotades. Siin külas ei tehtud muud kui vahiti. Ainult üksik inimene oli temaga täna rääkinud. Enamasti põrkas ta vastu jäist müüri. Ei meie tea ega mäleta midagi, elame siin vaikselt, oli stampvastus. Sõnu oli vähe pilke, palju teda skaneeritud erasemalt, kui lennujaamas. Eeva häält kuuldes eide nägu selgines. Ta naeratas soojalt. Näe, oled ikkagi sina. Hääle järgi sain viimaks kindlust enne natuke kahtlema. Ma ei mäleta, et sul oleks parem seda karva juuksed olnud, ütles Marta teda embusse haarates möödujaid rohkem isa nägu, temal olid peaaegu mustad juuksed. Mu jume nagu põlissaarlaselika, minul sama lugu. Pagana kena mees oli. Eval oli ebamugav. Ta tõmbas end lahti nii kiiresti kui sündsustunne lubas. Talle hakkas nende ideega seoses midagi ebameeldivat koitma. Piima naisel oli juba vanasti komme kallistada teda või Andreas, kui piima järel käisid. Ja tema isa isa käis siin pärast Marta mehe surma ühtist parandamas. Nad olid harjunud, et kui Marta nende hoovjastus läks isa talle vastu ja nad kõndisid koos Marta juurde. Mõnikord kostis sealt hilisõhtuni haamrilööke. Mõni teine kord vaikis Marta tare nagu haud. Eit kutsus neid tuppa, tal olevat külmkapis head haput, sõstramorssi ja äike on juba päris ligidal. Näete seda halli viirgu, seal see on, vihmakardin jõuab järjest lähemale. Eeva tahtis keelduda, hakkas auto poole taganema, aga alt vedas fotograaf. Oi, see kuluks ära küll. Vesi saigi meil just otsa. Mul on tunne, et ajud lähevad kohe keema, on ikka jube läpatis? Jah, tõesti lämmatab. Siis oli ka just selline ilm, lausus vanamoor, kui nad tema kannul alla lohku tare poole tõttasid. Niipea kui nad uksest sisse pääsesid, jõudis paduvihm pärale. Photography saanud pihta, kunas eelmine aasta Vi mu meelest resisust ja vihmane, siis oli sõprusmäng. Eeva vehkis käega noorsand vaikiks. Ta taipas kohe eitmates aastapäeva esimest kadumist. Seda suve mäletastega ise. Elutoas oli kosutavalt jahe. Marta seletas, et lohus on alati niiske, siin on palju allikaid tädi külmikust higise morsikannu. Nad rääkisid natuke tühjast-tähjast. Eeva päris viisakalt, kuidas on võõrustaja tervis. Marta tänas teda küsimast, aga ei hakanud selgitama. Meenus Eevale häiriv tunne, mida karieit esimest korda silmates kogenud. Ta tundised eidel sügeleb sisimas miski. Ja ta sooviks Eevaga nelja silma alla jääda. Ja käiva ei tahtnudki spordihulluga viis tundi jutti kõrvuti istuda, autoraadiost kõmisemas korvpallireportaaž. Kuule, hakka parem minema. Ma tulen õhtupoole mingi bussiga järele, neid ikka liiguksin. Muidu magad oma mängu maha ja mina olen süüdi, ütles Eva fotograafile Tobidlastada jahmunult. Inimene utsitas, Eeva. Ma ei saa midagi teada. Fotograaf rüüpas veel viimase sõõmu morssi, jättis hüvasti ja jooksis pea õlgade vahel auto juurde. Ära nüüd ehma, alustas Marta kui fotograafi autoli hoovist väljakeeranud. Aga mul on sulle üks tõsine jutt. Teile ei meeldi, et ma sellest kirjutan, lõikas Eeva. Ta oli seda täna juba kuulnud. Postipunktist aeti ta vähimagi viisakuseta välja, seal töötas ühe kadunud tüdruku kauge sugulane. Kui kuulsin, et keegi siinkandis liigub ja selle vana loo kohta küsib aimasin kohe, et sina, me kõik teadsime siin juba, et oled nüüd ajakirjanik. Raamatukogus olen ikka sinu kirjatükke lugenud. Aga minul on sulle üks jutt, mis ei ole lehe jaoks. Eba arvutas siis, kui see juhtus, võis Marta olla umbes kuuekümnene, umbkaudu sama vana kui tema isagi. Paar korda käis keeva siin koos isaga, aga meelsamini ei oleks ta Martat ja isa koos näha tahtnud. Talle ei sümpatiseeri inud pilk, millega Marta tema isa vaatas. Ta oli ükskord ka emalt selle kohta küsinud, miks piimanaine tema isani imelikult vaatab. Ema muheles. Oh see ju vana lugu. Marta on isa noorpõlve pruut. Vana arm ei roosteta. Aga Eevale tundus, et miskipärast oli emad ema toodud uudisest ikkagi häiritud. Hilja õhtul, kui isa viimaks koju jõudis, kuulis Eeva läbi oma magamistoa põranda karjumist. Pärast seda ei läinud isa enam piimanaise juurde. Kui lesel oli vaja meeste töödes abi saadeti Andreas või Tom. Kui te kõik lahkunud olite ja maja elutuks ja kurvaks jäi, soovisin vahetevahel, et mul oleks gaasi teha sama, mida tegi su ema. Aga mul polnud kunagi nii palju vaprust. Eeva surus raevuhoogu maha. Eita nimetas tema ema enesetapu vapruseks. Kuidas saab oma laste hülgamine olla vapper tegu? Martale ei olnud lapsi, ta ei teadnud midagi. Hakkasin tühjas majas käima. Maja ise palus seda, kutsus mind, kõndisin toast tuppa, istusin tagaaias terrassil. Mäletasin, et Arminile meeldis helistada. Lugesin tema raamatuid ja nuusutasin tema riideid. Su ema ei raatsinud neid ära visata ja ma olin selle eest tänulik. Eba urgitses mälus. Mõned aastad enne uppumist oli isa hakanud väga hilja koju tulema. Ja ükskord öösel kempsu minnes oli ta läbi vanemate magamistoa ukse kuulnud ema karjumas. Issand Armin, plikhani olles päris laps. Kas tema tuleviku peale ka mõtled siis saaju kestma, aga sa ju mõistad, mis temast siis saab. Külas räägitakse, juba praegu räägitakse. Mõtle, kuidas laps ennast tunneb, kui sellest kuuleb. Ebaoli kohe taibanud, et räägitakse temast, oli enne miskipärast süüdlasena tundnud. Kuigi tal polnud siis veel päris selget ettekujutust, mida ema silmas pidas. Külaiuta polnud ta kuulnud. Aga pärast toda vanemate kõnelust hakkas ta inimesi terasemalt silmitsema tervitama neid tähendusliku muigega, mis pidi ütlema. Ma tean. See kestis mitu nädalat. Iga kord lubasin, et seekord jääb viimaseks. Tundsin end vargana. Ja siis jäin ma vahele. Astusin sisse ja sain kohe aru, et ma ei ole seal üksi. Ma ei näinud teda, aga tundsin ja kuulsin ka. Ta hingas alati kerge õhinaga mingi kitsendus, hingetorus, vana õnnetus. Eva viha paisus. Miks seda praegu siin oli, et pakkuda vanale kiuslikule naisele haiglast meelelahutust kurku. Isa oli jälle Marta juurde läinud, ütles ema Eevale. Solid rahulik titt. Lükkasin suguharu õue ja sa magasid seal mitu tundi häält tegemata, nii et sain oma toimetusi teha. Aga naistelt hoiatuse, ära jäta last üksi, Marta, võid talle midagi teha. Kiiresti üritas ema tummaks löödud Eevale oma jutu pehmendada. See olnud ainult tobe külajutt. Emane tõesti ei meeldinud, et isa Martat aitamas käis. Ma ei usu ühtki sõna ja ma lahkun nüüd, ütles ema oma telefoni haarates. Ta otsis photography numbrit, toi saanud veel väga kaugele olla sellise paduvihmaga. Kiiresti ei sõida. Vana ikka rabas tema käe oma luiste sõrmede haardesse. Evabilastelefoni sülle, saun, et neid jutte kuulnud usutles Malta. Ma tean, mida räägiti. Tean, et see sinu ema mõjutas, kuid see surnud, tõsi. Armin olime vana peigmees, aga ma abiellusin teisega juba enne sinu ema ilmumist. Fiks isa, siis kogu aeg teie juurest õllerdas. Eeva tõmbas käe lahti, asus uuesti numbrit otsima. Närvilised näpud vajutasid valesid sümboleid. Sinu isa oli see, kes ei tahtnud lahti lasta, mitte mina kes tihtilugu meil ka siis, kui olin juba mehele läinud, käis niikaua, kuni mu meeste välja viskas. Siis tuli käimistesse pikk vahe. Pärast mehe surma hakkas jälle pihta. Miks te siis vastu ei võtnud, mida pakuti? Ma ei saanud. See mulle meeldis, kui ta külas käis. Kuid midagi ei juhtunud, ei olnud iialgi armastajad. Ja kuival kurameerisime. Seal käisid need asjad teistmoodi. Aga et Armin oleks jäänud? Ma ei soovinud seda. Miks? Sest ma millegipärast kartsin teda. Temas oli midagi, mis tegi mind rahutuks. Mulle meeldis tema seltsis. Aga see rahutus oli kurnav, kui ta kauemaks jäi. Eeva pidi endale tunnistama, et Marta jutus oli midagi tuttavat. Vähemalt aega, isa läheduses viibimine tekitas ebamugavust. Isa silmad olid erilist külma pruuni tooni. Eevale kangastus, viimane kord, kui ta supermarketis juuksevärvi valis. Käin šokolaad ja isa võisin vaadata pikalt ilma tema ripsmed oleksid liigatanud.